Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

G. Š.le laenusumma, siis oleks võlakiri olnud kostja käes, aga mitte hageja käes. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks G. Š.le tagastanud 15 000 eurot. 01.02.2014 võlakirjas oli kirjas, et kostja kohustus tasuma igakuiselt 25-ndaks kuupäevaks vaevatasu summas 270 eurot, kuid võlakirjas ei olnud sätestatud, et kostja tasub 270 eurot võlasumma tagastamiseks. Kostja eestikeelne võlakirja sisu ei vasta vene keeles tõlgitule. Eestikeelses tõlkes on osutatud järgmist: „Regulaarsete maksetena, igakuiselt summas 270 eurot, mitte hiljemaks kui 25 kuupäev“. Kostja jättis tahtlikult tõlkimata sõna „vaevatasuna“. Eluliselt ei ole usutav, et hageja annaks kostjale laenu seitsmeks aastaks (periood 01.02.2014-01.02.2021), saamata kasu. Hageja kinnitas veelkord, et pooled leppisid kokku selles, et rahasummast 15 000 eurot pidi kostja tasuma hagejale 1,8%, so 270 eurot igakuiselt 25-ndaks kuupäevaks. Hageja märkis, et tõepoolest kostja tasus mõnel korral hagejale 270 eurot kuus, kuid ei teinud seda igakuiselt. Vaatamata sellele, hageja ei esita nõuet selle tasu kostjalt väljamõistmiseks (tlk 31-34).

tegemist on konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega, kuna sellega loodi kostjale iseseisvad rahalised kohustused hageja ees. Võlakirjas II ei olnud ettenähtud, et 15 00 eurot võib tasuda hagejale teiste isikute kaudu. Hageja kinnitas, et ei esita nõuet kostja vastu intressi väljamõistmiseks (tlk 5560). Kostja vastuväited

eurot. Kostja osutas vastuse punktis 2.2. toodud selgitustele ning leidis, et kostja ning G. Š. olid kokku leppinud, et tasu raha kasutamise eest on 740 eurot ning kostja tasub selle pärast laenu põhiosa tagastamist. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kostja õigeks ka täienduste punktis 4 hageja tõlgendust, nagu oleks kostja 2014. aastal tasunud G. Š.le vaid intressi. Kostja maksis G. Š.le igakuiselt laenu tagasi summas 270 eurot. Seda, et kostja tasus 2014. aastal G. Š.le vähemalt 9*270= 2 430 eurot on hageja tunnistanud nii 12.05.2021 istungil kui ka 01.06.2021 menetlusdokumendi p-s 4. Kostja selgitas täiendavalt, et tegelikkuses tasus ta 2014. aastal G. Š.le 2 970 eurot, mida kostja tõendab tunnistajate ütlustega. Seoses täienduste punktis 5 esitatuga selgitas kostja, et tegi enne 01.02.2015 tähtaja saabumist G. Š.le ettepaneku laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks kuni 2018. aasta lõpuni ning G.Š. nõustus selliselt tähtaega pikendama. Muus osas jäid kehtima kostja ja G. Š. vahel varem kokkulepitud tingimused. Kuna G. Š. oli mures enda tervise pärast, soovis ta, et tema surma korral toimuks laenu tagasimaksmine hagejale. Kuivõrd aga G. Š. tervis paranes, jätkas kostja laenu tagasimaksete tasumist igakuiselt G. Š.le kuni laenu täies ulatuses tasumiseni vastavalt kokkulepitule (viimase põhisumma tagasimakse tegi kostja G. Š.le 2018. aasta septembris summas 150 eurot, misjärel tasus kostja oktoobris ning novembris G. Š.le veel 270 eurot ning detsembris 2018 tasus 200 eurot). Kostja märkis, et nõude loovutamine, millele hageja on viidanud täienduste punktides 6-7 on nii eluliselt usutamatu kui ka vastuolus käesolevas asjas kogutud tõenditega. G. Š. ei ole väitnud, et ta loovutas nõude hagejale, samuti ei ole G. Š. keeldunud ühegi makse vastuvõtmisest. Lisaks pole tõendatud, et kostjale G. Š. poolt laenatud 15 000 eurot oleks osaliselt kuulunud hagejale. Kostja tõendas dokumentaalsete tõenditega, et teostas 2018. aasta maist juulini tagasimakseid G. Š.le. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et G. Š. poleks kostjalt raha vastu võtnud või oleks selle raha kostjale tagastanud – seega veel 2018. aastal ei väljendanud G. Š. mingis vormis, et kostja oleks kohustust täitnud vale isiku suhtes. Isegi kui nõude loovutamine leiab tõendamist, tuleb kostja kohustus lugeda nõuetekohaselt täidetuks VÕS § 169 lg 1 alusel.Täienduste p-des 10-13 asus hageja seisukohale, et kostja poolt koostatud ja allkirjastatud dokument, mis on pealkirjastatud kui võlatunnistus ja milles viidatakse kostja ning hageja vahelisele võlasuhtele (hagi lisa 1, vandetõlgi tõlge 01.06.2021 menetlusdokumendi „Taotlus dokumentaalsete tõendite esitamise kohta“ lisa nr 3, edaspidi „Võlatunnistus 2“) kajastab hageja ning kostja vahelist „kokkulepet“ ja seda tuleb kvalifitseerida kui konstitutiivset võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja ei nõustunud hageja tõlgendusega ning väidetega täienduste punktides 10-13. Samuti osutas kostja, et sellised väited on vastuolus hageja enda 12.05.2021 kohtuistungil antud selgitustega. Kohtuistungil ütles hageja: „ma ei tea, nad rääkisid omavahel. Mina lubasin enda peale teise „raspiska“ kirjutada, mille koostas kostja. Ma nägin seda alles kui oli tehtud.“ Järelikult ei vasta tõele hageja väide, et võlatunnistus 2 väljendaks hageja ning kostja vahelist kokkulepet. Hageja ning kostja ei ole omavahel mitte kunagi mitte milleski kokku leppinud, nad ei ole omavahel tuttavad ega olnud enne 12.05.2021 istungit mitte kunagi suhelnud. Kostja asus seisukohale, et võlatunnistus 2 on käsitletav kui kostja ning G. Š. vahel 01.02.2014 sõlmitud laenulepingu edasilükkava tingimusega täitmise kokkuleppe (TsÜS § 102 lg 2). Hageja on 01.06.2021 menetlusdokumendis antud selgitustes ja istungil antud ütlustes tunnistanud, et võlatunnistus 2 on koostatud, kuna G. Š. oli haige. Samuti tunnistas hageja, et võlatunnistuses 2 esitatu pole tõele vastav – kuigi võlatunnistusel 2 on kirjas, et hageja laenas kostjale 15 000 eurot, on hageja kinnitanud, et pole raha kostjale üle andnud. Samuti on hageja 12.05.2021 kohtuistungil ning ka täienduste punktis 12 kinnitanud, et võlatunnistus 2 pole koostatud tema tahte kohaselt. Kostja selgitas, et koostas ja allkirjastas võlatunnistuse 2 kokkuleppel G. Š.ga selleks, et vaid G. Š. surma puhul saaks hageja astuda võlasuhtesse G. Š. asemele. Seetõttu on võlatunnistusel 2 ka viidatud esialgsele laenulepingu sõlmimise kuupäevale ning sõnastatud võlatunnistus sama moodi nagu võlatunnistus 1. Kuna tingimust, mille puhul oleks kostjal tulnud täita seni täitmata kohustus hagejale (edasilükkav tingimus) ei saabunud enne, kui kohustus sai täies ulatuses täidetud G. Š.le, ei ole võlatunnistusel 2 mingisuguseid õiguslikke tagajärgi. Järelikult puudub hagejal nõudeõigus võlatunnistuse 2 alusel. Alternatiivne käsitlusena märkis kostja, et kui kohus asub seisukohale, et võlatunnistus 2 ei ole käsitletav kostja ning G. Š. vahel sõlmitud laenulepingu edasilükkava tingimusega

