C-63/24

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda) 30. aprill 2025 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95/EL – Artikli 12 lõike 2 punkt b – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18 – Pagulaseks tunnistamata jätmine – Alused – Väljaspool varjupaigariiki enne pagulasena vastuvõtmist raske mittepoliitilise kuriteo toimepanemine – Selle mõju, et karistus on ära kantud Kohtuasjas C‑63/24 [Galte] ( i ), mille ese on ELTL artikli 267 alusel Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) 24. jaanuari 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. jaanuaril 2024, menetluses K. L. versus Migracijos departamentas prie Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerijos, EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda), koosseisus: koja president C. Lycourgos (ettekandja), kohtunikud S. Rodin, N. Piçarra, O. Spineanu‑Matei ja N. Fenger, kohtujurist: L. Medina, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Leedu valitsus, esindajad: V. Kazlauskaitė‑Švenčionienė ja E. Kurelaitytė, – Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter, – Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz, – Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard ja O. Duprat‑Mazaré, – Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja A. Hanje, – Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, M. Debieuvre ja J. Jokubauskaitė, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 12 lõike 2 punkti b koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 18. 2 Taotlus on esitatud K. L‑i ja Migracijos departamentas prie Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerijose (Leedu Vabariigi siseministeeriumi haldusalasse kuuluv migratsiooniosakond; edaspidi „migratsiooniosakond“) vahelises vaidluses viimase keeldumise üle anda K. L‑ile pagulasseisundit. Õiguslik raamistik Rahvusvaheline õigus 3 Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954. Seda on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis omakorda jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“). 4 Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises F on sätestatud: „Konventsiooni ei kohaldata isikule, kelle osas on kaalukaid põhjusi arvata, et: […] b) ta on enne varjupaigamaale pagulasena sisselaskmist pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo; […]“. 5 Konventsooni artiklis 33 on ette nähtud: „1. Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt mis tahes viisil välja ega tagasi selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. 2. Sätet ei kohaldata pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.“ Liidu õigus 6 Direktiivi 2011/95 põhjenduses 4 on märgitud: (4) Genfi konventsioon […] moodusta[b] pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku nurgakivi.“ 7 Direktiivi artikli 12 lõikes 2 on sätestatud: „Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et: […] b) ta on väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist, see tähendab enne seda, kui talle on pagulasseisundi andmise tõttu väljastatud elamisluba; rasketeks mittepoliitilisteks kuritegudeks võib liigitada eriti julmad teod, isegi kui need on toime pandud väidetavalt poliitilisel eesmärgil; […]“. 8 Direktiivi artikli 21 lõikes 1 on ette nähtud: „Liikmesriigid austavad tagasi‑ ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega.“ Leedu õigus 9 29. aprilli 2004. aasta Leedu Vabariigi seaduse nr IX‑2206 välismaalaste õigusliku seisundi kohta (Lietuvos Respublikos įstatymas dėl užsieniečių teisinės padėties Nr. IX‑2206) (Žin., 2004, nr 73‑2539) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artikli 86 lõikes 1 sätestatud: „Pagulasseisund antakse varjupaigataotlejale, kes põhjendatud kartuse tõttu, et teda võidakse rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete põhjal taga kiusata, viibib väljaspool oma kodakondsusjärgset riiki ega saa või kardab anda ennast selle riigi kaitse alla või kes ilma ühegi välisriigi kodakondsuseta viibib väljaspool oma alalise elukoha riiki ega saa või kardab eespool nimetatud põhjustel sinna tagasi pöörduda, kui tema suhtes ei ole kohaldatavad pagulasseisundi andmata jätmise alused, mis on sätestatud käesoleva seaduse artikli 88 lõigetes 1 ja 2.