Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja seisukohad

põhjuseid ega küsinud hageja arvamust nt selle kohta, milliste analüüside tegemist leiab hageja vajalikuks enda terviseprobleemide väljaselgitamiseks. Isegi kui kostja tegi õige diagnoosi, siis diagnoos oli tehtud hilinemisega ja teavitamiskohustuse rikkumisega. Hageja hingelised piinad on süvendatud sellega, et ta viibis kinnipidamises ja ei saanud kasutada minimaalseid kinnipeetavale kättesaadavaid võimalusi: jalutada, magada jne. Seoses sellega seisneb kostja rikkumine minimaalselt selles, et isegi kui haigestumine ei olnud põhjustatud kinnipidamisega, siis kostja viivitas õige diagnoosi tegemise ja õige ravi määramisega ja sellega tekitas kostjale hingelisi ja füüsilisi piinu. Nõuetekohase ravi saamise õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tervist. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Hageja leiab, et rikkumise ja kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos, so elimineerimise meetodit kasutades on võimalik asuda seisukohale, et hagejal ei tekiks hingelisi ja füüsilisi piinu. 18.11.2020 on hageja täpsustanud, et hageja on ajavahemikul alates 04.01.2019-19.04.2019.a pöördunud kostja poole kirjalikult vangla maja kontaktisiku kaudu esitades nõude teostada tema xxx kontrolli, kuna hagejal on esinenud xxx tunnuseid. Hageja on pöördunud sama nõudega suuliselt ka vangla meditsiiniõe poole. Vangla ei vastanud hageja pöördumistele. Kostja ei reageerinud hageja nõuetele ega selgitanud hagejale nõuetele mittereageerimise põhjusi. VÕS § 766 lg 1 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja patsienti teavitama võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest. Antud kohustus sisaldab ka tervisehoiuteenuste osutaja kohustust patsiendi poolt nõude teostada konkreetset analüüsi esitamise puhul teavitada, mis põhjusel ei leia tervisehoiuteenuse osutaja vajalikuks analüüside tegemist. Kostja poolt esitatud tõenditest tulenevalt oli esimesel korral xxx mõõdetud 19.04.2019 peale seda, kui hageja terviseseisund muutus kriitiliselt halvemaks. Hageja arvates ei ole lubatud selline olukord, kui patsient nõuab xxx analüüsi tegemist, kuid tervishoiuteenuse osutaja keeldub põhjendamatult analüüsi tegemisest ja ei selgita kostjale analüüsi tegemata jätmise põhjusi. Seejuures tuleb toonitada, et xxx analüüs ei ole väga keeruline ega kallis protseduur ning võib olla teostatud keskmise kvalifikatsiooniga personaali (meditsiiniõe) poolt. Kostja vastuväited

tervishoiuteenust osutatud ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. 11.06.2020 seisukohas avaldab kostja, et hageja poolt taotletud tõend (kohtulik ekspertiis) lükkab ühemõtteliselt ümber hageja etteheited Viru Vanglas talle osutatud raviteenusele. Ekspertiisi viisid läbi pädevad arstid, EKEI ekspertiisi läbi viimise metoodika on akrediteeritud. Oma 03.06.2020. a seisukohtades asub hageja sisuliselt vastu vaidlema enda poolt taotletud ekspertiisiarvamusele, tuginedes ainuüksi oma subjektiivsele hinnangule ning esitamata oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit. Kostja on seisukohal, et ekspertiisiaktis esitatut, mille järgi on vangla osutanud hagejale asjatundlikku tervishoiuteenust, kinnitavad ka muud tsiviilasjale lisatud tõendid. Sisuliselt ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et hagejal on tugev xxx, ta on tarvitanud xxx. Samuti on hagejal diagnoositud muid terviseprobleeme. Kostja on seisukohal, et ekspertiisi läbi viinud arstid on oma erialateadmiste põhjal pädevad hindama, milliseid tervishoiuteenuseid tuli hageja terviseseisundit arvestades talle vanglas teostada. Komisjoni arstid on leidnud, et vangla toimingud olid asjaolusid arvestades kohased ja piisavad. Komisjon on leidnud, et hagejal alates 2019. a jaanuarist avaldunud vaevused ei olnud ainuüksi xxxle iseloomulikud, mistõttu ja arvestades hageja terviseprobleeme (sh xxx, esinenud xxx, teised xxx vaevused) ei olnud xxx määramata jätmine enne 19.04.2019, raviviga (kostja märgib, et arusaamatuks jääb, millisest xxx hageja oma 03.06.2020 seisukohtadest räägib). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vangidele osutatav tervishoiuteenus peab vastama tavapärasele, mitte sellisele tasemele, nagu on parimates tsiviilhaiglates. Ekspertarstid on vangla tervishoiuteenuse osutajate tegevust pidanud tavapärasele vastavaks. Asjaolu, et hagejal xxx diagnoositi aprillis 2019, sai olla tingitud kahest asjaolust. Esiteks ei ole millegagi ümber lükatud eeldust, et xxx võiski saabuda vahetult enne diagnoosimist. Teisel juhul, kui xxx algaski mõnevõrra varem (ajavahemikul jaanuar-aprill 2019, mida väidab hageja), siis takistasid varasemat diagnoosimist hagejal kaasnevad haigused ning varasemad probleemid, sest tema kaebused ei olnud xxxle ainuomased. Kummalgi juhul ei rikkunud vangla tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning osutas asjakohast abi, nagu ka ekspertiisiaktis on välja toodud. Tuleb märkida sedagi, et ajavahemikku, mida hageja kostjale ette heidab, ei saa kroonilise haiguse ravi seisukohalt lugeda pikaks. Kostja jääb kokkuvõtteks seisukohale, et hagejale Viru Vanglas osutatud tervishoiuteenus vastas tavapärasele tasemele ja seda kinnitab hageja enda taotletud tõend – ekspertkomisjoni arvamus. Pädevad erialaspetsialistid on hinnanud vangla tervishoiutöötajate tegevust ning leidnud, et tehtud ei ole ei ravi- ega diagnoosiviga. Hageja ei saa oma subjektiivse arvamusega ümber lükata iseenda tõendit. Hageja terviseseisundi halvenemine, mida hageja väidab, ei saa olla tingitud vangla tegevusest. 09.12.2020 on kostja täiendavalt avaldanud, et vangiregistris on kajastatud vaadeldava perioodi kohta erinevate teenistujate vestlusi/toiminguid hagejaga ning üheski neist ei ole märgitud, et hageja oleks soovinud enda xxx taseme mõõtmist või muul moel avaldanud rahulolematust vangla tervishoiuteenusega. Nagu hageja ka ise välja tõi, siis oleks xxx mõõtmine olnud üpris lihtne protseduur ning puudub igasugune eluliselt usutav põhjus, et hageja puhul oleks selline tähelepanek märkimata jäänud. See teeb kostja hinnangul ülimalt ebausaldusväärseks hageja väite, et ta avaldas 04.01.-19.04.2019 ise soovi xxx mõõtmiseks. Kokkuvõttes tekitab hageja käitumine käesolevas menetluses paratamatult mulje, et hagejal puudub endal tõsikindel arusaam enda väidetavatest asjaoludest ning olukorras, kus ekspertiis on tuvastanud, et hagejal esinenud sümptomid ei olnud xxxle ainuomased, on hageja asunud menetluse käigus „õngitsema“ nõudele uue aluse leidmiseks.

Kohtu põhjendused

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et A. A. hagi ei ole põhjendatud.

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (lg 5). VÕS § 134 lg 1, 2 ja 5 kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtupraktikas on sedastatud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1) (RKTKo 2-17-12477, p-s 13.1). Üldreegli kohaselt on patsiendi kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182 p 10). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13) (RKTKo 2-17-12477, p-s 13.2). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2020 määrus asjas nr 2-20-896, p 10.1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 491 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. VangS § 52 lg 1 esimese lause järgi osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1) ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde (VangS § 53 lg 2 esimene lause).

