Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Andrei Vesterinen (e-post XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Y (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov (e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.juuni 2021.a otsus tühistada osaliselt, osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt (15 000 eurot) enne 27.08.2019 ning menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt (15 000 eurot) alates 27.08.2019 ning anda uus menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Kehtiv kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
3.1.Hagi rahuldada osaliselt.
1(8)
3.2.Mõista välja Y-lt X kasuks põhivõlgnevus 15 000 eurot.
3.3.Mõista välja Y-lt X kasuks viivis alates 27.08.2019 põhivõlgnevuselt s.o 15 000 eurot määraga 0,022% päevas, kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1 253,10 eurot.
4.Jätta hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 90 % ulatuses Y kanda ning Y menetluskulud tema enda kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X esitas 29.11.2019.a hagiavalduse Y vastu põhivõlgnevuse 15000 eurot ja lisanduva viivise nõudes. Hagivalduse kohaselt olid X ja Y abielus alates 18.08.2012.a kuni 23.04.2019.a. Poolte suhted lõppesid pöördumatult ja pooled otsustasid abielu lahutada. Enne abielu lahutamist sõlmisid pooled 26.02.2019.a notari juures abieluvaralepingu, pooled valisid uueks varasuhteks varalahususe. Pooled jõudsid kompromissile, et kostja tasub hagejale kompensatsiooni summas 15000 eurot. Notari poolt kinnitatud lepingu punktis 3.2. on sätestatud, et pooled avaldavad, et Y lahusvara hulka kuuluva korteriomandi omandamiseks on kasutatud ühisvara hulka kuuluvaid vahendeid, millest tulenevalt on nad kokku leppinud, et Y kohustub maksma X-le kompensatsiooni summas viisteist tuhat (15 000) eurot ja kandma selle X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX hiljemalt 26.08.2019 aastal vastavalt maksegraafikule: 2500 eurot hiljemalt 26.03.2019 2500 eurot hiljemalt 26.04.2019 2500 eurot hiljemalt 26.05.2019 2500 eurot hiljemalt 26.06.2019 2500 eurot hiljemalt 26.07.2019 2500 eurot hiljemalt 26.08.2019 Lepingu punktis 3.3. on sätestatud, et juhul kui Y jätab lepingu punktist 3.2. tuleneva kohustuse tähteaegselt täitmata või ei täida seda nõuetekohaselt, kohustub ta tasuma X-le viivist 0,022% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kostja pole hagejale kompensatsiooni tasunud, vaatamata korduvale meeldetuletusele. Kostja vastuväited
2.Pooled elasid alates abielu sõlmimisest kostja lahusvara koosseisu kuuluvas korteris. Alates septembrist 2018.a kostja ei elanud enam oma korteris ja sinna jäi elama hageja, majandamiskulusid maksis kostja. Hagejal tekkis kasutuseelise hüvitamise kohustus. Seega ei vasta tegelikkusele, et kostja lahusvara hulka kuuluva korteriomandi omandamiseks on kasutatud ühisvara hulka kuuluvaid vahendeid. 2(8)
Tegelikult tegemist oli ühisvara arvel kostja lahusvarasse makstava kasutuseelise hüvitisega selle eest, et pooled ja nende laps elasid kostja lahusvara hulka kuuluvas korteris, millise hüvitise kostja kasutas enda lahuskohustuste täitmiseks.
3.Kostjal oli ka oma, lahusvara hulka kuuluv raha, mida ka kasutas laenulepingu täitmiseks. Kostjal oli 3-4 korda suurem sissetulek kui hagejal, seega oli alus ühisvara jagamisel poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, millega kompensatsioon oleks olematu.
