Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Buldakov Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 8.11.2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
2.Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Harju Maakohtu 8.11.2021 otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata X hagi Y vastu 44 500 euro ulatuses (resolutsiooni p 4) ja Y maakohtu menetluskulud jäid tema enda kanda (resolutsiooni p 5 osaliselt).
5.Mõista Y-lt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 450 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-20-11097 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevus 104 500 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Car-ST OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 30.10.2018 tähtajatu suulise laenulepingu (laenuleping), mille alusel esialgne võlausaldaja kandis kostja pangakontole kokku 104 500 eurot.
3.2.04.2019 ütles esialgne võlausaldaja laenulepingu üles ning palus kostjal tagastada 104 500 eurot kahe kuu jooksul ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Ülesütlemisavalduse sai kostja kätte 27.05.2020. Kostja pidi laenu (104 500 eurot) tagastama hiljemalt 27.07.2020, kuid ei teinud seda.
4.24.03.2020 sõlmisid hageja ja esialgne võlausaldaja nõude loovutamise lepingu (nõude loovutamise leping), millega esialgne võlausaldaja loovutas hagejale oma nõude kostja vastu.
5.Seisukohas kostja vastusele märkis hageja, et 24.03.2020 sõlmisid hageja ja võlausaldaja ka nõude loovutamise maksekokkulepe, mille allkirjastamisega esialgne võlausaldaja kinnitas, et sai hagejalt 50 000 eurot nõude loovutamise tasuna. Hageja ei ole võlausaldajaga 24.08.2020 sõlminud nõude loovutamise lepingu täiendust (nõude loovutamise lepingu lisa). Algse võlausaldaja 7.09.2020 avaldus nõude loovutamise lepingust tagamiseks ei ole kehtiv. Isegi kui avaldus oleks kehtiv, ei mõjuta see hageja õigust nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui eeldada, et kostja tasus algsele võlausaldajale graafiku järgi 104 000 eurot, jääb hagejale VÕS § 169 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt 60 000 eurot. Kostja sai nõude loovutamisest teada hagist. Pärast hagi kättetoimetamist pidi kostja täitma kohustused hagejale, kuid on 2.09.2020, 12.10.2020 ja 21.10.2020 tasunud algsele võlausaldajale 60 000 eurot (= 3 × 20 000). Kostja esitatud võla tasumise graafikud on ebausaldusväärsed, sest need on allkirjastatud pärast hagi esitamist. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Nõude loovutamise lepingu lisa kohaselt pidi hageja tasuma algse võlausaldaja pangakontole 50 000 eurot 10 kalendripäeva jooksul pärast nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude realiseerimist. Esialgne võlausaldaja taganes nõude loovutamise lepingust hagejaga, sest hageja ei tasunud nõude loovutamise eest. Nõude loovutamise eest tasu maksmata jätmise tõttu jäi esialgne võlausaldaja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Esialgne võlausaldaja andis hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 24.08.2020, kuid hageja kohustust ei täitnud.
2-20-11097
8.Kostja väitel allkirjastas hageja 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu lisa 24.08.2020, kuid sama päeva õhtuks oli hageja allkiri lepingu dokumendist pleekimise tagajärjel kadunud. Algse võlausaldaja hinnangul viitas see pettusele. Seetõttu tühistas esialgne võlausaldaja nõude loovutamise lepingule sõlmitud lisa. Pettuse kasutamine tehingute tegemisel annab mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida kohustust ka edaspidi.
9.Avalduse nõude loovutamise lepingust taganemiseks ja selle lisa tühistamiseks saatis esialgne võlausaldaja hagejale 26.09.2020 e-kirjaga. Hageja selle kättesaamist ei kinnitanud. 7.10.2020 saatis esialgne võlausaldaja avalduse hagejale ka tähitud kirjana. Kuivõrd esialgne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingu üles öelnud, puudub hagejal nõue kostja vastu ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt 104 500 eurot.
10.Algse võlausaldaja 21.10.2020 kinnituse kohaselt on kostja tagastanud kõik laenulepingu alusel välja makstud summad, s.o kokku 104 500 eurot. Esialgne võlausaldaja on kinnitanud, et ta on taganenud nõude loovutamise lepingust ning tal puuduvad nõuded kostja vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Harju Maakohus rahuldas 8.11.2021 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 60 000 eurot ning põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.07.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Hagi jäi rahuldamata 44 500 euro ulatuses. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda.
