Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. mai 2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-6335
Kohtuasi
J.U hagi Eesti Vabariigi (Terviseameti kaudu) vastu hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
J.U apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7603,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) J.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Terviseameti kaudu; registrikood 70008799), lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-6335 resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud J.U kanda.
4.Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus mõistis Eesti Vabariigilt (Terviseameti kaudu) J.U kasuks välja töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel hüvitise brutosummas 3894,46 eurot.
5.Määrata Eesti Vabariigi (Terviseameti kaudu) ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 2142 eurot ja mõista see summa J.U-lt Eesti Vabariigi (Terviseameti kaudu) kasuks välja. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-21-6335 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.J.U (hageja, töötaja) palus 19. jaanuaril 2021 töövaidluskomisjonile (TVK) Eesti Vabariigi vastu (Terviseameti kaudu) (kostja, tööandja) esitatud avalduses tuvastada töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. detsembrist 2020 ja mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel brutosummas 11 683,28 eurot. Alternatiivselt, kui TVK leiab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv, palus töötaja mõista tööandjalt välja TLS § 100 lg 5 alusel töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise 3894,46 eurot (bruto).
2.TVK rahuldas 23. märtsi 2021. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/113/21 töötaja avalduse osaliselt, tuvastas töötajaga 5. märtsil 2018 sõlmitud töölepingu nr 2.1-6/859 ülesütlemise tühisuse, lõpetas nimetatud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 23. jaanuarist 2021 ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 185,45 eurot (bruto).
3.Hageja esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus tühistada TVK 23. märtsi 2021. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja hüvitise nõue 11 497,83 euro ulatuses, ja mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis kogu taotletud summas 11 683,28 eurot ning jätta nii TVK-s kui ka kohtumenetluses kantud menetluskulud kostja kanda, mõistes hageja menetluskulud kostjalt välja.
3.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2018. a veebruaris tähtajatu töölepingu nr 2.16/859 (tööleping), mille alusel hageja töötas Terviseametis kommunikatsiooni nõunikuna. Hageja sai 28. detsembril 2020 kätte töölepingu 23. detsembri 2020. a erakorralise ülesütlemise avalduse, milles tööandja ütles töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles usalduse kaotuse tõttu. Avalduse kohaselt tõi töölepingu erakorralise ülesütlemise kaasa hageja anonüümselt esinemine 14. detsembril 2020 eetris olnud telesaates „Kuuuurija“ (14. detsembri 2020. a saade), kus hageja esitas tööandja ja tema tegevuse kohta väidetavalt halvustavaid valeandmeid. Lisaks põhjendas tööandja töölepingu ülesütlemist sellega, et hageja avaldas 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“ (21. detsembri 2020. a saade) valeandmeid tööandja vastutusel oleva vaktsineerimise, süstlahanke ja tervishoiu valdkonna kriisi lahendamise planeerimise kohta, ning sedastati, et tema tegevusega rikuti usaldusväärne koostöö eri tasemete avaliku informatsiooni vahendavate osapoolte vahel. Seega ohustasid hageja avaldused tööandja kommunikatsioonijuhina avalikku julgeolekut ja suurendasid riski rahvatervisele.
2 (26)
2-21-6335
3.2.Ülesütlemisavalduse järgi oli hageja viimane tööpäev 23. detsember 2020, seega öeldi tööleping üles TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgimata ja eelneva hoiatamiseta.
3.3.Hageja ei nõustu avalduses tooduga ja on seisukohal, et ta ei ole lojaalsuskohustust tööandja ees rikkunud. Hageja ei ole esitanud 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. saadetes halvustava sisuga väiteid tööandja kohta. Tema väljaütlemised puudutasid tervishoiupoliitikat kujundavat Sotsiaalministeeriumit ja selle panust ning tegevust seoses eesseisvate üleriigiliste COVID-19 vaktsineerimistega, eelkõige vaktsineerimisplaani koostamist. Väide, et hageja lojaalsuskohustus laienes ka Sotsiaalministeeriumile, ei ole õige, kuna hageja tööandjaks oli Terviseamet sõltumata selle õigussubjektsusest. Hageja kohustus täitma töölepingust ja TLS-st tulenevaid kohustusi Terviseameti ees, seega ei saa Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta hinnangu andmist lugeda tööandja suhtes lojaalsuskohustuse rikkumiseks. Hageja kriitika puudutas Sotsiaalministeeriumi ametnikke, kes pole tööga hakkama saanud. See kriitika kandis avalikkuse ja rahva teenimise eesmärki ning tänaseks on selge, et kriitika oli põhjendatud ja ametkonnad on nii pandeemia ohjamises kui ka vaktsineerimisprojektis läbi kukkunud. Hageja ei jätnud oma väidetega muljet, justkui vaktsineerimisplaani koostamine ja ettevalmistamine oleks Terviseameti ülesanne.
3.4.Hageja ei ole lojaalsuskohustust rikkunud ka siis, kui leida, et valitsusasutuste töötajad kohustuvad töölepingust ja TLS-st tulenevate kohustuste täitmisel järgima ka riigi huve laiemalt, kuna asjaolude avaldamisel oli hageja lojaalne nii riigile üldiselt (ennekõike rahvale) kui ka Terviseametile. Hageja töötamine Terviseametis kui Sotsiaalministeeriumi valitsemisalaga seotud asutuses ei piiranud hageja õigust avaldada Sotsiaalministeeriumi aadressil kriitikat, eeskätt olulises ühiskondliku debati küsimuses, milleks on COVID-19 kriisi lahendamine, sh vaktsineerimine. Hageja ei esitanud Terviseameti ega muu valitsemisasutuse tegevuse kohta valeandmeid. Vaktsineerimisplaani ei olnud ei 11. detsembril 2020 intervjuu andmise ega selle 14. detsembril 2020 eetrisse mineku päeval olemas. COVID-19 vaktsineerimise plaan kinnitati valitsuse poolt alles 15. detsembril 2020. Hageja ei esitanud andmeid, mille eesmärk oleks olnud vaktsineerimise ettevalmistamist takistada.
3.5.Hagejal on tekkinud töölepingu ülesütlemisest nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Hageja kohta tehtud negatiivsed ja alusetud väljaütlemised on loonud temast põhjendamatu kuvandi kui ebalojaalsest ja moraalitust töötajast. Ühtlasi on kõrgete riigiametnike poolt hageja kohta meedias välja öeldu põhjustanud nii hagejale kui ka tema lähedastele tugevaid hingelisi üleelamisi ja stressi tuleviku osas. Hagejast meedias loodud kuvand raskendab tal tulevikus töö leidmist.
4.Harju Maakohus võttis 25. mai 2021. a määrusega menetlusse hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 11 497,83 eurot. Kohus keeldus hageja hüvitise nõude 185,45 euro menetlusse võtmisest. Kostja vastuväited hagiavaldusele
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.1.Kostja märkis, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärk oli toetada Terviseameti tegevust läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise ja elluviimise. Hageja lojaalsuskohustus laienes tööandja tegevusalale laias tähenduses, sh ministeeriumile, mille valitsemisalas Terviseamet tegutseb. COVID-19 vastu vaktsineerimisega seonduv kuulub
3 (26)
2-21-6335 Terviseameti tegevusvaldkonda. Ametijuhendi p 3.4 näeb ette, et kommunikatsioonijuht peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Hageja rikkus seda kohustust, kahjustas Eesti Vabariigi ja Terviseameti mainet ning põhjustas usalduse kaotuse anonüümsena 14. detsembri 2020. a saates ja kommunikatsioonijuhina 21. detsembri 2020. a saates esinedes, kuna avaldas Eesti Vabariigi ja Terviseameti kohta halvustavaid valeandmeid ja talle oli pärast 14. detsembri 2020. a saadet selgitatud, et selline käitumine ei ole tööandja jaoks aktsepteeritav. 21. detsembri 2020. a saates esines hageja Terviseameti kommunikatsioonijuhina, mis ei sobi kokku ameti eetika- ja mainekujunduse põhimõtete ja eesmärkidega. Hageja esitas otseseid etteheiteid Eesti tervishoiusüsteemi kohta, millega seadis kahtluse alla Eesti tervishoiusüsteemi kuuluva Terviseameti usaldusväärsuse ja võimekuse tagada COVID-19 vastu vaktsineerimine kogu ühiskonnale. Hageja tööülesannete hulka kuulus olukordade lahendamine, kus esitatakse riigi tervishoiukorralduse ja Terviseameti seisukohtadega vastuolus olevaid avaldusi, ning oma töökohustustest tulenevalt pidi hageja need ümber lükkama. Hageja asus kriisi rahustamise ja Terviseameti tööd toetavate sõnumite edastamise asemel korduvalt enda töökohustustele selgelt vastu olevale positsioonile ning kriisis umbusu ja ärevuse õhutamisele.
5.2.Terviseameti usaldusväärsust kahjustavad väited selle kohta, et amet ei ole võimeline tagama kesklaos vaktsiini ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite olemasolu, korraldama vaktsiini transporti ja seetõttu ei ole võimalik vaktsineerimine ega ühiskonnas piirangute lõpetamine; ei ole plaani, kuidas logistikat tagada; vaktsineerimise plaani COVID-19 vastu ei ole; meie ühiskond jääb endiselt kõikvõimalike piirangute küüsi; meie plaaniline ravi on seetõttu häiritud; meie haridussüsteemi toimimine on häiritud.
5.3.Avaldustega saadetes soovis hageja kommunikatsiooniga tegevuse toetamise asemel osaleda poliitika kujundamises, mis ei kuulu kommunikatsioonispetsialisti töökohustuste hulka. Hagejal puuduvad eriteadmised, et olla isiklikult mõne Terviseameti tegevusvaldkonna sisuliseks eksperdiks. Hageja rikkus ka kõiki eetikakoodeksis osundatud heas usus käituva kommunikatsioonijuhi tegevusprintsiipe. COVID-19 vaktsineerimise kava kohta avaldatud seisukohad olid hageja isiklikud ja halvustavad hinnangud kava koostamise ajale ja sisule. Väide, et COVID-19 vastase vaktsineerimise kava puudus, oli otsene vale nii 14. kui ka 21. detsembril 2020.
5.4.Hagejaga töölepingu lõpetamine oli kooskõlas tema rikkumise asjaolude, raskuse ja tagajärgedega tööandja jaoks. TVK otsusega välja mõistetud hüvitis vastab hageja rikkumise raskele määrale. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid sellest suurema hüvitise väljamõistmist. Hüvitise suuruse üle otsustamisel ei ole tähtsust hageja enda initsiatiivil tekkinud meediakajastuse mõjul hagejale. Kui see mõju (nt kostja vastused meediaväljaannete päringutele) on olnud hagejale ebamugav, on see kahju hageja enda tekitatud ja selline kahju ei saa põhjendada minimaalsest võimalikust suurema hüvitise väljamõistmist. Hageja enda sage soov kajastada isiklikult ja volitada oma esindajat kajastama meedias kõiki töövaidlusega seotud aspekte (sh kaasunud andmekaitsevaidlust ja kuriteokaebust) enne õigusvaidluse lõppemist ei saa mõjutada kostjalt välja mõistetava hüvitise suurust. Kostja oli tööandja vara omastamise kahtluse korral õigustatud ja kohustatud esitama kuriteokaebuse, prokuratuuri seisukoht hageja käitumise kohta tööandja vara kinnipidamisel pärast töölepingu lõppemist oli vajalik. Üksnes süüteomenetluse alustamata jätmise fakt ei muuda kuriteokaebust ilmselgelt põhjendamatuks.
