Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes
Hagihind
9 841,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu maantee 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ, asukoht Tartu maantee 83-603, 10115 Tallinn, e-post: xxx); Kostja: X (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; e-post: xxx); Kostja lepinguline esindaja: Inna Bodagovskaja (GRIFF Õigusbüroo OÜ; e-post: xxx).
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt X hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlgnevus summas 5 324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 802,25 eurot, viivis põhinõudelt (5 324,01 eurot) alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot.
3.Mõista kostjalt X hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja viivis tasumata põhinõudelt (5 324,01 eurot) lepingujärgses määras 0,06% päevas alates 07.09.2021 kuni põhinõude (5 324,01 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 2 007,61 euro ulatuses.
Jätta hagi rahuldamata võla sissenõudmiskulude 35 euro nõudes.
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 5.1 Jätta menetluskulud kostja X kanda. 5.2 Välja mõista kostjalt X hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks menetluskulud 658 eurot. 5.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (658 eurot) tuleb kostjal X tasuda Aktsiaseltsile PlusPlus Capital käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Käesolevale kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,
2-21-13955 kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 06.09.2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu põhivõlgnevuse, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes. Harju Maakohus jättis hagi 09.09.2021 määrusega käiguta. Kohus palus hagejal täpsustada viivisenõuet. Hageja kõrvaldas Harju Maakohtu 09.09.2021 määruses osundatud puudused 13.09.2021 esitatud menetlusdokumendis. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 13.09.2021 määrusega menetlusse. Hageja taotleb mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 5 324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 1 802,25 eurot, viivis põhinõudelt alates 21.05.2021 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Lisaks taotleb hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist põhinõudelt alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissileping/võlatunnistuse nr 24887403. Hageja omas kostja vastu nõuet väikelaenulepingust nr L89001872193, mille alusel kostja võlgnes hagejale 5 364,01 eurot ja viivist summas 1 803,25 eurot. Kuivõrd kostja võlgnevust kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivisenõudest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega kompromissisummas 7 166,26 eurot (5364,01 eurot + 1802,25 eurot). Eelnimetatud summale lisandus lepingu p-s 5 sätestatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot.
3.Pooled on lepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Lepingu sõlmimisel kostjat hoiatati, et juhul, kui ta hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi kohest tasumist.
4.Kostja tasus nõuet summas 50 eurot, millest 10 eurot on arvestatud lepingu p-s 5.1 sätestatud lepingu sõlmimise tasu 10 euro katteks ning 40 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Kostjal on tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 5 324,01 eurot ja viivis 1802,25 eurot. Kompromissisumma muutus tervikuna sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates.
5.Lepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Hageja on arvestanud viivist põhivõlgnevuselt 5 324,01 eurot alates lepingu lõpetamise päevast 21.05.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.09.2021 ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt määras 0,06% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2-21-13955
6.Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuvälise esindajana toimetanud kolm võlateatist 29.05.2020, 02.12.2020, 02.09.2021 kostja teadaolevale elukoha aadressile xxx. Juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3, on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja esitas 22.09.2021 vastuse hagiavaldusele, milles vaidles tema vastu esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu ja faktiliselt tõendamata.
8.Hageja esitas hagi, mis tugineb 17.03.2020 sõlmitud kompromissleping/võlatunnistusel nr 24887403. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis põhineb varasemal kohustusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 20.07.2018 Inbank AS-ga laenulepingu. Hageja ei ole tõendanud esialgse laenusumma väljamaksmist kostjale. Võimalik, et kostja pole laenu saanud.
9.Kostja ei saanud mitte ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS nõude omandanud. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi tõendit, et ta oleks nõude omandanud. Inbank AS ei ole kostjat teavitanud, et nõue kostja vastu oleks loovutatud. Seega ei ole hageja algset nõuet omandanud. Deklaratiivse võlatunnistuse nõudmine hageja poolt on olnud hea usu põhimõttega vastuolus ning sõlmitud kompromissileping/võlatunnistus on tühised TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostja esitab tehingu tühistamise avalduse, sest kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. Inbank AS ei ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid üles öelnud, millest tulenevalt ei saa maksegraafiku järgi mittesissnõutavaks muutunud nõuet loovutada. Kostja ei saanud lepingu ülesütlemise teadet kätte.
