2-21-113895/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Credit24 krediidikonto üldtingimuste punktist 9.3 tuleneb, et krediidiandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kliendil kohustus viivist maksta, kui klient ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Üldtingimuste punkt 1 kohaselt on viivitusintressi aasta- ja päevamäär võrdne intressimääraga. Krediidikonto personaalsete tingimuste (leping nr 4783170) kohaselt kohaldub intressimäär 45,96% aastas, 0,13% päevas. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär on 45,96% aastas, s.o 0,13% päevas. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär ajavahemikul 01.01.2020. a kuni käesoleva ajani 0,00% (8% aastas). Lepingus kokkulepitud viivisemäär 45,96% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on viivis alates 10.03.2021. a kuni 25.06.2021. a 135,65 eurot. Viivis eelnimetatud põhivõlga summa tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2.lasuses sätestatud määras eelpool nimetatud perioodil kujuneb kokku summas 23,08 eurot. Tulenevalt asjaolust, et viivisemäär 0,13% päevas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlalt (975,19 eurot) alates 10.03.2021. a kuni 25.06.2021. a VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb 4 (5)

8.Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmist summas 40 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Nimetatud säte hõlmab kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade saatmist. Hagiavalduse kohaselt on hageja edastanud kostjale järgmised meeldetuletused: 09.03.2021. a nõudekiri, 30.03.2021. a meeldetuletuskiri, 05.04.2021. a pretensioon, 13.04.2021. a meeldetuletuskiri ning 26.04.2021. a hagihoiatus. Seejuures ei ole hagiavaldusele lisatud ühtegi viidatud meeldetuletuskirjadest. Kohtule on esitatud üksnes 16.02.2021. a koostatud teade lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohta, lepingu ülesütlemisavaldus ja teade nõude loovutamise kohta lepingu ülesütlemise korral. Nimetatud teatist ei saa aga lugeda meeldetuletuskirjaks, kuivõrd võlausaldajal oli seadusest tulenev kohustus tarbijat nõude loovutamisest teavitada (VÕS § 412 lg 1) ning lisaks ei sisalda kostjale edastatud teatis ühtegi võlgnetavat summat ega ka tähtaega. Seega on hageja nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tõendamata ning kohus jätab nõude summas 40 eurot rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulu maakohtus kokku 200 eurot, s.o hagiavalduselt tasutud riigilõiv. Tegemist on põhjendatud menetluskuluga. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Kostja hagile ei vastanud ja kostjal asja menetlusega seoses menetluskulusid ei ole tekkinud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.