Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ning seetõttu tuleb otsuse peale esitada apellatsioonkaebus, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab isik hoolimata menetlusabi taotluse esitamisest, esitama kaebetähtaja jooksul kaebuse, ka juhul kui taotleb kaebuse esitamiseks menetlusabi. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 405 lg-le 1 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, tunnistada asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Käesolev otsus on tehtud kirjeldava ja põhjendava osaga.

ASJAOLUD

Hagiavaldus ja hageja nõue Kohtule esitatud 24.03.2021 hagiavaldusest ja hagi täpsustusest nähtub, et Pinnasepood OÜ (hageja) ja World Trade Company OÜ (kostja) sõlmisid suulise töövõtulepingu. Lepingu objektiks oli aadressil Xxxx haljastustööde teostamine koos istutusmulla transpordiga objektile. Hageja teostas kokkulepitud haljastustööd, transportis 10 tonni istutusmulda objektile ning planeeris ekskavaatoriga pinnase. Hageja esitas teostatud tööde eest kostjale 12.06.2020 arve nr MA2000018 summas 4 149.00 eurot. Kostja on nimetatud arvest 16.07.2020 tasunud 1 000.00 eurot ning 05.08.2020 1 700.00 eurot, s.o kokku 2 700.00 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus kauba, s.o istutusmulla 10 tonni, üleandmise ja paigutamise kohta kinnistule aadressil Xxxx. Samuti puudub vaidlus, et hageja on teostanud haljastustöid kokku 1 145 ruutmeetril ning planeerimistöid ekskavaatoriga kokku 13 tundi. Hageja on enda lepingulised kohustused kostja ees täitnud. Kostja on aga jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, jättes esitatud arve nr MA2000018 osaliselt tasumata, mille tõttu tekkis tal võlgnevus hageja ees summas 1 449.00 eurot. Kostja ei vaielnud vastu arve sisu, tähtaja ega muude tingimuste osas. Hageja tuletas korduvalt kostjale meelde võlgnevust, kuid vaatamata sellele, ei tasunud kostja temale esitatut arvet. Samuti ei ole kostja vastanud mitte ühelegi hageja poolsele maksetähtaja ületanud arve tasumise meeldetuletusele. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1 449.00 eurot, viivis seisuga 24.03.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summas 144.96 eurot ning viivis alates 25.03.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses põhisummast kuni nõude kohase tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Vaidlust ei ole, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille esemeks olid hageja poolt loetletud tööd. Kostja leiab samas, et tööd olid teostatud ebakvaliteetselt. Töid üle vaadates ilmnesid selles puudused, mille kõrvaldamist on kostja nõudnud, kuid mille kõrvaldamisest on hageja keeldunud. Nii ilmnes, et pinnas on laotatud ebatasaselt/ ebaühtlaselt, laotatud pinnases on kohati augud. Kostja esitas tõenditena fotod, mis tõendavad tema väiteid. Lisaks sellele on kostjale laekunud ka objekti valdajate poolsed

etteheiteid hageja teostatud tööde kvaliteedi kohta. 12.10.2021 kohtuistungil teatas kostja, et tööd olid samas hageja poolt lõpetatud tähtaegselt (juunis 2020). Hageja täiendavad seiskohad Hageja on enda lepingulised kohustused täitnud. Kostja on töö vastu võtnud, tasunud ka osaliselt arve, kuid jäänud osaliselt arve tasumisega viivitusse. Töö vastas lepingutingimustele ning kostja ei ole mitte kordagi esitanud pretensioone hageja poolt teostatud töödele, samuti pole ta palunud töid ümber teha või parandada. Kostja vastuses esitatud väited tööde puuduste kohta on põhistamata, kohtule ei ole vastavasisulisi tõendeid esitatud. Kostja sellised väited on paljasõnalised ning tõendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud pooled ära, tutvunud kohtule esitatud seisukohtade ja tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14). TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid mais-juunis 2020 aastal suulise töövõtulepingu aadressil Xxxx haljastustööde teostamiseks koos istutusmulla transpordiga objektile. Hageja teostas kokkulepitud haljastustöid, transportis 10 tonni istutusmulda objektile ning planeeris ekskavaatoriga pinnase. Puudub vaidlus ka, et tööd said tähtaegselt, s.o juunis 2020, valmis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 1 kohaselt kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 3 alusel muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 kohaselt kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Töövõtuleping on seega tasuline leping, mille kohaselt oma omavahelises vastastikuses seoses töövõtja kohustus tööd teha ning tellija kohustus selle eest tasu maksta (RK TKo 3-2-1-80-08, p 16). Riigikohus on töövõtulepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel asunud seisukohale, et lepingujärgse tasu nõude rahuldamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Selleks tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ja mida selle eest tehti. Seejärel saab hinnata, kas tellija on esitanud tasunõudele vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või annaksid õiguse tasu maksmisest ajutiselt keelduda (RK TKo 3-2-1-145-14, p 14). Puudub vaidlus, et hageja esitas kostjale teostatud tööde eest 12.06.2020 arve nr MA2000018 summas 4 149.00 eurot (dtl 57). Ei ole vaidlust, et kokkulepitud tasuks tehtud tööde eest oleks

