Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Tutvunud laenuandja üldtingimustega, Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehega ja hinnakirjaga on kostja kasutanud laenuandja Ferratum Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti. Laenu taotlemine käib interneti avalduse alusel laenuandja kodulehel, selleks pidi kostja täitma laenutaotluse ning taotluse kinnitama. Peale taotluse saatmist pidi kostja end identifitseerima kas ID-kaardi või Mobiil-ID abiga. Leping on sõlmitud määramata ajaks ning tasumisele kuulus 15 päeva jooksul arve väljastamisest miinimummakse. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määraks 61,79% aastas.
2.Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas (Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). 15.08.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri võlgnevusest, samuti 22.08.2020. Hoolimata vastavasisulistest teadetest kostja omapoolset kohustust ei täitnud ning jättis osamaksed tasumata. 27.09.2020 on kostjale edastatud arve maksetähtajaga 12.10.2020. 11.10.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks.
3.Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid on kostja põhivõlgnevus hageja ees 2996,46 eurot, mis tuleneb kasutatud tagastamata limiidist ning mille hageja palub kostjalt välja mõista. Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele on hagejal õigus arvestada intressi 49,09% aastas krediidilimiidi kasutamise eest 464,00 eurot. Hageja palub välja mõista viivise võrdses määras intressiga 49,09% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 27.10.2020 kuni hagi esitamiseni 24.03.2021 summas 603,13 eurot, mida hageja on otsustanud vähendada 539,54 eurole.
4.Klienditeenindus ei väljasta laene ilma Krediidiinfo andmebaasi kontrollimata. Laenutaotlust kinnitades kinnitab klient ka enda poolt esitatud andmete õigust ning seda, et taotlust esitades on ta lähtunud vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Laenutaotluse kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 1 150 eurot, mitte aga 495,60 eurot, mida on kostja vastuses väidetud. Võttes arvesse eeltoodut ning asjaolu, et isiku osas ei kajastunud maksehäireid, esines alus limiidi võimaldamiseks. Lepingu tingimuste kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas. Hageja ei nõustu, et nimetatud määras viivis on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seda tuleb pidada tühiseks. Kostja ise on saanud reguleerida tagasimakseid ning vältimaks täiendavate kulude teket, tulnuks kostjal korrektselt lepingut täita. Seda tehtud ei ole, mistõttu on hageja õigustatud nõudma viivist vastavalt lepingu tingimustele ja tingimuse tühisusele tuginemine ei ole põhjendatud.
5.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2996,46 eurot, intress 464,00 eurot, viivis 539,54 eurot. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja sõlmis kostjaga 25.05.2020 tarbijakrediidilepingu kontrollimata kliendi sissetulekut ja olemasolevaid finantskohustusi. Kostja ei saanud tasuda võetud kohustusi, kuna tema ainus sissetulek oli ja on pension summas 461,59 eurot ja sotsiaaltoetus ravimite peale 34,01 eurot kuus. Kokku sissetulek kuus on 495,60 eurot. Kostja sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda. Samuti kostja oli juba eelnevalt võtnud endale palju finantskohustusi.
7.Hageja käitus laenu väljastades oma kasumi eesmärgil, eirates vastutustundliku laenusaaja põhimõtteid. Vastavalt KAS § 83 lg 3 ja VÕS § 403 lg 1 kohustub krediidiasutus toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõutekohase hoolsusega. Hageja eiras kõiki hoolsusmeetmeid ja võimaldas kosjale lubamatu laenusumma.
8.Kostja leiab, et õige laenu põhiosa jääk peaks olema 2 758,46 eurot. Kostja ei nõustu intressi summaga. Hagejaga nõuab kostjalt viivisemäära 0,13% päevas, mis ületab peaaegu viiekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellist selgelt ülemäärast ja kostjat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära tuleb pidada tühiseks. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
10.Asjas puudub vaidlus, et tutvunud laenuandja üldtingimustega, Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehega ja hinnakirjaga on kostja kasutanud laenuandja Ferratum Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti (dlt 52-65). Kostja ei täitnud kohustust laenu tagastamiseks ning jättis osamaksed tähtaegselt tasumata. 27.09.2020 on kostjale edastatud arve maksetähtajaga 12.10.2020 (dtl 84). 11.10.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri (dtl 66) hoiatusega, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kostja võlgnevust ei tasunud.
