Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. juuni 2022. a , Tallinn
Kohtuasja number
2-21-13955
Kohtuasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.11.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
9806,37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kostja 14.12.2021 taotlused täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite kogumiseks rahuldamata. Jätta 14.12.2021 apellatsioonkaebusele lisatud tõend vastu võtmata.
2.Jätta Harju Maakohtu 16.11.2021 otsus muutmata.
3.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
6.Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata X poolt Aktsiaseltsile PlusPlus Capital hüvitatavateks menetluskuludeks 600 eurot.
7.Mõista X-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 600 eurot.
8.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb X-l Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-21-13955 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 06.09.2021 Harju Maakohtule hagi X vastu põhivõlgnevuse, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 5324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 1802,25 eurot, viivise põhinõudelt alates 21.05.2021 kuni 06.09.2021 summas 1514,15 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Lisaks taotleb hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist põhinõudelt alates 07.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403. Hageja omas kostja vastu nõuet väikelaenulepingust nr L89001872193, mille alusel kostja võlgnes hagejale 5364,01 eurot ja viivise summas 1803,25 eurot. Kuivõrd kostja võlgnevust kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivisenõudest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega kompromissisummas 7166,26 eurot (5364,01 eurot + 1802,25 eurot). Eelnimetatud summale lisandus lepingu p-s 5 sätestatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Pooled on lepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Lepingu sõlmimisel kostjat hoiatati, et juhul, kui ta hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi kohest tasumist.
3.Kostja tasus 50 eurot, millest 10 eurot on arvestatud lepingu p-s 5.1 sätestatud lepingu sõlmimise tasu 10 euro katteks ning 40 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Kostjal on tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 5 324,01 eurot ja viivis 1802,25 eurot. Kompromissisumma muutus tervikuna sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates.
4.Lepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Hageja on arvestanud viivist põhivõlgnevuselt 5 324,01 eurot alates lepingu lõpetamise päevast 21.05.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.09.2021 ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt määras 0,06% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2-21-13955
5.Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ on sissenõudemenetluse kohtuvälise esindajana toimetanud kolm võlateatist (29.05.2020, 02.12.2020, 02.09.2021) kostja teadaolevale elukoha aadressile XXX. Juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3, on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot.
6.Kostja arutelu ja nõudmised seoses alusdokumentidega, mis tulenesid 20.07.2018 väikelaenu nr L89001872193 lepingust, on asjakohatud. Hagejal ei ole kohustust näidata ja tõendada eelnevast lepingust tekkinud võlgade kirjeldust ja arvutuskäiku ning laenusumma väljamaksmist, sh laenulepingu ülesütlemist. Ebaõige on ka kostja hinnang, et põhikohustus on tühine ja uue lepingu allkirjastamine tema poolt ei oma mingit tähtsust. Kostja on kompromissilepingu allkirjastanud, seega loetakse 17.03.2020 leping nr 24887403 sõlmituks. Tehingu tühistamisel tuleb arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 99 toodud tähtaegu ja TsÜS §-s 98 toodud aluseid, mida kostja arvestanud ei ole.
7.Võlatasumise kokkuleppe puhul on tegemist esialgse laenulepingu alusel saadud vahendite ajatamise võimaldamisega. Hageja tuli kostjale vastu, sest antud kokkuleppega vähendati kostja viivise kohustuse suurust ning võimaldati tal tasuda võlgnevus osamaksetega. Seega ei puutu esialgse laenulepingu suhe ja sellest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtted käesolevasse menetlusse. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja palub hagi rahuldamata jätta.
9.Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis põhineb varasemal kohustusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 20.07.2018 Inbank AS-iga laenulepingu. Hageja ei ole tõendanud esialgse laenusumma väljamaksmist kostjale. Võimalik, et kostja pole laenu saanud. Kostja loeb hea usu põhimõttega vastuolus asjaolu, et ta peab tõendama võla puudumist tingimustes, millistes tal ei ole võimalik seda teha.
10.Kostja on seisukohal, et kuna ta ei saanud raha oma arvelduskontole ega sularahas, siis on laenuleping tühine ning võlatunnistus on samuti tühine. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.
