Direktiiv 2023/2413

Direktiivi (EL) 2018/2001 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 2 teist lõiku muudetakse järgmiselt: a) punkt 1 asendatakse järgmisega: „1) „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ või „taastuvenergia“ – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia (päikese soojusenergia ja fotoelektriline päikeseenergia), geotermiline energia, osmootne energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, lainete ja muu ookeanienergia, hüdroenergia ning biomassist, prügilagaasist, reoveepuhasti gaasist ja biogaasist toodetud energia; 1a) „tööstuslik ümarpuit“ – saepalgid, vineeripakud, paberipuit (ümar või lõhutud), samuti kogu muu tööstuslikuks otstarbeks sobiv ümarpuit, välja arvatud ümarpuit, mille omadused, näiteks puuliik, mõõtmed, kõverus ja okslikkus, muudavad selle tööstuslikuks kasutamiseks sobimatuks, mille liikmesriigid on vastavalt asjakohastele metsa- ja turutingimustele kindlaks teinud ja igakülgselt põhjendanud;“; b) punkt 4 asendatakse järgmisega: „4) „summaarne energia lõpptarbimine“ – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstussektorile, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, elektrienergia ja soojuse tarbimine energiasektoris elektrienergia ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja ülekandmisel;“; c) lisatakse järgmised punktid: „9a) „taastuvenergia eelisarendusala“ – konkreetne asukoht või ala maismaal, meres või siseveekogus, mille liikmesriik on määranud taastuvenergiajaamade rajamiseks kõige sobivamaks alaks; 9b) „päikeseenergiaseadmed“ – seadmed, mis muundavad päikeseenergia soojus- või elektrienergiaks, eelkõige päikese soojusenergia seadmed ja fotoelektrilise päikeseenergia seadmed;“; d) lisatakse järgmised punktid: „14a) „pakkumisvöönd“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 (*1) artikli 2 punktis 65 määratletud pakkumisvöönd; 14b) „uuenduslik taastuvenergiatehnoloogia“ – taastuvenergia tootmise tehnoloogia, mis parandab võrreldavat tipptasemel taastuvenergia tehnoloogiat vähemalt ühel viisil või muudab kasutatavaks veel täielikult turustamata või selget riskitaset hõlmava taastuvenergiatehnoloogia; 14c) „nutiarvestisüsteem“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/944 (*2) artikli 2 punktis 23 määratletud nutiarvestisüsteem; 14d) „laadimispunkt“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 (*3) artikli 2 punktis 48 määratletud laadimispunkt; 14e) „turuosaline“ – määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punktis 25 määratletud turuosaline; 14f) „elektriturg“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 9 määratletud elektriturg; 14 g) „kodumajapidamistes kasutatav aku“ – eraldiseisev aku, mille nimimahutavus vastab energiahulgale üle 2 kWh ja mis sobib kodukeskkonnas paigaldamiseks ja kasutamiseks; 14h) „elektrisõidukiaku“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)2023/1542 (*4) artikli 3 lõike 1 punktis 14 määratletud elektrisõidukiaku; 14i) „tööstuslik patarei või aku“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 13 määratletud tööstuslik patarei või aku; 14j) „seisukord“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 28 määratletud seisukord; 14k) „laetustase“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 27 määratletud laetustase; 14 l) „võimsuse seadeväärtus“ – akujuhtimissüsteemis olev muutuvteave, mille alusel määratakse kindlaks aku seisukorra ja kasutuse optimeerimiseks vajalik elektrilise võimsuse režiim, milles aku peaks laadimise või tühjendamise ajal optimaalselt töötama; 14 m) „nutilaadimine“ – laadimistoiming, mille käigus akusse suunatava elektrienergia kogust kohandatakse elektroonilise side kaudu saadud teabe alusel dünaamiliselt; 14n) „reguleeriv asutus“ – määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punktis 2 määratletud reguleeriv asutus; 14o) „kahesuunaline laadimine“ – määruse (EL) 2023/1804 artikli 2 punktis 11 määratletud kahesuunaline laadimine; 14p) „tavalaadimispunkt“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 artikli 2 punktis 37 määratletud tavalaadimispunkt; 14q) „taastuvenergia ostuleping“ – leping, mille alusel füüsiline või juriidiline isik lepib kokku taastuvenergia ostmises otse tootjalt ning mis hõlmab muu hulgas taastuvelektri ostulepinguid ning taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse ostulepinguid; (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT L 158, 14.6.2019, lk 54)." (*2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125)." (*3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. septembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/1804, milles käsitletakse alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2014/94/EL (ELT L 234, 22.9.2023, lk 1)." (*4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2023. aasta määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.7.2023, lk 1).“;" e) lisatakse järgmised punktid: „18a) „tööstussektor“ – majanduse tegevusalade statistilise klassifikaatori (NACE REV. 2) B, C ja F jakku ning J jao 63 ossa liigitatud ettevõtjad ja tooted, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1893/2006 (*5); 18b) „kasutamine muul otstarbel kui energia tootmiseks“ – kütuse kasutamine toorainena tööstuslikus protsessis, mitte energia tootmiseks; (*5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 ning muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3037/90 ja teatavaid EÜ määrusi, mis käsitlevad konkreetseid statistikavaldkondi (ELT L 393, 30.12.2006, lk 1).“;" f) lisatakse järgmised punktid: „22a) „taastuvkütused“ – biokütused, vedelad biokütused, biomasskütused ja muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused; 22b) „energiatõhususe esikohale seadmine“ – määruse (EL) 2018/1999 artikli 2 punktis 18 määratletud energiatõhususe esikohale seadmine;“; g) punkt 36 asendatakse järgmisega: „36) „muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused“ – vedelad ja gaasilised kütused, milles sisalduv energia pärineb muudest taastuvatest energiaallikatest kui biomass;“; h) lisatakse järgmised punktid: „44a) „istandik“ – määruse (EL) 2023/1115 (*6) artikli 2 punktis 11 määratletud istandik; 44b) „osmootne energia“ – energia, mis tekib kahe vedeliku, nagu magevee ja soolase vee soolasisalduse erinevusest; 44c) „süsteemi tõhusus“ – energiatõhusate lahenduste valimine, kui need võimaldavad ka kulutõhusat süsinikuheite vähendamise suundumust, lisapaindlikkust ja ressursside tõhusat kasutamist; 44d) „samas asukohas paiknev energiasalvesti“ – kombineeritud energiasalvestusrajatis ja taastuvenergiat tootev rajatis, mis on ühendatud sama võrgu juurdepääsupunkti; 44e) „päikeseelektrisõiduk“ – mootorsõiduk, mille jõuülekanne sisaldab ainult mitteperifeerseid elektriseadmeid energiamuundurina koos elektrilise energiasalvestussüsteemiga, mida saab väljastpoolt laadida, ning mis on varustatud sõidukisse integreeritud päikesepaneelidega; (*6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 2023. aasta määrus (EL) 2023/1115, milles käsitletakse teatavate raadamise ja metsade degradeerumisega seotud saaduste ja toodete liidu turul kättesaadavaks tegemist ja liidust eksportimist ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 995/2010 (ELT L 150, 9.6.2023, lk 206).“ " 2) Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid tagavad ühiselt, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal liidu summaarses energia lõpptarbimises on 2030. aastal vähemalt 42,5 %. Liikmesriigid püüavad ühiselt suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu liidu summaarses energia lõpptarbimises 2030. aastaks 45 %-ni. Liikmesriigid seavad soovitusliku sihtväärtuse, et uuenduslik taastuvenergiatehnoloogia annab 2030. aastaks vähemalt 5 % uuest ülesseatud taastuvenergia võimsusest.“ ; b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Liikmesriigid võtavad meetmeid selle tagamiseks, et biomassist toodetakse energiat viisil, mille puhul biomassi tooraineturu põhjendamatud moonutused ja kahjulik mõju elurikkusele, keskkonnale ja kliimale on minimaalsed. Sel eesmärgil võtavad nad arvesse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 4 sätestatud jäätmehierarhiat ning tagavad biomassi astmelise kasutamise põhimõtte kohaldamise, keskendudes toetuskavadele ja võttes igakülgselt arvesse liikmesriikide eripära. Liikmesriigid kavandavad biokütustest, vedelatest biokütustest ja biomasskütustest toodetud energia toetuskavad nii, et vältida mittekestlike kasutusviiside stimuleerimist ja materjalisektoritega konkureerimise moonutamist, eesmärgiga tagada puitbiomassi kasutamine lähtuvalt selle suurimast majanduslikust ja keskkonnaga seotud lisaväärtusest järgmises prioriteetsuse järjekorras: a) puidupõhised tooted, b) puidupõhiste toodete kasutusea pikendamine, c) korduskasutamine, d) ringlussevõtt, e) bioenergia ning f) kõrvaldamine. 3a. Liikmesriigid võivad teha lõikes 3 osutatud biomassi astmelise kasutamise põhimõttest erandeid, kui seda on vaja energiavarustuskindluse tagamiseks. Liikmesriigid võivad nimetatud põhimõttest erandeid teha ka juhul, kui kohalik tööstussektor ei ole kvantitatiivselt või tehniliselt võimeline kasutama metsa biomassi energia tootmisest suurema majandusliku ja keskkonnaalase lisaväärtuse loomiseks, kui lähteained pärinevad järgmisest tegevusest: a) vajalik metsamajandustegevus, mille eesmärk on tagada kommertskasutusele eelnev harvendamine või mida tehakse kooskõlas riigisisese õigusega metsa- või maastikutulekahjude ennetamiseks suure riskiga piirkondades; b) sanitaarraie pärast dokumenteeritud looduslikke häiringuid või c) sellise puidu raie, mille omadused kohalike töötlemisrajatiste jaoks ei sobi. 3b. Liikmesriigid esitavad komisjonile mitte rohkem kui üks kord aastas kokkuvõtte lõikes 3a osutatud biomassi astmelise kasutamise põhimõtte eranditest, selliste erandite põhjused ja geograafilise asukoha, kus neid kohaldatakse. Komisjon avalikustab saadud teated ja võib nende kohta avaldada avaliku arvamuse. 3c. Liikmesriigid ei anna otsest rahalist toetust a) saepalkide, vineeripakkude, tööstusliku ümarpuidu, kändude ja juurte kasutamiseks energia tootmiseks; b) jäätmete põletamise teel taastuvenergia tootmiseks, välja arvatud juhul, kui direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud liigiti kogumise kohustus on täidetud. 3d. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, ei anna liikmesriigid metsa biomassist elektrienergia tootmiseks uut toetust ega jätka muu toetuse andmist üksnes elektrienergiat tootvates käitistes, välja arvatud juhul, kui selline elektrienergia vastab vähemalt ühele järgmisele tingimusele: a) seda toodetakse piirkonnas, mis on tahketest fossiilkütustest sõltuvuse tõttu kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1056 (*7) kohaselt kehtestatud õiglase ülemineku territoriaalses kavas, ning see vastab käesoleva direktiivi artikli 29 lõikes 11 sätestatud asjakohastele nõuetele; b) selle tootmisel kasutatakse biomassist tekkinud CO2 kogumist ja säilitamist ning see vastab artikli 29 lõike 11 teises lõigus sätestatud nõuetele; c) seda toodetakse ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimas piirkonnas piiratud aja jooksul ja eesmärgiga vähendada metsa biomassi kasutamist nii palju kui võimalik, ilma et see mõjutaks ohutu ja turvalise energia kättesaadavust. Komisjon avaldab 2027. aastaks aruande liikmesriikide biomassi toetuskavade mõju kohta, käsitledes muu hulgas mõju elurikkusele, kliimale ja keskkonnale ning võimalikele turumoonutustele, ning hindab võimalust seada lisapiiranguid metsa biomassiga seotud toetuskavade suhtes. (*7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1056, millega luuakse Õiglase Ülemineku Fond (ELT L 231, 30.6.2021, lk 1).“;" c) lisatakse järgmine lõige: „4a. Liikmesriigid loovad raamistiku, mis võib hõlmata toetuskavu ja taastuvelektri ostulepingute kasutuselevõtu soodustamise meetmeid ning võimaldab taastuvelektri kasutamisel jõuda määruse (EL) 2018/1999 artikli 4 punkti a alapunktis 2 osutatud soovituslikule trajektoorile vastavas tempos tasemeni, mis vastab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud liikmesriikide riiklikule panusele. Eelkõige keskendutakse raamistikus sellele, et kõrvaldada taastuvelektri suure osakaalu saavutamiselt olemasolevad takistused, sealhulgas seoses loamenetluse ning vajaliku ülekandejaotus- ja salvestustaristuga, sealhulgas samas asukohas paiknevate energiasalvestite arendamisega. Raamistiku kavandamisel võtavad liikmesriigid arvesse, kui palju on vaja taastuvelektrit juurde toota, et rahuldada nõudlust transpordi-, tööstus-, ehitus- ning kütte- ja jahutussektoris ning muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmiseks. Liikmesriigid võivad lisada raamistiku kohaste abinõude ja meetmete kokkuvõtte ning nende rakendamise hinnangu oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse ning kõnealuse määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimaalastesse eduaruannetesse.“ 3) Artiklit 7 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega: „Esimese lõigu punkti a, b või c puhul võetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud gaas ja elektrienergia taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise arvutamisel arvesse vaid üks kord. Muudest kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustest toodetud energia võetakse arvesse sektoris, kus seda tarbitakse: elektrisektoris, kütte- ja jahutussektoris või transpordisektoris. Ilma et see piiraks kolmanda lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid spetsiaalse koostöölepinguga kokku leppida, et ühes liikmesriigis tarbitavad muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused võetakse täiel määral või osaliselt arvesse selle liikmesriigi taastuvenergia summaarses lõpptarbimises, kus neid kütuseid toodetakse. Selleks et jälgida, et samu muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid ei võetaks arvesse nii selles liikmesriigis, kus neid toodetakse, kui ka liikmesriigis, kus neid tarbitakse, ning registreerida arvesse võetud summa, teavitavad liikmesriigid komisjoni igast sellisest koostöölepingust. Koostööleping peab sisaldama muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kogust, mida arvestatakse tervikuna ja iga liikmesriigi kohta, ning kuupäeva, mil koostöölepingut hakatakse kohaldama.“; b) lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega: „2. Lõike 1 esimese lõigu punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia summaarne lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, mis hõlmab elektrienergiat, mille on tootnud oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijad ja taastuvenergiakogukonnad, ning muudest kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustest toodetud elektrienergiat, kuid ei hõlma eelnevalt kõrgemale pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades toodetud elektrienergiat ega muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmiseks kasutatud elektrienergiat.“ ; c) lõike 4 punkt a asendatakse järgmisega: „a) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine transpordisektoris arvutatakse kõiki selles sektoris tarbitud biokütuseid, biogaasi ja muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid hõlmava summana. See hõlmab taastuvkütuseid, mida tarnitakse rahvusvahelistesse merepunkrivarudesse.“ 4) Artiklit 9 muudetakse järgmiselt: a) lisatakse järgmine lõige: „1a. Iga liikmesriik lepib 31. detsembriks 2025 ühe või mitme teise liikmesriigiga kokku taastuvenergia tootmise ühisprojektide koostööraamistiku loomises järgmiselt: a) liikmesriigid püüavad 31. detsembriks 2030 leppida kokku vähemalt kahe ühisprojekti loomises; b) liikmesriigid, kelle aastane elektritarbimine on suurem kui 100 TWh, püüavad 31. detsembriks 2033 leppida kokku ka kolmanda ühisprojekti loomises. Avamere taastuvenergia ühisprojektide kindlaksmääramine peab olema kooskõlas vajadustega, mis on kindlaks tehtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/869 (*8) artikli 14 lõikes 2 osutatud kõrgetasemelistes strateegilistes lõimitud avamerevõrgu arengukavades iga merepiirkonna kohta ja määruse (EL) 2019/943 artikli 30 lõike 1 punktis b osutatud kogu liitu hõlmava võrgu kümneaastases arengukavas, kuid ei pruugi nende vajadustega piirduda ning sellesse võib kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning eraettevõtjaid. Liikmesriigid teevad tööd selle nimel, et saavutada ühisprojektide kulude ja tulude õiglane jaotus. Selleks võtavad liikmesriigid asjakohastes koostöölepingutes arvesse kõiki ühisprojektiga seotud kulusid ja tulusid. Liikmesriigid teavitavad komisjoni koostöölepingutest, sealhulgas kuupäevast, mil ühisprojekte hakatakse eeldatavalt ellu viima. Asjaomaste liikmesriikide puhul sobivad esimeses lõigus osutatud kohustuste täitmiseks komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/1294 (*9) loodud liidu taastuvenergia rahastamismehhanismi raames liikmesriikide panustest rahastatavad projektid. (*8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2022. aasta määrus (EL) 2022/869 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 715/2009, (EL) 2019/942 ja (EL) 2019/943 ning direktiive 2009/73/EÜ ja (EL) 2019/944 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 347/2013 (ELT L 152, 3.6.2022, lk 45)." (*9) Komisjoni 15. septembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/1294 liidu taastuvenergia rahastamismehhanismi kohta (ELT L 303, 17.9.2020, lk 1).“;" b) lisatakse järgmine lõige: „7a. Iga merepiirkonna avamere taastuvenergia tootmise soovituslike eesmärkide alusel, mis on kindlaks määratud kooskõlas määruse (EL) 2022/869 artikliga 14, avaldavad asjaomased liikmesriigid teabe avamere taastuvenergia mahtude kohta, mida nad kavandavad hangete kaudu saavutada, võttes arvesse võrgutaristu tehnilist ja majanduslikku teostatavust ning juba toimuvat tegevust. Liikmesriigid püüavad eraldada avamere taastuvenergia projektidele oma mereala ruumilistes planeeringutes ruumi, võttes arvesse mõjutatud piirkondades juba toimuvat tegevust. Et hõlbustada avamere taastuvenergia ühisprojektidele lubade andmist, vähendavad liikmesriigid loamenetluse keerukust, suurendavad selle tõhusust ja läbipaistvust ning tõhustavad asjakohasel juhul omavahelist koostööd, luues ühtse kontaktpunkti. Selleks et suurendada üldsuse heakskiitu, võivad liikmesriigid kaasata avamere taastuvenergia ühisprojektidesse ka taastuvenergiakogukondi.“ 5) Artiklit 15 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid tagavad, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riigisisesed õigusnormid, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ning nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrkude suhtes, protsesside suhtes, millega biomass muundatakse biokütuseks, vedelaks biokütuseks, biomasskütuseks või muudeks energiatoodeteks, ning muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste suhtes, on proportsionaalsed ja vajalikud ning aitavad rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.“ ; b) lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega: „2. Liikmesriigid määravad selgelt kindlaks kõik tehnilised kirjeldused, millele taastuvenergiaseadmed ja -süsteemid peavad vastama, et neid oleks võimalik toetuskavadest toetada ja nendega seoses riigihankeid korraldada. Harmoneeritud standardite või Euroopa standardite, sealhulgas Euroopa standardiorganisatsioonide kehtestatud tehniliste võrdlussüsteemide olemasolu korral lähtutakse kõnealuste tehniliste kirjelduste puhul nendest standarditest. Eelistatult kasutatakse harmoneeritud standardeid, mille viited on liidu õiguse, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1369 (*10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ (*11) toetamiseks avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Nende puudumisel kasutatakse muid harmoneeritud standardeid või Euroopa standardeid nimetatud järjekorras. Tehniliste kirjeldustega ei nähta ette seadmete ja süsteemide sertifitseerimise asukohta ning need ei tohi takistada siseturu nõuetekohast toimimist. 