10.17.03.2020 allkirjastas kostja maksegraafiku väidetava võlgnevuse likvideerimiseks. Kostjale jäi mõistetamatuks nõude kujunemine. Kostja on tasunud esialgsele laenuandjale kokku 532,88 eurot, mida hagiavalduses ei nähtu. Kostja toob esile, et deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kostja ei ole loobunud õigusest vastuväiteid esitada. Hageja ei vastanud kostja e-päringule ning ei ole saatnud kostjale tutvumiseks 20.07.2018 sõlmitud laenulepingut nr L89001872193, laenulepingu ülesütlemise avaldust ja nõude loovutamise teatist. Deklaratiivses võlatunnistuses märgitud summa on ilmselgelt väär, kuid kostjal puudub võimalus esitada tõendeid ja hageja keeldus asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.
11.Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6 ls 1). Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 113 lg 6 ls 2). Kuna kostja eeldab, et võlatunnistuses on märgitud vale põhivõla summa, mis sisaldab mitte üksnes põhivõla summat, kuid ka kõrvalnõudeid, siis võib 17.03.2020 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summalt viivise kokkulepe olla osaliselt tühine. Tühisuse kontrollimiseks peab hageja esitama selge arvestuse 17.03.2020 võlatunnistuse aluseks oleva 2018. a Inbank AS-ga laenulepingu järgse võla kohta. Uues arvestuses peab hageja välja tooma, milline osa võlatunnistuse järgi nõutavast summast moodustab 2018. a laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa muid nõudeid, sh peab hageja esitama 1803,25 euro suuruse viivise arvestuskäigu.
12.Juhul kui hageja on ikkagi omandanud mõne 20.07.2018 kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude, oleks vastav nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Kostja palub kohaldada nõude aegumist.
13.Kostja märgib, et 17.03.2020 kompromissileping/võlatunnistuse allkirjastamise ajaks oli kostjal võetud arvukalt laene, kostjal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, mistõttu
2-21-13955 võttis ta uusi laene varasemate laenude likvideerimiseks. Kostjal tekkisid maksehäired suurusjärgud 6 595 eurot -26 560 eurot. Lisaks maksehäiretele olid kostjal laenukohustused Inbank AS ees kogusummas vähemalt 9870,63 eurot, millest põhivõlg 7337,91 (1602,05 + 5364,01 +371,85) ja viivised 2532,72 (652,96 +1803,25 +76,51). Kuivõrd hagejale olid kostja võlgnevused ja maksehäired teada, ei tohtinud hageja kostjaga kompromissilepinguid sõlmima. Enne kompromissileping/võlatunnistuse allkirjastamist pidi hageja põhjalikult kontrollima kostja majanduslikku olukorda ja tema võimet võetud kohustusi täita. Kostja ei olnud kompromissileping/võlatunnistuse allkirjastamise ajal krediidivõimeline.
MENETLUSE EDASINE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD
14.Hageja esitas 06.10.2021 omapoolse kirjaliku seisukoha kostja 22.09.2021 vastusele. Hageja tõi esile, et kohtule esitatud 17.03.2020 kompromissleping/võlatunnistus nr 24887403 omab deklaratiivse võlatunnistusse tunnuseid (VÕS § 30), sest kostja kinnitab selle kokkuleppe p-s 2.2, et tal on varasemast krediidilepingust tulenevad võlgnevused summas 5 364,01 eurot põhivõlgnevus ja 1803,25 eurot viivis. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud ning hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema esmaseks kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud, sh seda, et võlatunnistuse aluseks olev leping on tühine või kehtiv.
