C-244/24

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda) 19. detsember 2024 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Ajutine kaitse põgenike massilise sissevoolu korral – Direktiiv 2001/55/EÜ – Artiklid 4 ja 7 – Venemaa relvajõudude sissetung Ukrainasse – Rakendusotsus (EL) 2022/382 – Artikli 2 lõige 3 – Liikmesriigi õigus kohaldada ajutist kaitset põgenike suhtes, keda selles otsuses ei nimetata – Aeg, millal liikmesriik, kes on andnud nendele isikutele ajutise kaitse, võib selle kaitse lõpetada – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115/EÜ – Artikkel 6 – Tagasisaatmisotsus – Aeg, millal liikmesriik võib teha tagasisaatmisotsuse – Ebaseaduslik riigis viibimine Liidetud kohtuasjades C‑244/24 ja C‑290/24 [Kaduna] ( i ), mille ese on ELTL artikli 267 alusel rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdami (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) (C‑244/24) ja Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) (C‑290/24) 29. märtsi 2024. aasta ja 25. aprilli 2024. aasta otsusega esitatud kaks eelotsusetaotlust, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 4. aprillil 2024 ja 25. aprillil 2024, menetlustes P (C‑244/24), AI, ZY, BG (C‑290/24) versus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, EUROOPA KOHUS (suurkoda), koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident T. von Danwitz, kodade presidendid F. Biltgen, K. Jürimäe, C. Lycourgos (ettekandja), I. Jarukaitis, S. Rodin, A. Kumin, N. Jääskinen, D. Gratsias ja M. Gavalec, kohtunikud E. Regan, J. Passer, Z. Csehi ja O. Spineanu-Matei, kohtujurist: J. Richard de la Tour, kohtusekretär: ametnik N. Mundhenke, arvestades kirjalikku menetlust ja 3. septembri 2024. aasta kohtuistungil esitatut, arvestades seisukohti, mille esitasid: – P, esindaja: advocate C. E. van Diepen, – AI, esindaja: advocate P. Krämer-Ograjensek, – ZY, esindaja: advocaat R. H. T. van Boxmeer, – BG, esindaja: advocaat T. E. van Houwelingen-Boer, – Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja J. Langer, – Euroopa Komisjon, esindajad: A. Baeckelmans, F. Blanc-Simonetti, M. Debieuvre ja A. Katsimerou, olles 22. oktoobri 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlused käsitlevad järgmiste õigusnormide tõlgendamist: – nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT 2001, L 212, lk 12; ELT eriväljaanne 19/04, lk 162) artikkel 4 ja artikli 7 lõige 1; nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse (ELT 2022, L 71, lk 1), artikli 2 lõige 3 ning nõukogu 19. oktoobri 2023. aasta rakendusotsuse (EL) 2023/2409, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (ELT L 2023/2409), artikkel 1; – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) artikkel 6. 2 Taotlused on esitatud kahe kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt kolmandate riikide kodanikud P (C‑244/24) ning AI, ZY ja BG (C‑290/24) ning teiselt poolt Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) (edaspidi „riigisekretär“) ning mis puudutavad nendele kodanikele antud ajutise kaitse lõpetamist ja nende suhtes tehtud tagasisaatmisotsuste õiguspärasust. Õiguslik raamistik Liidu õigus Ajutist kaitset puudutavad normid – Direktiiv 2001/55 3 Direktiivi 2001/55 põhjendustes 2, 8 ja 13 on märgitud: „(2) Euroopas on viimastel aastatel olulisemaks muutunud selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu juhtumid, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda; neil juhtudel võib olla vaja kehtestada erandskeeme neile viivitamata ajutise kaitse võimaldamiseks. […] (8) Seepärast on vaja kindlaks määrata miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning võtta meetmeid liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel. […] (13) Kuna kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikute, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, massilise sissevoolu või eelseisva massilise sissevooluga toimetulekuks käesoleva direktiiviga ettenähtud sätted on erandlikud, peaks antav kaitse olema piiratud tähtajaga.“ 4 Direktiivi artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.“ 5 Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) ajutine kaitse – erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sissevoolu või eeldatava massilise sissevoolu korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et varjupaigasüsteem ei suuda nimetatud sissevoolu menetleda kahjustamata oma tõhusat toimimist kõnealuste isikute ning teiste kaitset taotlevate isikute huvides; […] g) elamisluba – liikmesriigi asutuste poolt selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud vormis välja antud mis tahes luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul elada selle territooriumil; […]“. 6 Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt: „Ajutine kaitse ei piira pagulasseisundi tunnustamist [Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) alusel, mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga] kohaselt.“ 7 Direktiivi 2001/55 artiklis 4 on ette nähtud: „1. Ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, on ajutise kaitse tähtaeg üks aasta. Kui seda artikli 6 lõike 1 punkti b alusel ei lõpetata, võib seda automaatselt kuuekuuliste ajavahemike kaupa pikendada kuni ühe aasta võrra. 2. Kui ajutiseks kaitseks on jätkuvalt põhjust, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada ajutist kaitset pikendada kuni ühe aasta võrra komisjoni ettepanekul, kes vaatab läbi ka iga liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku tegemise kohta.“ 8 Direktiivi artikli 5 kohaselt: „1. Ümberasustatud isikute massilise sissevoolu olemasolu määratakse kindlaks nõukogu otsusega, mille ta teeb kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepanekul, kes vaatab läbi ka iga liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku tegemise kohta. […] 3. Nõukogu otsusega nähakse selles osutatud ümberasustatud isikutele ette käesoleva direktiivi sätetele vastav ajutine kaitse kõikides liikmesriikides. Otsus sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: a) konkreetsete isikurühmade kirjeldus, kelle suhtes ajutist kaitset kohaldatakse; b) ajutise kaitse jõustumise kuupäev; […] 4. Nõukogu otsus põhineb järgmisel: a) olukorra ning ümberasustatud isikute liikumise ulatuse uurimine; b) hinnang ajutise kaitse kehtestamise kohasuse kohta, võttes arvesse erakorralise abi ja kohapealse tegevuse võimalust või nimetatud meetmete sobimatust; c) liikmesriikidelt, komisjonilt, [ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt (UNHCR)] ja teistelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud teave. […]“. 9 Direktiivi artiklis 6 on ette nähtud: „1. Ajutine kaitse lõpeb: a) maksimaalse kaitsetähtaja lõppemisel; või b) mis tahes ajal vastavalt nõukogu otsusele, mille ta teeb kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepanekul, kes vaatab läbi ka iga liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku tegemise kohta. 2. Nõukogu otsus põhineb kindlakstehtud asjaolul, et olukord päritoluriigis võimaldab ajutise kaitse saajate turvalist ja püsivat tagasipöördumist, võttes nõuetekohaselt arvesse inimõigusi ja põhivabadusi ning liikmesriikide kohustusi seoses tagasisaatmise keeluga. Nõukogu otsusest teavitatakse Euroopa Parlamenti.“ 10 Direktiivi artiklis 7 on sätestatud: „1. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga ettenähtud ajutist kaitset artiklis 5 sätestatud nõukogu otsusega hõlmatud ümberasustatud isikute kategooriate kõrval laiendada teistele isikutele, kui nad on ümber asustatud samadel põhjustel ning pärit samast riigist või piirkonnast. Liikmesriigid teavitavad sellest viivitamata nõukogu ja komisjoni. 2. Lõikes 1 sätestatud võimaluse kasutamise korral ei kohaldata artiklite 24, 25 ja 26 sätteid, välja arvatud [nõukogu 28. septembri 2000. aasta] otsusega 2000/596/EÜ [millega asutatakse Euroopa Pagulaste Fond (EÜT 2000, L 252, lk 12; ELT eriväljaanne 19/04, lk 5)] loodud Euroopa Pagulaste Fondist nimetatud otsusega määratud tingimustel antava struktuuriabi osas.“ 11 Direktiivi 2001/55 III peatükk „Liikmesriikide kohustused ajutist kaitset saavate isikute suhtes“ sisaldab direktiivi artikleid 8–16. 12 Direktiivi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud: „Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et anda ajutist kaitset saavatele isikutele kogu kaitsetähtajaks elamisload. Selleks antakse välja dokumendid või muud võrdväärsed tõendid.“ 13 Direktiivi 2001/55 IV peatükk „Juurdepääs varjupaigamenetlusele ajutise kaitse puhul“ sisaldab direktiivi artikleid 17–19. 14 Direktiivi artiklis 17 on ette nähtud: „1. Ajutist kaitset saavatel isikutel peab olema igal ajal võimalik esitada varjupaigataotlus. 2. Nende varjupaigataotluste läbivaatamine, mille menetlemine ei ole ajutise kaitse tähtaja lõpuks lõppenud, viiakse lõpule pärast nimetatud tähtaja lõppu.“ 15 Direktiivi 2001/55 V peatükk „Tagasipöördumine ja meetmed pärast ajutise kaitse lõppu“ sisaldab direktiivi artikleid 20–23. 16 Direktiivi artikli 20 kohaselt: „Pärast ajutise kaitse lõppemist kohaldatakse liikmesriikides kaitse ja välismaalastega seotud õigust, ilma et see piiraks artiklite 21, 22 ja 23 kohaldamist.“ 17 Direktiivi artikkel 21 on sõnastatud järgmiselt: „1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid vabatahtliku tagasipöördumise võimaldamiseks ajutist kaitset saavatele isikutele või isikutele, kelle osas ajutine kaitse on lõppenud. Liikmesriigid tagavad, et ajutist kaitset saavate isikute vabatahtlikku tagasipöördumist reguleerivad sätted soodustaksid nende inimväärikust austavat tagasipöördumist. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud isikute tagasipöördumise otsus tehakse kõiki asjaolusid teades. Liikmesriigid võivad ette näha tutvumisvisiite. 2. Kuni ajutine kaitse ei ole lõppenud, vaatavad liikmesriigid soodustingimustel läbi võõrustanud liikmesriiki tagasipöördumise taotlusi isikutelt, kes on saanud ajutist kaitset ning kasutanud vabatahtliku tagasipöördumise õigust, võttes arvesse olukorda selle isiku päritoluriigis. 3. Ajutise kaitse lõppedes võivad liikmesriigid sätestada, et III peatükiga ettenähtud kohustusi laiendatakse konkreetsetele isikutele, kes on saanud ajutist kaitset ning kelle suhtes kohaldatakse vabatahtliku tagasipöördumise kava. Laiendatud kohustused kehtivad isikute suhtes tagasipöördumise kuupäevani.“ 18 Direktiivi 2001/55 artiklis 22 on ette nähtud: „1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, tagamaks et nende isikute tagasisaatmine, kelle ajutine kaitse on lõppenud ja kellel ei ole õigust liikmesriiki jääda, toimub inimväärikust nõuetekohaselt austades. 2. Tagasisaatmise juhtudel võtavad liikmesriigid arvesse mis tahes mõjuvaid humanitaarseid kaalutlusi, mille tõttu tagasipöördumine on konkreetsetel juhtudel võimatu või põhjendamatu.