11.Kostja ei saanud mitte ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS-i nõude omandanud. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi tõendit, et ta oleks nõude omandanud. Inbank AS ei ole kostjat teavitanud, et nõue kostja vastu oleks loovutatud. Seega ei ole hageja algset nõuet omandanud. Deklaratiivse võlatunnistuse nõudmine hageja poolt on olnud hea usu põhimõttega vastuolus ning sõlmitud kompromissileping/võlatunnistus on tühised TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostja esitab tehingu tühistamise avalduse, sest kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. Inbank AS ei ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid üles öelnud, millest tulenevalt ei saa maksegraafiku järgi mittesissenõutavaks muutunud nõuet loovutada. Kostja ei saanud lepingu ülesütlemise teadet kätte.
12.17.03.2020 allkirjastas kostja maksegraafiku väidetava võlgnevuse likvideerimiseks. Kostjale jäi mõistetamatuks nõude kujunemine. Kostja on tasunud esialgsele laenuandjale kokku 532,88 eurot, mida hagiavalduses ei nähtu. Kostja toob esile, et deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kostja ei ole loobunud õigusest vastuväiteid esitada. Hageja ei vastanud kostja e-päringule ning ei ole saatnud kostjale tutvumiseks 20.07.2018 sõlmitud laenulepingut nr L89001872193, laenulepingu ülesütlemise
2-21-13955 avaldust ja nõude loovutamise teatist. Deklaratiivses võlatunnistuses märgitud summa on ilmselgelt väär, kuid kostjal puudub võimalus esitada tõendeid ja hageja keeldus asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.
13.Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6 ls 1). Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 113 lg 6 ls 2). Kuna kostja eeldab, et võlatunnistuses on märgitud vale põhivõla summa, mis sisaldab mitte üksnes põhivõla summat, kuid ka kõrvalnõudeid, siis võib 17.03.2020 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summalt viivise kokkulepe olla osaliselt tühine.
14.Juhul kui hageja on ikkagi omandanud mõne 20.07.2018 kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude, oleks vastav nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Kostja palub kohaldada nõude aegumist.
15.17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamise ajaks oli kostjal võetud arvukalt laene, kostjal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, mistõttu võttis ta uusi laene varasemate laenude likvideerimiseks. Kostjal tekkisid maksehäired suurusjärgus 6 595 kuni 26 560 eurot. Lisaks maksehäiretele olid kostjal laenukohustused Inbank AS ees kogusummas vähemalt 9870,63 eurot, millest põhivõlg 7337,91 (1602,05 + 5364,01 +371,85) ja viivised 2532,72 (652,96 +1803,25 +76,51). Kuivõrd hagejale olid kostja võlgnevused ja maksehäired teada, ei tohtinud hageja kostjaga kompromissilepinguid sõlmida. Enne kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamist pidi hageja põhjalikult kontrollima kostja majanduslikku olukorda ja tema võimet võetud kohustusi täita. Kostja ei olnud kompromissilepingu/võlatunnistuse allkirjastamise ajal krediidivõimeline. Maakohtu otsus ja põhjendused
16.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 5324,01 eurot, enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise summas 1802,25 eurot ja viivise põhinõudelt (5324,01 eurot) alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1514,15 eurot. Samuti viivise tasumata põhinõudelt (5324,01 eurot) lepingujärgses määras 0,06% päevas alates 07.09.2021 kuni põhinõude (5324,01 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 2007,61 euro ulatuses. Võla sissenõudmiskulude 35 euro nõudes jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras menetluskulud kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 658 eurot.
17.Vaidlus puudub asjaolus, et hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403. Pooled on üksmeelel, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Pooltel on vaidlus selle üle, kas tõendamiskoormise peaks ümber jaotama põhjusel, et kostjal on raskendatud tõendite esitamine. Samuti vaidlevad pooled 17.03.2020 sõlmitud kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403 kehtivuse üle ning võlatunnistusest tulenevate nõuete õigusliku põhjendatuse üle, sh heidab kostja hagejale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.
18.Kostja allkirjastatud kompromissilepingu/võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitab hageja, et omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS-i vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Samuti kinnitas kostja võlgnevust hageja ees, sh seda, et hageja oli vaidlusaluse nõude omandanud Inbank AS-ilt ning nõue tulenes Inbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Sama võlatunnistuse p-s 1.1
2-21-13955 kinnitas kostja, et nõue koosneb põhiosanõudest 5364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1803,25 eurot. Kohus leidis, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest.