15.Kostja arutelu ja nõudmised seoses alusdokumentidega, mis tulenesid 20.07.2018 väikelaenu nr L89001872193 lepingust, on asjakohatud. Hagejal ei ole kohustust näidata ja tõendada eelnevast lepingust tekkinud võlgade kirjeldust ja arvutuskäiku ning laenusumma väljamaksmist, sh laenulepingu ülesütlemist. Ebaõige on ka kostja hinnang, et põhikohustus on tühine ja uue lepingu allkirjastamine tema poolt ei oma mingit tähtsust. Kostja on kompromissilepingu allkirjastanud, seega loetakse 17.03.2020 leping nr 24887403 sõlmituks. Tehingu tühistamisel tuleb arvestada TsÜS §-s 99 toodud tähtaegu ja TsÜS §-s 98 toodud aluseid, mida kostja arvestanud ei ole.
16.Võlatasumise kokkulepe puhul on tegemist esialgse laenulepingu alusel saadud vahendite ajatamise võimaldamisega. Hageja tuli kostjale vastu, sest antud kokkuleppega vähendati kostja viivise kohustuse suurust ning võimaldati tal tasuda võlgnevus osamaksetega. Seega ei puutu esialgse laenulepingu suhe ja sellest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtted käesolevasse menetlusse.
17.17.03.2020 kompromissilepingu sõlmimise ajal omandasid pooled kooskõlas VÕS § 578 lõikega 2 uued õigused ning loobusid varasematest nõuetest. Seega ei ole hagejal alust asuda hindama asjaolusid, mis puudutavad kostja poolt esialgse võlausaldaja Inbank AS-ga laenulepingu sõlmimist. Samuti ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks kostja väide, et kostja ei olnud kompromisslepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, kuna kõnealune asjaolu ei kohusta hagejat hoiduma kostjaga kompromisskokkuleppe sõlmimisest, et võimaldada kostjal oma võlgnevust maksegraafiku alusel tasuda.
18.Kostja esitas 27.10.2021 kohtule omapoolsed lõplikud seisukohad, sh seisukoha hageja 06.10.2021 vastusele. Kostja loeb hea usu põhimõttega vastuolus asjaolu, et ta peab tõendama võla puudumist tingimustes, millistes tal ei ole võimalik seda teha. Kostja vaatas läbi oma pangakonto väljavõtte ning ei suutnud leida esialgset laekumist pangast oma kontole. Kostja märgib, et ta ei ole väidetud laenu saanud. Kostja on seisukohal, et hageja kasutab kohtuvaidluses pahauskselt paremat positsiooni. Võib eeldada, et kui võlausaldaja ei jaga tähtsust omavaid dokumente kohtuga ja kostjaga, siis on ta eesmärk midagi varjata.
2-21-13955
19.Kostja on seisukohal, et kuna ta ei saanud raha oma arvelduskontole ega sularahas, siis laenuleping on tühine, ning võlatunnistus on samuti tühine. Riigikohus leidis 24.04.2006 kohtuotsuse 3-2-1-21-06 p-s 15, et võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.
20.Kostjal tekkisid maksehäired pärast laenulepingu sõlmimist, kuid enne võlatunnistuse allkirjastamist. Hageja pole tõendanud, et ta täitis vastutustundliku laenamise kohustust kostja ees võlatunnistuse andmisele eelnevalt. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt oleks parem nõue nii kiiresti kui võimalik kohtusse või kohtutäiturile üle anda, et vähendada jooksvat viivist, mitte sõlmida võlgnikuga perspektiivituid maksegraafikuid. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kostja peab kahjuks kõike seda, mida ta on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale ehk viivis põhinõudelt 5324,01 eurot alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1514,15 eurot, jooksev viivis alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni, sissenõudekulu 35 eurot, riigilõiv summas 550 eurot ja õigusabikulu summas 420 eurot. Sellist nõuet ei oleks tekkinud, kui hageja ei oleks kostjaga vastutustundetult maksegraafikut sõlminud.