4 (26)
2-21-6335 Maakohtu otsus ja selle põhjendused
6.Maakohus tegi 13. jaanuaril 2023 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 3894,46 eurot (bruto). Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
6.1.Maakohus viitas töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg-tele 1 ja 3 ja § 59 lg-le 11 ning märkis, et kuna kostja ei vaidlustanud TVK otsust osas, milles TVK tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 185,45 eurot (bruto), on TVK otsus selles osas jõustunud. Kohus saab töölepingu erakorralise ülesütlemise ja selle tühisuse asjaolusid arvestades lahendada jõustumata töövaidluse, s.o töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest täiendava 11 497,83 euro suuruse hüvitise väljamõistmise nõude osas.
6.2.Maakohus viitas Riigikohtu 5. juuni 2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-20-16369 (p 15) ja järeldas sellest, et TLS § 109 lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb hüvitise suuruse määramisel ja väljamõistmisel arvestada lisaks töölepingu erakorralise ülesütlemisega seotud asjaoludele ja poolte käitumisele töölepingu ülesütlemise ajal ja pärast seda ka töölepingu erakorralise ülesütlemise tagajärgi töötajale, s.o kas on tekkinud varalist ja/või mittevaralist kahju.
6.3.23. detsembri 2020. a ülesütlemisavaldusest nähtuvalt oli hagejaga 22. veebruaril 2018 sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 5, mille kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Ülesütlemisavalduse põhjenduste kohaselt oli usalduse kaotus seotud 14. detsembril 2020 töötaja esinemisega anonüümselt telesaates „Kuuuurija“, kus avaldati Terviseametit ja tema tegevust halvustavaid valeandmeid; et pärast saadet vestles peadirektor ÜL 15. detsembri 2020 hagejaga, selgitades, et sellisel tegevusel on tagajärjed, ja lepiti kokku, et hageja jääb puhkusele; et 21. detsembril 2020 esines töötaja oma nime all saates „Otse Postimehest“ ja avaldas taas valeandmeid Terviseameti vastutusel oleva vaktsineerimise, süstlahanke ja tervishoiu valdkonna kriisi lahendamise planeerimise kohta; et töötaja esines saates Terviseameti kommunikatsioonijuhina, avaldades Terviseameti kohta valeandmeid, ja tekitas ühiskonnas ebakindlust, mis ei sobi kokku ameti eetika- ja mainekujunduse põhimõtete ega eesmärkidega; et töötaja ei või esitada Terviseameti kommunikatsioonijuhina isiklikke seisukohavõtte ilma peadirektorit teavitamata; et avaldustega seati kahtluse alla Terviseameti usaldusväärsus ja võimekus viia läbi COVID-19 vastu vaktsineerimist tervele Eesti ühiskonnale; et teavitamise ajastus oli ebasobiv, kuna tellitud vaktsiin oli uudne, sellega oli seotud palju ebaselgust ja ühiskonnas oli suur hulk kõhklejaid; et kommunikatsioonijuhina oli hageja sellest vastutusest teadlik; et avaldades andmeid, mis tekitavad kõhklusi ja umbusaldust Terviseameti vastu, takistatakse vaktsineerimise ettevalmistamise protsessi tõhusat läbiviimist ja nakkushaiguse kiiret tõrjumist; et töötaja tegevusega rikuti usaldusväärne koostöö eri taseme avalikku informatsiooni vahendavate osapoolte vahel ning tema avaldused ohustasid avalikku julgeolekut ja suurendasid riski rahvatervisele; et pärast avalduste tegemist ei ole töötajal enam võimalik jätkata kommunikatsioonijuhi ülesannete täitmist, sest tema saadetes „Kuuuurija“ ja „Otse Postimehest“ avaldatud seisukohad on olulises vastuolus Terviseameti ametlike seisukohtadega ja töötaja ei saa edaspidi Terviseameti nimel usaldusväärselt esineda. Tööleping lõpetati 23. detsembril 2020 ja töötajat kohustati andma üle kõik juurdepääsuvahendid (võtmed, kaardid, paroolid, kasutajatunnused jms), riigivara ning meedia- ja sotsiaalmeedia kontode halduri õigused Terviseameti personalijuhile esimesel võimalusel. 5 (26)
2-21-6335
6.4.Hagejaga sõlmitud töölepingust nähtuvalt oli tema töö sisu kirjeldatud ametijuhendis. Terviseameti 2018. aastal kinnitatud kommunikatsioonijuhi ametijuhendi p-dest 1.9, 3.4 ja 3.6 nähtub, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärgiks on Terviseameti tegevuse toetamine läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise, ta peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet, ning ta peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele.
6.5.TVK otsusest nähtuvalt asus TVK töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise avalduse lahendamisel kokkuvõtlikult seisukohale, et hageja toime pandud rikkumised (avalikult tõele mittevastava ja töötaja poolt kontrollimata kriitika esitamine tööandja vastu; kommunikatsioonijuhina esitatud spekulatsioonid Eesti Vabariigi kui laiemas mõttes tööandja vastu koroona vaktsineerimise plaani, logistika ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite puudumise ja vaktsiinide ebaefektiivse kasutamise tõttu; väited ministeeriumi võimalike manipulatsioonide kohta Terviseametiga, s.o tööandjaga kitsamas mõttes; töökohustuste eiramisega avalikkuse usalduse õõnestamine tööandja vastu; hageja tööülesannete eesmärgiga vastuolus Terviseameti ja riigi ettevalmistuse ja võimekuse kriisisituatsiooni lahendamisel kontrollitud ja õigeid andmeid omamata põhjendamatult kahtluse alla seadmine ning avalikkuses hirmu ja ebakindluse külvamine 14. detsembril 2020 anonüümselt antud intervjuus ja 21. detsembri 2020. a otsesaates ning seega ebalojaalsus tööandjale) on piisavalt kaalukad, õigustamaks töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja poolt. Otsuses on ka esile toodud, et kuigi avaldaja väitel oli tema eesmärk meedias esinemisel juhtida avalikkuse tähelepanu selge vaktsineerimisplaani puudumisele ja plaani puudumisega kaasnevatele ohtudele, leidis TVK, et hageja töö ei olnud vaktsineerimiskava koostamine ega selle hindamine; hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kasutanud või proovinud kasutada tööandjale lojaalseid viise, juhtimaks tähelepanu väljatöötamisel oleva vaktsineerimiskava puudustele; avaldaja ei olnud pädev tegema vaidlusalustes intervjuudes avaldatud järeldusi ning tema kriitika ei olnud konstruktiivne, sest ta loetles vaid tööandja töös esinevaid puudusi ning kritiseeris ja nõudis isikute vastutuse võtmist, kes tema hinnangul ei teinud piisavalt hästi tööd. Samuti asus TVK seisukohale, et lojaalne mõistlik töötaja ei pöördu olukorras, kus ta ei suuda ise majasiseselt probleemidele lahendust leida, nende lahendamiseks meedia poole ega ürita lahendada probleeme tööandja tegevuse valimatu, kontrollimatu ja osaliselt tõele mittevastava kritiseerimisega. TVK tõi ka esile, et hageja väited vaktsineerimiskava puudumise kohta põhjusel, et see pole kinnitatud, olid vastuolulised. Vaktsineerimiskavale ei ole kehtestatud vormi- ega sisunõudeid. Hageja ei selgitanud, kuidas vaktsineerimiskava väidetavatele puudustele avaliku tähelepanu juhtimata jätmine oleks kahjustanud riiki ja kodanikke või kuidas tema destruktiivne tähelepanu juhtimine võinuks päästa Eesti riigi koroonaga seoses katastroofi äärele sattumise eest, mistõttu oleks töötaja käitumist õigustanud suurem hüve, mis kaalunuks üles tema ebalojaalse käitumise. Sõnavabadusele tuginemine ei vabanda töötaja ebalojaalset käitumist tööandja suhtes ja oma töökohustuste otsest eiramist. TVK tugines otsuse tegemisel TLS § 15 lg-le 1, lg 2 p-dele 6 ja 7, võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-le 1, töötaja ametijuhendi p-dele 1.9 ja 3.6 ning Terviseameti põhimäärusele. Eelnevast tulenvalt asus TVK hageja avaldust lahendades seisukohale, et hageja pani toime teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse hageja vastu, kuid ei olnud sellise kaaluga, et töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma eelneva hoiatuseta oleks olnud TLS § 88 lg-test 1 ja 3 juhindudes seaduslik. Seega otsustas TVK, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei vastanud TLS § 104 lg 1 nõuetele ja oli seetõttu tühine, ning mõistis välja hüvitise ühe päeva keskmise palga ulatuses 185,45 eurot (bruto). Jättes hageja hüvitise nõude 11 497,83 euro osas rahuldamata, tugines TVK sellele, et poolte alla kolme aasta kestnud töösuhet sai pidada lühikeseks ning kuna töösuhte lõppemise
6 (26)
2-21-6335 põhjustas hageja ebalojaalsus tööandja suhtes, tuleb hüvitise määramisel arvestada valdavas osas tööandja huve.
6.6.Maakohus leidis, et juhindudes VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest, TLS § 15 lg-st 1, lg 2 p-dest 6, 7 ja 9, § 16 lg-s 1 sätestatud töötaja lojaalsuskohustusest, tööülesannete täitmisel teiste töötajatega koostöö kohustusest, tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust teatamise kohustusest, kohustusest hoiduda enda või teiste isikute elu, tervist või vara kahjustavatest tegudest ning hageja ametijuhendi p-des 1.9, 3.4 ja 3.6 sätestatud ametikoha eesmärgist ja kohustustest, saab hüvitist vähendavate asjaoludena võtta arvesse TVK otsuses tuvastatud asjaolusid, et hageja ei käitunud tööandja suhtes heas usus ega lojaalselt, kui ta 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes Terviseametiga seotud isikuna esinedes ei toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti tegevust, mida nägi ette ametijuhendi p 1.9, vaid avaldas valdavalt halvustavaid, kontrollimatuid ja osaliselt valesid andmeid Eesti tervishoiusüsteemi, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Vabariiki esindava Terviseameti kohta seoses COVID-19 vastase vaktsineerimise planeerimise ja korraldusega.