“ 19 Direktiivi artiklis 23 on sätestatud: „1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selliste ajutist kaitset saanud isikute elamistingimuste osas, kes tervislikel põhjustel ei ole suutelised reisima, näiteks juhul, kui nad saaksid ravi katkestamise korral tõsist kahju. Nimetatud isikuid ei saadeta välja seni, kui kestab nimetatud olukord. 2. Liikmesriigid võivad lubada perekondadele, kelle lapsed on alaealised ja käivad liikmesriigis koolis, elamistingimusi, mis võimaldavad lastel lõpetada käimasoleva õppeperioodi.“ – Rakendusotsus 2022/382 20 Rakendusotsuse 2022/382 põhjendustes 7, 11–14 ja 21 on märgitud: „(7) Need arvud näitavad, et liit seisab tõenäoliselt silmitsi olukorraga, mida iseloomustab selliste põgenike massiline sissevool Ukrainast, kellel ei ole Venemaa sõjalise agressiooni tõttu võimalik oma päritoluriiki tagasi pöörduda. Põgenike sissevool oleks tõenäoliselt nii ulatuslik, et valitseb ilmne oht, et liikmesriikide varjupaigasüsteemid ei suuda saabujate vastuvõtmisel vältida ebasoodsat mõju oma süsteemide tõhusale toimimisele või asjaomaste isikute ja teiste kaitset taotlevate isikute huvidele. […] (11) Käesoleva otsuse eesmärk on kehtestada ajutine kaitse Ukrainas elavatele Ukraina kodanikele, kellest on 24. veebruaril 2022 või pärast seda saanud põgenikud samal kuupäeval toimunud Venemaa relvajõudude sõjalise sissetungi tulemusel. Ajutine kaitse tuleks kehtestada ka muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikele, kes on 24. veebruaril 2022 või pärast seda Ukrainast põgenenud ning kellele oli Ukrainas enne 24. veebruari 2022 antud pagulasseisund või samaväärne kaitse. Lisaks on oluline peresid koos hoida ja vältida olukorda, kus ühe ja sama perekonna liikmetel on erinev staatus. Seetõttu on vaja anda ajutine kaitse ka nende isikute pereliikmetele, juhul kui nende perekond viibis põgenike massilise sissevooluni viinud sündmuste ajal juba Ukrainas ja elas seal. (12) Samuti on asjakohane ette näha selliste kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike kaitse, kes suudavad tõendada, et nad elasid enne 24. veebruari 2022 Ukrainas seaduslikult Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. See kaitse peaks väljenduma kas käesoleva otsuse kohaldamises nende suhtes või muu siseriikliku õiguse kohases piisavas kaitses, mille üle otsustab iga liikmesriik. Inimesed, kes soovivad kaitset saada, peaksid suutma tõendada, et nad vastavad neile kõlblikkuskriteeriumidele, esitades asjakohased dokumendid asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Kui nad ei saa asjaomaseid dokumente esitada, peaksid liikmesriigid suunama nad tagasi asjakohasele menetlusele. (13) Kooskõlas direktiiviga [2001/55] võivad liikmesriigid laiendada ajutist kaitset kõigile teistele kodakondsuseta isikutele või muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikele, kes elavad seaduslikult Ukrainas ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Selliste isikute hulka võivad kuuluda kolmandate riikide kodanikud, kes õppisid või töötasid lühiajaliselt Ukrainas sellel ajal, kui toimusid põgenike massilist sissevoolu põhjustanud sündmused. Need isikud tuleks igal juhul lubada liitu humanitaarsetel põhjustel, ennekõike ilma et neilt nõutaks kehtivat viisat või piisavaid elatusvahendeid või kehtivaid reisidokumente, selleks et tagada neile turvaline läbisõit oma päritoluriiki või -piirkonda tagasipöördumiseks. (14) Liikmesriigid võivad ajutist kaitset lisaks käesoleva otsusega hõlmatud põgenike kategooriatele laiendada ka teistele isikutele, kes on põgenenud samadel põhjustel ning samast päritoluriigist või -piirkonnast, nagu on osutatud käesolevas otsuses. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid nõukogu ja komisjoni sellest viivitamata teavitama. Sellega seoses tuleks liikmesriike julgustada kaaluma võimalust laiendada ajutist kaitset isikutele, kes põgenesid Ukrainast lühikest aega enne 24. veebruari 2022 pingete suurenedes või kes viibisid vahetult enne nimetatud kuupäeva liidu territooriumil (näiteks puhkusel või tööga seotud põhjustel) ning kes ei saa relvakonflikti tõttu Ukrainasse tagasi pöörduda. […] (21) Direktiivi [2001/55] kohaselt peaks ajutise kaitse kestus olema esialgu üks aasta. Kui nimetatud ajavahemikku kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b alusel ei lõpetata, tuleks seda kuuekuuliste ajavahemike kaupa kuni ühe aasta võrra automaatselt pikendada. Komisjon seirab olukorda pidevalt ja hindab seda. Ta võib igal hetkel teha nõukogule ettepaneku ajutine kaitse lõpetada, kui olukord Ukrainas võimaldab ajutise kaitse saajatel turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda, või teha ettepaneku, et nõukogu pikendab ajutist kaitset kuni üheks aastaks.“ 21 Rakendusotsuse artiklis 1 on ette nähtud: „Käesolevaga määratakse kindlaks, et toimub Ukrainast relvakonflikti tagajärjel lahkuma sunnitud põgenike massiline sissevool liitu.“ 22 Rakendusotsuse artikli 2 lõigetes 1–3 on sätestatud: „1. Käesolevat otsust kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva tulenevalt Venemaa relvajõudude sõjalisest sissetungist, mis algas nimetatud kuupäeval: a) enne 24. veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; b) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvahelin[e] kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24. veebruari 2022; ning c) punktides a ja b osutatud isikute pereliikmed. 2. Liikmesriigid kohaldavad käesolevat otsust või oma siseriikliku õiguse kohast piisavat kaitset kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes suudavad Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel tõendada, et nad elasid Ukrainas seaduslikult enne 24. veebruari 2022 ning et nad ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. 3. Kooskõlas direktiivi [2001/55] artikliga 7 võivad liikmesriigid kohaldada käesolevat otsust ka teiste isikute, kaasa arvatud kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes elasid seaduslikult Ukrainas ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda.“ 23 Rakendusotsuse 2022/382 artikli 4 kohaselt jõustus see otsus Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval ehk 4. märtsil 2022. – Rakendusotsus 2023/2409 24 Rakendusotsuse 2023/2409 põhjendustes 3 ja 7 on märgitud: „(3) Kooskõlas direktiiviga [2001/55] kohaldati ajutist kaitset esialgu ühe aasta jooksul kuni 4. märtsini 2023 ning seejärel pikendati seda automaatselt veel ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2024. […] (7) Ajutist kaitset saavate põgenike suur arv liidus ei vähene tõenäoliselt seni, kuni jätkub sõda Ukraina vastu. Sellest tulenevalt on ajutise kaitse pikendamine vajalik, et võtta arvesse nende isikute olukorda, kes saavad praegu liidus ajutist kaitset või vajavad seda alates 4. märtsist 2024, kuna sellega nähakse ette viivitamatu kaitse, antakse inimestele ühetaolised õigused ja hoitakse formaalsused minimaalsena olukorras, kus liitu saabub massiliselt põgenikke. Ajutise kaitse pikendamine aitab ka tagada, et liikmesriikide varjupaigasüsteeme ei koormata üle oluliselt suurema hulga rahvusvahelise kaitse taotlustega, mida võivad esitada ajutise kaitse saanud isikud kuni 4. märtsini 2024, kui ajutine kaitse siis lõpeb, või Ukraina sõja eest põgenevad inimesed, kes saabuvad liitu pärast seda kuupäeva ja enne 4. märtsi 2025.“ 25 Rakendusotsuse artiklis 1 on ette nähtud: „Rakendusotsuse [2022/382] artiklis 2 osutatud Ukrainast põgenenud isikutele antud ajutist kaitset pikendatakse ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2025.“ – Rakendusotsus (EL) 2024/1836 26 Nõukogu 25. juuni 2024. aasta rakendusotsuse (EL) 2024/1836, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (ELT L, 2024/1836), artiklis 1 on sätestatud: „Rakendusotsuse [2022/382] artiklis 2 osutatud Ukrainast põgenenud isikutele antud ajutist kaitset […] pikendatakse veel ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2026.“ Muud asjakohased õigusnormid – Direktiiv 2008/115 27 Direktiivi 2008/115 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud: „Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes.“ 28 Direktiivi artikli 4 lõikes 2 on sätestatud: „Käesolev direktiiv ei piira ühegi sellise sätte kohaldamist, mis võib olla soodsam kolmanda riigi kodaniku suhtes ja mis on sätestatud ühenduse sisserände- ja varjupaigaalases õigustikus.“ 29 Direktiivi artiklis 5 on ette nähtud: „Käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse: a) lapse parimaid huve, b) perekonnaelu, c) asjaomase kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet.“ 30 Direktiivi artiklis 6 on sätestatud: „1. Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult. […] 6. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel võtta vastu otsust seadusliku riigisviibimise lõpetamise kohta koos tagasisaatmis- ja/või väljasaatmisotsusega ja/või sissesõidukeeluga oma siseriiklikus õiguses ettenähtud haldus- või kohtuotsuse või haldus- või kohtuaktiga, ilma et see piiraks III peatükis ning ühenduse ja siseriikliku õiguse muude asjakohaste sätete kohaselt sätestatud menetluslikke tagatisi.“ – Direktiiv 2013/32/EL 31 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklis 2 on ette nähtud: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: […] q) „korduv taotlus“– täiendav rahvusvahelise kaitse taotlus, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist, sealhulgas juhud, mil taotleja on oma taotluse selgesõnaliselt tagasi võtnud, ja juhud, mil menetlev ametiasutus on taotluse pärast selle artikli 28 lõike 1 kohast kaudset tagasivõtmist tagasi lükanud.“ 32 Direktiivi artikli 33 lõikes 2 on sätestatud: „Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui: […] d) taotlus on korduv taotlus, mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud uusi dokumente ega tõendeid seoses selle läbivaatamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta] direktiivi 2011/95/EL[, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9)] alusel; või […]“. – Määrus (EL) 2016/399 33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2016, L 77, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. septembri 2018. aasta määrusega (EL) 2018/1240 (ELT 2018, L 236, lk 1), artiklis 6 on sätestatud kolmandate riikide kodanike liidu territooriumile sisenemise tingimused kuni 90‑päevaseks kavandatud viibimiseks mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul. Üks nendest kohustustest, mida teatavate kolmandate riikide kodanikud peavad täitma, on see, et neil peab olema kehtiv viisa. – Määrus (EL) 2018/1860 34 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. novembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1860 Schengeni infosüsteemi kasutamise kohta ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (ELT 2018, L 312, lk 1) artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud: „Liikmesriik sisestab [Schengeni infosüsteemi (SIS)] hoiatusteate sellise kolmanda riigi kodaniku kohta, kelle kohta on tehtud tagasisaatmisotsus, et saaks kontrollida, kas tagasipöördumiskohustus on täidetud, ning toetada tagasisaatmisotsuse täitmist. Tagasisaatmist käsitlev hoiatusteade sisestatakse SISi viivitamata pärast tagasisaatmisotsuse tegemist.