22.Vaidlus puudub asjaolus, et hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissileping/võlatunnistuse nr 24887403. Pooled on üksmeelel, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning asjaolude tõendamiskoormis jaguneb nõnda, et võlgnik (käesoleval juhul kostja) peab tõendama võlgnevuse puudumist või selle väiksemat ulatust. Pooltel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud tõendamiskoormis peaks ümber jaotuma põhjusel, et kostjal on raskendatud eelnimetatud asjaolude osas tõendite esitamine. Samuti vaidlevad pooled 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistuse nr 24887403 kehtivuse üle ning eelnimetatud kompromissileping/võlatunnistusest nr 24887403 tulenevate nõuete õigusliku põhjendatuse üle, sh heidab kostja hagejale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.
23.Kohus käsitleb esmalt poolte vahelist vaidlust selles, kas antud juhul tuleks kõrvale kalduda vaidlusele kohalduvast poolte tõendamiskoormisest (I); siis hindab kohus 17.03.2020 sõlmitud võlatunnistus/kompromissilepingu kehtivust (II); seejärel hindab kohus lepinguliste nõuete põhjendatust ning nende ulatust (III) ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (IV). I
24.Hageja nõue põhineb kostja poolt allkirjastatud võlatunnistusel, mis on pealkirjastatud „võlatunnistus/kompromissilepinguna nr 24887403“. Eelnimetatud võlatunnistuse p 1.1 järgi omab võlausaldaja kokkuleppe sõlmimise seisuga võlgniku vastu nõuet, millise ta on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Inbank AS-lt. Nõue koosneb põhiosanõudest 5 364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1 803,25 eurot, nõue tuleneb 20.07.2018 väikelaenulepingust nr L89001872193 (dtl 2). Võlatunnistuse p-s 2.2 on pooled leppinud kokku, et võlgnik tunnustab käesolevaga lepingu p-s 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes) (dtl 2).
2-21-13955
25.VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja allkirjastatud võlatunnistus/kompromissilepingu p-s 1.1 kinnitab hageja, et omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS ́i vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Kohus nõustub pooltega, et antud juhul põhineb hageja nõue deklaratiivsel võlatunnistusel, millega kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu hageja ees.
26.Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Seejuures võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (vt RKTKo 2-19-5601 p 16.4). Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (RKTKo 2-19-5601 p 16.3).
27.Kohus loeb tuvastatuks, et vastavalt võlatunnistus/kompromissilepingu nr 24887403 p-le 1.1 kinnitas kostja võlgnevust hageja ees, sh seda, et hageja oli vaidlusaluse nõude omandanud Inbank AS ́lt ning nõue tulenes Inbank AS ja kostja vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193, 20.07.2018 (dtl 2). Sama võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas kostja, et nõue koosneb põhiosanõudest 5 364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1 803,25 eurot (dtl 2). Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud asjaolud on muutunud vaieldamatuks ka siis, kui kostja suudaks vastupidist tõendada. Vastupidisel juhul, s.t juhul, kui vaatamata kostja-poolsetele kinnitustele, säiliks tal õigus eelnimetatud faktilisi asjaolusid vaidlustada, ei täidaks poolte sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping oma eesmärki – muuta vaidlusalused asjaolud vaieldamatuks ning lihtsustada seeläbi võla sissenõudmist. Eelnimetatud kohtu hinnangut toetab asjaolu, et hageja omandas vaidlusaluse nõude kostja vastu Inbank AS ́lt ning seetõttu ei pruugi kõigi laenu väljastamise protsessi asjaoludega kursis olla (sh eelnimetatud asjaolusid kinnitavaid tõendeid enda valduses omada), mistõttu võlatunnistuse sõlmimisega lihtsustab hageja enda menetlusliku positsiooni kohtumenetluses. Kohtu hinnangul ei lähe selline hageja tegevus (ärimudel) ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu, mistõttu on alusetud kostja etteheited seonduvalt sellega, et hageja kasutab kohtuvaidluses pahauskselt paremat positsiooni.