täitmiskokkuleppena, palus kostja kohtul lähtuda alljärgnevast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-12515 p-s 13 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Samas punktis on Riigikohus ka selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Kostja osutas, et hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe oleks olnud luua konstitutiivne võlatunnistus. Vastupidi, hageja on menetluses läbivalt kinnitanud võlasuhte seotust G. Š. ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga. Järelikult, kui asuda seisukohale, et võlatunnistus 2 on võlatunnistus, saab tegemist olla vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja osutas, et hageja ise on käesolevas menetluses kinnitanud, et kostjal ei ole hageja ees võlatunnistuses 2 nimetatud võlga. Võlatunnistuses 2 on kirjutatud: „Mina, J. M., ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxx linn, xxx xx-xx, võtsin 01.02.2014 pr Š. E.lt, ik xxxxxxxxxxx, võlgu summas 15 000 (viisteist tuhat) eurot, mille kohustun tagastama 01.02.2021.“ 12.05.2021 istungil selgitas hageja, et tema ei ole andnud kostjale raha ei 01.02.2014 ega ka mitte hiljem (ega pole ka viibinud juures, kui G. Š. kostjale raha andis). Järelikult ei ole võlatunnistuses 2 kirjeldatud võlasuhet olemas. Hagejal ei ole võlatunnistuse 2 alusel võimalik kostjale nõuet esitada, kuna selles nimetatud asjaolud ei ole mitte kunagi realiseerunud – hageja ei ole andnud kostjale 15 000 eurot, mistõttu laenusuhet ei ole tekkinud ning seega ei ole kostjal ka kohustust hageja ees. Teise alternatiivse käsitlusena osundas kostja, et juhul kui kohus asub seisukohale, et võlatunnistusest 2 on siiski tuletatav kostja kehtiv ning täitmata kohustus hageja ees, on kostja seisukohal, et kohustus on osaliselt aegunud. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 15 000 eurot tasumist ning viiviseid alates 02.02.2021. Võlatunnistus 2 sätestab kostjale kohustuse tagastada laenusumma 15 000 eurot igakuiste maksetena summas 270 eurot iga kuu 25. kuupäevaks. Kuivõrd laen on antud 01.02.2014, pidi kostja tagastama laenu igakuiselt summas 270 eurot alates 01.02.2014 ning esimene maksetähtaeg saabus 25.02.2014. Tuginevalt TsÜS § 142 lg 1 ja § 154 leidis kostja, et võlatunnistuse 2 alusel esimene tagasimakse summas 270 eurot muutus sissenõutavaks 26.02.2014 ja aegumistähtaeg algas 01.01.2015. Teise tagasimakse summas 270 eurot tähtaeg oli 25.03.2014 ja see muutus sissenõutavaks 26.03.2014 ning aegumistähtaeg algas 01.01.2015. 2014. aastal oleks kostja pidanud võlatunnistuse 2 alusel tagastama kokku 2 970 eurot, millise nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2015 ning selles ulatuses aegus hageja nõue 01.01.2018. 2015. aastal oleks kostja pidanud võlatunnistuse 2 alusel tagastama 3 240 eurot ning selles täiendavas ulatuses aegus hageja nõue 01.01.2019. 2016. aastal oleks kostja pidanud võlatunnistuse 2 alusel tagastama 3 240 eurot ning selles täiendavas ulatuses aegus hageja nõue 01.01.2020. 2017. aastal oleks kostja pidanud võlatunnistuse 2 alusel tagastama 3 240 eurot ning selles täiendavas ulatuses aegus hageja nõue 01.01.2021. Seega on hageja nõue aegunud kogusummas 12 690 eurot ning põhivõlgnevusest oli hagi esitamise ajaks aegumata nõue suuruses 2 310 eurot. Järelikult on viivisenõue, mis on arvestatud aegunud põhinõudelt, samuti aegunud ning käesoleval juhul on võimalik nõuda viiviseid vaid põhinõudelt summas 2 310 eurot (TsÜS § 144). Kostja märgib, et 2018. aasta maksed G. Š.le ei ole käsitletavad nõude tunnistamisena TsÜS § 158 lg 1 ja lg 2 tähenduses, kuna kostja ei teinud makseid hagejale vaid kolmandale isikule. Kostja ei teadnud, et G. Š. ning hageja on abielus ning tal puudus soov tasuda võlgnevust hagejale, mistõttu pole maksed käsitletavad kui hageja nõude tunnustamisena. Kokkuvõtvalt oli kostja seisukohal, et hageja nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna kostjal puudub kohustus hageja ees. Kui kohus leiab, et nõuet ei saa jätta täies ulatuses rahuldamata, palus kostja jätta hagi osaliselt rahuldamata aegumise tõttu (tlk 78-84). Kohtuotsuse põhjendused