“ Madalmaade õigus 2000. aasta välismaalaste seadus 35 Välismaalaste seaduse 23. novembri 2000. aasta täieliku reformi seaduse (2000. aasta välismaalaste seadus) (Wet tot algehele herziening van de Vreemdelingenwet (Vreemdelingenwet 2000)) (Stb. 2000, nr 495) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2000. aasta välismaalaste seadus“) on artiklis 8 sätestatud: „Välismaalasel on õigus seaduslikult Madalmaades viibida üksnes järgmistel juhtudel: […] f) ajal, mil menetletakse käesoleva seaduse artiklites 14 ja 28 nimetatud elamisloa taotlust, kui käesoleva seaduse, selle alusel vastu võetud sätte või kohtulahendi kohaselt tuleb taotleja väljasaatmisest hoiduda seni, kuni taotluse kohta on tehtud otsus; […] h) ajal, mil menetletakse vaiet või kaebust, kui käesoleva seaduse, selle alusel vastu võetud sätte või kohtulahendi kohaselt tuleb taotleja väljasaatmisest hoiduda seni, kuni vaide või kaebuse kohta on tehtud otsus; […]“. 2000. aasta välismaalaste määrus 36 2000. aasta välismaalaste seaduse 23. novembri 2000. aasta rakendusmääruse (2000. aasta välismaalaste määrus) (Besluit tot uitvoering van de Vreemdelingenwet 2000 (Vreemdelingenbesluit 2000)) (Stb. 2000, nr 497) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2000. aasta välismaalaste määrus“) on artikli 3.1a lõikes 1 sätestatud: „Kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba, ei saadeta teda välja, kuni direktiivi [2001/55] artikli 5 lõikes 3 nimetatud otsus on jõus, juhul kui välismaalane kuulub: a) direktiivi [2001/55] artikli 5 lõikes 3 osutatud Euroopa Liidu Nõukogu otsuses määratletud konkreetsete välismaalaste rühma; […] e) ministri eeskirjaga kindlaksmääratud välismaalaste rühma, kes on punktis a nimetatud välismaalasega samast riigist või piirkonnast samal põhjusel põgenenud ega saa veel kaitset mõnes teises [ELT] lepingu või [2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepingu [EÜT 1994, L 1, lk 3)] osalisriigis.“ 2000. aasta välismaalaste eeskiri ning 2022. ja 2023. aasta eeskirjad 37 2000. aasta välismaalaste eeskirja (Voorschrift Vreemdelingen 2000) artiklis 3.9a on loetletud 2000. aasta välismaalaste määruse artikli 3.1a lõike 1 punktis e nimetatud välismaalaste rühmad. 38 Artikkel 3.9a lisati 2000. aasta välismaalaste eeskirja tagasiulatuvalt justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretäri 17. augusti 2022. aasta eeskirja nr 4123685, millega muudetakse 2000. aasta välismaalaste eeskirja seoses Ukrainast põgenenud isikute sihtrühmaga, kellele antakse ajutist kaitset (Regeling van de Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid nummer 4123685, houdende wijziging van het Voorschrift Vreemdelingen 2000, in verband met het aanpassen van de doelgroep ontheemden uit Oekraïne, waaraan tijdelijke bescherming wordt verleend) (Stcrt. 2022, nr 22623; edaspidi „2022. aasta eeskiri“), artikliga 1, mis näeb ette artikli 3.9a kaks redaktsiooni, millest esimene kehtis 4. märtsist 2022 kuni 18. juulini 2022 ja teine alates 19. juulist 2022. 39 2000. aasta välismaalaste eeskirja 4. märtsist 2022 kuni 18. juulini 2022 kehtinud redaktsiooni artikli 3.9a lõike 1 punktis c oli sätestatud: „[2000. aasta välismaalaste] määruse artikli 3.1a lõike 1 sissejuhatavas lauses ja punktis e nimetatud välismaalasteks loetakse: […] c. isikud, kellel on 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtiv Ukraina elamisluba ja kelle puhul on tõenäoline, et nad lahkusid Ukrainast pärast 26. novembrit 2021.“ 40 Alates 19. juulist 2022 kehtivas redaktsioonis on 2000. aasta välismaalaste eeskirja artikli 3.9a lõige 1 sõnastatud järgmiselt: „[2000. aasta välismaalaste] määruse artikli 3.1a lõike 1 sissejuhatavas lauseosas ja punktis e nimetatud välismaalasteks loetakse: c. isikud, kellel on 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtiv Ukraina alaline elamisluba ja kelle puhul: 1°. on tõenäoline, et nad lahkusid Ukrainast pärast 26. novembrit 2021 ja 2°. puuduvad tõendid selle kohta, et nad on pärast 23. veebruari 2022 oma päritoluriiki tagasi pöördunud.“ 41 2022. aasta eeskirja artiklis 2 on üleminekukord, milles on ette nähtud: „[2000. aasta välismaalaste eeskirja] kuni 19. juulini 2022 kehtinud redaktsiooni artikli 3.9a lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ja punkti c kohaldatakse kuni 4. märtsini 2023 välismaalaste suhtes: a. kellel ei ole 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtivat Ukraina alalist elamisluba ja b. kes on kantud [elanike registrisse] enne 19. juulit 2022.“ 42 Seda üleminekukorda pikendati justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretäri 1. märtsi 2023. aasta eeskirja nr 4507236, millega pikendatakse Ukrainast põgenenud isikute rühmale antud ajutist kaitset (Regeling van de Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, nummer 4507236, in verband met de verlenging van de duur van tijdelijke bescherming aan een groep ontheemden uit Oekraïne) (Stcrt. 2023, nr 7194; edaspidi „2023. aasta eeskiri“), artikliga 2, milles on sätestatud: „2000. aasta välismaalaste eeskirja kuni 19. juulini 2022 kehtinud redaktsiooni artikli 3.9a lõike 1 algust ja punkti c kohaldatakse kuni 4. septembrini 2023 välismaalaste suhtes: a) kellel ei ole 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtivat Ukraina alalist elamisluba ja b) kes on kantud [elanike registrisse] enne 19. juulit 2022.“ Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused Kohtuasi C‑244/24 43 P on Nigeeria kodanik, kellel oli Ukrainas ajutine elamisluba kehtivusega kuni 31. jaanuarini 2023. Pärast Venemaa relvajõudude sissetungi Ukraina territooriumile põgenes ta Madalmaadesse ja kanti 1. juunil 2022 selle liikmesriigi elanike registrisse. Sel kuupäeval tunnustasid Madalmaade ametiasutused, et ajutist kaitset direktiivi 2001/55 tähenduses tuleb teiste hulgas anda kolmandate riikide kodanikele, kes on sellises olukorras nagu P, ilma et tuleks hinnata nende võimalust oma päritoluriiki tagasi pöörduda. Riigisekretär andis seega P‑le ajutise kaitse. 44 P esitas 9. augustil 2022 varjupaigataotluse. Riigisekretär otsustas 24. augusti 2023. aasta otsusega tema taotluse läbivaatamisest loobuda. Selle otsuse peale kaebust ei esitatud. 45 Samal kuupäeval, 24. augustil 2023 lõpetas riigisekretär P ajutise kaitse alates 4. septembrist 2023. See otsus tunnistati hiljem kehtetuks põhjusel, et Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leidis 17. jaanuari 2024. aasta kohtuotsuses, et Madalmaade ametiasutused ei saa alates 4. septembrist 2023 lõpetada P‑ga sarnases olukorras olevate kolmandate riikide kodanike ajutist kaitset ning et nendele kodanikele antud ajutine kaitse lõpeb automaatselt 4. märtsil 2024, millest riigisekretär teavitas P‑d 24. jaanuari 2024. aasta kirjas. 46 Riigisekretär tegi 7. veebruaril 2024 P suhtes tagasisaatmisotsuse põhjendusel, et tema seaduslik viibimine Madalmaade territooriumil lõpeb automaatselt 4. märtsil 2024. Selle otsusega tehti P‑le ettekirjutus lahkuda liidu territooriumilt nelja nädala jooksul alates viimati nimetatud kuupäevast. 47 P esitas selle otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks kaebuse rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad), kes on kohtuasjas C‑244/24 eelotsusetaotluse esitanud kohus. P põhjendas oma kaebust eelkõige sellega, et otsus ei olnud mitte ainult ennatlik, vaid ka õigusvastane, kuna rakendusotsuses 2023/2409 ette nähtud ajutise kaitse pikendamise tõttu tuleb talle liidu õiguse kohaselt anda ajutine kaitse kuni 4. märtsini 2025. Lisaks ei kuulatud teda enne tagasisaatmisotsuse tegemist ära eelkõige küsimuses, kas see otsus on kooskõlas Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 3 ja 8. 48 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimesena, et Madalmaade õigusnormide kohaselt, millega võeti üle direktiiv 2001/55, peab põgenik esitama varjupaigataotluse, et saada 2000. aasta välismaalaste seaduse artikli 8 punkti f või h alusel Madalmaades elamise õigus. Ta rõhutab samuti, et 2000. aasta välismaalaste määruse artikli 3.1a lõikega 1 on üle võetud direktiivi 2001/55 artikkel 7, mille kohaselt võivad liikmesriigid laiendada ajutist kaitset teistele isikutele (edaspidi „fakultatiivne ajutine kaitse“). 49 Teisena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 30. märtsil 2022 Tweede Kamer der Staten-Generaali (Madalmaade parlamendi alamkoda) presidendile saadetud kirjas selgitas riigisekretär, et ta kavatseb kohaldada rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõiget 3, laiendades ajutist kaitset kodakondsuseta isikutele ja kolmandate riikide kodanikele, kellel oli 23. veebruari 2022. aasta seisuga Ukrainas kehtiv ajutine elamisluba, nõudmata, et oleks tõendatud, et need isikud ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Riigisekretär teatas 18. juuli 2022. aasta kirjas siiski oma soovist kaotada see fakultatiivne ajutine kaitse alates 19. juulist 2022, nähes samal ajal ette üleminekukorra isikutele, kellele see seni kehtis. Seda põhjendasid riigisekretäri sõnul võimalikud kuritarvitused ja Madalmaadesse suunduv teisene ränne. 50 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et 17. augustil 2022 lisas riigisekretär 2022. aasta eeskirjaga 2000. aasta välismaalaste määrusesse artikli 3.9a, milles oli esiteks ette nähtud, et fakultatiivset ajutist kaitset ei anta enam alates 19. juulist 2022, ja et teiseks lõpeb see kaitse isikutel, kellele oli sel kuupäeval juba antud fakultatiivne ajutine kaitse, 4. märtsil 2023. 51 2023. aasta eeskirjaga pikendati üleminekukorda kuni 4. septembrini 2023. Pikendamist põhjendati asjaoluga, et eeldatavalt soovib märkimisväärne osa nendest isikutest varjupaigamenetluse läbiviimist, millega võib kaasneda vastuvõtukohtade nappus. 52 Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leidis aga oma 17. jaanuari 2024. aasta otsuses, et eelkõige direktiivi 2001/55 artiklitest 4 ja 7 tuleneb, et isikute suhtes, kellele on juba antud fakultatiivne ajutine kaitse, peab üleminekukord kehtima kuni 4. märtsini 2024. Nimelt leiab see kohus, et kui liikmesriik on andnud sellise fakultatiivse ajutise kaitse, ei saa ta seda ära võtta direktiivi 2001/55 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul, v.a juhul, kui nõukogu otsustab sellel ajavahemikul ajutise kaitse direktiivi artikli 6 alusel enne tähtaega lõpetada. Kui nõukogu on otsustanud selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel ajutist kaitset pikendada, siis pikeneb fakultatiivse ajutise kaitse saajate kaitse seevastu üksnes juhul, kui neil on selle otsuse vastuvõtmise kuupäeval liikmesriigis veel selline fakultatiivne ajutine kaitse. Käesoleval juhul otsustas riigisekretär aga 19. juulil 2022 ehk enne seda, kui nõukogu võttis vastu rakendusotsuse 2023/2409, lõpetada ajutise kaitse andmine kodakondsuseta isikutele ja kolmandate riikide kodanikele, kellel oli Ukrainas ajutine elamisluba. 