19.Hageja omandas vaidlusaluse nõude kostja vastu Inbank AS-ilt. Kohtu hinnangul ei lähe selline hageja tegevus (ärimudel) ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu, mistõttu on alusetud kostja etteheited seonduvalt sellega, et hageja kasutab kohtuvaidluses pahauskselt paremat positsiooni. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et hea usu põhimõttega on vastuolus asjaolu, et kostja peab tõendama võla puudumist. Kostja vastuväited lepingu sõlmimisele on ebajärjekindlad. Kostja väidab, et ta pole pangalt laenu saanud, kuid samas tugineb asjaolule, et laenuleping nr L89001872193 ei ole kehtivalt üles öeldud ning et kostja on tasunud esialgsele laenuandjale kokku 532,88 eurot. Kohus ei nõustunud kostja hinnanguga, et tal ei ole võimalik tõendada võla puudumist. Kostja oli Inbank AS-iga 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingu nr L89001872193 pool, mille täitmiseks ta ülekandeid teostas ning millist võlgnevust võlatunnistuses kinnitas. Juhul kui kostja valduses ei säilinud eelnimetatud laenulepingu dokumente, oli kostjal võimalik pöörduda laenulepingu dokumentide väljastamise taotlusega Inbank AS-i poole. Olukorras, kus Inbank AS oleks laenulepingu dokumentide väljastamisest keeldunud, esineks kostjal õigus taotleda kohtult tõendite kogumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg 2 alusel. TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel saaks kostja taotleda tõendite väljanõudmist ka hageja valdusest, põhjendades ära, miks ta arvab, et laenuleping olevat hageja käes. Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et antud juhul puudub alus käesolevas vaidluses kohalduva tõendamiskoormise ümberpööramiseks. Lähtudes deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset võlatunnistust andes loobus.
20.Kostja esile toodud asjaoludel ei saa pidada hageja ja kostja sõlmitud võlatunnistust vastuolus olevaks heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et võlatunnistus eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased. Kostja ei ole asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja taunitavuse kohta tõendanud. Kostjale pidi hageja poolne nõude omandamine Inbank AS-ilt olema teada hiljemalt vaidlusaluse võlatunnistuse allkirjastamisel. Samuti on kostja võlatunnistuse allkirjastamisega kinnitanud ps 1.1, et hageja omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS-i vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L89001872193. Seega on alusetu kostja vastuväide, et võlatunnistus on tühine põhjusel, et kostja ei saanud ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS-i nõude omandanud.
21.Asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada kostja eksimusse viimist hageja poolt. Kohtule ei nähtunud, et hageja oleks avaldanud kostjale võlatunnistuse kohta ebaõigeid andmeid. Seega võlatunnistuse tühistamise aluseid ei esine. Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud eelnimetatud võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisel jälgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning keelduma eelnimetatud lepingu sõlmimisest, kuivõrd kostjal olid tekkinud makseraskused ja maksehäired. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on seadusega selgelt ettenähtud laenu väljastavatele juriidilistele isikutele (krediidiasutused, s.o pangad, ja krediidiandjad). Vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist kontrollib Finantsinspektsioon. Samuti näeb eelmainitud põhimõtte järgimine ette ulatusliku informatsiooni kogumist eraisikute finantsseisundi kohta. Hagejal ei olnud sellise informatsiooni kogumiseks ei kohustust ega seadusest tulenevalt õigust.
2-21-13955
22.Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et poolte 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik.
23.Hagiavalduse kohaselt muutus poolte sõlmitud võlatunnistuse/kompromissilepingust tulenev põhivõlgnevus ja enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis täies ulatuse sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates, seega alates 21.05.2020. Kostja ei ole eelnimetatud väidet kahtluse alla seadnud. Seega aeguksid eelnimetatud nõuded 20.05.2023 kell 00.00. Hagiavaldus oli kohtule esitatud 06.09.2021. Seega polnud 06.09.2021 kuupäevaks hageja põhinõue ja viivisenõue kostja vastu aegunud.