meditsiiniasjatundja (Riigikohtu 27.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477). Ka on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja) (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 8; 15. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 7). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (vt Riigikohtu erikogu

kaebused on fikseeritud 2019 aasta veebruari keskel. Xxx xxx on krooniline haigus, mis võib alata suhteliselt kiiresti ja väljenduda erinevate sümptomitega: nt xxx, xxvalud, väsimus, xxx. Xxx xxx korral toimub xxx xxx tootvate rakkude kahjustus, xxx puudus omakorda ei võimalda keha rakkudel kasutada xxx energia tootmiseks ning xxx kuhjub (xxx tase tõuseb). Sageli on xxx kahjustus xxx, kuid võib olla põhjustatud ka xxx toksilisest toimest. xxx kahjustus xxxst kujuneb tavaliselt välja pikema aja jooksul ja ei teki haigussümptomite ilmnemisega ühel ajal. Xxx xxx haigestuvad enamasti lapsed ja noored täiskasvanud. Kinnipeetaval esinevad muud haigused ning varasem xxx ja xxx tarvitamine raskendasid xxx diagnoosini jõudmist ning soodustasid selle väljakujunemist. Hageja perearst E. E. vastusest nähtuvalt pole A. A. kunagi pöördunud perearsti poole kaebusega xxx tunnustele. 2015 ja 2018 Ida-Viru Keskhaigla laboris võetud analüüsides olid xxx näitajad normis. Vastavalt Eesti Haigekassa nõudmisele ei pea perearst profülaktiliselt võtma analüüse, kui patsiendil puuduvad kinnitatud diagnoosid või kaebused. Sellepärast perearsti poolt xxx analüüse võetud ei ole. Alates 2012 a kuni märts 2020 a on perearsti poolt tehtud uuringud - xxx, analüüsid. Patsient oli saadetud xxxle xxx tõttu 2012a- 1 kord, 2013 a-2 korda, kus oli tehtud xxx, analüüsid; xxxle xxx sümptomide tõttu (2013 a 2 korda, oli tehtud xxx, xxx xxx xxx); xxxle (2013a-xxx xxx tõttu). Korduvalt sai statsionaarset ravi xxx Haiglas, xxx poolt sai ravi xxx xxx ja xxx xxx tõttu (11.09-14.09.2015 a., ja 24.10-26.10.2018 a). xxx oli diagnoositud esmakordselt aprill 2019 a vanglas. Patsient sai xxx konsultatsiooni ja uuringud. Oli määratud ravi (tl 81-86 II kd, tl 149-163 I kd). Etteheite aluseks oleva perioodi 04.01.2019-19.04.2019 haigusjuhtude kohta tehtud sissekannete osas andsid ütlusi hageja poolt taotletud tunnistajad. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt pannakse kõik kaebused kirja, kui sissekandes ei ole kirjas, et kinnipeetav soovib ka xxx mõõtmist, siis ta seda ei soovinud/avaldanud ning hageja kaebused ei olnud sellised, mis eeldanuks xxx mõõtmist. Tunnistaja C. C. selgitas ka, et xxx probleemile viitavad xxx, xxx, xxx xxx, xxx, probleemid xxxga (xxx xxx) ja sel juhul kontrollitakse xxx näitu, kuid hagejal neid tunnuseid ei olnud. Kui oleks olnud need tunnused, siis oleks kirjas. Tunnistaja F. F. selgitas, et kui isikul on olnud eelnevalt teadvuse kadu, siis mõõdame xxx, kinnipeetaval (hagejal- kohtu märkus) seda ei olnud. See on üks põhjuseid kui tehakse rutiine kontroll. Hetkel selliseid kaebuseid ei olnud. xxx kontrolli meditsiini ülevaatuse juures rutiinselt ei ole, kui ei ole erakorralist seisundit. Tunnistaja D. D. selgitas, et vältimatult