“ 10 Selle seaduse artikli 88 lõike 2 punktis 3 on sätestatud: „Varjupaigataotlejale, kes vastab käesoleva seaduse artikli 86 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, ei anta pagulasseisundit, kui on mõjuv põhjus arvata, et ta on enne Leedu Vabariiki sisenemist toime pannud raske mittepoliitilise kuriteo (rasketeks mittepoliitilisteks kuritegudeks võib kvalifitseerida eelkõige julmad teod, isegi kui need on toime pandud väidetavalt poliitilisel eesmärgil) või kui ta on tunnistatud süüdi ÜRO eesmärkide ja põhimõtete vastases teos või kui ta on sellistele kuritegudele või tegudele kihutanud või nende toimepanekus muul viisil osalenud.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus 11 Kolmanda riigi kodanik K. L., kes ületas ebaseaduslikult Valgevene‑Leedu piiri, esitas 17. veebruaril 2022 Leedus varjupaiga ja tähtajalise elamisloa taotluse. Tema väitel on päritoluriigi ametiasutused ta kolmel korral õigusvastaselt süüdi mõistnud ja tema süüdimõistmise tegelik põhjus oli tema poliitiline tegevus opositsioonis. K. L. lahkus päritoluriigist põhjusel, et selle riigi korrakaitseametnikud olid hakanud teisi isikuid üle kuulama, mida K. L. tõlgendas kui märki sellest, et tema vastu valmistatakse ette uut kriminaalasja poliitilise informatsiooni levitamise ja meeleavalduste korraldamise süüdistuses. 12 Migratsiooniosakond asus seisukohale, et K. L‑il on õigus taotleda Leedus pagulasseisundit. Nimelt leidis ta, et K. L‑i tagakiusamise põhjuseks võib olla see, et K. L. on avalikult kritiseerinud päritoluriigi ametivõime. Migratsiooniosakonna hinnangul on väga tõenäoline, et päritoluriigis K. L. vahistataks ja võetaks sotsiaalmeedias tehtud avalduste tõttu kriminaalvastutusele. 13 Samas, arvestades K. L‑i varasemaid kriminaalasju ja mõistetud karistuste suurust, leidis migratsiooniosakond, et K. L‑i toime pandud teod tuleks põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis kohaldatava Leedu Vabariigi seaduse nr IX‑2206 välismaalaste õigusliku seisundi kohta artikli 88 lõike 2 punkti 3 järgi kvalifitseerida „raske mittepoliitilise kuriteona“. 14 Seetõttu jättis migratsiooniosakond 16. jaanuari 2023. aasta otsusega K. L‑i rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata. Ta andis K. L‑ile siiski tähtajalise elamisloa, sest teda ei lubatud välja saata päritoluriiki, kus teda võidakse tema poliitiliste vaadete tõttu taga kiusata. 15 Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse regionaalne halduskohus, Leedu) jättis 30. märtsi 2023. aasta kohtulahendiga kaebuse, mille K. L. selle otsuse peale esitas, rahuldamata. K. L. esitas selle kohtulahendi peale apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. 16 K. L. väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et ta on juba kandnud karistuse kuriteo eest, mille tõttu migratsiooniosakond keeldus talle pagulasseisundit andmast. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) avaldatud allikatele tuginedes väidab ta seega, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punktis b sisalduv pagulaseks tunnistamata jätmise klausel ei ole enam kohaldatav. 17 Migratsiooniosakond, kes leidis, et mõistet „raske mittepoliitiline kuritegu“ ei ole selgelt määratletud ei direktiivis 2011/95 ega Leedu õigusaktides, tugines ühelt poolt Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2021. aasta dokumendile „EASO praktiline juhend välistamise kohta raskete (mittepoliitiliste) kuritegude tõttu“, kvalifitseerides asjaomase isiku ühe toime pandud süütegudest „raskeks mittepoliitiliseks kuriteoks“, ning teiselt poolt Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2017. aasta jaanuari dokumendi „Praktiline juhend: välistamine“ leheküljele 35, kui ta järeldas, et juhul kui rahvusvahelise kaitse taotleja on karistuse ära kandnud, on pädeval ametiasutusel direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b kohaldamise suhtes kaalutlusõigus. 18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole sellise asjaolu mõju seni selgitatud ei Euroopa Kohtu 9. novembri 2010. aasta kohtuotsuses B ja D (C‑57/09 ja C‑101/09. EU:C:2010:661) ega 13. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Ahmed (C‑369/17, EU:C:2018:713), milles täpsustatakse direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b ulatust, ega ka Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti dokumentides. 2016. aasta jaanuari dokumendis „Välistamine: kvalifitseerumisdirektiivi (2011/95/EL) artiklid 12 ja 17“ ei ole selles küsimuses seisukohta võetud ning 2021. aasta oktoobri dokumendis „EASO praktiline juhend välistamise kohta raskete (mittepoliitiliste) kuritegude tõttu“ ei ole esitatud ammendavat loetelu kriteeriumidest, mille põhjal tehakse kindlaks, kas tegemist on raske kuriteoga. 