Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kuivõrd käendusleping on tühine, on alusetu ka hageja leppetrahvinõue ja viivisenõue. Siiski juhuks kui kohus leiab, et tegemist on kehtiva käenduslepinguga, on kostja esitanud taotluse leppetrahvi vähendamiseks nullini ja viivisenõude vähendamiseks seadusjärgse määrani. Kostja leiab seejuures, et hageja poolt paralleelselt nõutav leppetrahv ja viivis on hagejale kompensatsiooniks ühe ja sama raha maksmise kohustuse rikkumise eest. Seetõttu kostja leiab, et nii leppetrahvi kui viivise nõudmine käesoleval juhul ei ole ainuüksi sellel põhjusel põhjendatud ja on vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks eeltoodule juhib kostja tähelepanu, et hagis palutakse kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis ilma igasuguse piiranguta – piiramata seda laenu põhisummaga 35 238,35 eurot või käenduslepingus fikseeritud maksimummääraga 62 250 eurot. Hagi sellisel kujul rahuldamine tähendaks, et see viivis jookseks igavesti. See on vastuolus nii käenduslepingus fikseeritud maksimaalse vastutussummaga kui ka Riigikohtu praktikaga (viivis ei või põhisummat ületada, kui hageja ei ole põhisummat ületavat kahju tõendanud). Seega isegi hagi rahuldamise korral tuleb edasiulatuv viivis põhisumma ja/või käenduslepingu maksimummääraga ära piirata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 401 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Sama sätte lg 3 alusel kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see on kokku lepitud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt

2-21-9860 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks. VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus:  Hageja ja V OÜ (registrist kustutatud 04.08.2020.a) sõlmisid krediidilepingu nr OL181589328-1, mille alusel väljastas hageja OÜ-le V (kustutatud) krediiti summas 41 500 eurot, intressi määraga 12% aastas ning viivise määraga 0,25% päevas (so 91,25% aastas).

2-21-9860  Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr SC-26568, millega kostja hakkas V OÜ (kustutatud) krediidilepingust tulenevad kohustusi käendama. Käenduslepingu kohaselt on käenduse piirmääraks 62 250 eurot. Vastavalt käenduslepingule on kostja kinnitanud, et ta vastutab hageja ja laenusaaja vahelisest krediidilepingust ja selle võimalikest tulevikus sõlmitavatest lisadest, samuti muudest laenusaaja ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende lisadest tulenevate nõuete tagamise eest.  V OÜ-l oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust ta korduvalt rikkus. Kuivõrd lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asutud, ütles hageja lepingu üles 06.01.2021 ning pöördus kohtusse.  Krediidilepingu üldtingimuste p 5.2 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja täitma muud kohustused. Krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 kohaselt on hagejal lepingu ülesütlemisel õigus nõuda leppetrahvi kuni 5% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt.  Käenduslepingu p 2.1 kohaselt vastutab kostja krediidilepingust tulenevate krediidisaajate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu p 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidilepingust või selle lõppemisest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja on seisukohal, et sõlmitud käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja selgitab, et käenduslepingu sõlmimise ajal kostjal puudus regulaarne palgatulu. Seega juba käenduslepingu sõlmimise ajal pidi hagejale olema ettenähtav, et kostja ei ole suuteline V OÜ (kustutatud) kohustusi täitma. Käenduslepingu kohaselt on käenduse maksimumsummaks 62 250 eurot ning krediidisummaks 41 500 eurot. Lisaks käenduslepingu p 2.2 alusel vastutab kostja viivise, leppetrahvi, kahjuhüvitise maksmise ja krediidi ülesütlemisega seotud kohustuste täitmise eest. Käesoleval juhul on krediidilepingu järgi viivise määraks 0,25% päevas (so 91,25% aastas). 