Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

30.10.2018 sõlmisid xxx OÜ (edaspidi ka algne võlausaldaja) ja kostja tähtajatu suulise laenulepingu, mille kohaselt algne võlausaldaja kandis kostja pangakontole üle 30.10.2018 80 000 eurot, 27.11.2018 10 000 eurot ning 14 500 eurot, seega kokku on 104 500 eurot. Ülekandeid kostja kontole tehti selgitusega, et ülekanded tehakse vastavalt kokkuleppele. 02.04.2019 ütles algne võlausaldaja laenulepingu üles ning palus kostjal tagastada 104 500 eurot kahe kuu jooksul ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Ülesütlemisavalduse sai kostja kätte 27.05.2020. Kostja pidi täitma oma kohustuse rahasumma tagastamise osas hiljemalt 27.07.2020. Kostja ei ole ettenähtud tähtajaks tagastanud võlausaldajale 104 500 eurot. Hageja ja võlausaldaja sõlmisid 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu, millega võlausaldaja loovutas hagejale oma nõude kostja vastu, mis tuleneb ülalmärgitud rahaliste vahendite pangaülekannetest summas 104 500 eurot. Kostja vastuväited hagile Kostja hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata. Pooltevahelise lepingu lisa kohaselt (allkirjastatud 24.08.2020) pidi hageja tasuma 50 000 eurot xxx OÜ pangakontole 10 kalendripäeva jooksul pärast nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude realiseerimist. xxx OÜ taganes nõude loovutamise lepingust hagejaga, kuivõrd viimane ei olnud täitnud omapoolset nõude loovutamise lepingust tulenevat kohustust tasuda 50 000 eurot. Hageja on allkirjastanud 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu täienduse 24.08.2020, kuid sama päeva õhtuks on hageja allkiri lepingu dokumendist kadunud. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 31.08.2020 uuringuaktiga nr xxx on tuvastatud, et uurimiseks esitatud Nõude loovutamise lepingu täiendusel kuupäevaga 24.03.2020 reajoontel „M B“ on väliste mõjude toimel pleekinud allkiri. xxx OÜ hinnangul pleekiva värviainega pastapliiatsi kasutamine dokumentide allkirjastamisel viitab pettusele hageja poolt. Eeltoodust tulenevalt ütles xxx OÜ juhatuse liige M R L nõude loovutamise lepingu üles, saates tühistamise avalduse hagejale. xxx OÜ ei ole 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu järgi saanud nõude eest 50 000 eurot, mistõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. xxx OÜ on andnud hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 24.08.2020, kuid hageja ei ole kohustust täitnud ka täiendava tähtaja jooksul. Pettuse kasutamine tehingute tegemisel annab mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida kohustust ka edaspidi. 26.09.2020 kell ca 08:20 saadeti e-mailiga xxx OÜ poolt hagejale tühistamise ja taganemise avaldus. Kättesaamiskinnitust hageja ei saatnud. 07.10.2020 saatis xxx OÜ nõude loovutamise lepingu ülesütlemise avalduse hagejale ka tähitud kirjana. Kuivõrd xxx OÜ on üles öelnud lepingu, mille alusel ta nõude algselt hagejale loovutas, puudub hagejal nõue kostja vastu ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt 104 500 eurot. R M L on edastanud nõude tasumise kinnitused, mille kohaselt on R L tasunud võlgnevusest tagasi maksegraafiku alusel järgnevad summad: 07.07.2020 osamakse summas 24 500 eurot; 07.08.2020 osamakse summas 20 000 eurot; 02.09.2020 osamakse summas 20 000 eurot; 12.10.2020 osamakse summas 20 000 eurot; 21.10.2020 viimase osamakse summas 20 000 eurot.