4.Tegelikult oli leping sõlmitud järgmistel asjaoludel ja järgmiste eesmärkidega: Kui hageja sai aru, et poolte kooselu on lõppemas ja ta ei saa enam pretendeerida kostja sissetulekule, siis kostjalt raha saamiseks teatas, et kolib lapsega elama Narva. Kostja last enam kunagi ei näe ja ta ei anna abielu lahutamiseks nõusolekut, välja arvatud juhul, kui kostja maksab hagejale 15000 eurot. Kostja soovis kindlust, et kui ta maksab survele alistudes nõutud summa, siis ta saab lapsega kohtuda regulaarselt. Selle tulemusena valmistati ette 2 notariaalset tehingut, mis sõlmiti koos samal päeval ja mis on, tegelikke eesmärke arvestades üks tervik. Üks nendest on hagiavalduse lisas 1 olev leping ja teine – elatise ja suhtluskorra kokkulepe.
5.Seega nõude aluseks olev tehing on teeseldud ja näiliku tehinguna tühine. Selle asemel kohaldatakse TsÜS § 89 lg 3 alusel poolte tegelikku kokkulepet (abielu lahutamiseks nõusoleku andmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine raha eest), mis on samuti tühine, kuna sõltuvussuhtest (kostja võimalused lahutada abielu ja suhelda lapsega sõltusid hagejast) tehtud tehinguna on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 1 mõttes. Kostja tühistab käesolevaga tehingu, kuna see oli tehtud õigusvastase ähvarduse mõjul. Ähvardus seisnes lubaduses teha suhtlemine armastatud lapsega võimatuks, kui kostja ei allu hageja tingimustele. Ähvarduse mõju ei ole veel lõppenud, hageja manipuleerib kostjaga endiselt, takistades vajalikel aegadel suhtlemist lapsega. Ähvardust kinnitab ka asjaolu, et hageja ise seostab raha maksmise ja lapsega suhtlemise teemad omavahel kokku, väites, et „nõmedat raha” ta kostjalt enam ei vaja ja seega last kostjale suhtlemiseks ka enam ei anna. Seega ähvarduse mõju ei ole veel lõppenud ja tühistamise tähtaeg ei ole seega möödunud.
6.Juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et varjatud tehing (ehk tehing mida pooled tegelikud teha soovisid) ei ole tühine, kostja teeb tehingust (mis on vormistatud kahe notariaalaktiga) taganemise avalduse. Kostja on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu suhtluskorra rikkumistele ja andis uusi ja uusi tähtaegu suhtlemiskorra kokkuleppe täitmiseks. Hageja on sõnaselgelt kostjale öelnud, et hageja enam last ei näe (lisatud lindistused ja nende stenogrammid), st hageja teatas, et ei hakka suhtluskorda täitma. Seega taganemine on võimalik ka ilma hoiatuseta ja täiendava tähtaja andmata. Nõude aluseks olevast lepingust tulenev kohustus on lõppenud.
7.Hagejapoolne korduv teatamine kostjale, et hageja ei soovi kostjalt ei mingit raha („mul pole vaja sinu nõmedat raha, ma vabastan sind kõikidest kohustustest”), on käsitletav negatiivse võlatunnistusena, mis nii tunnistab kostja kohustuse puudumist (kui seda ei ole) kui ka lõpetab kohustuse (kui kohustus negatiivse võlatunnistuse kättesaamise ajal oli). Kostja aktsepteeris seda negatiivset võlatunnistust, muuhulgas ka konkludentselt, jättes summad tasumata.
8.Nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal siiski on hagiavalduses märgitud asjaoludest tulenev nõudeõigus, juhib kostja kohtu tähelepanu, et sellise õiguse maksmapanemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on korduvalt kostjale teatanud, et ei soovi mingit raha ja vabastab hagejat kõikidest kohustustest.
9.Viivise arvestus ei ole õige. Et kostja ei pea hagejale raha maksma, siis puudub ka viivise tasumise kohustus. Lisaks märgitule, hageja arvestas viivist iga osamakse
3(8)
kohta eraldi ja see ei vasta lepingu tekstile, kuna hagile lisatud lepingu p-des 3.2 ja 3.3.6 on märgitud, et „Y kohustub maksma X-le kompensatsiooni summas viisteist tuhat (15 000) eurot ja kanda selle X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX hiljemalt kahekümne kuuendaks augustiks kahe tuhande üheksateistkümnendal (26.08.2019) ”, samuti „Y võib kompensatsiooni maksta ka ühe maksena hiljemalt punktis 3.3.6 nimetatud tähtpäevaks” ja punktis 3.3.6 on tähtpäevaks märgitud 26.08.2019.