53 Esimesena, mis puudutab argumenti, et põhikohtuasjas kõne all olev tagasisaatmisotsus on ennatlik, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2008/115 artikli 2 lõikest 1 ning artikli 6 lõigetest 1 ja 6 näib tulenevat, et seni, kuni kolmanda riigi kodanik ei viibi riigis ebaseaduslikult, ei saa tema suhtes teha tagasisaatmisotsust. 54 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leidis oma 17. jaanuari 2024. aasta otsuses, et riigisekretäri ülesanne on kindlaks määrata, millises vormis ta teavitab fakultatiivse ajutise kaitse saajaid sellest, et nende riigis elamise õigus lõpeb 4. märtsil 2024. Õiguskaitse tagamiseks said need isikud kirja, milles neid teavitati menetluse järgmistest etappidest. Lõpuks otsustati, et 7. ja 23. veebruaril 2024 tehakse nende kõikide suhtes tagasisaatmisotsus, et nad saaksid võimalikult kiiresti teada, millised tagajärjed on riigis seadusliku viibimise lõppemisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võimaldas selline toimimisviis Madalmaade ametiasutustel ka need isikud võimalikult kiiresti välja saata. Lisaks nähtub tagasisaatmisotsusest endast, et sellel ei ole tagajärgi enne riigis seadusliku viibimise tähtaja möödumist, kuna selles otsuses on selgelt märgitud, et P viibimine Madalmaades muutub ebaseaduslikuks alates 5. märtsist 2024 ja et tema vabatahtliku tagasipöördumise tähtaeg hakkab kulgema alles sellest kuupäevast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et selle otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema selle tegemise kuupäevast. 55 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas riigisekretär võis alates 7. veebruarist 2024 teha põhikohtuasja kaebaja suhtes tagasisaatmisotsuse, kuigi sel kuupäeval viibis viimane Madalmaade territooriumil endiselt seaduslikult. 56 Teisena, mis puudutab argumenti, et põhikohtuasjas kõne all olev tagasisaatmisotsus on õigusvastane, siis kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas põhikohtuasja kaebajale direktiivi 2001/55 artikli 7 alusel antud ajutine kaitse lõppes automaatselt 4. märtsil 2024, nagu nähtub Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 17. jaanuari 2024. aasta otsusest. 57 Esiteks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui konkreetses valdkonnas on pädevus jagatud liidu ja liikmesriikide vahel nii, nagu see on varjupaiga ja sisserände valdkonnas, ei saa liikmesriigid enam oma pädevust teostada, kui liit on seda juba teinud. 58 Kuna Madalmaade Kuningriik kasutas talle rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikega 3 antud võimalust, andes teatavatele isikutele fakultatiivse ajutise kaitse, kuuluvad need isikud direktiivi 2001/55 artikli 7 kohaselt täielikult selle direktiivi kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peab liikmesriigi antud fakultatiivne ajutine kaitse olema kooskõlas eelkõige selle direktiivi artiklitega 4 ja 6, mis reguleerivad siduvalt ja ammendavalt ajutise kaitse kestust ja selle lõpetamise võimalusi. 59 Järelikult saab fakultatiivne ajutine kaitse lõppeda alles siis, kui ajutise kaitse maksimaalne kestus on saavutatud või kui nõukogu otsustab selle kaitse enne tähtaega lõpetada. Nimelt on liidu seadusandja kasutanud kõikide direktiivi 2001/55 alusel soodustatud isikute suhtes oma pädevust seoses ajutise kaitse kestuse ja selle lõppemise korraga. 60 Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et rakendusotsuses 2023/2409 ei eristata ajutise kaitse saajate eri kategooriaid. Samuti märgib ta, et rakendusotsuse aluseks olevas ettepanekus on täpsustatud, et direktiiviga 2001/55 tuleb tagada kogu liidus ühetaolised nõuded ja õigused isikute puhul, kes on ajutise kaitse pikendamise kuupäeva seisuga sinna vastu võetud, ning seda kinnitab ka selle rakendusotsuse põhjendus 7. 61 Kolmandaks ei anna eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates asjaolu, et ajutise kaitse pikendamise üle otsustab nõukogu direktiivi 2001/55 artikli 4 lõike 2 kohaselt, alust järeldada, et liikmesriigid peaksid siis uuesti hindama selle kaitse saajate kategooriaid, kuna liidus fakultatiivset ajutist kaitset saavate isikute olukord ei ole muutunud rohkem kui selle direktiiviga otseselt hõlmatud isikute olukord. 62 Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on piisavalt alust eeldada, et isikud, kes kuuluvad direktiivi 2001/55 artikli 7 kohaselt selle direktiivi kohaldamisalasse, kuuluvad ka rakendusotsuse 2023/2409 kohaldamisalasse, mistõttu on neil selle direktiivi alusel õigus ajutisele kaitsele kuni 4. märtsini 2025. 63 Nendel asjaoludel otsustas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas direktiivi [2008/115] artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tagasisaatmisotsuse tegemine sel kuupäeval, kui välismaalane elab veel liikmesriigi territooriumil seaduslikult? 2. Kas eelmisele küsimusele vastamiseks on oluline, et tagasisaatmisotsus sisaldaks seadusliku riigisviibimise lõppkuupäeva, et see kuupäev oleks lähitulevikus ja et tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed ilmneksid alles sellel hilisemal kuupäeval? 3. Kas [rakendusotsuse 2023/2409] artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et [selles ette nähtud ajutise kaitse] pikendamine hõlmab ka kolmandate riikide kodanike rühma, keda liikmesriik on rakendusotsuse [2022/382] artikli 2 lõike 3 fakultatiivse sätte alusel varem direktiivi [2001/55] kohaldamisalasse lisanud, isegi kui liikmesriik on seejärel otsustanud lõpetada ajutise kaitse andmise tollele kolmandate riikide kodanike rühmale?“ Kohtuasi C‑290/24 64 AI, ZY ja BG on kolmandate riikide kodanikud, kellel oli Ukrainas 24. veebruari 2022. aasta seisuga kehtiv ajutine elamisluba. Pärast seda, kui nad olid Venemaa relvajõude sissetungi tagajärjel Ukrainast lahkunud, registreerisid nad end Madalmaade elanike registris ja esitasid varjupaigataotluse ajal, mil Madalmaade ametiasutused andsid ajutise kaitse kolmandate riikide kodanikele, kellel oli ajutine elamisluba Ukrainas, hindamata seda, kas neil on võimalik turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Seetõttu andis riigisekretär neile kodanikele ajutise kaitse direktiivi 2001/55 alusel. 65 Kolme 7. veebruari 2024. aasta otsusega tegi riigisekretär AI‑le, ZYile ja BG‑le ettekirjutuse lahkuda liidu territooriumilt nelja nädala jooksul alates 4. märtsist 2024. 66 AI ja BG esitatud kaebused neid puudutavate otsuste peale rahuldati ja need otsused tühistati 19. märtsi 2024. aasta ja 27. märtsi 2024. aasta kohtuotsustega. Riigisekretär esitas nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse Raad van Statele (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on kohtuasjas C‑290/24 eelotsusetaotluse esitanud kohus. 67 ZYi kaebus tagasisaatmisotsuse peale jäeti 27. märtsi 2024. aasta kohtuotsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata. ZY esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. 68 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et riigisekretäri 7. veebruari 2024. aasta otsuseid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 65, tuleb pidada tagasisaatmisotsusteks direktiivi 2008/115 tähenduses. 69 Ta märgib lisaks, et tema menetluses olevate vaidluste lahendamiseks tuleb kindlaks määrata kuupäev, mil lõpeb Madalmaade ametiasutuste antud fakultatiivne ajutine kaitse. 70 Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena, et Madalmaade õigusnormides, millega võeti üle direktiiv 2001/55, on ette nähtud, et ajutine kaitse antakse 2000. aasta välismaalaste seaduse alusel ja asjaomase isiku esitatud varjupaigataotluse põhjal, kusjuures selle taotluse kohta otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaeg on peatatud seni, kuni kestab ajutine kaitse. 71 Teisena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisekretär põhjendas fakultatiivse ajutise kaitse lõpetamise otsust võimalike kuritarvitustega, teisese rändega Madalmaadesse ja asjaoluga, et selle kaitse saajatel oli enamasti võimalik turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki tagasi pöörduda. 72 Kolmandana tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et nagu ta leidis oma 17. jaanuari 2024. aasta otsuses käesoleva kohtuotsuse punktis 52 esitatud põhjustel, ei saanud riigisekretär alates 4. septembrist 2023 võtta fakultatiivset ajutist kaitset isikutelt, kellele see oli juba antud, vaid see kaitse lõppes automaatselt 4. märtsil 2024, mil nõukogu antud ajutine kaitse oleks lõppenud juhul, kui ei oleks vastu võetud rakendusotsust 2023/2409. 73 Ta rõhutab sellega seoses, et direktiivi 2001/55 artikli 4 lõiked 1 ja 2 viitavad eri olukordadele, sest lõige 1 näeb ette ajutise kaitse esialgse kestuse ja selle automaatse pikendamise, samas kui lõige 2 käsitleb uut olukorda, kus nõukogu hindab uuesti, kas ajutise kaitse säilitamine on veel põhjendatud. 74 Kuna liikmesriigil peab olema võimalik lõpetada liidu õigusnormi fakultatiivne kohaldamine, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ajutise kaitse pikendamine, mis tuleneb artikli 4 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu otsusest – nagu rakendusotsus 2023/2409 –, on fakultatiivse ajutise kaitse saajate suhtes kohaldatav üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik kasutas selle otsuse vastuvõtmise ajal veel võimalust, mis talle oli antud direktiivi 2001/55 artikli 7 lõikega 1 ja rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikega 3. Madalmaade Kuningriigi puhul see nii ei olnud. 75 Neljandana märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaatamata tema 17. jaanuari 2024. aasta kohtuotsuse kuulutamisele esineb Madalmaade kohtupraktikas lahknevusi küsimuses, kuidas tõlgendada direktiivi 2001/55 artikli 4 lõikeid 1 ja 2, kui liikmesriik lõpetab selle direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel antud fakultatiivse ajutise kaitse. Sellega seoses peab nimetatud kohus õiguse ühtsuse taastamiseks oluliseks, et Euroopa Kohus vastaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑244/24. Selle kohtuasja raames esitatud kahele esimesele küsimusele vastamine võib aga muuta kolmanda küsimuse analüüsimise ülearuseks. 