41 500 euro puhul moodustab viivisemäär 0,25% (laenusumma 41 500 eurot x 0,25% x 30 päeva) 3 112,50 eurot kuus, mis on omakorda 37 350 eurot aastas. On ilmselge, et füüsilise isiku puhul, kellel puudub palga näol regulaarne sissetulek, on ilmselgelt tegemist ebaproportsionaalselt suure ehk teisisõnu võimatu rahalise kohustusega. Kostjal puudus igasugune objektiivne võimalus oma sissetulekute juures täita kohustust, mis talle käenduslepinguga langes. Sellise rahalise kohustuse peale langemine tähendab kostjale eluaegset võlaorjust. Arusaadavalt käendusleping, mille puhul oli juba lepingu sõlmimisel teada, et isikul puudub vähimgi võimekus sellest tulenevaid rahalisi kohustusi täita, mistõttu see leping toob talle kaasa eluaegse võlaorjuse, on heade kommetega vastuolus. Seetõttu käesoleval juhul käendusleping ongi vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Olukorda ei muuda ka kostjale kuuluv ja hagi tagamise raames hüpoteegitud kinnistu asukohaga Kirsi tn 3/5 - 3/47, Tallinn. Nimelt see kinnistu on omandatud onult läbi pärimise ja 10.05.2021. a ehk ca kaks aastat pärast Käenduslepingu sõlmimist. Kuivõrd heade kommete vaagimise valguses tuleb arvestada kostja varalist seisu käenduslepingu sõlmimise hetkega, siis seda vara sellel hetkel ei olnud. Seetõttu seda vara ei saa siinkohal arvestada. Hageja ei nõustu kostja väidetega. Hageja märgib, et vastavalt TsMS §-le 230 peab pool oma väiteid tõendama, kuid kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja väited selle kohta, et käenduslepingu sõlmimisel puudusid kostjal sissetulekud, sh palgatulu ja vara on valed ning tõendamata. Käenduslepingule eelnevalt kontrollis ja päris hageja kostja varalise seisukorra kohta (hageja ja kostja 18.12.2018 e-kirjavahetus, hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 1). Otsus käenduslepingu sõlmimise osas ja maksimaalse vastutuse määra osas tehti vastavalt panga sisekorraeeskirjadele põhjaliku analüüsi alusel komisjonis. Kostja informeeris hagejat, et tema sissetulekud koosnevad igakuistest juhatuse liikme tasudest ja ainuomaniku dividendidest.

2-21-9860 Ettevõtted, millest kostja tasusid sai olid ettevõtted V OÜ, T OÜ, X OÜ. Samuti juhatuse liikme tasud ettevõtetes S OÜ ja Y OÜ, mis ei olnud kostja ainuomandis. Seega olid kostjal käenduslepingu ajal sissetulekud olemas, mida ta on ise kinnitanud. Lisaks igakuisetele sissetulekutele kuulus käenduslepingu sõlmimise ajal kostjale kaks väärtusliku kinnisasja. Esiteks oli kostja ühisomandis isikuga V. V. (isikukood xxx) kinnisasi reg-nr xxx, aadressiga xxx mille hinnanguliseks väärtuseks käenduslepingu sõlmimise ajal hinnati 350 000 eurot. Kinnisasja koormas hüpoteek, mille jääk oli 150 000 eurot (hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 2). Teiseks kuulus kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal kinnisasja reg-nr xxx, aadressiga xxx kaasomandi 1/3 osast, mis oli tagatud hüpoteegiga Swedbankile tagamaks Y OÜ laenu (hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 3). Ka selle kinnisasja hinnanguliseks väärtuseks käenduslepingu sõlmimise ajal hinnati 350 000 eurot. Lisaks kostja sissetulekutele ja kinnisvarale kuulus kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal ka ainuosalused äriühingutes, mille hinnanguliseks väärtuseks hinnati käenduslepingu sõlmimise ajaga 350 012 eurot. V OÜ väärtus 29 268 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel ja T OÜ väärtus 320 744 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel (äriühingu varad, millest on lahutatud kohustised) (hageja 20.09.2021 seisukoha lisad 4 ja 5). Hageja hindas kostja maksevõimekust varalise väärtuse ja kohustuste (sh kinnisasjadele seatud hüpoteekide) suuruse põhjal ning leidis, et käenduslepingus on võimalik kohaldada maksimaalse vastutuse määrana maksimaalselt 62 250 eurot. Kuivõrd krediidileping on sõlmitud Bigbank AS ja V OÜ (kustutatud) vahel majandustegevuses, siis ei kohaldu sellisele lepingule tarbijakrediidi erisätted. Sellest tulenevalt ja kooskõlas VÕS § 143 lg-ga 2 on käenduslepingus, mis on tarbijaga sõlmitud, kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, et võimalik käendusest tulenev kohustus ei muutuks käendaja jaoks ebamõistlikult raskeks. Bigbank AS, võttes aluseks käendaja poolt edastatud ja registritest nähtavat informatsiooni sissetulekute ja varade kohta, hindas põhjaliku analüüsi