osaliselt.

dokument pealkirjaga: „raspiska“) (tlk 21). Võlakirja, vandetõlgi V. K. poolt tõlgitud eestikeelse tõlke (tlk 92) ja vandetõlgi seletuse (tlk 108) kohaselt on võlakiri sõnastatud järgnevalt: „Mina, J. M., ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxx linn, xxx xx-xx, võtsin 01.02.2014 hr Š. G.lt võlgu summas 15 000 (viisteist tuhat) eurot, mille kohustun tagastama 01.02.2015. Tasu kohustun maksma igakuiselt, hiljemalt iga kuu 25. kuupäevaks, 270 eurot. Tagatiseks panen mulle kuuluvad sõiduautod Citroën, riiklik reg-nr xxxxxx ja Ford Transit, riiklik reg-nr xxxxxx. Pooled on konsensuslikult märkinud ja kohus nõustub sellega, et G. Š. ja kostja vahel on VÕS § 396 lg 1 mõistes 01.02.2014 sõlmitud laenuleping, mis on välja antud VÕS § 30 lg 1 vormis.

pikendada laenu tagastamise tähtaega kuni 01.02.2021 tingimusel, et kostja allkirjastab võlakirja, milline vormistatakse hageja nimele, see oligi seotud sellega, et G. Š.l oli diagnoositud onkoloogiline haigus ning ei olnud teada, millega haigus lõpeb (tlk 31-32). 01.02.2015 võlatunnistuse allkirjastamisega kostja nõustus sellega, et G. Š. loovutas nõude hagejale (tlk 32). Hageja kinnitas, et lubas enda peale teise „raspiska“ kirjutada, mille koostas kostja. Hageja nägi seda, kui see oli tehtud (tlk 47), teise „raspiska“ juures viibis G. Š. (tlk 59). Hageja märkis 01.06.2021 vastuse punktis 6.2, et ta nõustus G. Š.lt nõuete vastu võtmisega, põhjuseks oli G. Š. tervisliku seisundi halvenemine, ei olnud teada, kas ta jääb ellu või mitte. Peale selle võttis G. Š. hagejalt kostjale laenu andmiseks raha ning sel põhjusel nõustus hageja nõuete vastu võtmisega, kuna hageja oli ka ise huvitatud kostjalt raha tagasi saamisest. G. Š. ja hageja leppisid suuliselt kokku nõude loovutamises ja kuna elati ühise perena, siis ei peetud vajalikuks sõlmida kirjalikku nõude loovutamise lepingut (tlk 57). Kostja tunnistas, et G. Š. palvel vormistati kaks allkirjastatud paberit, ühe tema nimele ja teise E. Š. nimele, seda selgitas G. Š., et on haige, põeb vähki ja võib igal momendil surra, seetõttu sooviski, et raha makstaks tema surma korral E. Š.le (tlk 17). 28.06.2021 vastuses kinnitas kostja, et mõlemad võlatunnistused koostati kostja poolt. G. Š. ja kostja muutsid kokkuleppeliselt laenulepingut ning pikendasid laenu tagasimakse tähtaega. Viimane võlatunnistus on koostatud seoses G. Š. haigestumisega ja tegelikkuses kostja hagejalt raha laenanud ei ole (tlk 79). Kostja märkis 28.06.2021 vastuse punktis 2.8, et nõude loovutamine on eluliselt usutamatu ja vastuolus kogutud tõenditega, kuna G. Š. ei ole väitnud, et loovutas nõude hagejale ja G. Š. ei ole keeldunud ühegi makse vastu võtmisest. Isegi kui nõude loovutamine leiab tõendamist, siis tuleb kostja kohustus lugeda nõuetekohaselt täidetuks (VÕS § 169) (tlk 80). Kostja oli seisukohal, et hageja nimele antud võlatunnistus oli olemuselt sõlmitud laenulepingu edasilükkava tingimusega täitmise kokkuleppega (TsÜS § 102 lg 2), kuna see ei väljenda hageja ja kostja kokkulepet (tlk 80). Kostja selgitas, et koostas ja allkirjastas hageja nimele võlatunnistuse kokkuleppel G. Š.ga selleks, et G. surma puhul saaks hageja astuda võlasuhtesse G. Š. asemele ja seetõttu oli võlatunnistuses viidatud ka esialgsele laenulepingu sõlmimise kuupäevale ning see oli sõnastatud selliselt nagu esialgne võlatunnistus. Kuna tingimust, mille puhul oleks kostjal tulnud seni täitmata kohustus hagejale (edasilükkav tingimus) ei saabunud enne, kui kohustus sai täies ulatuses täidetud G. Š.le, ei ole võlatunnistusel õiguslikke tagajärgi ja sellest tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus võlatunnistuse alusel (tlk 81). G. Š. andis 22.09.2021 toimunud kohtuistungil järgmisi ütlusi: kostja võttis 01.02.2014 võlakirja alusel temalt võlgu 15 000 eurot (tlk 114), kostja lubas selle aasta pärast tagastada, tänutäheks selle eest maksab talle igakuiselt 270 eurot (tlk 114 pöördel), kostja maksis 2014 tasu võla andmise eest 270 eurot kuus, so 9 kuud. Kostja põhisummat 15 000 eurot 01.02.2015 ei tasunud (tlk 114 pöördel). Raspiska (võlakirja) koostas kostja (tlk 114 pöördel). Kui tuli võla maksmise tähtaeg, siis palus kostja tähtaega pikendada. G. Š. selgitas, et ta ütles kostjale, et tema tervis ei ole korras ja seetõttu annab ta oma õigused hagejale (abikaasale) üle ja tasumine toimub abikaasa, mitte tema kaudu (tlk 115).G. Š. kinnitas, et andis nõude 15 000 eurot hagejale üle. Teatas hagejale, et kostja soovis võla tagastamiseks tähtaega pikendada. Kostja palus teda, et ta räägiks abikaasaga, et ta annaks ajapikendust. G. Š. ütles, et esimese võlakirja enda oma tõmbas ta puruks (sama tegi ka kostja) ja G. Š. viskas enda oma ära, kui teine võlakiri õiguste üleandmises abikaasale ja tähtaja pikendamises oli kokku lepitud. Esimest raspiskat ei olnud enam vaja, kuna kõik õigused läksid minu abikaasale üle (tlk 115). Teise raspiska koostas ja trükkis kostja. Kostja kirjutas teisele raspiskale hageja isikukoodi ja oma allkirja (tlk 115), isikukoodi dikteeris G. Š. kostjale ja viimane kirjutas (tlk 116). Lepiti kokku, et esimese võlakirja tingimused lähevad üle teise võlakirja (tlk 115), tingimused pakkus välja kostja (tlk 115 pöördel). G. Š. vastas hageja esindaja küsimusele, et kostja oli nõus edaspidi tasuma 270 eurot selle eest, et ta kasutab 15 000 eurot (tlk 115 pöördel). Eelkõige rääkis G. Š. nendest tingimustest hagejaga ja siis kostjaga (tlk 115 pöördel). Võlgnevus esimesest võlakirjast läks üle hagejale, see oli siis 270 eurot kaks kuud ja 200 eurot üks kuu, 9 kuud oli makstud (tlk 115 pöördel), so märts kuni oktoober (tlk 117