76 Nendel asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas direktiivi [2001/55] artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on kasutanud selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 pakutud võimalust anda direktiivis sätestatud ajutine kaitse ka muudele põgenike kategooriatele (edaspidi „fakultatiivse kaitse saajad“), ei säili nende ajutine kaitse mitte ainult artikli 4 lõikes 1 nimetatud automaatse pikendamise, vaid ka [direktiivi 2001/55] artikli 4 lõike 2 alusel vastu võetud tähtaja pikendamise otsuse korral selles sättes osutatud ajavahemiku jooksul? 2. Kas vastamisel küsimusele, kas fakultatiivse kaitse saajatele antud ajutine kaitse on artikli 4 lõike 2 kohase pikendamisotsuse korral jätkuvalt kehtiv, on oluline, et liikmesriik on otsustanud lõpetada ajutise kaitse andmise fakultatiivse kaitse saajatele enne kuupäeva, mil nõukogu tegi artikli 4 lõike 2 kohaselt otsuse pikendada ajutist kaitset ühe aasta võrra?“ Menetlus Euroopa Kohtus Kohtuasjade C‑244/24 ja C‑290/24 liitmine 77 Euroopa Kohtu presidendi 7. mai 2024. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑244/24 ja C‑290/24 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks. Kiirendatud menetluse kohaldamise taotlus 78 Eelotsusetaotluse esitanud kohtud taotlesid käesolevate eelotsusetaotluste lahendamist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel kiirendatud menetluses. 79 Euroopa Kohtu presidendi 12. juuni 2024. aasta määrusega Kaduna (C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:491) need taotlused rahuldati. Eelotsuse küsimuste analüüs Kolmas küsimus kohtuasjas C‑244/24 ja küsimused kohtuasjas C‑290/24 80 Kohtuasjas C‑244/24 esitatud kolmanda küsimusega ja kohtuasjas C‑290/24 esitatud kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtud Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/55 artikleid 4 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes on andnud ajutise kaitse muudele isikute kategooriatele kui rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikud, võtab nendelt isikute kategooriatelt ajutise kaitse ära ajal, mil kestab selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu otsusega antud ajutine kaitse. 81 Nagu on märgitud direktiivi 2001/55 artiklis 1, on selle eesmärk kindlaks määrata miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste põgenike massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning vastuvõtmise tagajärgede kandmisel. Veel nähtub selle direktiivi artikli 2 punktist a, et selle kaitse rakendamise eesmärk on eelkõige vältida seda, et rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistaksid suurel hulgal ja samal ajal esitatud taotlused pagulasseisundi saamiseks, seda nii põgenike kui ka rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides. 82 See ajutise ja viivitamatu kaitse kord, milles väljendub ELTL artiklis 80 ette nähtud solidaarsuse ja liikmesriikide vahel vastutuse õiglase jagamise põhimõte varjupaigapoliitika rakendamisel, on siiski erandlik, nagu on rõhutatud selle direktiivi põhjendustes 2 ja 13 ning artikli 2 punktis a, ning seda saab kasutada ainult põgenike massilise sissevoolu korral (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N. S. jt, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 93). Ka annab see nimetatud kaitse saajatele piiratumad õigused kui need, mis tulenevad rahvusvahelisest kaitsest direktiivi 2011/95 tähenduses (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 257). 83 Direktiivi 2001/55 artikli 5 kohaselt tehakse põgenike massiline sissevool kindlaks nõukogu otsusega, mis võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal. See otsus põhineb muu hulgas olukorra ja põgenike liikumise ulatuse uurimisel ning hinnangul ajutise kaitse kehtestamise kohasuse kohta, võttes arvesse erakorralise abi ja kohapealse tegevuse võimalust või nimetatud meetmete sobimatust. Nimetatud otsus toob kaasa ajutise kaitse rakendamise kõikides liikmesriikides, kellele direktiiv 2001/55 on siduv, selles otsuses nimetatud konkreetsete isikute kategooriate suhtes alates selles otsuses määratud kuupäevast (edaspidi „kohustuslik ajutine kaitse“). 84 Nõukogu võttis 4. märtsil 2022 direktiivi 2001/55 artikli 5 alusel vastu rakendusotsuse 2022/382, millega määrati kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu. Rakendusotsuse jõustumine samal päeval tõi alates sellest kuupäevast kaasa kohustusliku ajutise kaitse rakendamise selle otsuse artikli 2 lõikes 1 kirjeldatud isikute kategooriate ja artikli 2 lõikes 2 nimetatud isikute kategooriate suhtes, kui liikmesriigid ei ole viimastele andnud piisavat kaitset enda riigisisese õiguse järgi. 85 Täpsemalt tuleneb rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikest 1, et seda kohaldatakse kolme isikute kategooria suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva Venemaa sõjalise sissetungi tõttu, nimelt esiteks enne seda kuupäeva Ukrainas elanud Ukraina kodanike suhtes, teiseks kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne seda kuupäeva, ning kolmandaks kahe esimese isikute kategooria pereliikmete suhtes. 86 Rakendusotsuse artikli 2 lõike 2 järgi kohaldavad liikmesriigid seda otsust või oma riigisisese õiguse kohast piisavat kaitset kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes suudavad Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel tõendada, et nad elasid Ukrainas seaduslikult enne 24. veebruari 2022 ning et nad ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. 87 Eelotsusetaotlustest nähtub aga, et põhikohtuasjas kõne all olevad kolmandate riikide kodanikud ei kuulu ühessegi rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikute kategooriasse. Nimelt ei ole nad Ukraina kodanikud ega Ukrainas rahvusvahelise kaitse või samaväärse kaitse saajad ega nende kodanike või kaitse saajate pereliikmed. Lisaks oli neil Ukrainas üksnes ajutine elamisluba. 88 Siiski on oluline rõhutada, et direktiivi 2001/55 artikli 7 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid anda ajutise kaitse isikute kategooriale, keda seda kaitset rakendav nõukogu otsus ei hõlma, tingimusel et need isikud on põgenenud samadel põhjustel ja samast päritoluriigist või ‑piirkonnast. Rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikes 3 on korratud sellist liikmesriikidele antud võimalust ja rõhutatud, et liikmesriigid võivad kooskõlas artikliga 7 kohaldada rakendusotsust ka teiste isikute, k.a kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes elasid seaduslikult Ukrainas ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. 89 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 37–42, 49 ja 50, soovisid Madalmaade ametiasutused esialgu seda võimalust kasutada, laiendades ajutist kaitset kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute kategooriale, keda ei olnud rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 täielikult nimetatud, st kõigile isikutele, kellel oli 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtiv Ukraina elamisluba, sealhulgas ajutine elamisluba, ja kes olid tõenäoliselt Ukrainast lahkunud pärast 26. novembrit 2021, kusjuures ei hinnatud, kas neil oli võimalik turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või ‑piirkonda tagasi pöörduda. 90 Hiljem otsustasid need ametiasutused 2000. aasta välismaalaste eeskirja alates 19. juulist 2022 kehtiva redaktsiooni artikli 3.9a lõike 1 punktis c piirata sellist kaitset ja näha see ette kitsamale isikute kategooriale, nimelt 23. veebruari 2022. aasta seisuga Ukraina kehtiva alalise elamisloa omanikele, kes esiteks olid tõenäoliselt Ukrainast lahkunud pärast 26. novembrit 2021, ja kelle puhul ei olnud teiseks tõendatud, et nad olid pärast 23. veebruari 2022 oma päritoluriiki tagasi pöördunud. 91 Mis puudutab selliseid isikuid nagu põhikohtuasjas, kellel ei ole Ukraina alalist elamisluba, kuid kellele anti fakultatiivne ajutine kaitse juba enne 19. juulit 2022, siis nende puhul kehtestati üleminekukord, milles on ette nähtud, et nende isikute jaoks lõpeb see kaitse 4. märtsil 2023. Üleminekukorda pikendati 2023. aasta eeskirjaga kuni 4. septembrini 2023. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45, 52 ja 72, otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 17. jaanuari 2024. aasta kohtuotsuses, et riigisekretär ei saa alates 4. septembrist 2023 võtta fakultatiivset ajutist kaitset isikutelt, kellele see oli juba antud, vaid see kaitse lõppes automaatselt 4. märtsil 2024, mil nõukogu antud ajutine kaitse oleks lõppenud juhul, kui ei oleks vastu võetud rakendusotsust 2023/2409. 92 Eelotsusetaotluse esitanud kohtutele tarviliku vastuse andmiseks tuleb seega kõigepealt kindlaks teha, kas sellele isikute kategooriale võib anda fakultatiivse ajutise kaitse direktiivi 2001/55 artikli 7 alusel, ning seejärel analüüsida, kas selle direktiivi kohaselt koostoimes rakendusotsustega 2022/382 ja 2023/2409 võisid Madalmaade ametiasutused selle kaitse ära võtta, kuigi rakendusotsusega 2022/382 ette nähtud kohustuslik ajutine kaitse ei olnud lõppenud. Isikud, kellel on õigus fakultatiivsele ajutisele kaitsele 93 Esimesena, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 88, annab direktiivi 2001/55 artikli 7 lõige 1 liikmesriikidele õiguse laiendada selles direktiivis ette nähtud ajutist kaitset muudele isikute kategooriatele kui need, kelle on kindlaks määranud nõukogu, kui nad on põgenenud samadel põhjustel ning samast päritoluriigist või ‑piirkonnast. 94 Sellest järeldub, et liikmesriik, kes kasutab selles sättes antud võimalust, rakendab liidu õigust, mistõttu ta ei saa anda fakultatiivset ajutist kaitset isikutele, kes ei ole põgenenud samadel põhjustel ning samast päritoluriigist või ‑piirkonnast kui isikud, kellele on antud kohustuslik ajutine kaitse. Selline järeldus ei takista siiski liikmesriikidel anda riigis elamise õigust selle artikli kohaldamisalast väljapoole jäävatele isikutele üksnes oma riigisisese õiguse alusel, eelkõige humanitaarsetel kaalutlustel (vt analoogia alusel 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punktid 116–118, ning 12. septembri 2024. aasta kohtuotsus Changu, C‑352/23, EU:C:2024:748, punkt 48). 95 Teisena tuleneb 2000. aasta välismaalaste eeskirja artikli 3.9a lõike 1 punktist c (4. märtsist 2022 kuni 18. juulini 2022 kehtinud redaktsioonis), et Madalmaade ametiasutused andsid ajutise kaitse kõigile neile, kellel oli 23. veebruari 2022. aasta seisuga Ukraina elamisluba, sealhulgas ajutine elamisluba, ja kes olid tõenäoliselt Ukrainast lahkunud pärast 26. novembrit 2021 ehk 90 päeva enne Venemaa relvajõudude sissetungi Ukrainasse, nagu on märgitud rakendusotsuses 2022/382. Lisaks ei olnud selles sättes nõutud, et hinnataks, kas neil isikutel oli võimalik turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või ‑piirkonda tagasi pöörduda. Seega tuleb analüüsida, kas Madalmaade ametiasutustel oli liidu õiguse alusel õigus anda kõigile neile isikutele selline ajutine kaitse. 