käigus, et käenduslepingus kohaldatav maksimumsumma 62 250 eurot on käendaja maksevõimetele vastav, kooskõlas seadusega ja parima pangandustavaga. Sellest tulenevalt leiab hageja, et käendusleping ei ole tühine, kuivõrd puudub vastuolu heade kommetega või avaliku korraga. Tuleb rõhutada, et käenduse maksimumsumma nõudega 62 250 eurot on käendaja puhul tegemist halvima stsenaariumiga, millele eelneb üldjuhul isiku enda tegevusetus. Üldjuhul käendaja vastutus piirdub oluliselt väiksema nõudega, kui käenduslepingust tulenevaid kohustusi korrektselt järgitakse. Näiteks hoiatas hageja krediidisaajat ja käendajat 17.12.2020 krediidilepingu ülesütlemisest, millele järgneb kogu nõude tasumise kohustus, kui krediidisaaja või käendaja ei tasu võlgnevust summas 1907.80 eurot (lisatud hagiavaldusele). Ei krediidisaaja ega käendaja hageja kirjale ei reageerinud. Kuivõrd ülesütlemise hoiatuses märgitud nõuet ei tasutud, siis ütles krediidisaaja lepingu 06.01.2021 üles ning teavitas solidaarvõlgnike (lisatud hagiavaldusele). Sellel hetkel moodustus kogu võlg 37 987,02 eurot. Kumbki solidaarvõlgnikest, sh käendaja, ei võtnud hagejaga kontakti võla tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks. Kui kostja oleks pöördunud hageja poole oma lepinguliste kohustuste täitmiseks, oleks kostja nõue olnud oluliselt väiksem. Kuivõrd kostjal olid käenduslepingu ajal sissetulekud olemas ning omas väärtusliku kinnisvara ning osalusi osaühingutes, siis hageja ei nõustu, et käenduslepingu sõlmimisel ei oleks arvestatud kostja varalise seisuga ja võimekusega kohustusi tasuda. Kostja on seisukohal, et hageja ees käenduslepingu alusel käenduskohustuse võtmiseks kostja sissetulekute piisavust hageja poolt 18.12.2018. a esitatud kirjavahetus ei tõenda. E-mailis on kostja märkinud: „Minu sissetulekud on Minu ettevõtete juhatuse liikme tasud ja ainuomaniku dividendid. Need ettevõtted on V OÜ, T OÜ, X OÜ.“ Samas ühtegi rahalist numbrit ei ole esitatud. Nimetatud lausete pinnalt ei ole mõistlik võimalik asuda seisukohale, et kostjal on võimekus käendada laenukohustust maksimaalse vastutusmääraga 62 250 eurot. Mis puudutab kostjale kuuluvaid kinnisasju, siis ainuüksi hageja enda seisukohtadest nähtuvalt on põhjendamatu nende pinnalt kostjat varakaks pidada – nimelt kinnisasi nr xxx on ühisomandis V.

2-21-9860 V.ga ja koormatud hüpoteegiga summas 265 970 eurot ning kinnisasjast nr xxx kuulus kostja vaid 1/3 ja samuti see kinnistu oli koormatud hüpoteegiga summas 200 000 eurot (vt hageja 20.09.2021. a menetlusdokumendi lisad 2 ja 3). Seega ainuüksi nendest asjaoludest nähtuvalt pidi hagejale olema arusaadav, et kostja ei ole võimeline käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma – kinnistud on kostjal teiste isikutega kaasomandis ja ühtlasi on need mahukate hüpoteekidega koormatud. Hageja väited, et kumbki kinnistu oli väärt 350 000 eurot on paljasõnalised. Põhjendamatu on ka hageja poolt 2018 majandusaasta aruannete pinnalt väita, et käenduslepingu sõlmimise hetkel hagejale olid kuulunud V OÜ väärt 29 268 eurot ja OÜ T 320 744 eurot. Majandusaasta aruannetes toodud finantsnäitajate pinnalt ei ole võimalik äriühingule turuväärtust omistada. Seda ei võimalda ka seadus. Nimelt see kui äriühingu majandusaasta aruande finantsnäitajate kohaselt on tegemist väga varaka ühinguga, ei tähenda, et keegi oleks nõus selle äriühingu eest kasvõi 1 euro maksma. Pankrotiasjades on suhteliselt tavaline, et kuigi äriühingu majandusaasta aruande kohaselt on tegemist varaka ühinguga, on äriühing siiski pankrotistunud – tähendab, et tema kohustused ületavad varasid. TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei ole toonud välja ühtegi ostu- ega müügipakkumist nende konkreetsete äriühingute kohta ega ka sarnaste äriühingute kohta (nn võrdlustehinguna). Kostja selgitab, et mitte keegi ei ole mitte kunagi neid äriühingut soovinud hageja poolt märgitud hindadega ära osta. Seega kokkuvõttes ei saa nendele äriühingutele praeguste andmete valguses üldse mingit konkreetset rahalist väärtus omistada. Kohus leiab, et hageja on veenvalt tõendanud, et käenduslepingule eelnevalt kontrollis ja päris hageja kostja varalise seisukorra