Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
11.11.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-14491
Tsiviilasi
X kaebus kohtutäitur Õnne Pajuri 16.09.2019 otsuse peale täiteasjas nr 181/2013/479
Menetlusosalised
Avaldaja X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Puudutatud isik kohtutäitur Õnne Pajur
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.01.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebusele lisatud Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-1854 asja materjalide juurde võtmata.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 22.01.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-14491 muutmata.
Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
menetluskulud
X
kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
Kohtutäitur Õnne Pajur (kohtutäitur) algatas Bigbank AS-i 27.05.2013 avalduse alusel X (avaldaja) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 181/2013/479). Täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 09.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-12-28161, millega avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja kokku 14 019,56 eurot.
2-19-14491
2.Kohtutäitur koostas 27.05.2013 tasu väljamõistmise otsuse, millega mõistis avaldajalt välja täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 1546,76 eurot.
3.Sissenõudja andis 20.05.2019 kohtutäiturile teada, et avaldaja täitis sundtäitmisele esitatud nõude täies ulatuses otse sissenõudjale.
4.Kohtutäitur koostas 25.07.2019 uue tasu väljamõistmise otsuse (25.07.2019 tasuotsus), millega otsustas avaldajalt nõuda täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ning pool kohtutäituri põhitasu vastavalt otsuse tegemise ajal kehtivatele tasumääradele, s.o 660 eurot.
5.Avaldaja esitas 26.07.2019 kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri 25.07.2019 tasuotsus põhitasu osas ning teha põhjendatud ja proportsionaalne tasuotsus. Avaldajalt poole kohtutäituri põhitasu tasumise nõudmine ei ole kooskõlas varasema kohtupraktikaga ja on ebaproportsionaalne. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse suuremas osas või täielikult väljaspool täitemenetlust, arvestatakse kohtutäituri tasu kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg-s 2 sätestatud alustel ja tingimustel (Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 11 ja 13). Kui suur osa rahalisest nõudest või kogu rahaline nõue on täidetud täitemenetluse väliselt, võib ka pool kohtutäituri põhitasust olla ebaproportsionaalselt suur. Sellises olukorras tuleb kohtutäituril oma tasuotsust täitemenetluse alustamise tasu ületavas osas põhjendada, sisustades proportsionaalsust asjas teostatud vajalike täitetoimingute ja nendega kaasnenud põhjendatud kuludega (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 21; 15.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 19). Kohtutäitur ei ole seda 25.07.2019 tasuotsuses teinud. Esmaste täitetoimingute, nt täitmisteate kättetoimetamise ja pangakontode arestimise kulu peaks katma täitemenetluse alustamise tasu, mille tasumise osas avaldajal vastuväiteid ei ole. Kuna kohtutäituri 25.07.2019 tasuotsusest ei nähtu, kas ja missuguseid täiendavaid toiminguid on kohtutäitur teinud, ei ole võimalik hinnata nõutava põhitasu põhjendatust ja proportsionaalsust.
Kohtutäitur jättis 16.09.2019 otsusega avaldaja 26.07.2019 kaebuse rahuldamata.
Täitemenetluse käigus on pidevalt kontrollitud avaldaja majanduslikku olukorda, tehtud võimalikud arestimistoimingud (pangakontode arestimine, töötasu arestimine erinevates töökohtades erinevatel aegadel), kohustatud avaldajat esitama vara nimekiri jne. Avaldaja majandusliku olukorra kontrollimine on toimunud kuue aasta jooksul minimaalselt kord kuus. KTS näeb ette täpse tasu võtmise korra ning kohtutäituril puudub õigus võtta seaduses sätestatust suuremat või väiksemat tasu. Kohtutäitur ei saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt iga täitemenetluse puhul eraldi otsustada, kas ja kui palju ta tasu nõuab. See seaks võlgnikud ebavõrdsesse olukorda. Kui varem on Riigikohus leidnud, et kohtutäituril tuleb tasu osas teha diskretsiooniotsus, siis hiljem on Riigikohtu üldkogu praktikat muutnud ja asunud seisukohale, et kohtutäituril ei ole õigust ega seaduslikku alust kohtutäituri tasu vähendamiseks, diskretsiooniotsuse tegemiseks ega kohtutäituri tasu maksmisest vabastamiseks (Riigikohtu üldkogu 25.01.2018 otsus asjas nr 2-15-17249). Kohtutäituri põhitasu ei ole seotud tehtud toimingute arvuga ega nende tegemisele kulunud ajaga, vaid sissenõutava summa suurusega. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, peab kohtutäitur tegema uue põhitasu otsuse. Sellisel juhul arvestatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alustel ja tingimustel (Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 11 ja 13).