6.7.Maakohus viitas järgmistele TVK-le ja kohtule esitatud tõenditele: -
-
EL 3. detsembri 2020. a e-kirjas (koopiaga hagejale) antud vastused KLle COVID-19 plaani ettevalmistamisest ja pressiteatest ning 14. detsembri 2020. a e-kirjas antu vastused KL küsimustele; TR 9. detsembri 2020. a e-kiri, milles teatatakse, et 10. detsembril 2020 toimub Sotsiaalministeeriumi ülevaade COVID-19 immuniseerimiskavast; HL 10. detsembri 2020. a e-kiri, millega edastatakse sotsiaalministrile ja teistele ametnikele COVID-19 vaktsineerimise plaan; Sotsiaalminister T. Kiige 13. detsembri 2020. a e-kiri, milles on käsitletud kavaga seotud küsimusi ja 15. detsembriks 2020 planeeritud pressikonverentsi; MJ 14. detsembri 2020. a e-kiri, milles ta edastab esitluse ja teatab, et homme tutvustab minister T. Kiik valitsuse liikmetele vaktsineerimiskava; MJ 14. detsembri 2020. a e-kirja manuses olev esitlus, milles on märgitud, et elektroonsed baas- ja täiendkoolitused immuniseerijatele on planeeritud, algavad 8. detsembril ja kestavad jaanuari lõpuni ning koolitust on võimalik läbida paari päevaga, samuti et andmeid vaktsineerimise kohta hakatakse avaldama Terviseameti kodulehel ja Terviseameti hallataval lehel www.vaksineeri.ee, kust leiab enam infot vaktsineerimise kohta; töörühma koosolekute protokollid 26. novembrist kuni 10. detsembrini 2020, millest nähtub, et Terviseametil on plaanis kommunikatsiooni kampaania; EL 10. detsembri 2020. a e-kiri, milles ta esitab vaktsineerimisplaani versiooni, märkides, et see veel muutub ja täieneb; K. Sõbra 11. detsembri 2020. a e-kiri, millega edastati komisjoni liikmetele COVID19 vaktsineerimise plaan, mis kavatseti avalikustada järgmisel nädalal, ja paluti tagasisidet hiljemalt 14. detsembril 2020 kl 16; vaktsineerimise plaan sama päeva seisuga, milles käsitletakse vaktsineerimise eesmärke, sihtrühmi, vaktsiine, vaktsineerimise korraldust ja kommunikatsiooni; AM 28. juuni 2021. a vastus kostjale selle kohta, et ta nägi vaktsineerimisplaani tööversiooni 13. detsembril 2020;
1.detsembril 2020 välja kuulutatud kiireloomuline riigihange nr 230207 vaktsiini säilitamiseks ja transpordiks vajalike seadmete ja tarvikute ostuks, milles pakkumused tuli esitada 4. detsembril 2020; ÜL 1. märtsi 2021. a e-kiri vaktsineerimiseks vajalike süstalde laoseisu kohta 14. detsembril 2020. 7 (26)
2-21-6335 Maakohus leidis, et viidatud tõenditest nähtub, et vaktsineerimisplaani väljatöötamisega tegeleti ja see oli töögrupil valmis 10. detsembril 2020 (maakohtu otsuses ilmselgelt ekslikult märgitud 2022). Järelikult olid hageja avalikkusele 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes avaldatud väited plaani puudumise jms kohta tema poolt eelnevalt kontrollimata ja ebaõiged. Hageja kommunikatsioonijuhi ametikohta arvestades ei saa õigustada tema väljaütlemisi vaktsineerimisplaanist või muudest tegevustest mitteteadmisega ehk kontrollimatute väidete esitamisega. Kuivõrd vaktsineerimisplaani koostamise ajal ei tulenenud kehtivast õigusest COVID-19 vaktsineerimisplaanile konkreetseid nõudeid ja poolte viidatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 9 lg 2 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril õigus epideemia korral kohustatud isikute immuniseerimiseks kehtestada asjakohased tegevusjuhendid, siis on vaidlus vaktsineerimisplaani nõuetekohasusest ainetu.
6.8.Hageja ei ole tõendanud, et tema avaldused oleksid vastanud Terviseameti strateegilise kommunikatsiooni eesmärkidele ja plaanidele, et tal oleks olnud töösuhtest tulenev pädevus neid avaldusi teha ega ka seda, et vaktsineerimisplaan kinnitati 15. detsembril 2021 üksnes selleks, et jätta avalikkusele pärast „Kuuuurija“ saadet mulje, justkui hageja esitatud väited ei vasta tõele, ning tegelikkuses ei olnud Sotsiaalministeeriumil kavas vaktsineerimisplaani Vabariigi Valitsusele 15. detsembril 2020 kinnitamiseks esitada.
6.9.Maakohus oli seisukohal, et hageja viited sõnavabadusele ja õigusele kritiseerida tööandjat ei ole siinses vaidluses asjakohased, kuna hagejat ei saa käsitada „vilepuhujana“, ega õigusta töölepingu rikkumist. Sõnavabaduse kaitset käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. a direktiivi (EL) nr 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta art 5 p 2 definitsiooni kohaselt on teave rikkumise kohta selline teave, sh põhjendatud kahtlus tegeliku või potentsiaalse rikkumise kohta, mis on toime pandud või mis väga tõenäoliselt pannakse toime organisatsioonis, kus rikkumisest teavitav isik töötab või on töötanud, või muus organisatsioonis, millega ta puutub või on puutunud kokku oma töö kaudu, ning sellise rikkumise varjamise katse kohta. Direktiivi art-st 10 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt on asutuseväline teavitamine õigustatud juhul, kui eelnevalt on asutusesiseselt teavitatud. Järelikult saab kaitse töötaja, kes on enne avalikkuse teavitamist ammendanud organisatsioonisisesed meetmed probleemi tõstatamiseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks tõstatanud „Kuuuurijas“ ja „Otse Postimehest“ saadetes käsitletud ja temale muret teinud probleemide või rikkumiste lahendamise küsimusi Terviseametis või Sotsiaalministeeriumis, ning Terviseameti peadirektori kinnitusest nähtuvalt ei pöördunud hageja kordagi tema poole võimaliku rikkumise arutamiseks. Ka ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et Terviseamet või Sotsiaalministeerium oleksid õigusakte rikkunud.
6.10.Hageja esitatud tõendid ei lükka ümber hageja töölepingu lõpetamise asjaolusid ega tööandja suhtes ebalojaalset käitumist.
6.11.Eelnevast tulenevalt oli maakohus seisukohal, et arvestades hageja töökohustuste rikkumist ja poolte huve, puuduvad alused kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise täies ulatuses väljamõistmiseks. Ka töötaja töösuhet, mis kestis 2 aastat 9 kuud ja 19 päeva, ei saa pidada selliseks asjaoluks, mis annaks alust hüvitis täies ulatuses välja mõista.
6.12.Hageja on kohtule esitatud avalduses esile toonud, et tööandja ei ole tasunud hagejale ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest hüvitist ning TVK poolt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis 185,45 eurot on ebapiisav ainuüksi seetõttu, et hüvitise summa ei kata saamata jäänud töötasu ajavahemikul töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest 23. 8 (26)
2-21-6335 detsembril 2020 kuni TVK poolt töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamiseni 23. jaanuaril 2021. Maakohus oli seisukohal, et hagejale on töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest tekkinud saamata jäänud tulu ühe kuu ulatuses ajavahemiku 23. detsember 2020 kuni 23. jaanuar 2021 eest, mistõttu on hagi ühe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmise osas põhjendatud.
6.13.Muus osas on hageja otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu nõue tõendamata. Hageja väited, et kõrgete riigiametnike, sh sotsiaalminister T. Kiige poolt meedias hageja suunal tehtud negatiivsed ja alusetud väljaütlemised on loonud hagejast põhjendamatu kuvandi kui ebalojaalsest ja moraalitust töötajast, mis raskendab hagejal tulevikus töö leidmist, on paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud töölepingu lõpetamisele järgnenud ajal tööta, otsinud tulutult pikemat aega tööd või saanud uutelt tööandjatelt äraütlemisi seoses kostja poolt töölepingu usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt ülesütlemisega või siinse töövaidluse tagajärjel.
6.14.Hageja väited tugevate hingeliste üleelamiste, stressi ja temale tekkinud tervisekahju kohta on paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud tõendeid tervise kahjustamise, hingeliste üleelamiste ega stressi kohta. Seega ei ole hageja tõendanud mittevaralise kahju olemasolu.
6.15.Maakohus jättis kostja võõrkeeles esitatud välisriikide
COVID-19
vaktsineerimisstrateegiad tähelepanuta, kuna vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 32 toimub kohtupidamine eesti keeles ja eesti keelde tõlkimata tõendite uurimine kohtuistungil ei olnud võimalik.
6.16.Kohus asus kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis hinnates ja poolte huve kaaludes seisukohale, et hagejale tuleb täiendavalt välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga 3894,46 euro ulatuses, kuna hagejale on töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest tekkinud saamata jäänud tulu ajavahemikul 23. detsember 2020 kuni 23. jaanuar 2021. Selles osas on hagi põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Ükski muu asjaolu ei anna alust välja mõistetava hüvitise määra tõsta.
6.17.Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hageja hüvitise nõude 3894,46 eurot ületavas osas rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 11 497,83 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg 1). TLS § 109 lg 1 sõnastusest järeldub, et üldjuhul on töötaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurus töötaja kolme kuu keskmine töötasu ning hüvitise summa suurendamine või vähendamine on erijuht, mida kohus saab kaalutlusõiguse alusel kohaldada sätte teises lauses viidatud asjaolusid ja huve arvestades. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millised on need asjaolud, mille tõttu kohus otsustas lahendada hüvitise suuruse küsimuse mitte TLS § 109 lg 1 esimese lause, vaid teise lause alusel, ja hüvitise summat vähendada. Otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid poolte huve kohus arvesse võttis. Samuti pole maakohtu otsuse põhjendustest võimalik aru saada, millise arutluskäigu
9 (26)
2-21-6335 tulemusena kohus jõudis järeldusele, et poolte töösuhte kestus (2 a 9 k 19 p) kvalifitseerub asjaoluks, mis ei õigusta kostjalt hüvitise väljamõistmist hageja taotletud ulatuses. Maakohtu otsus on põhjendamata ka tõendite analüüsi osas. Kohus on otsuse p-des 12 ja 15 küll loetlenud tõendeid, kuid puudub tõendite sisuline analüüs, s.o tõendite hindamine kogumis, neist nähtuvate asjaolude tuvastamine ja sidumine poolte väidetega viisil, millest oleks võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist.
7.2.Maakohus leidis alusetult, et hageja käitus kostja suhtes ebalojaalselt. Tõendid ei anna alust sellist järeldust teha. Lisaks eksis maakohus TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaldamisel.
7.2.1.TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 näevad ette töötaja lojaalsuskohustuse töökohustuste täitmisel. Siinsel juhul heitis kostja hagejale ette käitumist väljaspool töökohustuste täitmist. Saadetes „Kuuuurija“ ja „Otse Postimehest“ osaledes ei täitnud hageja oma töökohustusi. Järelikult ei saa nendes saadetes osalemist ja ajakirjanike küsimustele vastamist käsitada töökohustuste täitmisena. Ka oma 23. detsembri 2020. a töölepingu ülesütlemise avalduses ei tuginenud kostja hageja töökohustuste rikkumisele ja lepingut ei öeldud üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Avalduses ei ole viidatud TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 rikkumisele. Kehtivas õiguses ei ole normi, mis paneks töötajale kohustuse olla tööandjale lojaalne ka väljaspool töökohustuste täitmist. Sellisel normil ei oleks ka kohta meie põhiseaduslikus korras, sest see tähendaks sisuliselt töötaja üleüldist allutamist tööandjale, s.o töötaja isikuvabaduse alalist ja üldist kitsendamist tööandja huvides.