28.Kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et hea usu põhimõttega on vastuolus asjaolu, et ta peab tõendama võla puudumist tingimustes, millistes tal ei ole võimalik seda teha. Esiteks märgib kohus, et kostja vastuväited lepingu sõlmimisele on ebajärjekindlad. Kostja väidab, et pole pangalt laenu saanud (kostja 22.09.2021 vastuse lk 2, kostja 27.10.2021 vastuse lk 2) kuid samas tugineb asjaolule, et laenuleping nr L89001872193 ei ole kehtivalt üles öeldud (kostja 22.09.2021 lk 2) ning et kostja on tasunud esialgsele laenuandjale kokku 532,88 eurot (dtl 51). Viimase kinnitamiseks esitab kostja enda arvelduskonto väljavõtte, millest nähtub Inbank AS ́ile maksete teostamine summas 532,88, ülekande selgitusse märgitud „leping L89001872193“ (dtl 55). Kohtu hinnangul ei saa kostja tugineda tõendamiskoormise vastuolule hea usu põhimõttega olukorras, kus ta ise esitab hagile vastuolulisi (vastu)väiteid ning leiab, et hagejal esineb nende tõendamise koormis.
2-21-13955
29.Kohus ei nõustu kostja hinnanguga, et tal ei ole võimalik tõendada võla puudumist. Kostja oli Inbank AS ́iga 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingu nr L89001872193 pool, mille täitmiseks ta ülekandeid teostas (dtl 51) ning millist võlgnevust võlatunnistuses kinnitas (dtl 2). Juhul kui kostja valduses ei säilinud eelnimetatud laenulepingu dokumente, oli kostjal võimalik pöörduda laenulepingu dokumentide väljastamise taotlusega Inbank AS poole. Olukorras, kus Inbank AS oleks laenulepingu dokumentide väljastamisest keeldunud, esineks kostjal õigus taotleda kohtult tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 alusel. TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel saaks kostja taotleda tõendite väljanõudmist ka kostja valdusest, põhjendades ära, miks ta arvab, et laenuleping olevat kostja käes. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kostjat esindas käesolevas tsiviilasjas õigusteadmistega isik.
30.Eespool toodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul puudub alus käesolevas vaidluses kohalduva tõendamiskoormise ümberpööramiseks. Lähtudes deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset võlatunnistust andes loobus (vt käesoleva otsuse p 27). II
31.Kostja esitatud vastuväite kohaselt on poolte sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi põhjusel, et see on vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kostja väidab, et ei saanud ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS nõude omandanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asja nr 2-16-7090 18.06.2019 otsuse p-s 14 selgitanud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Kohtu hinnangul ei saa kostja esiletoodud asjaoludel pidada hageja ja kostja sõlmitud võlatunnistus/kompromissilepingut vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased. Kohtu hinnangul ei ole kostja asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja taunitavuse kohta tõendanud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping ei ole heade kommetega vastuolus ega sel põhjusel tühine.
32.TsÜS § 86 lg 1 ei sätesta tehingu tühisuse alust tehingu võimaliku vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kuid ka sellist vastuolu kohus antud juhul ei tähelda. Kostjale pidi hageja-poolne nõude omandamine Inbank AS ́ilt olema teada hiljemalt vaidlusaluse võlatunnistus/kompromissilepingu allkirjastamisel. Samuti on kostja eelnimetatud lepingu allkirjastamisega kinnitanud p-s 1.1, et hageja omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS ́i vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193 (dtl 2). Seega on alusetu kostja vastuväide, et võlatunnistus/kompromissileping on tühine põhjusel, et kostja ei saanud ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS nõude omandanud.