2(6)
2-19-14491
7.Avaldaja esitas 19.09.2019 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri 16.09.2019 otsus. Riigikohtu üldkogu ei tunnistanud asjas nr 2-15-17249 KTS § 35 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tasumäärasid põhiseadusega vastuolus olevaks, et muuta tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 avaldatud seisukohti. Nende asjade vahel puudub otsene seos, mistõttu kehtib jätkuvalt Riigikohtu praktika tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16. Kohtutäituril on õigus oma tasuotsus selle ebaproportsionaalsusele tuginedes täielikult tühistada. Lisaks saab kohtutäitur põhjendatud ja vajalike kulutuste katmiseks kasutada muid seaduses sätestatud võimalusi, nt nõuda võlgnikult täitemenetluse alustamise tasu ja/või lisatasu ning sissenõudjalt täitekulude ettemaksu. Asjaolu, et kohtutäitur seda ei tee, ei saa kaasa tuua võlgniku ebaproportsionaalset vastutust. Arusaamatuks jääb kohtutäituri selgitus, et tema põhitasu on võrdeline sissenõutud summaga, kuna kohtutäituril ei õnnestunud täitemenetluses avaldajalt midagi sisse nõuda. Asjaolu, et kohtutäituri tasumäärasid on vahepeal vähendatud, ei tähenda, et pool kohtutäituri põhitasust on igal juhul proportsionaalne ka olukorras, kus kohtutäituril ei ole õnnestunud nõuet üldse sisse nõuda ning ta on teinud vaid üksikud täitetoimingud. Kohtutäitur pidanuks tasuotsuse tühistama ja kasutama muid võimalusi tasu saamiseks. Avaldaja tasus küll kohtutäituri põhitasu ja täitemenetluse alustamise tasu ära, kuid see ei muuda kohtutäituri 16.09.2019 otsust õiguspäraseks. Kui tasuotsus ei ole õiguspärane, saab avaldaja nõuda enamtasutud kohtutäituri tasu tagastamist.
8.Kohtutäitur esitas 18.10.2019 vastuse, milles taotles kaebuse rahuldamata jätmist, jäädes 16.09.2019 otsuses toodu juurde. Formaliseerituse põhimõte kehtib ka kohtutäituri tasu väljamõistmisel ning kohtutäitur ei või tasu võtta vähem ega rohkem, kui seadus ette näeb. Võlgnikele ei saa kohaldada erinevat tasusüsteemi. Avaldaja oli juba täitemenetluse alustamisel teadlik, millised summad sissenõudja nõudele lisanduvad. Kohtupraktika järgi tuleb nõude tasumisel otse sissenõudjale tasuda pool kohtutäituri põhitasust. Riigikohus on leidnud, et kohtutäituril puudub õigus kohtutäituri tasu vähendamiseks ning on sellega varasemat praktikat muutnud ja diskretsiooniotsuste tegemise välistanud. KTS-ist ei tulene, et kohtutäitur peaks põhitasu sissenõudmisel põhjendama tehtud toiminguid ja nende eest nõutavat tasu. Selline lähenemine oleks vastuolus seadusega, kuna kohtutäituri tasu sõltuks võlgnike ja nende esindajate läbirääkimisoskustest. Kohtutäitur ei saa oma tegelikke kulusid sissenõudjalt küsitava ettemaksuga tasaarveldada, kuna nõude rahuldamise korral tuleb ettemaks tagastada. Kohtutäituri tasu peab olema läbipaistev ja sõltuma sissenõutavast summast. Avaldaja tasus nõutava kohtutäituri põhitasu ja täitemenetluse alustamise tasu vabatahtlikult ära. Sellega on täitemenetluses kõik nõuded täidetud.
