Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 16.12.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 29.08.2019 laenulepingu nr xxxx. Sõlmitud lepingu tagatiseks sõlmis A. P. käenduslepingu nr xxxx ning kostja II käenduslepingu nr xxxx. Laenulepingu alusel anti kostja I kasutusse laenusumma 2000 eurot. Ülekantava laenusumma arvelt pidas hageja kinni lepingutasu 100 eurot, millest tulenevalt kanti kostja I arvelduskontole 1900 eurot. Lepingule lisatud laenusumma ja intresside tasumise graafiku kohaselt kohustus kostja I tagastama saadud laenu 60 osamaksena. Kostjad teostasid lepingu katteks 13 makset kokku summas 592,41 eurot. Teostatud maksetest luges hageja tasutuks 192,59 euro ulatuses laenusumma, 380,40 euro ulatuses intressi, 2,02 euro ulatuses viivise ning 17,40 euro ulatuses sissenõudmiskulu. Hageja selgitab, et käesoleval juhul on leping sõlmitud kostjaga I, s.o juriidilise isikuga, millest tulenevalt on leping sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses. Kostja II, kes on kostja I osanik ning juhatuse liige, on sõlminud lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu. Hageja nõuab kostjatelt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist, kusjuures leping on sõlmitud 29.08.2019, so 10 kuud pärast kostja II kostja I osanikuks ning juhatuse liikmeks saamist. Hageja märgib, et Riigikohus on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavat käenduslepingu olemust selgitanud enda varasemas lahendis, leides, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Isegi juhul, kui nõustuda, et kostjaga II on sõlmitud tarbijakäendusleping, ei laiene tarbijakäenduslepingust tulenev kaitse tagatavatele kohustustele ning VÕS § 143 eesmärk on tagada üksnes füüsilisest isikust käendajate huvide efektiivne kaitse füüsilisest isikust käendaja vastutuse summaarsete piirangute ettenägemise kohustuse ning füüsilisest isikust käendaja parema informeerimise kaudu tema vastutuse potentsiaalsest ulatusest. Kuna kostja II on käendajana käenduslepingu digitaalselt allkirjastanud ja asjas ei ole esitatud sellised asjaolusid ja tõendeid, mis kummutaksid eelduse, et hageja on käenduslepinguga nõustunud, vastab käendusleping seadusest tulenevale vorminõudele ja käendusleping on lepingus märgitud tingimustel sõlmitud. Hageja märgib, et käesoleval juhul on kõik võlateatised edastatud nii kostjatele kui ka A. P.ile. Arvestades, et hageja nõuab kostjatelt teise ning kolmanda võlateatise edastamisega seotud kulude väljamõistmist, on kostjale II antud sellega piisav võimalus sissenõudmiskulude vältimiseks ning kostjal II on tekkinud kohustus vastavad kulud hüvitada. Üldreegel on, et sissenõudmiskulude hüvitamist saab nõuda iga üksiku rahalise kohustusega seoses. Seega kui võlausaldajal on õigus nõuda viivist mitme rahalise kohustusega viivitamist eest, saab ta nõuda 40-eurost sissenõudmiskulude hüvitist iga kohustuse eest eraldi. Hageja on hoolimata seadusandja poolt fikseeritud mõistlikult määrast, kinnitanud enda hinnakirjaga seadusest tulenevast sissenõudmiskulust madalama määra, kehtestades iga rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tasumisele kuuluva sissenõudmiskulu suuruseks 35 eurot. Hageja peab vajalikuks selgitada, et hageja nõuab lepingust, s.o kostjaga I sõlmitud laenulepingust, tulenevate sissenõudmiskulude ning leppetrahvi tasumist kostjatelt solidaarselt, kuivõrd kostja II on sõlminud lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu ning leppetrahvi ja sissenõudmiskulude näol ei ole tegemist tarbijalepingust tulenevate nõuetega, vaid