10.Nõuete tasaarvestamise taotlus. Kostja leiab, et hagejal pole nõudeid kostja vastu. Juhuks, kui kohus peaks asuma teistsugusele seiskohale, kostja palub tasaarvestada hageja võimaliku nõude kostja kasutuseelise nõudega. Andmed kasutuseelise suuruse kohta esitab kostja vajaduse korral peale kohtu selgitust, kuidas kohus olukorda näeb. Maakohtu otsus
11.Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt Y ei ole ei 15000 eurot ega ka osa sellest summast X-le tasunud. Kostja on jätnud täitmata oma kohustuse tasuda hagejale 15000 eurot. Hageja nõuab kohustuse täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks 15000 eurot välja mõista.
12.Y väidab, et X on nõudest loobunud, öeldes Y-le korduvalt, et ta ei soovi Y-lt mingit raha. X kinnitas, et ta nõudest loobunud ei ole.
13.Kostja on esitatud poolte vaheliste 25.03.2019.a, 28.03.2019.a, 29.03.2019.a ja 04.04.2019.a telefonikõnede väljavõtted selles, et hageja on korduvalt kostjale avaldanud, et ei taha tema raha, ei taha temalt midagi, ei taha „nõmedat“ raha ega „mingit“ raha. Kohtu arvates ei kinnita need, et hageja oleks loobunud konkreetselt poolte vahel 26.02.2019.a sõlmitud lepinguga hagejale jäetud kompensatsioonist 15000 eurot. Kostja ei ole ka konkreetselt nimetatud lepingust tuleneva nõude kohta küsinud, kas hageja sellest nõudest loobub. Lisaks kinnitab hageja korduvalt, et ta ei soovi kostja raha. 15000 eurot ei ole aga kohtu arvates mitte kostja raha, vaid hageja raha. Hageja ei ole kinnitanud, et loobub kostjalt oma raha nõudmisest.
14.Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et abieluvaraleping oli sõlmitud selleks, et saada kostjalt abielu lahutamiseks nõusolek ning korraldada lapsega suhtlemist raha eest. Samuti ei ole kostja tõendanud hageja poolset ähvardust. Nimetatut ei tõenda ka kostja vande all antud ütlused. Kostja on täisealine teovõimeline isik. Ka eluliselt ei ole usutav, et kostja oleks sõlminud lepingu, mille sõlmimist ta ei soovinud. Hageja on kohtu hinnangul tõepoolest käitunud emotsionaalselt, avaldades kostjale korduvalt, et ei soovi temalt mingit raha. Samas ei ole hageja kordagi kinnitanud, et loobub abieluvaralepingut tulenevast nõudest 15000 eurot. Seega ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega.