7.2.2.Lisaks on ka sisuliselt alusetu väita, et kostja käitus 14. detsembril 2020 ja 21. detsembril 2020 meediale tehtud avaldustega ebalojaalselt. Lojaalsus ei tähenda seda, et inimene ei või avalikkusele oma arvamust väljendades oma tööandjat või laiemalt riiki ja selle kõrgeid ametnikke kritiseerida ega tuua avalikkuse ette puudusi oma tööandja ja/või vastava valdkonna kõrgemate riigiametnike ja poliitiliste juhtide tegevuses. Riik peab teenima oma rahva huve ja kui riigi heaks töötav töötaja näeb riigi tegevuses rahva huvide kahjustamist, ei saa nende asjaolude avalikkuse ette toomist käsitada ebalojaalsusena riigile. Siinsel juhul seondusid hageja avaldused pandeemiast tingitud vahetu, otsese ja tõsise ohuga rahvatervisele, millest olid potentsiaalselt mõjutatud kõik riigi kodanikud ja elanikud. Seda, et hageja poolt avalikkuse ette toodud puudujäägid eksisteerisid ja neist tingitud kahjulike tagajärgede saabumise oht oli reaalne, kinnitasid hageja töölepingu ülesütlemise järgselt aset leidnud sündmused. Kostja avaldused teenisid avalikkuse ehk rahva ja seeläbi ka riigi huve.
7.2.3.Maakohus ei pööranud otsuses kohast tähelepanu sellele, et ka kostja ise ei tuginenud töölepingu ülesütlemisel lojaalsuskohustuse rikkumisele.
7.3.Maakohus leidis, et hageja poolt avalikkusele 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes avaldatud väited vaktsineerimisplaani puudumise jms kohta olid eelnevalt kontrollimata ja ebaõiged. See seisukoht on ekslik. Maakohus on põhjendamatult keskendunud formaalsele dokumendile ja jätnud sisuliselt tähelepanuta selle väite sisu, mida hagejale ette heidetakse. 14. detsembri 2020. a telesaates esitati saatejuhi ja hageja poolt väide, et koroonavaktsineerimise reaalset kava (plaani) riigil ei ole. Saates oli juttu mh sellest, et vastav plaan peab ette nägema vajaliku logistika toimimise, selleks vajaliku inim- ja muu ressursi jaotamise ja liikumise, riskigruppidesse kuuluvate isikute leidmise jne. 21. detsembri 2020. a saates väitis hageja, et vaktsineerimiskavana presenteeritud plaan ei ole tegelikult plaan, sest see ei kirjelda vaktsineerimise praktilist korraldust (asjassepuutuvate isikute ja asutuste tegevusi), ja avaldatud dokument on parimal juhul käsitatav vaktsineerimisstrateegia lähteülesandena. Seega seisnes hageja etteheide selles, et Eesti riigil ei olnud olemas reaalset tegevusplaani selle kohta, kuidas koroona vastast vaktsineerimist läbi viia. Maakohtu otsuses 10 (26)
2-21-6335 viidatud tõendid selle kohta, et 2020. a detsembris toimus ametnike vahel kirjavahetus vaktsineerimisplaani tööversiooni teemal ja Sotsiaalministeeriumis oli loodud 14. detsembri 2020. a dateeringuga dokument pealkirjaga „COVID-19 vaktsineerimise plaan“, ei anna alust järeldada, et hageja väited olid ebaõiged. Seejuures saab olemasolevast tegevusplaanist rääkida olukorras, kus plaan on tehtud teatavaks asutustele ja isikutele, kelle ülesanne on hakata seda ellu viima. Ei piisa sellest, et plaani tööversioon on olemas seda ette valmistavate isikute peas, arvutis või sahtlis. Seejuures kiitis Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi koostatud ja 14. detsembri 2020. a kuupäevaga dateeritud vaktsineerimise plaani heaks alles
15.detsembril 2020. Asjas esitatud e-kirjavahetusest saab järeldada, et ministeerium sai pärast Kuuuurija küsimuste saamist 11. detsembril 2020 aru, et ajakirjanduses on 14. detsembril 2020 tulemas kriitiline käsitlus, ning tegi jõupingutusi, et vähemalt formaalselt saaks kiirkorras esitada pressisõnumid plaani olemasolust. Kui plaan oleks olnud dokumendina valmis varem, oleks see ka dateeritud varasema kuupäevaga kui 14. detsember 2020, s.o päev enne selle heakskiitmist valitsuskabinetis 15. detsembril 2020. Ka formaalses mõttes ei ole võimalik rääkida plaani olemasolust enne 15. detsembrit 2020, mil see valitsuse poolt heaks kiideti ning avalikkusele ja asjaosalistele teatavaks tehti. Kuna 14. detsembri 2020. a seisuga reaalset vaktsineerimise plaani ei olnud, olid hageja sellel päeval esitatud väited plaani puudumise kohta õiged. Oma 21. detsembri 2020. a avaldustes ei väitnud hageja, et plaan formaalses mõttes puudub, vaid et Sotsiaalministeeriumi esitletud dokument ei täida tegelikult tegevusplaani funktsiooni. Seda kinnitavad menetluses esitatud tõendid, millest saab järeldada, et toimiv plaan puudus. Maakohtu otsusest ei selgu, millised hageja 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes avaldatud väited olid ebaõiged.
7.4.Maakohus jättis tähelepanuta, et 14. detsembri 2020. a telesaatega seonduvalt heitis kostja töölepingu ülesütlemise avalduses hagejale ette „Terviseametit ja tema tegevust halvustavate valeandmete esitamist“. Maakohus pole otsuse tegemisel analüüsinud, kas selline etteheide on põhjendatud või mitte, rääkimata selle esile toomisest, millised hageja väited on käsitatavad andmetena Terviseameti ja tema tegevuse kohta ning millised neist ei vastanud tegelikkusele ja halvustasid Terviseametit. Muid kostja ülesütlemisavalduses tehtud etteheiteid hagejale, millega kostja põhjendas usalduse kaotamist hageja suhtes, ei ole maakohus praktiliselt üldse käsitlenud. Otsusest ei ole leitavad järeldused nende etteheidete sisuks olevate asjaolude tuvastamise kohta ega viited asjassepuutuvatele tõenditele koos kohtu arutluskäiguga järeldusteni jõudmise kohta. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja ülesütlemisavalduses esitatud etteheited oleks olnud põhjendatud.
7.5.Maakohtu järeldus, et hageja väljaütlemised ei toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti tegevust, vaid kahjustasid nende mainet, on alusetu ja väär. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millistele tõenditele see järeldus on rajatud ja millise arutluskäigu tulemusel maakohus selleni jõudis. Samuti jääb ebaselgeks, millise tähenduse kohus sellele järeldusele omistas. Hageja leiab, et asjas esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et tema 14. detsembril 2020 ja 21. detsembril 2020 avalikkusele esitatud väited kahjustasid riigi ja/või Terviseameti mainet. Üksikute kõrgete riigiametnike (eelkõige Sotsiaalministeeriumi tippjuhtkonna) mainet ei saa samastada riigi ja Terviseameti mainega. Hageja on veendumusel, et tema ajakirjanduse vahendusel esitatud hoiatused ja kriitika tingisid selle, et Sotsiaalministeerium ja Vabariigi Valitsus astusid kiirkorras samme vaktsineerimisplaani koostamise ja kinnitamise lõpuleviimiseks 15. detsembril 2020, mistõttu avalikkus ja tervishoiusüsteem ei olnud enne vaktsiinide saabumist 27. detsembril 2020 täielikult ette valmistamata. Seega aitasid hageja avaldused kaasa rahvatervise kaitsele ning ei kahjustanud riigi ega Terviseameti huve.
7.6.Eelnevat arvestades ei ole maakohus otsuses sisuliselt kontrollinud töölepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetust ega kummutanud hageja väiteid selle kohta, et 11 (26)
2-21-6335 kostja ütles töölepingu üles ilma selleks kohase aluseta. Hüvitisvaidluse lahendamiseks TLS § 109 lg 1 teise lause alusel pidi kohus tuvastama mh selle, kas kostja poolt töölepingu ülesütlemisel avaldatud põhjendused olid kohased või mitte. Hageja leiab, et asjas esitatu ei anna alust järeldada, et kostjal oli põhjendatud alus hagejaga sõlmitud tööleping TLS § 88 lg 1 p 5 järgi üles öelda.
7.7.Vaidlustatud otsuse p-st 15 nähtuvalt on maakohus põhjendamatult arvestanud hüvitise suuruse määramisel „töötaja töökohustuste rikkumist“. Kostja ei tuginenud töölepingu ülesütlemisel hageja töökohususte rikkumisele, mistõttu kohtul polnud alust sellisele asjaolule tugineda. Maakohtu otsusest ka ei selgu, millist töökohustust hageja rikkus, milles rikkumine seisnes ja milliste tõendite alusel maakohus selle tuvastas. Kostja poolt hagejale ette heidetud tegevused ei ole seotud töökohustuste täitmisega. Ehkki maakohus viitab otsuse p-s 11 sellele, et kohus on arvestanud TLS § 15 lg 2 p-e 6, 7 ja 9, ei ole otsuses tuvastatud ühegi viidatud sätetes toodud kohustuse rikkumist hageja poolt.
7.8.Maakohus eksis TLS § 109 lg 1 kohaldamisel. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud võimalikuks lahendada hüvitisenõuet TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi. Siinsel juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TLS § 109 lg 1 esimese lause kohaldamata jätmist ja hüvitisnõude lahendamist teise lause alusel. Lisaks ei ole maakohus TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamisel arvestanud asjaoludega, mida selle normi kohaselt tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega arvesse võtnud töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Täielikult on arvesse võtmata TVK jõustunud otsusega tuvastatud asjaolu, et kostja ütles töölepingu üles seaduse nõuetele mittevastaval viisil, mistõttu ülesütlemine oli tühine. Samuti ei ole maakohus sisuliselt kontrollinud seda, kas töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud või mitte. Kohtuotsusest ei nähtu, et hüvitise suuruse määramisel oleks arvestatud mõlema poole huve. Hageja ei nõustu maakohtuga, et TLS § 109 lg 1 teine lause võimaldaks lugeda töölepingu kestust (siinsel juhul 2 a 9 k 19 p) hüvitise vähendamist õigustavaks asjaoluks. Hüvitise määramisel on oluline arvestada ka mõlema poole majanduslikku olukorda ja hüvitise mõju sellele. Siinsel juhul pole alust järeldada, et hageja taotletud ulatuses hüvitise väljamõistmine paneks kostja majanduslikult raskesse olukorda või oleks muul põhjusel kostja huve äärmiselt kahjustav. Hageja seevastu kaotas kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu oma töö ja sissetuleku. Töölepingu ülesütlemise asjaolude kontekstis tuleb hinnata ka seda, et konkreetsel juhul ei olnud hageja tegevuse eesmärk kostja huve kahjustada, vaid avalikkust teavitada akuutsest, tõsisest ja potentsiaalselt igaüht puudutavast ohust – riigi tegematajätmistest koroonaviiruse vastase vaktsineerimise ettevalmistamisel pandeemia olukorras. Arvestada tuleb sedagi, et hageja käitus avalikkuse huvides sisuliselt enda huve ohverdaval viisil, s.o teadmisega, et avalduste tegemisele järgneb tõenäoliselt töökoha kaotus. Mingit isiklikku kasu hageja oma tegevusega ei taotlenud ja ka ei saanud. Kokkuvõttes leiab hageja, et tema hüvitisnõue tuleb rahuldada TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel. Isegi kui lahendada see TLS § 109 lg 1 teise lause alusel, ei esine siinsel juhul asjaolusid, mis õigustaks esimeses lauses sätestatud hüvitise vähendamist.