2a. Liikmesriigid edendavad pädeva asutuse järelevalve all uuendusliku taastuvenergiatehnoloogia testimist, et toota, jagada ja salvestada taastuvenergiat katseprojektide raames reaalses keskkonnas ja piiratud aja jooksul kooskõlas kohaldatava liidu õigusega ja võttes asjakohaseid kaitsemeetmeid, et tagada energiasüsteemi turvaline toimimine ja vältida ebaproportsionaalset mõju siseturu toimimisele. 3. Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad asutused riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil lisavad linnataristu, tööstus-, kaubandus- ja elamupiirkondade ning energia- ja transporditaristu, sealhulgas elektri-, kaugkütte- ja -jahutus-, gaasi- ja alternatiivkütusevõrkude planeerimisel, sealhulgas esialgsel ruumilisel planeerimisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel, sätted taastuvenergia, sealhulgas oma tarbeks ja taastuvenergiakogukondade toodetud taastuvenergia lõimimise ja kasutuselevõtu ning vältimatult tekkiva heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamise kohta. Eelkõige ergutavad liikmesriigid kohalikke ja piirkondlikke haldusasutusi lisama taastuvenergiapõhise kütte ja jahutuse asjakohasel juhul linnataristu planeerimisse ning konsulteerima võrguettevõtjatega, et kajastada energiatõhususe ja tarbimiskaja programmide ning oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimist ja taastuvenergiakogukondi käsitlevate konkreetsete sätete mõju võrguettevõtjate taristu arendamise kavadele. (*10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1)." (*11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).“;" c) lõiked 4–7 jäetakse välja; d) lõige 8 asendatakse järgmisega: „8. Liikmesriigid hindavad pikaajaliste taastuvenergia ostulepingutega seotud regulatiivseid ja haldustõkkeid ning kõrvaldavad selliste lepingute kasutuselevõttu takistavad põhjendamatud tõkked ja edendavad selliste lepingute kasutuselevõttu, analüüsides sel eesmärgil muu hulgas võimalusi vähendada nendega seotud rahalisi riske, eelkõige krediiditagatiste kasutamise kaudu. Liikmesriigid tagavad, et nende lepingute suhtes ei kohaldata ebaproportsionaalseid või diskrimineerivaid menetlusi ega tasusid ning et taastuvenergia ostulepinguga saab taastuvenergia ostjale üle kanda kõik asjaomased päritolutagatised. Liikmesriigid kirjeldavad oma abinõusid ja meetmeid, millega edendatakse taastuvenergia ostulepingute kasutuselevõttu, määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes. Liikmesriigid esitavad kõnealustes eduaruannetes ka andmed taastuvenergia ostulepingutega kaetud toodetud taastuvenergia kohta. Pärast esimeses lõigus osutatud hindamist analüüsib komisjon pikaajaliste energiaostulepingute ja eelkõige piiriüleste taastuvenergia ostulepingute kasutuselevõtu takistusi ning annab välja suunised nende takistuste kõrvaldamiseks. 9. Komisjon kaalub hiljemalt 21. novembriks 2025, kas on vaja võtta lisameetmeid, et toetada liikmesriike käesolevas direktiivis sätestatud loamenetluse rakendamisel, töötades muu hulgas välja soovituslikud peamised tulemusnäitajad.“ 6) Lisatakse järgmised artiklid: „Artikkel 15a Taastuvenergia ulatuslik kasutamine hoonetes 1. Liikmesriigid määravad kindlaks hoonesektoris taastuvenergia tootmise ja kasutamise edendamiseks kohapeal või lähiümbruses toodetud või võrgust võetud taastuvenergia soovitusliku riikliku osakaalu energia lõpptarbimises nende hoonesektoris aastal 2030; see sihtväärtus peab olema kooskõlas soovitusliku sihtväärtusega, et liidu hoonesektoris on 2030. aastal taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal vähemalt 49 % energia lõpptarbimisest hoonetes. Liikmesriigid esitavad oma soovitusliku riikliku osakaalu määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning teabe selle kohta, kuidas nad kavatsevad selle osakaalu saavutada. 2. Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud soovitusliku riikliku osakaalu saavutamiseks arvestada selle hulka kuni 20 % heitsoojus- ja heitjahutusenergiat. Kui nad otsustavad seda teha, suurendatakse kavandatud riiklikku osakaalu poole võrra kasutatud heitsoojus- ja heitjahutusenergia protsendimäärast, mida osakaalu saavutamiseks arvesse võetakse. 3. Liikmesriigid lisavad oma riigisisestesse õigusaktidesse ja ehitusnormidesse, ning kui see on kohaldatav, oma toetuskavadesse asjakohased meetmed taastuvatest energiaallikatest kohapeal või lähiümbruses toodetud ja võrgust võetava taastuvenergia ning soojus- ja jahutusenergia osakaalu suurendamiseks hoonefondis. Sellised meetmed võivad hõlmata riiklikke meetmeid, mis puudutavad oma tarbeks toodetud taastuvenergia märgatavat suurendamist, taastuvenergiakogukondi, kohapeal energia salvestamist, nutilaadimist ja kahesuunalist laadimist ning muid paindlikkusteenuseid, nagu tarbimiskaja, ning koos meetmetega, mis puudutavad energiatõhususe suurendamist koostootmise ja põhjaliku renoveerimise abil, mis suurendab liginullenergiahoonete ja selliste hoonete arvu, mis ületavad direktiivi 2010/31/EL artiklis 4 sätestatud energiatõhususe miinimumnõudeid. Lõikes 1 sätestatud taastuvenergia soovitusliku osakaalu saavutamiseks kehtestavad liikmesriigid kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL, kui see on majanduslikult, tehniliselt ja funktsionaalselt teostatav, oma riigisiseste õigusaktide ja ehitusnormidega, ning kui see on kohaldatav, oma toetuskavade või muude samaväärse mõjuga meetmetega nõuded uutes hoonetes ja olemasolevates hoonetes, mida renoveeritakse põhjalikult või kus uuendatakse küttesüsteemi, kasutatava taastuvatest energiaallikatest kohapeal või lähiümbruses toodetud ja võrgust võetava energia miinimummäärad. Liikmesriigid võimaldavad nendele miinimummääradele vastavuse saavutamiseks muu hulgas kasutada tõhusat kaugkütet ja -jahutust. Olemasolevate hoonete puhul kohaldatakse esimest lõiku relvajõudude suhtes vaid sellises ulatuses, mil see ei lähe vastuollu relvajõudude tegevuse laadi ja põhieesmärgiga, ning seda ei kohaldata materjali puhul, mida kasutatakse üksnes sõjalisel otstarbel. 4. Liikmesriigid tagavad vastavalt direktiivi 2010/31/EL artiklile 9 ja direktiivi 2012/27/EL artiklile 5, et riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi üldkasutatavad hooned on kasutatava taastuvenergia osakaalu poolest eeskujuks. Liikmesriigid võivad selle kohustuse täitmiseks muu hulgas ette näha, et kolmandad isikud kasutavad üldkasutatavate või korraga nii era- kui ka üldkasutuses olevate hoonete katuseid taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate seadmete paigaldamiseks. 5. Kui seda peetakse asjakohaseks, võivad liikmesriigid edendada ehitussektoris kohalike ametiasutuste ja taastuvenergiakogukondade vahelist koostööd, eelkõige riigihangete kasutamise kaudu. 6. Lõikes 1 sätestatud taastuvenergia soovitusliku osakaalu saavutamiseks edendavad liikmesriigid taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide ja -seadmete kasutamist ning võivad edendada uuenduslikku tehnoloogiat, näiteks arukaid ja taastuvenergiapõhiseid elektrifitseeritud kütte- ja jahutussüsteeme ja -seadmeid, mida täiendatakse hoonete energiatarbimise aruka juhtimisega, kui see on kohaldatav. Sel otstarbel kasutavad liikmesriigid kõiki asjakohaseid meetmeid, vahendeid ja stiimuleid, sealhulgas määruse (EL) 2017/1369 alusel välja töötatud energiamärgiseid, direktiivi 2010/31/EL artikli 11 kohaseid energiatõhususe sertifikaate ja muid asjakohaseid liidu või riigi tasandil välja töötatud sertifikaate või standardeid, ning tagavad piisava teabe ja nõu andmise äärmiselt energiatõhusate taastuvenergiapõhiste alternatiivide kohta, samuti olemasolevate rahastamisvahendite ja stiimulite kohta, millega edendatakse vanade küttesüsteemide kiiremat asendamist ja üha ulatuslikumat taastuvenergiapõhistele lahendustele üleminekut. Artikkel 15b Nende alade kaardistamine, mis on vajalikud, et anda riiklik panus liidu 2030. aasta taastuvenergia üldeesmärgi saavutamisse 1. Hiljemalt 21. maiks 2025 kaardistavad liikmesriigid kooskõlastatult taastuvenergia kasutuselevõtuks oma territooriumil, et teha kindlaks oma riigi potentsiaal ning olemasolevad maapealsed, maa-alused mere- ja siseveealad, mis on vajalikud taastuvenergiajaamade rajamiseks ning nendega seotud taristu jaoks, näiteks võrgu- ja salvestusrajatised, sealhulgas soojusenergia salvestamiseks, mis on vajalikud, et anda vähemalt oma riiklik panus käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud 2030. aastaks seatud liidu üldise taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Liikmesriigid võivad sel eesmärgil kasutada olemasolevaid ruumilise planeerimise dokumente või planeeringuid või neile tugineda, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/89/EL (*12) kohaselt koostatud mereruumi planeeringud. Liikmesriigid tagavad, et vajalike alade kaardistamisel kooskõlastatakse seda asjakohasel juhul kõigi asjaomaste riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ning üksustega, sealhulgas võrguettevõtjatega. Liikmesriigid tagavad, et sellised alad, sealhulgas olemasolevad taastuvenergiajaamad ja koostöömehhanismid, on vastavuses määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud riiklikes energia- ja kliimakavades taastuvenergiatehnoloogiate kaupa esitatud eeldatavate trajektooride ja kavandatud ülesseatud koguvõimsusega. 2. Lõikes 1 osutatud alade kindlakstegemiseks võtavad liikmesriigid eelkõige arvesse järgmist: a) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kättesaadavus ning eri liiki tehnoloogia potentsiaal taastuvenergia tootmiseks maapealsetel, maa-alustel, mere- ja siseveealadel; b) prognoositav energianõudlus, võttes arvesse aktiivse tarbimiskaja potentsiaalset paindlikkust, oodatavat energiatõhususe kasvu ja energiasüsteemide lõimitust; c) asjakohase energiataristu, sealhulgas võrkude, salvestus- ja muude paindlikkusvahendite olemasolu või sellise võrgutaristu ja salvestusvahendite rajamise või uuendamise potentsiaal. 3. Liikmesriigid soosivad lõikes 1 osutatud alade mitmeotstarbelist kasutust. Taastuvenergiaprojektid peavad olema kooskõlas nende alade olemasolevate kasutusviisidega. 4. Liikmesriigid vaatavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud alad korrapäraselt läbi ja ajakohastavad neid vajaduse korral eelkõige määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastamise raames. Artikkel 15c Taastuvenergia eelisarendusalad 1. Hiljemalt 21. veebruariks 2026 tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused võtavad vastu ühe või mitu kava, millega määratakse artikli 15b lõikes 1 osutatud alade alarühmaks taastuvenergia eelisarendusalad üht või mitut liiki taastuvate energiaallikate jaoks. Liikmesriigid võivad välja jätta biomassi põletavad jaamad ja hüdroelektrijaamad. Nendes kavades pädevad asutused a) määravad piisavalt homogeensed maismaa-, sisevee- ja merealad, kus konkreetset liiki taastuva energiaallika kasutuselevõtt ei avalda eeldatavasti olulist keskkonnamõju, võttes arvesse valitud ala eripära, järgmiselt: i) eelistavad tehis- ja ehitatud pindu, nagu hoonete katused ja fassaadid, transporditaristu ja selle vahetu ümbrus, parkimisalad, põllumajandusettevõtted, prügilad, tööstuspiirkonnad, kaevandused, tehissiseveekogud, -järved või -veehoidlad ning asjakohasel juhul asulareoveepuhastid, samuti degradeerunud maa, mis ei ole põllumajanduses kasutatav; ii) jätavad välja Natura 2000 alad ja riiklike looduse ja elurikkuse kaitse kavadega kindlaks määratud alad, peamised linnurändeteed ja mereimetajate rändeteed ning muud tundlikkuskaartide ja punktis iii osutatud vahendite alusel kindlaks tehtud alad, välja arvatud nendel aladel asuvad tehis- ja ehitatud pinnad, nagu katused, parkimisalad või transporditaristu; iii) kasutavad kõiki asjakohaseid ja proportsionaalseid vahendeid ja andmestikke, sealhulgas eluslooduse tundlikkuse kaardistamist, et teha kindlaks alad, kus taastuvenergiajaamad ei avaldaks olulist keskkonnamõju, võttes seejuures arvesse andmeid, mis on kättesaadavad seoses sidusa Natura 2000 võrgustiku arendamisega, nii nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (*13) kohaste elupaigatüüpide ja liikide kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ (*14) alusel kaitstud lindude ja alade puhul; b) kehtestavad taastuvenergia eelisarendusalasid käsitlevad asjakohased reeglid, sealhulgas tulemuslike leevendusmeetmete kohta, mida tuleb võtta taastuvenergiajaamade ja samas asukohas paiknevate energiasalvestite ning selliste taastuvenergiajaamade ja salvestite võrguga ühendamiseks vajalike vahendite rajamiseks, et vältida võimalikku kahjulikku keskkonnamõju, või kui see ei ole võimalik, siis seda märkimisväärselt vähendada, tagades asjakohaste leevendusmeetmete proportsionaalse ja aegsa kohaldamise, et tagada direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 2 ja artikli 12 lõikes 1, direktiivi 2009/147/EMÜ artiklis 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ (*15) artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis i sätestatud kohustuste täitmine ning vältida seisundi halvenemist ja saavutada hea ökoloogiline seisund või hea ökoloogiline potentsiaal vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktile a. Esimese lõigu punktis b osutatud reeglites võetakse arvesse iga kindlakstehtud taastuvenergia eelisarendusala eripära, igal alal kasutusele võetava taastuvenergiatehnoloogia liiki või liike ning kindlaks tehtud keskkonnamõju. Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 16a lõigete 4 ja 5 kohaldamist, eeldatakse, et kui üksikprojektide puhul järgitakse käesoleva lõike esimese lõigu punktis b osutatud reegleid ja rakendatakse asjakohaseid leevendusmeetmeid, siis projektid kõnealuseid reegleid ei riku. Kui selliste uudsete leevendusmeetmete tõhusust ei ole laialdaselt testitud, mille eesmärk on vältida direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ alusel kaitstud liikide tapmist või häirimist või muud keskkonnamõju nii palju kui võimalik, võivad liikmesriigid lubada nende kasutamist ühes või mitmes katseprojektis piiratud aja jooksul, tingimusel et selliste leevendusmeetmete tulemuslikkust jälgitakse tähelepanelikult ja kui need ei osutu tulemuslikuks, võetakse viivitamata asjakohaseid meetmeid. Pädevad asutused selgitavad esimeses lõigus osutatud taastuvenergia eelisarendusalade määramise kavades hindamist, mis tehti iga määratud taastuvenergia eelisarendusala kindlakstegemiseks esimeses lõigu punktis a sätestatud kriteeriumide alusel ja asjakohaste leevendusmeetmete väljaselgitamiseks. 2. Enne kui võetakse vastu kavad, millega määratakse taastuvenergia eelisarendusalad, tehakse keskkonnamõju hindamine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/42/EÜ (*16) ning kui kavadel võib olla oluline mõju Natura 2000 aladele, tehakse ka asjakohane hindamine vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3. 3. Liikmesriigid otsustavad taastuvenergia eelisarendusalade suuruse selle järgi, millised on selle tehnoloogia liigi eripära ja nõuded, mille jaoks nad taastuvenergia eelisarendusalad määravad. Säilitades kaalutlusõiguse nende alade suuruse üle otsustamisel, seavad liikmesriigid eesmärgiks, et nende alade kogusuurus oleks märkimisväärne ja et need aitaksid kaasa käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamisele. Kavad, millega määratakse käesoleva artikli lõike 1 esimeses lõigus osutatud taastuvenergia eelisarendusalad, tehakse üldsusele kättesaadavaks ja vaadatakse asjakohasel juhul korrapäraselt läbi, eelkõige määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohase lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastamise raames. 4. Hiljemalt 21. maiks 2024 võivad liikmesriigid määrata taastuvenergia eelisarendusaladeks sellised alad, mis on juba määratud ühte või mitut liiki taastuvenergiatehnoloogia kiirendatud kasutuselevõtu jaoks sobivaks, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: a) sellised alad asuvad väljaspool Natura 2000 alasid, riiklike looduse ja elurikkuse kaitse kavadega määratud alasid ja kindlakstehtud linnurändeteid; b) kavadele, millega sellised alad kindlaks tehakse, on tehtud keskkonnamõju strateegiline hindamine vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ ja asjakohasel juhul vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3; c) nendel aladel asuvate projektide puhul rakendatakse võimaliku kahjuliku keskkonnamõju käsitlemiseks asjakohast ja proportsionaalset korda ja meetmeid. 5. Pädevad asutused kohaldavavad taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate üksikprojektide puhul artiklis 16a osutatud loamenetlust ja tähtaegu. Artikkel 15d Üldsuse osalemine 1. Liikmesriigid tagavad üldsuse osalemise kavades, millega määratakse artikli 15c lõike 1 esimeses lõigus osutatud taastuvenergia eelisarendusalad kooskõlas direktiivi 2001/42/EÜ artikliga 6, sealhulgas tehakse kindlaks üldsus, keda see mõjutab või tõenäoliselt mõjutab. 2. Liikmesriigid edendavad taastuvenergiaprojektide üldsuse heakskiitu kohalike kogukondade otsese ja kaudse osalemise kaudu nendes projektides. Artikkel 15e Võrgu- ja salvestustaristu alad, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks 1. Liikmesriigid võivad vastu võtta ühe või mitu kava, millega määratakse sihtotstarbelised taristualad võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks, kui sellisel arendusel ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, kui sellist mõju on võimalik igakülgselt leevendada või kui see ei ole võimalik, siis hüvitada. Selliste alade eesmärk on taastuvenergia eelisarendusalasid toetada ja täiendada. Nendes kavades tuleb a) võrguprojektide puhul vältida Natura 2000 alasid ning riiklike looduse ja elurikkuse kaitse kavadega määratud alasid, välja arvatud juhul, kui nende kasutuselevõtuks puuduvad proportsionaalsed alternatiivid, võttes arvesse ala eesmärke; b) salvestusprojektide puhul jätta välja Natura 2000 alad ja riiklike looduskaitsekavade alusel määratud alad; c) tagada koostoime taastuvenergia eelisarendusalade määramisega; d) teha keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ ja kui see on kohaldatav, hindamine vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3, ning e) kehtestada asjakohane ja proportsionaalne kord, sealhulgas proportsionaalsed leevendusmeetmed, mis võetakse võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks, et vältida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale, või kui sellist mõju ei ole võimalik vältida, seda märkimisväärselt vähendada. Selliste kavade ettevalmistamisel konsulteerivad liikmesriigid asjaomaste taristu võrguettevõtjatega. 2. Erandina Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL (*17) artikli 2 lõikest 1, artikli 4 lõikest 2, I lisa punktist 20 ja II lisa punkti 3 alapunktist b ning direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikest 3 võivad liikmesriigid põhjendatud asjaoludel, sealhulgas juhul, kui see on vajalik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, et saavutada kliima- ja taastuvenergia eesmärgid, vabastada võrgu- ja salvestusprojektid, mis on vajalikud taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks direktiivi 2011/92/EL artikli 2 lõike 1 kohasest keskkonnamõju hindamisest, direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 3 kohasest Natura 2000 aladele avalduva mõju hindamisest ning nende mõju hindamisest liikide kaitsele vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõikele 1 ja direktiivi 2009/147/EÜ artiklile 5, tingimusel et võrgu- või salvestusprojekt asub käesoleva artikli lõike 1 kohaselt määratud sihtotstarbelisel taristualal ning vastab käesoleva artikli lõike 1 punkti e kohaselt kehtestatud korrale, sealhulgas vastu võetavatele proportsionaalsetele leevendusmeetmetele. Liikmesriigid võivad teha selliseid erandeid ka taristualade suhtes, mis on määratud enne 20. novembrit 2023, kui nende suhtes tehti keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ. Sellist erandit ei tehta projektidele, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis või mille puhul liikmesriik, keda projekt tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda hindamist taotleb, nagu on sätestatud direktiivi 2011/92/EL artiklis 7. 