If P&C Insurance AS-i hagi 16 039 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
If P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
17 757 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) If P&C Insurance AS (registrikood 10100168), lepinguline esindaja Krista Raudsepp Kostja (vastustaja) A.A. (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland Paas
Menetluse liik
kirjalik menetlus
A.A.
vastu
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. 1(10)
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.If P&C Insurance AS (hageja) esitas 4. septembril 2020 Viru Maakohtule hagi A.A. (kostja) vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 16 039 eurot, sellelt summalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 435 eurot 55 senti ning viivise põhivõlalt alates hagi kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle 14. septembri 2020. a täpsustuse kohaselt toimus 5. aprillil 2020 XXXXXXXXXX asuva kinnisasja kõrvalhoones tulekahju, mille tulemusena süttis ka aadressil XXXXXXXXXX asuval naaberkinnisasjal (XXXXXXXXXX kinnistu) paiknev kõrvalhoone, samuti said kahjustusi elamumaja ja kõrvalhoones asunud vara. XXXXXXXXXX asuval kinnistul paiknevad hooned ja nendes asuv vara olid kahjujuhtumi ajal kindlustatud hageja kindlustuslepinguga (kahjukindlustus). Kahju põhjustanud kinnisasja (XXXXXXXXXXa) omanik on kostja. Hageja pöördus järgmisel päeval pärast õnnetust Päästeameti poole, et selgitada välja tulekahju tekkepõhjus. Päästeamet vastas hagejale 7. aprilli 2020. a kirjaga, et XXXXXXXXXXa kinnistul aset leidnud tulekahju sai alguse hooletust suitsetamisest, millega seoses on rikutud tuleohutuse seaduse (TuOS) § 5 lg-t 4. Hageja on hüvitanud kannatanule (kindlustusvõtjale) kahju kokku 16 093 euro ulatuses, sh elamu taastamise kulu 2693 eurot (vastavalt remondikalkulatsiooni hinnapakkumisele), hüvitis kõrvalhoones olnud vara eest 2000 eurot (10% koduse vara kindlustussummast) ja hüvitis kõrvalhoone eest 11 400 eurot (vastavalt poliisis märgitud kindlustussummale). Hageja poolt hüvitatud kahju ulatuses läks kannatanu kahju hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale üle. Kuna kahju põhjustamise eest vastutab kostja, saatis hageja kostjale 22. aprillil 2020 tagasinõude kahju (16 093 euro) hüvitamiseks tasumise tähtajaga 10 päeva. Kostja on nimetatud nõudekirja kätte saanud, kuna 8. mail 2020 pöördus kostja nimel hageja poole 2(10)
kostja esindaja. Kostja ei ole kahju hagejale hüvitanud. Hageja hinnangul on tõendatud ka kostja poolt kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos. Hageja arvestab viiviseid alates 22. aprilli 2020. a nõudekirjas märgitud tasumise tähtajale järgnevast päevast, s.o 3. maist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni (4. september 2020) seadusejärgse viivisemääraga (8% aastas). Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib hageja, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1045 lg 1 p 5. Kostja kui kinnistu omanik vastutab tema kinnisasjal paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele hoonetele, hoolimata sellest, kas tulekahju põhjustas vahetult kostja enda tegevus või oli tulekahju tekkimise põhjus muu. Oluline on asjaolu, et tuli sai alguse kostja kinnistult. Kostja vastutab kinnistu omanikuna, et tuli ei leviks tema kinnistult naaberkinnistutele ega põhjustaks teistele isikutele kahju. Eeltoodu tähendab, et kinnistule tuleb ehitada hooned viisil, mis ei võimaldaks tule levikut. Sellised kohustused ehitise omanikule tulenevad ehitusseadustiku (EhS) §-st 8 ja TuOS § 3 lg 1 pdest 1–4. Samuti vastutab ehitise omanik selle eest, et tuleohtlike tegevuste puhul (sh ehitises suitsetamisel) välditaks tulekahju tekitamist (TuOS § 5 lg 4). Lisaks ei ole hagejale teada, kes on Päästeameti kirjas märgitud suitsetaja ning kostja väide, et suitsetas keegi kolmas isik, on tõendamata. Juhul kui kohus leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada, palub hageja nõude rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna kostja on rikkunud EhS §st 8 tulenevat kohustust, TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel, samuti §-s 5 sätestatud tuleohutusnõudeid.