7.9.Kuna asja õigel lahendamisel tuleb hagi täies ulatuses rahuldada, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt kostja kanda. Vastustaja seisukoht
8.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
12 (26)
2-21-6335
13 (26)
2-21-6335
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
10.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 3894,46 eurot (bruto) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja hüvitise nõude rahuldamata 7603,37 euro (bruto) osas (11 497,83 - 3894,46), samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud osas, millega kohus hagi 3894,46 euro (bruto) ulatuses rahuldas.
hageja ja kostja sõlmisid töölepingu nr 2.1-6/859, mille kohaselt hageja asus alates 5. märtsist 2018 Terviseametis tööle kommunikatsiooni nõunikuna. Töölepingu kohaselt on hageja töö sisu kirjeldatud tema ametijuhendis; 2018. aastal kinnitatud kommunikatsioonijuhi ametijuhendi p-dest 1.9, 3.4 ja 3.6 nähtub, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärk on Terviseameti tegevuse toetamine läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise ja elluviimise; ta peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet, ning ta peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele;
23.detsembri 2020. a avaldusega teatas kostja hagejale, et lõpetab temaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel seoses usalduse kaotusega. Ülesütlemisavalduse kohaselt oli usalduse kaotus seotud hageja esinemisega anonüümselt 14. detsembri 2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja oma nime all (Terviseameti kommunikatsioonijuhina) 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“.
Kolleegium lisab, et TVK 9. märtsi 2021. a istungil avaldas hageja, et alates 2018. a suvest sai temast Terviseameti kommunikatsioonijuht, kuid tema tööülesanded jäid samaks (I kd, tl 229 pöördel).
12.Jõustunud TVK 23. märtsi 2021. a otsusega: -
-
tuvastati, et kostja poolt 23. detsembril 2020 hagejaga 5. märtsil 2018 sõlmitud töölepingu nr 2.1-6/859 ülesütlemine oli tühine. TVK leidis, et ehkki töötaja pani toime teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu, ei olnud see sellise kaaluga, mis oleks õigustanud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ülesütlemist ilma eelneva hoiatuseta (TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimes järgi), mistõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine ei vastanud TLS § 104 lg 1 nõuetele; lõpetati tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 23. jaanuarist 2021;
14 (26)
2-21-6335 -
mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel brutosummas 185,45 eurot (s.o hageja ühe päeva keskmine töötasu).
Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 järgse hüvitisena välja täiendavalt 3894,46 eurot (bruto), mis vastab hageja ühe kuu keskmisele töötasule. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas TLS § 109 lg 1 alusel makstavat hüvitist tuleks tõsta veel 7603,37 euro võrra selliselt, et koos TVK otsusega välja mõistetuga vastaks hüvitis hageja kolme kuu keskmisele töötasule.
13.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 109 lg-st 1, s.o sätte kuni 16. märtsini 2023 kehtinud sõnastusest. Sel ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 sätestas, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Riigikohus on töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 kohta selgitanud, et sättes ette nähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka VÕS 7. peatüki sätted, st mh VÕS §-d 127, 128, 134 ning 139 ja 140. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise määramine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse ringkonnakohus saab sekkuda kaalumisvigade või diskretsiooni piiride rikkumise korral (vt nt TlnRnKo 27.02.2023, 2-20-14708, p 13.2). Siinsel juhul ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul diskretsiooni piire ületanud ega hagejale põhjendamatult väikest hüvitist välja mõistnud.
14.1.Maakohus arvestas hüvitise suurust vähendavate asjaoludena peamiselt järgnevat: -
töötaja töökohustuste, eelkõige lojaalsuskohustuse rikkumist, mh rikkumise sisu ja raskust ning seda, et hageja ametikohta arvestades ei saanud tema väljaütlemisi õigustada teadmatusega või kontrollimatute väidete esitamisega; töösuhte kestust (2 a 9 k 19 p); poolte huve; seda, et hageja ei olnud tõendanud talle otsese varalise kahju tekkimist või saamata jäänud tulu ajavahemiku eest, mis ületaks ühte kuud (s.o 23. detsember 2020 kuni 23. jaanuar 2021, millest alates töösuhe lõppes); seda, et hageja ei olnud tõendanud oma väiteid tugevate hingeliste üleelamiste, stressi ja tervisekahjude kohta.
14.2.Hageja töökohustuste rikkumise osas viitas maakohus TVK otsusele, mille kohaselt hageja pani 14. detsembril 2020 anonüümselt antud intervjuus ja 21. detsembri 2020. a otsesaates toime järgmised rikkumised TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 6 ja 7, VÕS § 6 lg 1 ning töötaja ametijuhendi p-de 1.9 ja 3.6 järgi, milles väljendus ebalojaalsus tööandjale: -
kommunikatsioonijuhina avalikult tõele mittevastava ja töötaja poolt kontrollimata kriitika esitamine tööandja (Eesti vabariigi kui laiemas mõttes tööandja) vastu vaktsineerimise plaani, logistika ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite puudumise ja vaktsiinide ebaefektiivse kasutamise kohta;
15 (26)
2-21-6335 -
väited ministeeriumi võimalike manipulatsioonide kohta Terviseametiga (s.o tööandjaga kitsamas mõttes); töökohustuste eiramisega avalikkuse usalduse õõnestamine tööandja vastu; töötaja tööülesannete eesmärgiga vastuolus Terviseameti ja riigi ettevalmistuse ja võimekuse kriisisituatsiooni lahendamisel kontrollitud ning õigeid andmeid omamata põhjendamatult kahtluse alla seadmine ning avalikkuses hirmu ja ebakindluse külvamine.
14.3.Hageja õigustavate väidete kohta leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema avaldused oleksid vastanud Terviseameti strateegilise kommunikatsiooni eesmärkidele ja plaanidele; et hagejal oleks olnud pädevus saadetes tehtud avalduste tegemiseks ning et vaktsineerimisplaan kinnitati 15. detsembril 2020 üksnes selleks, et jätta avalikkusele pärast „Kuuuurija“ saadet mulje, justkui hageja esitatud väited ei vasta tõele. Ühtlasi leidis maakohus, et hagejat ei saa käsitada vilepuhujana, mis oleks õigustanud tööandja kritiseerimist.
14.4.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Siinsel juhul oli töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades põhjendatud TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitist vähendada ja mõista TLS § 109 lg 1 teise lause alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seejuures sai hageja koos TVK välja mõistetud hüvitisega kokku hüvitise, mille suurus isegi natuke ületas tema ühe kuu keskmist töötasu.
15.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
15.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel selle põhjendamise kohustust rikkunud (TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg 1). Praeguse otsuse p-s 14 esitatut arvestades ei nõustu kolleegium hagejaga, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millistel asjaoludel maakohus TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise suuruse määras. Ehkki maakohus ei määratlenud sõnaselgelt neid poolte huve, millest kohus otsuse tegemisel lähtus, on maakohtu põhjendustest aru saada, et kohus arvestas ühelt poolt tööandja huvi lõpetada tööleping oma kohustusi olulisel määral rikkunud ja tööandja suhtes ebalojaalse töötajaga ning teiselt poolt seda, et töötajal ei olnud õigustatud huvi suurema kui ühe kuu töötasu suuruse hüvitise saamiseks, arvestades mh töösuhte võrdlemisi lühikest kestust ja töötajal suurema kahju puudumist. Ehkki hageja viitab ka puudustele maakohtu tõendite analüüsis (konkreetselt maakohtu otsuse p-des 12 ja 15), ei ole hageja selgelt esile toonud, mille osas maakohus tõendite hindamisel eksis. See, et maakohus hageja esitatud tõendeid grupeeris ja esitas oma järeldused tõendite grupi kohta, ei ole iseenesest käsitatav põhjendamiskohustuse rikkumisena.
15.2.Alusetu on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on põhjendamatult arvestanud hüvitise suuruse määramisel töötaja töökohustuste rikkumist olukorras, kus tööandja ei tuginenud töölepingu ülesütlemisel hageja töökohustuste rikkumisele ja maakohus ei ole töölepingust tulenevate kohustuste rikkumist ka tuvastanud.
15.2.1.Tööandja tugines 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses töölepingu ülesütlemise alusena usalduse kaotusele töötaja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5), mida põhjendas mh järgmiste asjaoludega (I kd, tl-d 8 – 8 pöördel): -
Terviseameti ja tema tegevust halvustavate valeandmete avaldamine 14. detsembri 2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“; 16 (26)
2-21-6335 -
Terviseameti kommunikatsioonijuhina eraisiku seisukohtade esitamine ilma peadirektorit teavitamata; Terviseameti usaldusväärsuse ja võimekuse viia läbi COVID-19 vastu vaktsineerimist tervele Eesti ühiskonnale kahtluse alla seadmine; Terviseameti suhtes kõhklusi ja umbusaldust tekitavate andmete avaldamisega tarbetu töö juurde tekitamine, vaktsineerimise ettevalmistamise ja sellega ka nakkushaiguse kiire tõrjumise takistamine, eri tasemete avalikku informatsiooni vahendatavate osapoolte usaldusväärse koostöö rikkumine; eelnevaga avaliku julgeoleku ohustamine ja rahvatervise riskide suurendamine; avalduste tegemine, mis on vastuolus Terviseameti ametlike seisukohtadega ja mis välistavad hageja võimaluse edaspidi Terviseameti nimel usaldusväärselt esineda.
Seega sisuliselt heideti hagejale ette lojaalsuskohustuse rikkumist TLS § 15 lg 1 mõttes, mis seisnes tööandjat ja tema tegevust halvustavate valeandmete avaldamises, millega seati kahtluse alla Terviseameti usaldusväärsus ja võimekus; seisukohtade esitamises ilma peadirektorit teavitamata; Terviseameti töö takistamises ametile vastutöötamise näol; Terviseameti ja teiste osapoolte usaldusväärse koostöö rikkumises ning Terviseameti ametlike seisukohtadega vastuolus olevate avalduste tegemises. Ehkki tööandja tugines töölepingu ülesütlemise alusena usalduse kaotusele töötaja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5), on Riigikohus leidnud, et TLS §-s 15 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võibki anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12).
15.2.2.Maakohus viitas vaidlustatud otsuses hageja töökohustuste rikkumise osas TVK otsuses tuvastatud rikkumistele (vt praeguse otsuse p 14.2), millest koosmõjus maakohtu otsuse muude põhjendustega järeldub, et maakohus nõustus TVK otsuses tehtud järeldustega hageja rikkumiste kohta. TVK oli leidnud, et hageja rikkus TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 6 ja 7, VÕS § 6 lg-st 1 ning töötaja ametijuhendi p-dest 1.9 ja 3.6 tulenevaid kohustusi. Seega oli maakohus tuvastanud hageja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise.
15.3.Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite põhjal õigesti, et hageja heitis Terviseametile ja riigile laiemalt põhjendamatult ette vaktsineerimisplaani puudumist.