3. Kui liikmesriik vabastab võrgu- ja salvestusprojektid käesoleva artikli lõike 2 kohaselt kõnealuses lõikes osutatud hindamistest, vaatavad liikmesriigi pädevad asutused sihtotstarbelistel taristualadel asuvad projektid läbi. Selline läbivaatamine põhineb direktiivi 2001/42/EÜ kohasest keskkonnamõju hindamisest saadud olemasolevatel andmetel. Pädev asutus võib nõuda taotlejalt kättesaadava lisateabe esitamist. Läbivaatamine viiakse lõpule 30 päeva jooksul. Selle eesmärk on teha kindlaks, kas mõni selline projekt, arvestades selle geograafilise ala keskkonnatundlikkust, kus projekt asub, võib suure tõenäosusega avaldada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei tuvastatud sihtotstarbeliste taristualade määramise kavade keskkonnamõju hindamisel direktiivi 2001/42/EÜ ja asjakohasel juhul direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt. 4. Kui läbivaatamise käigus tehakse kindlaks, et projektil on suure tõenäosusega lõikes 3 osutatud oluline ettenägematu kahjulik mõju, tagab pädev asutus olemasolevate andmete põhjal, et sellise mõju kõrvaldamiseks kohaldatakse asjakohaseid ja proportsionaalseid leevendusmeetmeid. Kui selliseid leevendusmeetmeid ei ole võimalik kohaldada, tagab pädev asutus, et ettevõtja võtab selle mõjuga tegelemiseks asjakohaseid hüvitusmeetmeid, milleks võib olla rahaline hüvitis liikide kaitsekavade eest, kui muid proportsionaalseid hüvitusmeetmed ei ole võimalik võtta, et tagada mõjutatud liikide kaitsestaatus või seda parandada. 5. Kui taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks on vaja võrgutaristut projektiga tugevdada sihtotstarbelistel taristualadel või sellest väljaspool ning sellise projekti puhul on vajalik käesoleva artikli lõike 3 kohane läbivaatamine, teha kindlaks, kas projekti puhul on vajalik keskkonnamõju hindamine või keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivi 2011/92/EL artiklile 4, piirdub selline läbivaatamine, kindlakstegemine või keskkonnamõju hindamine võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse võrgutaristuga. (*12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135)." (*13) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7)." (*14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7)." (*15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1)." (*16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30)." (*17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).“ " 7) Artikkel 16 asendatakse järgmisega: „Artikkel 16 Loamenetluse korraldus ja peamised põhimõtted 1. Loamenetlus hõlmab kõiki asjakohaseid halduslube, et ehitada, ajakohastada ja käitada taastuvenergiajaamu, sealhulgas eri taastuvaid energiaallikaid kombineerivaid jaamu, soojuspumpasid ja samas asukohas paiknevaid energiasalvesteid, sealhulgas elektri- ja soojusenergia salvesteid, samuti vahendeid, mis on vajalikud selliste taastuvenergiajaamade, soojuspumpade ja salvestite võrguga ühendamiseks ning taastuvenergia integreerimiseks kütte- ja jahutusvõrkudesse, sealhulgas võrguga ühendamise lubasid ja keskkonnamõju hindamisi, kui neid nõutakse. Loamenetlus hõlmab kõiki haldusetappe alates loataotluse täielikkuse kinnitamisest vastavalt lõikele 2 kuni loamenetluse tulemusi käsitleva lõpliku otsuse teatavakstegemiseni asjaomase pädeva asutuse või asjaomaste pädevate asutuste poolt. 2. Pädev asutus kinnitab taotluse täielikkust taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate taastuvenergiajaamade puhul 30 päeva jooksul ja väljaspool taastuvenergia eelisarendusala asuvate taastuvenergiajaamade puhul 45 päeva jooksul pärast loataotluse saamist või kui taotleja ei ole saatnud kogu teavet, mida on vaja taotluse menetlemiseks, palub pädev asutus taotlejal esitada põhjendamatu viivituseta täieliku taotluse. Loamenetluse alguseks loetakse kuupäeva, mil pädev asutus kinnitab taotluse täielikkust. 3. Liikmesriigid loovad või määravad ühe või mitu kontaktpunkti. Kontaktpunktid annavad taotleja soovi korral talle juhiseid kogu haldusliku loa taotlemise ja andmise menetluse jooksul ning aitavad seda menetlust läbida. Taotlejal ei ole kogu menetluse kestel vaja võtta ühendust rohkem kui ühe kontaktpunktiga. Kontaktpunkt aitab läbipaistval viisil taotlejal läbida halduslikku loamenetlust, sealhulgas keskkonnakaitsega seotud etappe, kuni pädevate asutuste ühe või mitme otsuseni loamenetluse lõpus, annab taotlejale kogu vajaliku teabe ja kaasab asjakohasel juhul muid haldusasutusi. Kontaktpunkt tagab käesolevas direktiivis sätestatud loamenetluse tähtaegadest kinnipidamise. Taotlejatel lubatakse esitada asjakohased dokumendid digitaalsel kujul. Hiljemalt 21. novembriks 2025 tagavad liikmesriigid, et kogu loamenetlus toimub elektroonilisel kujul. 4. Kontaktpunkt teeb taastuvenergiajaamade arendajatele kättesaadavaks menetluse käsiraamatu ja esitab selle teabe veebis, käsitledes eraldi ka väikesemahulisi taastuvenergiaprojekte, oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate projekte ja taastuvenergiakogukondi. Veebis esitatavas teabes märgitakse taotluse seisukohast asjakohane kontaktpunkt. Kui liikmesriigil on mitu kontaktpunkti, märgitakse veebis esitatavas teabes taotluse seisukohast asjakohane kontaktpunkt. 5. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel ja üldsusel on võimalik kergesti kasutada lihtsat vaidluste lahendamise korda, sealhulgas alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, kui see on kohaldatav, et lahendada vaidlusi, mis on seotud loamenetlusega ning taastuvenergiajaamade ehitamise ja käitamise lubade väljastamisega. 6. Liikmesriigid tagavad, et taastuvenergiajaama arendamise projektiga, kõnealuse jaama võrguga ühendamisega ning energiataristuvõrkude arendamiseks vajalike vahenditega, mida on vaja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia süsteemi integreerimiseks, sealhulgas keskkonnaaspektidega seotud vaiete ja kohtulike edasikaebuste puhul kohaldatakse kõige kiiremat asjaomasel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil olemas olevat haldus- ja kohtumenetlust. 7. Liikmesriigid näevad ette piisavad vahendid, et nende pädevatel asutustel oleksid kvalifitseeritud töötajad, kes saavad täiendus- ja ümberõpet, mis on vastavuses nende määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ette nähtud kavandatud ülesseatud taastuvenergia tootmisvõimsusega. Liikmesriigid abistavad piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi, et hõlbustada loamenetlust. 8. Loamenetluse kestuse sisse ei arvestata järgmist aega, välja arvatud juhul, kui see langeb kokku loamenetluse muude haldusetappidega: a) aeg, mille jooksul ehitatakse või ajakohastatakse taastuvenergiajaamasid, nende võrguühendusi ning, pidades silmas võrgu stabiilsuse, töökindluse ja ohutuse tagamist, nendega seotud vajalikku võrgutaristut, b) selliste haldusetappide aeg, mida on vaja võrgu märgatavaks uuendamiseks, et tagada võrgu stabiilsus, töökindlus ja ohutus, c) aeg, mis kulub kohtulikele edasikaebustele ja õiguskaitsevahendite kohaldamisele, muudele kohtumenetlustele ning alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismidele, sealhulgas kaebemenetlustele, kohtuvälistele edasikaebamistele ja õiguskaitsevahendite kohaldamisele. 9. Loamenetlusest tulenevad otsused tehakse üldsusele kättesaadavaks kooskõlas kohalduva õigusega. Artikkel 16a Loamenetlus taastuvenergia eelisarendusaladel 1. Liikmesriigid tagavad, et taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate taastuvenergia projektide puhul ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus kauem kui 12 kuud. Avamere taastuvenergia projektide puhul ei kesta loamenetlus kauem kui kaks aastat. Kui see on igati põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võivad liikmesriigid nimetatud tähtaegu kuni kuue kuu võrra pikendada. Liikmesriigid teavitavad projekti arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu on pikendamine põhjendatud. 2. Loamenetlus, mis puudutab taastuvelektrijaamade ajakohastamist, alla 150 kW elektrivõimsusega uute käitiste rajamist, samas asukohas paiknevaid energiasalvesteid, sealhulgas elektri- ja soojusenergia salvesteid ning nende taastuvenergia eelisarendusaladel paiknevaid võrguühendusi, ei kesta kauem kui kuus kuud. Meretuuleenergia projektide puhul ei kesta loamenetlus kauem kui 12 kuud. Kui see on igati põhjendatud erakorraliste asjaoludega, näiteks tõsiste ohutusprobleemidega, võivad liikmesriigid juhul, kui ajakohastamise projekt mõjutab oluliselt võrku või käitise esialgset võimsust, suurust või tõhusust, nimetatud kuuekuulist tähtaega pikendada kolme kuu võrra ja meretuuleenergia projektide puhul pikendada 12-kuulist tähtaega kuue kuu võrra. Liikmesriigid teavitavad projekti arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu on pikendamine põhjendatud. 3. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 kohaldamist erandina direktiivi 2011/92/EL artikli 4 lõikest 2 ning II lisa punkti 3 alapunktidest a, b, d, h ja i ning punkti 6 alapunktist c eraldi või koostoimes punkti 13 alapunktiga a, vabastatakse taastuvenergiaprojektide puhul, uued taotlused, mis käsitlevad taastuvelektrijaamasid, sealhulgas eri liiki taastuvenergiatehnoloogiat kombineerivaid jaamu ja taastuvenergiajaamade ajakohastamist vastava tehnoloogia jaoks määratud taastuvenergia eelisarendusaladel, ja samas asukohas paiknevaid energiasalvesteid ning selliste taastuvenergiajaamade ja salvestite võrguga ühendamist, direktiivi 2011/92/EL artikli 2 lõike 1 kohasest nõudest teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine, tingimusel et nende projektide puhul järgitakse käesoleva direktiivi artikli 15c lõike 1 punkti b. Erandit ei tehta projektidele, millel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis või mille puhul liikmesriik, keda projekt tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda hindamist taotleb, nagu on sätestatud direktiivi 2011/92/EL artiklis 7. Erandina direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikest 3 ei hinnata käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud taastuvenergiajaamade mõju Natura 2000 aladele, tingimusel et nende taastuvenergiaprojektide puhul järgitakse käesoleva direktiivi artikli 15c lõike 1 punkti b kohaselt kehtestatud korda ja meetmeid. 4. Pädevad asutused vaatavad käesoleva artikli lõikes 3 osutatud taotlused läbi. Sellise läbivaatamise eesmärk on teha kindlaks, kas mõni taastuvenergiaprojekt võib suure tõenäosusega avaldada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, võttes arvesse selle geograafilise ala keskkonnatundlikkust, kus projekt asub, ja mida ei tuvastatud direktiivi 2001/42/EÜ ja asjakohasel juhul direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt tehtud keskkonnamõju hindamise käigus, mis käsitles kavasid, millega määrati käesoleva direktiivi artikli 15c lõike 1 esimeses lõigus osutatud taastuvenergia eelisarendusalad. Sellise läbivaatamise eesmärk on teha kindlaks ka see, kas mõni taastuvenergiaprojekt jääb direktiivi 2011/92/EL artikli 7 kohaldamisalasse, kuna see avaldab teises liikmesriigis tõenäoliselt olulist keskkonnamõju, või seetõttu, et liikmesriik, keda see tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda taotleb. Läbivaatamise jaoks esitab projekti arendaja teabe taastuvenergiaprojekti omaduste kohta, selle kohta, kuidas projekti puhul järgitakse artikli 15c lõike 1 punkti b kohaselt taastuvenergia eelisarendusala jaoks kindlaks määratud korda ja meetmeid, projekti raames arendaja poolt kasutusele võetud lisameetmete kohta ning selle kohta, kuidas nende meetmetega vähendatakse keskkonnamõju. Pädev asutus võib nõuda projekti arendajalt kättesaadava lisateabe esitamist. Uutele taastuvenergiajaamadele lubade andmise taotluste läbivaatamine viiakse lõpule 45 päeva jooksul alates selleks piisava teabe esitamise kuupäevast. Alla 150 kW elektrivõimsusega käitiste loataotluse puhul ja taastuvelektrijaamade ajakohastamist käsitlevate uute taotluste puhul viiakse läbivaatamine lõpule 30 päeva jooksul. 5. Pärast läbivaatamist antakse käesoleva artikli lõikes 3 osutatud taotlustele keskkonna seisukohast luba ilma, et selleks oleks vaja pädeva asutuse sõnaselget otsust, välja arvatud juhul, kui pädev asutus võtab vastu selgetel tõenditel põhineva igati põhjendatud haldusotsuse selle kohta, et konkreetne projekt, arvestades selle geograafilise ala keskkonnatundlikkust, kus projekt asub, võib suure tõenäosusega avaldada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, mida ei saa leevendada nende meetmete abil, mis on esitatud kavades, millega määrati taastuvenergia eelisarendusalad, või meetmetega, mille projekti arendaja on välja pakkunud. Sellised otsused tehakse üldsusele kättesaadavaks. Selliseid taastuvenergiaprojekte hinnatakse direktiivi 2011/92/EL alusel, ja kui see on kohaldatav, direktiivi 92/43/EMÜ alusel ning selline hindamine tehakse kuue kuu jooksul pärast haldusotsuse tegemist, millega tehti kindlaks olulist ettenägematu kahjuliku mõju avaldumise suur tõenäosus. Kui see on igati põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võib nimetatud kuuekuulist tähtaega kuni kuue kuu võrra pikendada. Põhjendatud asjaoludel, sealhulgas juhul, kui see on vajalik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks, et saavutada kliima- ja taastuvenergiaeesmärgid, võivad liikmesriigid tuule- ja fotoelektrilise päikeseenergia projektid sellistest hindamistest välja jätta. Kui liikmesriigid jätavad tuule- ja fotoelektrilise päikeseenergia projektid kõnealustest hindamistest välja, peab ettevõtja kahjuliku mõju leevendamiseks võtma proportsionaalseid leevendusmeetmeid või kui selliseid leevendusmeetmeid ei ole võimalik võtta, võtma hüvitusmeetmeid, mis võivad olla rahalise hüvitise vormis, kui muid proportsionaalseid hüvitusmeetmeid ei ole võimalik võtta. Kui selline kahjulik mõju avaldub liikide kaitsele, maksab ettevõtja taastuvenergiajaama käitamise ajal liikide kaitsekavade eest rahalist hüvitist, et tagada mõjutatud liikide kaitsestaatus või seda parandada. 6. Kui asjaomased pädevad asutused ei vasta lõigetes 1 ja 2 osutatud loamenetluses ettenähtud tähtaja jooksul, tagavad liikmesriigid, et konkreetsed vahepealsed haldustoimingud loetakse heakskiidetuks, välja arvatud juhul, kui konkreetse taastuvenergiaprojekti puhul tuleb teha lõike 5 kohane keskkonnamõju hindamine või kui asjaomase liikmesriigi õigussüsteemis ei ole haldusliku vaikimisi heakskiidu põhimõtet. Seda lõiget ei kohaldata loamenetluse tulemusi käsitlevate lõplike otsuste suhtes, mis peavad olema selged. Kõik otsused tehakse üldsusele kättesaadavaks. Artikkel 16b Loamenetlus väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid 1. Liikmesriigid tagavad, et väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate taastuvenergiaprojektide puhul ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus kauem kui kaks aastat. Avamere taastuvenergia projektide puhul ei kesta loamenetlus kauem kui kolm aastat. Kui see on igati põhjendatud erakorraliste asjaoludega, sealhulgas juhul, kui kohaldatava liidu keskkonnaõiguse alusel tehtavateks hindamisteks on vaja pikendatud tähtaegu, võivad liikmesriigid nimetatud tähtaegu kuni kuue kuu võrra pikendada. Liikmesriigid teavitavad projekti arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu on pikendamine põhjendatud. 2. Kui direktiivi 2011/92/EL või 92/43/EMÜ kohaselt tuleb teha keskkonnamõju hindamine, viiakse see läbi ühe menetlusena, mis hõlmab kõiki konkreetse taastuvenergiaprojekti asjakohaseid hindamisi. Kui selline keskkonnamõju hindamine on vajalik, esitab pädev asutus projekti arendaja esitatud teavet arvesse võttes arvamuse sellise teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse kohta, mille projekti arendaja peab keskkonnamõju hindamise aruandes esitama ja mille ulatust hiljem ei laiendata. Kui taastuvenergiaprojektis on võetud vajalikke leevendusmeetmeid, ei loeta direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 5 alusel kaitstavate liikide tapmist või häirimist tahtlikuks. Kui selliste uudsete leevendusmeetmete tulemuslikkust ei ole laialdaselt testitud, mille eesmärk on vältida direktiivi 92/43/EMÜ ja direktiivi 2009/147/EÜ alusel kaitstud liikide tapmist või häirimist või muud keskkonnamõju nii palju kui võimalik, võivad liikmesriigid lubada nende kasutamist ühes või mitmes katseprojektis piiratud aja jooksul, tingimusel et selliste leevendusmeetmete tulemuslikkust jälgitakse tähelepanelikult ja kui need ei osutu tulemuslikuks, võetakse viivitamata asjakohaseid meetmeid. Loamenetlus, mis puudutab väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate taastuvelektrijaamade ajakohastamist, alla 150 kW elektrivõimsusega uute käitiste rajamist ja samas asukohas paiknevaid energiasalvesteid ning selliste jaamade, käitiste ja salvestite ühendamist võrguga, ei kesta kauem kui 12 kuud, sealhulgas keskkonnamõju hindamised, kui need tuleb asjakohaste õigusaktide kohaselt teha. Avamere taastuvenergia projektide puhul ei kesta loamenetlus kauem kui kaks aastat. Kui see on igati põhjendatud erakorraliste asjaoludega, võivad liikmesriigid nimetatud tähtaegu kuni kolme kuu võrra pikendada. Liikmesriigid teavitavad projekti arendajat selgelt erakorralistest asjaoludest, mille tõttu on pikendamine põhjendatud. Artikkel 16c Ajakohastamist käsitleva loamenetluse kiirendamine 1. Kui taastuvelektrijaama ajakohastamise tulemusel ei suurene taastuvelektrijaama võimsus rohkem kui 15 % ja ilma et see piiraks lõike 2 kohaselt nõutud võimaliku keskkonnamõju hindamist, tagavad liikmesriigid, et ülekande- või jaotusvõrgu ühenduste loamenetlus ei kesta kauem kui kolm kuud pärast asjaomasele üksusele taotluse esitamist, välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud ohutusprobleemid või süsteemi osad ei ühildu tehniliselt. 2. Kui taastuvelektrijaama ajakohastamisel on vajalik artikli 16a lõikes 4 sätestatud läbivaatamine või tuleb kindlaks teha, kas projekti puhul on vaja keskkonnamõju hindamiste või keskkonnamõju hindamist vastavalt direktiivi 2011/92/EL artiklile 4, piirdub selline läbivaatamine või keskkonnamõju hindamine võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algprojektiga. 3. Kui päikeseenergia paigaldiste ajakohastamisega ei kaasne täiendava ruumi kasutamist ja see vastab algse päikeseenergia paigaldise suhtes kehtestatud kohaldatavatele keskkonnaalastele leevendusmeetmetele, vabastatakse projekt nõudest viia läbi artikli 16a lõikes 4 sätestatud läbivaatamine, et teha kindlaks, kas projekti puhul on vaja keskkonnamõju hindamist, või nõudest teha keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivi 2011/92/EL artiklile 4. Artikkel 16d Loamenetlus päikeseenergiaseadmete paigaldamiseks 1. Liikmesriigid tagavad, et päikeseenergiaseadmete ja samas asukohas paiknevate energiasalvestite paigaldamise, sealhulgas ehitisintegreeritud päikeseenergia paigaldiste paigaldamise puhul olemasolevatele või tulevastele tehisrajatistele (välja arvatud tehisveepinnad) ei kesta artikli 16 lõikes 1 osutatud loamenetlus kauem kui kolm kuud, tingimusel et selliste tehisrajatiste põhieesmärk ei ole päikeseenergia tootmine või energia salvestamine. Erandina direktiivi 2011/92/EL artikli 4 lõikest 2 ning II lisa punkti 3 alapunktidest a ja b eraldi või koostoimes punkti 13 alapunktiga a, vabastatakse selline päikeseenergiaseadmete paigaldamine kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1 kohasest nõudest teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine, kui selline nõue on kohaldatav. Liikmesriigid võivad teatavad alad või struktuurid esimese lõigu kohaldamisalast välja jätta, et kaitsta kultuuri- või ajaloopärandit, riigikaitse huvides või ohutusega seotud põhjustel. 