pöördel) ja see maksti 2014 sularahas (tlk 116). Kohtu küsimusele: ühel kuul maksis 70 eurot (oktoobris 2014 tlk 117 pöördel) ja 200 eurot jäi võlgu (tlk 115 pöördel). Peale teist võlatunnistust ei ole kostja talle ega hagejale midagi maksnud. 2018 saatis kolm korda 270 eurot, siis ütles ta kostjale, et rahad ei tule talle maksta, vaid tuleb abikaasale kanda (tlk 115 pöördel). Teist võlatunnistust oli eraldi vaja, kuna G. oleks võinud ära surra (tlk 120 pöördel). Kohus leiab, et hageja kinnitustest ja G. Š. ütlustest tulenevalt on senise ja uue võlausaldaja kokkulepe nõude loovutamise osas tõendatud (VÕS § 164 lg 1 ja TsMS § 230 lg 1). G. Š. ütlustest tuleneb, et ta loovutas hagejale põhivõlgnevuse 15 000 eurot ja tasu laenusumma kasutamise eest (sh võlgnevuse 740 eurot). Kohus märgib, et loovutatud nõuded ei sisalda piiranguid, need on selgelt määratletavad ja nõuete loovutamine on kostja suhtes toimunud õiguspäraselt. Kuivõrd hageja on nõude omandanud loovutamise teel ning asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja, so G. Š. asemele, siis on hagejal nõudeõigus kostja vastu ning teisest võlatunnistusest tulenevad kohustused tuli kostjal täita hagejale, kes on 01.02.2015 võlatunnistusest ja nõude loovutamisest tulenevalt õigustatud isikuks. Kostja ühepoolsel otsustusel maksete tegemine G. Š.le (so pärast hageja nimele antud võlatunnistust) ei saa järeldada seda nagu nõude loovutamist ei oleks toimunudki. Vaidluse all ei ole asjaolu, et mõlemad võlatunnistused koostas kostja. Viimase võlatunnistuse andmise ja allkirjastamisega kinnitas/tunnistas kostja ühtlasi ka seda, et ta on nõude loovutamisest teadlik ja kohustub nõude tasuma hagejale, sõltumata asjaolust ja võlatunnistuses kajastuvast ebaõigest või ekslikust sõnastusest, et kostja ei saanud tegelikkuses hagejalt laenu. Hageja nimel võlatunnistuse andmise põhjuseks oli G. Š. halb tervislik seisund ja viimase tahtest väljendatult loovutati nõue hagejale ning kostja nõustus andma võlatunnistuse eeltoodut aktsepteerides, seejuures kajastas võlatunnistus ka kostja tahet, mis väljendus omakorda laenusumma tagastamise tähtaja pikendamises ning millega nõustusid ühiselt ka hageja ja

G. Š.

G. Š. ütlustest ei tulene ja kostja ei ole tõendanud, et G. Š. ning kostja tahteks oli üksnes laenulepingu kokkuleppeline muutmine ja hageja nimele antud võlatunnistuse näol oleks tegemist eelviidatud isikute vahelise laenulepingu lisaga laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks. Hageja nimele antud võlatunnistus ei kajasta eelnevat ega ka kostja väitel tingimuslikult seda, et hageja saanuks G. Š. asemele võlasuhtesse astuda üksnes viimase surmajärgselt. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud ega tuvastatav, et 01.02.2015 võlatunnistus oleks antud edasilükkava tingimusega. Seega jätab kohus kostja väited, mis põhinesid sellel, et võlatunnistus anti edasilükkava tingimusega, nõude loovutamine on eluliselt usutamatu, kuna G. Š. ei ole väitnud, et ta oleks hagejale nõude loovutanud, tähelepanuta.

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;

järeldada seda, et tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Seda enamgi, et muud kohustuse täitmise tingimused jäid võlatunnistuses esialgsega samaks, sh tunnustati esialgse põhisumma olemasolu. Riigikohus on avaldanud seisukoha, et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Kohtul tuleb ka välja selgitada, kas ja millistest vastuväidetest on kostja loobunud. Vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist ning lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest. Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas. Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada (Riigikohtu 24.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 24). Kohtule nähtuvalt on kostja hageja nimele antud võlatunnistusega loobunud vähemalt nende vastuväidete esitamisest, mis puudutavad asjaolusid, mille esinemist ta on võlatunnistuses selgelt kinnitanud, sh laenukohustuse olemasolu, selle suurus (so põhivõlgnevus on 15 000 eurot) ja tasu võlgnevus kahel kuul 270 eurot ja ühel kuul 200 eurot, kohustuse tagastamise tähtaeg, so 01.02.2021. Asjaolu, et kostja ei nõustu esitatud seisukohtades, et hageja ei andnud laenu kostjale või et hagejal ei ole nõudeõigust ja nõude loovutamist ei toimunud, ei ole enam vaidluse all (arvestades siinjuures kohtu eelnevaid põhjendusi), sest kostja on nimetatud vastuväidetest võlatunnistust andes/allkirjastades loobunud.