19 Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et mõistetud karistuse ärakandmine ei ole olemuselt seotud rahvusvahelise kaitse taotleja toime pandud teo raskusega või tema individuaalse vastutusega, ent kohus ei ole kindel, milline mõju on sellel asjaolul direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b kohaldatavusele, arvestades UNHCRi 2019. aasta veebruari dokumendi HCR/1P/4/FRE/REV.4 „Käsiraamat pagulasseisundi kindlaksmääramise menetluse ja kriteeriumide kohta ning rahvusvahelise kaitse suunised vastavalt pagulasseisundi 1951. aasta konventsioonile ja pagulasseisundit käsitlevale 1967. aasta protokollile“ punkti 157 ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2017. aasta jaanuari dokumendi „Praktiline juhend: välistamine“ lehekülge 35, millest selle kohtu hinnangul nähtub, et asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja on karistuse juba ära kandnud, talle on armu antud või ta on saanud amnestia, võib olla selle sätte kohaldamisel asjakohane. 20 Lisaks juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu, et vastavalt harta artiklile 18 tagatakse varjupaigaõigus Genfi konventsiooni ning Euroopa Liidu lepingu ja EL toimimise lepingu kohaselt. Euroopa Kohus leidis 2. mai 2018. aasta kohtuotsuse K. ja H. F. (elamisõigus ja väidetavad sõjakuriteod) (C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296) punktis 50, et Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises F ja direktiivi 2011/95 artikli 12 lõikes 2 sätestatud alused pagulaseks tunnistamata jätmise kohta nähti ette selleks, et jätta pagulasseisund andmata isikutele, kes sellega kaasnevat kaitset ei vääri. 21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kohustus võtta direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b kohaldamisel arvesse kantud karistust, armuandmist või amnestiat võib aga selle eesmärgiga vastuolus olla. Nende asjaolude arvesse võtmine võib muuta teisejärguliseks süüteo raskuse või varjupaigataotleja individuaalse vastutuse hindamise. 22 Pagulaseks tunnistamata jätmise aluseid kui humanitaarnormide kohaldamise erandeid või piiranguid tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul siiski tõlgendada eriti ettevaatlikult. UNHCRi täitevkomitee 30. mai 1997. aasta dokumendi EC/47/SC/CRP.29 „Teade välistamise klauslite kohta“ punktis 18 mainitakse nõuet leida tasakaal toimepandud kuriteo ja selle vahel, mil määral seisaks isik tõenäoliselt silmitsi tagakiusamisega oma päritoluriigis. Kohus leiab, et selline nõue on täidetud, kui tagasi‑ ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte – nagu käesolevas asjas – on taotlejale tagatud ka siis, kui varjupaiga andmisest keeldutakse. 23 Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas [direktiivi 2011/95] artikli 12 lõike 2 punkti b koostoimes [harta] artikliga 18 tuleb tõlgendada nii, et hinnangu andmisel selle kohta, kas muus osas pagulasseisundi andmise kriteeriumidele vastava isiku teod on hõlmatud pagulaseks tunnustamata jätmise alusega, mis on ette nähtud artikli 12 lõike 2 punktis b, tuleb võtta arvesse karistust, mille see isik on juba kandnud, talle armuandmist või talle antud amnestiat või muid samalaadseid asjaolusid?“ Eelotsuse küsimuse analüüs 24 Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olev rahvusvahelise kaitse taotleja väidab, et ta on kandnud ära karistuse kuriteo eest, mille tõttu migratsiooniosakond keeldus andmast talle pagulasseisundit. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolusid arvestades ei ole tegemist armuandmise ega amnestiaga. 25 Järelikult ei ole kõnesolevate asjaolude puhul Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. 26 Seega tuleb asuda seisukohale, et oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b tuleb harta artiklit 18 arvestades tõlgendada nii, et hinnates seda, kas sellise rahvusvahelise kaitse taotleja toime pandud teod, kes muus osas vastab pagulasseisundi saamise kriteeriumidele, on hõlmatud pagulaseks tunnistamata jätmise alusega, mis on ette nähtud artikli 12 lõike 2 punktis b, peavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral kohtud võtma arvesse asjaolu, et taotleja on toimepandud tegude eest määratud karistuse ära kandnud. 27 Tuleb meenutada, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b kohaselt ei tunnustata kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et ta on väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist. 28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõtte nõudest, et liidu õiguse sätte sõnastust, mis samamoodi nagu artikli 12 lõike 2 punkt b ei sisalda sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb üldjuhul tõlgendada kogu Euroopa Liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eriti raske kuritegu), C‑402/22, EU:C:2023:543, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). 