2. Liikmesriigid tagavad, et loamenetlus kuni 100 kW võimsusega päikeseenergiaseadmete paigaldamiseks, sealhulgas oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate ja taastuvenergiakogukondade jaoks, ei kesta kauem kui üks kuu. Kui pädevad asutused või üksused ei vasta ettenähtud tähtaja jooksul pärast täieliku taotluse esitamist, loetakse luba antuks, tingimusel et päikeseenergiaseadme võimsus ei ole suurem kui jaotusvõrgu võrguühenduse olemasolev võimsus. Kui esimeses lõigus osutatud võimsuskünnise kohaldamine toob elektrivõrgu toimimisele kaasa olulise halduskoormuse või piirangu, võivad liikmesriigid kohaldada madalamat võimsuskünnist, tingimusel et see jääb üle 10,8 kW. Artikkel 16e Loamenetlus soojuspumpade paigaldamiseks 1. Liikmesriigid tagavad, et kuni 50 MW võimsusega soojuspumpade paigaldamise loamenetlus ei kesta kauem kui üks kuu. Maasoojuspumpade loamenetlus ei kesta kauem kui kolm kuud. 2. Välja arvatud juhul, kui esinevad põhjendatud ohutusprobleemid, on vaja teha lisatöid seoses võrguühendusega või süsteemi osad ei ühildu tehniliselt, tagavad liikmesriigid, et ülekande- või jaotusvõrguga ühenduse loomiseks antakse luba kahe nädala jooksul pärast asjaomase üksuse teavitamist a) kuni 12 kW elektrivõimsusega soojuspumpadele ning b) oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate poolt paigaldatud kuni 50 kW elektrivõimsusega soojuspumpadele, tingimusel et oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate taastuvenergiaseadmete elektrivõimsus on vähemalt 60 % soojuspumba elektrivõimsusest. 3. Liikmesriigid võivad teatavad alad või struktuurid lõigete 1 ja 2 kohaldamisalast välja jätta, et kaitsta kultuuri- või ajaloopärandit, riigikaitse huvides või ohutusega seotud põhjustel. 4. Kõik lõigetes 1 ja 2 osutatud loamenetlusest tulenevad otsused tehakse üldsusele kättesaadavaks kooskõlas kohaldatava õigusega. Artikkel 16f Ülekaalukas avalik huvi Hiljemalt 21. veebruariks 2024 kuni kliimaneutraalsuse saavutamiseni tagavad liikmesriigid, et loamenetluses eeldatakse, et taastuvenergiajaamade planeerimine, ehitamine ja käitamine, selliste jaamade võrguga ühendamine, seotud võrk ise ning salvestusvahendid vastavad ülekaalukale avalikule huvile ning edendavad rahvatervist ja ohutust, kui üksikjuhtumite puhul kaalutakse õiguslikke huve direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 ja artikli 16 lõike 1 punkti c, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 7 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 9 lõike 1 punkti a kohaldamiseks. Liikmesriigid võivad igakülgselt põhjendatud ja eriasjaoludel kooskõlas nende määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades sätestatud prioriteetidega otsustada piirata käesoleva artikli kohaldamist oma territooriumi teatavate osade ning teatavat liiki tehnoloogia või teatavate tehniliste omadustega projektide suhtes. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellisest piirangust koos põhjendustega.“ 8) Artikli 18 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega: „3. Liikmesriigid tagavad, et nende sertifitseerimiskavad või samaväärsed kvalifitseerimiskavad on kättesaadavad mis tahes liiki taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide paigaldajatele ja projekteerijatele hoone-, tööstus- ja põllumajandussektoris, fotoelektrilise päikeseenergia süsteemide, sealhulgas energiasalvestussüsteemide paigaldajatele ning tarbimiskaja võimaldavate laadimispunktide paigaldajatele. Kui see on kohane, võib nendes kavades arvesse võtta olemasolevaid kavu ja struktuure ning kavad peavad põhinema IV lisas esitatud kriteeriumidel. Iga liikmesriik tunnustab teistes liikmesriikides kõnealuste kriteeriumide kohaselt välja antud sertifikaate. Liikmesriigid kehtestavad raamistiku tagamaks, et koolitatud ja kvalifitseeritud paigaldajaid on piisavalt palju, et esimeses lõigus osutatud tehnoloogiaga oleks võimalik tagada taastuvenergia kasv, mida on vaja käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Kõnealuse piisava arvu paigaldajate ja projekteerijate olemasolu kindlustamiseks tagavad liikmesriigid, et tehakse kättesaadavaks piisavalt koolitusprogramme, mille läbimisel saadakse taastuvenergiapõhist kütte- ja jahutustehnoloogiat, fotoelektrilise päikeseenergia süsteeme, sealhulgas energiasalvestussüsteeme, tarbimiskaja võimaldavaid laadimispunkte ning nendega seotud uusimaid uuenduslikke lahendusi hõlmav sertifikaat või kvalifikatsioon, tingimusel et need on kooskõlas sertifitseerimiskavadega või samaväärsete kvalifitseerimiskavadega. Liikmesriigid kehtestavad meetmed, et propageerida sellistes koolitusprogrammides osalemist, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning iseenda tööandjate seas. Liikmesriigid võivad ette näha vabatahtlike kokkulepete sõlmimise asjakohase tehnoloogia pakkujate ja müüjatega, et koolitada piisaval arvul paigaldajaid turul kättesaadavate uusimate uuenduslike lahenduste ja tehnoloogia jaoks; see arv võib põhineda hinnangulisel müügimahul. Kui liikmesriigid tuvastavad olemasoleva ja vajaliku arvu koolitatud ja kvalifitseeritud paigaldajate vahel olulise lõhe, võtavad nad meetmeid selle puudujäägi kõrvaldamiseks. 4. Liikmesriigid teevad lõikes 3 osutatud sertifitseerimiskavu või samaväärseid kvalifitseerimiskavu käsitleva teabe üldsusele kättesaadavaks. Liikmesriigid teevad läbipaistval ja kergesti ligipääsetaval viisil üldsusele kättesaadavaks ka lõike 3 kohaselt sertifitseeritud või kvalifitseeritud paigaldajate korrapäraselt ajakohastatava nimekirja.“ 9) Artiklit 19 muudetakse järgmiselt: a) lõiget 2 muudetakse järgmiselt: i) esimene lõik asendatakse järgmisega: „2. Selleks tagavad liikmesriigid, et päritolutagatis antakse välja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, sealhulgas muude kui bioloogilise päritoluga gaasiliste taastuvkütuste, näiteks vesiniku tootja taotluse alusel, välja arvatud siis, kui liikmesriigid otsustavad päritolutagatise turuväärtuse arvesse võtmiseks sellist päritolutagatist mitte anda tootjale, kes saab toetuskavast rahalist toetust. Liikmesriigid võivad korraldada päritolutagatiste väljaandmise taastumatutest energiaallikatest toodetud energia puhul. Päritolutagatiste väljaandmisel võib kohaldada võimsuse miinimummäära. Päritolutagatise standardühik on 1 MWh. Asjakohasel juhul võib sellise standardühiku jagada murdosaks, tingimusel et murdosa on 1 Wh kordne. Iga toodetud energiaühiku kohta antakse välja üks päritolutagatis.“ ; ii) teise lõigu järele lisatakse järgmine lõik: „Alla 50 kW võimsusega väikeste käitiste ja taastuvenergiakogukondade jaoks kehtestatakse lihtsustatud registreerimiskord ja vähendatud registreerimistasud.“; iii) neljanda lõigu punkt c asendatakse järgmisega: „c) kui päritolutagatisi ei anta otse tootjale, vaid tarnijale või tarbijale, kes ostab energiat kas konkurentsi tingimustes või pikaajaliste taastuvelektri ostulepingutega.“; b) lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega: „3. Lõike 1 kohaldamisel kehtivad päritolutagatised tehingute tegemiseks 12 kuud pärast asjaomase energiaühiku tootmist. Liikmesriigid tagavad, et kõik päritolutagatised, mida ei ole tühistatud, kaotavad kehtivuse hiljemalt 18 kuu möödumisel energiaühiku tootmisest. Liikmesriigid võtavad kehtivuse kaotanud päritolutagatisi arvesse energia segajäägi arvutamisel. 4. Seoses lõigetes 8 ja 13 osutatud teabe avaldamisega tagavad liikmesriigid, et energiaettevõtjad tühistavad päritolutagatised hiljemalt kuue kuu möödumisel päritolutagatise kehtivusaja lõppemisest. Lisaks tagavad liikmesriigid 21. maiks 2025, et nende energia segajääki käsitlevad andmed avaldatakse igal aastal.“ ; c) lõike 7 punkt a asendatakse järgmisega: „a) energiaallikas, millest energia toodeti, ning tootmise algus- ja lõppkuupäev, mida võidakse täpsustada i) taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, sealhulgas muude kui bioloogilise päritoluga gaasiliste taastuvkütuste ning taastuvenergiapõhise kütte ja jahutuse puhul tunniajaste või väiksemate vahemikega; ii) taastuvelektri puhul vastavalt määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punktis 15 määratletud tasakaaluarveldusperioodile.“; d) lõike 8 esimesse lõiku lisatakse järgmised lõigud: „Kui gaasi, sealhulgas muid kui bioloogilise päritoluga gaasilisi taastuvkütuseid ja biometaani, tarnitakse vesiniku- või maagaasivõrgust, peab tarnija direktiivi 2009/73/EÜ I lisa kohaldamisel tõendama lõpptarbijatele taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või kogust oma energiaallikate jaotuses. Tarnija kasutab selleks päritolutagatisi, välja arvatud a) selle osa puhul oma energiaallikate jaotuses, mis vastab mittejälgitavatele kaubanduslikele pakkumistele, kui selliseid pakkumisi on tehtud; kõnealuse osa puhul võib tarnija kasutada energia segajääki, või b) kui liikmesriik otsustab päritolutagatist mitte anda tootjale, kes saab toetuskavast rahalist toetust. Kui tarbija tarbib gaasi, sealhulgas muid kui bioloogilise päritoluga gaasilisi taastuvkütuseid ja biometaani vesiniku- või maagaasivõrgust, nagu on näidatud tarnija kaubanduslikus pakkumises, tagavad liikmesriigid, et tühistatud päritolutagatised vastavad võrgu asjakohastele omadustele.“; e) lõige 13 asendatakse järgmisega: „13. Komisjon võtab 31. detsembriks 2025 vastu aruande, milles hinnatakse võimalusi luua kogu liitu hõlmav ökomärgis, et edendada uutes käitistes toodetud taastuvenergia kasutamist. Sellise märgise nõuete täitmise tõendamiseks kasutavad tarnijad päritolutagatistes sisalduvat teavet. 13a. Komisjon jälgib päritolutagatiste süsteemi toimimist ja hindab 30. juuniks 2025 turu päritolutagatiste pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning teeb tasakaalustamatuse korral kindlaks pakkumist ja nõudlust mõjutavad asjakohased tegurid.“ 10) Artikli 20 lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Lähtuvalt määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas esitatud hindamisest ning kooskõlas kõnealuse määruse I lisaga, mille eesmärk on selgitada välja taastuvenergiapõhise kaugkütte ja -jahutuse jaoks uue taristu ehitamise vajadus käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu üldeesmärgi täitmiseks, võtavad liikmesriigid asjakohasel juhul vajalikke meetmeid tõhusa kaugkütte ja -jahutuse taristu arendamiseks, et edendada kütet ja jahutust, mis põhineb taastuvallikatest toodetud energial, nagu päikese soojusenergia, fotoelektriline päikeseenergia, taastuvelektri jõul töötavad soojuspumbad, mis kasutavad ümbritseva keskkonna energiat ja geotermilist energiat, muu geotermilise energia tehnoloogia, biomass, biogaas, vedelad biokütused ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia, võimalusel korral koos soojusenergia salvestamise, tarbimiskaja süsteemide ja elektri-soojusjaamadega.“ 11) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 20a Taastuvelektri energiasüsteemi lõimimise hõlbustamine 1. Liikmesriigid kohustavad oma territooriumil tegutsevaid põhivõrguettevõtjaid, ja kui andmed on neile kättesaadavad, jaotusvõrguettevõtjaid tegema igas pakkumisvööndis tarnitud elektrienergia puhul kättesaadavaks taastuvelektri osakaalu ja kasvuhoonegaaside heite määra käsitlevad võimalikult täpsed andmed ajavahemike järel, mis on vähemalt võrdsed turuarvelduse sagedusega, kuid mitte pikema ajavahemiku järel kui üks tund, koos prognoosandmetega, kui need on kättesaadavad. Liikmesriigid tagavad, et jaotusvõrguettevõtjatel on juurdepääs vajalikele andmetele. Kui jaotusvõrguettevõtjatel ei ole riigisisese õiguse kohaselt juurdepääsu kõigile vajalikele andmetele, kohaldavad nad olemasolevat Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku andmete edastamise süsteemi kooskõlas direktiivi (EL) 2019/944 sätetega. Liikmesriigid stimuleerivad tarkvõrkude uuendamist, et paremini jälgida võrgu tasakaalu ja teha kättesaadavaks reaalajas andmed. Kui see on tehniliselt võimalik, teevad jaotusvõrguettevõtjad kättesaadavaks ka anonüümitud koondandmed tarbimiskaja potentsiaali ning oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate ja taastuvenergiakogukondade toodetud ja võrku sisestatud taastuvelektri kohta. 2. Lõikes 1 osutatud andmed tehakse digitaalselt kättesaadavaks viisil, mis tagab ühtlustatud andmevormingutel ja standarditud andmekogumitel põhineva koostalitlusvõime, nii et elektrituru osalised, energiavahendajad, tarbijad ja lõppkasutajad saaksid neid mittediskrimineerival viisil kasutada ning et neid saab lugeda selliste elektrooniliste sidevahendite abil nagu nutiarvestisüsteemid, elektrisõidukite laadimispunktid, kütte- ja jahutussüsteemid ning hoonete energiajuhtimissüsteemid. 3. Peale määruses (EL) 2023/1542 sätestatud nõuete kohaldamise tagavad liikmesriigid, et kodumajapidamistes kasutatavate akude ja tööstuslike patareide või akude tootjad võimaldavad patareide ja akude omanikele ja kasutajatele, samuti omanike ja kasutajate selgesõnalisel nõusolekul nende nimel tegutsevatele kolmandatele isikutele, näiteks hoonete energiajuhtimisega tegelevatele ettevõtjatele ja elektrituru osalistele mittediskrimineerivatel tingimustel ja kooskõlas andmekaitsenormidega reaalajas tasuta juurdepääsu akuhaldussüsteemis olevale põhiteabele, näiteks andmetele aku mahutavuse, seisukorra, laetustaseme ja võimsuse seadeväärtuse kohta. Lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/858 (*18) sätestatud tüübikinnituse ja turujärelevalvega seotud õigusnormide kohaste täiendavate nõuete kohaldamisele võtavad liikmesriigid meetmeid, millega nõutakse, et sõidukitootjad teeksid elektrisõidukite omanikele ja kasutajatele, samuti nende nimel tegutsevatele kolmandatele isikutele, näiteks elektrituru osalistele ja elektromobiilsuse teenuste osutajatele mittediskrimineerivatel tingimustel ja kooskõlas andmekaitsenormidega reaalajas tasuta kättesaadavaks sõidukisisesed andmed aku seisukorra, laetustaseme, võimsuse seadeväärtuse ja mahutavuse kohta, samuti asjakohasel juhul elektrisõiduki asukohaandmed. 4. Peale määruses (EL) 2023/1804 sätestatud nõuete kohaldamise tagavad liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused, et nende territooriumile paigaldatud uued ja asendatud üldsusele ligipääsmatud tavalaadimispunktid võimaldavad kasutada nutilaadimise funktsioone ja asjakohasel juhul nutiarvestisüsteemide liidest, kui liikmesriigid need kasutusele võtavad, ning kahesuunalise laadimise funktsioone kooskõlas nimetatud määruse artikli 15 lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuetega. 5. Peale määruses (EL) 2019/943 ja direktiivis (EL) 2019/944 sätestatud nõuete kohaldamise tagavad liikmesriigid, et riigi õigusraamistik võimaldab väikestel või mobiilsetel süsteemidel, näiteks kodumajapidamistes kasutatavatel akudel ja elektrisõidukitel ning muudel väikestel detsentraliseeritud energiaallikatel põhinevat osalemist elektriturgudel, sealhulgas seoses ülekoormuse juhtimisega ning paindlikkus- ja tasakaalustamisteenuste pakkumisega, sealhulgas agregeerimise kaudu. Selleks kehtestavad liikmesriigid tihedas koostöös kõigi turuosaliste ja reguleerivate asutustega elektriturgudel osalemise tehnilised nõuded, mis põhinevad kõnealuste süsteemide tehnilistel omadustel. Liikmesriigid tagavad väikestele detsentraliseeritud energiaressurssidele või mobiilsetele süsteemidele võrdsed võimalused ja mittediskrimineeriva osalemise elektriturgudel. (*18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/858 mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta, ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 715/2007 ja (EÜ) nr 595/2009 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/46/EÜ (ELT L 151, 14.6.2018, lk 1).“ " 12) Lisatakse järgmised artiklid: „Artikkel 22a Taastuvenergia kasutamise edendamine tööstussektoris 1. Liikmesriigid püüavad suurendada tööstussektoris taastuvate energiaallikate osakaalu lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatavate energiaallikate seas keskmiselt vähemalt soovitusliku 1,6 protsendipunkti võrra aastas, arvutatuna ajavahemike 2021–2025 ja 2026–2030 kohta. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus osutatud keskmise aastase suurenemismäära puhul võtta arvesse heitsoojust ja heitjahutust kuni 0,4 protsendipunkti ulatuses, tingimusel et heitsoojus- ja heitjahutusenergia saadakse tõhusast kaugküttest ja -jahutusest, välja arvatud võrgud, mis tarnivad soojust ainult ühele hoonele või kus kogu soojusenergia tarbitakse ainult kohapeal ja kus soojusenergiat ei müüda. Kui nad otsustavad seda teha, suurendatakse esimeses lõigus osutatud keskmist aastast suurenemismäära poole võrra arvesse võetud heitsoojuse ja heitjahutuse protsendipunktidest. Liikmesriigid lisavad selle soovitusliku suurenemismäära saavutamiseks kavandatud ja võetud abinõud ja meetmed oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse ning nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimaalastesse eduaruandesse. Kui elektrifitseerimist peetakse kulutõhusaks valikuks, edendatakse nende abinõude ja meetmetega tööstusprotsesside taastuvenergiapõhist elektrifitseerimist. Nende abinõude ja meetmetega püütakse luua soodsad turutingimused selleks, et oleksid kättesaadavad majanduslikult elujõulised ja tehniliselt teostatavad taastuvenergiapõhised alternatiivid tööstuslikus küttes kasutatavate fossiilkütuste asendamiseks, eesmärgiga vähendada fossiilkütuste kasutamist kütteseadmetes, kus temperatuur on alla 200 °C. Nende abinõude ja meetmete võtmisel võtavad liikmesriigid arvesse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet, tõhusust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet ning vajadust kõrvaldada regulatiivsed, majanduslikud ja haldustakistused. Liikmesriigid tagavad, et lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatavate muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaal on tööstussektoris neil otstarvetel kasutatavast vesinikust 2030. aastaks vähemalt 42 % ja 2035. aastaks 60 %. See protsentuaalne osakaal arvutatakse järgmiste reeglite alusel: a) nimetaja arvutamisel võetakse arvesse lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatava vesiniku energiasisaldust, kuid ei võeta arvesse i) vesinikku, mida kasutatakse vahesaadusena tavapäraste transpordikütuste ja biokütuste tootmiseks; ii) vesinikku, mis on toodetud tööstusliku jääkgaasi dekarboniseerimise teel ja mida kasutatakse selle konkreetse gaasi asendamiseks, millest seda toodetakse; iii) vesinikku, mis on toodetud kõrvalsaadusena või saadud kõrvalsaadustest tööstusrajatistes; b) lugeja arvutamisel võetakse arvesse tööstussektoris lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatavate muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste energiasisaldust, kuid ei võeta arvesse muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid, mida kasutatakse vahesaadusena tavapäraste transpordikütuste ja biokütuste tootmiseks; c) lugeja ja nimetaja arvutamisel kasutatakse kütuste energiasisalduse väärtusi, mis on esitatud III lisas. Käesoleva lõike viienda lõigu punkti c kohaldamiseks kasutavad liikmesriigid selleks, et teha kindlaks III lisas loetlemata kütuste energiasisaldus, kütuste kütteväärtuse määramist käsitlevaid asjakohaseid Euroopa standardeid või kui sellekohaseid Euroopa standardeid ei ole vastu võetud, asjakohaseid ISO standardeid. 2. Liikmesriigid edendavad vabatahtlikke märgistussüsteeme tööstustoodete puhul, mis on väidetavalt toodetud taastuvenergia või muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste abil. Nendes vabatahtlikes märgistussüsteemides esitatakse tooraine hankimise ja eeltöötlemise, tootmise ning jaotamise etapis kasutatud taastuvenergia või muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste protsentuaalne osakaal, mis on arvutatud komisjoni soovituses (EL) 2021/2279 (*19) või standardis ISO 14067:2018 kindlaks määratud metoodika alusel. 