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlusta, et 5. aprillil 2020 toimus temale kuuluva XXXXXXXXXXa kinnistu kõrvalhoones tulekahju, mille tulemusena said tulekahjustusi naaberkinnistul (XXXXXXXXXX) asuvad hooned. Samuti ei vaidle kostja vastu asjaolule, et hageja hüvitas 22. aprillil 2020 naaberkinnistu omanikust kannatanule kahju summas 16 093 eurot. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kahju naaberkinnistule põhjustas tema kui XXXXXXXXXXa kinnistu omanik. Päästeameti 7. aprilli 2020 kirjas viidatud hooletu suitsetaja ei olnud kostja. Teada on ka konkreetne isik, kelle süülise tegevuse tagajärjel leidis aset tulekahju, millega põhjustati varaline kahju kindlustusvõtjast isikule. Hageja viidatud VÕS §-d 1043 ja 1045 on kahju õigusvastast tekitamist reguleerivad üldsätted (VÕS 53. ptk 1. jagu). Hagi ei ole võimalik VÕS §-de 1043 ja 1045 alusel rahuldada, kuna kostja ei ole kahju põhjustamises süüdi. Kostjale ei saa mõistlikult ette heita, et ta oleks mingil moel pidanud kolmanda isiku süül tulekahju põhjustamise võimalusega arvestama või oleks saanud tulekahju vältimiseks midagi ette võtta. Samuti peab kahju tekitaja VÕS § 127 lõigete 1 ja 4 järgi hüvitama tema rikkumisest tulenevad kahjulikud tagajärjed, st need tagajärjed, mis on rikkumisega põhjuslikus seoses. Hageja ei ole millegagi tõendanud kostja tegevuse või tegevusetuse põhjuslikku seost tulekahju tagajärjel tekkinud kahjuga. Hageja saab kahju hüvitamist nõuda tulekahju põhjustamises süüdi olevalt isikult. 3(10)
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2021. a otsusega rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 363 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja hooletu suitsetamise tagajärjel kahju tekitamisele. Samas ei ole hageja väitnud, et suitsetamisega tekitas kahju kostja. Samuti ei ole hageja väitnud, et isikut, kelle hooletust suitsetamisest kahju alguse sai, ei ole võimalik tuvastada. Hageja leiab, et kostja kui kinnisasja omanik ei ole täitnud seadustest tulenevaid kohustusi ja peab kas VÕS § 1045 lg 1 p 5 või alternatiivselt p 7 alusel vastutama kolmanda isiku poolt tekitatud kahju eest. VÕS § 1043 alusel teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kannatanu omandiõiguse või valduse rikkumine kujutab ennast delikti. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kostja tegevus või tegevusetus oli suunatud XXXXXXXXXX kinnistu omaniku omandi kahjustamisele ehk kostja rikkus kolmanda isiku kaitsmisele suunatud käibekohustust. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus nõustus kostaga, et kostja ei ole kolmanda isiku vara suhtes õigusvastselt käitunud. Kahju ei ole tekkinud kostja tegevuse tagajärjel. Samuti ei ole hageja väitnud, et kostja oli kahju tekitamise ajal tegevusetuses ehk oleks saanud kahju tekitamist vältida või kahju osaliselt ära hoida. Järelikult ei saa VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel hagi rahuldada. Samuti ei pidanud maakohus võimalikuks rahuldada hagi VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna kostjale pole võimalik ette heita deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest. Kahju tekitati õigusvastaselt kolmanda isiku poolt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub 7. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 1 ja 4), samuti on maakohus jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. VÕS § 1045 lg 1 p-des 1–5 nimetatud absoluutsete õigushüvede kahjustamine loob iseenesest õigusvastasuse eelduse ning üldjuhul ei ole vajalik ega ka asjakohane kontrollida õigusvastasuse tuvastamiseks täiendavaid asjaolusid, nt tuvastada mingi kaitsenormi rikkumist või muid asjaolusid, mis viitaksid kahju tekitaja tegevuse õigusvastasusele. Käesoleval juhul on kannatanu omandit rikutud, seega selline tegu on n-ö automaatselt õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaldamisel ei tule kontrollida, milliseid ehitusseadustikus ja tuleohutuse seaduses toodud sätteid on kostja lisaks rikkunud. 4(10)
VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi eristatakse välist ja sisemist hooletust. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse välise hooletuse järgimata jätmist ning kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tulekahju põhjuseks oli midagi muud peale tema objektiivse hooletuse, on kostja kannatanule kahju tekitamises objektiivselt süüdi. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ta ei suutnud konkreetses situatsioonis ära tunda, missuguseid pingutusi õiguskord temalt ohu vältimiseks nõudis või et ta ei saanud hoolsuskohustust järgida subjektiivsetel põhjustel. Eelmärgitut arvestades on väär maakohtu seisukoht, et kinnistu omanik ei vastuta kolmanda isiku hooletu suitsetamise tagajärjel tekkinud kahju eest. Kahju tekkimise ja kostja kui kinnistu omaniku poolt kohustuse, mille kohaselt ta pidi tagama, et tema hoonelt ei leviks tuli teistele hoonetele, täitmata jätmise vahel põhjuslik seos. Maakohtu vastupidised järeldused ei ole kooskõlas ka senise kohtpraktika, sh kohtute seisukohtadega tsiviilasjas nr 2-05-15519 (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-11-11). Taganemata eelmärgitust, ei ole hageja hinnangul õige maakohtu seisukoht, nagu oleks asjas tuvastatud, et suitsetaja (ehk kahju põhjustaja) oli kostja omandil viibiv kolmas isik. Samuti on väär maakohtu käsitlus, nagu lasuks hagejal kohustus tõendada, et kes kostja kinnisasjal suitsetas. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et temale ei ole teada, kes kostja kinnisasjal suitsetas – kas kostja ise või keegi kolmas isik. Kostja väide, et suitsetajaks oli keegi teine, ei ole ka tõendatud. Maakohtu järeldus, et kahju põhjustas kolmas isik, põhineb kostja tõendamata väidetel, on üllatuslik ja kostjat põhjendamatult soosiv. Isegi kui leiaks tõendamist, et hooletu suitsetaja ei olnud kostja, vastutaks omanik VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel sellele vaatamata ega vabaneks kahju hüvitamisest. Kostja ja kolmas isik vastutaksid hageja ees solidaarselt. VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kõnealuse paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse VÕS 53. ptk tähenduses isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Hageja hinnangul ei ole kostja tõendanud süü puudumist kahju tekitamisel. Hageja on alternatiivselt esitanud nõude VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja on hageja hinnangul rikkunud EhS §-st 8 ja § 19 lg 1 p-st 4 tulenevaid kohustusi, samuti TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel ning TuOS §-s 5 sätestatud tuleohutusnõudeid. Tuleohutuse seadusest tulenevad nõuded on kehtestatud mh ehitise omanikule, kes peab kontrollima tema valduses oleva kinnisasja, ehitise vm ruumi ja nende kasutamise ohutust ja nõuetekohasust (TuOS § 3 lg 1 p-d 1–4). Ehitise omanik vastutab selle eest, et ehitises suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste kasutamisel ning muude tuleohtlike tegevuste tegemisel välditaks tulekahju tekitamist (TuOS § 5 lg 4). Seega oli kostja kinnisasja ja sellel asuvate ehitiste omanikuna kohustatud jälgima, et ehitises suitsetamine ei tekitaks tulekahju.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5(10)
Hageja käsitlus, et naaberkinnistu omanik vastutab tule levimise eest teisele kinnistule alati ja igal juhul, sõltumata tulekahju tekkepõhjusest, on õiguslikult põhjendamatu. Maakohus märkis õigesti, et hageja ei ole asjas väitnud ega tõendatud, et XXXXXXXXXXa kinnistule püstitatud elumaja ja kõrvalhoone ei vastanud EhS § 3 nõuetele. Päästeameti 7. aprillil 2020. a vastuse kohaselt tekkis kahju mitte XXXXXXXXXXa kinnistule ehitatud kõrvalhoone ehitusseadustiku nõuetele mittevastavuse tõttu, vaid selle tõttu, et kõrvalhoones viibinud isik oli suitsetamisel hooletu. Samuti on õiguslikult põhjendamatu hageja käsitlus tulekahju otsese põhjustaja ja kinnistuomaniku solidaarse vastutuse kohta. Kostja ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ette heita, et ta oleks mingil moel pidanud kolmanda isiku süül tulekahju põhjustamise võimalusega arvestama või oleks saanud tulekahju vältimiseks midagi ette võtta. Hageja ei ole millegagi tõendanud kostja süüd ega tema tegevuse või tegevusetuse põhjuslikku seost tulekahju tagajärjel tekkinud kahjuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, samuti on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). Nimetatud minetused tingivad maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.