15.3.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 14. detsembri 2020. a saates (vt stenogramm I kd, tl-d 28 – 29 pöördel) väitis hageja, et vaktsineerimiskava pole olemas, st see puudub täiesti. See nähtub mh saatejuhi avaldatust, et hageja väitel „Eesti riigil puudub igasugune vaktsineerimise plaan“ ja „[kõrge tervishoiualal töötava ametniku] sõnul puudub meie riigil, täna, koroonavaktsineerimise reaalne kava“, ning hageja avaldatust, et „Keeruline on näidata asja, mida ei eksisteeri. Seda plaani ei ole“, „Kindlasti ei tegeletud suvel vaktsineerimisplaani koostamisega“, „Vaktsineerimisplaani Covid-19 vastu ei ole“ ning „Kas meil on plaan? Ei ole.“
15.3.2.Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 12 viidatud tõendite põhjal põhjendatult, et tegelikult vaktsineerimisplaani väljatöötamisega tegeleti ja see oli töögrupil sisuliselt valmis juba 10. detsembril 2020 (maakohtu otsuses ilmselgelt ekslikult märgitud 2022). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Seejuures nähtub kostja esitatud tõenditest, et esialgne koroona vastu vaktsineerimise plaan oli riigil olemas juba oktoobris 2020 (I kd, tl-d 69 – 70 pöördel). Ka Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor AM kinnitas oma arvamuses, et nägi 13.
17 (26)
2-21-6335 detsembril 2020 vaktsineerimise plaani tööversiooni nr 3 (II kd, tl 64). Asjaolu, et 14. detsembri 2020. a kuupäevaga dateeritud vaktsineerimise plaan kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2020. a kabinetiistungil, ei anna alust järeldada, et plaani enne 14. detsembrit 2020 ei olnud. Hageja ei ole viidanud nõuetele, mis annaks alust järeldada, et riigi vaktsineerimiskava pidi olema Vabariigi Valitsuse poolt ametlikult heaks kiidetud või avalikkusele teatavaks tehtud selleks, et saaks rääkida selle olemasolust. Seega olid ebaõiged ja eelnevalt kontrollimata hageja 14. detsembri 2020. a saates avaldatud väited vaktsineerimisplaani puudumise kohta. Hiljem vaktsineerimiskava ka täiendati ja konkretiseeriti (vt nt 19. jaanuari 2021. a versioon (I kd, tl-d 75 – 79 pöördel)), milleks kostja selgituste kohaselt andis alust asjaolu, et Euroopa Komisjon andis tingimusliku müügiloa Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiinile Comirnaty alles 21. detsembril 2020 ja Moderna vaktsiinile COVID-19 Vaccine Moderna alles 6. jaanuaril 2021. Seda, et vaktsineerimiskava täiendamine vastavalt mh vaktsiinide efektiivsuse, optimaalsete manustamisviiside, kõrvaltoimete ja tarnegraafikute selgumisele oli loomulik, kinnitas oma arvamuses ka professor AM (II kd, tl-d 64–65).
15.4.Hageja ei ole tõendanud, et riigi vaktsineerimiskava ei oleks vastanud nõuetele.
15.4.1.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et formaalse plaani puudumise asemel heitis ta sisuliselt ette hoopis seda, riigil ei olnud olemas „reaalset tegevusplaani selle kohta, kuidas koroonavastast vaktsineerimist läbi viia“. Hageja väitel oli saadetes juttu sellest, et vastav plaan peaks ette nägema vajaliku logistika toimimise, selleks vajaliku inim- ja muu ressursi jaotamise ja liikumise, riskigruppidesse kuuluvate isikute leidmise jne ning vaktsineerimiskavana presenteeritud plaan ei ole tegelikult plaan, sest see ei kirjelda vaktsineerimise praktilist korraldust (asjassepuutuvate isikute ja asutuste tegevusi). Menetluses on hageja esitanud erinevaid tõendeid, millega soovib tõendada oma väiteid vaktsineerimiskava puuduste ja puudulikkuse kohta (sh MK ja dr MM 23. veebruari 2020. a arvamused (I kd, tl-d 112–119); erinevad artiklid (nt I kd, tl-d 24–26, 91–107, 110 – 110 pöördel; II kd, tl-d 23–27); sotsiaalmeediapostitused (I kd, tl 23) ja riigikontrolöri pöördumine Sotsiaalministeeriumi poole (II kd, tl-d 21 – 22 pöördel)).
15.4.2.Esiteks märgib kolleegium, et õigusaktidest ei tulene nõudeid vaktsineerimisplaanile, mistõttu hageja etteheited selle dokumendi sisule ei ole õiguslikult põhjendatud. See, et teatud küsimusi ei olnud vaktsineerimiskavas käsitletud, ei tähenda, et riik ei olnud nende peale mõelnud ega nendega tegelenud (nt logistika, vaktsiinide säilitamine ja hoiustamine, perearstide juhendamine jms). Seejuures on kostja menetluses selgitanud, et paljud nõuded tulevad juba õigusaktidest või muudest dokumentidest (nt vaktsiini nõuetekohane säilitamine, sh külmahela tagamine, dooside mahakandmine, kõrvaltoimetest teavitamine) ning suunised ja juhised vaktsineerijatele anti vastavalt konkreetsetele vaktsiinidele, kusjuures vaktsiinispetsiifiliste koolituste korraldamine ja juhendmaterjalide koostamine toimus esimesel võimalusel pärast Euroopa Liidu poolt vaktsiinidele müügiloa andmist (vt kostja 5. märtsi 2021. a seisukoht, p 4.8 ja seal viidatud lisad). Oma väidetega 14. detsembri 2020. a ja
21.detsembri 2020. a saadetes jättis hageja avalikkusele mulje, et Terviseametil, Sotsiaalministeeriumil ja riigil laiemalt oli puudu mingi dokument või tegevuskava, mis neil pidanuks olemas olema, või see ei vastanud kehtestatud nõuetele. Seda ei ole hageja aga kohtumenetluses tõendanud, mh ei saa seda järeldada erinevate inimeste kriitikast vaktsineerimise tempole ja korraldusele.
15.5.Maakohus leidis põhjendatult, et oma väljaütlemistega kahjustas hageja Eesti Vabariigi ja Terviseameti mainet.
18 (26)
2-21-6335
15.5.1.Tervise- ja tööministri 27. detsembri 2022. a määruse nr 96 „Terviseameti põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Terviseamet Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ning mis teeb riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Terviseameti põhimääruse § 6 lg 1 p-de 1, 2 ja 6 kohaselt on ameti eesmärk viia ellu tervist kaitsva ja parendava elukeskkonna kujundamisele suunatud ning kvaliteetsele tervisekaitse- ja tervishoiuteenusele orienteeritud rahvastiku tervise poliitikat mh tervishoiu, nakkushaiguste epidemioloogia ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse kriisideks tegevusvaldkondades. Seega kuulusid COVID19 vastase vaktsineerimisega seotud tegevused Terviseameti tegevusvaldkonda. Lisaks, kuna hageja tööandjana tuleb käsitada Eesti Vabariiki, mitte üksnes Terviseametit (vt praeguse otsuse p 15.6.2), on tööandja maine kahjustamisena käsitatavad ka sellised halvustavad väited, mis käivad Sotsiaalministeeriumi kohta või puudutavad riigi tervishoiukorraldust laiemalt.
15.5.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ebaõiged väited vaktsineerimisplaani puudumise kohta (vt praeguse otsuse p 15.3) kahjustasid Terviseameti ja laiemalt Eesti Vabariigi mainet. Need väited jätsid Terviseametist, Sotsiaalministeeriumist ja Eesti tervishoiusüsteemist tervikuna saamatu ning oma ülesandeid koroonakriisis eirava ja nendega mitte toime tuleva mulje.
15.5.3.Lisaks vaktsineerimiskava puudumise väitele sisaldasid hageja väljaütlemised ka muid Terviseametit, Sotsiaalministeeriumit ja Eesti tervishoiusüsteemi halvustavaid väiteid. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. Näiteks 14. detsembri 2020. a saates (I kd, tl-d 28 – 29 pöördel) avaldas saatejuht, et hageja sõnul „tüürib Eesti riik koroonaga seoses katastroofi äärele ning Sotsiaalministeeriumi kõrgete ametnike organiseerimatus võib viia selleni, et vaktsiin vedeleb jaanuaris Terviseameti keldris ilma, et seda oleks võimalik riskirühmadega jagada“; hageja enda väitel „Ministeerium, võib öelda, et sekkus kriisilahendamisse alles sellel ajal, kui oli vaja hakata otsima vastutajat“, „kala hakkab mädanema peast ja tervishoiusektori pea Eestis on kahtlemata Sotsiaalministeerium“, (saatejuhi küsimusele vaktsiini transportimise kohta vastates) „on tõepoolest seda vaktsiini vaja säilitada väga madalal temperatuuril [...] Vaktsineerimiseks on vaja inimesi, on vaja vahendeid – on need siis süstlad, isikukaitsevahendid, vaktsiin, vaktsiini säilitamiseks vajalikud külmikud, veokid, millega seda vaktsiini ühest kohast teise transportida. [...] Minule teadaolevalt neid külmikuid praegu pole“, „Täna ei ole plaani ei selles osas, kuidas seda logistikat tagada ega ole ka plaani kes täpselt, kus, millal ja kuidas hakkab vaktsineerima“, „Tõenäosus, et jaanuaris saaks midagi tehtud, keegi saaks vaktsineeritud, on küll kaduvväike", „Süstlaid läheb tõesti päris palju vaja ja need süstlad tuleb hankida. Neid süstlaid ei ole. Koroonaviiruse vaktsiini kasutamiseks neid ei ole“, „teised riigid hakkasid valmistuma juba võrdlemisi vara ja kuigi vaktsiini suvel ei olnud, siis oli päris palju asju, millega oleks saanud tegeleda. [...] Oleks saanud teha päris paljusid asju, mis nüüd on jäetud sügise ja talve peale. [...] Mina saan öelda vaid nii palju, et kindlasti on see lubamatu“, „Teatud suunal ei ole mitte mingit soovi, mitte millegi eest vastutada“, (saatejuhi küsimusele „Me räägime nüüd kantslerist Sotsiaalministeeriumis, asekantslerist või kellest?“ vastates) „Jah, me räägime sellest tasandist“, (vaktsineerimisplaani kohta) „Ei ole piisavalt valmis, meie tervishoiusüsteem ei ole olnud piisavalt hästi juhitud.“
21.detsembri 2020. a saates (I kd, tl-d 9–11) avaldas hageja mh järgmist: -
„Kui ma vaatan, kuidas Eestis on planeeritud koroonaviiruse vaktsineerimist, siis ma leian, et seda on tehtud liiga hilja ja kui täna räägitakse sellest, et on olemas
19 (26)
2-21-6335
-
-
-
-
-
-