12.Maakohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: -
30.10.2018 sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja suulise laenulepingu; esialgne võlausaldaja kandis kostja kontole kokku 104 500 eurot (s.o 30.10.2018 80 000 eurot, 27.11.2018 10 000 eurot ja 14 500 eurot); 2.04.2020 ütles algne võlausaldaja laenulepingu üles; kostja sai laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte 27.05.2020; hageja ja esialgne võlausaldaja sõlmisid 24.03.2020 nõude loovutamise lepingu, millega esialgne võlausaldaja loovutas hagejale nõude kostja vastu 104 500 eurot.
13.Hagiavaldusele, mille kostja sai kätte 12.08.2020, oli lisatud nõude loovutamise leping. Seega sai kostja nõude loovutamisest teada 12.08.2021. 7.07.2020 ja 7.08.2020 kinnituste kohaselt on kostja tasunud algsele võlausaldajale 44 500 eurot. Kostja algsele võlausaldajale 2.09.2021–21.10.2021 makstud 60 000 eurot on tasutud pärast nõude loovutamisest teadasaamist. Seega on rahasumma tasutud isikule, keda kostja ei saanud pidada võlausaldajaks ega teadaolevalt ka isikuks, kes oleks võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma. Samuti ei nähtu, et hageja oleks algsele võlausaldajale täitmiseks andnud nõusoleku või heakskiidu.
14.Kuigi esialgne võlausaldaja tühistas nõude loovutamise lepingu lisa, on nõude loovutamise leping jätkuvalt kehtiv. Nõude loovutamise lepingust taganemine ei ole õiguslikult võimalik. Kuivõrd ka taganemine ei toonud kaasa tagajärge, et nõuet ei ole loovutatud, luges maakohus hagejat õigustatud isikuks, kes saab nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Olukorras, kus kostja täitis pärast nõude loovutamisest teadasaamist nõude osaliselt algsele võlausaldajale, on kostja tasunud 60 000 eurot valele isikule.
2-20-11097 Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ning millega jäeti kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt astus hageja senise võlausaldaja (s.o esialgne võlausaldaja Car-ST OÜ) asemele alates 24.03.2020. Seetõttu ei olnud algsel võlausaldajal sellest kuupäevast enam õigust käsutada laenulepingust tulenevaid laenuandja õigusi. Kuivõrd tegelikult ütles laenulepingu üles 2.04.2020 esialgne võlausaldaja, ei too laenulepingu ülesütlemisavaldus kaasa laenulepingu kehtivuse lõppemist. Hageja ei ole seni laenulepingu ülesütlemisavaldust esitanud, mistõttu on laenuleping kehtiv ning hagejal ei ole VÕS § 398 lg 1 kohaselt õigust nõuda kostjalt laenu tagastamiseks.
17.Hagi läbi vaadates tuleb lähtuda asjaoludest, mis kehtisid hagi esitamise päeva seisuga. Kui hagi esitamise päeva seisuga ei ole võlgnikku nõude loovutamisest teavitatud, tuleb hagi jätta rahuldamata.
18.Kostja hinnangul oleks hageja pidanud enne kostja vastu nõude esitamist lahendama vaidluse nõude loovutamise lepingu kehtivuse osas. Samuti oleks hagejal olnud võimalik taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohus keelaks kostjal maksete tegemise algsele võlausaldajale. Hea usu põhimõttega vastuolus on olukord, kus kostja peab kohustuse täitma kaks korda.
19.Kostja jäi enda seisukoha juurde, et esialgne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingust kehtivalt taganenud, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate maksete tasumist. Vastustaja seisukoht
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muudab ja täiendab.
22.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud resolutsiooni p-i 4 ja osaliselt p-i 5 osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 44 500 euro ulatuses ja menetluskulud jäid hageja osas tema enda kanda. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.
23.Esmalt tuvastab ringkonnakohus, et lisaks maakohtu otsuse lk-l 3 ja 4 märgitule (tl 73–73p), ei vaielnud pooled maakohtu menetluses järgmiste asjaolude üle ning täiendab sellega maakohtu otsuse põhjendusi:
2-20-11097 -
esialgne võlausaldaja kandis 14 500 eurot kostja kontole 30.11.2018 (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud raha ülekandmise kuupäevana 27.11.2018); esialgne võlausaldaja ütles laenulepingu üles.
24.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, mistõttu pole laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks muutunud. Maakohtu menetluses ei ole kostja sellist väidet esitanud (vt tl 41–42) ega uue asjaolu lubatavust apellatsioonkaebuses põhjendanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle väite TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta.