15.Pooled on lepingu punktis 3.3 kokku leppinud, et kui Y ei täida kohustust tähtaegselt või nõuetekohaselt, tuleb tal tasuda X-le viivist 0,022% tasumata summalt päevas. Kostja ei ole lepingulist kohustust täitnud. Kostjal tuleb hageja kasuks välja mõista hagi esitamise päevaks 29.11.2019.a sissenõutavaks muutunud viivis arvestades maksegraafikut summas 562,65 eurot ja sealt edasi viivis kuni kohase täitmiseni abieluvaralepingus kokku lepitud määras. Hageja on märkinud oma nõudes, et viivise väljamõistmise piirmäär on 1253,10 eurot. Apellatsioonkaebus
16.Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Kohus ei arvestanud hagi vastuses toodud vastuväidetega, tõendite kogumiste taotlusega. Kostja tegi lahuskohustusega seotud makseid summas alla 17000 eurot, seega kui tegemist oleks PKS § 34 lg 1 järgse hüvitisega, siis selle 4(8)
summa ei saanuks olla suurem kui 8500 eurot. Hageja nõuab aga 15000 eurot. Seega tegemist ei ole PKS § 34 lg 1 järgse hüvitisega. Kohus ei vastanud hagivastuse p-le 14. Kui kohus ootas vastuhagi (tasaarvestuseks see pole vajalik), siis pidi ta seda selgitama. Samuti ei ole kohus selgitanud, mis asjaolusid kohus selles osas oluliseks peab ja milline on nende tõendamiskoormis. Kostja küsis hagejalt korduvalt, mille eest konkreetselt pidi kostja maksma hagejale 15000 eurot. Hageja konkreetseid andmeid esitada ei suutnud, vande all hageja kinnitas, et see summa pole ühisvara eest. Seega tegemist ei saanud olla PKS § 34 lg 1 järgse või muu hüvitisega (mis kinnitab kaudselt, et vormistatud võladokument on teeseldud ehk näilik). Kohus ei ole tõendamiskoormuse jaotumist selgitanud, kuid kohtulahendis märkis, et kostja vastuväited varjatud tehingu osas pole tõendatud. Sellega tegi kohus üllatava lahendi. Kohus ei ole põhjendanud lahendis, miks poolte vande all antud seletused ei ole tõendiks. Lisaks märgitule, hageja võttis põhiistungil omaks (18.05.2021 istungi protokolli lk 2) - „Ma ütlesin, et ei taha raha, sest ma ei tahtnud midagi ühist temaga tegemist teha ja tahtsin, et ta jätaks meid rahule ja ei näeks last” samuti et 15000 eurot polnud ühisvara eest. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt kohus märgib, et rahast suuline ja kirjalik korduv loobumine on tuvastatud, teiselt poolt kohus märgib otsuses, et rahast ei ole loobutud. Viivis on välja mõistetud ebaõigesti. Maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja õigusabi eest tasutav tunnihind ilma käibemaksuta 120 eurot on mõistlik, kuid mõistis kostjalt välja menetluskulud arvestusega 120 eurot tunni eest, millele lisandub käibemaks. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt (15 000 eurot) enne 27.08.2019 ning menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt (15 000 eurot) alates 27.08.2019 ning anda uus menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, mis puudutab põhinõude rahuldamist. Selles osas ei ole ringkonnakohus asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub eelnimetatud osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele toob ringkonnakohus esile järgmist.
20.Asja materjalidest nähtub: a. X ja Y olid abielus 18.08.2012.a kuni 23.04.2019.a. ning abielus olles kehtis nende vahel kuni 26.02.2019 varaühisuse varasuhe. b. 26.02.2019.a sõlmisid pooled abieluvaralepingu ja leppisid uueks varasuhteks kokku varalahususe. Lepingu punktis 3.2 leppisid pooled kokku, et Y lahusvara hulka kuuluva korteriomandi omandamiseks on kasutatud ühisvara hulka kuuluvaid vahendeid, millest tulenevalt on nad kokku leppinud, et Y kohustub maksma X-le kompensatsiooni summas viisteist tuhat (15 000) eurot
5(8)
ja kandma selle X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX hiljemalt 26.08.2019 aastal vastavalt maksegraafikule: 2500 eurot hiljemalt 26.03.2019 2500 eurot hiljemalt 26.04.2019 2500 eurot hiljemalt 26.05.2019 2500 eurot hiljemalt 26.06.2019 2500 eurot hiljemalt 26.07.2019 2500 eurot hiljemalt 26.08.2019 Y võib kompensatsiooni maksta ka ühe maksena hiljemalt 26.08.2019.a. c. Y ei ole ei 15000 eurot ega ka osa sellest summast X-le tasunud. d. 26.02.2019 sõlmisid pooled ka notariaalse lepingu, milles leppisid kokku nende ühise lapse ja kostja vahelise suhtlemiskorra ning kostja kohustuse tasuda lapse ülalpidamiseks elatist hagejale.