33.Kostja esitas mh tehingu tühistamise avalduse TsÜS § 90 lg 1 järgi. Kostja põhjendab tehingu tühistamist asjaoluga, et kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. TsÜS § 94 lg 1 järgi on
2-21-13955 pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. TsÜS § 94 lg 3 järgi võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kohtu hinnangul ei võimalda asjas kogutud tõendid järeldada kostja eksimusse viimist hageja poolt. Kohtule ei nähtu, et hageja oleks avaldanud kostjale võlatunnistus/kompromissilepingu kohta ebaõigeid andmeid. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja tegi esialgsele laenuandjale ülekandeid kogusummas 532,88 eurot, selgitusega „leping L89001872193“ (dtl 55). Sama isikuga samast lepingu numbrist tulenevate nõuete hagejapoolset omandamist kinnitas kostja võlatunnistus/kompromissilepingu p-s 1.1 (dtl 2). Seega on kohus seisukohal, et kostjal ei olnud 22.09.2021 menetlusdokumendis õigust 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 tühistada ning seega ei ole eelnimetatud leping või selle osa muutunud TsÜS § 90 kolmanda lause järgi kehtetuks. Kuivõrd kohtu hinnangul kompromissileping/võlatunnistuse tühistamise alust ei esine, pole antud juhul tähtsust, kas tühistamise avalduse tegemise ajaks oli kostja lepingu tühistamise õigus lõppenud või mitte TsÜS § 99 lg 1 p 2 ja § 100 lg 1 tähenduses, mistõttu nimetatud küsimust kohus ei analüüsi.
34.Muu hulgas heidab kostja hagejale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuse seaduse1 § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Asja materjalidest tuleneb, et hageja on omandanud vaidlusalused nõuded (põhivõlgnevuse ja enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis) esialgselt võlausaldajalt Inbank AS-lt (dtl 2). Kostja väidab, et muutus krediidivõimetuks 17.03.2020 võlatunnistuse/kompromissilepingu allkirjastamise ajaks (vt dtl 5669). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud eelnimetatud võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisel jälgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning keelduma eelnimetatud lepingu sõlmimisest, kuivõrd kostjal olid tekkinud makseraskused ja maksehäired. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on seadusega selgelt ettenähtud laenu väljastatavale juriidilistele isikutele (krediidiasutused, s.o pangad, ja krediidiandjad). Vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist kontrollib Finantsinspektsioon. Samuti näeb eelmainitud põhimõtte järgimine ette ulatusliku informatsiooni kogumist eraisikute finantsseisundi kohta. Hagejal ei olnud sellise informatsiooni kogumiseks ei kohustust ega seadusest tulenevalt õigust. Samuti ei väljasta hageja tarbijatele laene, milline (majandus)tegevus nõuab Finantsinspektsiooni luba. Seega on alusetu kostja etteheide seoses hageja väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Sel põhjusel puudub kohtul alus VÕS § 4034 lg 7 kohaldamiseks.
35.Eespool toodust tulenevalt on kohus seisukohal, et poolte 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik.