25.Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta kostja 18.05.2022 menetlusdokumendi p-s 2.2. esitatud uue väite, nagu ei oleks esialgne võlausaldaja hagejale loovutanud laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Samal alusel jääb tähelepanuta ka kostja osutatud menetlusdokumendi p-s 2.3. esitatud uus käsitlus nõude loovutamise lepingust kui VÕS § 179 järgsest lepingu ülevõtmisest. Maakohtu menetluses ei vaielnud pooled selle üle, et 24.03.2020 sõlmitud lepinguga loovutas esialgne võlausaldaja kostja vastu olnud nõude hagejale (vt ka tõlge tl 11), mitte ei võetud laenulepingut esialgselt võlausaldajalt üle. 24.03.2020 sõlmitud lepingu käsitamine lepingu ülevõtmisena eeldaks pooltelt täiendavate faktiliste asjaolude esiletoomist, et hinnata kas esialgse võlausaldaja ja hageja tahteavaldused lepingu sõlmimisel olid suunatud laenulepingu ülevõtmisele – seda ei saa apellatsioonimenetluses enam teha. Ringkonnakohus hindab maakohtu otsuse seaduslikkust apellatsioonkaebuses toodud ja seaduses lubatud piirides. Ringkonnakohus andis pooltele 17.05.2022 kirjas võimaluse esitada eelkõige õiguslikke seisukohti ning märkis, et uute asjaolude ja tõendite esitamiseks tuleb esile tuua õiguslik alus, mis nende esitamist praeguses menetlusetapis veel võimaldab. Kostja ei ole seda teinud.
26.Maakohus on põhjendatult leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (vt ka Riigikohtu 6.06.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12 kolmas lõik ja Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23028, p 8). Nõude loovutamisest sellisel viisil teavitamisel ei ole seost hagi muutmist reguleeriva TsMS § 376 lg-ga 1, nagu apellatsioonkaebuses ekslikult leitakse. VÕS § 170 järgi loetakse nõue uuele võlausaldajale loovutatuks sellest võlgniku teavitamisega. Riigikohtu 28.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12 (p 16) esitatud seisukoht, et lepingut ei saa kohtumenetluses üles öelda tagasiulatuvalt, ei ole asjassepuutuv ning analoogia kohaldamine ei ole võimalik. Maakohus ei ole lugenud kostjat nõude loovutamisest teavitatuks tagasiulatuvalt.
27.Kostja tugines sellele, et esialgne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingust taganenud ja nõude loovutamise lepingu lisa tühistanud (vt tl 41p, p-d 2.2.–2.4. ja tl 46–47). Nõude loovutamise leping ja selle lisa moodustavad ühe tervikliku võlasuhte hageja ja algse võlausaldaja vahel. Nõude loovutamise lepingu p-i 4 kohaselt on pooled nõude loovutamise hinnas ja maksmise korras leppinud kokku eraldi dokumendis (tõlge tl 11), milleks oli nõude loovutamise lepingu lisa (tl 44). Õiguslikult ei ole võimalik olukord, kus osa võlasuhtest (tasukokkulepe) on kehtetu selle ühepoolse tühistamise tõttu ning ülejäänud osas on võlasuhtest taganetud. Samuti ei ole õiguslikult võimalik käsitlus, mille järgi lepingu osaline tühistamine tingib ühtlasi aluse võlasuhtest taganemiseks ülejäänud osas, milles see tühistamise järel jäi kehtima. Kuivõrd kostja tugines nii lepingust taganemisele kui ka selle tühistamisele (tl 41p p-d 2.2.–2.4. ja tl 46–47), tuli maakohtul hinnata, kas esialgne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingust tervikuna taganenud või selle tühistanud. Ringkonnakohus muudab ja täiendab otsuse järgnevates punktides maakohtu otsuse põhjendusi, käsitledes esimesena lepingu tühistamist ja seejärel lepingust taganemist. Ringkonnakohus ei ole seotud
2-20-11097 apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 652 lg 8). See ei muuda siiski vaidluse menetlusõiguslikku tulemust.