muu, kui 12.06.2020 arvel nr MA2000018 märgitud (s.o 4 149.00 eurot). Kostja on nimetatud arvest 16.07.2020 tasunud 1 000.00 eurot ning 05.08.2020 1 700.00 eurot, s.o kokku 2 700.00 eurot. Kostja ei eita, et ta on jätnud tasumata 1 449.00 eurot, kuid põhjendab seda sellega, et kuna tööd olid teostatud puudustega, siis ei peagi ta vaidlusalust arvet täies ulatuses tasuma. Kostja peamised etteheited on suunatud sellele, et hageja ei ole töid teostanud nõuetekohaselt. Kostja on kohtule teatanud ka, et kuna hageja keeldus töid parandamast, siis tegi seda MGHouse OÜ, kes esitas tööde, s.o muruplatsi parandamine, eest kostjale arve (dtl 98). Hageja leiab, et tasunõue on muutunud sissenõutavaks, ta on tööd lepingukohaselt valmis teinud, kostja on pärast tööde valmimist tööd üle vaadanud ja need ka vastu võtnud. Kostja ei ole hagejale teostatud tööde osas mistahes pretensioone esitanud, väidetavatest puudustest töös hakkas kostja rääkima alles käesoleva menetluse käigus. Poolte vahel on seega vaidlus selles, kas kostja peab hagejale töövõtulepingust tulenevalt veel lisaks 1 449.00 eurot maksma ning kas tööd olid hageja poolt teostatud nõuetekohaselt. Kohus selgitab, et tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Riigikohus on selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega (RK TKo 2-16-5851, p 16). Kohtuistungil teatas hageja, et poolte kokkulepe oli, et tema teeb töö valmis, seejärel vaatab kostja tehtud tööd üle. Pärast kostja poolt tehtud tööde ülevaatamist, esitas hageja kostjale arve. Kostja teatas aga, et tema töötaja on küll hageja poolt tehtud tööd üle vaadanud, kuid esitas koheselt hagejale suulises vormis pretensiooni, s.o et tööd on tehtud ebakvaliteetselt ja need tuleb ümber teha, kostja ei ole ka hageja poolt tehtud töid vastu võtnud (dtl 116). Kuivõrd poolte esitatust ei ole võimalik selgelt tuvastada poolte kokkulepet tasunõude sissenõutavuse kohta, on kohus seisukohal, et olukorras, kus hageja teostas haljastustöid, on sellise töö omadustest tulenevalt tavaline, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Kui tellija keeldub alusetult töö vastuvõtmisest, peab töövõtja tõendama, et ta on töö valmis teinud ja andnud tellijale mõistliku tähtaja töö vastuvõtmiseks (RK TKo 3-2-1-145-14, p 18). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas tellija keeldumine töö vastuvõtmisest üksnes ebaoluliste puuduste tõttu või tellija keeldumine töö vastuvõtmisest tervikuna, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjusta tellija õigusi (RK TKo 3-2-1-80-08, p 22, 3-2-1-14514, p 21). Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama (RK TKo 3-2-1-80-08, p 22). Kokku lepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks või kulutuste hüvitamiseks, mille tellija tasaarvestab töövõtja tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab lepingujärgset hinda või kui ta taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel (RK TKo 3-2-1-145-14, p 22, 3-2-1-80-08, p 32). Riigikohus on oma 28.06.1998.a lahendis 3-2-1-83-98 asunud seisukohale, et tehtud töö vastuvõtmine on tellija üks põhikohustusi ja töö vastuvõtmisega on seotud rida õiguslikke tagajärgi, sealhulgas aegumistähtaja kulg puudustest teatamiseks ja hagi esitamiseks. Sellepärast fikseeritaksegi tavaliselt töö vastuvõtmine üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tellija on kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. Selle kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjulikud

tagajärjed lasuvad tellijal, sest hiljem kaotab ta õiguse viidata puudustele töös (s.o lepingutingimustest kõrvalekaldumistele, mis halvendasid tööd, või teistele puudustele). Kuigi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks nii juhul, kui tellija on tööd vastu võtnud, kui ka siis, kui tööd loetakse vastu võetuks, on eristus oluline tõendamiskoormise jaotamiseks. Kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda siiski sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel (töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu mõistliku tähtaja jooksul). Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus alusetult tööd vastu võtmast, peab ta tõendama ka selle, et tema poolt vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane. VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 2 kohaselt ei vasta töö muuhulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 641 lg 2 p 1) või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (VÕS § 641 lg 2 p 2). Kostja on kohtule tõenditena esitatud temale klientide poolt 20.10.2020, 29.03.2021, 06.04.2021 esitatud kirjad/ pretensioonid, millest nähtub, et vaidlusaluse kinnistu pinnas on liivane, ehk muru ei ole kasvanud, ja liiga madal, ehk väga vesine (dtl 78, 99, 106). Kostja on esitanud tõenditena ka fotod, millest kostja hinnangul nähtuvad hageja poolt töödes esinevad puudused. Lisaks on kostja esitanud fotod, millest tema hinnangul nähtub, millised näevad kinnistu muruplatsid välja pärast teise firma poolt hageja tööde parandamist (dtl 96, 100-103). VÕS § 647 lg 1 alusel loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja keeldub õigustamatult tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kui töö ei vasta lepingutingimustena, võib tellija esmase õiguskaitsevahendina VÕS § 646 lg 1 alusel nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Kohus selgitab, et VÕS § 644 lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg 3 näeb ette, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kohus selgitab seega, et kui töövõtja tehtud töö ei vasta lepingutingimustele, saab tellija esmalt nõuda töö parandamist või uue töö tegemist (lepingu täitmise nõue VÕS § 646 järgi). Sellest tulenevalt saab tellija keelduda lepingutingimustele mittevastava töö korral tasu maksmast seni, kuni töövõtja teeb nõuetekohase töö või parandab töös esinenud puudused, s.o tasu maksmise seniks edasi lükata, kuni töövõtja täidab lepingu nõuetekohaselt.