9.Pärnu Maakohus jättis 22.01.2021 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata, kohtutäituri õigusabikulud kohtutäituri kanda ja muud menetluskulud avaldaja kanda ning kõrvaldas menetlusest Bigbank AS-i. Vaidlus puudub selles, et sissenõudja nõue rahuldati muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel ning täitemenetluses ei õnnestunud avaldajalt midagi sisse nõuda. Olukorras, kus võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud ja kohtutäitur on jõudnud teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada võlgnevuse tasumise tõttu otse sissenõudjale, reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist KTS § 41 3(6)
2-19-14491 lg 2. Kui võlgnevus tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (Riigikohtu 07.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 18). Kohtutäitur kohaldas seega õigesti KTS § 41 lg-t 2 ja tegi uue tasuotsuse, millega kohustas avaldajat tasuma pool kohtutäituri põhitasu arvestades tasuotsuse tegemise ajal kehtinud tasumäärasid. Puudusid alused jätta kohtutäituri tasu sissenõudja kanda. Avaldaja on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu 01.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 öeldut, et ka pool kohtutäituri põhitasust võib olla ebaproportsionaalselt suur, kui sisse nõudmata jäi suur osa nõudest või kogu rahaline nõue, ja teinud sellest järelduse, et kohtutäituril on õigus tasu ise vähendada. Riigikohus väljendas säärast seisukohta hinnates kohtutäituri tasu regulatsiooni põhiseaduspärasust. Riigikohus leidis, et KTS § 41 lg 2 kohaldamine toona kehtinud KTS § 35 lg 2 tasumäärades võib tuua mõnel juhul kaasa ebaproportsionaalse tasu suuruse, kuid lahendatavas olukorras oli võimalik sisustada KTS § 41 lg-t 2 põhiseaduspäraselt. Samas märkis Riigikohus, et õigusselguse ja täitemenetluse osaliste ja kohtutäituri huvide paremaks järgimiseks oleks seadusandjal otstarbekas kohtutäituri tasu regulatsiooni täpsustada. Riigikohtu üldkogu tunnistas 25.01.2018 otsusega asjas nr 2-15-17249 KTS § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt. Seadusandja kehtestas 01.09.2019 uued kohtutäituri põhitasu määrad. Riigikohtu lahendi kontekstist välja võetud lause põhjal ei saa järeldada, et kohtutäituril oleks kohustus või õigus asuda iseseisvalt KTS § 41 lg-s 2 sätestatud tasumäära muutma ja igal üksikjuhul tasu proportsionaalsust hindama. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt on kohtutäituril õigus tasu nõuda ainult seaduses sätestatud määrades. KTS § 41 lg 2 kohaldamine ei sõltu täitetoimingute arvust ega nende ajalisest kestusest. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus 08.05.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-19-13841, mille peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest Riigikohus keeldus. Puudub ka mõistlik põhjus, miks tuleks praegu nõutavat kohtutäituri põhitasu pidada ebaproportsionaalselt suureks. Täitemenetlus kestis pea kuus aastat ning kohtutäitur kontrollis selle aja jooksul avaldaja majanduslikku seisu ja tegi arestimistoiminguid. Avaldaja ei tuginenud kaebuses kohtutäiturile sellele, et kohtutäitur pidanuks oma põhjendatud ja vajalike kulutuste katmiseks kasutama muid seaduses sätestatud võimalusi. Igal juhul ei esine siinsel juhul asjaolusid, millest tulenevalt peaks avaldaja tasuma üksnes täitemenetluse alustamise tasu. Lisatasu saamise õigus on kohtutäituril vaid erandjuhtudel ning lisatasu ei saa kohaldada põhitasu asemel. Avaldaja olukorda ei oleks muutnud sissenõudjalt tasu ettemaksu nõudmine, kuna see tagastatakse sissenõudjale, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täies ulatuses sisse nõutud. Avaldaja kaebus jääb seega rahuldamata ning kohtutäituri võimalikud õigusabikulud jäävad TsMS § 175 lg 31 alusel kohtutäituri kanda ja ülejäänud menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1, 7 ja 10 alusel avaldaja kanda. Sissenõudja Bigbank AS on kaasatud puudutatud isikuna menetlusse põhjendamatult, kuivõrd avaldaja ja kohtutäituri vaheline vaidlus kohtutäituri tasuotsuse üle ei puuduta sissenõudja õigusi ega kohustusi täitemenetluses. Sissenõudja tuleb seega menetlusest kõrvaldada.