teostatakse xxx analüüs kui on vastavad kaebused. xxx ei ole see, et peab xxx mõõtma. xxx on visiidi ajal kaasas (tl 28p-31 III kd). Tunnistajate ütlustest nähtub, et med.toiminguid tehakse, mh xxxproovi võetakse vastava näidustuse olemasolul, mida käesoleval juhul hagejal ei esinenud. Lisaks on hageja perearst kirjalikult selgitanud, et vastavalt Eesti Haigekassa juhendile ei pea perearst profülaktiliselt võtma analüüse, kui patsiendil puuduvad kinnitatud diagnoosid või kaebused. Eksperdid on sedastanud, et aastate jooksul on A. A.l diagnoositud järgmised xxxga mitteseotud haigused: xxx xxx, xxx, xxx, xxx, jalgade xxx xxx ja xxx. Alates 2019 aasta veebruarist hakkas kinnipeetav kaebama xxx, xxx xxx, xxx ja xxx. Need on mittespetsiifilised kaebused, mis võivad esineda nii xxx xxx kui muude haiguste korral. Kinnipeetaval esinevad muud haigused ning varasem xxx ja xxx tarvitamine raskendasid xxx diagnoosini jõudmist ning soodustasid selle väljakujunemist. Hageja hinnangul selles olukorras kui hagejal esinesid olulised probleemid tervisega oli vangla kohustatud teostama kõiki vajalikke analüüse. Kostja sellele vastu ei ole vaielnud, kuid leiab seda, et otsustamaks millised analüüsid on vajalikud, tuleb hinnata mitte hageja subjektiivse arvamusele, vaid erialastele teadmistele tuginedes. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga. Ka on kohtupraktikas asutud seisukohale, et vangidele osutatav tervishoiuteenus peab vastama tavapärasele, mitte sellisele tasemele, nagu on parimates tsiviilhaiglates. Seega ei saa hageja eeldada, et mingi mittespetsiifilise terviseprobleemi avaldudes tehakse talle kõikvõimalikud analüüsid või et vangla raviteenus peab olema „kõrgendatud tasemel.“ Seega, ei ole kohtu hinnangul analüüside, mh xxxproovi võtmiseks xxx määramise eesmärgil ilma spetsiifiliste

kaebuste ja/või näidustusteta kohustatud ka vanglas töötavad arstid ja teised med.töötajad. Seega ei ole hageja seisukoht selles osas, et vangla oli kohustatud teostama kõiki vajalikke analüüse, mh võtma xxxproovi xxx analüüsimiseks enne kui selleks oli spetsiifiline kaebus ja näidustus, õige. Hageja arvates olukorras, kui vangla tegutseb raviteenuse osutajana, on vanglal kõrgendatud vastutus raviteenuste osutamisel. Kohus leiab, et vangla tervishoiutöötajad peavad osutama tervishoiuteenust samal tasemel, mida pakutakse vabaduses, neile ei ole seatud nö kõrgemat standardit. Asjas tehtud ekspertiisiga on tuvastatud, et ajavahemikus 2019 jaanuarist kuni 2019 maini vastavad hagejale tehtud uuringud ja ravi arstiteaduse üldisele tasemele. Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks kuna need haakuvad omavahel ning vastavad ka asjas esitatud dokumentaalsetele tõenditele (perearsti kirjalik seletus, tl 81-82 II kd; hageja pöördumised, tl 195-198 II kd) ja ekspertiisiaktile (tl 119-128 II kd). Viidatud hageja pöördumistest nähtub, et hageja on soovinud koopiaid med.kaardist alates 18.12.2018 kuni 22.04.2019 (viidatud dokumentatsioon on hagi juurde lisatud, seega on see hagejale kostja poolt väljastatud) ning üleviimist Viru Vanglast Tartu Vanglasse, paigutamist avavanglasse ja