8.Hageja on esitanud VÕS § 492 lg-le 1 tuginedes kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise saamise nõuded. Ringkonnakohus nõustub senises menetluses esitatu põhjal hageja ja maakohtu käsitlusega, et hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel nende koosmõjus. Kostja võib olla tekitanud õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning alternatiivselt võiks õigusvastasuse kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (p 5) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Maakohtu otsuses tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: ▪ 5. aprillil 2020 kell 15:42 toimus tulekahju XXXXXXXXXXa kinnistul asuvas kõrvalhoones (garaaž/saun/kuur), mille tõttu süttis ka naabrite majandushoone XXXXXXXXXX kinnistul; ▪ XXXXXXXXXXa kinnistu omanik on kostja; ▪ Päästeameti 7. aprilli 2020. a kirjas märgitu kohaselt oli tulekahju tekkepõhjuseks hooletus suitsetamisel;
6(10)
▪ XXXXXXXXXX kinnistu omaniku ja hageja vahel oli 5. mail 2019 sõlmitud kodukindlustusleping ning hageja on hüvitanud kannatanu K.N. kahju 16 093 eurot. Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Nõustudes maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga, märgib ringkonnakohus siiski, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 on sätestatud iseseisev kahju tekitamise õigusvastasuse alus – omandiõiguse rikkumine – ning sellisel juhul on üleliigne ja eksitav viidata samal ajal EhS ning TuOS sätete väidetavatele rikkumistele. Sellised rikkumised võiksid olla asjassepuutuvad juhul, kui pidada kahju tekitamist õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-11, p 15). Pooled on seni vaielnud menetluses eelkõige selle üle, kas kostja tegevus või tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga (VÕS § 127 lg-d 1 ja 4) ning kas kostja on kahju tekkimises süüdi (VÕS § 1050).
9.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 teise ja kolmanda lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kahju tekkinud kostja tegevuse tagajärjel. Hageja ei ole VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 tuginemisel tõendanud, et kostja tegevus või tegevusetus oli suunatud XXXXXXXXXX kinnistu omaniku omandi kahjustamisele ehk kostja rikkus kolmanda isiku kaitsmisele suunatud käibekohustust. Sarnaselt on maakohus VÕS § 1045 lg 1 p 7 osas leidnud, et kostjale pole võimalik ette heita deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest. Ringkonnakohus leiab, et need maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendamata. Lisaks ei tähelda ringkonnakohus, et hageja oleks senises menetluses üldse tuginenud väitele, et kostja tegevus oli suunatud XXXXXXXXXX kinnistu omaniku omandi kahjustamisele. Samuti ei ole tsiviilasja toimikust nähtuvaga kooskõlas maakohtu järeldused, nagu tugineks hageja kahju tekitamisele (ainult) hooletu suitsetamise tagajärjel ning nagu poleks hageja väitnud, et kostja oli kahju tekitamise ajal tegevusetuses. Osutatud minetused võisid mõjutada maakohtu otsuse lõppjäreldusi.
10.Asja materjalidest nähtuvalt vastutab kostja hageja käsitluse järgi kinnistu omanikuna tema kinnisasjalt paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele hoonetele. Seejuures ei ole hageja hinnangul tähtsust tulekahju tekkimise põhjusel, oluline on see, et tuli sai alguse kostja kinnistult. Hageja etteheide kostjale seisneb selles, et kostja kinnistu omanikuna ei hoidnud ära tule levikut tema kinnistult naaberkinnistutele (st kahju tekkimist) (vt nt hageja 6. novembri 2020. a seisukoht (tld 113–116) ja 27. veebruari 2021. a vastus kohtu nõudele (tl-d 141–144)).