27.1.Esialgne võlausaldaja soovis nõude loovutamise lepingu tühistada, sest selle lisa oli allkirjastatud isepleekiva pastapliiatsiga – hageja allkirjastas nõude loovutamise lepingu lisa, kuid allkiri kustus dokumendilt ise allkirjastamise päeva õhtuks ära. Kostja hinnangul on see käsitatav pettusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 3 järgi. Samas tugines kostja ka sellele, et hageja on teinud tahteavaldused, mis nõude loovutamise lepingu lisast nähtuvad. Ringkonnakohus tuvastab, et hageja allkiri nõude loovutamise lepingu lisal ei ole tavavalguses nähtav, kuid külgvalguses nime „X“ reajoonel on tuvastatav allkirja kujutisele sarnane survejälg, mis muutub UV-valguses nähtavaks (vt tl 44, 62, 64, 65). Samuti tuvastab ringkonnakohus, et hageja kasutas nõude loovutamise lepingu allkirjastamisel kirjutusvahendit, mille värvaine koosneb nähtavast (värv) ja nähtamatutest (lisandid, sideaine) komponentidest. Hageja allkirja värviline komponent on pleekinud väliste mõjude toimel ja UV-valgus toob esile värvaine tavavalguses nähtamatud komponendid (tl 63 esimene lõik koostoimes tl 62). Nõude loovutamise lepingu lisal hageja allkirja pleekimine (kustumine) ei muuda olematuks seda, et hageja tegi dokumenti allkirjastades tahteavalduse see sõlmida. Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kui hageja allkirja kujutisele sarnane survejälg, mis UV-valguses muutub nähtavaks, on dokumendil olemas, ei mõjuta see nõude loovutamise kokkuleppe lisa kehtivust. See, kas hageja tegi tahteavalduse sõlmida nõude loovutamise kokkulepe, on tõendamise küsimus. Seetõttu on algsel võlausaldajal võimalik nõuda hagejalt tasu nõude loovutamise eest tingimustel, milles hageja ja esialgne võlausaldaja kokku leppisid. Ringkonnakohus tuvastab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 31.08.2020 uuringuakti nr 20T-DM0001 alusel (tl 62–65), et hageja on teinud tahteavalduse nõude loovutamise lepingu lisa sõlmimiseks (tl 44 ja 64). Nõude loovutamise lepingus leppisid hageja ja esialgne võlausaldaja kokku, et hageja tasub nõude loovutamise lepingu alusel talle loovutatud nõude eest algsele võlausaldajale 50 000 eurot (tl 44). Eelnevast tulenevalt ei olnud algsel võlausaldajal alust nõude loovutamise lepingut tühistada seetõttu, et hageja oli nõude loovutamise lepingu lisa allkirjastanud kirjutusvahendiga, mis koosnes nähtavast ja nähtamatutest komponentidest. Muid lepingu TsÜS § 94 lg 3 alusel tühistamist tingida võivaid asjaolusid ei ole menetluses esile toodud.
27.2.Iseenesest on maakohus õigesti leidnud, et nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, mille sisu on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk võlausaldaja vahetus, ning nõude loovutamise lepingust taganemine ei ole võlaõigusseadusest ega ka muudest õigusaktidest tulenevalt võimalik (tl 74 viimane lõik ja 75 esimene lõik). Maakohtul jäi nõude loovutamise leping õiguslikult kvalifitseerimata, mida tulnuks TsMS § 438 lg 1 esimene lause järgi teha.
27.2.1.Et loovutamine kujutab endast käsutustehingut, tuleb loovutamist eristada loovutamise aluseks olevast võlaõiguslikust kohustustehingust, millest tulenevate kohustuste täitmiseks on vajalik nõude ülekandmine uuele võlausaldajale1. Kohustus- ja käsutustehingut tuleb eristada ka olukorras, kus need sõlmitakse samaaegselt ja ühes dokumendis (TsÜS § 6 lg-d 3 ja 4). Loovutamisleping kui käsutustehing sõlmiti praegusel juhul koos kohustustehinguga, mille
Vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, lk 832, p 4.2.1. b) ja seal viidatud kohtupraktika.
2-20-11097 täitmiseks nõude loovutamine oli vajalik. Esialgne võlausaldaja loovutas tal laenulepingust kostja vastu oleva nõude hagejale tasu eest (vt tõlge tl 11, p 4, tl 44 teine lõik ja tõlge tl 71, p 1).
27.2.2.Kui nõude loovutamise eesmärk on loovutatud nõude eest tasu saamine, on loovutamislepingu aluseks olevaks kohustuseks nõude müügileping. Nõude müümise puhul toimub müügilepingu täitmine nõude loovutamise teel2. Seega sisaldab nõude loovutamise leping nii nõude müügi- kui ka loovutamislepingut (s.o kohustus- ja käsutustehing).