3. Liikmesriigid teatavad muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste koguse, mille nad eeldatavasti impordivad ja ekspordivad, oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes. Selle teate põhjal töötab komisjon välja imporditud ja omamaise vesiniku liidu strateegia, et edendada Euroopa vesinikuturgu ja vesinikutootmist liidus, toetada käesoleva direktiivi rakendamist ja selles sätestatud eesmärkide saavutamist, võttes seejuures igati arvesse varustuskindlust ja liidu strateegilist sõltumatust energiavaldkonnas ning võrdseid tingimusi üleilmsel vesinikuturul. Liikmesriigid märgivad oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes, kuidas nad kavatsevad sellesse strateegiasse panustada. Artikkel 22b Tööstussektoris muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamise eesmärgi vähendamise tingimused 1. Liikmesriik võib vähendada artikli 22a lõike 1 viiendas lõigus osutatud lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatavate muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaalu 2030. aastal 20 % võrra, kui a) kõnealune liikmesriik on saavutamas oma riiklikku panust artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud liidu siduvasse üldeesmärki, mis on vähemalt samaväärne tema eeldatava riikliku panusega vastavalt määruse (EL) 2018/1999 II lisas osutatud valemile, ja b) selles liikmesriigis tarbitava fossiilkütustest toodetud vesiniku või selle derivaatide osakaal ei ületa 2030. aastal 23 % ja 2035. aastal 20 %. Kui mõni neist tingimustest ei ole täidetud, lõpeb esimeses lõigus osutatud vähendamise kohaldamine. 2. Kui liikmesriik kohaldab lõikes 1 osutatud vähendamist, teatab ta sellest komisjonile, kui ta esitab määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohased lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad, ning nimetatud määruse artikli 17 kohased lõimitud riiklike energia- ja kliimaalaste eduaruannete raames. Teade sisaldab teavet muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste ajakohastatud osakaalu kohta ja kõiki asjakohaseid andmeid tõendamaks, et käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused on täidetud. Komisjon jälgib olukorda vähendamise võimalust kasutavates liikmesriikides, et kontrollida, kas lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused on jätkuvalt täidetud. (*19) Komisjoni 15. detsembri 2021. aasta soovitus (EL) 2021/2279 toodete ja organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmisel ja teatavakstegemisel kasutatavate keskkonnajalajälje määramise meetodite kasutamise kohta (ELT L 471, 30.12.2021, lk 1).“ " 13) Artiklit 23 muudetakse järgmiselt: a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Taastuvenergia kasutamise edendamiseks kütte- ja jahutussektoris suurendab iga liikmesriik taastuvenergia osakaalu selles sektoris keskmiselt vähemalt 0,8 protsendipunkti aastas, arvutatuna ajavahemiku 2021–2025 kohta ja keskmiselt vähemalt 1,1 protsendipunkti aastas arvutatuna ajavahemiku 2026–2030 kohta, võttes aluseks artiklis 7 sätestatud metoodika kohaselt arvutatud taastuvenergia osakaalu liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises kütte- ja jahutussektoris aastal 2020. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus osutatud keskmise aastase suurenemismäära puhul võtta arvesse heitsoojust ja heitjahutust kuni 0,4 protsendipunkti ulatuses. Kui nad otsustavad seda teha, suureneb keskmine aastane suurenemismäär poole võrra arvesse võetud heitsoojuse ja heitjahutuse protsendipunktidest ning ülempiir on 1,0 protsendipunkti ajavahemikul 2021–2025 ja 1,3 protsendipunkti ajavahemikul 2026–2030. Liikmesriigid teatavad komisjonile oma kavatsusest võtta heitsoojust ja heitjahutust arvesse ning hinnangulise summa määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades. Lisaks käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud minimaalsele aastasele protsendipunktide suurenemismäärale püüab iga liikmesriik täiendavalt suurendada taastuvenergia osakaalu oma kütte- ja jahutussektoris käesoleva direktiivi Ia lisas sätestatud soovitusliku protsendipunktide määra võrra. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus sätestatud keskmise aastase suurenemismäära puhul võtta arvesse kütteks ja jahutuseks kasutatavat taastuvelektrit kuni 0,4 protsendipunkti ulatuses, tingimusel et soojus- ja külmageneraatori kasutegur on suurem kui 100 %. Kui nad otsustavad seda teha, suureneb keskmine aastane suurenemismäär poole võrra sellest taastuvelektrist, väljendatuna protsendipunktides, ning ülempiir on 1,0 protsendipunkti ajavahemikul 2021–2025 ja 1,3 protsendipunkti ajavahemikul 2026–2030. Liikmesriigid teatavad komisjonile kavatsusest võtta käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud aastase suurenemismäära puhul arvesse küttes ja jahutuses kasutatavat taastuvelektrit, mis on saadud suurema kui 100 % kasuteguriga soojus- ja külmageneraatoritest. Liikmesriigid lisavad suurema kui 100 % kasuteguriga soojus- ja külmageneraatorite hinnangulise taastuvelektri tootmisvõimsuse määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse. Liikmesriigid lisavad suurema kui 100 % kasuteguriga soojus- ja külmageneraatoritest saadud küttes ja jahutuses kasutatava taastuvelektri koguse oma nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimaalastesse eduaruannetesse. 1a. Lõike 1 kohaldamisel kasutavad liikmesriigid küttes ja jahutuses kasutatava taastuvelektri osakaalu arvutamiseks kahe eelneva aasta jooksul nende territooriumil tarnitud taastuvelektri keskmist osakaalu. 1b. Liikmesriigid teevad oma kütte- ja jahutussektoris taastuvatest energiaallikatest energia tootmise ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamise potentsiaali hindamise, mis hõlmab asjakohasel juhul piirkondade, mis sobivad sellise energia kasutuselevõtuks ja kus sellega seotud ökoloogiline risk on väike, ning väikeste majapidamisprojektide potentsiaali analüüsi. Hindamises võetakse arvesse kättesaadavat ja majanduslikult teostatavat tehnoloogiat tööstuslikuks ja koduseks kasutuseks, et kehtestada vahe-eesmärgid ja meetmed taastuvenergia kasutamise suurendamiseks kütte- ja jahutussektoris ning asjakohasel juhul heitsoojus- ja heitjahutusenergia ulatuslikumaks kasutamiseks kaugküttes ja -jahutuses eesmärgiga kehtestada pikaajaline riiklik strateegia kütte- ja jahutussektorist pärineva kasvuhoonegaaside heite ja õhusaaste vähendamiseks. Kõnealune hindamine tehakse kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega, see on määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade osa ning see tehakse koos direktiivi 2012/27/EL artikli 14 lõikega 1 ette nähtud põhjaliku kütte- ja jahutussektori hindamisega.“ ; b) lõiget 2 muudetakse järgmiselt: i) sissejuhatav lause asendatakse järgmisega: „Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel, kui arvutatakse kõnealuse lõike kohast taastuvenergia osakaalu kütte- ja jahutussektoris ning iga-aastast keskmist suurendamist, sealhulgas Ia lisas sätestatud soovituslikku täiendavat suurendamist, iga liikmesriik“; ii) punkt a jäetakse välja; iii) lisatakse järgmine lõik: „Eelkõige annavad liikmesriigid hoonete omanikele või üürnikele ja VKEdele teavet kulutõhusate meetmete ning rahastamisvahendite kohta, et suurendada taastuvenergia kasutamist kütte- ja jahutussüsteemides. Liikmesriigid esitavad teabe ligipääsetavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite kaudu.“; c) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Lõike 1 esimeses lõigus osutatud keskmise aastase suurenemismäära saavutamiseks püüavad liikmesriigid rakendada vähemalt kahte järgmistest meetmetest: a) taastuvenergia või heitsoojus- ja heitjahutusenergia füüsiline lõimimine kütmiseks ja jahutamiseks tarnitavatesse energiaallikatesse ja kütustesse; b) suure tõhususega taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide paigaldamine hoonetesse, hoonete ühendamine tõhusate kaugkütte- ja -jahutussüsteemidega või taastuvenergia või heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamine tööstuslikes kütte- ja jahutusprotsessides; c) lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kohustuste täitmist tõendavate kaubeldavate sertifikaatidega seotud meetmed, millega toetatakse käesoleva lõike punkti b kohaseid meetmeid seoses paigaldamisega, mida viib läbi teine ettevõtja, näiteks sõltumatu taastuvenergiatehnoloogia paigaldaja või taastuvenergiaseadmete paigaldamisega tegelev energiateenuseid osutav ettevõtja; d) riigi, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste suutlikkuse suurendamine, et kaardistada kohalik taastuvenergiapõhine kütte- ja jahutuspotentsiaal taastuvenergiaprojektide ja -taristu kavandamiseks, rakendamiseks ning seonduvaks nõustamiseks; e) riskileevendusraamistike loomine eesmärgiga vähendada taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutusprojektide ning heitsoojus- ja heitjahutusprojektide kapitalikulusid, võimaldades muu hulgas väiksemate projektide ühendamist ning sidudes sellised projektid terviklikumalt muude energiatõhususe ja hoonete renoveerimise meetmetega; f) taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse ostulepingute propageerimine ettevõtjate ja väiketarbijate rühmade seas; g) fossiilkütusepõhiste kütteallikate ja taastuvate energiaallikatega kokkusobimatute küttesüsteemide asendamise või järkjärgulise fossiilkütustest loobumise kavandamine koos vahe-eesmärkide seadmisega; h) kohaliku ja piirkondliku tasandi nõuded seoses taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutuskavadega; i) biogaasi tootmise ja selle elektri tootmiseks kasutamise asemel gaasivõrku juhtimise edendamine; j) meetmed, millega edendatakse soojusenergia salvestamise tehnoloogia integreerimist kütte- ja jahutussüsteemidesse; k) taastuvenergiapõhiste kaugkütte- ja -jahutusvõrkude, eriti taastuvenergiakogukondade edendamine, sealhulgas reguleerivate meetmete, rahastamiskorra ja toetuse abil; l) muud samaväärse mõjuga poliitikameetmed, sealhulgas fiskaalmeetmed, toetuskavad ja muud rahalised stiimulid, mis aitavad kaasa taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutusseadmete paigaldamisele ning niisuguste energiavõrkude arendamisele, mis tarnivad taastuvenergiat hoonetes ja tööstussektoris kasutatavaks kütteks ja jahutuseks. Nende meetmete võtmisel ja rakendamisel tagavad liikmesriigid nende kättesaadavuse kõikide tarbijate, eelkõige väikese sissetulekuga või vähekaitstud leibkondade jaoks, kellel ei oleks muidu piisavalt algkapitali, et asjaomastest meetmetest kasu saada.“ 14) Artiklit 24 muudetakse järgmiselt: a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid tagavad, et teave energiatõhususe ja taastuvenergia osakaalu kohta nende kaugkütte- ja -jahutussüsteemides esitatakse lõpptarbijale hõlpsalt kättesaadaval viisil, näiteks arvetel või tarnijate veebisaitidel, samuti sellekohase taotluse esitamisel. Taastuvenergia osakaalu andmetena esitatakse vähemalt selle protsentuaalne osakaal asjaomase kaugkütte- ja -jahutussüsteemi klientide summaarsest kütte- ja jahutusenergia lõpptarbimisest; muu hulgas esitatakse teave selle kohta, kui palju energiat kasutati ühe ühiku soojusenergia tarnimiseks kliendile või lõppkasutajale.“ ; b) lõiked 4, 5 ja 6 asendatakse järgmisega: „4. Liikmesriigid püüavad suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaalu kaugküttes ja -jahutuses keskmiselt soovituslikku 2,2 protsendipunkti aastas, arvutatuna ajavahemiku 2021–2030 kohta, võttes aluseks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaalu kaugküttes ja -jahutuses aastal 2020, ning määravad oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades kindlaks selleks vajalikud meetmed. Taastuvenergia osakaalu väljendatakse tavapäraste keskmiste kliimatingimuste järgi kohandatud osakaaluna summaarsest energia lõpptarbimisest kaugküttes ja -jahutuses. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus sätestatud keskmise aastase suurenemismäära puhul arvesse võtta kaugkütteks ja -jahutuseks kasutatavat taastuvelektrit. Liikmesriigid teatavad komisjonile oma kavatsusest võtta käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud aastase suurenemismäära puhul arvesse kaugküttes ja -jahutuses kasutatavat taastuvelektrit. Liikmesriigid lisavad hinnangulise kaugkütteks ja -jahutuseks kasutatava taastuvelektri tootmisvõimsuse oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse. Liikmesriigid lisavad kaugküttes ja -jahutuses kasutatava taastuvelektri koguse oma nimetatud määruse artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikesse energia- ja kliimaalastesse eduaruannetesse. 4a. Lõike 4 kohaldamisel kasutavad liikmesriigid kaugküttes ja -jahutuses kasutatava taastuvelektri osakaalu arvutamiseks kahe eelneva aasta jooksul nende territooriumil tarnitud taastuvelektri keskmist osakaalu. Liikmesriigid, kus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaal kaugküttes ja -jahutuses on üle 60 %, võivad lugeda lõike 4 esimeses lõigus osutatud keskmist aastast suurenemismäära käsitleva nõude täidetuks. Liikmesriigid, kus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaal kaugküttes ja -jahutuses on üle 50 % ja kuni 60 %, võivad lugeda lõike 4 esimeses lõigus osutatud keskmist aastast suurenemismäära käsitleva nõude pooles ulatuses täidetuks. Liikmesriigid määravad käesoleva artikli lõike 4 esimeses lõigus osutatud keskmise aastase suurenemismäära saavutamiseks vajalikud meetmed kindlaks oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades. 4b. Liikmesriigid tagavad, et selliste kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajaid, mille võimsus on üle 25 MWth, ergutatakse ühendama süsteemiga kolmandaid isikuid, kes tarnivad taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat ning heitsoojus- ja heitjahutusenergiat, või pakkuma taastuvatest energiaallikatest ning heitsoojus- ja heitjahutusenergiast toodetud soojus- ja jahutusenergiat tarnivatele kolmandatele isikutele võimaluse ühineda süsteemiga ja müüa oma energiat asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, kui kõnealustel käitajatel on vaja teha ühte või mitut järgmist tegevust: a) uute klientide nõudluse rahuldamine; b) olemasoleva soojus- või jahutusenergia tootmisvõimsuse asendamine; c) olemasoleva soojus- või jahutusenergia tootmisvõimsuse suurendamine. 5. Liikmesriigid võivad lubada kaugkütte- või -jahutussüsteemi käitajal keelduda kolmandast isikust tarnija ühendamisest ja temalt soojus- või jahutusenergia ostmisest ükskõik millisel järgmisel juhul: a) süsteemi võimsus ei ole piisav, mille põhjuseks on muud taastuvatest energiaallikatest toodetud soojus- või jahutusenergia või heitsoojus- ja heitjahutusenergia tarned; b) kolmandast isikust tarnija soojus- või jahutusenergia ei vasta ühendamiseks ning kaugkütte- ja -jahutussüsteemi töökindlaks ja ohutuks toimimiseks vajalikele tehnilistele näitajatele; c) käitaja on võimeline tõendama, et juurdepääsu loomine tooks kaasa soojus- või jahutusenergia hinna ülemäärase tõusu lõpptarbija jaoks, võrrelduna kulutustega peamise kohaliku tarnija soojus- või jahutusenergiale, millega taastuvatest energiaallikatest toodetud energia või heitsoojus- ja heitjahutusenergia konkureeriks; d) käitaja süsteem on tõhus kaugkütte ja -jahutuse süsteem. Liikmesriigid tagavad, et kui kaugkütte- või -jahutussüsteemi käitaja keeldub vastavalt esimesele lõigule soojus- või jahutusenergia tarnija ühendamisest, esitab asjaomane käitaja pädevale asutusele teabe keeldumise põhjuste kohta, samuti tingimuste kohta, mis tuleb täita, ja meetmete kohta, mis tuleb võtta, et võimaldada süsteemiga ühendamist. Liikmesriigid tagavad, et on kehtestatud asjakohane kord põhjendamatute keeldumiste heastamiseks. 6. Liikmesriigid kehtestavad vajaduse korral kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajaid ning tööstussektoris ja teenindussektoris leiduvaid potentsiaalseid heitsoojus- ja heitjahutusenergia allikaid hõlmava kooskõlastamisraamistiku, et hõlbustada heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamist. Selle kooskõlastamisraamistikuga tagatakse heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamist käsitlev dialoog, milles osalevad eelkõige a) kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajad; b) tööstussektori ja teenindussektori ettevõtted, kus tekib heitsoojus- ja heitjahutusenergiat, mida saab kaugkütte- ja -jahutussüsteemide kaudu majanduslikult tasuval viisil ära kasutada, näiteks andmekeskused, tööstusettevõtted, suured ärihooned, energiasalvestusrajatised ja ühistransport; c) energiataristute kavandamise ja heakskiitmise eest vastutavad kohalikud ametiasutused; d) teaduseksperdid, kes töötavad uusimal tipptasemel kaugkütte- ja -jahutussüsteemidega, ning e) kütte ja jahutusega tegelevad taastuvenergiakogukonnad.“; c) lõiked 8, 9 ja 10 asendatakse järgmisega: „8. Liikmesriigid kehtestavad raamistiku, millest lähtuvalt elektri jaotusvõrgu ettevõtjad hindavad koostöös oma piirkonna kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajatega vähemalt iga nelja aasta järel, millised on kaugkütte- ja -jahutussüsteemide võimalused pakkuda tasakaalustamis- ja muid süsteemiteenuseid, sealhulgas tarbimiskaja võimalusi ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülejäägi salvestamist soojusena, ning kas kindlakstehtud võimaluste kasutamine oleks alternatiivsete lahendustega võrreldes ressursi- ja kulutõhusam. Liikmesriigid tagavad, et elektri põhivõrgu ja jaotusvõrgu ettevõtjad võtavad esimese lõigu kohaselt nõutava hindamise tulemusi asjakohaselt arvesse oma territooriumil võrgu kavandamisel, võrguinvesteeringute tegemisel ja taristu arendamisel. Liikmesriigid hõlbustavad kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajate ning elektri põhivõrgu ja jaotusvõrgu ettevõtjate vahelist kooskõlastamist, et kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajad saaksid tasakaalustamis-, salvestus- ja muude paindlikkusteenuste, näiteks tarbimiskaja võimaluste pakkumise kaudu osaleda asjaomastel elektriturgudel. Liikmesriigid võivad laiendada esimeses ja kolmandas lõigus esitatud hindamis- ja kooskõlastamisnõudeid gaasi ülekande- ja jaotussüsteemide halduritele, sealhulgas vesinikuvõrkude ja muude energiavõrkude käitajatele. 9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohased tarbijate õigused ning kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitamise nõuded on selgelt kindlaks määratud ja üldsusele kättesaadavad ning et pädev asutus tagab nende järgimise. 10. Liikmesriigilt ei nõuta lõigete 2–9 kohaldamist, kui on täidetud vähemalt üks järgmine tingimus: a) liikmesriigis oli kaugkütte ja -jahutuse osakaal kuni 2 % summaarsest energia lõpptarbimisest kütte- ja jahutussektoris 24. detsembril 2018; b) liikmesriigis on kaugkütte ja -jahutuse osakaalu suurendatud nii, et see oli üle 2 % summaarsest energia lõpptarbimisest kütte- ja jahutussektoris 24. detsembril 2018, ning selleks on võetud kasutusele uus tõhus kaugküte ja -jahutus vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikule energia- ja kliimakavale ning kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 23 lõikes 1b osutatud hindamisega; c) 90 % summaarsest energia lõpptarbimisest kaugkütte- ja -jahutussüsteemides leiab aset tõhusates kaugkütte- ja -jahutussüsteemides.