B2 Impact OÜ hagi M.I vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2733 eurot 38 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX), lepinguline esindaja Anu Volmer (e-post XXX) Kostja: M.I (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja 2262 eurot 3 senti (s.o põhinõue 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 227 eurot 2 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).
3.Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2000 eurolt) alates 29. jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ viivisenõue 217 euro 49 sendi ulatuses ja sissenõudmiskulude nõue 15 euro ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue (238 eurot 69 senti).
Jätta menetluskuludest 83% M.I ja 17% B2 Impact OÜ kanda.
6.Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 369 eurot 35 senti.
7.Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (369 eurolt 35 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 28. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule M.I (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjal enda kasuks välja põhivõlgnevus 2000 eurot, intress 238 eurot 69 senti, viivis 444 eurot 69 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 7. novembril 2023 krediidilepingu, mille alusel sai kostja krediiti smmas 2000 eurot. Lepingus lepiti kokku intressimääras 41% aastas, krediidi kulukuse esialgne määra 48,55%. Krediidi kogukulu ja krediidi kulukuse määr on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et intressimäär on 41% aastas ja kogu krediidilimiit 2000 eurot võetakse koheselt kasutusse viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 60 kuu jooksul 60 igakuise tagasimaksena. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Esialgne võlausaldaja saatis 9. veebruaril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingu 24. veebruaril 2024 üles. Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 7. novembril 2023 krediidilepingust (dtl 66 – 68; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 63 – 65). Lepingu alusel sai kostja 2000 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 10. kuupäevaks 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, millele lisandus intress.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas 2
koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
6.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 48,55% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (7. novembril 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72%. Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena 3
(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
9.Hageja on hagi p-s 1.2 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja keskmise sissetuleku andmeid. Kostja esitatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline. Esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hagile on lisatud laenutaotlus (dtl 49), Maksu- ja Tolliameti päringu vastus (dtl 52-57) ja avalike andmebaaside väljavõtted (dtl 58-62). Hagiavalduse kohaselt ei ole esialgne võlausaldaja kostjalt nõudnud konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule esitatud tõenditest (Creditinfo ja Krediidiregistri, rahvastikuregistri, Ametlike Teadaannete ning EMTA väljavõtted) ei ilmne kostja tegelikud igakuised kohustused. Ka siis, kui kohus saaks lähtuda esialgse võlausaldaja kindlaks tehtud sissetulekust (keskmiselt 1597 eurot 6 senti kuus), ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud kostja kohustusi. Esialgne võlausaldaja on kostja kohustuste hindamise puhul lähtunud krediidiandja enda praktikast tulenevale statistikale, millest järeldati, et kostja sissetulekutest tulenevalt oli kostja kohustuste baasmäär 525 eurot 11 senti. Lisaks on krediidiandja arvestanud kostja majapidamiskuludeks Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi 463 eurot 32 senti ning arvestanud puhvriga 75 eurot (s.0 5% netosissetulekust) muude ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks. Kohus on seisukohal, et krediidiandja poolt kasutatav kostja igakuiste kulutuste hindamise mudel ei kajasta kostja tegelikke kohustusi. Tegemist on üksnes krediidiandja enda statistikal põhineva oletusega, mille pinnalt ei saa teha konkreetse laenutaotlejaga seotud otsuseid. Seega on krediidiandja jätnud krediidiotsust tehes arvestamata laenutaotleja tegelike igakuiste kohustustega. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 4
Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
11.Hageja on hagiavalduses toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et sellises olukorras tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud 2000 eurot.
12.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Kostja ei ole maksegraafiku alusel ühtegi osamakset tasunud. Esimene makse oleks pidanud olema 10. detsembril 2023. Esialgne võlausaldaja on 9. veebruaril 2024 määranud kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Selleks ajaks oli kostja viivituses detsembri, jaanuari ja veebruari maksetega. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges krediidiandja lepingu 24. veebruaril 2024 üles öelduks (dtl 71-72). Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.
13.Kuivõrd leping on kehtivalt üles öeldud, on hagejal õigus nõuda kogu võlgnevuse tagastamist. Hagejal on õigus nõuda põhivõla 2000 euro tagastamist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole nõude ümberarvestuses kostja suhtes intressinõuet esitanud.
14.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest Lepingu kohaselt on viivise määr 0,07% päevas (s.o 24% aastas). VÕS § 4034 lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära. 5
Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates 25. veebruarist 2024 (ülesütlemisele järgnevast päevast) kuni 28. jaanuarini 2025 (hagi esitamiseni) 227 eurot 2 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (2000 eurolt) alates 29. jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale 18. märtsil 2024, 8. aprillil 2024 ja
30.aprillil 2024 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on kohtule ka esitatud (dtl 80 – 86). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot (25 + 5 + 5). Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmisega seotud kulusid 15 euro osas (s.o 50 eurot – 35 eurot). Praegusel juhul ei ole hageja sissenõudmiskulude nõuet selles osas põhjendanud.
17.Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2262 eurot 2 senti (s.o põhinõue 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 227 eurot 2 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (2000 eurolt) alates 29. jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (238 eurot 69 senti). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 217 euro 49 sendi ulatuses (444,69 – 227,2) ja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses (50 – 35). Kohus jätab rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.
18.Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 2733 eurot 38 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2262 eurot 2 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 83% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 83% kostja ja 17% hageja kanda.
19.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 445 eurot (riigilõiv 385 eurot, kohtutäituri tasu 40 eurot ja lepingulise esindaja kulud 20 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 143 p 4 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks ka menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel edastamise kulud. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9). See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks asi lõppkokkuvõttes lahendatakse. Hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse 6
kulude hüvitamist kommenteeritava paragrahvi esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro menetluskulude hüvitise maksmist (TsMS § 484 2 teine lause).
20.Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on seega kokku 445 eurot (385 + 40 + 20). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 369 eurot 35 senti (445 x 0,83). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (369 eurolt 35 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.