laenusumma kasutamise eest, mida on väljendanud ka võlatunnistuse tõlkinud tõlk. G. Š. ütluste kohaselt tasus kostja talle 2014. aastal 9 kuu vältel igakuiselt laenusumma kasutamise eest 270 eurot, so kokku 2430 eurot (tlk 114 pöördel). Eeltoodust tulenevalt tuleb 2014. aastal makstud summa 2430 eurot (9 x 270= 2430 eurot) arvata laenusumma kasutamise tasu ehk intressi katteks, kuna selliselt tuli kostjal esialgset võlatunnistust täita. Kohus nõustub hagejaga selles, et teise võlatunnistuse andmisel ja allkirjastamisel 01.02.2015 ei olnud kostja laenupõhisummat 15 000 eurot tasunud. Kohus lähtub hagi esemest ja samas vastuväited ning seisukohad, mis põhinevad intressivõlgnevusel (740 eurot, kajastub 01.02.2015 võlatunnistuses, tlk 6 ja tlk 72), ei oma asjas ka tähtsust, kuivõrd hageja ei nõua võlatunnistusest ja hagist nähtuvalt eelmärgitud intressivõlgnevust kostjalt. Kohus märgib, et 01.02.2015 võlatunnistuse sõnastusest lähtuvalt on selge, et kostja kohustus hagejale tagastama laenusumma 15 000 eurot ja igakuiste maksete tasumise kuupäevaks märgiti 25. kuupäev ja makse suuruseks on 270 eurot ning laenu kasutamise tasu ehk intressi võlatunnistus ei kajasta. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostjal ei lasu hageja ees 01.02.2015 võlatunnistuse kohaselt laenusummalt intressi tasumise kohustust (va intressivõlgnevus esimesest, so 01.02.2014 võlatunnistusest). Edasiselt märgib kohus, et kostjal lasus tõendamiskoormus 01.02.2015 võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise, sh sularaha üleandmise ja vastuvõtmise (tasumise) osas. Kostja tunnistaja I. M. ja T. T. on 22.09.2021 toimunud kohtuistungil andnud ütlusi, mis puudutavad G. Š.le sularaha maksmist. I. M. ütlused: Kui tunnistaja ise andis raha üle, siis oli summaks 270 eurot, andis vist kaks korda raha üle. Võib olla võis see olla aasta 2016 või 2017, tunnistaja arvas, et see oli 2017 (tlk 122). Mitte keegi ei näinud seda, kui tunnistaja andis G. Š.le kahel korral salongis 270 eurot (tlk 123 pöördel). G. Š. talus käies tunnistaja raha üle andmist ei näinud, tunnistaja lihtsalt teadis, et sõidetakse sinna, et raha anda. Tunnistaja nägi, et abikaasal (kostjal) oli käes raha ja ta läks selle rahaga sinna tallu. Summa oli 270 eurot, see võis olla 2016 või 2017. Talus käis ta abikaasaga arvatavalt kaks korda (tlk 122). Tunnistaja kinnitas, G. Š. käis nende juures kodus üsna tihti, so 15 korda (käimised olid aastatel 2014-2018, tlk 122 pöördel), perioodiliselt. Tunnistaja teadis öelda, et G. Š. käis nende juures, sest abikaasa maksis talle võlga tagasi (tlk 122). Tunnistaja kinnitas, et aastatel 2014-2018 nägi ta, et raha oli G. Š. käes, telefoni all nende kodus 15 korral (tlk 122 pöördel). Telefoni all oli 50-sed kupüürid ja nägi, et see ei olnud üks rahakupüür (tlk 122 pöördel). Mõnikord oli ka niimoodi, et abikaasa võttis tunnistaja pangakontolt raha välja või andis tunnistaja talle sularahas ning ta teadis, et abikaasa maksab G. Š.le 270 eurot ning sellest tunnistaja järeldas, et abikaasa peab pidevalt seda summat maksma ja annab sellise summa üle (tlk 122 pöördel). Kui G. Š. käis 15 korral nende juures, siis nägi ta raha üleandmist (tlk 122). Abikaasa asetas raha telefoni peale ja teisalt nägi, et juuakse teed ja laua peal on raha koos telefoniga (tlk 122 pöördel). Kohtu küsimusele vastas tunnistaja, et teadis, et 15 korral maksis abikaasa 270 eurot (tlk 123 pöördel). Viimane kokkusaamine G. Š.ga oli 2018, võib olla oli vist puhkuselt tulles kevadel (tlk 122 pöördel). Kohtu küsimusele vastas tunnistaja, et abikaasa rääkis talle (on kuulnud), et vahepeal oli muutunud võlakiri teise kasuks, abikaasa olevat öelnud, et mis see naine siia puutub (tlk 123). Kostja tunnistaja T. T. ütluste kohaselt käis G. Š. nende juures kodus (tlk 124), alates 2014 tihti, käidi ka G. Š. talus, sõidud toimusid 2014-2017 (tlk 124 pöördel). Tunnistaja teadis, et kostja (isa) andis G. Š.le mingi raha üle, need kohtumised olid vähemalt kord kuus (tlk 124 pöördel). Kostja pani raha köögis lauale ja pärast kööki astudes lebas raha juba G. Š.st vasakul pool ja raha peale oli asetatud telefon, kostja istus paremal pool. Tunnistaja oletas, et raha peal oli G. Š. telefon (tlk 124 pöördel). Summasid tunnistaja ei teadnud, kuid nägi, et laua peal ei olnud 50 ega 100 eurot, vaid seal oli laual rahapakk (tlk 125). 7 korda nägi tunnistaja, et G. Š. oli vanemate juures (tlk 124 pöördel). Talus käidi G. Š. juures kaks kolm korda koos kostjaga ja tunnistaja nägi raha üleandmist (tlk 125). Baari ees, sõiduki juures kõnniteel, suvel 2017 ühel korral andis kostja G. Š.le

