Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja ja kostja poolsest müügilepingust on tuvastatav, et nimetatud lepingu objekt hakkab kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Seega saanuks peale tehingu tegemist hageja taganeda tehingust ainult abikaasa nõusolekul, kuna ühisvaraga seotud varalise õiguse käsutamise jaoks on vaja mõlemapoolset nõusolekut. Antud juhul jääb üldsegi ebaselgeks, mida hageja käsitleb taganemisavaldusena. Juhul kui selle all on mõeldud hagiavaldusega esitatud avaldust, siis ei ole hageja tõendanud, et tal on olemas vajalik nõusolek tehingust taganemise jaoks. Hageja endine abikaasa A. J. suri xxxx. Pärandvara inventuuri läbiviimise aluseks on notar R. I. pärandvara inventuuri määramise otsus 11.11.2016. Seega pidanuks hageja tõendama, et nimetatud varaliselt hinnatav tehing kuulus ka pärandvara hulka ning hageja on pärija, antud juhul on need asjaolud tõendamata, seega ei ole ka õiguslikke eeldusi tehingust taganemise jaoks olemas. Hageja poolne tehingust taganemise avaldus on õigustühine algusest peale. Tegu on seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tehinguga, kuna taganemise avalduse esitamise jaoks materiaalsed eeldused ei ole olnud täidetud, ainuüksi tehingust taganemiseks vajaliku nõusoleku puudumise tõttu. Nõusolekuta tehingust taganeda pole antud juhul võimalik ja kõik sedalaadi avaldused on õigustühised. Samuti ei ole hageja tõendanud taganemisavalduse saatmist kostjale ning ka seda, et nendes kirjades sisaldus taganemisavaldus. Hageja etteheide kostja poolt VÕS § 6 lg 1 rikkumisele ei vasta tõele, samuti on antud väide tõendamata ning kostja seda omaks ei võta. Kostja ei nõustu ka hageja väidetega nagu oleks kostja enda kohustuse täitmisest kõrvale hoidnud ning väldiks hagejaga suhtlemist. Hageja sellekohased väited on tõendamata. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Isegi kui lepingurikkumine oleks toimunud VÕS § 116 lg 4 alusel, peab eelnevalt väidetavast tehingust taganemisele andma kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmise jaoks, mida hageja teinud ei ole. Samuti märkis kostja, et ei saa enda kohustust täita temast mitte sõltuvatel põhjustel, kuna kinnistu on arestitud ebaseaduslikult ning keelumärke tõttu pole võimalik kinnistut jagada väiksemateks osadeks sh 1 ha suuruseks maatükiks, mis on kõnealuse müügitehingu objektiks. Seega ei ole kostja ka lepingu 6.1 tähenduses endal lasuvat kohustust rikkunud asjaõiguslepingu sõlmimise jaoks. Hageja ei ole õigustatud kostjalt küsima ka leppetrahvi summas 5000 eurot lepingu p 6.1.3 alusel kuna täiendavat tähtaega hageja kostjale ei ole andnud ning tehingust taganemise materiaalõiguslikud eeldused tehingust taganeda ei ole olnud täidetud, puudus nõusolek tehingust taganemise jaoks ja ka eeldusi reaalselt ei eksisteeri. Leppetrahv on ka põhjendamatult suur, tavapäraselt on see ühiskonnas valitsevate arusaamade ja kokkulepete kohaselt ca 10 % tehingu summast, antud tehingu puhul ca 90%, selline leppetrahvi suurus on hea usu põhimõtetega vastuolus kuna ületab tavapärases kinnisasja müügitehingus olevat leppetrahvi 8x. Samuti ei ole hageja kahju kannatanud. Seega saaks olla hea tavaga kooskõlas leppetrahv 650 eurot. Kostja ei nõustu ka hageja poolt välja toodud viivise väljamõistmise aluste käsitlusega ning vastav taotlus arvestada viivist hagi esitamisest on asjakohatu. Hagejal on õigus arvestada viivist antud juhul sellest hetkest kui hageja oleks tehingust taganenud seaduslikult ja tegu oleks kehtiva tehingust taganemisega, hetkel aga seda ei ole toimunud, seega ei ole ka õiguslikku alust viivist nõuda hagejal.

Kohtu põhjendused

avalduse alusel taganeda kui asjaõiguslepingut lepingu eseme omandi üleandmiseks kostjalt hagejale ei ole kostjast tulenevatel asjaoludel sõlmitud hiljemalt 30.03.2016.

taganemiseks ei saa olla üldjuhul lühem kui 6 kuud taganemise alusest teada saamisest (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend 3-2-1-43-15 p 13). Hagiavalduse kohaselt on taganemisavaldus saadetud kostjale 25.03.2020 ning 08.06.2020. Ühtegi tõendit selle kohta hageja esitanud ei ole. Hagi koos taganemisavaldusega on esitatud kohtule 22.04.2021. Kohtupraktika kohaselt võib tahteavaldusi õiguskaitsevahendite kasutamiseks teha ka kohtumenetluse jooksul. Riigikohus on leidnud, et ka kohtumenetluse ajal on võimalik esitada taganemisavaldus, ülesütlemisavaldus ja ka tasaarvestuse avaldus (vt nt Riigikohtu lahend 3-2-1-53-16 p 12). Kuna hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis asub kohus seisukohale, et taganemisavaldus on esitatud koos hagiavaldusega. Pooled on lepingus kokku leppinud, et hageja võib lepingust taganeda kahenädalase etteteatamistähtajaga juhul, kui asjaõiguslepingut lepingu eseme omandi üleandmiseks müüjalt ostjale ei ole müüjast tulenevatel asjaoludel sõlmitud hiljemalt 30.03.2016. Seega pidi hageja hiljemalt 31.03.2016 teada saama sellest, et lepingut on rikutud, ning asjaõiguslepingut sõlmitud ei ole. Mõistlikuks ajaks taganemisavalduse esitamiseks oleks kohtu hinnangul olnud hiljemalt seega oktoobri 2016 algus. Samas on hageja taganenud lepingust ca 5 aastat peale seda, kui asjaõigusleping sõlmitud pidi olema. Kohtu hinnangul ei ole hageja taganenud seega mõistliku aja jooksul ning taganemist ei saa lugeda tehtuks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ka täiendavalt 28.11.2017 kostjale kirjutanud seoses lepingu täitmisega ning viidanud lepingu p-le 6 ning 21.05.2018 kostjale kirjutanud sooviga panna paika aeg, millal saaks tehingu lõplikult ära vormistada (tlk 10). Isegi, kui asuda seisukohale, et hageja sai teadlikuks lepingu rikkumisest alles mai 2018 lõpuks, siis oleks pidanud hageja esitama taganemisavalduse hiljemalt novembris 2018. Taganemisavaldus on esitatud sel juhul aga ca 3 aastat hiljem viimase kirja saatmisest kostjale. Kuna kohus ei saa lugeda taganemisavaldust tehtuks, siis ei ole põhjendatud ka hageja nõue VÕS § 189 lg 1 ning lepingu p 6.1.3 alusel raha tagastamiseks.

mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. Kohtu hinnangul on hageja minetanud ka oma õiguse leppetrahvi nõudmiseks. Kohustuse rikkumise pidi hageja avastama hiljemalt 31.03.2016. Leppetrahvi nõue on esitatud alles koos hagiavalduse esitamisega 22.04.2021. Kohtu hinnangul ei ole seega hageja teatanud oma leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.