21.10.2020 xxx OÜ kinnituse kohaselt on R L tagastanud kõik laenulepingu alusel välja makstud summad kokku 104 500 eurot. xxx OÜ kinnitab, et on taganenud nõude loovutamise lepingust. xxx OÜ kinnitab, et tal puuduvad igasugused nõuded R Lilt vastu, sh. võimalikud laenulepingust tulenevad kõrvalnõuded. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal laenulepingu alusel võlgnevus hagejale summas 104 500 eurot, kuivõrd kostja on maksegraafiku alusel tasunud xxx OÜ-le kokku summa 104 500 eurot. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja väidab vastuses, et hageja ja xxx OÜ vahel on 24.08.2020 vormistatud nõude loovutamise lepingu lisa, mille kohasel pidi hageja tasuma 50 000 eurot xxx OÜ pangakontole 10 kalendripäeva jooksul pärast nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude realiseerimist. Kostja viib kohut eksitusse oma ülalmärgitud väidetega. Hageja ei vormistanud 24.08.2020 xxx OÜ-ga mingit nõude loovutamise lepingu lisa. Hageja ja xxx OÜ vahel on 24.03.2020 sõlmitud nõude loovutamise maksekokkulepe, mille allakirjutamisega xxx OÜ kinnitas, et sai hagejalt 50 000 eurot nõude hinna tasuna. Kostja poolt tõenditena esitatud võla tasumise graafikud on ebausaldusväärsed. Nad on dateeritud erinevate kuupäevadega ning kõik allkirjastatud digitaalselt 02.09.2020 xxx OÜ poolt pärast seda, kui kostja sai hagiavalduse kätte. Hageja on seisukohal, et kostja esitas ülalmärgitud graafikud kavatsusega luua kohtul väära ettekujutuse sellest, et kostja on oma kohustuse xxx OÜ ees täitnud. Kostja esitas tõendina xxx OÜ avalduse lepingust taganemiseks, mis on dateeritud 07.09.2020. Hageja leiab, et kostja poolt esitatud nõude loovutamise lepingust taganemine ei ole kehtiv. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige peab olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Kostja väidab vastuses, et xxx OÜ ei ole 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu järgi saanud nõude eest 50 000 eurot, mistõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Antud kostja väide on paljasõnaline. xxx OÜ sai hagejalt 50 000 eurot nõude hinna tasuna, mida ta kinnitas nõude loovutamise maksekokkuleppes. Kui eeldada, et kostja poolt esitatud nõude loovutamise lepingust taganemine on kehtiv, siis antud asjaolu ei mõjuta hageja õigust nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kostja vastuse p 2.8 märgib, et xxx OÜ on üles öelnud lepingu. Vastuses kostja tugineb erinevatele õiguskaitsevahenditele. Seadus ei luba üheaegselt taganeda lepingust ja öelda leping üles. Samuti saab üles öelda üksnes kestvuslepinguid. Nõude loovutamise leping ei ole kestvusleping. Kui eeldada, et kostja tasus xxx OÜ-le graafiku järgi 104 000 eurot, siis hagejal jääb õigus nõuda kostjalt 60 000 eurot. Kostja on teadnud nõude loovutamisest hagejale hagiavalduse kättesaamisega, s.o 24.08.2020. Järelikult pidi kostja pärast 24.08.2020 täitma kohustuse hagejale. Kohtu põhjendused Kostja ei ole vaidlustanud järgmisi asjaolusid:

kostja saab loovutusest teada hagist (Riigikohtu lahend 3-2-1-62-07 p 12, Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-13-23028 p 8). Kostja sai kohtute infosüsteemist nähtuvalt hagiavalduse kätte 12.08.2020, hagiavaldusele oli lisatud nõude loovutamise leping ja seega saab lugeda kostja loovutusest teada saanuks 12.08.2021. Kohus on seisukohal, et 07.07.2020 ja 07.08.2020 kinnituste alusel saab lugeda, et 44 500 eurot on kostja poolt tasutud kohaselt algsele võlausaldajale. VÕS § 79 lg 1 sätestab: „Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Kohustus loetakse samuti täidetuks käesoleva seaduse § 169 lõikes 1 nimetatud juhul.“ 02.09-21.10.2021 kostja poolt algsele võlausaldajale tasutud 60 000 eurot on tasutud pärast nõude loovutamisest teadasaamist. Nimetatud summad on seega tasutud isikule, keda ei saanud kostja pidada võlausaldajaks ega teadaolevalt ka isikuks, kes oleks võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma. Samuti ei saa menetlusest esitatud seisukohtadest järeldada, et hageja on algsele võlausaldajale täitmiseks andnud nõusoleku või heakskiidu. Lahendamist vajab seega küsimus, kas vaatamata eelnevale on kostja tasunud nõude õigele isikule. Kostja on esitanud vastuväited nõude loovutamise suhtes. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust, et võlgnikul on õigus esitada vastuväiteid ka nõude loovutamise kehtivuse osas. Kostja tugineb sellele, et algne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingust taganenud/lepingu tühistanud. Sellekohane avaldus (kostja vastuse lisa 2) on edastatud hagejale e-postiga 26.09.2020 (kostja vastuse lisa 1a, 2a ja 3). Esitatud on ka tähitud kirja kviitung, millest nähtuvalt on M R L xxx saatnud kirja M Bile 07.10.2020 (kostja vastuse lisa 4), kviitung ei kajasta siiski teavet kirja sisu kohta. 26.09.2020 avaldusest nähtub, et algne võlausaldaja on tühistanud pettuse tõttu nõude loovutamise lepingu 24.08.2020 täienduse. Tühistatud ei ole 24.03.2020 nõude loovutamise lepingut, seega on nimetatud leping jätkuvalt kehtiv. 24.03.2020 nõude loovutamise lepingust on algne võlausaldaja taganenud põhjusel, et algne võlausaldaja ei ole saanud loovutatud nõude eest 50 000 eurot, on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks kuni 24.08.2020 ning lisaks annab pettuse kasutamine tehingute tegemisel põhjuse eeldada, et hageja ei täida kohustust ka edaspidi. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust (nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele; Riigikohtu lahend tsiviilasjas 2-16-13381 p 11). Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-07-22140 tehtud lahendi punktis 16.2 selgitanud: „nõuete loovutamise lepingust taganemine ei ole võlaõigusseadusest ega ka muudest kehtinud ega kehtivatest õigusaktidest tulenevalt võimalik. Nõude loovutamine on käsutustehing (TsÜS § 6 lg 3), mille sisu on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk võlausaldaja vahetus. Nõude loovutamist kui käsutustehingut tuleb eristada loovutamise aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust (kohustustehingust). Nõudeõiguse loovutamise puhul on tegemist asja omandi üleandmisele sarnase

abstraktse tehinguga. Seega kehtivad ka nõudeõiguse võõrandamise (loovutamise) korral nii lahutamispõhimõte kui ka abstraktsioonipõhimõte (TsÜS § 6 lg-d 3 ja 4). Käsutustehingust ei ole võimalik VÕS § 116 vm sätestatud alustel taganeda, kuna see oleks vastuolus käsutustehingu olemusega (vrd Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-05 p 19). Käsutustehingust taganemine tähendaks sisuliselt ühepoolset otsustust, mille kohaselt käsutust (õiguse üleminekut) ei ole toimunud. VÕS §§ 116 jj ning § 188 sätestavad lepingust taganemise õiguse eelkõige juhuks, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Käsutustehing aga ei sisalda endas võlaõiguslikke kohustusi ning seda ei ole võimalik ka VÕS § 116 lg 2 mõttes rikkuda. Seega puuduvad võlanõuete loovutamise lepingutest taganemise avaldustel õiguslikud tagajärjed, s.o need ei ole toonud kaasa olukorda, nagu ei oleks nõudeid loovutatud.“ Kuna 24.03.2020 nõude loovutamist ei ole tühistatud ning taganemine ei toonud kaasa tagajärge, et nõuet ei ole loovutatud, tuleb lugeda hageja õigustatud isikuks nõuda kohustuse täitmist. Seega on kostja – täites pärast nõude loovutamisest teadasaamist nõuet jätkuvalt algsele võlausaldajale – täitnud nõudest 60 000 eurot valele isikule. Võimalikud vaidlused nõude loovutamisega seotud küsimustes (mh kas ja millal pidi hageja tasuma loovutatud nõude eest, kas see kohustus on täidetud jms) tuleb lahendada hageja ning algse võlausaldaja vahel. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudest 60 000 eurot. Hageja on palunud välja mõista ka viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ TsMS § 367 sätestab: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.“ Kohus peab viivisenõuet põhjendatuks ning kohus mõistab kostjalt välja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt põhinõudest 60 000 euro ning viivise osas. Hagi jääb rahuldamata 44 500 euro suuruse nõude osas. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd need ei mõjuta asja lahendust. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt ja ligikaudu pooles ulatuses, jäävad menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Sellest tulenevalt ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.