küünelõikuri väljastamist. Seega ei ole tuvastamist leidnud hageja väidetu, et ajavahemikul alates 04.01.2019-19.04.2019.a on hageja pöördunud kostja poole kirjalikult vangla maja kontaktisiku kaudu esitades nõude teostada tema xxx kontrolli ja, et hageja on pöördunud sama nõudega suuliselt ka vangla meditsiiniõe poole, millele jäeti reageerimata ja/või keelduti analüüsi tegemisest. Ka ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et mõnel vastuvõtul on hageja palunud kutsuda meedikuid, kuid meedikud jäid kutsumata ja analüüsid määramata. Kohus märgib ka, et asjas esitatud med.dokumentasioonist nähtuvalt on hageja kaebusi dokumenteeritud ühtemoodi, seega ei ole eluliselt usutav, et alates jaanuarist 2019 on jäetud midagi hageja kaebustest med.dokumentatsioonis märkimata. Hageja seisukoha osas, et temaga ei arutletud enne EMO brigaadi väljakutsumist tema halva enesetunde põhjuseid ega küsitud tema arvamust nt selle kohta, milliste analüüside tegemist leiab hageja vajalikuks enda terviseprobleemide väljaselgitamiseks, märgib kohus, et patsiendi teavitamise kohustuse eesmärk nii VÕS § 766 lg 1 kui üldiselt ka VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi on tagada patsiendi informeeritus tervishoiuteenuse kui isikliku iseloomuga teenusega kaasnevatest võimalikest riskidest, ravi kestusest ja olemusest. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 20.1 ja p 21.3). Kohus ei nõustu hagejaga, et teavitamiskohustus tähendab sellist tervishoiutöötaja kohustust, kus tuleb lahata ja patsiendile välja pakkuda kõikvõimalikke haigusi ja ravivõtteid. Ekspertiisiga on käesoleval juhul tuvastatud, et vangla tervishoiutöötajate tegevus, arvestades hagejal avaldunud probleeme ja tema terviseseisundi dünaamikat, oli asjakohane. Vastuseks asjas vaidluse all olevatele ja tähtsust omavatele küsimustele on eksperdid andnud arvamuse, et tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide andmetel ei ole võimalik määrata A. A.l diagnoositud xxx xxx täpset tekke aega; esimesed sellele haigusele viitavad mittespetsiifilised kaebused on fikseeritud 2019 aasta veebruari keskel. xxx kahjustus kujuneb välja pikema aja jooksul ja ei teki xxxsümptomite ilmnemisega ühel ajal. Seega ei saa väita, et kinnipidamisasutuses viibimine on põhjuslikus seoses xxx tekkega. 19.04.2019 leiti A. A.l xxx xxx väärtus, mille järgselt diagnoositi 20.04.2019 xxx e xxx xxx (xxx). xxx diagnoosimisest alates mõõdeti tal regulaarselt nõutele vastavalt xxx väärtusi, määrati ravi ning jälgiti vangla meditsiinipersonali ja perearsti poolt. Seega on alust arvata, et ajavahemikus 2019.a jaanuar kuni 2019.a mai tehti tervishoiuteenuse osutaja poolt kõik vajalik, et panna õige diagnoos, samuti osutati vajalikku ravi. Ajavahemikus 2019 jaanuarist kuni 2019 maini vastavad hagejale tehtud uuringud ja ravi arstiteaduse üldisele tasemele. Kinnipeetava kaebused perioodil 18.12.2018 (Viru Vanglasse saabumise kuupäev) kuni 2019 aasta veebruari keskpaigani võisid olla tingitud hagejal varasemalt diagnoositud terviseprobleemidest – xxx, xxx xxx xxx, varasemalt diagnoositud xxx sündroomid, varasem xxx xxx.