“; 15) Artikkel 25 asendatakse järgmisega: „Artikkel 25 Taastuvenergia suurendamine ja kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamine transpordisektoris 1. Iga liikmesriik kehtestab kütusetarnijatele kohustuse tagada, et a) transpordisektorile tarnitakse taastuvkütuseid ja taastuvelektrit koguses, millega i) saavutatakse transpordisektoris 2030. aastaks vähemalt 29 % taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimises või ii) vähendatakse kasvuhoonegaaside heitemahukust liikmesriigi kehtestatud soovituslikule trajektoorile vastavas tempos 2030. aastaks vähemalt 14,5 %, võrrelduna artikli 27 lõike 1 punkti b kohase lähtetasemega; b) IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütuste ja biogaasi ning muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kombineeritud osakaal transpordisektorile tarnitud energias on 2025. aastal vähemalt 1 % ja 2030. aastal 5,5 %, millest muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaal on 2030. aastal vähemalt 1 protsendipunkt. Liikmesriike ergutatakse kehtestama riiklikul tasandil diferentseeritud eesmärke IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütustele ja biogaasile ning muudele kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustele, et täita käesoleva lõike esimese lõigu punktis b sätestatud kohustust viisil, mis soodustab ja laiendab mõlema kütuse arendamist. Meresadamatega liikmesriigid püüavad tagada, et alates 2030. aastast on muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaal meretranspordisektorile tarnitava energia üldkoguses vähemalt 1,2 %. Liikmesriigid annavad määruse (EL) 2018/1999 artikli 17 kohaselt esitatavates lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes aru selle kohta, milline on transpordisektoris, sealhulgas meretranspordisektoris, taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimises, ja kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise kohta. Kui IX lisa A osas esitatud lähteainete loetelu muudetakse vastavalt artikli 28 lõikele 6, võivad liikmesriigid vastavalt suurendada kõnealustest lähteainetest toodetud täiustatud biokütuste ja biogaasi minimaalset osakaalu transpordisektorile tarnitud energias. 2. Lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud eesmärkide ning lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud osakaalude arvutamisel liikmesriigid a) võtavad muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid arvesse ka juhul, kui neid kasutatakse vahesaadusena järgmiste kütuste tootmiseks: i) tavapärased transpordikütused või ii) biokütused, tingimusel et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamisel ei võeta arvesse biokütuste kasutamisega saavutatava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise arvutamisel; b) võivad arvesse võtta biogaasi, mis juhitakse riigisisesesse gaasi ülekande- ja jaotustaristusse. 3. Lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud eesmärkide arvutamisel võivad liikmesriigid võtta arvesse ringlussevõetud süsinikupõhiseid kütuseid. Kütusetarnijatele kõnealuse kohustuse kavandamisel võivad liikmesriigid a) vabastada elektrienergiat või muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuseid tarnivad kütusetarnijad kohustusest järgida selliste kütuste puhul IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütuste ja biogaasi miinimumosakaalu nõuet; b) kehtestada kohustuse meetmete abil, mis on suunatud kogustele, energiasisaldusele või kasvuhoonegaaside heitele; c) eristada erinevaid energiakandjaid; d) eristada meretranspordisektorit muudest sektoritest. 4. Liikmesriigid kehtestavad mehhanismi, mis võimaldab nende territooriumil tegutsevatel kütusetarnijatel vahetada transpordisektorile taastuvenergia tarnimise eest saadud arvestusühikuid. Ettevõtjad, kes tarnivad elektrisõidukitele avalike laadimispunktide kaudu taastuvelektrit, saavad arvestusühikuid sõltumata sellest, kas nad peavad täitma liikmesriigis kütusetarnijatele kehtestatud kohustust, ning võivad müüa neid arvestusühikuid kütusetarnijatele, kellel lubatakse kasutada neid lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kohustuse täitmiseks. Liikmesriigid võivad lisada sellesse mehhanismi ka eralaadimispunktid, kui saab tõendada, et nendesse eralaadimispunktidesse tarnitavat taastuvelektrit pakutakse üksnes elektrisõidukites kasutamiseks.“ 16) Artiklit 26 muudetakse järgmiselt: a) lõiget 1 muudetakse järgmiselt: i) esimene lõik asendatakse järgmisega: „1. Artiklis 7 osutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise ning artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud taastuvenergia minimaalse osakaalu ja kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära arvutamisel liikmesriigis võib transpordisektoris tarbitud, toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste osakaal olla kõige rohkem ühe protsendipunkti võrra suurem kui selliste kütuste osakaal energia lõpptarbimises liikmesriigi transpordisektoris aastal 2020 ning maksimaalselt 7 % energia lõpptarbimisest liikmesriigi transpordisektoris.“ ; ii) neljas lõik asendatakse järgmisega: „Kui liikmesriigi transpordisektoris tarbitud, toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste suurim lubatud osakaal on väiksem kui 7 % või kui liikmesriik otsustab seda osakaalu veelgi piirata, võib asjaomane liikmesriik vähendada sellele vastavalt taastuvenergia minimaalset osakaalu või artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära lähtuvalt panusest, mis oleks selliste kütuste kasutamisega antud taastuvenergia minimaalsesse osakaalu või kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse. Kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära puhul arvestavad liikmesriigid, et kõnealused kütused vähendavad kasvuhoonegaaside heidet 50 %.“; b) lõiget 2 muudetakse järgmiselt: i) esimene lõik asendatakse järgmisega: „2. Artiklis 7 osutatud liikmesriigi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise ning artikli 25 lõike 1 esimeses lõigu punktis a osutatud taastuvenergia minimaalse osakaalu ja kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära arvutamisel ei tohi maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste, mis on toodetud toidu- ja söödakultuuridest, mille kasvatamise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale, osakaal ületada nende kütuste 2019. aasta tarbimise taset kõnealuses liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui need on käesoleva lõike kohaselt sertifitseeritud maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütustena.“ ; ii) viies lõik asendatakse järgmisega: „Komisjon vaatab 1. septembriks 2023 parimate kättesaadavate teaduslike andmete põhjal käesoleva lõike neljandas lõigus osutatud delegeeritud õigusaktis sätestatud kriteeriumid läbi ja võtab kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusaktid, et asjakohasel juhul muuta neid kriteeriume ning täiendada käesolevat direktiivi, lisades trajektoori, mille kohaselt järk-järgult vähendada artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu üldeesmärgi ning artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud taastuvenergia minimaalse osakaalu ja kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära saavutamiseks maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste panust, mis on toodetud lähteainetest, mille tootmise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale. Kõnealune läbivaatamine põhineb käesoleva lõike kolmanda lõigu kohaselt esitatud lähteainete tootmise laiendamist käsitleva aruande muudetud versioonil. Aruandes hinnatakse eelkõige seda, kas suure süsinikuvaruga globaalse tootmisala keskmise aastase laiendamise maksimaalse osakaalu künnist tuleks alandada objektiivsete ja teaduspõhiste kriteeriumide alusel ning võttes arvesse liidu kliimaeesmärke ja -kohustusi. Kui see on asjakohane, muudab komisjon viiendas lõigus osutatud hindamise tulemuste põhjal neljandas lõigus osutatud delegeeritud õigusaktis sätestatud kriteeriume. Komisjon vaatab delegeeritud õigusakti aluseks olevad andmed pidevalt läbi iga kolme aasta järel pärast neljandas lõigus osutatud delegeeritud õigusakti vastuvõtmist. Komisjon ajakohastab vajaduse korral kõnealust delegeeritud õigusakti, võttes arvesse muutuvaid asjaolusid ja uusimaid kättesaadavaid teaduslikke tõendeid.“ 17) Artikkel 27 asendatakse järgmisega: „Artikkel 27 Arvutusreeglid transpordisektori ning mis tahes lõppkasutusega muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste puhul 1. Artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäär arvutatakse järgmiste reeglite alusel: a) kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine arvutatakse järgmiselt: i) biokütuste ja biogaasi puhul korrutatakse kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud kõnealuste kütuste kogus nendega saavutatava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisega, mis on kindlaks tehtud vastavalt artiklile 31; ii) muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste puhul korrutatakse kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud kõnealuste kütuste kogus nendega saavutatava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisega, mis on kindlaks tehtud vastavalt artikli 29a lõike 3 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele; iii) taastuvelektri puhul korrutatakse kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud taastuvelektri kogus V lisas sätestatud fossiilkütuste võrdlusnäitaja ECF(e) väärtusega; b) kuni 31. detsembrini 2030 korrutatakse artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud lähtetaseme arvutamiseks transpordisektorile tarnitud energia kogus V lisas sätestatud fossiilkütuste võrdlusnäitaja EF(t) väärtusega; alates 1. jaanuarist 2031 on artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud lähtetase järgmiste elementide summa: i) kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud kütuste kogus korrutatuna V lisas sätestatud fossiilkütuste võrdlusnäitaja EF(t) väärtusega; ii) kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud taastuvelektri kogus korrutatuna V lisas sätestatud fossiilkütuste võrdlusnäitaja ECF(e) väärtusega; c) asjaomased energiakogused arvutatakse järgmiste reeglite alusel: i) transpordisektorile tarnitud energia koguse kindlakstegemiseks kasutatakse transpordikütuste energiasisalduse väärtusi, mis on esitatud III lisas; ii) III lisas loetlemata transpordikütuste energiasisalduse kindlakstegemiseks kasutavad liikmesriigid kütuste kütteväärtuse määramist käsitlevaid asjakohaseid Euroopa standardeid või kui sellekohaseid Euroopa standardeid ei ole vastu võetud, asjakohaseid ISO standardeid; iii) transpordisektorile tarnitud taastuvelektri koguse kindlakstegemiseks korrutatakse sellele sektorile tarnitud elektrienergia kogus liikmesriigi territooriumil kahe eelneva aasta jooksul tarnitud taastuvelektri keskmise osakaaluga, välja arvatud juhul, kui transpordisektorile tarnitud elektrienergia on otseühenduse kaudu saadud taastuvelektrit tootvast käitisest, mispuhul loetakse selline elektrienergia täielikult taastuvelektriks, ning elektrienergia, mida toodab päikeseelektrisõiduk ja mida kasutatakse selle sõiduki tarbeks, võib lugeda täielikult taastuvelektriks; iv) IX lisa B osas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste ja biogaasi osakaal transpordisektorile tarnitud kütuste ja elektrienergia energiasisalduses on maksimaalselt 1,7 %, välja arvatud Küprosel ja Maltal; d) taastuvenergia kasutamisega saavutatud kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähenemise sihtmäära kindlakstegemiseks jagatakse kõigi transpordiliikide jaoks tarnitud biokütuste, biogaasi, muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste ja taastuvelektri kasutamisega saavutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine lähtetasemega; liikmesriigid võivad võtta arvesse ringlussevõetud süsinikupõhiseid kütuseid. Liikmesriigid võivad põhjendatud juhtudel käesoleva lõike esimese lõigu punkti c alapunktis iv osutatud piirmäära tõsta, võttes arvesse IX lisa B osas loetletud lähteainete kättesaadavust. Igast piirmäära tõstmisest tuleb koos põhjendustega teatada komisjonile ning komisjon peab selle heaks kiitma. 2. Artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunktis i ja punktis b osutatud minimaalne osakaal arvutatakse järgmiste reeglite alusel: a) nimetaja, st transpordisektoris tarbitud energia koguse arvutamisel võetakse arvesse kõiki transpordisektorile tarnitud kütuseid ja elektrienergiat; b) lugeja, st transpordisektoris tarbitava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia koguse arvutamisel artikli 25 lõike 1 esimese lõigu kohaldamiseks, võetakse arvesse kõigist taastuvatest energiaallikatest toodetud sellist liiki energia energiasisaldust, mida tarnitakse iga liikmesriigi territooriumil kõigi transpordiliikide jaoks, sealhulgas rahvusvahelistesse merepunkrivarudesse; liikmesriigid võivad võtta arvesse ringlussevõetud süsinikupõhiseid kütuseid; c) IX lisas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste ja biogaasi ning muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste energiasisaldus korrutatakse kahega; d) taastuvelektri osakaalu arvutamiseks korrutatakse selle energiasisaldus teguriga 4, kui seda tarnitakse maanteesõidukitele, ja energiasisalduse võib korrutada teguriga 1,5, kui energiat tarnitakse raudteetranspordi jaoks; e) lennu- ja meretranspordi jaoks tarnitud IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütuste ja biogaasi osakaalu arvutamiseks korrutatakse nende energiasisaldus teguriga 1,2 ning lennu- ja meretranspordi jaoks tarnitud muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaalu arvutamiseks korrutatakse nende energiasisaldus teguriga 1,5; f) IX lisa B osas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste ja biogaasi osakaal transpordisektorile tarnitud kütuste ja elektrienergia energiasisalduses on maksimaalselt 1,7 %, välja arvatud Küprosel ja Maltal; g) transpordisektorile tarnitud energia koguse kindlakstegemiseks kasutatakse transpordikütuste energiasisalduse väärtusi, mis on esitatud III lisas; h) III lisas loetlemata transpordikütuste energiasisalduse kindlakstegemiseks kasutavad liikmesriigid kütuste kütteväärtuse määramist käsitlevaid asjakohaseid Euroopa standardeid või kui sellekohaseid Euroopa standardeid ei ole vastu võetud, asjakohaseid ISO standardeid; i) transpordisektorile tarnitud taastuvelektri koguse kindlakstegemiseks korrutatakse sellele sektorile tarnitud elektrienergia kogus liikmesriigi territooriumil kahe eelneva aasta jooksul tarnitud taastuvelektri keskmise osakaaluga, välja arvatud juhul kui transpordisektorile tarnitud elektrienergia on otseühenduse kaudu saadud taastuvelektrit tootvast käitisest, mispuhul loetakse selline elektrienergia täielikult taastuvelektriks ning elektrienergia, mida toodab päikeseelektrisõiduk ja mida kasutatakse selle sõiduki tarbeks, võib lugeda täielikult taastuvelektriks. Liikmesriigid võivad põhjendatud juhtudel käesoleva lõike esimese lõigu punktis f osutatud piirmäära tõsta, võttes arvesse IX lisa B osas loetletud lähteainete kättesaadavust. Igast piirmäära tõstmisest tuleb koos põhjendustega teatada komisjonil ning komisjon peab selle heaks kiitma. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi muutmiseks, et kohandada IX lisa B osas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste ja biogaasi osakaalu piirmäära lähteainete kättesaadavuse hinnangu alusel. Piirmäär on vähemalt 1,7 %. Kui komisjon võtab delegeeritud õigusakti vastu, kohaldatakse selles sätestatud piirmäära pärast viieaastast üleminekuperioodi ka nende liikmesriikide suhtes, kes on saanud komisjonilt heakskiidu piirmäära suurendamiseks kooskõlas käesoleva artikli lõike 1 teise lõiguga või lõike 2 teise lõiguga, ilma et see piiraks liikmesriigi õigust kohaldada seda uut piirmäära varem. Liikmesriigid võivad taotleda komisjonilt uut heakskiitu, et suurendada delegeeritud õigusaktis sätestatud piirmäära kooskõlas käesoleva artikli lõike 1 teise lõiguga või lõike 2 teise lõiguga. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi muutmiseks, et kohandada III lisas sätestatud transpordikütuseid ja nende energiasisaldust vastavalt teaduse ja tehnika arengule. 5. Lõike 1 esimese lõigu punktis b ja lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud arvutuste tegemisel ei arvestata meretranspordisektori jaoks tarnitud energia osakaalu kõnealuse liikmesriigi summaarsest energia lõpptarbimisest suuremana kui 13 %. Küprose ja Malta puhul loetakse, et meretranspordisektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsentuaalselt nende liikmesriikide summaarsest energia lõpptarbimisest rohkem kui 5 %. Käesolevat lõiget kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2030. 6. Kui muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmisel kasutatakse kas otse või vahesaaduste tootmiseks elektrienergiat, kasutatakse taastuvenergia osakaalu määramiseks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia keskmist osakaalu tootjariigis kaks aastat enne asjaomast aastat. Muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmiseks kasutatud elektrienergiat, mis on otseühenduse kaudu saadud taastuvelektrit tootvast käitisest, võib võtta täiel määral arvesse taastuvelektrina, kui asjaomane käitis a) alustab tegevust hiljem kui muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest kütuseid tootev käitis või sellega samal ajal ning b) ei ole võrku ühendatud või on võrku ühendatud, kuid on võimalik tõendada, et vastav elektrienergia on tarnitud võrgust elektrienergiat võtmata. Võrgust võetud elektrienergiat võib lugeda täielikult taastuvelektriks, kui elektrienergia on toodetud üksnes taastuvatest energiaallikatest ning taastuvenergia omadused ja kõik muud asjakohased kriteeriumid on tõendatud, tagades, et kõnealuse elektrienergia taastuvenergia omadusi võetakse arvesse ainult üks kord ja ainult ühes lõpptarbimissektoris. Komisjon võtab 31. detsembriks 2021 kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakti, et täiendada käesolevat direktiivi, kehtestades üksikasjalikke reegleid sisaldava liidu metoodika, mille alusel ettevõtjad peavad täitma käesoleva lõike teises ja kolmandas lõigus sätestatud nõuded. Komisjon esitab 1. juuliks 2028 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse neljanda lõigu kohaselt kehtestatud liidu metoodika mõju, sealhulgas täiendavuse ning ajalise ja geograafilise korrelatsiooni mõju tootmiskuludele, kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ja energiasüsteemile. Komisjoni aruandes hinnatakse eelkõige mõju muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kättesaadavusele ja taskukohasusele tööstus- ja transpordisektoris ning liidu suutlikkusele saavutada oma muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste eesmärgid, võttes arvesse artikli 22a kohast liidu imporditud ja omamaise vesiniku strateegiat, minimeerides samal ajal kasvuhoonegaaside heite suurenemist elektrisektoris ja kogu energiasüsteemis. Kui aruandes jõutakse järeldusele, et nõuded ei taga piisavat muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kättesaadavust ja taskukohasust tööstus- ja transpordisektoris ega aita oluliselt kaasa kasvuhoonegaaside heite vähendamisele, energiasüsteemi lõimimisele ega muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste 2030. aastaks seatud liidu eesmärkide saavutamisele, vaatab komisjon liidu metoodika läbi ja võtab asjakohasel juhul kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakti metoodika muutmiseks, et teha vajalikud kohandused käesoleva lõike teises ja kolmandas lõigus sätestatud kriteeriumides, et kiirendada vesinikutööstuse kasvu.“ 18) Artiklit 28 muudetakse järgmiselt: a) lõiked 2, 3 ja 4 jäetakse välja; b) lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Komisjon võtab artikli 35 kohaselt 30. juuniks 2024 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, nähes ette metoodika biokütuste ja transpordis kasutatava biogaasi osakaalu määramiseks olukorras, kus biomassi töödeldakse samas protsessis koos fossiilkütustega.