29 Kuna mõistet „eriti raske kuritegu“ ei ole määratletud ei direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punktis b ega üheski teises selle direktiivi sättes, tuleb seda tõlgendada vastavalt selle tähendusele tavakeeles, võttes arvesse mõiste kasutamise konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on (vt selle kohta 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eriti raske kuritegu), C‑402/22, EU:C:2023:543, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). 30 Esimesena tuleb märkida, et vastavalt artikli 12 lõike 2 punkti b sõnastusele on selles sätestatud pagulaseks tunnistamata jätmise aluse eesmärk karistada minevikus toime pandud tegude eest (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 103). 31 Mis puudutab kasutatud mõistete tavatähendust, siis juhul, kui sõna „kuritegu“ viitab minevikus aset leidnud faktilistele asjaoludele, st kuriteo toimepanemise hetkele, lisab omadussõna „raske“ hindamiselemendi, mis võib seevastu aja jooksul muutuda. Seega ei ole välistatud, et süüteo raskuse hindamine võib olla süüteo toimepanemise ajal ja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal erinev. 32 Teisena tuleb kontekstipõhise tõlgendamise kohta märkida, et harta artikli 18 kohaselt tagatakse varjupaigaõigus muu hulgas Genfi konventsiooni normide kohaselt. 33 Nagu direktiivi 2011/95 põhjenduses 4 on muu hulgas märgitud, on Genfi konventsioon pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku nurgakivi. Sellest järeldub, et selle direktiivi sätteid ei tule tõlgendada mitte ainult direktiivi üldist ülesehitust silmas pidades, vaid ka nimetatud konventsiooni järgides (vt selle kohta 29. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl (hilisem usku pöördumine), C‑222/22, EU:C:2024:192, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). 34 Selles kontekstis on Genfi konventsiooniga UNHCRile antud rolli silmas pidades eriti olulised viimase koostatud dokumendid (16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid), C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). 35 Selle konventsiooni artikli 1 jaotise F punkti b kohta, mille sõnastus on analoogne direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punktiga b, on UNHCRi 2019. aasta veebruari dokumendi HCR/1P/4/FRE/REV.4 „Käsiraamat pagulasseisundi kindlaksmääramise menetluse ja kriteeriumide kohta ning rahvusvahelise kaitse suunised vastavalt pagulasseisundi 1951. aasta konventsioonile ja pagulasseisundit käsitlevale 1967. aasta protokollile“ punktis 157 märgitud, et „samuti tuleb arvesse võtta seda, et raskes mittepoliitilises kuriteos süüdimõistetud isik on oma karistuse ära kandnud, talle on armu antud või ta on saanud amnestia“. 36 Kolmandana tuleb märkida, et direktiivis 2011/95 sätestatud pagulaseks tunnistamata jätmise aluste eesmärk on säilitada selle direktiiviga kehtestatud kaitsesüsteemi usaldusväärsus kooskõlas Genfi konventsiooniga (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 115). 37 Sellega seoses on esiteks direktiivi artikli 12 lõike 2 punktil b kaks eesmärki: nimelt jätta pagulaseks tunnistamata isikud, kes sellega kaasnevat kaitset ei vääri, ning vältida seda, et selle seisundi andmine võimaldaks isikutel, kes on raskeid kuritegusid toime pannud, hoiduda kriminaalvastutusest (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika). 38 Selle asjaolu arvessevõtmine, et rahvusvahelise kaitse taotleja on kandnud ära karistuse, mis talle tema toime pandud tegude eest mõisteti, ei ole nende kahe eesmärgiga vastuolus. Ühelt poolt ei saa isiku, kes on talle kõnealuse kuriteo eest mõistetud karistuse juba ära kandnud, pagulaseks tunnistamata jätmist põhjendada eesmärgiga vältida seda, et ta võiks hoiduda kriminaalvastutusest selle kuriteo eest. Teiselt poolt, mis puudutab eesmärki jätta pagulaks tunnistamata isikud, kes sellega kaasnevat kaitset ei vääri, siis ei saa see, et isik on mingil hetkel elus pannud toime raskeid tegusid, muuta teda tingimata igavesti rahvusvahelist kaitset mitteväärivaks isikuks, ilma et võetaks muu hulgas arvesse tema võimalikku rehabiliteerimist. 39 Teiseks on pagulaseks tunnistamata jätmine ühel direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punktis b esitatud alusel seotud toimepandud tegude raskusega, mis peab olema selline, et kõnealune isik ei saa õiguspäraselt nõuda pagulasseisundiga kaasnevat kaitset (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 108). 