karistuse kandmisel Viru Vanglas tekkis hagejal xxx ehk xxx ja haigestumise põhjuseks oli raviteenuse ebapiisavus, so haigus ei olnud õigeaegselt diagnoositud ning ravi ei onud piisav. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks raviviga teinud. Ka ei ole tuvastamist leidnud hageja etteheide kostjale seonduvalt teavitamiskohustuse rikkumisega. Asjas olemasolevad tõendid kinnitavad, et kostja on osutanud hagejale piisavat ja asjatundlikku tervishoiuteenust, mh ei ole rikkunud teavitamiskohustust. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et ajavahemikus 2019 jaanuar kuni 2019 mai tehti tervishoiuteenuse osutaja poolt kõik vajalik, et panna hagejale õige diagnoos, samuti osutati vajalikku ravi ning ajavahemikus 2019 jaanuarist kuni 2019 maini vastavad hagejale tehtud uuringud ja ravi arstiteaduse üldisele tasemele. Kinnipeetava kaebused perioodil 18.12.2018 (Viru Vanglasse saabumise kuupäev) kuni 2019 aasta veebruari keskpaigani võisid olla tingitud hagejal varasemalt diagnoositud terviseprobleemidest - xxx, xxx xxx, xx, varasemalt diagnoositud xxx xxx, varasem xxx xxx ning xxxle viitavad mittespetsiifilised kaebused on fikseeritud 2019 aasta veebruari keskel. xxx kahjustus kujuneb välja pikema aja jooksul ja ei teki xxxsümptomite ilmnemisega ühel ajal. Seega ei saa väita, et kinnipidamisasutuses viibimine on põhjuslikus seoses xxx tekkega. Kohus märgib ka, et kohtu arvates ei saa meditsiinitöötajad olla selgeltnägijad, vaid saavad vähemalt üldjuhul reageerida ja patsiendile abi anda konkreetsete patsiendi kaebuste alusel või silmaga nähtavate haiguse tunnuste olemasolul. Kuna kumbagi nimetatud tegutsemisalust kohtu hinnangul kuni 19.04.2019 hageja ülevaatuseni tõendatud ei ole, siis ei ole kostjale etteheidetav ka hoolsuskohustuse rikkumine. Tunnistajate ütlused, mis haakuvad teiste asjas olemasolevate tõenditega kinnitavad, et teavitamiskohustust rikutud ei ole. Seega ei ole tuvastatud, et hageja diagnoosi, so xxx oleks põhjustanud kostja tervishoiuteenus. Tuvastamist ei leidnud, et hageja haigestumise põhjuseks oli vangla raviteenuse ebapiisavus, so raviteenuse osutamata jätmine/raviteenuse mittenõuetekohane osutamine ning vangla oleks rikkunud teavitamiskohustust. Kinnitust on leidnud, et vangla raviteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja oli teostatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kokkuvõtvalt, asjas olemasolevate tõenditega on ümber lükatud hageja etteheited talle osutatud raviteenusele ning tuvastatud ei ole, et kostja oleks tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS § 758 lg 1, § 762 koos sellekohaste avaliku õiguse ja § 766 lg 1 normidega. Kuna tervishoiteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt ei ole tuvastamist leidnud, tuleb lepingust tulenev kahju nõue kostja vastu jätta rahuldamata. Seega, ei analüüsi kohus kahju ulatust ning sellega seonduvaid asjaolusid.

Viru Maakohtu 30.10.2019 määrusega vabastati hageja menetlusabi korras riigilõivu 300 eurot tasumisest ning Viru Maakohtu 13.03.2020 määrusega vabastati hageja menetlusabi korras ekspertiisitasu ja- kulude ettemaksu tasumise kohustusest. Ekspertiisimaksumus käesolevas asjas on 271 eurot (tl 129 II kd, õiend ekspertiisi maksumuse kohta), mis on ekspertiisi teostajale riigi eelarvest välja makstud. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Hageja on saanud menetlusabi riigilõivu ja ekspertiisitasu ettemaksu tasumiseks, kuid kohus hagi ei rahulda, seega ja arvestatuna asjaolu, et üldine seisukoht riigilõivu tasumise osas on see, et käesolevalt hagilt riigilõivu tasuma ei pea, so RLS § 22 lg 1 p 12 alusel (Viru MK, Tartu MK ja Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2021 ümarlaual esitatud Tartu Ringkonnakohtu seisukoht), mõistab kohus hagejalt riigituludesse välja üksnes asja läbivaatamiskulude katteks (ekspertiisitasu) 271 eurot. Kohus märgib ka, et eelnimetatud summa tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.