24.Samuti on põhjendatud viivisenõue põhinõudelt 5 324,01 eurot võlatunnistusest tulenevas määras 0,06% päevas alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot. Viivisemäära ulatusele kostja vastuväiteid ei esitanud, mh ei nähtunud kohtule, et lepingus kokkulepitud viivisemäär võiks olla lepingutingimusena tühine.
25.Kohus ei pidanud põhjendatuks kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS § 1132 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Kohtule pole esitatud kostja ja kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele. Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
27.Maakohus rikkus TsMS § 230 lõiget 2. Maakohus ei uurinud, kas hageja pöördus Inbank AS-i poole või mitte dokumentide saamiseks. Maakohus võttis positsiooni, et hageja ei pöördunud Inbank AS-i poole, kuid see ei vasta tõele. 17.09.2021 vastas Inbank AS-i võlamenetluse spetsialist ML kostja päringule, et „X-l ei ole lepinguid Inbank Finance AS-is“ ning soovitas pöörduda hageja poole. Inbank AS-i vastusest tulenevalt võib teha järelduse, et kõik nõude aluseks olevad dokumendid on üle antud hagejale. Sel põhjusel luges kostja mõttetuks taotleda kohtult tõendite väljanõudmist Inbank AS-i valdusest. Kostja ei lisanud hagivastusele seda tõendit, kuna hageja ei väitnud, et tema valduses ei ole laenudokumente.
28.Maakohus rikkus TsMS § 5 lõiget 1. Antud juhul olid dokumendid hageja kontrolli all, kostja põhistas võla puudumist (esialgne laenusumma ei olnud üle kantud kostja arveldusarvele), seega pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Hageja ei esitanud tõendeid. Kui kostja oleks taotlenud TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel tõendite väljanõudmist kostja valdusest, sellega oleks kostja lihtsustanud hageja ülesannet. Hageja oleks esitanud nõutud dokumendid ning niiviisi oleks rikutud võistleva menetluse printsiipi. Kostja arvates pidi esimese astme kohus esitamata tõendite tõttu jätma hagi rahuldamata tõendamatuse ja põhjendamatuse tõttu.
29.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 168 lõiget 1. Kostja ei ole nõus, et hageja tegevus (ärimudel) ei lähe ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu. Hageja tegevus on VÕS § 168 lõikega 1 vastuolus. Vastavalt VÕS §-le 168 peab olema arusaadav kohtule, et hageja valduses on olemas nõude aluseks olevad dokumendid ning kui hageja ei esitanud neid kohtule, siis tal on olemas põhjused midagi varjata. Hageja pahauskselt kaldus kõrvale kohustusest oma nõuet tõendada ning kohus aktsepteeris seda, öeldes, et hageja ei pea laenu väljastamise protsessi asjaoludega kursis olema.
2-21-13955 Vastustaja seisukoht
30.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
32.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
33.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
34.Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403 ning et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all, kas maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormise ümber jaotama. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks (vt Riigikohtu 03.06.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.3-16.4). Maakohus leidis, et võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas kostja, et nõue tema vastu koosneb põhiosanõudest 5364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1803,25 eurot. Maakohus leidis, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Seda maakohtu järeldust kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu järeldust võlatunnistuse kehtivuse osas ning kostja 14.06.2022 lõppsõnas esitatud sellekohased vastuväited maakohtu otsusele tuleb TsMS § 634 lg 1 alusel jätta tähelepanuta. Seega on tegemist olukorraga, kus asjaolud võla olemasolu ja selle suuruse osas on muutunud vaieldamatuks isegi siis, kui kostja suudaks tõendada vastupidist.