raha üle (tlk 125). Kõik kokkusaamised G. Š.ga olid seotud raha maksmisega, perekonniti läbi ei käidud (tlk 125 pöördel). Kohus on seisukohal, et kostja tunnistajate I. M. ja T. T. ebamääraste ütluste alusel ei ole võimalik kohtul tuvastada ega tõendatuks lugeda kohustuse täitmist (sularahas maksmisi). Kostja ei ole kohtu ette toonud täiendavaid tõendeid sularaha maksmise osas, millest tulenevalt saaks lugeda kostja kohustused täidetuks. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Riigikohus on 09.05.2018 otsuse 2-16-4918 punktis 10 selgitanud, et aegumist lahendades ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1177- 12, p 10; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 11). Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-40-13, p 13). Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. Hageja nõude aluseks on 01.02.2015 antud deklaratiivne võlatunnistus (tlk 6, tlk 72). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 154 lg 1 sätestab, et korduvate kohustuste, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatud aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevast kolmeaastastest aegumistähtajast. Samas aegumise algusele tuleb kohaldada TsÜS § 154 lg-s 1 sätestatut. Hagiavaldusest tulenevalt pidi kostja võlgnevuse 15 000 eurot tagastama 01.02.2015 võlatunnistuses märgitult igakuiselt 25. kuupäevaks osamaksete (270 eurot) alusel ja võlgnevus pidi olema tasutud lõpptähtajaga 01.02.2021 (tlk 6 ja 72). Seega on tegu korduvate kohustustega. Riigikohus on sedastanud, et kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks (vt nt 17.02.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 11; Riigikohtu 12.11.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Hageja nõuab sisuliselt kostjalt nende osamaksete tasumist, mille perioodiks on 01.02.2015 kuni

01.02.2021 (võla tagastamise periood), vastavalt 01.02.2015 antud võlatunnistusele ja võlasuhte algusajaks oli teise võlatunnistuse puhul 01.02.2015, mistõttu ei ole põhjendatud arvestada asjas võlaperioodi alguseks laenu andmise kuupäeva, so 01.02.2014 ja esimese osamakse tähtajaks oli võlatunnistuse järgi 25.02.2015, mitte 25.02.2014 nagu kostja on 28.06.2021 vastuse punktis 2.22 märkinud (tlk 81). Hagis toodud nõuete alusdokumendiks on antud juhul hageja nimele antud võlatunnistus, mitte esialgne G. Š.le antud võlatunnistus. Kohus tuvastas, et tagasimaksed kostjalt G. Š.le on toimunud 06.05.2018 summas 270 eurot, maksekorralduse nr 717, selgituses: „J.“ (tlk 18); 07.06.2018 summas 270 eurot, maksekorralduse nr 722, selgituses: „J. M.“ (tlk 19); 08.07.2018 summas 270 eurot, maksekorralduse nr 726, selgituses: „J. M.“ (tlk 20). 01.06.2021 täiendatud hagiavalduse punktis 14 kinnitas hageja, et kostja ei ole hagejale tagastanud võlgnevust 15 000 eurot ega ole tasunud intresse. Hageja selgitas, et hageja nimele antud võlatunnistuses ei olnud ettenähtud, et kostja võib 15 000 eurot tasuda G. Š. või muu kolmanda isiku kaudu. G. Š. ütles hagejale, et kostja kustutas talle intressi võlgnevuse, milline tekkis enne 01.02.2015 kolme kuu eest (so esimese võlatunnistusest tulenevalt). Hageja ei esita nõuet kostja vastu intressi väljamõistmiseks (tlk 60). Hageja palus 01.06.2021 täiendatud hagis kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 15 000 eurot ja viidatud põhinõudelt ka viivised (tlk 61 ja tlk 62). 22.09.2021 kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et nõue ei ole aegunud, kuna laenu põhisumma ei olnud tagastatud nagu kostja kohustus oli võlakirjas. Selles oli kirjas, et kostja kohustub tagastama hiljemalt 01.02.2021 (tlk 113 pöördel). 28.06.2021 vastuse punktis 2.8 oli kostja seisukohal, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et G. Š. poleks kostjalt raha vastu võtnud või oleks selle raha kostjale tagastanud, seega veel 2018. aastal ei väljendanud G. Š. mingis vormis, et kostja oleks kohustust täitnud vale isiku suhtes. Isegi kui nõude loovutamine leiab tõendamist, tuleb kostja kohustus lugeda nõuetekohaselt täidetuks VÕS § 169 lg 1 alusel (tlk 80). Nimetatud vastuse punktis 2.20 leidis kostja, et juhul kui kohus asub seisukohale, et võlatunnistusest 2 on siiski tuletatav kostja kehtiv ning täitmata kohustus hageja ees, on kostja seisukohal, et kohustus on osaliselt aegunud. Vastuse punktis 2.22 osundas kostja, et kuivõrd laen anti 01.02.2014, siis pidi kostja laenu tagastama alates 01.02.2014 ja esimese osamakse maksetähtajaks oli 25.02.2014 (tlk 81). TsÜS § 142 lg 1 ja § 154 tuginedes leidis kostja, et hageja nõue on aegunud kogusummas 12 690 eurot ning põhivõlgnevusest oli hagi esitamise ajaks aegumata nõue suuruses 2310 eurot. TsÜS § 144 tulenevalt on aegunud ka kõrvalnõue, mis on arvestatud aegunud põhinõudelt ja viiviseid on võimalik nõuda üksnes põhinõudelt 2310 eurolt (tlk 82). Lisaks eeltoodule märkis kostja, et 2018. aasta G. Š.le tehtud maksed ei ole käsitletavad nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 ja 2 tähenduses, kuna kostja ei teinud makseid hagejale, vaid kolmandale isikule. Kostja ei teadnud, et G. Š. ning hageja on abielus ning tal puudus soov tasuda võlgnevust hagejale, mistõttu pole maksed käsitletavad kui hageja nõude tunnustamine (tlk 82). VÕS § 169 lg 1 kohaselt kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 01.02.2015 võlatunnistusega loobus kostja nõude loovutamisega seonduvatest vastuväidetest ja kostja oli enda poolt koostatud võlatunnistuse andmisel/allkirjastamisel teadlik hagejale nõude loovutamisest. Samuti on tunnistaja G. Š. korduvatest ütlustest tulenevalt kostjat teavitatud nõude loovutamisest ja sellest, et nõuded tuleb täita hagejale (tlk 115, tlk 115 pöördel ja tlk 116). Seega tuli kostjal VÕS § 164 lg 2 kohaselt 01.02.2015 võlatunnistusest tulenevad kohustused täita hageja ja mitte G. Š. ees. Hageja nõudis kostjalt täiendatud hagiavalduses lisaks viivistele põhivõla 15 000 euro tasumist (tlk 61) ja on kinnitanud kohtule, et kostja ei ole hagejale võlgnevust summas 15 000 eurot tagastanud ja hageja nimele antud võlatunnistuses ei ole