kohta (hageja ja kostja 18.12.2018 e-kirjavahetus, hageja 20.09.2021 seisukoha lisa 1). Viidatud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja küsis justnimelt seetõttu, et kostja oli märkinud, et palgalepinguga ta üheski ettevõttes tööl ei ole (ja ka seadusest tulenevalt kohustuse täitmiseks) kostjalt lisainfot isiklike tulude, varade seisu ning laenukohustuste kohta. Kostja informeeris isiklikult hagejat vastuskirjas, et tema sissetulekud koosnevad igakuistest juhatuse liikme tasudest ja ainuomaniku dividendidest. Ettevõtted, millest kostja tasusid sai olid ettevõtted V OÜ, T OÜ, X OÜ. Samuti juhatuse liikme tasud ettevõtetes S OÜ ja Y OÜ, mis ei olnud kostja ainuomandis. Seega oli kostja ise konkreetse küsimise peale hagejale kinnitanud, et käenduslepingu ajal olid kostjal sissetulekud olemas. Kostja tõi samas kirjas veel välja, et lisaks igakuisetele sissetulekutele kuulus käenduslepingu sõlmimise ajal kostjale kaks kinnisasja: kinnisasi reg-nr xxx, aadressiga xxx mille hinnanguliseks väärtuseks nimetas kostja ise 350 000 eurot ja väitis lisaks, et kinnisasja koormab hüpoteek, mille jääk oli umbes 150 000 eurot 18.12.2018 seisuga; kinnisasi reg-nr xxx, aadressiga Harju maakond, xxx kaasomandi 1/3 osast, mis oli tagatud hüpoteegiga Swedbankile tagamaks Y OÜ laenu. Hageja on välja toonud, et lisaks kostja sissetulekutele ja kinnisvarale kuulus kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal ka ainuosalused äriühingutes, mille hinnanguliseks väärtuseks hinnati käenduslepingu sõlmimise ajaga 350 012 eurot. V OÜ väärtus 29 268 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel ja T OÜ väärtus 320 744 eurot 2018 majandusaasta aruande alusel (äriühingu varad, millest on lahutatud kohustised). Seega ei saa kohtu hinnangul kuidagi nõustuda kostja seisukohaga, justkui oleks leping sõlmitud isikuga, kellel puudub vähimgi võimekus sellest tulenevaid rahalisi kohustusi täita. Seejuures leiab kohus, et kostja 13.10.2021 vastuväited hageja poolt esile toodule ei ole veenvad. Kinnisasja kuulumine ühisvarasse või kaasomandisse ei tähenda, et see oleks väärtusetu. Kinnisasja koormatus hüpoteegiga ei tähenda samuti, et see oleks väärtusetu. Äriühingute osas on hageja tõendanud, et tegemist oli väärtust omavate ettevõtetega ja kostja vastuväited seda ei kummuta. Esitatud tõenditest nähtub näiteks, et T 2018 aasta majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul kokku varasid 336 218 eurot, kohustisi aga 15 474 eurot. Samuti oli aasta kasum 121 324 eurot ja äriühingul oli jaotamata kasumit üldse kokku 317 932 eurot, mistõttu kostja väide, et „kui äriühingu majandusaasta aruande

2-21-9860 finantsnäitajate kohaselt on tegemist väga varaka ühinguga, ei tähenda, et keegi oleks nõus selle äriühingu eest kasvõi 1 euro maksma“, on ebausutav. Kui äriühingul on varad versus kohustused plussis ja on jaotamata kasumit sadu tuhandeid eurosid, siis ilmselgelt omab äriühing rohkem väärtust kui 0 või 1 eurot ja tõenditest nähtuvaid summasid vaadates ka piisavat väärtust, et kostjaga esile toodud summas käenduslepingut sõlmida. Kostjal olid seega käenduslepingu sõlmimise ajal varad olemas ja ta oli maksevõimeline, mistõttu ei saa nõustuda, et käenduslepingu sõlmimisel ei oleks arvestatud kostja varalise seisuga ja võimekusega kohustusi tasuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Kohus on küll seisukohal, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seega ka tühine, kuid märgib siinkohal, et isegi kui käenduslepingu sõlmimine tuleks kostja poolt väidetud põhjustel lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, siis tuleks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamata jätta, kuna kostja tegutseb hea usu põhimõtte vastaselt. Nimelt on hageja poolt konkreetselt küsimise peale kostja 18.10.2018 kinnitanud oma maksevõimekust ja siis hilisemalt käesolevas menetluses asunud iseenda poolt kinnitatut ümber lükkama, väites et ta ikkagi ei olnud maksevõimeline vaatamata oma varasematele kinnitustele. Selliselt on kostja siis meelega loonud hagejale väära ettekujutuse oma maksevõimekusest ning üritab oma kohustusest enda poolt hagejale loodud väära ettekujutuse tõttu vabaneda. Kohtu hinnangul on selline tegevus lubamatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; vt ka 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Intress Intressi üle sisuline vaidlus puudus. Leppetrahv Hageja nõude osa on krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 järgi kohaldatud leppetrahv summas 1 761,92 eurot (so 5% tagastamata krediidisummalt). Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine, mistõttu on alusetu ka hageja leppetrahvinõue. Siiski juhuks kui kohus leiab, et tegemist on kehtiva käenduslepinguga, on kostja esitanud taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kostja märgib, et käesoleval juhul nõuab hageja paralleelselt raha maksmise kohustuse rikkumise eest üheaegselt nii viivist kui ka leppetrahvi. Nii viivis kui leppetrahv on oma olemuselt kahju hüvitised. Kostja viitab, et Riigikohus on selgitanud, et viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt RK 3-2-1-66-05 p 24). Antud juhul nõuab hageja seoses laenumaksetega hilinemisega kahju hüvitamist kahekordselt,

2-21-9860 ühest küljest viivisena ja teisalt leppetrahvina. See ei ole põhjendatud. Kuivõrd laenumaksete hilinemise eest on hageja huvid juba viivisnõudega kaetud, siis hagejal puudub legitiimne huvi saada veel leppetrahvi. Leppetrahvi vähendamisel palub kostja veel arvestada, et tal puudub palgatuluna püsiv sissetulek. Samas hageja 31.03.2021. a konsolideeritud vahearuande kohaselt on hagejal varasid 823 778 000 eurot ja ta teenis ainuüksi 2021 esimesel kolmel kuul 5 773 000 eurot kasumit. Seega hageja on väga varakas. Seega arvestades eeltoodut, palub kostja leppetrahvinõude nullini vähendada. Lisaks leiab kostja, et hageja poolt paralleelselt nõutav leppetrahv ja viivis on hagejale kompensatsiooniks ühe ja sama raha maksmise kohustuse rikkumise eest. Seetõttu kostja leiab, et nii leppetrahvi kui viivise nõudmine käesoleval juhul ei ole ainuüksi sellel põhjusel põhjendatud ja on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja leiab, et kuivõrd leppetrahvi nõue tuleneb Bigbank AS ja V OÜ (kustutatud) vahel sõlmitud krediidilepingu rikkumisest, mitte käenduslepingust, siis leppetrahvi nõue ei ole seotud käenduslepingu rikkumisega, vaid krediidilepingu rikkumisega. Seetõttu ei ole alust leppetrahvi nõude vähendamiseks, kuivõrd krediidilepingu rikkumine ei ole vaidluse sisuks ka juhul, kui käendusleping peaks osutuma tühiseks. Samuti on kostja ekslikult väitnud, et hageja nõuab leppetrahvi seoses laenumaksete tasumisega viivitamise eest. Laenumaksete tasumisega viivitamise eest nõuab hageja hoopis viivist. Kostja väide, et nii viivis kui leppetrahv on oma olemuselt kahju hüvitised, mistõttu neid ei saa samaaegselt nõuda, on üldine. Viivisenõue on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid leppetrahvi eesmärgiks on lepingu ajal võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele või hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest. Ka kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-66-05 p 24 on märgitud, et Võlaõigusseaduse regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik. St. tegemist on kahe eraldiseisva hüvitise liigiga. Kuigi üldsõnaliselt on tegemist mõlemal juhul kahju hüvitisega, siis kuivõrd kahe nõude eesmärgid on täiesti erinevad, on nende üheaegne nõudmine põhjendatud. Hageja ei nõustu leppetrahvi vähendamisega. Vastavalt VÕS § 162-le ja kohtupraktikale peab leppetrahvi vähendatud ulatuses tasumine olema põhjendatud ja asjaolusid arvestav. Kostja on põhjendanud leppetrahvi vähendamist sellega, et tal puudub sissetulek. Hageja hinnangul ei ole põhjus, et kostjal puudub soov ja raha võlga tasuda piisavaks põhjenduseks võla tasumiseks vähendatud ulatuses. Lisaks on hageja nõue tagatud hagi tagamise raames, mis võimaldab ka leppetrahvi nõude sisse nõuda, mistõttu väide, et kostjal puuduvad vahendid leppetrahvi tasumiseks, ei ole õige. Kuivõrd leppetrahvi nõue tuleneb krediidilepingu rikkumisest, mitte käenduslepingu rikkumisest ning hageja hinnangul ei ole kostja põhjendanud leppetrahvi nõude vähendamist, siis hageja ei nõustu leppetrahvi nõude vähendamisega. Kohus leiab, et