Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Mitte võtta asja juurde Y 2. novembri 2020. a apellatsioonkaebusele lisatud tõendit (Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-16525) ning C 17. veebruari 2021. a apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendit (väljavõte äriregistrist).
2.Jätta Harju Maakohtu 22. septembri 2020. a otsus muutmata.
5.Mõista Y-lt C kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 432 eurot (sh käibemaks). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Mõista Y-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 450 eurot.
2-20-5558 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.C (hageja) esitas Y (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõude 2000 eurot, intressi 2000 eurot, viivise 2000 eurot ja kahjuhüvitise 207 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. mail 2015. a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2000 eurot sularahas. Kostja kohustus tasuma hagejale intressi 100% laenusummast ehk 2000 eurot laenusummale lisaks. Kostja kohustus tagastama laenusumma koos lisanduva intressiga hiljemalt 20. detsembriks 2015. a. Seega muutusid laenusumma ja intress poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi sissenõutavaks maksetähtpäeva saabumisega 21. detsembril 2015. a.
3.Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei pakkunud kostja välja ühtegi toimivat lahendust võlaküsimuse lahendamiseks ega tasunud võlgnevust. Kostja oli andnud hagejale üksnes katteta lubadusi. Viimane kostja lubadus oli 30. septembril 2018. a, mil kostja lubas hagejale, et võlgnevus saab tasutud hiljemalt 2018. a jõuludeks. Seega määras kostja uueks kohustuse täitmise tähtajaks 24. detsembri 2018. a. Hageja ei esitanud vastuväidet, et talle nimetatud tähtpäev ei sobiks. Pärast seda hagejal kontakt kostjaga puudus.
4.26. märtsil 2020. a esitas hageja lepinguline esindaja kostjale võlanõude ja hagihoiatuse, andmaks kostjale viimase võimaluse võlaküsimuse kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja sellele ei vastanud.
5.Hageja on viivist arvestanud alates 21. detsembrist 2015. a, mil laenu põhisumma muutus sissenõutavaks. Arvestuslik viivis alates 21. detsembrist 2015. a kuni hagiavalduse esitamiseni moodustas 15 770 eurot. Hageja vähendas arvestuslikku viivist mõistliku määrani ning nõudis kostjalt vähendatud viivist summas 2000 eurot.
6.Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 207 eurot, mis tekkis õigusteenuse osutamisest kohtumenetlusele eelnenud toimingutest. Kostja andis kohustuse mittetäitmisega hagejale alust tegeleda kostja poolt täitmata kohustuse sissenõudmisega. Kostja on põhjustanud hagejale otsese varalise kahju õigusteenusele tehtud kulutuste näol, s.o lepingulise esindaja 1.5 töötundi hinnaga 138 eurot/h (sisaldab käibemaksu), mis on alusdokumentidega tutvumisele ning võlanõude koostamisele kulunud aeg. Kõnealused kulutused õigusabile oli hageja oma esindajale tasunud.
2-20-5558
7.Vastuseks kostja seisukohtadele märkis hageja, et Z ei ole laenulepingu kontekstis kolmas isik, vaid hageja toonane elukaaslane, kes oli laenuandmise juures ning omas otsest puutumust laenulepinguga. Kostja oli Z-st ning tema seosest hagejaga ja vaidlusaluse laenulepinguga teadlik, millele viitavad ka hagiavalduse lisad. Uue maksetähtaja määramise aluseks olev e-kiri on esitatud küll Z e-posti aadressilt, kuid Z ja hageja koospöördumisena. Arvestades, et kostja ei esitanud vastuväidet Z pöördumisele, vaid vastas tasumise lubadusega, märgib see kostja teadlikkust Z seosest hageja ja vaidlusaluse laenulepinguga.
8.E-kirjas oli kostja tunnistanud vaidlusalust nõuet ning osundanud uuele tasumise tähtajale 2018. a jõuludel. Hageja kinnitas kohtule, et Z-l oli õigus hageja eest ja nimel pidada kostjaga dialooge ning selguse huvides kiitis hageja heaks Z poolt kõik kostjaga peetud dialoogid tulenevalt kõnealusest laenulepingust. Hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud nõue seega aegunud, mistõttu on kostja väide nõude aegumise kohta ainetu ega anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks.
9.Pooled olid leppinud kokku intressis, mis vastab määrale 100% põhinõudest. Selline kokkulepe ei ole keelatud ning ainuüksi sellise kokkuleppe olemasolu ei muuda kokkulepet tühiseks. Kuivõrd lepingupooled on füüsilised isikud, ei kohaldu antud juhul tarbijakrediidile omased kaitsenormid, millele kostja oli viidanud. Lisaks märkis hageja, et ei tegele laenuandmisega. Kostjale laenu andmine oli juhuslik tehing, seega puudus hagejal otsene majanduslik huvi kostja survestamiseks. Hagejal puudus seadusjärgne kohustus veenduda kostja finantsvõimekuses ning sundolukorra olemasolus. Vaidlusalune laenuleping sai koostatud kostja juhtimisel. Kostja vastuväited
10.Kostja ei võtnud hagi õigeks, leidis, et esitatud nõue on aegunud ning taotles lõppotsuse tegemist, millega menetlus lõpetada.
11.Kostja hinnangul hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus muutusid laenusumma ja intress sissenõutavaks 21. detsembril 2015. a. Nõue aegus ilma täiendavate asjaoludeta 21. detsembril 2018. a. Seega on tegu aegunud nõudega ja hagiavaldus on esitatud pärast nõude aegumist.