sätestatud, et kostja võinuks võla tasuda G. Š. või kolmanda isiku kaudu (tlk 60). Eeltoodust järelduvalt ei ole kostja 01.02.2015 võlatunnistusest tulenevat põhikohustust hageja ees täitnud ja hageja ei ole andnud nõusolekut ega kiitnud heaks G. Š.le maksete tegemist. Seega 2018. aastal G. Š.le tehtud maksetega ei saa lugeda 01.02.2015 võlatunnistusest tulenevat kohustust osaliselt (so kohaselt) täidetuks, kuna maksed ei ole tehtud õigustatud isikule, so hagejale ja viidatud maksete tegemist G. Š.le ei saa käsitleda TsÜS § 158 lg 1 ja 2 tähenduses hageja nõude tunnustamisena. Kohus märgib, et 2015 osamaksete aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 01.01.2016 kell 00:00 ja lõppes TsÜS § 146 lg-ga 1 kooskõlas 31.12.2018 kell 24:00. Seega on 2015. aastal tekkinud põhivõlgnevus summas 2970 eurot aegunud (11 x 270=2700 eurot, periood veebruar kuni detsember 2015). 2016 osamaksete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2017 kell 00:00 ja lõppes 31.12.2019 kell 24:00, seega 2016. aastal tekkinud põhivõlgnevus summas 3240 eurot (12 x 270=3240 eurot, periood 01.01.2016 kuni 31.12.2016) on aegunud. 2017 osamaksete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2018 kell 00:00 ja lõppes 31.12.2020, mis tähendab seda, et 2017. aastal tekkinud põhivõlgnevus summas 3240 eurot (12 x 270=3240 eurot, periood 01.01.2017 kuni 31.12.2017) on aegunud. 2018 osamaksete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2019 kell 00:00 ja oleks lõppenud 31.12.2021. 2018. aastal peatus TsÜS § 160 lg 1 mõistes nõuete aegumine, kuna hageja esitas hagiavalduse kohtule 11.02.2021. Aegunud põhinõude kogusummaks on 9450 eurot (2970+3240+3240). Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees 5550 eurot (15 000 9450=5550 eurot). Kohus märgib, et kostja ei ole kohustust hageja ees osaliselt täitnud, samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kohustuse rikkumine oleks vabandatav. 01.06.2021 täiendatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 15 000 eurot (tlk 61). Kuivõrd hagiavalduses esitatud nõue on 9450 euro ulatuses aegunud, siis rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5550 eurot (15 000-9450=5550 eurot).

alates 02.06.2021 põhinõudelt 5550 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.