leppetrahv ei kuulu vähendamisele. Viivisenõue on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid leppetrahvi eesmärgiks on lepingu ajal võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele või hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest. Ka kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-66-05 p 24 on märgitud, et Võlaõigusseaduse regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik. St. tegemist on kahe eraldiseisva hüvitise liigiga. Kuigi üldsõnaliselt on tegemist mõlemal juhul kahju hüvitisega, siis kuivõrd kahe nõude eesmärgid on täiesti erinevad, on nende üheaegne nõudmine õigustatud ja ka kohtupraktikas tunnustatud ning see ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus leiab, et antud juhul ei esine ka VÕS § 162 lg 1 esitletud olukorda, st leppetrahv ei ole kohtu hinnangul ebamõistlikult suur, arvestades krediidisummat. Samuti on hageja nõue tagatud käesolevas asjas hagi tagamise raames, mis võimaldab leppetrahvi sisse nõuda, mistõttu väide, et kostjal puuduvad vahendid leppetrahvi tasumiseks, ei ole kohane. Viivis

2-21-9860

Hageja nõude osa on tagastamata krediidisummalt 17.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 14 293,72 eurot ning alates hagi esitamisest 18.06.2021. a TsMS § 367 alusel edasiulatuv viivis tagastamata krediidisummalt määraga 0,25% päevas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine, mistõttu on alusetu ka hageja viivisenõue. Siiski juhuks kui kohus leiab, et kostjal on kehtiv käenduskohustus, on kostja esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Kostja märgib, et hageja nõuab viiviseid määraga 91,25% aastas olukorras, kus üldteadaolevalt VÕS § 94 lg 1 intressimäär on juba alates 01.06.2016. a määraga 0%. Käesoleval juhul ületab lepingujärgne viivisemäär VÕS § 113 lg 1 lause II sätestatud seadusjärgset viivisemäära 8% aastas 11,4 korda (so 91,25% : 8% = 11,40). Seega on ilmselgelt tegemist ebaproportsionaalselt kõrge viivisemääraga. Tuleb ka arvestada, et hageja puhul on tegemist finantsiliselt eduka krediidiasutusega, kuid kostja on füüsiline isik, kellel puudub ka regulaarne palgatulu. Hageja poolt nõutav viivis on ülemääraselt suur ka absoluutarvuna. Kuivõrd põhivõla summa on 35 238,35 eurot, siis igakuine viivis on (35 238,35 eurot x 0,25% x 30 päeva) 2 642 eurot kuus. Üldteadaolevalt oli aastal 2020 Eestis keskmiseks brutopalgaks 1 448 eurot. Kui sellest summast tulumaks 20% maha arvata, siis netopalk „ehk raha kätte“ oli 1 158,40 eurot. Siit nähtuvalt hageja poolt nõutav viivis on rohkem kui kahekordne Eesti keskmine palk. Sealjuures kostjal aga üldse püsiv sissetulek puudub. Samuti siit nähtuvalt on viivisnõue ebamõistlikult ülemäärane. Kokkuvõttes on hageja poolt nõutava viivise puhul ilmselgelt üleliigse viivisemääraga, mida on põhjendatud vähendada kuni seadusejärge määrani (VÕS § 113 lg 1 lause II). Kostja palub vähendada nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise kuni seadusjärgse määrani (VÕS § 113 lg 1 lause II). Kostja on viidanud, et Riigikohus on märkinud lepingujärgse viivise VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RK 3-2-1-118-16 p 19). Riigikohus on selgitanud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RK 3-2-1-25-16 p 13). Lisaks eeltoodule selgitab kostja, et hagis nõutakse kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis ilma igasuguse piiranguta – piiramata seda laenu põhisummaga või käenduslepingus fikseeritud maksimummääraga. See on aga igakuiselt (88,09 x 30) 2 642,70 eurot, mis ületab Eesti keskmist netopalka. Hagi sellisel kujul rahuldamine tähendaks, et see viivis jookseks igavesti. See on vastuolus nii käenduslepingus fikseeritud maksimaalse vastutussummaga kui ka Riigikohtu praktikaga (viivis ei või põhisummat ületada, kui hageja ei ole põhisummat ületavat kahju tõendanud). Seega isegi hagi rahuldamise korral tuleb edasiulatuv viivis põhisumma ja/või käenduslepingu maksimummääraga ära piirata. Hageja leiab, et antud asjas tuleb eristada Bigbank AS-i ja V OÜ (kustutatud) vahel majandustegevuses sõlmitud krediidilepingut nr OL18-1589328-1 (lisatud hagiavaldusele) ning hageja ja kostja, kui tarbijaga, sõlmitud käenduslepingut nr SC-26568 (lisatud hagiavaldusele). Krediidi väljastamise põhitingimused ning tüüptingimused, sh viivise määr, on sätestatud Bigbank AS-i ja V OÜ vahel sõlmitud krediidilepingus nr OL18-1589328-1, mis sätestab krediidisaajale kohustuse tasuda maksetega viivitamisel viivist 0,25% päevas. Kostja kohustused