10.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 05.02.2021 määruskaebuse. Pärnu Maakohus ei pidanud 22.02.2021 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(6)
2-19-14491
11.Avaldaja taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist kaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmise osas ning tühistatud osas uue määruse tegemist, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Senine kohtupraktika kohtutäituri põhjendatud tasu osas on vastuoluline, ei ole kooskõlas TMS normide ja mõttega ning on kaasa toonud eksliku ja avaldajat ebaproportsionaalselt kahjustava kohtulahendi. KTS § 32 lg 5 seob kohtutäituri põhitasu suuruse kohtutäituri tegevuse efektiivsusega. TMS ega KTS § 41 ei reguleeri olukorda, kus täitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust. Tallinna Ringkonnakohus on 19.11.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-19-1854 analüüsinud kohtutäituri põhitasu põhjendatust olukorras, kus kohtutäituril ei õnnestunud nõuet sisse nõuda. Ringkonnakohus leidis, et kohtutäituri ametitoiming on tasuline ning tulemuspõhine, st sõltub vahetult kohtutäituri tegevuse tulemusest kohustuse sissenõudmisel (KTS § 32 lg 5). Kuigi viidatud asjas oli täitemenetlus lõpetatud nõude aegumise tõttu, mitte nõude täitemenetluse välise tasumise tõttu, puudub mõistlik põhjus nende olukordade erinevaks käsitlemiseks. Kohtutäituri põhitasu ei oleks enam tulemuspõhine, kui kohtutäitur saaks üksnes oma staatusest tulenevalt nõuda põhitasu ka juhul, kui nõue on täidetud täitemenetluse väliselt ja kohtutäitur ei ole pärast täitemenetluse alustamist mingeid toiminguid teinud. Kohtupraktikas esineb vastuolu, mis ei ole loogiliselt seletatav. KTS § 32 lg-t 5 tule täitemenetluse lõppemise korral kohaldada ühetaoliselt ning kohtutäituri põhitasu ei saa olla ühel juhul tulemuspõhine ja teisel juhul staatusepõhine. Maakohus möönis, et teatud olukordades võib ka pool kohtutäituri tasust olla ebamõistlikult suur, kuid leidis siiski, et kohtutäitur ei saa oma tasu vähendada. Sisuliselt asus maakohus seisukohale, et kohtutäituril on õigus saada ebamõistlikult suurt põhitasu, mis ei ole vastavuses kohtutäituri tehtud toimingute ja töömahuga. Normistik, mille kohus on tunnistanud ebamõistlikuks, ei saa olla õiguspärane. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei saa pidada kohtutäituri põhitasu ebaproportsionaalselt suureks. Tulemuspõhisust saab hinnata üksnes toimingute tegeliku mahu, mitte täitemenetluse ajalise kestuse alusel. Ei ole vahet, kas kohtutäitur ei tegelenud aktiivselt nõude sissenõudmisega ühe või kuue aasta jooksul. Maakohtu seisukoht, et kohtutäitur kontrollis täitemenetluse ajal avaldaja majanduslikku seisu ja tegi arestimistoiminguid, põhineb kohtutäituri paljasõnalisel väitel. Asjas esitatud andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, kas tehtud toimingute maht on proportsionaalne nõutava tasuga.