lepingust tulenevate rahaliste kohustustega, mille täitmise eest vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I. Käesoleval juhul on laenulepingus kokkulepitud leppetrahvi suurus võrdne B AS-i poolt kasutatava leppetrahvi suurusega ning kaks korda väiksem C AS-i poolt nõutavast leppetrahvist, samuti on kostja I sõlminud samasuguse leppetrahvi kokkuleppega laenulepingu hagejaga varasemalt, millest tulenevalt on tegemist selgelt turu tingimustele vastava ning pooltevahelise tavapärase praktika osaks oleva leppetrahviga. Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja poolt nõutav leppetrahv on ärilaenude puhul praktikas kasutatavas tavalises suuruses ning määras. Asjaolusid, mis annaksid alust käesoleval juhul vähendada esitatud leppetrahvi nõuet, kostja II esitanud ei ole. Hageja on seisukohal, et viivisenõue on põhjendatud ja õiglane, kuna kostjad on jätnud pika perioodi jooksul võlgnetava summa alusetult tasumata. Poolte poolt kokkulepitud viivisemäär on majanduskäibes tavapärane, samuti on poolte vahel sõlmitud varasemalt laenulepinguid samadel tingimustel. Riigikohus on enda 13.05.2020 lahendis nr 2-18-17536 selgitanud, et nii viivise vähendamisel kui ka viivisekokkuleppe tühisuse tuvastamisel saab hinnata mh hageja poolt esitatud nõuet ning olukorras, kus hageja on piiranud viivisesummat põhinõude suurusega, tuleb seda ka vastavate otsuste tegemisel arvesse võtta. Käesoleval juhul on hageja piiranud esitava viivisenõude kogusummat põhinõuet, millest tulenevalt on tegemist mõistliku viivisenõudega ega anna alust viivisekokkulepe tühisuse tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 1807,41 eurot, intressi 96,95 eurot, leppetrahvi 90,37 eurot, sissenõudmiskulu 52,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1643,27 eurot ja edasiulatuva viivise 1% päevas alates 17.12.2020 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 164,14 eurot. Alternatiivselt põhivõlgnevuse 1807,41 eurot, intressi 96,95 eurot, leppetrahvi 90,37 eurot, sissenõudmiskulu 52,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 110,17 eurot ja edasiulatuva viivise 0,06633% päevas alates 17.12.2020 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1697,24 eurot. Kostja I vastuväited Kostja I ei esitanud vastust hagiavaldusele. Kostja II vastuväited Kostja II vaidleb hagile vastu. Kostja II leiab, et käendusleping on heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine. Laenulepingu sõlmimise ajaks oli selge, et kostja II ei ole suuteline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma. Käendusleping sõlmiti, kuna hageja oli ainult käenduslepingu korral nõus kostjaga I laenulepingu sõlmima. Kostja II on seisukohal, et Riigikohtu lahendi 2-14-21710 punktis 49 viidatud eeldused on käesoleval juhul täidetud. Kostja II on seisukohal, et ta on käenduslepingu sõlminud tarbijana. Käenduslepingu punktis 3 on märgitud käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 4000 eurot. Tarbijakäenduslepingus tuleb alati ära näidata vastutuse rahaline maksimumsumma, sest vastasel juhul on leping tühine ja ei kehti. Majandustegevuses antud käendusele sellist piirangut ette ei nähta. Seega on hageja lepingut sõlmides nõustunud, et kostja II sõlmib käenduslepingu kui tarbija, sest on pidanud vajalikuks käendaja maksimummäära lepingusse märkimist. Kostja II ei olnud põhivõlgniku ainukene juhatuse liige ega ka ainuosanik, seega ei saa eeldada, et ta oleks sõlminud käenduslepingu oma majandustegevuses.

Kostja II vaidleb vastu võlgnevuse sissenõudmiskulude nõudele, kuivõrd sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on ebaselge ning vastuolus kehtiva seadusega. Nõudmaks kostjalt II sissenõudmiskulu hüvitamist, tuleb hagejal selgesti välja tuua, kuidas on nimetatud summa kujunenud, st millal ja milliseid toiminguid tehti ning milline kulu iga toimingu tegemisega kaasnes. Hageja poolt nõutav sissenõudmiskulude suurus ei ole kooskõlas VÕS § 1131 lg-ga 1. Kostja II vaidleb vastu ka hageja viivise nõudele. Kostja II leiab, et viivisemäär 1% päevas on ebaproportsionaalselt suur. Kostja II on füüsiline isik ning seega leiab kostja II, et temalt ei saa nõuda laenulepingu tüüptingimustes märgitud viivist. Isegi kui saaks, siis on laenulepingu tüüptingimustes märgitud viivise määr ebamõistlikult teist poolt kahjustav ning seetõttu tühine. Kostja II leiab, et ka leppetrahvi nõue on tühine tulenevalt VÕS § 281 lg 4. Kostja II hinnangul ei ole leppetrahv õiguslikult põhjendatud VÕS § 281 lg 1 tähenduses. Kostja II ei ole sõnaselgelt kinnitanud leppetrahvi maksmise kohustust. Leppetrahvi tasumise kohustus on nähtuv laenulepingute tingimustest, kuid kostja II kui tarbija tahet ei saa lugeda sõnaselgelt väljendatuks. Juhul, kui kohus ei nõustu kostja II seisukohaga, et leppetrahvi ja viivise nõue on tühine, siis taotleb kostja II leppetrahvi ja viivise vähendamist nullini VÕS § 162 ja § 113 lg 8 alusel. Alternatiivselt palub kostja II vähendada viivisemäära seadusejärgse ulatuseni ning mitte mõista viivist välja varasema perioodi eest kui talle korrektsest põhivõlgniku nõude täitmata jätmisest teavitamist. Kohtu põhjendused

