2-21-1411/43 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Menetluskulude riigituludesse tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtulahend toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 28.01.2021 esitatud hagiavaldusest ning lisatud tõenditest nähtub, et M. O. (hageja) ja Bondora AS (kostja) sõlmisid maksekäsu kiirmenetluse asjades 2-20-110947 ja 2-20-110948 kokkulepped maksegraafikute kohaldamiseks, kohus kinnitas maksegraafikud maksekäsu lisadena. Maksegraafikute järgi tuli hagejal tasuda kostjale võlgnevused osamaksetena, alates 2020 aasta maist, kokku 60 osamakset, 60 kuu jooksul. Ühe kalendrikuu maksed kokku olid summas 176.51 eurot. Maksegraafikute järgi olid maksete tasumiseks märgitud igakuiselt 1517 kuupäevad. Hageja hilines 2020 novembrikuu maksega, tasudes seda 20.11.2020. Kostja avalduse alusel algatati 20.11.2020 hageja suhtes täitemenetlused xxxx ja xxxx. Hageja selgitas, et kuigi 16.11.2020 täitis internetipangas maksekorralduse, unustas ta selle ilmselt allkirjastamata. Eksimuse avastas aga hageja alles 20.11.2021. Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nimetatud täiteasjades põhjusel, et kostja nõue tema vastu on ajatatud ning seetõttu puudus alus esitada avaldused nõuete koheseks täitmiseks. Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nimetatud täiteasjades ka põhjusel, et kostja käitumine on vastuoluline, sest ta on saanud hagejalt osamakseid peale maksegraafiku koostamist ja enne täitmisavalduse esitamist igal kuul ning ka peale täitmisavalduse esitamist on kostja aktsepteerinud hageja makseid ehk tunnistanud maksegraafiku siduvust. Hageja on kõik maksed, v.a novembri 2020 makse, tasunud tähtaegselt. Hageja leiab, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada ning käituda vastuoluliselt. Hea usu põhimõttest tulenevalt saanuks kostja kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral, mis oli tegelikult tähelepanematusest tingituna vaid mõnepäevane, võtta hagejaga ühendust, saata meeldetuletuse kohustuse täitmise kohta või üritada välja selgitada makse mitteõigeaegse laekumise põhjus. Arvestades kokkulepitud maksegraafiku eelnevat nõuetekohast täitmist, olnuks nimetatud käitumine olnud kostja poolt mõistlik. Maksegraafikus ja osamaksete suuruses lepiti kokku seetõttu, et hagejal puudub majanduslik võimalus tasuda laenusummasid koheselt. Heas usus käitumine eeldab ka seda, et võlausaldaja annab kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja, mitte ei esita kohe lahendid täitmiseks kohtutäiturile. Hageja palub seega tunnistada sundtäitmised täiteasjades xxxx ja xxxx lubamatuks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja seisukoht Kostja hagiga ei nõustu. Kostja märgib, et hageja hakkas maksegraafikut täitma korrapäraselt, kuid novembrikuu 2020 maksed ei laekunud maksegraafikutes märgitud kuupäevaks (hiljemalt 16.11.2020). Kohtu poolt kinnitatud maksegraafikute resolutsiooni kohaselt maksegraafikus kokkulepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutub kogu tasumata võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks. Kostja võimaldab viivitada maksega kuni 