21.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt poolte vahel vaidlus selles, kas 26.02.2019.a sõlmitud abieluvaralepingu p-des 3.2 ja 3.3 kokkulepitu on kehtiv. Pooled andsid maakohtu menetluses vande all seletusi ning kostja väidete järgi on kokkulepitu tühine, kuna poolte tahteks ei olnud kokkulepitu, alternatiivselt tühistatud, kuna kokkulepe on sõlmitud ähvarduse mõjul. Hageja vande all antud seletuste järgi oli poolte tahteks notariaalses lepingus kokkulepitu, tegusid, millele võiks kostja tugineda kokkulepitu tühistamiseks, ei ole hageja teinud.
22.Ringkonnakohtu arvates on poolte vahel vaidlustatud tehingu osa näol tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes, sellele tugines hageja ka maakohtus. Kompromisslepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Käsitletavas tehingus leppisid pooled kokku, et nende abielu ajal kehtinud varaühisuse varasuhe lõpetatakse ning poolte vahel kehtib abielu jätkudes varalahususe varasuhe. Ringkonnakohtu hinnangul on seega loogiline, et abielu varasuhte muutmisel lepiti kokku ka selles, kuidas moodustunud ühisvara jagada. Kuna vastavad tahteavaldused sisalduvad lepingu p-des 3.2. kuni 3.4 on veenvamad hageja väited ja seega ka tema vande all antud seletused, et poolte tahe sai kirja vaidlustatud tehingu osas. Ringkonnakohus leiab seega, et maakohus tuvastas põhjendatult vaidlustatud osas tehingu kehtivuse. Lisaks osutab ringkonnakohus, et abielu jooksul ühisvara tekkimine nähtub ka kostja enda väidetest. Nii on kostja maakohtus esile toonud, et tasus abielu jooksul laenukohustusi oma sissetulekutest. Ekslik on kostja seisukoht, et kuna tema igakuised sissetulekud olid kordades suuremad hageja sissetulekutest, siis on need käsitletavad osaliselt, osas, milles need ületasid hageja sissetulekuid, lahusvarana. Põhjendatud ei ole ka kostja väited, et ühisvara arvelt maksekohustust kostjale hageja hüveks ei tekkinud, kuna ühisvara jagamisel tulnuks kostja suuremat sissetulekut arvestada ning põhjendatud olnuks kalduda kõrvale poolte võrdusest. Osutada tuleb ka sellele, et apellatsioonkaebuse väited on vastuolulised. Ühest küljest väidab kostja seda, et ühisvara arvelt ei ole kostja vara omandanud, teisest küljest väidab, et kostja maksed tema sissetulekust seoses lahuskohustusega moodustasid vähem kui 17 000 eurot, mistõttu ei ole hagejal õigus rohkemale kui poolele nimetatud summast st 8 500 eurot. Viimati väidetuga kostja möönab, et ta lahusvara hüveks abielu jooksul makseid tegi.
23.Ringkonnakohtu arvates on tõendamata ka tehingu tühistamise aluste esinemine. Poolte lapse ja kostjaga suhtlemiskord lepiti kokku teises, samal päeval sõlmitud lepingus ning kokku lepiti ka elatise maksmises. Selgelt on eristatavad abielu ühisvaraga seonduv eraldi sõlmitud kokkulepe ja poolte lapsega seotud kokkulepped.
6(8)
24.Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates põhjendatult, et asjast ei nähtu hageja poolt vaidlustatud tehingust tuleneva nõudest loobumine. Kostja esitatud poolte kõnelustest nähtub, et poolte vahel olid kestvad erimeelsused peale tehingute tegemist, mistõttu hageja soovis, et kostja jätaks nii tema kui lapsega suhtlemise. Hageja seletustest nähtub, et poolte vahel oli vaidlus lapse elukoha osas, sellesse sekkusid ka lastekaitsetöötajad, kes käisid hageja ja lapse elukorraldust, sh elutingimusi kontrollimas. Peale kostjale uue lapse sündi siiski kostja huvi poolte lapse elukorralduse suhtes rauges. Hageja avaldatust ei nähtu, et ta loobus 26.02.2029 lepingujärgsest suummast. Pigem on hageja avaldatu käsitletav ettepanekuna, et kui poolte vaheline, kostja ja lapse vaheline suhtlus katkeb, siis ei pea kostja hagejale lapse ülalpidamiseks elatist tasuma.