96 Selle kohta nähtub esiteks rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikest 1, et seda otsust kohaldatakse selles sättes loetletud isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud Ukrainast põgenema 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva Venemaa relvajõudude sõjalise sissetungi tõttu, mis algas nimetatud kuupäeval. Sellest järeldub, et nõukogu poolt selles rakendusotsuses kindlaks määratud kohustusliku ajutise kaitse rakendamise põhjus on 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa relvajõudude sissetung Ukrainasse. 97 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 95 nimetatud 90-päevase ajavahemiku määrasid Madalmaade ametiasutused selleks, et see vastaks liidu territooriumil viibimise kestusele, millele kolmandate riikide kodanikel või kodakondsuseta isikutel on õigus määruse 2016/399, mida on muudetud määrusega 2018/1240, artiklis 6 ette nähtud tingimustel. 98 Kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kellel oleks tulnud liidu territooriumil elamise õiguse väga piiratud kestuse tõttu Ukrainasse naasta veidi aega pärast seda, kui Venemaa relvajõud alustasid sissetungi sellesse kolmandasse riiki, võib aga direktiivi 2001/55 artikli 7 ja rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõike 3 kohaldamisel samastada sellise sissetungi tõttu põgenenud isikutega. 99 Sellist tõlgendust kinnitab ka rakendusotsuse 2022/382 põhjendus 14, milles julgustatakse liikmesriike kaaluma ajutise kaitse laiendamist isikutele, kes põgenesid Ukrainast veidi enne 24. veebruari 2022 pingete suurenedes või kes viibisid vahetult enne nimetatud kuupäeva liidu territooriumil ning kes ei saa relvastatud konflikti tõttu Ukrainasse tagasi pöörduda. 100 Teiseks, direktiivi 2001/55 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tingimust, mille kohaselt peavad fakultatiivse ajutise kaitse saajad olema põgenenud samadel põhjustel ja samast päritoluriigist või -piirkonnast kui kohustusliku ajutise kaitse saajad, ei riku ka Madalmaade ametiasutuste otsus anda esialgu fakultatiivne ajutine kaitse kodakondsuseta isikutele ja kolmandate riikide kodanikele, kellel oli ajutine elamisluba Ukrainas, olenemata sellest, kas neil oli võimalik turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Viimasega seoses tuleb märkida, et kuigi rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõikes 3 on võimalike fakultatiivse ajutise kaitse saajate hulgas sõnaselgelt nimetatud kodakondsuseta isikuid ja kolmandate riikide kodanikke, kes elasid seaduslikult Ukrainas ega saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda, tuleb tõdeda, et seda kategooriat on artikli 2 lõikes 3 nimetatud üksnes näitlikult. 101 Eeltoodust järeldub, et direktiivi 2001/55 artiklit 7 ja rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad liikmesriigil anda fakultatiivse ajutise kaitse kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kellel oli Ukrainas 23. veebruari 2022. aasta seisuga kehtiv ajutine elamisluba ja kes tõenäoliselt lahkusid sellest riigist pärast 26. novembrit 2021, ilma et hinnataks, kas nad saavad turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Fakultatiivse ajutise kaitse kestus 102 Kõigepealt tuleb esimesena rõhutada, et direktiivi 2001/55 artikli 4 lõike 1 kohaselt on kohustusliku ajutise kaitse esialgne kestus põhimõtteliselt üks aasta ja et selle üheaastase ajavahemiku lõppedes võib kohustuslikku ajutist kaitset pikendada automaatselt kuuekuuliste ajavahemike kaupa kuni ühe aasta võrra. 103 Lisaks tuleneb direktiivi 2001/55 artikli 4 lõikest 2, et kui ajutiseks kaitseks on jätkuvalt põhjust pärast selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud kaheaastast ajavahemikku, võib nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada pikendada ajutist kaitset ühe aasta võrra. 104 Direktiivi 2001/55 artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt võib nõukogu siiski igal ajal otsustada kohustusliku ajutise kaitse lõpetada. Artiklist 6 tuleneb, et esiteks tehakse nõukogu otsus kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepanekul ja teiseks põhineb see tõdemusel, et olukord päritoluriigis võimaldab ajutise kaitse saanud isikute turvalist ja püsivat tagasipöördumist, võttes nõuetekohaselt arvesse inimõigusi ja põhivabadusi ning liikmesriikide kohustusi seoses tagasisaatmise keeluga. 105 Teisena, kuna rakendusotsus 2022/382 jõustus selle artikli 4 kohaselt 4. märtsil 2022, kohaldati direktiivi 2001/55 artikli 4 lõike 1 alusel kohustuslikku ajutist kaitset esialgu üheks aastaks kuni 4. märtsini 2023. Viimati nimetatud sätte kohaselt pikendati seda kaitset automaatselt kahe järjestikuse kuuekuulise ajavahemiku võrra, st kõigepealt kuni 4. septembrini 2023 ja seejärel kuni 4. märtsini 2024. Lõpuks pikendas nõukogu direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel nimetatud kaitset kahel korral ühe aasta võrra, kõigepealt rakendusotsuse 2023/2409 artikli 1 kohaselt kuni 4. märtsini 2025, seejärel rakendusotsuse 2024/1836 artikli 1 kohaselt kuni 4. märtsini 2026. 106 Kolmandana, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 91, kehtestati üleminekukord selliste isikute suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja kellele oli antud Madalmaade korra alusel, mida kohaldati ajavahemikul 4. märtsist 2022 kuni 18. juulini 2022, fakultatiivne ajutine kaitse, kuid kes ei vastanud 2000. aasta välismaalaste eeskirja alates 19. juulist 2022 kehtiva redaktsiooni artikli 3.9a lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele. See üleminekukord nägi kõigepealt ette, et nende isikute puhul lõpeb juba antud fakultatiivne ajutine kaitse 4. märtsil 2023, mis langes kokku rakendusotsuse 2022/382 esialgse kohaldamisajaga. Seejärel pikendati seda üleminekukorda kuni 4. septembrini 2023, st kuupäevani, mil pidi lõppema selle otsuse esimene automaatne pikendamine. Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leidis 17. jaanuari 2024. aasta otsuses siiski, et riigisekretär ei saanud nendelt isikutelt fakultatiivset ajutist kaitset ära võtta alates viimati nimetatud kuupäevast, vaid et see kaitse lõpeb automaatselt 4. märtsil 2024, st direktiivi 2001/55 artikli 4 lõikest 1 tuleneval viimasel päeval, mil ajutine kaitse oleks lõppenud, kui nõukogu ei oleks artikli 4 lõike 2 alusel otsust teinud. 107 Sellistele kolmandate riikide kodanikele nagu põhikohtuasjas lõppes Madalmaade ametiasutuste antud fakultatiivne ajutine kaitse seega enne kohustusliku ajutise kaitse tähtaja lõppemist. 108 Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas direktiivi 2001/55 artiklid 4 ja 7 nõuavad, et Madalmaade ametiasutuste poolt sellistele kolmandate riikide kodanikele antud fakultatiivne ajutine kaitse peab kestma seni, kuni nõukogu rakendab selle direktiivi artikli 5 alusel kohustuslikku ajutist kaitset, või vähemalt kuni selle artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohustusliku ajutise kaitse esialgse tähtaja automaatse pikendamise lõpuni. 109 Esimesena tuleb rõhutada, et direktiivi 2001/55 artikli 7 lõike 1 sõnastusest nähtub, et see jätab fakultatiivse ajutise kaitse andmise otsuse iga liikmesriigi teha põhjustel, mida liikmesriik peab asjakohaseks, sealhulgas humanitaarsetel, kaastundlikel või organisatoorsetel põhjustel. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 93–101, jätab see säte liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi sellise kaitse saamise tingimustele vastavate isikute kategooriate kindlaksmääramisel, tingimusel et need isikud on põgenenud samadel põhjustel ja samast päritoluriigist või -piirkonnast. 110 Muude täpsustuste puudumisel jätab direktiivi 2001/55 artikli 7 lõige 1 liikmesriikidele samuti vabaduse määrata kindlaks kuupäev, millest alates nad kavatsevad fakultatiivse ajutise kaitse anda, tingimusel et see kuupäev jääb ajavahemikku kohustusliku ajutise kaitse jõustumise kuupäevast kuni selle lõppemise kuupäevani. 111 Teisena, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 118–122, jääb liikmesriikidele kontroll fakultatiivse ajutise kaitse kestuse üle, mida nad soovivad anda, tingimusel et see kestus jääb liidu tasandil määratletud ajutise kaitse mehhanismi rakendamise ajalisse raamistikku. Nimelt, kuna direktiivi 2001/55 artikli 7 lõike 1 alusel antud ajutine kaitse ei tulene liidu õiguses ette nähtud kohustusest, vaid liikmesriigi autonoomsest otsusest laiendada selle kaitse saajate ringi, peab liikmesriik saama ka iseseisvalt selle kaitse ära võtta. 112 Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et direktiivi 2001/55 artikli 7 lõikes 1 on täpsustatud, et liikmesriigid võivad „käesoleva direktiiviga ettenähtud“ ajutise kaitse anda nõukogu otsusega hõlmatud isikute kategooria kõrval teistele isikutele. Selle täpsustusega on artikli 7 eesmärk üksnes tagada – ilma et see piiraks selle artikli lõikes 2 sätestatut –, et selle direktiivi III ja IV peatükis sätestatud kohustusliku ajutise kaitse saajatele antud õigused antakse ka fakultatiivse ajutise kaitse saajatele seni, kuni sellise ajutise kaitse andnud liikmesriik ei ole seda lõpetanud. 113 Kolmandana kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktides 109–112 direktiivi 2001/55 artikli 7 lõikele 1 antud tõlgendust nii selle artikli eesmärk, milleks on julgustada liikmesriike laiendama põgenike kategooriaid, kellele võidakse anda ajutine kaitse, kui ka selle direktiivi üldisem eesmärk, mis – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 81 – on vältida rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistamist. Kasutades nimelt selles artiklis ette nähtud võimalust kas piiratud põgenike kategooriate puhul või lühemaks ajaks kui kohustuslik ajutine kaitse, soodustab asjaomane liikmesriik nende eesmärkide saavutamist. 114 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 127 märkis, pärsiks see, kui liikmesriigil keelataks tema enda kaalutluste alusel fakultatiivse ajutise kaitse äravõtmine enne liidu tasandil kehtestatud kohustusliku ajutise kaitse lõppemist, liikmesriikide tahet kasutada direktiivi 2001/55 artiklis 7 ette nähtud võimalust ning see läheks vastuollu nimetatud artikli ja direktiiviga järgitavate eesmärkidega. 115 Eeltoodust järeldub, et direktiivi 2001/55 artikli 7 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid vabalt otsustada lõpetada enda antud fakultatiivse ajutise kaitse enne kohustusliku ajutise kaitse lõppu, mis on kindlaks määratud liidu tasandil. Seega ei ole nad kohustatud viima fakultatiivse ajutise kaitse kestust kooskõlla selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohustusliku ajutise kaitse esialgse kestuse või automaatse pikendamisega ega tähtajaga, mis olenevalt olukorrast tuleneb selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 ette nähtud võimalikust pikendamisest. 116 Erinevused, mis võivad tuleneda asjaolust, et igal liikmesriigil on seega vabadus määrata kindlaks fakultatiivse ajutise kaitse kestus, mida ta kavatseb anda täiendavatele põgenike kategooriatele, on täielikult kooskõlas direktiivi 2001/55 artikli 7 ulatuse ja eesmärgiga. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 109–115, nägi liidu seadusandja selle artikli ette fakultatiivse sättena, mille rakendamine jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi, mistõttu tulenevad sellist võimalust kasutavate riigisiseste õigusnormide erinevused arusaadavalt kõnealuse seadusandja valikust (vt analoogia alusel 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal (perekonnaga taasühinemine – pagulase õde), C‑519/18, EU:C:2019:1070, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). 117 Neljandana, kuigi on tõsi, et direktiivi 2001/55 vastu võttes kasutas liidu seadusandja talle EÜ artikli 63 punkti 2 alapunktides a ja b (nüüd ELTL artikli 78 lõike 2 punkt c) antud pädevust, mis on jagatud pädevus, nagu kinnitab ELTL artikli 4 lõike 2 punkt j, on seadusandja siiski selle direktiivi artikliga 7 jätnud liikmesriikidele sõnaselgelt õiguse kindlaks määrata isikud, kes võivad lisaks nõukogu poolt nimetatud isikutele kasutada sellest direktiivist tulenevaid õigusi. 118 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 132 märkis, võimaldab seadusandja poolt liikmesriikidele antud võimalus juba iseenesest lükata tagasi argumendi, et liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuse valdkonnas on viimased kaotanud oma tegutsemispädevuse, kui liit on oma pädevust teostanud. Eeltoodust järeldub, et vastupidi sellele, mida väidavad põhikohtuasja kolmandate riikide kodanikud, ei võtnud direktiivi 2001/55 vastuvõtmine liikmesriikidelt võimalust piirata ajavahemikku, mille jooksul nad kavatsevad anda fakultatiivse ajutise kaitse teatavatele kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute kategooriatele. 119 Viiendana ei ole tähtsust ka asjaolul, et rakendusotsuse 2023/2409 artikli 1 kohaselt puudutab selles otsuses ette nähtud ajutise kaitse pikendamine kõiki Ukrainast pärit põgenikke, kes kuuluvad rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 kohaldamisalasse, sealhulgas seega isikuid, kes saavad fakultatiivset ajutist kaitset ja keda on nimetatud selle artikli 2 lõikes 3. 120 Nimelt piirdub selle rakendusotsuse artikkel 1 direktiivi 2001/55 rakendamisega, mistõttu ei saa see olla vastuolus direktiivi artikliga 7 taotletava eesmärgiga ega muuta selle sätte normatiivset sisu (vt analoogia alusel 28. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Fenix International, C‑695/20, EU:C:2023:127, punktid 49 ja 50). Sellest järeldub, et nimetatud artikkel 1 ei saa piirata liikmesriikidele artikliga 7 antud kaalutlusruumi. 121 Järelikult kehtib rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõige 3 fakultatiivse ajutise kaitse saajatele üksnes juhul, kui asjaomane liikmesriik ei ole seda kaitset lõpetanud, ning rakendusotsuse 2023/2409 artiklis 1 ette nähtud ajutise kaitse pikendamine on liikmesriikidele siduv üksnes kohustusliku ajutise kaitse saajate suhtes. 122 Asjaolu, et rakendusotsuse 2023/2409 artiklis 1 on viidatud kõigile rakendusotsuse 2022/382 artiklis 2 nimetatud isikutele, välistamata neid, kes kuuluvad viimati nimetatud artikli lõike 3 kohaldamisalasse, tuleb seega mõista nii, et liikmesriigi antud fakultatiivse ajutise kaitse saajatel on põhimõtteliselt kõik direktiivist 2001/55 tulenevad õigused kuni 4. märtsini 2025, tingimusel et liikmesriik ei ole seda kaitset enne seda tähtaega lõpetanud. 123 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et põhimõtteliselt lubab liidu õigus liikmesriigil ära võtta tema antud fakultatiivse ajutise kaitse enne kohustusliku ajutise kaitse kehtivuse lõppemise kuupäeva. 124 Tuleb siiski meenutada, et kasutades neile direktiivi 2001/55 artikliga 7 antud võimalust, rakendavad liikmesriigid liidu õigust, sealhulgas juhul, kui nad otsustavad ära võtta fakultatiivse ajutise kaitse, mille nad on varem andnud teatavatele kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele. Sellest järeldub, et selline äravõtmise otsus ei tohi kahjustada selle direktiivi eesmärke ega soovitavat toimet ning et see peab järgima eelkõige liidu õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuuluvad õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ja õiguskindluse põhimõte (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal (perekonnaga taasühinemine – pagulase õde), C‑519/18, EU:C:2019:1070, punktid 62 ja 64, ning 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Avicarvil Farms, C‑443/21, EU:C:2022:899, punkt 38). 125 Mis puudutab esimesena direktiivi 2001/55 eesmärkide ja soovitava toime kaitset, siis nähtub selle direktiivi artikli 2 punktist a, et ajutise kaitse mehhanismi eesmärk on eelkõige säilitada rahvusvahelise kaitse süsteemi tõhus toimimine liikmesriikides. 126 Selle direktiivi artiklis 3 on lisaks täpsustatud, et ajutine kaitse ei mõjuta pagulasseisundi tunnustamist pagulasseisundi konventsiooni alusel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 6, samas kui direktiivi artiklis 17 on ette nähtud, et ajutist kaitset saavatel isikutel peab olema igal ajal võimalik esitada varjupaigataotlus ning nende taotluste läbivaatamine, mille menetlemine ei ole ajutise kaitse tähtaja lõpuks lõppenud, tuleb pärast seda lõpule viia. 127 Nii tagab direktiiv 2001/55 eelkõige ajutise kaitse saanud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute tegeliku võimaluse saada pärast nende individuaalse olukorra nõuetekohast läbivaatamist rahvusvaheline kaitse, tagades samas neile kohe nõrgema kaitse, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 82. 128 Seega oleks kõnealuse eesmärgi ja direktiivi 2001/55 soovitava toimega vastuolus, kui nende kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist, mille nad võivad olla esitanud ja mille kohta ei ole veel otsust tehtud, ei viidaks pärast fakultatiivse ajutise kaitse tähtaja lõppemist lõpule täielikus kooskõlas direktiivist 2013/32 tulenevate nõuetega. 129 Lisaks, kui fakultatiivne ajutine kaitse on lõppenud, ei saa neid kolmandate riikide kodanikke ja kodakondsuseta isikuid takistada tõhusalt kasutamast oma õigust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, mis on selle kaitse andmise menetluse oluline etapp (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmine), C‑808/18, EU:C:2020:1029, punkt 99). 130 Pelk asjaolu, et ajutise kaitse saaja ei vastanud positiivselt asjaomase liikmesriigi ametiasutuste küsimusele, et teha kindlaks, kas kaitse saaja soovis, et tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist jätkatakse, ei saa kaasa tuua seda, et võimalik rahvusvahelise kaitse taotlus, mille kaitse saaja hiljem esitab, kvalifitseeritakse korduvaks taotluseks direktiivi 2013/32 artikli 2 punkti q tähenduses, mida võib vastavalt selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktile d pidada vastuvõetamatuks. Eelkõige ei saa sellist vastamata jätmist samastada taotluse sõnaselge tagasivõtmisega nimetatud direktiivi artikli 2 punkti q tähenduses. 131 Mis puudutab teisena õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, mille komisjon esile toob, siis tuleb märkida, et õigus sellele põhimõttele tugineda on igal õigussubjektil, kellele liikmesriigi haldusasutus on talle täpseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud ootusi. Siiski ei saa liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, ning liidu õigust kohaldama kohustatud riigisisese ametiasutuse tegevus, mis on sellega vastuolus, ei saa olla õigussubjekti jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus. Nimelt ei saa liikmesriigi praktika, mis on vastuolus liidu õigusnormidega, luua õiguspärast ootust isikule, kes saaks sellega tekkinud olukorras soodustatud seisundi (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Association nationale d’assistance aux frontières pour les étrangers, C‑606/10, EU:C:2012:348, punkt 81, ning 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Avicarvil Farms, C‑443/21, EU:C:2022:899, punktid 39–41 ja seal viidatud kohtupraktika). 132 Lisaks ei saa isikutel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, mida liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Kapniki A. Michailidis, C‑99/22, EU:C:2023:382, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). 133 Nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 104 ja 111, tuleneb käesoleval juhul esiteks direktiivi 2001/55 artikli 6 lõike 1 punktist b, et nõukogu võib kohustusliku ajutise kaitse mis tahes ajal lõpetada, ja teiseks selle direktiivi artiklist 7, et liikmesriigid ei saa pärast kohustusliku ajutise kaitse lõppemist jätkata fakultatiivse ajutise kaitse andmist, mille nad võisid olla ette näinud. Sellest järeldub, et käesoleval juhul ei saanud Madalmaade ametiasutused anda fakultatiivse ajutise kaitse saajatele liidu õigusega kooskõlas olevat konkreetset kinnitust kaitse miinimumkestuse kohta, v.a kinnitus, mille kohaselt need ametiasutused kohustusid jätkama fakultatiivset ajutist kaitset ajal, mil kohustuslik ajutine kaitse veel kestab. 134 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu siiski, et Madalmaade ametiasutused oleksid andnud põhikohtuasjas osalevatele kolmandate riikide kodanikele sellise kinnituse, kuid seda peavad siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohtud. 135 Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et direktiivi 2001/55 artikleid 4 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kes on andnud ajutise kaitse muudele isikute kategooriatele kui rakendusotsuse 2022/382 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikud, võtab nendelt isikute kategooriatelt ajutise kaitse ära ajal, mil kestab selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel vastu võetud nõukogu otsusega antud ajutine kaitse. See liikmesriik võib nimetatud isikute kategooriatele antud ajutise kaitse ära võtta enne, kui lõpeb nõukogu otsuse alusel antud ajutine kaitse, tingimusel, et nimetatud liikmesriik ei kahjusta direktiivi 2001/55 eesmärke ega soovitavat toimet ning järgib liidu õiguse üldpõhimõtteid. Esimene ja teine küsimus kohtuasjas C‑244/24 136 Kahe esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑244/24 Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/115 artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, sest viimane on kasutanud võimalust anda talle fakultatiivne ajutine kaitse, tehakse tagasisaatmisotsus enne selle kaitse lõppemist, kui ilmneb, et kaitse lõpeb varsti ja selle otsuse toime on kuni kaitse lõppemise kuupäevani peatatud. 