3 päeva ning neljandal päeval makse mitte laekumise korral tühistab Bondora AS-i süsteem automaatselt maksegraafiku(d) ning edastab nõude vastava piirkonna kohtutäiturile sissenõudmiseks automaatselt. Kohtutäiturile nõude esitamisega saab võlgnik Bondora AS-i süsteemi poolt ka vastava automaatse teate nõude kohtutäituri menetlusse edastamise kohta kohtutäituri kontaktidega. Avaldused täitemenetluse algatamiseks olid Bondora AS-i süsteemis genereeritud 20.11.2020 kell 14:12, kuna kokkulepitud maksed ei laekunud hageja poolt määratud tähtajaks, süsteem tunnistas maksegraafikud kehtetuks. Samal päeval 20.11.2020 kell 14:30 oli hageja saanud vastava teate, et võlgnevus on edastatud kohtutäiturile A. K. täitemenetluse algatamiseks. Hageja teostas maksed novembrikuu eest peale teate (täitemenetlusse edastamise kohta) kättesaamist. Hageja võttis kostjaga ühendust e-posti teel 20.11.2020 kell 16:08. Poolte kokkuleppe oli kehtetuks tunnistatud, kuna hageja ei pidanud kokkuleppest kinni. Lähtudes eeltoodust puudub alus arvata, et kõik maksed peale 20.11.2020 võib arvestada graafikujärgseteks makseteks, kuna 04.05.2020 kohtu poolt kinnitatud maksegraafikud olid kostja poolt kehtetuks tunnistatud 20.11.2020 ning kogu nõue oli edastatud kohtutäiturile sissenõudmiseks. Sellest hetkest puudus igasugune kokkulepe võlgnevuse ositi tasumiseks, kuna see enam ei olnud kehtiv. Bondora AS-i nõue hageja vastu oli ajatatud kuni 20.11.2020. Hageja oli kostja poolt informeeritud, et kõik laekumised peale 20.11.2020 on arvestatud küll nõude katteks, kuid neid ei saa lugeda maksegraafiku järgseteks makseteks, kuna maksegraafikud tsiviilasjades 2-20-110948 ja 2-20-110947 ei ole enam kehtivad. Kostja teavitab kohtutäiturit automaatselt võlgniku poolt teostatud laekumistest otse sissenõudja kontole. Kõik hageja poolt teostatud maksed on arvestatud võlgnevuse katteks. Võlgnikul on alati õigus tasuda võlgnevus otse sissenõudjale kas osaliselt vabatahtlike maksetena või täies ulatuses, kuid kui nõue on sel hetkel kohtutäituri menetluses, siis kuulub tasumisele ka kohtutäituri tasu. Hageja väide, et kostjal puudus alus esitada avaldus kohtutäiturile nõuete koheseks täitmiseks on väär, kuna kostja lähtus kohtu poolt kinnitatud maksegraafiku tingimustest, mille kohaselt maksegraafiku(te)s kokkulepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutub kogu tasumata võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks. Kostja ei käitunud hea usu põhimõttega vastuolus. Antud väide pole hageja poolt tõendatud. Kohtuliku maksegraafiku sõlmimise võimalus on sissenõudja poolne vastutulek võlgnikule, vaatamata sellele, et võlgnik oli juba oma lepingulisi kohustusi ühe korra rikkunud, mis viis lepingute ülesütlemiseni ning nõude esitamiseni kohtusse. Lähtudes eeltoodust kostja ei ole oma õigusi kuritarvitanud, vaid lähtus maksegraafikutes kokkulepitud tingimustest, mis on pooltele täitmiseks kohustuslikud. Võlgnik pidi kokkulepitud tingimustest korrektselt kinni pidama maksegraafikute täitmise lõpuni. Üksnes maksega viivitamine kolme päeva jooksul peale määratud tasumise tähtaja on sissenõudja vastutulek võlgnikule.

Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja kohtule esitatud tõenditega ning uurinud asjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Puudub vaidlus, et Pärnu Maakohtu 04.05.2020 määrustega tsiviilasjades 2-20-110947 ja 2-20110948 kinnitati poolte maksegraafikud võlgnevuse tasumiseks. Hagejal tuli kostjale võlgnevused tasuda kokku 60 osamaksena (summas 66.40 eurot ja 110.14 eurot), alates maist 2020, igakuiselt 15-17. kuupäevadeks. Nimetatud määrustest nähtub ka, et kokkulepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel, muutub kogu tasumata võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks (tlk 18-19, 24-25). Puudub vaidlus ka, et kostja avalduse alusel algatati 20.11.2020 hageja suhtes täitemenetlused xxxx ja xxxx (tlk 15-16, 20-23, 29-33, 36-39), kuna hageja hilines novembrikuu maksetega, tasudes neid 20.11.2020. Novembrikuu maksed pidid aga kostja kontole laekuma hiljemalt 16.11.2020. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt on lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kuna hageja on muuhulgas tuginenud sellele, et sundtäitmine on lubamatu põhjusel, et nõue on ajatatud, selgitab kohus taas, et hagis esitatud asjaolude põhjal ei ole antud juhul nõude ajatamise näol tegemist asjaoluga, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, nõuete ajatamine on kokku lepitud 16.04.2020 ning kinnitatud täitemenetluse aluseks olevate 04.05.2020 kohtumäärustega. Seega ei saa hageja neil asjaoludel ajatamise vastuväitele tugineda. Hageja on viidanud ka sellele, et kostja käitumine on vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et nimetatud vastuväide on TMS § 221 lg 1 alusel lubatav, kuivõrd selle näol ei ole tegemist vastuväitega täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja

kehtivusele, mis on TMS § 221 lg 11 järgi lubatav vaid muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul. Võimalusele (ja vajadusele vastava väite esitamisel) hinnata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel poole käitumise kooskõla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 tuleneva hea usu põhimõttega on näinud ette ka Riigikohus (vt RKTKo 2-17-9391, antud asjas küll seoses notariaalse lepinguga). Kohus selgitab, et hea usu põhimõte on abstraktne ning vajab igal konkreetsel juhul eraldi sisustamist. Sellest hoolimata võib hea usu põhimõte tõrjuda kõrvale nii lepingu kui seadusesätte, juhul kui nende kohaldamine viiks ilmselgelt ebaõiglase tulemuseni. Kohus selgitab ka, et hea usu põhimõte on sätestatud TsÜS § 138 lg 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 ja 2. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus, sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Nimetatud põhimõte kehtib kõikides tsiviilsuhetes. Vastavalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist vastuolus hea usu põhimõttega loetakse õiguste kuritarvitamiseks ning halvas usus käitumise korral ei kohalda kohus seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus nr 3-2-1-102-07, p 16). Kohtu hinnangul ei ole seega välistatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ka kohtumääruste täitmiseks algatatud täitemenetluste puhul. Selleks tuleb aga hinnata, kas kostja käitumine nõude maksmapanekul, s.o selle sundtäitmisele andmine, on käesolevas asjas vastuolus hea usu põhimõttega ning seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks TMS § 221 lg 1 järgi. Puudub vaidlus, et hageja hakkas 04.05.2020 määrustega tsiviilasjades 2-20-110947 ja 2-20110948 kinnitatud maksegraafikuid alates maist 2020 täitma korrapäraselt, novembrikuu maksed ei laekunud aga maksegraafikutes märgitud kuupäevaks (s.o 16.11.2020). Hageja tegi novembrikuu maksed alles 20.11.2020, pärast kostjalt teate täitemenetlusse edastamise kohta saamist. Hageja selgitas, et kuigi 16.11.2020 täitis ta internetipangas maksekorralduse, jäi tal see ilmselt allkirjastamata. Eksimuse avastas hageja alles 20.11.2021. Hageja on seisukohal, et arvestades tema eelnevat korrapärast igakuist maksete tasumist, oleks kostja võinud teda eelnevalt teavitada, et maksed ei laekunud. Kostja teatas aga, et võimaldab võlgnikul viivitada maksega kuni 3 päeva ning neljandal päeval makse mitte laekumise korral tühistab tema süsteem automaatselt maksegraafiku(d) ning edastab nõude vastava piirkonna kohtutäiturile sissenõudmiseks samuti automaatselt. Kohus selgitab, et VÕS § 114 lg 1 ja 4 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku

tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Hageja esitas tõendina kontoväljavõtte, millest nähtub, et kõik maksed alates maist kuni novembrini 2020 on tasutud tähtaegselt ja kokkulepitud summas. Hageja on ka novembrikuu 2020 maksed tasunud koheselt, kui on nende mittetasumisest teada saanud. Ka kõik järgnevad maksed, s.o alates detsembrist 2020 kuni käesoleva ajani, on samuti hageja poolt tasutud õigeaegselt (tlk 156). Kohus nõustub, et kohustuse mittetäitmise korral on täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele edastamine küll kostja õigus, kuid antud juhul poolte huve ja eelnevat hageja käitumist maksegraafikute täitmisel arvestades, on siiski kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kirjeldatud olukorras, kus hageja oli kõik eelnevad viie kuu maksed tasunud tähtaegselt ning kokkulepitud suuruses, oli kostjal siiski kohtu hinnangul hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus pakkuda hagejale enne lahendite sundtäitmisele saatmist võimalus läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks maksegraafikute täitmist jätkata. Kostja antud võimalus viivitada maksega kuni 3 päeva, on küll vastutulek hagejale, kuid see ei asenda meeldetuletust/ täiendava tähtaja andmist võlgnevuse mittetasumise korral. Asjaolu, et kostja süsteem saadab lahendeid sundtäitmisele automaatselt, ei õigusta siiski praegusel juhul kostja käitumist. Ka kostja väide, kohtuliku maksegraafiku sõlmimise võimalus on tema poolne vastutulek hagejale, vaatamata sellele, et hageja oli juba oma lepingulisi kohustusi ühe korra rikkunud, mis viis lepingute ülesütlemiseni ja nõude esitamiseni kohtusse, ei oma käeoleval juhul tähtsust. Hageja on kõik maksegraafikutest tulenevad kohustused tähtaegselt täitnud (v.a novembrikuu 2020 eest). Kohtu hinnangul ei olnud hageja poolt ühe tähtajaks makse tasumata jätmine käesoleval juhul selline oluline rikkumine, mille puhul oleks kostja saanud lahendid sundtäitmisele saata hagejale täiendavat tähtaega andmata. Täiendava tähtaja andmine oleks võimaldanud kostjal samuti oma eesmärki saavutada (hageja oleks kostjale maksed tasunud) ning hageja saanuks vältida täitemenetlusega kaasnevate ebamugavuste ja täiendavate kulude (kohtutäituri tasu jms) tekkimist. Lisaks ei või kostja (majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja) jaoks sellise suhteliselt väikese tähtsusega kohustuse rikkumine olla kõnealusel juhul aluseks hageja rasketele õiguslikele tagajärgedele (hageja varale keelumärke kandmine ning lisakohustuste tekitamine). Kohus leiab, et käesoleval juhul kostja poolt hageja suhtes õiguskaitsevahendite kasutamine on olnud ennatlik ja ebaproportsionaalne, kostja käitumine hageja suhtes kõnealustes võlasuhetes on olnud hea usu vastane. Kohus on seega seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ning sundtäitmine täiteasjades xxxx ja xxxx lubamatuks tunnistada. TsMS § 445 lg 2 alusel kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus jätab hagi tagamise abinõu kehtima kuni kohtulahendi jõustumiseni.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Viru Maakohtu 16.02.2021 määrusega kohus rahuldas M. O. menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel riigilõivu summas 400.00 eurot tasumisest. Määrusega kohustati hagejat tasuma ülejäänud tasumisele kuuluv riigilõiv summas 200.00 eurot, viie 40.00 euro suuruse osamaksena. Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 200.00 eurot. Kohus leiab, et kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja kantud menetluskulu (riigilõiv) summas 200.00 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Tsiviilasja toimiku põhjal hagejal muud kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 200.00 eurot. Tulenevalt TsMS § 190 lg-st 3 menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Arvestades hagi rahuldamist, tuleb riigilõiv 400.00 eurot, mille kandmisest hageja oli vabastatud, kostjalt riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb kostjal tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.