11.Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 2996,46 eurot, intress 464,00 eurot ja viivis 539,54 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu, kuna kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
12.Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1, mille kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg-st 1 tulenevalt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et hageja andis kostjale üle krediiti 2996,46 euro ulatuses.
13.VÕS 195 lg 1 kohaselt toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 101 lg 1 p-st 4 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingu üles öelda. 27.09.2020 on kostjale edastatud arve maksetähtajaga 12.10.2020. 11.10.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping kooskõlas VÕS § 195 lõikega 1 ja VÕS § 101 lg 1 punktiga 4 üles öelda ning nõuda kogu seni tasumata võlgnevust.
14.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb VÕS 401 lg 1 ja § 76 lg 1 alusel hagejale tagastada põhivõlgnevus. Hagiavalduse kohaselt on põhivõlg 2996,46 eurot. Kostja leiab, et õige laenu põhiosa jääk peaks olema 2758,46 eurot. Kohus märgib, et asjas puudub vaidlus, et kostja on saanud krediiti summas 2996,46 eurot, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, et kostja on 238 eurot sellest summast tagastanud. Kostja on küll viidanud krediidikonto väljavõttele, kui kostja ei ole täpselt ära näidanud, millistest asjaoludest või ülekannetest peaks ilmnema, et selline võlgnevuse tagastus on toimunud. Seega on kohus seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2996,46 eurot.
15.Seoses kostja vastuväidetega, et hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, märgib kohus järgmist. Kostja on väitnud, et kostja ei saanud tasuda võetud kohustusi, kuna tema ainus sissetulekuks oli ja on pension summas 461,59 eurot ja sotsiaaltoetus ravimite peale 34,01 eurot kuus, kokku 495,60 eurot. Kohus märgib, et nähtuvalt kostja poolt hagejale esitatud taotlusest oli kostja ise avaldanud, et tema sissetulek on 1150 eurot + 332 eurot, s.o 1482 eurot kuus (dtl 277278). Kohus märgib, et VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Nähtuvalt eelviidatud kostja taotlusest on kostja ise avaldanud enda sissetulekute kohta valesid andmeid, kui tema tegelik igakuine tulu oli ja on üksnes 495,60 eurot. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest nähtub, et kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimekuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lõikele 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa VÕS § 4034 lõikes 7 nimetatud tagajärgi (Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, Paul Varul jt, lk 612). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal alust tugineda väitele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, olukorras, kus kostja on ise esitanud hagejale valeandmeid. Seega on kostja vastavasisulised vastuväited põhjendamatud.
16.Järgnevalt analüüsib kohus hageja intressinõuet. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kooskõlas VÕS § 397 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 464 eurot. Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttes (dtl 69-83).
17.Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt 2996,46 eurot intressimääras, mis on 49,09% aastas, s.o 0,136% päevas. Hagiavalduse kohaselt on viivised sissenõutavaks muutunud summas 603,13 eurot, kuid hageja palub viivised välja mõista üksnes summas 539,54 eurot. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113
lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
18.Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt viivist nõuda, kuid antud juhul on hageja nimetatud viivisemäär ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-16 p-s 17 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus märgib, et seadusjärgne viivisemäär on 8% aastas, seega ületab kokkulepitud viiviseväär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning on kohtu hinnangul tühine. Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-118-16 p-s 18 märkinud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtul on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes seadusjärgses määras.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 27.10.2020-24.03.2021 (149 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 2996,46 viivisemääraga 8% aastas, s.o 0,0219% päevas, mis on 97,74 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 24.03.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 97,74 eurot. Hageja nõue tuleb rahuldamata jätta osas, millega hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 441,80 eurot.
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 4000 eurot. Menetluskulud
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.