suurepärane plaan, siis ma ütlen ausalt, see ei ole mingi plaan. See on heal juhul vaktsineerimisstrateegia lähteülesanne.“; „Kui me täna räägime sellest, et meil on välja töötamisel logistikahange, kui meil perearstid pole saanud täpseid juhiseid selle kohta, kuidas see vaktsineerimine võiks peale hakata (ka see vaktsineerimisjuhend on alles koostamisel), koolitused on alles tulemas ja ei ole ka selget arusaama, kuidas selle ruumiprogrammiga hakkama saadakse, siis ma ütlen, et meil tänasel hetkel plaani ei ole.“; „Need esimesed detsembrikuised vaktsineerimised on sellised propagandistlikud PRvõtted ja peale seda saabub tõenäoliselt mõneks ajaks vaikus, sest need hanked on vaja ära teha, need detailid on vaja läbi töötada. Ilmselt suure tõenäosusega me hakkame nägema sellist päris vaktsineerimist alles kevadest.“; küsimuse peale „Te ütlete, et isegi logistikahange pole välja kuulutatud?“, vastas hageja „Hange on hetkel töös jah.“; „No minule teadaolevalt ei ole täna välja kuulutatud ka süstalde hanget.“; „Minu küsimus on see, et miks näiteks Saksamaal esitleti oktoobris juba vaktsineerimisplaani, aga meil moodustati novembri teises pooles ministeeriumi juurde töörühm, kes hakkas tegelema Covid-19 vaktsineerimisplaani väljatöötamisega. Miks me oleme nii hiljaks jäänud? Ega ka Saksamaal ei arvata, et nad on üleliia hästi hakkama saanud. Mis siis meie veel oleme?“; küsimuse peale „Miks siis alustati planeerimisprotsessiga liiga hilja?“ vastas hageja, et „Ikkagi on nii, et selliste asjade eest vastutavad kõrgemad otsustajad. Ministeerium peabki sellega tegelema, see ongi ministeeriumi koordineerida. Seda ühele ametiasutusele südamele panna ei oleks mõistlik.“; küsimuse peale, mis etteheiteid on hagejal sotsiaalministeeriumi kantslerile MPle ja MJle, vastas hageja, et „Ongi küsimus, kes selle kõige eest vastutab. Nemad täidavad neid positsioone, nemad on koordineerinud seda asja nii hästi või halvasti, kui seda koordineeritud on. Minu hinnang on pigem negatiivne. See tähendab seda, et nemad vastutavad. Ka viiruse esimese laine ajal, ma olen näinud soovi mitte vastutada ja see ei ole eetiline. Juriidiliselt nemad tegelikult vastutavad selle eest, mis meie valdkonnas toimub.“; küsimuse peale „Kui peaks see vaktsineerimine nüüd venima jääma, kes jääb süüdi?“ vastas hageja, et „Vaadates seda mustrit, kuidas see siiani on käinud, siis vaadatakse ikka allasutuste poole. Ma ei oska öelda, milline allasutus kõige suurema löögi saab, aga mulle tundub, et see on terviseamet.“
Eelnevaga avaldas hageja sisuliselt järgmisi halvustavaid väiteid: (1) Terviseamet ei ole võimeline talle pandud vaktsineerimisega seotud kohustusi täitma, sh tagama kesklaos vaktsiini ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite (sh süstlad) ja seadmete (sh külmikud) olemasolu ning korraldama transporti; (2) Sotsiaalministeerium ei täida oma ülesandeid; selle juhtkond ei saa oma ülesannetega hakkama, aga keeldub võtmast vastutust ning otsib süüdlasi mujalt; Eesti tervishoiusüsteem on kehvasti juhitud; (3) Eesti on vaktsineerimise ettevalmistamise ja vaktsineerimiskava koostamisega (teiste riikidega võrreldes) oluliselt hiljaks jäänud; Eesti vaktsineerimisplaan on suurte puudustega; logistika ja süstalde hanked on kas oluliselt hilinenud või välja kuulutamata; Eesti riik ei suuda jaanuariks kedagi vaktsineerida.
15.5.4.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja väljaütlemised ei toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti tegevust, vaid näitasid neid halvustavas valguses ja seeläbi kahjustasid nende mainet. 20 (26)
2-21-6335
15.6.Maakohus (ja TVK) leidis põhjendatult, et hageja rikkus lojaalsuskohustust tööandja ees. Hageja rikkumist ja etteheidetava käitumise kordumist arvestades ei saanud tööandjalt oodata hagejaga töösuhte jätkamist.
15.6.1.TLS § 15 lg 1 sätestab, et töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Riigikohus on selgitanud, et töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1187-15, p 12). Kas VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad lepingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
15.6.2.Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 67 lg 2 p 3 kohaselt on Terviseamet Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas asuv valitsusasutus VVS § 70 lg 1 mõttes. Terviseameti põhimääruse § 1 lg 2 kohaselt esindab amet oma ülesannete täitmisel riiki. Ka Sotsiaalministeerium on VVS § 39 lg 3 järgi valitsusasutus. Terviseamet ega Sotsiaalministeerium ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 mõttes. Seega oli isikuks, kellel hagejal oli töösuhe TLS § 1 lg 1 mõttes, Eesti Vabariik kui avalik-õiguslik juriidiline isik. Järelikult pidi hageja täitma oma töölepingust tulenevaid kohustusi, sh olema lojaalne, mitte üksnes Terviseameti, vaid ka laiemalt Eesti Vabariigi ees. TVK-s nõustus hageja ka ise sellega, et tema tööandjaks oli riik Terviseameti kaudu ning töötaja kohustus täitma töölepingust tulenevaid kohustusi ühtviisi Terviseameti ja riigi ees (vt nt 26. veebruari 2021. a seisukoht, p-d 3.1 ja 5.4).
15.6.3.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et 14. detsembri 2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“ avaldusi tehes ei täitnud hageja oma töökohustusi, vaid käitus väljaspool töökohustuste täitmist. Hagejat esitleti saadetes vastavalt „Terviseameti kõrge ametnikuna“ ja Terviseameti kommunikatsioonijuhina ning ta tegi avaldusi asjaolude kohta, millest ta oli teadlik oma töösuhtest tulenevalt ja millega ta tööalaselt tegeles. Seega olid hageja ülesastumised seotud tema tööülesannetega. Eelnevat ei mõjuta see, kui hageja andis intervjuud töövälisel ajal. Seejuures nägi hageja ametijuhendi p 3.4 talle ette sõnaselge kohustuse käituda kommunikatsioonijuhina väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sh hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Seega võis hageja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena olla käsitatav ka tema töö(aja)väline tegevus.
15.6.4.Seda, et hageja ei oleks lojaalsuskohustust rikkunud, ei saa järeldada asjaolust, et 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses ei tuginetud töölepingu ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p-le 3 ega viidatud TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 rikkumisele, vaid tugineti TLS § 88 lg 1 p-le 5. Nagu kolleegium eespool märkis, võibki lojaalsuskohustuse rikkumine anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.
15.6.5.Kolleegium nõustub maakohtu ja TVK-ga, et hageja rikkus lojaalsuskohustust tööandja ees. Esitades Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ja laiemalt Eesti Vabariigi ning selle tervishoiukorralduse kohta valeandmeid ja halvustavaid väiteid (vt praeguse otsuse p-d 15.3 ja 15.5), seadis hageja kahtluse alla Terviseameti ning laiemalt riigi usaldusväärsuse ja võimekuse tagada COVID-19 vastu vaktsineerimine Eesti inimestele. Hageja kohustuste rikkumise hindamisel on oluline arvestada, et hageja keskne tööülesanne oli Terviseametit selle tegevustes, sh COVID-19 vaktsineerimisega seoses, avaliku kommunikatsiooni kaudu 21 (26)
2-21-6335 toetada. Hageja aga käitus oma töökohustustele vastupidiselt, avaldades seisukohti, mis ei olnud kooskõlas Terviseameti ametlike positsioonidega, kahjustasid ameti suhteid mh Sotsiaalministeeriumiga ning põhjustasid inimestes riigi tervishoiukorralduse toimimise ja selle eest vastutavate isikute võimekuse suhtes umbusku. Kolleegium lisab, et isegi kui hageja etteheited vaktsineerimisplaani puuduste või riigil piisavalt täpse tegevuskava puudumise kohta oleksid olnud sisuliselt põhjendatud, ei oleks see õigustanud Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ja/või riigi avalikku kritiseerimist hageja poolt. Terviseameti töötajana, kes enda väitel oli vaktsineerimiskavaga seonduvatest tegevustest informeeritud ning kellel oli Terviseameti ja riigi ees lojaalsuskohustus, oleks hageja pidanud esmalt väljendama oma muret, esitama etteheited ja tegema ettepanekud asutuse siseselt, eelkõige oma juhile. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne avalikkuse ees ülesastumist pöördunud oma murede ja ettepanekutega oma juhi või muude vaktsineerimiskava koostamise eest vastutavate isikute poole. Terviseameti tollase peadirektori ÜL 30. augusti 2021. a kirjaliku kinnituse kohaselt ei olnud hageja talle enne 14. detsembri 2020. a „Kuuuurija“ saadet teinud vaktsineerimiskavaga seoses kordagi mitte mingisuguses vormis avaldusi, ettepanekuid ega tähelepanekuid ega tõstatanud seda küsimust alates 1. oktoobrist 2020 ameti igakuistel korralistel koosolekutel (II kd, tl 129). Tulenevalt oma töösuhtest ja ülesannetest Terviseameti kommunikatsioonijuhina ei oleks hageja tohtinud asuda Terviseameti avalikku kuvandit kahjustama ja riigi tervishoiukorralduse toimimist kahtluse alla seadma ilma, et ta oleks püüdnud enda viidatud probleeme lahendada tööandja huvidega arvestaval viisil. Arvestades hageja töökohustuste sisu ja eesmärki, pidi hageja aru saama, et ta tegutseb oma tööandja huvide vastaselt. Terviseameti kommunikatsioonijuhina pidi hageja hea seisma selle eest, et igasuguse teabe avaldamine vastaks tööandja huvidele, ning ta pidi mõistma, et avaldades tööandja huvidega vastuolus olevaid seisukohti, rikub ta tööandja suhtes lojaalsuskohustust. Ehkki Terviseameti peadirektor oli hagejale pärast 14. detsembri 2020. a saadet ka selgitanud, et tema käitumine ei ole tööandja jaoks aktsepteeritav (seda on möönnud ka hageja ise, vt nt 26. veebruari 2021. a seisukoht, p 6.2), kordas hageja oma käitumist 21. detsembri 2020. a saates. Eelnevat arvestades rikkus hageja tööandja huvide järgimisel temalt TLS § 16 lg 2 järgi oodatavat hoolsust.