“ ; c) lõige 7 asendatakse järgmisega: „7. Määrusega (EL) 2018/1999 ette nähtud edusammude hindamise kontekstis, mida tehakse iga kahe aasta järel, hindab komisjon 31. detsembriks 2025, kas käesoleva direktiivi artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud, käesoleva direktiivi IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütuseid ja biogaasi käsitlev kohustus stimuleerib tõhusalt innovatsiooni ja tagab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise transpordisektoris. Hindamisel analüüsib komisjon seda, kas nimetatud artikli kohaldamine väldib tulemuslikult taastuvenergiaalast topeltarvestust. Kui see on kohane, esitab komisjon ettepaneku artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud, IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud täiustatud biokütuseid ja biogaasi käsitleva kohustuse muutmiseks.“ 19) Artiklit 29 muudetakse järgmiselt: a) lõiget 1 muudetakse järgmiselt: i) esimese lõigu punkt a asendatakse järgmisega: „a) artikli 3 lõikes 1, artikli 15a lõikes 1, artikli 22a lõikes 1, artikli 23 lõikes 1, artikli 24 lõikes 4 ja artikli 25 lõikes 1 sätestatud sihtväärtuste ja määrade ning liikmesriikides taastuvenergia osakaalu saavutamisse panustamine;“; ii) teine lõik asendatakse järgmisega: „Jäätmetest ja jääkidest, välja arvatud põllumajanduse, vesiviljeluse, kalanduse ja metsanduse jääkidest, toodetud biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused peavad selleks, et neid käesoleva lõike esimese lõigu punktide a, b ja c kohaldamisel arvesse võetaks, vastama üksnes lõikes 10 sätestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele. Segajäätmete kasutamise korral võivad liikmesriigid nõuda, et ettevõtjad kasutaksid segajäätmete sortimise süsteeme, mille eesmärk on eemaldada fossiilsed materjalid. Käesolevat lõiku kohaldatakse ka selliste jäätmete ja jääkide suhtes, mis on kõigepealt töödeldud tooteks ning seejärel täiendavalt töödeldud biokütusteks, vedelateks biokütusteks ja biomasskütusteks.“; iii) neljas lõik asendatakse järgmisega: „Biomasskütused peavad vastama lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele, kui a) neid kasutatakse tahkete biomasskütuste puhul elektri-, soojus- ja jahutusenergiat tootvates käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 7,5 MW; b) neid kasutatakse gaasiliste biomasskütuste puhul elektri-, soojus- ja jahutusenergiat tootvates käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 2 MW; c) gaasilisi biomasskütuseid tootvas käitises on biometaani keskmine voolukiirus järgmine: i) suurem kui 200 m3 metaaniekvivalenti tunnis, mõõdetuna standardtingimustele vastaval temperatuuril ja rõhul, nimelt temperatuuril 0 °C ja atmosfäärirõhul 1 bar; ii) kui biogaas koosneb metaani ja mittepõleva muu gaasi segust, alapunktis i sätestatud voolukiirus metaani puhul, ümberarvutatuna lähtuvalt metaani mahuosast segus. Liikmesriigid võivad kohaldada säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriume väiksema summaarse nimisoojusvõimsusega või biometaani voolukiirusega käitiste suhtes.“; b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Lõike 1 esimese lõigu punktide a, b ja c kohaldamisel arvesse võetud põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütuseid, vedelaid biokütuseid ja biomasskütuseid ei toodeta toorainest, mis on saadud suure elurikkusega maa-alalt, st maa-alalt, millel 2008. aasta jaanuaris või pärast seda oli üks järgmine staatus, olenemata sellest, kas sel maa-alal on kõnealune staatus ka praegu: a) põlismets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgeid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud; ning vanad metsad, nagu need on määratletud riigis, kus mets asub; b) suure elurikkusega mets ja muu metsamaa, mis on liigirikas ja rikkumata ning mille asjaomane pädev asutus on tunnistanud suure elurikkusega maa-alaks, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus; c) maa-alad, mis on määratud i) õigusaktide alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus, või ii) selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitse aladeks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu koostatud nimekirjadesse, tingimusel et neid tunnustatakse vastavalt artikli 30 lõike 4 esimesele lõigule, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus; d) suure elurikkusega üle ühe hektari suurune rohumaa, mis on i) looduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohumaaks ja mis säilitab loodusliku liigilise koostise ja ökoloogilised omadused ning protsessid, või ii) mittelooduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ning mis on liigirikas ja rikkumata, ning mille asjaomane pädev asutus on tunnistanud suure elurikkusega maa-alaks, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik selle kui suure elurikkusega rohumaa seisundi säilimiseks, või e) nõmmed. Kui lõike 6 punkti a alapunktides vi ja vii sätestatud tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku, välja arvatud punkti c, ka metsa biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste suhtes. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, milles täiendavalt täpsustatakse käesoleva lõike esimese lõigu punktiga d hõlmatavate rohumaade kindlaksmääramise kriteeriumid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 34 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.“ ; c) lõikesse 4 lisatakse järgmine lõik: „Kui lõike 6 punkti a alapunktides vi ja vii sätestatud tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku, välja arvatud punkte b ja c, ning käesoleva lõike teist lõiku ka metsa biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste suhtes.“; d) lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused, mida võetakse arvesse lõike 1 esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, ei tohi olla toodetud toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaala, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine viljeluseks ja kogumiseks ei kuivendata varem kuivendamata pinnast. Kui lõike 6 punkti a alapunktides vi ja vii sätestatud tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse käesolevat lõiget ka metsa biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste suhtes.“ ; e) lõiget 6 muudetakse järgmiselt: i) punkti a alapunktid iii ja iv asendatakse järgmisega: „iii) rahvusvahelise või riigisisese õiguse alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks määratud maa-alad, sealhulgas märgalad, rohumaad, nõmmed ja turbaalad, on kaitstud eesmärgiga säilitada elurikkust ja ennetada elupaikade hävimist; iv) ülestöötamisel pööratakse tähelepanu pinnase kvaliteedi ja elurikkuse säilitamisele kooskõlas metsa kestliku majandamise põhimõttega eesmärgiga vältida kahjulikku mõju ning see viiakse läbi nii, et hoidutakse kändude ja juurte kogumisest, põlismetsade ja vanade metsade (nagu on määratletud riigis, kus mets asub) seisundi halvendamisest ja nende istandikeks muutmisest ning tundlike muldadega metsade ülestöötamisest; ülestöötamine peab olema kooskõlas suurte lageraiete ülemmääradega, nagu on määratletud riigis, kus mets asub, ning kohalikes tingimustes ja ökoloogiliselt sobivate lagupuidu eemaldamise ülemmääradega ning tagatakse, et ülestöötamisel järgitakse selliste raiesüsteemide kasutamise nõudeid, mille puhul kahjulik mõju pinnase kvaliteedile, sealhulgas pinnase tihenemisele, samuti elurikkuse aspektidele ja elupaikadele on võimalikult väike.“; ii) punkti a lisatakse järgmised alapunktid: „vi) metsad, kus metsa biomass on üles töötatud, ei pärine maa-aladelt, millel on vastavalt lõike 3 punktides a, b, d ja e, lõike 4 punktis a ja lõikes 5 osutatud seisund samadel maa seisundi kindlaksmääramise tingimustel, mis on sätestatud kõnealustes lõigetes, ning vii) metsa biomassist biokütuseid, vedelaid biokütuseid ja biomasskütuseid tootvad käitised esitavad artikli 30 lõike 3 kohaselt tehtavate auditite jaoks ettevõtte tasandi siseprotsessidele tugineva kinnitava avalduse selle kohta, et metsa biomass ei pärine käesoleva lõigu alapunktis vi osutatud maa-aladelt.“; iii) punkti b alapunktid iii ja iv asendatakse järgmisega: „iii) rahvusvahelise või riigisisese õiguse alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks määratud maa-alad, sealhulgas märgalad, rohumaad, nõmmed ja turbaalad on kaitstud eesmärgiga säilitada elurikkust ja ennetada elupaikade hävimist, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine ülestöötamine ei ole nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus; iv) ülestöötamisel pööratakse tähelepanu pinnase kvaliteedi ja elurikkuse säilitamisele kooskõlas metsa kestliku majandamise põhimõttega eesmärgiga vältida kahjulikku mõju ning see viiakse läbi nii, et hoidutakse kändude ja juurte kogumisest, põlismetsade ja vanade metsade (nagu on määratletud riigis, kus mets asub) seisundi halvendamisest ja nende istandikeks muutmisest ning tundlike muldadega metsade ülestöötamisest; ülestöötamine peab olema kooskõlas suurte lageraiete ülemmääradega, nagu on määratletud riigis, kus mets asub, ning kohalikes tingimustes ja ökoloogiliselt sobivate lagupuidu eemaldamise ülemmääradega ning tagatakse, et ülestöötamisel järgitakse selliste raiesüsteemide kasutamise nõudeid, mille puhul kahjulik mõju pinnase kvaliteedile, sealhulgas pinnase tihenemisele, samuti elurikkuse aspektidele ja elupaikadele on võimalikult väike, ning“; f) lisatakse järgmised lõiked: „7a. Biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmine omamaisest metsa biomassist peab olema kooskõlas liikmesriikide kohustuste ja eesmärkidega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/841 (*20) artiklis 4, ning abinõude ja meetmetega, mida liikmesriik on kirjeldanud oma määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades. 7b. Oma lõpliku ajakohastatud lõimitud riikliku energia- ja kliimakava raames, mis tuleb määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 lõike 2 kohaselt esitada 30. juuniks 2024, esitavad liikmesriigid kõik järgmise: a) hinnang aastatel 2021–2030 energia tootmiseks kättesaadava metsa biomassi omamaiste tarnete kohta kooskõlas käesolevas artiklis sätestatud kriteeriumidega; b) hinnang metsa biomassi energia tootmiseks kavandatud kasutamise kokkusobivuse kohta liikmesriikide 2026.–2030. aasta eesmärkide ja eelarvetega, mis on sätestatud määruse (EL) 2018/841 artiklis 4, ning c) nende eesmärkide ja eelarvetega kooskõla tagavate riiklike meetmete ja abinõude kirjeldus. Liikmesriigid annavad komisjonile määruse (EL) 2018/1999 artikli 17 kohaselt esitatavate lõimitud riiklike energia- ja kliimaalaste eduaruannete raames aru meetmetest ja abinõudest, millele on osutatud käesoleva lõike esimese lõigu punktis c. (*20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 1).“;" g) lõike 10 esimese lõigu punkt d asendatakse järgmisega: „d) pärast 20. novembrit 2023 tegevust alustanud käitistes kasutatavatest biomasskütustest elektri-, soojus- ja jahutusenergia tootmisel vähemalt 80 %; e) ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 20. novembrini 2023 tegevust alustanud ja vähemalt 10 MW suuruse summaarse nimisoojusvõimsusega käitistes kasutatavatest biomasskütustest elektri-, soojus- ja jahutusenergia tootmisel vähemalt 70 % kuni 31. detsembrini 2029 ning vähemalt 80 % alates 1. jaanuarist 2030; f) ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 20. novembrini 2023 tegevust alustanud ja kuni 10 MW suuruse summaarse nimisoojusvõimsusega käitistes kasutatavatest gaasilistest biomasskütustest elektri-, soojus- ja jahutusenergia tootmisel vähemalt 70 % enne 15 tegevusaasta täitumist ning vähemalt 80 % alates 15 tegevusaasta täitumisest; g) enne 1. jaanuari 2021 tegevust alustanud ja vähemalt 10 MW suuruse summaarse nimisoojusvõimsusega käitistes kasutatavatest biomasskütustest elektri-, soojus- ja jahutusenergia tootmisel vähemalt 80 % alates 15 tegevusaasta täitumisest, kõige varem alates 1. jaanuarist 2026 ning hiljemalt alates 31. detsembrist 2029; h) enne 1. jaanuari 2021 tegevust alustanud ja kuni 10 MW suuruse summaarse nimisoojusvõimsusega käitistes kasutatavatest gaasilistest biomasskütustest elektri-, soojus- ja jahutusenergia tootmisel vähemalt 80 % alates 15 tegevusaasta täitumisest ning kõige varem alates 1. jaanuarist 2026.“; h) lõike 13 punktid a ja b asendatakse järgmisega: „a) käitistele, mis asuvad ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimates piirkondades niivõrd, kuivõrd need käitised toodavad elektri-, soojus- või jahutusenergiat biomasskütustest ja vedelatest biokütustest või toodavad biokütuseid, ning b) käesoleva lõigu punktis a osutatud käitistes kasutatavatele biomasskütustele ja vedelatele biokütustele ning nendes käitistes toodetud biokütustele, sõltumata kõnealuse biomassi päritolust, tingimusel et need kriteeriumid on objektiivselt põhjendatud, eesmärgiga tagada asjaomases äärepoolseimas piirkonnas juurdepääs ohutule ja turvalisele energiale ning käesoleva artikli lõigetes 2–7, 10 ja 11 sätestatud kriteeriumide järkjärguline kasutuselevõtmine ja seeläbi stimuleerida üleminekut fossiilkütustelt kestlikele biokütustele, vedelatele biokütustele ja biomasskütustele.“; i) lisatakse järgmine lõige: „15. Kuni 31. detsembrini 2030 võib ka biokütustest, vedelatest biokütustest ja biomasskütustest toodetud energiat võtta käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse, kui a) toetust anti enne 20. novembrit 2023 kooskõlas artiklis 29 (selle 29. septembril 2020 kehtinud versioonis) sätestatud kestlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidega ning b) toetust anti pikaajalise toetusena, mille puhul määrati toetusperioodi algul kindlaks kindel summa, ja tingimusel, et ülemäärase hüvitamise vältimiseks on kehtestatud korrigeerimismehhanism.“ 20) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 29a Kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumid muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste puhul 1. Muudest kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustest saadud energiat võetakse artikli 3 lõikes 1, artikli 15a lõikes 1, artikli 22a lõikes 1, artikli 23 lõikes 1, artikli 24 lõikes 4 ja artikli 25 lõikes 1 osutatud sihtväärtuste ja määrade ning liikmesriikides taastuvenergia osakaalu saavutamiseks arvesse üksnes juhul, kui nende kütuste kasutamisel väheneb kasvuhoonegaaside heide vähemalt 70 %. 2. Ringlussevõetud süsinikupõhistest kütustest saadud energiat võib artikli 25 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud sihtväärtuste ja määrade saavutamiseks arvesse võtta üksnes juhul, kui nende kütuste kasutamisel väheneb kasvuhoonegaaside heide vähemalt 70 %. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi täiendamiseks, et näha ette metoodika muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütustega saavutatava kasvuhoonegaaside heite vähenemise hindamiseks. Metoodikaga tagatakse, et ära hoitud heitele vastavaid arvestusühikuid ei anta fossiilsetest allikatest pärit CO2 eest, mille kogumise eest on juba saadud arvestusühikuid mõne muu õigusnormi alusel. Metoodika hõlmab olelusringi jooksul tekkivat kasvuhoonegaaside heidet ja selles võetakse arvesse kaudset heidet, mis tuleneb nõudlusega mõjutamatute sisendite, näiteks ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootmiseks kasutatavate jäätmete ümbersuunamisest.“ 21) Artiklit 30 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 esimeses lõigus asendatakse sissejuhatav sõnastus järgmisega: „1. Taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste arvessevõtmisel artikli 3 lõikes 1, artikli 15a lõikes 1, artikli 22a lõikes 1, artikli 23 lõikes 1, artikli 24 lõikes 4 ja artikli 25 lõikes 1 osutatud sihtväärtuste ja määrade saavutamiseks kohustavad liikmesriigid ettevõtjaid tõendama kohustuslike, sõltumatute ja läbipaistvate auditite abil kooskõlas käesoleva artikli lõike 8 kohaselt vastu võetud rakendusaktiga, et taastuvkütuseid ja ringlussevõetud süsinikupõhiseid kütuseid käsitlevad artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 ning artikli 29a lõigetes 1 ja 2 sätestatud kestlikkuskriteeriumid ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumid on täidetud. Selleks kohustavad nad ettevõtjaid kasutama massibilansisüsteemi, mis:“; b) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Saadetise töötlemisel kohandatakse teavet saadetise säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise näitajate kohta ning see seotakse toodanguga kooskõlas järgmiste reeglitega: a) kui toorainesaadetise töötlemise tulemuseks on ainult üks toode, mis on ette nähtud biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste, muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste või ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootmiseks, kohandatakse saadetise suurust ning sellega seotud säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise näitajaid, kohaldades ümberarvestustegurit, mis näitab sellise tootmise töödeldud toote massi ja töötlemisprotsessi sisendina kasutatud tooraine massi suhet; b) kui toorainesaadetise töötlemise tulemuseks on mitu toodet, mis on ette nähtud biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste, muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste või ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootmiseks, kohaldatakse iga toote suhtes eraldi ümberarvestustegurit ning kasutatakse eraldi massibilanssi.“; c) lõike 3 esimene ja teine lõik asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid võtavad meetmed, mis tagavad, et ettevõtjad esitavad usaldusväärse teabe artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 ning artikli 29a lõigetes 1 ja 2 sätestatud kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele vastavuse kohta ning teevad selle teabe koostamiseks kasutatud andmed taotluse korral asjaomasele liikmesriigile kättesaadavaks. Liikmesriigid kohustavad ettevõtjaid tagama esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ja esitama tõendid auditi tegemise kohta. Selleks et järgida artikli 29 lõike 3 punkte a, b, d ja e, artikli 29 lõike 4 punkti a, artikli 29 lõiget 5, artikli 29 lõike 6 punkti a ja lõike 7 punkti a, võib metsa biomassi esimese kogumispunktini kasutada esimese või teise poole auditit. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, töökindlad ja pettusekindlad, muu hulgas kontrollitakse, et materjale ei ole tahtlikult muudetud ega ära visatud, nii et saadetis või selle osa muutuks jäätmeks või jäägiks. Auditi käigus hinnatakse ka proovivõtu sagedust ja metoodikat ning andmete usaldusväärsust. Käesolevas lõikes sätestatud kohustusi kohaldatakse sõltumata sellest, kas taastuvkütused ja ringlussevõetud süsinikupõhised kütused on toodetud liidus või on liitu imporditud. Biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste geograafilist päritolu ja lähteaineid käsitlev teave iga kütusetarnija puhul tehakse ettevõtjate, tarnijate või asjaomaste pädevate asutuste veebisaitidel ajakohasel, kergesti ligipääsetaval ja kasutajasõbralikul viisil tarbijale kättesaadavaks ning seda ajakohastatakse igal aastal.“; d) lõike 4 esimene lõik asendatakse järgmisega: „4. Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega kehtestatakse taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootmise standardid, võimaldavad saada täpseid andmeid kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohta artikli 29 lõike 10 ning artikli 29a lõigete 1 ja 2 kohaldamise eesmärgil, tõendada vastavust artikli 27 lõikele 6 ja artikli 31a lõikele 5 või tõendada, et biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste saadetised vastavad artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud kestlikkuskriteeriumidele. Artikli 29 lõigetes 6 ja 7 sätestatud kriteeriumidele vastavuse tõendamisel võivad ettevõtjad esitada nõutavad tõendid vahetult hankimisala tasandil. Komisjon võib artikli 29 lõike 3 esimese lõigu punkti c alapunkti ii kohaldamise eesmärgil tunnustada alasid, kus kaitstakse haruldasi, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteeme või liike, mida on tunnustatud rahvusvaheliste lepingutega või mis on kantud valitsustevaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Looduskaitseliidu koostatud nimekirjadesse.