40 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et asjaomase liikmesriigi pädev asutus võib direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud pagulaseks tunnistamata jätmise alusele tugineda alles pärast seda, kui ta on igal konkreetsel juhul hinnanud täpseid asjaolusid, mis on talle teada, et määrata kindlaks, kas on piisavalt põhjust arvata, et asjaomase isiku – kes muus osas vastab taotletud seisundi saamise kriteeriumidele – toime pandud teod kuuluvad pagulaseks tunnistamata jätmise aluse alla, kuna asjaomase süüteo raskuse hindamiseks on vaja analüüsida igakülgselt kõiki konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid (vt selle kohta 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eriti raske kuritegu), C‑402/22, EU:C:2023:543, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). 41 Seega ei saa otsust jätta isik pagulaseks tunnistamata teha automaatselt (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punktid 91 ja 93, ning 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ahmed, C‑369/17, EU:C:2018:713, punkt 49). 42 Selle kohta tuleb märkida, et asjaolu, et Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b alusel pagulaseks tunnistamata jätmine ei eelda, et isik kujutaks endast tegelikku ohtu vastuvõtvale liikmesriigile (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika), või proportsionaalsuse kontrollimist, mis nõuab toimepandud tegude raskuse uuesti hindamist (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 109), ei takista võtmast arvesse seda, et isik on oma karistuse ära kandnud, et teha kindlaks, kas tema puhul on pagulaseks tunnistamata jätmise alus kohaldatav või mitte. 43 Nendest kaalutlustest tuleneb, et asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja on oma karistuse ära kandnud, on tegur, mida asjaomase liikmesriigi pädev asutus peab tingimata konkreetse üksikjuhtumi kõigi asjaolude hindamisel arvesse võtma. 44 Samas tuleb täpsustada, et nagu Leedu, Prantsuse ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt märkisid, ei takista see asjaolu iseenesest kuidagi direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b kohaldamist. 45 Nimelt on asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja on oma karistuse ära kandnud, vaid üks paljudest asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas selles sättes ette nähtud pagulaseks tunnistamata jätmise alus on taotleja suhtes kohaldatav. Kõnealuse süüteo raskuse hindamiseks peab pädev asutus muu hulgas analüüsima kõnealuse teo liiki, ette nähtud ja mõistetud karistust, kuritegelikust käitumisest möödunud aega, isiku käitumist sellel ajavahemikul ja kahetsust, kui ta on seda väljendanud. 46 Lisaks tuleb rõhutada, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 alusel isiku pagulaseks tunnistamata jätmine ei tähenda seisukohavõttu selle kohta, kas isikut võib tema päritoluriiki välja saata (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 110). 47 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b – arvestades harta artiklit 18 – tuleb tõlgendada nii, et hinnates seda, kas teod, mida selline rahvusvahelise kaitse taotleja, kes muus osas vastab pagulasseisundi saamise kriteeriumidele, on toime pannud, on hõlmatud pagulaseks tunnistamata jätmise alusega, mis on ette nähtud artikli 12 lõike 2 punktis b, peavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral kohtud võtma arvesse asjaolu, et taotleja on toimepandud tegude eest määratud karistuse ära kandnud, ilma et see asjaolu iseenesest takistaks taotleja pagulaseks tunnistamata jätmist selle sätte alusel. Kohtukulud 48 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 12 lõike 2 punkti b – arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 18 – tuleb tõlgendada nii, et hinnates seda, kas teod, mida selline rahvusvahelise kaitse taotleja, kes muus osas vastab pagulasseisundi saamise kriteeriumidele, on toime pannud, on hõlmatud pagulaseks tunnistamata jätmise alusega, mis on ette nähtud artikli 12 lõike 2 punktis b, peavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral kohtud võtma arvesse asjaolu, et taotleja on toimepandud tegude eest määratud karistuse ära kandnud, ilma et see asjaolu iseenesest takistaks taotleja pagulaseks tunnistamata jätmist selle sätte alusel. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: leedu. ( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.