2-21-9860 Bigbank AS-i ees tulenevad käenduslepingust nr SC-26568. Nimetatud käendusleping ei sätesta põhi- või tüüptingimustena viivise määra arvestust, määra ega suurust. Samuti ei saa väita, et Bigbank AS ja V OÜ vahel sõlmitud krediidilepingust nr OL18-1589328-1 tulenevad põhi- või tüüptingimused oleks otseselt kohaldatavad kostjale, kuivõrd kostja ei ole krediidilepingu OL181589328-1 pooleks. Seetõttu ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud viivisemäära kokkulepet ning vaidluses ei ole kohaldatavad tarbijaga sõlmitud viivisemäära kohaldamist reguleerivad sätted. Küll sätestab hageja ja kostja vaheline käendusleping nr SC-26568 kostja vastutust Bigbank AS ja V OÜ vahel sõlmitud krediidilepingu nr OL18-1589328-1 põhitingimustes nimetatud krediidilepingust tulenevate krediidisaaja kohustuste täitmise ees käenduslepingus sätestatud ulatuses. Käenduslepingu punkti 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sealhulgas viivise eest. Käenduslepinguga on seatud vastutuse maksimaalne rahaline ulatus 62 250 eurot. Sellest tulenevalt vastutab Kostja Bigbank AS ja V OÜ lepingust tulenevate kohustuste ees, sh edasiulatuva viivise eest kuni 62 250 euro ulatuses. Lisaks on hageja seisukohal, et Bigbank AS ja V OÜ (kustutatud) majandustegevuses sõlmitud lepingu alusel nõutav viivisemäär on kooskõlas nii kehtiva õigusega kui ka poolte majandustegevuses käibel oleva tavapärase praktikaga. Hagiavalduses nõutav viivisemäär 91,25% on krediidisektoris mitme majandustegevuses tegutseva poole vahel tavapärane käibes kasutatav viivisemäär. Erinevalt tarbijakrediidi erisätetest, ei sätesta majandustegevuses tegutsevate poolte vahel seadus viivise suuruse kokkuleppele üldisi piiranguid ning kuivõrd viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest, ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on ka kohtupraktikas peetud 0,2% päevas viivisemäära kehtivaks ja õiglaseks, sh tüüptingimusena, kuivõrd tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kuivõrd viivisenõue tuleneb krediidilepingu rikkumisest, mitte käenduslepingu rikkumisest ning hageja hinnangul ei ole põhjendatud viivisenõude vähendamine, siis hageja ei nõustu viivisenõude vähendamisega. Kohus leiab, et antud asjas tuleb eristada Bigbank AS-i ja V OÜ (kustutatud) vahel majandustegevuses sõlmitud krediidilepingut ning hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut. Vaidlust ei ole, et krediidi väljastamise põhitingimused ning tüüptingimused, sh viivise määr, on sätestatud Bigbank AS-i ja V OÜ vahel sõlmitud krediidilepingus, mis sätestab krediidisaajale kohustuse tasuda maksetega viivitamisel viivist 0,25% päevas. Kostja kohustused hageja ees aga tulenevad käenduslepingust. Nimetatud käendusleping ei sätesta põhivõi tüüptingimustena viivise määra arvestust, määra ega suurust. Antud vaidluses ei ole seega kohaldatavad tarbijaga sõlmitud viivisemäära kohaldamist reguleerivad sätted. Küll sätestab hageja ja kostja vaheline käendusleping kostja vastutust krediidilepingu põhitingimustes nimetatud krediidilepingust tulenevate krediidisaaja kohustuste täitmise ees käenduslepingus sätestatud ulatuses. Käenduslepingu punkti 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sealhulgas viivise eest. Käenduslepinguga on seatud vastutuse maksimaalne rahaline ulatus 62 250 eurot. Sellest tulenevalt vastutab kostja krediidilepingust tulenevate kohustuste ees, sh edasiulatuva viivise eest kuni 62 250 euro ulatuses. Kohus leiab, et Bigbank AS ja V OÜ (kustutatud) majandustegevuses sõlmitud lepingu alusel nõutav viivisemäär on kooskõlas kehtiva õigusega. Erinevalt tarbijakrediidi erisätetest, ei sätesta majandustegevuses tegutsevate poolte vahel seadus viivise suuruse kokkuleppele üldisi piiranguid. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on ka kohtupraktikas peetud näiteks 0,2% päevas viivisemäära kehtivaks ja õiglaseks, sh tüüptingimusena, kuivõrd tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (nagu näiteks nähtub Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, pp 48−49). Kohtu hinnangul on ka käesolevas asjas vaidluse all olev viivisemäär 0,25% päevas kehtiv ja õiglane, sh tüüptingimusena, kuivõrd tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Eeltoodust tulenevalt