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

vaielnud vastu asjaolule, et ta oli käenduslepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige ja osanik, kellele kuulus 50% kostja I osadest. Riigikohtu lahendi 3-2-1-148-11 punktist 13 tulenevalt on Riigikohus selgitanud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Seega ei saa kostjat II pidada põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes olevaks isikuks, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kohtu hinnangul sai kostja II kui käendaja käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu kuivõrd käenduslepinguga käendati äriühingu kohustust, mille juhatuse liige on kostja II. Kostja II teostas enda majandustegevuse huve läbi kostja I. Kostja II ei ole kohtule esitanud tõendeid, et käendaja vastutuse maksimumsumma oli käendaja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne või et eespool nimetatud eeldused olid hagejale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Paljasõnalisest väitest selle tõendamiseks ei piisa. Seega ei ole täidetud ükski eeldus selleks, et sõlmitud käendusleping oleks heade kommetega vastuolus. Kohus ei pea vajalikuks kontrollida teisi tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 ja 3 aluseid, kuivõrd kostja II ei ole nendele tuginenud. Kõigest eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja II vahel 29.08.2019 sõlmitud käendusleping nr xxxx ei ole heade kommetega vastuolus ega seetõttu ka tühine.

rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt I hagejale välja mõista põhivõlgnevus 1807,41 eurot.

sõnaselgelt väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid eeltäidetud valikuid, mille tarbija peab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. Kostja II ei ole sõnaselgelt kinnitanud leppetrahvi maksmise kohustust. Leppetrahvi tasumise kohustus on nähtuv laenulepingute tingimustest, kuid kostja II kui tarbija tahet ei saa lugeda sõnaselgelt väljendatuks. Tarbijakäenduslepingus tuleb alati ära näidata vastutuse rahaline maksimumsumma, sest vastasel juhul on leping tühine ja ei kehti. Majandustegevuses antud käendusele sellist piirangut ette ei nähta. Seega on hageja lepingut sõlmides nõustunud, et kostja II sõlmib käenduslepingu kui tarbija, sest on pidanud vajalikuks käendaja maksimummäära lepingusse märkimist. Kohus selgitab, et leppetrahvi maksmise kohustus tuleneb hageja ja kostja I vahel 29.08.2019 sõlmitud laenulepingu nr xxxx punktist 8.7, mille kohaselt juriidilisest isikust laenusaajal tuleb tagasimaksetega/tagasimaksega viivitamise korral tasuda leppetrahvi 5% tagastamata laenu põhiosalt kui tagasimaksega viivitamine on kestnud 45 päeva. Kohus selgitab täiendavalt, et kostja II ei pidanud sõnaselgelt kinnitama leppetrahvi maksmise kohustust, kuivõrd leppetrahvi maksmise kohustus tulenes hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust, mida kostja II käenduslepinguga kohustus tagama ning mitte käenduslepingust. Seega on käesoleval juhul asjakohatud kostja II viited sellele, et kostja II sõlmis tarbijakäenduslepingu. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 160 kohaselt kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 159 lg 2 kohaselt tuleb leppetrahvi nõudmisest teatada teisele poolele mõistliku aja jooksul. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenu põhiosa võlgnevus on 1807,41 eurot. Seega 5% tagastamata laenu põhiosalt on 90,37 eurot. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hageja esitas kostjale I leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Hageja on kostjatele edastanud 27.08.2020 võlateatise, kus teavitas kostjaid kavatsusest nõuda leppetrahvi ja 08.09.2020 edastanud ülesütlemise avalduse, milles oli mh leppetrahvi nõude (dtl 85-90). Seega on hageja esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Eelnevaga on kohus tuvastanud leppetrahvi nõudmiseks vajalike eelduste olemasolu, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista leppetrahv 90,37 eurot.