25.Kuna vaidlustatud tehingu osas sisaldus deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitati olemasolevat kohustust ja seeläbi loobus kostja võimalikest vastuväidetest, on selle tagajärjeks eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t kostja pidi tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Käesolevas asjas ei tõendanud kostja, et võlakohustus on lõppenud.
26.Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et hageja väidetest ei nähtu, mille eest kostja kohustus kompensatsiooni maksma. 02.02.2020 toimunud istungil avaldas hageja lepinguline esindaja, et pooled teadsid, mille eest kompensatsiooni maksti, poolte vahel sõlmitud notariaalsesse lepingusse pandi kirja, et kostja omandas korteriomandina lahusvara ühisvara arvelt. 18.05.2021 toimunud kohtuistungil tõi hageja vande all esile, et ühisvarana kuulus pooltele sõiduauto, see müüdi ning selle arvelt omandas kostja korteriomandi lahusvarasse, lisaks tehti korteriomandis ühisvara arvelt remonti ning osteti sinna tehnikat, mööblit jne. Seega ei vasta kostja apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei ole konkreetselt esile toonud, kuidas kompensatsiooni arvestati, tõele.
27.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus ei ole kostjale selgitanud, et ta peab seoses tasaarvestusega esitama vastuhagi. Ringkonnakohtu arvates on kostja seisukoht ebaõige. Asjas ei tulnud kostjal hageja nõude tasaarvestamiseks esitada vastuhagi. Maakohus ei ole sellist seisukohta esitanud. Kuigi kostja esitas menetluses väite, et tasaarvestab kostja kasutuseeliste nõude hageja vastu seoses kostjale kuuluva korteri kasutamisega, ei esitanud kostja maakohtus kasutuseeliste konkreetset arvestust ega ka asjakohaseid tõendeid. Seetõttu ei saa maakohtule ette heita, et hageja nõue jäi kostja nõudega tasaarvestamata. Maakohtus toimunud istungil selgitas kohus, et kasutuseelistega seotud nõude võib kostja esitada ka eraldi menetluses. Kostjale määrati 02.02.2020 toimunud istungil tähtaeg täiendavate seisukohtade esitamiseks, kostja taotles asja materjalidest nähtuvalt ka määratud tähtaja pikendamist, kuid mingeid seisukohti kirjalikult ei esitanud. Kirjalikult ei esitanud kostja seisukohti ka maakohtu poolt määratud ajaks enne eelmenetluse lõppemist.
28.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks hageja lepingulise esindaja kulud, kuna tuvastas, et hageja lepingulise esindaja õigusabi eest tasutav tunnihind ilma käibemaksuta 120 eurot on mõistlik, kuid hoolimata sellest mõistis kostjalt välja menetluskulud arvestusega 120 eurot tunni eest, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited on põhjendamatud. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus pidas põhjendatuks hageja lepingulise esindaja teenuse osutamise tunnihinda 120 eurot koos käibemaksuta. Käesoleval juhul omavad nimetatud apellatsioonkaebuse väited asja lahendamisel siiski vähest tähtsust, sest rahaliselt tuleb, arvestades asja lahendamise lõpptulemust, määrata maakohtul menetluskulud rahaliselt uuesti.
7(8)
Menetluskulude jaotus
29.Kuna lõppkokkuvõttes tuleb hagi ja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt , siis arvestades hagi ja kaebuse rahuldatud ja rahuldamata osa tuleb hageja menetluskulud jätta maa- ja ringkonnakohtus 90 % ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda. Rahaliselt määrab menetluskulud kindlaks maakohus lähtudes TsMS § 177 lg 1 p-s 2 sätestatust.
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.