2-21-9860 leiab kohus, et viivisenõude vähendamine ei ole põhjendatud. Küll aga nõustub kohus kostjaga selles osas, et edasiulatuvat viivisenõuet ei saa rahuldada fikseerimata suuruses nagu on hageja nõudnud, vaid seda tuleb piirata lähtudes kas põhivõlgnevuse (millest viivist arvestatakse) summast või käenduslepinguga sätestatud vastutuse maksimaalsest suurusest, olenevalt kumma piir enne saabub. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on õigustamatult jätnud täitmata hageja ees käenduslepingust tuleneva kohustuse tasuda hagejale põhivõlgniku (OÜ V) krediidilepingust tuleneva kohustuse. Vaidlust ei ole, et pärast lepingu ülesütlemist ei ole krediidisumma katteks tasutud ühtegi makset ja et tagastamata krediidisummaks on 35 238,35 eurot. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine, tuleb krediidisumma 35 238,35 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ning VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista. Vaidlust ei ole, et krediidilepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud intressi nõue summas 876,47 eurot. Vaidlust ei ole, et pärast lepingu ülesütlemist ei ole hagejale intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasutud. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine, tuleb intress 876,47 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ning VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista. Vaidlust ei ole, et põhivõlgnik rikkus krediidilepingut, milles oli lepingu rikkumise puhuks sätestatud leppetrahvi tasumise kohustus. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja leppetrahvi vähendamiseks alus puudub, tuleb leppetrahv summas 1 761,92 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ning VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista. Vaidlust ei ole, et seisuga 17.06.2021 oli sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 14 293,72 eurot. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja viivise määra vähendamiseks alus puudub, tuleb seisuga 17.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 14 293,72 eurot kostjalt hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista. Vaidlust ei ole, et tasumata krediidisummalt on tasumata viivis ka alates 18.06.2021 ja edasiulatuvalt. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja viivise määra vähendamiseks alus puudub, tuleb TsMS § 367 kohaselt krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis protsendina (lepingujärgse määraga 0,25% päevas) krediidisummast 35 238,35 eurot alates 18.06.2021 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 10 079,54 eurot. Kohus märgib selguse huvides, et edasiulatuva viivise piirang 10 079,54 eurot tuleneb käendaja vastutuse piirist 62 250 eurot, kuivõrd seda ei tohi hageja nõuded ületada (62 250 – 35 238,35 – 876,47 – 1 761,92 – 14 293,72 = 10 079,54). Võrdluseks, kui lähtuda sellest, et viivisenõue ei tohi ületada viivise aluseks olevat põhisummat, oleks edasiulatuva viivise võimalikuks suuruseks 20 944,63 eurot (35 238,35 – 14 293,72). Kuivõrd hageja nõudis kostjalt edasiulatuvat viivist alates 18.06.2021 ilma piiranguta, tuleb hageja hagi osas, milles edasiulatuv viivis ületas käendaja vastutuse maksimumsummat, jätta rahuldamata.

2-21-9860

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks tagastamata krediidisumma 35 238,35 eurot, intressi summas 876,47 eurot, leppetrahvi summas 1 761,92 eurot, seisuga 17.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise summas 14 293,72 eurot ja edasiulatuva viivise arvestusega 0,25% päevas tagastamata krediidisummalt (35 238,35 eurot) alates 18.06.2021 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 10 079,54 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.