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et kostja II ei ole välja toonud ühtki alust, mis põhjusel on tema hinnangul leppetrahv summas 90,37 eurot ebamõistlikult suur. Kohus selgitab, et leppetrahvi vähendamine on kohtu kaalutlusõigus, st kohus võib, kuid ei pea leppetrahvi vähendama. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul leppetrahvi suurus mõistlik ja ei näe põhjust selle vähendamiseks. Kohus jätab kostja II taotluse leppetrahvi vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja II ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.

kokkulepe on tüüptingimusena tühine, tuleb vastata küsimusele, millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Kohtule nähtub, et laenulepingu punktist 8.1.2. tulenevalt on viivisemääraks 1% päevas (dtl 46). Kohtul tuleb hinnata, kas nimetatud lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-11-07, 3-2-1-2-08). VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 44 järgi kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohus selgitab, et VÕS § 42 lg-s 3 on välja toodud loetelu, mille puhul eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega saab VÕS § 44 järgi eeldada, et eelmises lauses välja toodud tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka isiku suhtes, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 1 lg 6 kohaselt ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on kostja I puhul tegemist isikuga, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kohtu hinnangul tüüptingimustega laenulepingus nr xxxx märgitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on 29.08.2019 sõlmitud laenulepingu laenutingimuste punkt tühine aastas arvutatava 365% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja I kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 365% suurune viivisemäär aastas on kostjat I ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtule nähtub, et laenulepingu põhitingimuste punkti 2 kohaselt on intressimääraks 23,88% (dtl 42). Nimetatud intressimäär on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, seega tuleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lugeda hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu viivisemääraks 23,88% aastas. Seega 21,43 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja I hagejale viivisena perioodil 25.07.2020-16.12.2020 2,03 eurot, 21,85 euro tasumisega viivitamisel perioodil 25.08.2020-16.12.2020 1,63 eurot ja 1764,13 euro tasumisega perioodil 17.09.202016.12.2020 104,74 eurot, s.o kokku 108,40 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja I on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt I välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 108,40 eurot ja alates 17.12.2020 edasiulatuv viivis määras 23,88% aastas kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1699,01 eurot.

loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. VÕS § 113 lg 1 lause 3 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 23,88% aastas ebamõistlik arvestades krediidiandja tegevusala ja praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhinõuet ja hageja ei taotle ka edasiulatuva viivise väljamõistmist üle põhinõude. Kohus peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja II pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja II majanduslik seis on väga raske. Kohus jätab kostja II taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja II ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.

Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepingu punkti 2 kohaselt vastutab kostja II laenusaaja ja laenuandja vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja kõigist nimetatud lepingu tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest laenuandja ees solidaarselt laenusaajaga. Käenduslepingu punkti 3 kohaselt on kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 4000 eurot. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud). Vastavalt VÕS § 145 lõikele 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu punktist 2 tulenevalt vastutab kostja II laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Seega hageja ja kostja II ei ole käenduslepinguga kokku leppinud, et kostja II vastutaks üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. Seega vastutab kostja II VÕS § 142 ja VÕS § 145 lg 1-2 kohaselt kostja I poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Hageja nõue kostja II vastu piirdub 4000 euroga, mis on käenduslepingus sätestatud kostja II maksimaalse vastutuse ulatus (dtl 53).

palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjatelt välja mõista hagiavalduse esitamisega kantud õigusabikulud 180 eurot, riigilõivu summas 325 eurot ning viivise menetluskuludelt. Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 108,44 eurot 14.10.2020 ja 216,56 eurot 16.12.2020) Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Kohus, arvestades antud tsiviilasja keerukust ja mahukust ning esitatud dokumentide sisu ja mahtu, leiab, et hageja menetluskulud esindajale 180 eurot on olnud menetluses põhjendatud ja vajalikud. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 505 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjatel hagejale hüvitada menetluskuludest 99%, mis teeb summaks 499,95 eurot. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kõik menetluses kostja II poolt esitatud menetlusdokumendid on allkirjastatud kostja II poolt ning ka menetlusdokumentides endas ei ole märgitud kostja II lepingulist esindajat ning kostja I pole kohtule menetlusdokumente esitanud, siis tuleb asuda seisukohale, et kostjatel puudusid käesoleva menetluse raames lepingulised esindajad ja kostjatel puuduvad hüvitatavad menetluskulud. Seega kuna kostjad ei ole menetluses kulusid kandnud, tuleb need jätta rahaliselt kindlaks määramata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.