Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. oktoober 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-9072
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 14. juuni 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.A. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 14. juuni 2021 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda, v.a talle riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jätta riigi kanda.
3.Eesti Vabariigil (Viru Vangla kaudu) hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 13.06.2019 maakohtusse hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt on hagejat korduvalt karistatud vangistusega. Alates 2018. aastast viibib ta Viru Vanglas. Seoses sellega, et kostja ei osutanud hagejale õigeaegselt ja nõuetekohaselt raviteenuseid, tekkis hagejal X. Kostja ei suutnud tagada hagejale õigeaegselt diagnoosi panemist ja ravimite võtmise režiimi, õigeaegset ravimite vahetamist jms. Eeltoodu viib selleni, et hageja tervis halveneb. Isegi kui haigestumist ei põhjustatud kinnipidamine, siis kostja viivitas õige diagnoosi panemise ja õige ravi määramisega ning tekitas sellega hagejale hingelisi ja füüsilisi piinu. Hingelisi piinu süvendas see, et hageja ei saanud kasutada minimaalseid kinnipeetavale kättesaadavaid võimalusi: jalutada, magada jne. Hagejal tekkisid tervisekaebused alates 2019. a jaanuarist, ta tundis end väga halvasti, tal oli oluline kaalulangus. Õige diagnoos pandi alles 20.04.2019, kui hageja langes koomasse ja kutsuti EMO brigaad. Hagejal esinenud kaebuste puhul on arst kohustatud kontrollima vähemalt veresuhkrut. Veresuhkru analüüsi ei tehtud 2,5 kuu jooksul. Kuna vanglas ei saa arsti valida, on vanglal raviteenuste osutamisel kõrgendatud vastutus. Olukorras, kus hagejal esinesid olulised terviseprobleemid, oli vangla kohustatud tegema kõik vajalikud analüüsid. Kostja rikkus ka teavitamiskohustust, kuna raviteenuse osutaja ei arutanud enne EMO brigaadi kutsumist hagejaga halva enesetunde põhjuseid ega küsinud hageja arvamust selle kohta, milliseid analüüse peab hageja vajalikuks. Hageja on ajavahemikus 04.01.–19.04.2019 pöördunud kirjalikult vangla kontaktisiku kaudu kostja poole nõudega kontrollida veresuhkrut, kuna hagejal on X tunnused. Sama nõudega pöördus hageja suuliselt vangla meditsiiniõe poole. Lubatav ei ole olukord, kus patsient nõuab veresuhkru analüüsi, kuid tervishoiuteenuse osutaja keeldub põhjendamatult lihtsa analüüsi tegemisest ja ei selgita selle tegemata jätmise põhjuseid.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja osutanud hagejale kvaliteetset tervishoiuteenust ning seda kinnitas ka kohtuarstlik ekspertiis. Hagejal alates 2019. a jaanuarist avaldunud vaevused ei olnud ainuüksi Xle iseloomulikud. Seetõttu ja arvestades hageja muid terviseprobleeme ei olnud veresuhkru määramata jätmine enne 19.04.2019 raviviga. Millegagi ei ole ka ümber lükatud, et X võis alata vahetult enne diagnoosimist aprillis 2019. Ajavahemikku, mida hageja kostjale ette heidab, ei saa kroonilise haiguse ravi seisukohalt lugeda pikaks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 14. juuni 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, v.a hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jäeti riigi kanda. Kostjal menetluskulusid ei ole. Maakohus mõistis hagejalt välja riigituludesse ekspertiisitasu 271 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peavad vangla tervishoiutöötajad osutama tervishoiuteenust samal tasemel, mida pakutakse vabaduses, neile ei ole seatud kõrgemat standardit. Seega vangla meditsiinitöötajad ei ole kohustatud analüüside tegemiseks ilma kaebuste ja/või näidustusteta. Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks, kuna need haakuvad omavahel ja vastavad dokumentaalsetele tõenditele (perearsti kirjalik seletus, hageja pöördumised) ning ekspertiisiaktile. Hageja on oma pöördumistes soovinud koopiaid meditsiinikaardist alates 18.12.2018 kuni 22.04.2019, üleviimist Tartu Vanglasse, paigutamist avavanglasse ja küünelõikuri väljastamist. Seega ei ole tõendatud väide, et alates 04.01.2019 kuni 19.04.2019 on hageja pöördunud kostja poole kirjalikult vangla kontaktisiku kaudu nõudega kontrollida veresuhkrut ning et hageja pöördus sama nõudega suuliselt ka vangla meditsiiniõe poole, kuid sellele jäeti reageerimata ja/või keelduti analüüsi tegemisest. Ka ei leidnud tõendamist, et hageja oleks mõnel vastuvõtul palunud kutsuda meedikuid, kuid meedikud jäid kutsumata ja analüüsid määramata. Meditsiinidokumentatsioonist nähtuvalt on hageja kaebusi dokumenteeritud ühtemoodi, seega ei ole eluliselt usutav, et alates 2019. a jaanuarist on jäetud midagi kaebustest meditsiinidokumentatsiooni märkimata. Patsiendi teavitamise kohustuse eesmärk nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 1 kui ka § 758 lg 1 esimese lause järgi on tagada patsiendi informeeritus tervishoiuteenusega kaasnevatest riskidest, ravi kestusest ja olemusest. Ekspertiisiga on tuvastatud, et vangla tervishoiutöötajate tegevus, arvestades hagejal avaldunud probleeme ja terviseseisundi dünaamikat, oli asjakohane. Tõendatud ei ole hageja väide, et Viru Vanglas karistuse kandmisel tekkis hagejal X ning haigestumise põhjuseks oli raviteenuse ebapiisavus, s.o haigust ei diagnoositud õigeaegselt ja ravi ei olnud piisav. Tõendid kinnitavad, et kostja on osutanud hagejale piisavat ja asjatundlikku tervishoiuteenust. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et ajavahemikus 2019. a jaanuar kuni mai tegi tervishoiuteenuse osutaja kõik vajaliku, et panna hagejale õige diagnoos, samuti osutati vajalikku ravi, ning 2019. a jaanuarist maini vastasid hagejale tehtud uuringud ja ravi arstiteaduse üldisele tasemele. Hageja kaebused perioodil 18.12.2018 (Viru Vanglasse saabumine) kuni 2019. a veebruari keskpaigani võisid olla tingitud hagejal varasemalt diagnoositud terviseprobleemidest – X, X, X, X, X. Xle viitavad mittespetsiifilised kaebused on fikseeritud 2019. a veebruari keskel. X kujuneb välja pikema aja jooksul ning ei teki Xsümptomite ilmnemisega ühel ajal. Seega ei saa väita, et kinnipidamisasutuses viibimine on põhjuslikus seoses X tekkega. Meditsiinitöötajad saavad üldjuhul reageerida patsiendi kaebuste või silmaga nähtavate haiguse tunnuste olemasolul. Kuna kumbagi nimetatud tegutsemisalust kuni 19.04.2019 tõendatud ei ole, siis ei ole kostjale etteheidetav ka hoolsuskohustuse rikkumine. Tunnistajate ütlused, mis haakuvad teiste tõenditega, kinnitavad, et teavitamiskohustust ei rikutud. Kuna tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt ei leidnud tuvastamist, tuleb lepingust tulenev kahjunõue jätta rahuldamata. Seetõttu ei analüüsinud kohus kahju ulatust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. juuni 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) on kohus vääralt hinnanud tõendeid ja asjaolusid ning otsus ei ole piisavalt põhjendatud. 2018. aastal Ida-Viru Keskhaiglas olid hagejal veresuhkru näitajad normis ja puudusid muud Xle viitavad sümptomid. 