15.6.6.Hageja käitumist ei õigusta tema soov väljendada avalikkusele oma arvamust ja tuua avalikkuse ette asjaolusid, millest nähtus rahva huvide kahjustamine. Kolleegium nõustub kostjaga, et töötaja sõnavabadus ei ole piiramatu, vaid seda piiravad ühelt poolt õigusaktid ja teiselt poolt töötaja kohustused oma tööandja ees. Kostja viidatud ametnikueetika nõukogu koostatud ametnike väljendusvabaduse hea tava kohaselt tuleb ametnikul tööga seotud küsimustes oma isiklikku arvamust avaldada vastutustundlikult, argumenteeritult, tuginedes avalikule teabele ja arvestades võimalikku mõju asutuse mainele, ning vältida tuleks ühekülgset kriitikat, tööandja halvustamist ja pooliku teabe esitamist (vt 5. märtsi 2021. a seisukoht, p 6.6). Ehkki hageja ei olnud ametnik, on sellest dokumendist tulenevad standardid hageja töökoha olemust ja tähtsust arvestades asjakohased ka hageja puhul. Kuna kommunikatsioonijuhina oli hagejal kohustus edastada avalikkusele tööandjaga kooskõlastatud teavet, oli hageja isikliku arvamuse avaldamine tulenevalt tema ametipositsioonist veelgi piiratum. Siinsel juhul tugines hageja oma avaldustes teabele, millest ta oli saanud teadlikuks töösuhte raames; ta avaldas arvamust küsimustes, mille osas tal puuduvad eriteadmised ja mis ei seondunud tema tööga kommunikatsioonijuhina; hageja kriitilised seisukohad ei olnud argumenteeritud, vaid kujutasid valdavalt isiklikke hinnanguid ja hirme, ning hageja avaldatu oli käsitatav ühekülgse kriitika ja tööandja halvustamisena. Kui hageja eesmärk oli vaktsineerimiskava ja selle täitmisega seotud tegevuste ettevalmistamise 22 (26)
2-21-6335 puudustele tähelepanu juhtida, kuna ta arvas, et nende küsimustega ei tegeleta piisavalt tõsiselt, oleks selle eesmärgi saavutamiseks kõige tõhusam viis olnud oma murede ja ettepanekutega vahetu juhi või teiste vaktsineerimiskava koostamise eest vastutavate isikute poole pöördumine, mistõttu hageja valitud käitumisviis ei olnud ka vajalik ega proportsionaalne. Asja materjalid ei toeta hageja väidet, et ilma tema ülesastumiseta 14. detsembri 2020. a saates ei olekski vaktsineerimisplaani Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitatud ja riigil poleks vaktsineerimisplaani olnudki, vaid seda hakati kiirkorras koostama alles pärast „Kuuuurija“ saatejuhi pöördumist Sotsiaalministeeriumi poole 11. detsembril 2020 (II kd, tl-d 90 – 90 pöördel). Ka ei viidanud hageja ühelegi õigusrikkumisele Terviseameti või Sotsiaalministeeriumi töös, millest oleks olnud vaja avalikkust teavitada. Eelnevat arvestades ei õigusta sõnavabaduse kaitse ja õigus oma arvamuse avaldamisele hageja avaldusi 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes.
15.6.7.Ehkki TVK ja maakohus viitasid rikutud kohustuste osas ka TLS § 15 lg 2 p-dele 6 ja 7, seondusid nende kohustuste rikkumised töötaja ebalojaalse käitumisega tööandja suhtes, s.o sellega, et töötaja ei tõstatanud 14. detsembri 2020. ja 21. detsembri 2020. a saadetes viidatud probleeme ega juhtinud enda tajutud ohtudele tähelepanu esmalt asutuse siseselt.
15.6.8.Pärast 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saateid ei oleks hageja saanud jätkata Terviseameti kommunikatsioonijuhi ülesannete täitmist. Pärast oma isiklike negatiivsete hinnangute avaldamist Terviseameti ja Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta ei oleks hageja olnud Terviseameti eestkõnelejana enam usaldusväärne ega tõsiseltvõetav. Lisaks näitas Terviseameti peadirektoriga toimunud vestlusele järgnenud 21. detsembri 2020. a saates osalemine seda, et hageja jäi oma seisukohtadele kindlaks ja kavatses levitada oma isiklikke hinnanguid (Terviseameti ametlike seisukohtade asemel) ka edaspidi. Terviseametilt ei saanud eeldada töösuhte jätkamist kommunikatsioonijuhiga, kes töötas ameti kommunikatsioonieesmärkidele vastu ja ei muutnud oma käitumist ka siis, kui sellele tähelepanu juhiti.
15.7.Maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumisena ei ole käsitatav see, et kohus ei käsitlenud otsuses ükshaaval kõigi tööandja 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses tehtud etteheidete (vt praeguse otsuse p 15.2.1) põhjendatust. Tööandja ülejäänud etteheited on otseselt seotud sellega, et hageja avaldas saadetes Terviseametit ja riigi tegevust halvustavaid väiteid, sh valesid andmeid. Neid väiteid avaldades ja Terviseameti suutlikkust vaktsineerimist korraldada kahtluse alla seades seadis hageja kahtluse alla Terviseameti usaldusväärsuse ja võimekuse. Hageja käitumise tagajärgedega tegelemise näol tekitas hageja Terviseametile juurde tarbetut tööd, takistades sellega vaktsineerimise ettevalmistamist ja nakkushaiguse kiiret tõrjumist, ning Terviseametiga seotud isikuna kõnealuseid avaldusi tehes kahjustas hageja Terviseameti ja teiste osapoolte, eelkõige Sotsiaalministeeriumi usaldusväärset koostööd. Seejuures tegi hageja avaldusi, mis olid vastuolus Terviseameti ametlike seisukohtadega, kuna väited vaktsineerimisplaani puudumise ja/või puuduste kohta ei olnud Terviseameti ametlikud seisukohad ega ka ameti huvides.
15.8.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et maakohus eksis TLS § 109 kohaldamisel, mõistes 1. lauses ette nähtud töötaja kolme kuu keskmise töötasu asemel kostjalt hageja kasuks 2. lause alusel välja väiksema hüvitise.
15.8.1.TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suuruse muutmine, s.o kas vähendamine või tõstmine, on kohtu diskretsiooniotsus ja maakohus on siinsel juhul oma otsustust asjakohaselt põhjendanud. Seejuures on maakohus arvestanud töölepingu ülesütlemise asjaoludega ja poolte huvidega. Kujunenud olukorras ei saanud tööandjalt oodata hagejaga töösuhte 23 (26)
2-21-6335 jätkamist (vt praeguse otsuse p 15.6.8). Ühe hüvitise suurust mõjutava asjaoluna võttis maakohus TVK ja kohtute praktikat arvestades põhjendatult arvesse poolte töösuhte kestust, mis siinsel juhul ei olnud pikk (2 a 9 k 19 p). Hageja viidatud asjaolu, et töölepingu ülesütlemine osutus siinsel juhul tühiseks, ei välista TLS § 109 lg 1 esimese lause järgse hüvitise vähendamist, kuna hüvitise maksmine tulebki kõne alla üksnes juhul, kui kohus või TVK tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine või tühistatud, ja lõpetab töölepingu tööandja või töötaja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel.
15.8.2.Hageja väited tema tegevuse subjektiivsete eesmärkide ja isikliku kasu mittetaotlemise kohta ei õigusta siinsel juhul maakohtu määratust kõrgema hüvitise väljamõistmist, arvestades ühelt poolt hageja rikkumise olemust, raskust ja mõju tööandjale ning teiselt poolt hagejal talle etteheidetavaks tegevuseks objektiivse õigustuse puudumist (vt praeguse otsuse p 15.6.6). Ehkki hageja viitab apellatsioonkaebuses töö ja sissetuleku kaotamisele, ei ole ta esile toonud, et tal ei oleks õnnestunud uut tööd leida ja ta oleks kandnud varalist kahju suuremas ulatuses kui maakohtu välja mõistetud hüvitis. Iseenesest saab töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral teatud mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Siinsel juhul aga nõustub kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tema hingelised üleelamised, stress ja tervisekahjud oleksid olnud sedavõrd ulatuslikud, et need õigustaks ühe kuu keskmisest töötasust suurema hüvitise väljamõistmist, arvestades ka muid hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid. Sotsiaalminister T. Kiige avaldused hageja viidatud Postimehe
22.detsembri 2020. a artiklis (I kd, tl-d 108 – 108 pöördel) olid vastused ajakirjaniku küsimustele seoses hageja avaldustega 21. detsembri 2020. a saates ning neis ei ole hagejat halvustatud. Hageja pidi 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes üles astudes arvestama sellega, et tema väljaöeldu kohta võidakse küsida vaktsineerimiskava koostamise eest vastutavatelt isikutelt kommentaare. Hageja viitas maakohtus ka kostja hilisematele avaldustele meedias seoses hageja poolt tööandja vara tagastamisega ja hageja vastu kuriteokaebuse esitamisega seoses tööarvuti omastamisega, kuid ei toonud esile täpseid asjaolusid, mis annaks alust pidada tööandja käitumist hageja survestamiseks; avaldusi, mida ta loeb enda suhtes halvustavaks, ning nende asjaolude seost töölepingu õigusvastase ülesütlemisega, mis õigustaks nende arvesse võtmist TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise osana. Kui hageja arvates on kostja avaldanud tema kohta ebaõigeid andmeid või kahjustanud tema mainet ebakohaste väärtushinnangutega, võib hagejal olla kostja vastu muid õiguskaitsevahendeid, nt rikkumise lõpetamise või kahju hüvitamise nõue. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus maakohus rahuldas hagi osaliselt, oli maakohtul õigus jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.
17.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
18.Kooskõlas TsMS § 174 lg-tega 1 ja 3 määrab ringkonnakohus kindlaks kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. Ehkki maakohus poolte menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei olegi seda maakohtu menetluskulude jaotuse tõttu vaja teha.
24 (26)
2-21-6335
18.1.Kostja esitas 14. aprillil 2025 ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 2142 eurot (koos käibemaksuga), mis seisnevad õigusabikulus lepingulise esindaja 10,5 tunni töö eest tunnihinnaga 170 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabi osutati järgmiste toimingutega: -
15.veebruaril 2023 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine, kliendiga e-kirjavahetus menetlusliku positsiooni kujundamiseks, sh kaebusele vastuse koostamiseks ja võimaliku vastuapellatsiooni esitamiseks – 0,75 tundi;
14.aprillil 2025 menetluskulude nimekirja koostamine – 0,5 tundi.
18.2.Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb, arvestades kohtuasjale kulunud aega ja asja keerukust, aga ka menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 17.04.2024, 217-124505, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
18.3.Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvad kulud on tervikuna (10 t 30 min ulatuses) põhjendatud ja vajalikud ning vastavad apellatsioonkaebuse (ca 9 lk sisulisi põhjendusi) ja sellele koostatud vastuse (ca 6 lk sisulisi põhjendusi) sisule ja mahule, arvestades mh vajadust analüüsida apellatsioonkaebusele vastamiseks ka maakohtu otsust (ca 6,5 lk sisulisi põhjendusi). Muu hulgas on professionaalse õigusabi osutamiseks põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu hulgas sisalduv suhtlus kliendiga enne apellatsioonkaebusele vastamist ja seoses vajadusega esitada avaldusi või lõplikke seisukohti.
18.4.Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (ilma käibemaksuta) on vandeadvokaadist esindaja puhul põhjendatud, sh vastab kohtupraktikas sarnase keerukusega asjade puhul põhjendatuks peetavale tasule.
18.5.Kuna kostja on taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga ja kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 kinnitanud, et ta ei saa ametiasutusena tegutsedes käibemaksu maha arvata, tuleb menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga. Võttes arvesse, et 2023. aastal oli käibemaksumäär 20% ja 2025. aastal on see olnud 22%, on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus kokku 2144,55 eurot ((9,75 × 170 + 20%) + (0,75 × 170 + 22%)). Vastavalt kostja taotletule määrab ringkonnakohus kostja menetluskulud kindlaks ja mõistab need hagejalt välja summas 2142 eurot. Lähtudes kostja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.
19.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama 25 (26)
2-21-6335 paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
26 (26)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.