36.Kostja esitas nõude aegumise vastuväite ning taotles selle kohaldamist. TsÜS § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kohtule nähtub asja materjalidest, et hageja nõuded kostja vastu tulenevad kostja ja Inbank AS vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193 (dtl 2). Hageja omandas eelnimetatud lepingust tulenevad kohustused kostja
2-21-13955 vastu ning 17.03.2020 sõlmisid pooled võlatunnistuse/kompromissilepingu nr 24887403 (dtl 2). Eelnimetatud võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisega katkes kostja ja Inbank AS vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193 tulenevate nõuete aegumine. Hageja nõuded kostja vastu ei oleks aegunud 17.03.2020 kuupäevaks ka siis, kui lugeda kostja ja AS vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193 tulenevate nõuete alguseks lepingu sõlmimise kuupäeva 20.07.2018. Kuid eeldatavalt muutus Inbank AS nõue sissenõutavaks siis, kui kostja jäi laenu tagastamisega võlgnevusse, mis pidi toimuma hiljem kui 20.07.2018 kuupäev. Hagiavalduse kohaselt muutus poolte sõlmitud võlatunnistuse/kompromissilepingust tulenev põhivõlgnevus ja enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis täies ulatuse sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates, seega alates 21.05.2020. Kostja ei ole eelnimetatud väidet kahtluse alla seadnud. Seega aeguksid eelnimetatud nõuded 20.05.2023 kell
00.00.Hagiavaldus oli kohtule esitatud 06.09.2021. Seega polnud 06.09.2021 kuupäevaks hageja põhinõue ja viivisenõue kostja vastu aegunud. III
37.Poolte vahel 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistuse nr 24887403 p 1.1 järgi koosneb hageja nõue kostja vastu põhiosanõudest 5 364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1 803,25 eurot (dtl 2). Sama lepingu p 5.1 järgi lisandub kohustuse hulka lepingu sõlmimise tasu 10 eurot (dtl 3). Lepingu 3.1 järgi juhul, kui vähemalt kaks graafikujärgset makset on osaliselt või täielikult hilinenud, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks ja võlausaldajal on õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma tervikuna tasumist (dtl 3). Lepingu p 3.2 järgi maksekohustuse rikkumisel nõustub võlgnik tasuma võlausaldajale viivist 0,060% (null koma null kuuskümmend) päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakatakse arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast (dtl 3).
38.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
39.Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik. Eelnimetatud lepingu sõlmimisega loobus kostja vastuväidetest põhivõlgnevuse ja sissenõutavaks muutunud viivise ulatusele. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid viivise arvestusele ega viivise määrale. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 108 lg 1 nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 5324,01 eurot ning enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 1802,25 eurot.
40.Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud viivisenõue põhinõudelt 5 324,01 eurot kompromissilepingust tulenevas määras 0,06% päevas alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivisemäära ulatusele kostja vastuväiteid ei esitanud, mh ei nähtu kohtule, et lepingus
2-21-13955 kokkulepitud viivisemäär võiks olla lepingutingimusena tühine. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 5 324,01 eurot kompromissilepingust tulenevas määras 0,06% päevas alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot.
41.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu hinnangul on õiguslikult põhjendatud edasiulatuv viivisenõue põhinõudelt 5324,01 eurot alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus mõistab edasiulatuva viivise kostjalt hageja kasuks välja ning piirab viivisenõuet põhinõude summaga.
42.Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu pärast lepingu lõppemist summas 35 eurot väljamõistmist. Nimetatud summa sisaldab endas tasulisi meeldetuletusi 35 euro eest, milliseid PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on saatnud 29.05.2020, 02.12.2020, 02.09.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus ei pea põhjendatuks kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS § 1132 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Kohtule pole esitatud kostja ja kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna teenuse tarbija on jäänud tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on teenuse osutajal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Eespool toodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata võla sissenõudmiskulude 35 euro nõudes. IV
43.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5 324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 1 802,25 eurot, viivise põhinõudelt 5324,01 eurot alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1514,15 eurot ning edasiuluva viivise põhinõudelt 5324,01 eurot alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
44.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi rohkem kui 99% ulatuses ja teeb otsuse sisuliselt kostja kahjuks, peab kohus juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
45.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisega seoses tasutud riigilõivust summas 550 eurot ja õigusabikuludest summas 420 eurot, kokku 970 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on riigilõiv summas 550 eurot hageja menetluskuluna põhjendatud ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
2-21-13955
46.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja vaid koos hagiavaldusega ja mh 06.10.2021 esitatud menetlusdokumendi eest õigusabikulusid nõudnud ei ole. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh dokumentide komplekteerimine ja analüüs) lugeda 1,5 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/h (käibemaksuga) ei pea kohus antud juhul mõistlikuks. Kohus loeb lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 72 eurot/h (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitamisele koos käibemaksuga. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 108 eurot (käibemaksuga). Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (550+108) 658 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 658 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Hageja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas 312 eurot.
47.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
48.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.