27.2.3.Müügilepingust (s.o nõude loovutamise lepingus sisalduv kohustustehing) on võimalik selle rikkumise korral taganeda. Kuna taganemisõigusel on võlaõiguslik toime, ei kehti see loovutamise lepingu (s.o nõude loovutamise lepingus sisalduv käsutustehing) suhtes, millest ei saa taganeda, nagu maakohus õigesti märkis. Käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (TsÜS § 6 lg 4). Taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe VÕS § 189 lg 1 järgi tagasitäitmise võlasuhteks. Lepingust taganemisel peavad lepingupooled saadu üldjuhul vastastikku välja andma või hüvitama (vt ka RKTKo 3-2-1-29-06, p 27). See tähendab, et esialgne võlausaldaja saaks esitada hageja vastu taganemisest tuleneva tagastamisnõude ning hagejal tuleks esialgsele võlausaldajale tagasitäitmise võlasuhte alusel välja anda laenulepingust tulenev nõue kostja vastu. Sarnaselt Riigikohtu 23.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 (p-d 17 ja 18) toodud seisukohale leiab ringkonnakohus, et nõude loovutamise lepingust taganemisel ei ole nõuet vaja eraldi välja anda, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale ehk esialgsele võlausaldajale. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise lepingust taganemisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. Seega saab ringkonnakohus järgnevalt hinnata, kas esialgne võlausaldaja taganes nõude loovutamise lepingust.
27.2.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud esialgsel võlausaldajal materiaalset alust nõude loovutamise lepingust taganemiseks. Kostja väitel tuli hagejal esialgsele võlausaldajale nõude loovutamise eest maksta 50 000 eurot (tl 41p, p-d 2.2. ja 2.5.). 24.03.2020 nõude loovutamise maksekokkuleppes on esialgne võlausaldaja kinnitanud, et on saanud hagejalt 50 000 eurot tasuna nõude eest (vt tl 70 ja tõlge tl 71). Seega ei olnud põhjendatud kostja vastuväide, et esialgne võlausaldaja ei ole nõude loovutamise lepingu alusel nõude eest 50 000 eurot saanud (tl 41p, p 2.5.).
28.Poolte viited nõude loovutamise lepingu ülesütlemisele on asjakohatud. Üldjuhul saab üles öelda üksnes kestvuslepinguid (VÕS § 116 lg 6 ja § 196). Müügileping, millena ringkonnakohus nõude loovutamise lepingus sisalduva kohustustehingu eelnevalt kvalifitseeris, ei ole kestvusleping (VÕS § 195 lg 3).
29.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu tuleks kostjal täita laenulepingust tulenevad kohustused kaks korda. Kostja on 60 000 eurot tasunud valele isikule – esialgsele
Samas, lk 832–833, p 4.2.1. b) ja seal viidatud kohtupraktika.
2-20-11097 võlausaldajale. Osutatud rahasumma tuli kostjal nõude loovutamise tõttu tasuda hagejale. Esialgsele võlausaldajale alusetult tasutud rahasumma saab kostja esialgselt võlausaldajalt tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 1). Kuivõrd kostjal oli võlgnikuna õigus esitada vastuväiteid ka nõude loovutamise kehtivusele (VÕS § 171 lg 1), ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja pidanud enne kostja vastu nõude esitamist lahendama esialgse võlausaldajaga vaidluse nõude loovutamise lepingu kehtivuse üle. VÕS § 169 lg 1 kohaselt, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
30.Kokkuvõtvalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
31.Ringkonnakohus viitab ka vajadusele pooli eelnevalt informeerida, kuidas ja millal kohtuotsus teatavaks tehakse. Toimikust nähtuvalt ei ole maakohus seda teinud. Kui asja lahendatakse kirjalikus menetluses, määrab kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teavitab sellest ka pooli (TsMS § 403 lg 1). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
32.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
33.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
34.Hageja menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 450 eurot (ilma käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku kolm tundi, sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs, nõupidamine hagejaga ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
35.Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik.
36.Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa juristi keskmist tasumäära.
37.Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 450 eurot (3 tundi × 120 eurot/tund = 450 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Parandatud 28.06.2022 määrusega
2-20-11097
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Y 27.06.2022 taotlus vea parandamiseks.
2.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsuse resolutsiooni p-s 3 sisalduv ilmne ebatäpsus.
3.Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsuse resolutsiooni p 3 sõnastatuks järgmiselt: „Harju Maakohtu 8.11.2021 otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata X hagi Y vastu 44 500 euro ulatuses (resolutsiooni p 4) ja X maakohtu menetluskulud jäid tema enda kanda (resolutsiooni p 5 osaliselt)“.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.