137 Esimesena olgu üle korratud, et direktiivi 2008/115 artikli 2 lõike 1 järgi on see direktiiv kohaldatav iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult. Sellest järeldub, et selle direktiivi kohaldamisala on määratletud viitega üksnes kolmanda riigi kodaniku ebaseaduslikule riigis viibimisele, sõltumata olukorra põhjustest või selle kodaniku suhtes võetavatest meetmetest (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Ararat, C‑156/23, EU:C:2024:892, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika). 138 Järelikult võib liikmesriik teha tagasisaatmisotsuse direktiivi 2008/115 artikli 6 tähenduses üksnes kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib tema territooriumil ebaseaduslikult (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punktid 37, 38 ja 59, ning 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Odbor azylové a migrační politiky MV (tagasisaatmisdirektiivi kohaldamisala), C‑257/22, EU:C:2023:852, punkt 39). 139 Kõnealuse direktiivi artikli 6 lõige 6 lubab äärmisel juhul teha otsuse seadusliku riigisviibimise lõpetamise kohta ühel ajal tagasisaatmisotsusega sama haldusakti raames, kuna kumuleerimise võimalus lubab liikmesriikidel tagada haldusmenetluste, mille tulemusel need otsused tehakse, ja nende otsuste suhtes algatatud kaebemenetluste üheaegsuse või isegi liitmise, ning ületada tagasisaatmisotsuste kättetoimetamisega seotud praktilised raskused (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 49). 140 Sellest järeldub, et direktiiviga 2008/115 on vastuolus see, kui liikmesriik teeb tagasisaatmisotsuse kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib selle riigi territooriumil seaduslikult. 141 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 151 märkis, ei sea seda järeldust kahtluse alla asjaolu, et liikmesriigi pädev asutus täpsustab tagasisaatmisotsuses sõnaselgelt, et sellel otsusel ei ole mõju seni, kuni asjaomane isik viibib riigis seaduslikult. 142 Nimelt tuleneb ühelt poolt määruse 2018/1860 artikli 3 lõikest 1, et iga tagasisaatmisotsuse kohta peab asjaomane liikmesriik kohe pärast selle otsuse tegemist viivitamata sisestama Schengeni infosüsteemi hoiatusteate, „et [saaks] kontrollida, kas tagasipöördumiskohustus on täidetud, ning toetada tagasisaatmisotsuse täitmist“, sealhulgas juhul, kui sellel otsusel ei ole kohest mõju. Viimati nimetatud juhul viibib aga asjaomane isik hoiatusteate sisestamise kuupäeval selle liikmesriigi territooriumil veel seaduslikult ja tal võib olla õigus reisida teistesse liikmesriikidesse. 143 Teiselt poolt teeb liikmesriigi pädev asutus sellise enneaegse tagasisaatmisotsuse, ilma et ta saaks arvesse võtta mis tahes muutusi asjaoludes, mis ilmnevad selle otsuse tegemise ja asjaomase isiku riigis seadusliku viibimise lõppemise vahel ning mis mõjutaks oluliselt selle isiku olukorra hindamist direktiivi 2008/115 ja eelkõige selle artikli 5 alusel. 144 Lõpuks tuleb täpsustada, et vastupidi sellele, mida väidab Madalmaade valitsus, ei võrdu tagasisaatmisotsuse tegemine käesoleva kohtuotsuse punktis 140 meenutatud materiaalõiguslikku nõuet rikkudes sellise menetlusliku kohustuse rikkumisega nagu õigus olla ära kuulatud, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R. (C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533). Sellise sisulise nõude rikkumisele peab seega järgnema sanktsioon, ilma et oleks vaja uurida, kas pädev asutus oleks võinud jõuda teistsuguse otsuseni, kui ta ei oleks seda rikkumist toime pannud. 145 Teisena tuleneb ühelt poolt direktiivi 2001/55 artiklist 8 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga g, et asjaomane liikmesriik peab ajutise kaitse saajale väljastama elamisloa, mis võimaldab tal elada selle liikmesriigi territooriumil. 146 Teiselt poolt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 112, peavad liikmesriigi rakendatava fakultatiivse ajutise kaitse saajatel vastavalt selle direktiivi artiklile 7 olema kõik õigused, mis on selle direktiiviga antud kohustusliku ajutise kaitse saajatele. Järelikult on liikmesriik kohustatud andma fakultatiivse ajutise kaitse saajatele elamisloa, mis võimaldab neil elada selle liikmesriigi territooriumil seni, kuni seda kaitset ei ole neilt ära võetud. 147 Sellest järeldub, et seni, kuni neile isikutele on antud fakultatiivne ajutine kaitse, elavad nad seaduslikult asjaomase liikmesriigi territooriumil ja nende suhtes ei saa seega teha tagasisaatmisotsust direktiivi 2008/115 tähenduses. 148 Selline järeldus ei ole vastuolus direktiivi 2001/55 sätetega, mis käsitlevad konkreetsemalt tagasisaatmist. 149 Nii on selle direktiivi artiklis 20 ette nähtud, et pärast ajutise kaitse lakkamist kohaldatakse liikmesriikides kaitse ja välismaalastega seotud õigust, „ilma et see piiraks [direktiivi] artiklite 21, 22 ja 23 kohaldamist“. Need artiklid ei mõjuta aga põhimõtet, mille kohaselt võib direktiivi 2008/115 tähenduses tagasisaatmisotsuse, millega kohustatakse asjaomast isikut lahkuma liidu territooriumilt, teha üksnes riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku suhtes. 150 Igal juhul tuleb rõhutada, et direktiivi 2008/115 artikli 4 lõike 2 kohaselt ei piira see direktiiv ühegi sellise sätte kohaldamist, mis kuulub ühenduse sisserännet ja varjupaika käsitlevasse õigustikku, sealhulgas direktiivi 2001/55 sätted, kui need osutuvad kolmanda riigi kodaniku jaoks soodsamaks. Nii ei ole see aga sätte puhul, mis lubab liikmesriikidel teha etteulatuva mõjuga tagasisaatmisotsuseid. 151 Seega, vastupidi Madalmaade valitsuse väidetele ei viita miski sellele, et enneaegse tagasisaatmisotsuse tegemine tagaks asjaomastele isikutele parema õiguskaitse. See on nii seda enam, et nagu nähtub kohtuasjas C‑244/24 esitatud eelotsusetaotlusest, hakkab sellise otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg kulgema otsuse tegemise kuupäevast, mitte kuupäevast, mil avaldub selle otsuse mõju. 152 Kolmandana ja viimasena on tõsi, nagu rõhutab Madalmaade valitsus, et fakultatiivse ajutise kaitse lõppedes võivad tagasisaatmisotsuste tegemise eest vastutavad riigisisesed ametiasutused leida ennast olukorras, kus tuleb samal ajal anda hinnang suurele hulgale eri isikute olukordadele, mis võib kaasa tuua ülekoormuse nende asutuste töös. Siiski ei ole selline oht iseenesest piisav, et oleks võimalik teha erand käesoleva kohtuotsuse punktis 147 meenutatud põhimõttest. 153 Kõigepealt ei saa liikmesriik vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tugineda riigisisestele raskustele, et põhjendada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus UFC – Que choisir ja CLCV, C‑407/21, EU:C:2023:449, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). 154 Seejärel tuleb märkida, et kõigi fakultatiivse ajutise kaitse saanud isikute viibimine asjaomase liikmesriigi territooriumil ei muutu automaatselt ebaseaduslikuks alates kuupäevast, mil see kaitse lõpeb. Nii võib mõni neist isikutest olla esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja neil võib põhimõtteliselt olla õigus jääda asjaomase liikmesriigi territooriumile, mis välistab nende suhtes tagasisaatmisotsuse tegemise vähemalt seni, kuni nende taotluse kohta ei ole otsust tehtud (vt selle kohta 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (varjupaigataotlejate abistamise kriminaliseerimine), C‑821/19, EU:C:2021:930, punkt 137). 155 Lisaks, kuna on tõsi, et kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul on õigus esitada enne teda puudutava tagasisaatmisotsuse tegemist oma seisukoht tema riigisviibimise seaduslikkuse, direktiivi 2008/115 artikli 5 ja artikli 6 lõigete 2–5 võimaliku kohaldamise ning tema tagasisaatmise tingimuste kohta, võib asjaomane liikmesriik selle isiku ära kuulata kuupäeval, mil ta ei viibi veel ebaseaduslikult tema territooriumil, tingimusel et tagatud on isiku võimalus esitada tegelikult ja tõhusalt oma seisukohad (vt selle kohta 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega, C‑166/13, EU:C:2014:2336, punktid 69–71, ja 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Boudjlida, C‑249/13, EU:C:2014:2431, punkt 68). 156 Lõpuks, kuigi direktiivi 2008/115 eesmärk on kehtestada tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika, mistõttu ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku väljasaatmine peab üldjuhul olema liikmesriikide jaoks prioriteet (vt selle kohta 10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R., C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punkt 43), peavad liikmesriigid samas tagama, et järgitaks liidu õigusest tulenevaid materiaalõiguslikke ja menetluslikke nõudeid, et neid kodanikke saadetaks tagasi inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust (vt selle kohta 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 72). 157 Teisisõnu, kui liikmesriigi ametiasutused, kes peavad tegema tagasisaatmisotsuseid, seisavad silmitsi väga suure hulga samaaegset läbivaatamist vajavate üksikjuhtumitega, sest liikmesriigi antud fakultatiivne ajutine kaitse lõpeb, on direktiiviga 2008/115 vastuolus üksnes see, kui need asutused lükkavad niisugust olukorda arvestades rohkem kui mõistliku aja võrra edasi tagasisaatmisotsuste tegemise kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes viibivad selle liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult, kuna neile antud fakultatiivne ajutine kaitse on lõppenud. 158 Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et direktiivi 2008/115 artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, sest viimane on kasutanud võimalust anda talle fakultatiivne ajutine kaitse, tehakse tagasisaatmisotsus enne selle kaitse lõppemist, isegi kui ilmneb, et kaitse lõpeb varsti ja selle otsuse toime on kuni kaitse lõppemise kuupäevani peatatud. Kohtukulud 159 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: 1. Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel artikleid 4 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kes on andnud ajutise kaitse muudele isikute kategooriatele kui nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse, artikli 2 lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikud, võtab nendelt isikute kategooriatelt ajutise kaitse ära ajal, mil kestab selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel vastu võetud Euroopa Liidu Nõukogu otsusega antud ajutine kaitse. See liikmesriik võib nimetatud isikute kategooriatele antud ajutise kaitse ära võtta enne, kui lõpeb nõukogu otsuse alusel antud ajutine kaitse, tingimusel, et nimetatud liikmesriik ei kahjusta direktiivi 2001/55 eesmärke ega soovitavat toimet ning järgib liidu õiguse üldpõhimõtteid. 2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, sest viimane on kasutanud võimalust anda talle direktiivi 2001/55 artiklis 7 ette nähtud fakultatiivne ajutine kaitse, tehakse tagasisaatmisotsus enne selle kaitse lõppemist, isegi kui ilmneb, et kaitse lõpeb varsti ja selle otsuse toime on kuni kaitse lõppemise kuupäevani peatatud. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi. ( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.