11.Hageja märgib iseenesest õigesti, et teise isiku omandi kui VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 nimetatud õigushüve kahjustamise korral kellegi teo või tegevusetuse tagajärjel tuleb VÕS § 1045 lg 1 kohaselt eeldada, et vastav tegu või tegevusetus on õigusvastane (tagajärje õigusvastasuse teooria). Siiski tuleb kahju tekitaja teo õigusvastasuse kindlakstegemiseks lisaks kaitstud õigushüve kahjustamisele kontrollida, kas on tuvastatav kahju tekitaja tegu, mis oli vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele või kas kahju tekitaja rikkus oma teo või tegevusetusega käibekohustust. Senises menetluses ei ole 7(10)
hageja välja toonud kostja sellist tegu või tegusid, mis olnuks vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele. Pigem on hageja kostjale ette heitnud tegevusetust või ebapiisavat tegutsemist. Seetõttu ei saa ka nõustuda hageja väitega, et kostja käitumine on "automaatselt" õigusvastane. Õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hinnata käesoleval juhul eelkõige seda, kas kostja on rikkunud üldist käibekohustust (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10).
12.Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks peab kohus esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohuolukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-148-15, p 24).
13.Kahju tekitaja vastutusele võtmiseks üldise käibekohustuse tõttu delikti üldkoosseisu alusel jaguneb asjaolude tõendamise koormis selliselt, et hageja peab tõendama kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ning kostjal kui kahju tekitajal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine (et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks) või et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Samas, kuna üldine käibekohustus tähendab hoolsuskohustust, hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks ning VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd, siis peab kostja tõendama, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Kostja sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. Kahju tekitaja võib vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 18.1 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
8(10)
14.Seega peab hageja praeguses asjas VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tõendama, et kostja lõi talle kuuluva kinnisasja kasutamisel kannatanu (XXXXXXXXXX kinnistu omaniku) jaoks ohtliku olukorra, et kannatanu omand sai sellisest olukorrast lähtunud riski realiseerumise tagajärjel kahjustada ning et kannatanu süü hageja omandi kahjustamisel ei ole ilmselgelt välistatud. Kostjal on VÕS § 1050 lg 1 järgi koormus tõendada, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et tema kinnisasjal suitsetamisest lähtuv oht ei realiseeruks. Poolte poolt senises menetluses esitatud asjaolude järgi lõi ohtliku (tuleohtliku) olukorra suitsetamine kostja kuuluval kinnistul. Ringkonnakohus märgib, et kostja kui kinnistu omanik pidi tegema kõik mõistliku selleks, et suitsetamisest kui tuleohtlikust tegevusest lähtuv oht teistele isikutele ei realiseeruks. See, milliseid abinõusid oleks kostja pidanud ohu realiseerumise ärahoidmiseks mõistlikult kasutama, sõltub tulekahju tekkimise täpsematest põhjustest, mis tuleb välja selgitada edasise menetluse käigus. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eespoolt märgitut, et kostjal lasub koormus tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma seejuures tähtsust, kas (hooletuks) suitsetajaks oli kostja ise või mõni muu kinnistul õiguspäraselt (st kostja loal või teadmisel) viibinud isik.
15.Ringkonnakohus märgib, et juhul kui leiaks tõendamist kostja poolt mõne seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 7), poleks üldist käibekohustust ega selle rikkumist vaja hageja nõude rahuldamise (ühe) eeldusena tuvastada. Hageja väidete kohaselt on kostja rikkunud mh TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel ning sama seaduse §-s 5 sätestatud tuleohutusnõudeid. Kahju tekitaja süü tuvastamisel (VÕS § 1050) tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnata seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral mõne kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-11, p 15). Hageja on senises menetluses tuginenud kostja käitumise õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi siiski alternatiivselt.
16.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada. Maakohus ei ole selgitanud välja poolte seisukohti eespool märgitud asjaolude kohta, mis on vaidluse õigeks lahendamiseks olulised, ning on valesti jaganud tõendamiskoormise. Apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
17.Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse kohaldamist puudutavatest seisukohtadest lähtudes. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel viima läbi sisulise eelmenetluse (TsMS § 392 lgd 1 ja 3), vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid menetlusosalistega arutama ning võimaldama esitada asjasse puutuvate asjaolude kohta seisukoha (TsMS § 351 lg-d 1 ja 2). Pooltele tuleb selgitada mh asjaolude tõendamiskoormise jaotust. Kuigi pooltel ei ole olnud vaidlust 9(10)
õigussuhte kvalifikatsiooni üle ning sellega on (põhjendatult) nõustunud ka maakohus, on kostja asja materjalidest nähtuvalt olnud senises menetluses tõendamiskoormise osades küsimuses selgelt ekslikel seisukohtadel. Samuti tuleb pooletele anda võimalus esitada asja uuel läbivaatamisel lisatõendeid (TsMS § 237 lg 1). Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamise
18.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.