19.04.2019, kui tehti veresuhkru proov, oli hagejal X. Asja materjalidest ja ekspertiisiaktist nähtub, et esimesed kaebused, mis võimaldavad eeldada X olemasolu, tekkisid 2019. a veebruari keskel. Seega tõendid viitavad sellele, et hagejal tekkis X kinnipidamise ajal. Arst oli kohustatud hagejal esinenud kaebuste puhul kontrollima veresuhkrut. Kuna vanglas ei saa arsti valida, tuleb kinnipeetavale raviteenuseid osutada kõrgendatud tasemel. Olukorras, kus hagejal esinesid olulised terviseprobleemid, oli vangla kohustatud tegema kõik vajalikud analüüsid. Vereanalüüsi (mis on tavaline protseduur) ei tehtud aprilli lõpuni, s.o 2,5 kuu kestel. Hageja ütles 21.02.2019 korralisel vastuvõtul, et on väsinud, enesetunne on väga halb. Peale seda palus hageja kutsuda meedikuid, kuid meedikud jäid kutsumata ja analüüsid määramata; 2) on kostja rikkunud VÕS § 766 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust, kuna tervishoiuteenuse osutaja ei arutanud enne EMO brigaadi kutsumist hagejaga tema halva enesetunde põhjuseid ega pakkunud analüüside tegemist hageja terviseprobleemide väljaselgitamiseks; 3) kostja viivitas õige diagnoosi panemise ja õige ravi määramisega ning tekitas sellega hagejale hingelisi ja füüsilisi piinu. Hageja hingelisi piinu süvendas see, et ta ei saanud kasutada minimaalseid kinnipeetavale kättesaadavaid võimalusi: jalutada, magada jne. Nõuetekohase ravi saamise õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tervist ning mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada. Juhul kui nõuetekohane raviteenus jäetakse mõistliku aja jooksul osutamata, siis lähtudes põhiseaduse §-st 25 ning VÕS § 127 lg-st 2 ja § 134 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist; 4) tuleb tunnistajate ütluseid, mille järgi hageja ei küsinud vereanalüüsi tegemist, hinnata lähtudes sellest, et tunnistajad on kostjaga töösuhtes ja hagis on esitatud etteheide nende osutatud teenustele. Tunnistaja B.B. ütlustest järeldub, et ta ei pidanud vajalikuks teavitada hagejat veresuhkru analüüsi teostamise võimalusest. Tunnistaja C.C. ütluste kohaselt on veresuhkru analüüs vajalik, kui patsiendil on väsimus, nõrkus, atsetooni lõhn suus, janu, probleemid urineerimisega (sagenenud urineerimine). Digiloost nähtuvalt olid hagejal nimetatud tunnused 2019. a veebruaris, kuid meditsiintöötaja ei pidanud vajalikuks teha veresuhkru analüüsi enne 19.04.2019. Tunnistaja D.D. väitel oli tal hagejat külastades kaasas glükomeeter, kuid vaatamata hageja kaebustele ta veresuhkrut ei kontrollinud.
5.Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) lasub VÕS § 770 lg 3 järgi põhiline tõendamiskoormis hagejal. Hageja ei ole suutnud hagi tõendada. Vaidluse põhiküsimus on see, kas hagejale osutatud ravi vastas tema seisundit ja kaebusi arvestades keskmisele (mitte kõrgendatud) kvaliteedile. Kohtumeditsiiniline ekspertiis ei kinnitanud hageja etteheiteid vanglale. Kui hageja soovis ekspertiisi kahtluse alla seada, pidanuks ta esitama vähemalt sama kvaliteediga konkureeriva arvamuse. Ükski tõend ei kinnita ka hageja väidet, et ta on nõudnud veresuhkru mõõtmist – hageja välja nõutud kirjalikud pöördumised lükkasid selle väite ümber, sest üheski vanglale esitatud pöördumises ei ole viidet sellele, et hageja oleks sellist soovi väljendanud. Seda, et objektiivseid asjaolusid arvestades ei olnud veresuhkru kontroll nõutav, on selgitatud nii ekspertiisiaktis kui ka tunnistajate poolt; 2) tuleneb vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja kaasamise kohustus vangistusseaduse § 52 lg-st 2. Hageja ei ole selgitanud, kuidas kiirabi kutsumine tema õigusi rikkus või kahju tekitas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 14.06.2021 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohus hageja taotluse kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi määramiseks (vt maakohtu 13.03.2020 määrus). Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide alusel võimalik määrata hagejal diagnoositud X täpset tekke aega. Esimesed sellele haigusele viitavad mittespetsiifilised kaebused on fikseeritud 2019. a veebruari keskel. X kujuneb välja pikema aja jooksul ja ei teki Xsümptomite ilmnemisega ühel ajal. Seega ei saa väita, et kinnipidamisasutuses viibimine on põhjuslikus seoses X tekkega. Veel leidsid eksperdid, et ajavahemikus 2019. a jaanuar kuni 2019. a mai tehti tervishoiuteenuse osutaja poolt kõik vajalik, et panna õige diagnoos, samuti osutati vajalikku ravi ning hagejale tehtud uuringud ja ravi vastasid arstiteaduse üldisele tasemele. Eksperdiarvamuse põhjendustest nähtub lisaks eelnevale, et X korral toimub kõhunäärme insuliini tootvate rakkude kahjustus ning see võib olla põhjustatud ka alkoholi toksilisest toimest. X kujuneb tavaliselt välja pikema aja jooksul ja ei teki haigussümptomite ilmnemisega ühel ajal. Hagejal esinevad muud haigused ning varasem X ja X raskendasid X diagnoosini jõudmist ning soodustasid selle väljakujunemist. Sarnaselt maakohtuga puudub ringkonnakohtul alus kahelda eksperdiarvamuse usaldusvääruses. Seetõttu on paljasõnaline hageja väide apellatsioonkaebuses, mille kohaselt tulnuks maakohtul tuvastada, et X tekkis hagejal just kinnipidamise ajal. Oluline on siinkohal rõhutada, et hageja nõude rahuldamise seisukohalt on oluline see, et kinnipidamisasutuses viibimine ei ole põhjusliku seoses X tekkega. Nimetatud ekspertide järeldust ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud.
7.2.Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole pöördunud vangla kontaktisiku või vangla meditsiiniõe poole taotlusega kontrollida veresuhkru näitu. Seejuures on maakohus hinnanud nii tunnistajate E.E., C.C., F.F. ja D.D. ütlusi kui hageja kirjalikke taotlusi ning apellatsioonkaebuses ei ole hageja märkinud, et mõni esitatud tõenditest oleks jäänud maakohtu poolt hindamata. Ringkonnakohus leiab, et mittenõustumine maakohtu poolt tõenditele antud hinnangule ei tähenda seda, et maakohus oleks rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Eelnimetatud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et hageja poolt esiletoodud kaebused ei eeldanud veresuhkru näidu kontrollimist ning seega on põhjendamatu apellatsioonkaebuses väidetu, et vangla tervishoiuteenuse osutajana jättis põhjendamatult kontrollimata ajavahemikul 04.01.2019.19.04.2019 tema veresuhkru näidu ning rikkus sellega VÕS § 766 lg-s 1 ettenähtud teavitamiskohustust. Hagejale tehtud uuringute ja ravi vastavust arstiteaduse üldisele tasemele ajavahemikus 2019. a jaanuar kuni 2019. a mai on kinnitanud eksperdid oma arvamuses.
7.3.Maakohus rahuldas hageja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks 06.01.2021 määrusega. Sellele järgneval kohtuistungil 25.03.2021 hageja täiendavaid taotlusi ei esitanud ning ei soovinud asja sisulist arutamist millegagi täiendada. Maakohtule 30.04.2021 esitatud
lõppseisukohas ei tuginenud hageja ühelegi uuele tõendile ega asjaolule. Samuti ei esitanud hageja taotlusi täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks apellatsioonkaebuses. Arvestades eelnevat on põhjendamatu hageja 24.09.2021 esitatud seisukoht saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks seetõttu, et maakohus saaks selgitada omal algatusel välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kostja tuginemine Riigikohtu üldkogu 28.06.2021 määrusele, milles leiti, et edaspidi on halduskohtud pädevad lahendama kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi, ei ole praeguses vaidluses asjakohane.
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohus hageja kanda. Kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.