Kostja on kohtule teatanud, et pretensioonid hagejale olid esitatud tema töötaja poolt suulises vormis koheselt peale tööde lõpetamist. Lisaks on kostja nõudnud hagejalt tööde parandamist kirjalikult. Ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta aga kostja kohtu hinnangul esitanud ei ole. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejat mõistliku aja jooksul väidetavatest puudustest tööst teavitanud ning nõudnud ka puuduste parandamist. Kõik kostja sellekohased väited on jäänud kohtu hinnangul paljasõnaliseks ja tõendamata. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et kostja poolt talvisel ajal vaidlusalusest muruplatsist tehtud pildid ei tõenda mitte kuidagi kostja väidet, et hageja töö, mis sai juunis 2020 valmis, on tehtud puudustega. Eluliselt usutav on, et talvisel ajal näeb iga muruplats selline, nagu esitatud fotodel. Arvestades kostjale tema klientide poolt saadetud kirju, saab küll kohtu hinnangul järeldada, et mõningad puudused hageja töödes siiski olid, kuid töös esinevatest puudustest pidi kostja hagejat siiski teavitama nõuetekohaselt, mõistliku aja jooksul ja selgel viisil. Lisaks ei tõenda vaid mõned kostja klientide kaebused, et kogu hageja tehtud töö on olnud puudustega ning et hageja oleks keeldunud tööd parandamast. Kohus leiab, et mõistlik tähtaeg puudustest teavitamiseks oleks arvestades töö iseloomu olnud hiljemalt 2020 aasta suve lõpuks või varasügisel, kui oleks kindlasti juba arusaadav, kas hageja teostatud tööd on tehtud nõuetekohased või mitte (s.o kas muru kasvab ja tulemuseks ilus muruplats, nagu on kostja soovinud). Kuivõrd toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale mistahes pretensioone enne käesolevat menetlust esitanud, ei või kostja VÕS § 644 lg 3 tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohtu hinnangul tuleb tööd lugeda vastuvõetuks ja nõuetekohaselt tehtuks, kuivõrd kostja on asunud teostatud töid kasutama ning väidetavatest puudustest teatas alles käesoleva menetluse käigus. Ilmnenud puudustest peab aga tellija teatama VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist. Pea aasta pärast tööde ülevaatamist ei ole kohtu hinnangul mõistlik aeg tööde puudustest teatamisest. Esitatud ei ole ka mistahes hagejast tulenevaid või kostjast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks taolise tähtaja mõistlikkust põhjendada. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, et kostja oleks andnud hagejale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks või et hageja oleks õigustamatult keeldunud töid parandamast või uut tööd tegemast. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, et hagejale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmata jätmine, oleks antud juhul asjaolusid arvestades, kostja puhul olnud põhjendatud. Eeltoodut kokku võttes oleks kostja saanud välistada hageja kui töövõtja tasunõude tasumise puudustele tuginedes siis, kui ta oleks puudustest õigeaegselt teatanud, puudused oleksid välistanud töö vastuvõtmise tervikuna, hageja oleks puuduste eest vastutanud ning jätnud puudused kostja soovitud tähtaja jooksul parandamata ning kostjal oleks tekkinud hageja suhtes rahaline vastunõue puuduste kõrvaldamise kulu näol. Kohtu hinnangul on aga kostja minetanud õiguse tugineda puudustele töös ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjal ei ole seega eelnevast tulenevalt põhjust teostatud tööde eest tasumisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostjal puudub õigus keelduda tasu maksmisest, tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjal on seega võlaõigusseaduse ja pooltevahelise töövõtulepingu järgi kohustus tasuda hageja tehtud tööde eest, kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1 449.00 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõude ning palub kostjalt välja mõista viivise seisuga 24.03.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses summas 144.96 eurot ning viivise alates 25.03.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses põhisummast kuni nõude kohase tasumiseni. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada

hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled on kokku leppinud seadusjärgsest erinevas viivisemääras. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal, kohustuse täitmata jätmise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist. Eeltoodust tulenevalt kuulub ka hageja viivisenõue rahuldamisele. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

MENETLUSKULUD

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.