“ ; e) lõige 6 asendatakse järgmisega: „6. Liikmesriigid võivad koostada riikliku kava, mille raames kontrollitakse artikli 29a lõike 3 alusel välja töötatud metoodika kohaselt vastavust artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 ning artikli 29a lõigetes 1 ja 2 sätestatud kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele pädevate asutustega seotud kogu järelevalveahela ulatuses. Kõnealust kava võib kasutada ka selleks, et kontrollida liidu andmebaasis oleva ettevõtjate lisatud teabe täpsust ja täielikkust ning tõendada vastavust artikli 27 lõikele 6, samuti selliste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimiseks, mille puhul maakasutuse kaudse muutuse risk on väike. Liikmesriik võib teavitada riiklikust kavast komisjoni. Komisjon hindab riiklikku kava eelisjärjekorras, et hõlbustada kõnealuste kavade kahe- ja mitmepoolset vastastikust tunnustamist. Komisjon võib rakendusaktidega teha otsuse selle kohta, kas talle teada antud riiklik kava vastab käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 34 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Kui komisjon otsustab, et riiklik kava vastab käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele, ei tohi teiste komisjoni poolt kooskõlas käesoleva artikliga tunnustatud kavade raames keelduda asjaomase liikmesriigi riikliku kava vastastikusest tunnustamisest seoses nendele kriteeriumidele vastavuse kontrollimisega, millega seoses komisjon on asjaomast kava tunnustanud. Elektri-, soojus- ja jahutusenergiat tootvate käitiste jaoks, mille summaarne nimisoojusvõimsus on 7,5–20 MW, võivad liikmesriigid kehtestada lihtsustatud riikliku kontrollikava, et tagada artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide täitmine. Samade käitiste jaoks kehtestatakse käesoleva artikli lõikes 8 sätestatud rakendusaktidega ühetaolised tingimused lihtsustatud vabatahtliku kontrollikava koostamiseks, et tagada artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide täitmine.“ ; f) lõike 9 esimene lõik asendatakse järgmisega: „9. Kui ettevõtja esitab tõendid või andmed, mis on saadud vastavalt kavale, mille kohta on tehtud lõike 4 või 6 kohane otsus, ei nõua liikmesriik temalt täiendavaid tõendeid vastavuse kohta nendele kavaga hõlmatud elementidele, millega seoses komisjon on seda kava tunnustanud.“ ; g) lõige 10 asendatakse järgmisega: „10. Liikmesriigi taotlusel, mis võib põhineda ettevõtja taotlusel, kontrollib komisjon kõikide kättesaadavate tõendite põhjal, kas artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 ning artikli 29a lõigetes 1 ja 2 sätestatud kestlikkuskriteeriumid ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumid, mis on seotud taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste allikaga, on täidetud. Komisjon teeb kuue kuu jooksul alates kõnealuse taotluse saamisest rakendusaktidega otsuse selle kohta, kas liikmesriik võib a) võtta asjaomasest allikast toodetud taastuvkütuseid ja ringlussevõetud süsinikupõhiseid kütuseid arvesse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud kriteeriumide täitmiseks või b) kohustada erandina lõikest 9 taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste allika tarnijat esitama täiendavaid tõendeid kõnealustele kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele vastavuse ning kõnealuste kasvuhoonegaaside heite vähendamise miinimumlävendite järgimise kohta. Käesoleva lõike teises lõigus osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 34 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.“ 22) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 31a Liidu andmebaas 1. Komisjon tagab hiljemalt 21. novembriks 2024 liidu andmebaasi loomise, et võimaldada vedelate ja gaasiliste taastuvkütuste ning ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste jälgitavust (edaspidi „liidu andmebaas“). 2. Liikmesriigid kohustavad asjaomaseid ettevõtjaid kandma liidu andmebaasi aegsasti täpsed andmed tehtud tehingute ja nende tehingutega seotud kütuste kestlikkusnäitajate, sealhulgas tekkiva kasvuhoonegaaside heite kohta asjaomaste kütuste kogu olelusringi vältel alates nende tootmisest kuni nende liidus turule laskmiseni. Andmete liidu andmebaasi kandmiseks käsitatakse ühendatud gaasisüsteemi ühtse massibilansisüsteemina. Andmed gaasiliste taastuvkütuste võrku sisestamise ja võrgust eemaldamise kohta esitatakse liidu andmebaasis. Liidu andmebaasi kantakse ka andmed selle kohta, kas konkreetse kütusesaadetise tootmiseks on antud toetust, ning kui on, siis teave asjaomase toetuskava liigi kohta. Kõnealused andmed võib kanda liidu andmebaasi riiklike andmebaaside kaudu. Kui see on kogu tarneahela ulatuses andmete jälgitavuse parandamiseks asjakohane, on komisjonil õigust võtta kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi täiendamiseks, et laiendada liidu andmebaasi kantavate andmete ulatust nii, et need hõlmaks ka asjakohaseid andmeid alates kütuse tootmiseks kasutatud tooraine tootmisest või kogumisest. Liikmesriigid kohustavad kütusetarnijaid kandma liidu andmebaasi andmed, mida on vaja artikli 25 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Olenemata esimesest, teisest ja kolmandast lõigust, kui liikmesriik otsustab täiendada massibilansisüsteemi päritolutagatistega, peavad ettevõtjad liidu ühendatud gaasitaristusse sisestatud gaasiliste kütuste puhul kandma liidu andmebaasi andmed tehtud tehingute ja kestlikkusnäitajate kohta ning muud asjakohased andmed, nagu kütuste kasvuhoonegaaside heide kuni ühendatud gaasitaristusse sisestamise kohani. 3. Liikmesriikidele tagatakse juurdepääs liidu andmebaasile, et võimaldada seiret ja andmete kontrollimist. 4. Liikmesriigid tagavad, et kui seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi saadetise tootmisega on välja antud päritolutagatis, edastatakse see liidu andmebaasi samal ajal, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi saadetis registreeritakse liidu andmebaasis, ja tühistatakse see pärast taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi saadetise eemaldamist liidu ühendatud gaasitaristust. Kõnealused päritolutagatised ei ole pärast liidu andmebaasi edastamist väljaspool liidu andmebaasi kaubeldavad. 5. Liikmesriigid tagavad oma riigisiseses õigusraamistikus ettevõtjate poolt andmebaasi kantud andmete täpsuse ja täielikkuse kontrollimise, näiteks sertifitseerimisasutuste abil vabatahtliku või riikliku kava raames, mida komisjon on tunnustanud vastavalt artikli 30 lõigetele 4, 5 ja 6 ning mida võib täiendada päritolutagatiste süsteem. Kõnealuse vabatahtliku või riikliku kava puhul võib andmete kogumiseks kasutada vahenduslülina kolmandate isikute teabesüsteeme, kui komisjoni on kõnealusest kasutamisest teavitatud. Iga liikmesriik võib kasutada juba olemasolevat riiklikku andmebaasi, mis on liidu andmebaasiga ühtlustatud ja liidese kaudu ühendatud, või luua riikliku andmebaasi, mida ettevõtjad saavad kasutada andmete kogumise ja deklareerimise vahendina ning andmete sisestamiseks ja edastamiseks liidu andmebaasi, järgmistel tingimustel: a) riiklik andmebaas vastab liidu andmebaasile, sealhulgas seoses andmete edastamise õigeaegsuse, edastatud andmekogumite tüpoloogia ning andmekvaliteedi ja andmete kontrollimise protokollidega; b) liikmesriigid tagavad, et riiklikku andmebaasi kantud andmed edastatakse viivitamata liidu andmebaasi. Liikmesriigid võivad luua riikliku andmebaasi kooskõlas riigisisese õiguse või tavadega, et võtta näiteks arvesse rangemaid riigisiseseid nõudeid seoses kestlikkuskriteeriumidega. Riiklikud andmebaasid ei tohi takistada käesoleva direktiivi kohaselt liidu andmebaasi kantavate kestliku tooraine või kestlike kütuste saadetiste üldist jälgitavust. Riiklike andmebaaside kaudu liidu andmebaasi kantud andmete kvaliteeti ja nende andmetega seotud kütuste kestlikkusnäitajaid kontrollitakse ning tehingud kiidetakse lõplikult heaks üksnes liidu andmebaasi kaudu. Andmete täpsust ja täielikkust kontrollitakse kooskõlas komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2022/996 (*21). Andmeid võivad kontrollida sertifitseerimisasutused. Liikmesriigid edastavad komisjonile teabe oma riikliku andmebaasi üksikasjade kohta. Komisjon hindab kõnealuse teabe põhjal, kas riiklik andmebaas vastab kolmandas lõigus sätestatud nõuetele. Kui see nii ei ole, võib komisjon nõuda liikmesriigilt asjakohaste meetmete võtmist, et tagada kõnealuste nõuete täitmine. 6. Liidu andmebaasi koondandmed tehakse üldsusele kättesaadavaks, võttes igakülgselt arvesse tundliku äriteabe kaitset, ning neid ajakohastatakse. Komisjon avaldab ja teeb üldsusele kättesaadavaks igal aastal aruande liidu andmebaasis sisalduvate andmete kohta, sealhulgas kütuste kogused, geograafilise päritolu ja lähteaine liigi. (*21) Komisjoni 14. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/996 kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riski kriteeriumide kontrollimise eeskirjade kohta (ELT L 168, 27.6.2022, lk 1).“ " 23) Artiklit 33 muudetakse järgmiselt: a) lõiget 3 muudetakse järgmiselt: i) esimene lõik asendatakse järgmisega: „3. Kui see on kohane, esitab komisjon 31. detsembriks 2027 seadusandliku ettepaneku taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamise õigusraamistiku kohta 2030. aasta järgseks perioodiks.“ ; ii) lisatakse järgmine lõik: „Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud seadusandliku ettepaneku koostamisel võtab komisjon asjakohasel juhul arvesse järgmist: a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 401/2009 (*22) artikli 10a alusel loodud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu nõuanded; b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119 (*23) artikli 4 lõikes 4 sätestatud liidu kavandatav indikatiivne kasvuhoonegaaside eelarve; c) lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad, mille liikmesriigid esitavad 30. juuniks 2024 vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 lõikele 2; d) kogemus, mis on saadud käesoleva direktiivi rakendamisel, sealhulgas selle kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide järgimisel, ning e) tehnoloogia areng taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkonnas. (*22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 401/2009 Euroopa Keskkonnaameti ja Euroopa keskkonnateabe- ja -vaatlusvõrgu kohta (ELT L 126, 21.5.2009, lk 13)." (*23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).“;" b) lisatakse järgmine lõige: „3a. Komisjon hindab artikli 29 lõigetes 7a ja 7b sätestatud kohustuste kohaldamist ning nende mõju biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kestlikkuse tagamisele.“ 24) Artiklit 35 muudetakse järgmiselt: a) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Artikli 8 lõike 3 teises lõigus, artikli 26 lõike 2 neljandas ja viiendas lõigus, artikli 27 lõikes 3, artikli 27 lõikes 4, artikli 27 lõike 6 neljandas lõigus, artikli 28 lõikes 5, artikli 28 lõike 6 teises lõigus, artikli 29a lõikes 3, artikli 31 lõike 5 teises lõigus ja artikli 31a lõike 2 teises lõigus osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 20. novembrist 2023. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.“ ; b) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Euroopa Parlament või nõukogu võib artikli 7 lõike 3 viiendas lõigus, artikli 8 lõike 3 teises lõigus, artikli 26 lõike 2 neljandas ja viiendas lõigus, artikli 27 lõikes 3, artikli 27 lõikes 4, artikli 27 lõike 6 neljandas lõigus, artikli 28 lõikes 5, artikli 28 lõike 6 teises lõigus, artikli 29a lõikes 3, artikli 31 lõikes 5 ja artikli 31a lõike 2 teises lõigus osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.“ ; c) lõige 7 asendatakse järgmisega: „7. Artikli 7 lõike 3 viienda lõigu, artikli 8 lõike 3 teise lõigu, artikli 26 lõike 2 neljanda ja viienda lõigu, artikli 27 lõike 3, artikli 27 lõike 4, artikli 27 lõike 6 neljanda lõigu, artikli 28 lõike 5, artikli 28 lõike 6 teise lõigu, artikli 29a lõike 3, artikli 31 lõike 5 või artikli 31a lõike 2 teise lõigu alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.“ 25) Lisasid muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisadele.

Määrust (EL) 2018/1999 muudetakse järgmiselt. 1) Artiklit 2 muudetakse järgmiselt: a) punkt 11 asendatakse järgmisega: „11) „liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid“ – määruse (EL) 2021/1119 artikli 4 lõikes 1 osutatud kogu liitu hõlmav siduv 2030. aasta eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet, direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu siduv 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärk, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/1791 (*24) artikli 4 lõikes 1 osutatud liidu tasandi eesmärk suurendada 2030. aastaks energiatõhusust ja 2030. aastaks seatud eesmärk suurendada elektrivõrkude omavahelist ühendatust 15 %-ni ning järgnevad selles valdkonnas 2030. aastaks seatud eesmärgid, milles Euroopa Ülemkogu või Euroopa Parlament ja nõukogu on kokku leppinud; (*24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. septembri 2023. aasta direktiiv (EL) 2023/1791, mis käsitleb energiatõhusust ja millega muudetakse määrust (EL) 2023/955 (ELT L 231, 20.9.2023, lk 1).“;" b) punkti 20 alapunkt b asendatakse järgmisega: „b) seoses komisjoni soovitustega, mis põhinevad artikli 29 lõike 1 punkti b kohasel taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkonna hindamisel – liikmesriigi varajane panus direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu siduva 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärgi täitmisse, mõõdetuna liikmesriigi riiklike taastuvenergia võrdlustasemete suhtes;“. 2) Artikli 4 punkti a alapunkt 2 asendatakse järgmisega: „2) seoses taastuvenergiaga: seoses direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu siduva 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärgiga panus selle eesmärgi saavutamisse, väljendatuna taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluna asjaomase liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises aastal 2030, samuti selle panuse soovituslik trajektoor alates 2021. aastast. Aastaks 2022 peab soovituslik trajektoor jõudma võrdlustasemeni, mis on vähemalt 18 % taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaarsest kasvust liikmesriigi 2020. aasta siduva riikliku eesmärgi ja 2030. aasta eesmärgi saavutamisse antava panuse vahel. Aastaks 2025 peab soovituslik trajektoor jõudma võrdlustasemeni, mis on vähemalt 43 % taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaarsest kasvust liikmesriigi 2020. aasta siduva riikliku eesmärgi ja 2030. aasta eesmärgi saavutamisse antava panuse vahel. Aastaks 2027 peab soovituslik trajektoor jõudma võrdlustasemeni, mis on vähemalt 65 % taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaarsest kasvust liikmesriigi 2020. aasta siduva riikliku eesmärgi ja 2030. aasta eesmärgi saavutamisse antava panuse vahel. Aastaks 2030 peab soovituslik trajektoor jõudma vähemalt liikmesriigi kavandatud panuseni. Kui liikmesriik eeldab, et ta ületab oma 2020. aasta siduva riikliku eesmärgi, võib tema panuse soovituslik trajektoor alata prognoosi kohaselt saavutatavalt tasemelt. Liikmesriikide panuste soovituslikud trajektoorid peavad üheskoos võimaldama saavutada liidu 2022., 2025. ja 2027. aasta võrdlustasemed ning direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1sätestatud liidu siduva 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärgi. Käesoleva määruse kohasest liidu eesmärgi saavutamisse antavast panusest ja selle soovituslikust trajektoorist eraldi on liikmesriigil õigus seada oma riiklikus poliitikas nõudlikumad eesmärgid;“. 3) Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Liikmesriigid tagavad ühiselt, et nende panused kokku võimaldavad jõuda vähemalt tasemeni, mis vastab direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1sätestatud liidu siduvale 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärgile.“ 4) Artikli 29 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Taastuvenergia valdkonnas hindab komisjon lõikes 1 osutatud hindamise raames edusamme, mis on tehtud seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga liidu summaarses energia lõpptarbimises, lähtudes soovituslikust liidu trajektoorist, mis algab 2020. aastal tasemelt 20 %, jõuab võrdlustasemeni, mille puhul on 2022. aastaks saavutatud vähemalt 18 %, 2025. aastaks vähemalt 43 % ja 2027. aastaks vähemalt 65 % taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaarsest kasvust ehk erinevusest liidu 2020. aasta taastuvenergiaeesmärgi ja liidu 2030. aasta taastuvenergiaeesmärgi vahel, ning küündib 2030. aastaks direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1sätestatud liidu siduva 2030. aastaks seatud taastuvenergiaeesmärgini.“

Direktiivi 98/70/EÜ muudetakse järgmiselt. 1) Artikkel 1 asendatakse järgmisega: „Artikkel 1 Kohaldamisala Tervise ja keskkonnaga seotud põhjustel kehtestatakse käesoleva direktiiviga maanteesõidukite ja väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate (sealhulgas mujal kui merel olevate siseveelaevade), põllu- ja metsamajanduslike traktorite ning mujal kui merel olevate väikelaevade otto- ja diiselmootorites kasutatavate kütuste tehnilised spetsifikatsioonid, võttes arvesse nimetatud mootorite tehnilisi nõudeid.“ 2) Artikli 2 punktid 8 ja 9 asendatakse järgmisega: „8. „tarnija“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 (*25) artikli 2 teise lõigu punktis 38 määratletud kütusetarnija; 9. „biokütused“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 33 määratletud biokütused; (*25) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).“ " 3) Artiklit 4 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid kohustavad tarnijaid tagama sellise diislikütuse turuleviimise, milles rasvhapete metüülestrite (FAME) sisaldus on kuni 7 %.“; b) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Liikmesriigid tagavad, et väävli suurim lubatud sisaldus gaasiõlis, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates, sealhulgas siseveelaevades, põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, on 10 mg/kg. Liikmesriigid tagavad, et muid vedelkütuseid kui kõnealust gaasiõli võib kasutada siseveelaevades ja väikelaevades üksnes juhul, kui asjaomase vedelkütuse väävlisisaldus ei ole suurem kui kõnealuse gaasiõli suurim lubatud väävlisisaldus.“ 4) Artiklid 7a–7e jäetakse välja. 5) Artiklit 9 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 punktid g, h, i ja k jäetakse välja; b) lõige 2 jäetakse välja. 6) I, II, IV ja V lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi II lisale.

1. Liikmesriigid tagavad, et 2023. aasta või selle osa kohta kogutud andmed, mis esitatakse liikmesriigi määratud asutusele vastavalt direktiivi 98/70/EÜ artikli 7a lõike 1 kolmandale lõigule ja lõikele 7, mis käesoleva direktiivi artikli 3 punktiga 4 välja jäetakse, edastatakse komisjonile. 2. Komisjon lisab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud andmed aruannetesse, mille ta on kohustatud esitama vastavalt direktiivile 98/70/EÜ.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 21. maiks 2025. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust jõustavad liikmesriigid 1. juuliks 2024 õigus- ja haldusnormid, mida on vaja artikli 1 punkti 6 järgimiseks seoses direktiivi (EL) 2018/2001 artikliga 15e, ning artikli 1 punkti 7 järgimiseks seoses kõnealuse direktiivi artiklitega 16, 16b, 16c, 16d, 16e ja 16f. Liikmesriigid teatavad kõnealustest normidest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.

Nõukogu direktiiv (EL) 2015/652 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2025.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.