35.Vastuseks kostja väitele hea usu põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ümberjaotamise kohta märgib kolleegium, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise
2-21-13955 võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kostja esile toodud asjaolud ei viita sellele, et kostja ei ole Inbank AS-ilt võlatunnistuses märgitud ulatuses laenu saanud. Kostja tugines maakohtus ka sellele, et Inbank AS ei ole laenulepingut üles öelnud, mistõttu kehtib laenuleping edasi ja seda ei saanud hagejale loovutada. Samuti tasus kostja Inbank AS-ile saadud laenust tagasi 532 eurot viitega vaidlusalusele laenulepingule. Seega ei viita need asjaolud sellele, et kostja ei ole laenu saanud, mistõttu ei ole kostja võla puudumise tõenäosust põhistanud. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus asjaolu, mida kostjal on vaja tõendada, on hageja kontrolli all. Maakohus märkis otsuses, et kostja saanuks nõuda laenulepingu dokumente Inbank AS-ilt ja vajadusel ka hagejalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Maakohtus ei toonud kostja esile, et tal pole võimalik tõendeid esitada. Seega ka ringkonnakohtu arvates pole alust tõendamiskoormist antud juhul ümber pöörata.
36.Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide võimalikust TsMS § 5 lõike 1 rikkumisest. Kostja kohustus oli tõendada võla puudumine ja seega on kostja kohustus ka nõuda vajadusel teiste isikute (sealhulgas hageja) valduses olevad tõendid välja. Kui sellisel juhul hageja esitab nõutud tõendid, ei tähenda see TsMS § 5 lõikes 1 sätestatud võistlevuse põhimõtte rikkumist. Samuti on asjakohatu kostja viide VÕS § 168 lg 1 võimalikule ebaõigele kohaldamisele. Käesoleva asja lahendamisel antud säte tähtsust ei oma. Nimetatud säte reguleerib nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavate dokumentide üleandmist ühelt võlausaldajalt teisele. Sellest, kelle valduses konkreetselt mingil hetkel on nõuet tõendavad dokumendid, ei sõltu kostja tõendamiskoormis.
37.Kostja palub ringkonnakohtul vastu võtta Inbank AS-i 17.09.2021 vastuse, millega kostja soovib tõendada, et hageja nõude aluseks olevad dokumendid on Inbank AS-i poolt üle antud kostjale. Samuti palub kostja ringkonnakohtul koguda täiendavaid tõendeid: nõuda hagejalt välja 20.07.2018 väikelaenulepingu nr L89001872193, laenu väljamaksmist tõendava maksekorralduse, laekumiste ajaloo, laenulepingu ülesütlemise avalduse, nõude loovutamisteate. Hageja on vastu kostja täiendava tõendi vastuvõtmisele ja tõendite kogumise taotluse rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole antud juhul tõendamiskoormuse ümberpööramiseks alust ja arvestades, et kostjal on lepinguline esindaja, pidi see olema kostjale arusaadav ka maakohtus. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. Seetõttu sai kostja lähtuda üksnes sellest, et kostja peab tõendama võlanõude puudumist. Selline võimalus oli kostjal maakohtus olemas. Asjaolust, et hageja ei ole väitnud, et tema valduses ei ole laenudokumente, ei saa järeldada, et kostja ei peaks oma tõendamiskoormist täitma. TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna kostja oleks saanud tõendid ja taotlused nõude puudumise osas esitada maakohtus, jätab ringkonnakohus kostja taotlused rahuldamata TsMS § 652 lg 3 alusel. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus selle füüsiliseks tagastamiseks.
2-21-13955 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
38.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
39.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 16.06.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 840 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga).
40.Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kostja lõpliku seisukohaga tutvumine ning hageja lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et menetlusdokumentidega tutvumine ei ole põhjendatud toiming, mille eest saaks menetluskulude hüvitist nõuda. Tegemist on vajaliku toiminguga, mis eelneb tavapäraselt menetlusdokumendi koostamisele. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu 3 tundi ja lõplike seisukohtade koostamise ajakulu 2 tundi on liigselt suur arvestades antud menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Suures osas on vastuses apellatsioonkaebusele hageja korranud juba maakohtus esitatud seisukohti ning lõplikes seisukohtades omakorda apellatsioonkaebuses esitatut ja sedagi üksnes poolel leheküljel. Arvestades kostja apellatsioonkaebust, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ajakulu sellele vastamiseks 2 tundi ning lõplike seisukohtade koostamiseks 1 tund. Seega on hageja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 5 tundi.
41.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuga) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud keskmiselt 80-100 eurot tund (käibemaksuta). Seega vastab hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr senisele kohtupraktikale.
42.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 600 eurot (käibemaksuga).
43.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.