12.Kohtutäitur palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, nõustudes maakohtu määrusega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kohtutäituri tegevus oli kokkuvõttes tulemuslik, kuna avaldaja tasus aastatepikkuse surve mõjul kogu võlgnevuse. Kehtivast seadusest ei tulene, et kohtutäitur saaks sellisel juhul põhitasu vähendada. Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-1854 ei ole asjakohane, kuna selles asjas ei saanud sissenõudja nõue rahuldatud, vaid see aegus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse 5(6)
2-19-14491 muutmata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
14.Avaldaja on lisanud määruskaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-1854. Ringkonnakohus ei võta seda TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel asja materjalide juurde, kuna sellest ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Riigisisene kohtupraktika ei ole asjaolu, mille kohta tuleks esitada tõendeid. Kui menetlusosaline soovib juhtida kohtu tähelepanu konkreetsele kohtulahendile, piisab, kui selle menetlusdokumendis viidata.
15.Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et KTS § 41 lg 2 ei reguleeri olukorda, kus sissenõudja nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust. Riigikohtu praktika järgi kohaldatakse KTS § 41 lg-s 2 sätestatud kohtutäituri tasu vähendatud ulatust mh juhul, mil võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ning sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (Riigikohtu 15.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 13). Vaidlust ei saa olla selles, et need eeldused on kõnealuses täitemenetluses täidetud, mistõttu kohaldas kohtutäitur õigesti KTS § 41 lg-t 2 ja otsustas nõuda poolt põhitasu vastavalt otsuse tegemise ajal kehtinud tasumääradele. Maakohus on õigesti leidnud, et väär on avaldaja tõlgendus, et kohtutäituril on õigus hinnata ka poole põhitasu proportsionaalsust ja seda veel omakorda vähendada. Sellist seisukohta ei ole Riigikohus avaldanud. Riigikohus on 01.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 p-s 21 ning 15.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 p-s 19 üksnes juhtinud seadusandja tähelepanu asjaolule, et kui sisse jääb nõudmata suur osa nõudest või kogu rahaline nõue, võib ka pool kohtutäituri tasust olla ebaproportsionaalselt suur. Lisaks tuleb arvestada, et märgitud Riigikohtu lahendid on tehtud enne seda, kui Riigikohtu üldkogu tunnistas kohtutäituri põhitasu määrad põhiseadusega vastuolus olevaks ja seadusandja kehtestas uued, varasemast oluliselt madalamad põhitasu määrad. Eelnevast lähtuvalt ei oma tähtsust, kui kaua täitemenetlus kestis, kui palju täitetoiminguid kohtutäitur selle jooksul kokku tegi ning kui kaua nende tegemine aega võttis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-13841, p 13; 05.11.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-10513, p 17). Asjaolu, et kohtupraktikas ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamist peetud põhjendatuks olukorras, kus täitemenetlus on lõpetatud sissenõudja nõude aegumise tõttu, ei anna alust jätta seda kohaldamata, kui sissenõudja nõue on rahuldatud väljaspool täitemenetlust. Need olukorrad ei ole samad. Kui ühel juhul jääb sissenõudja nõue rahuldamata, siis teisel juhul saab sissenõudja nõue täies ulatuses rahuldatud ning võlgnikku motiveerib seda tasuma mh tema suhtes toimuv täitemenetlus ja selles tehtud täitetoimingud (nt võlgniku pangakontode arestimine).
16.Eelnevast lähtuvalt puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ja määruskaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Asja materjalidest ei nähtu ka muude menetluskulude kandmine kohtutäituri poolt. Kindlaksmääratavad menetluskulud seega puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.