12.Kostja leidis, et ebaõige ja alusetu on hageja väide, et kostja määras kohustuse täitmiseks
24.detsembri 2018. a. E-kirjavahetus ei tõenda tähtaja määramist laenuandjale, sest laenuleping oli sõlmitud kostja ja hageja vahel, kuid e-kiri oli saadetud Z poolt. Kostja pole võtnud laenu Z-lt, nagu e-kirjas väidetakse ning tegu ei ole solidaarvõlausaldajatega. Samuti ei saanud lugeda nimetatud e-kirja aegumistähtaja katkemiseks ja nõude tunnustamiseks, mistõttu tähtaeg ei ole hakanud uuesti kulgema. Z oli kõrvaline isik, kes ei olnud hageja esindaja ega ka laenulepingu osapool. Teise isiku nimelist e-posti ei saa ka kasutada hageja, kuna see on nimeliselt seotud Z isikuga. Seega on kõnealune e-kiri ebausaldusväärne ning ei sobi asjaolude tõendamiseks laenulepingu ja tähtaja määramise osas.
13.Kostja leidis, et poolte vahel sõlmitud laenuleping oli heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Tühine ei ole seega mitte ainult ebamõistlikult kõrge intressi või kulude kokkulepe, vaid leping tervikuna. Kostja taotles, et tehingu tühisuse tuvastamisel, tuvastaks kohus, et alusetu rikastumise sätete alusel pole võimalik hagejal kostjalt üle antud summat välja nõuda, kuna hageja nõue aegus 7. mail 2018. a.
2-20-5558
14.Laenulepingu tühisus tuleneb asjaolust, et krediidi kulukuse määr ületas krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 12 korda. Laenulepingust nähtuvalt on laenu summa 2000 eurot ja tasutav intress ca 7 kuu eest 2000 eurot. Seega on ligikaudne krediidi kulukuse määr ca 253%. Liigkasuvõtmist ei saa pidada normaalses ühiskonnas aktsepteeritavaks ning seega heade kommetega kooskõlas olevaks tegevuseks.
15.Ebaõige on ka hageja väide, et hageja ja kostja omasid võrdset positsiooni teineteise suhtes tehingu sõlmimisel. Kostjal kui laenuvõtjal ei olnud raha saamiseks mõistlikke alternatiive. Kostja oli majandusliku seisundi tõttu lepingu sõlmimise hetkel sundolukorras ning seega ei olnud pooled võrdsel positsioonil.
16.Hageja soovis luua ebaõiget muljet nagu oleks kostja seadnud laenutingimused, mille alusel laenuleping sõlmiti. Kostja edastas pelgalt lepingu vormi, mis oli leitav internetist, kus olid üldised lepingutingimused. Niivõrd kõrge intressmääraga tüüplepinguid ei ole. Intressimäär oli hagejapoolne tingimus. Ka eluliselt ei ole usutav asjaolu, et kostja oleks pakkunud sellist intressimäära. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et pooled sõlmisid lepingu kogenematusest ja seda põhjusel, et kostja leidis hageja veebilehelt kuldnebörs.ee, kus hageja kuulutuste kaudu laenu pakkus. Seega pidi hageja eelnevalt olema turusituatsiooniga kursis. Viimaks märkis kostja, et poolte vahel oli sõlmitud krediidi-, mitte laenuleping. Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Harju Maakohus rahuldas 22. septembri 2020. a otsusega hagi ja mõistis Y-lt C kasuks välja 6207 eurot (põhivõlg 2000 eurot, intress 2000 eurot, viivis 2000 eurot ja kahjuhüvitis 207 eurot). Menetluskulud jättis kohus Y kanda. Maakohus määras rahaliselt kindlaks C põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 1209 eurot (riigilõiv 450 eurot, põhjendatud õigusabikulu 759 eurot) ning mõistis need Y-lt C kasuks välja. Lisaks mõistis maakohus välja Y-lt C kasuks viivise välja mõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
18.Kohus tuvastas asjaolud, mille osas puudub vaidlus: - hageja ja kostja sõlmisid 7. mail 2015. a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2000 eurot ja kostja pidi laenu tagastama 20. detsembriks 2015. a koos intressiga summas 2000 eurot; - hageja ja kostja olid pidanud laenuga ja selle tagastamisega seonduvalt kirjavahetust 2015-2016. a (hagiavalduse lisad 2 ja 3).
19.Kohus asus seisukohale, et kuivõrd sõlmitud lepinguga kaasnes tasu maksmise kohustus, siis saab lepingu kvalifitseerida krediidilepinguks. Kuna krediidilepingute puhul on erisätted üksnes tarbijakrediidi osas ning kuna antud juhul ei ole tegu tarbijakrediidiga, siis kohalduvad laenulepingu sätted VÕS § 401 lg-st 3 tulenevalt. Kohus märkis, et nimetab poolte vahel sõlmitud lepingut laenulepinguks.
20.Kohus selgitas, et tarbijakrediidilepingute puhul on regulatsioon, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuivõrd antud juhul
2-20-5558 ei olnud tegu tarbijakrediidilepinguga, ei saa ainuüksi teatud krediidikulukuse määra (või intressimäära) ületamise tõttu pidada laenulepingut tühiseks.
21.Täiendavalt märkis kohus, et erinevalt kostjast, ei leia kohus, et pooltevahelise lepingu krediidikulukuse määr oleks 253%. Antud juhul on lepingus kokkulepitud intress samas summas kui põhivõlg ehk 100% intress on seostatud laenusummaga, mitte tagastamise perioodiga. Intress ei suurene, kui kostja viivitab kohustuse täitmisega. Pärast kohustuse täitmise tähtpäeva möödumist saab nõuda viivist, kuid neid ei arvestata krediidikulukuse määra hulka. Seega oleks krediidikulukuse määr 100%, kuna muid lepinguga seotud kulusid lepingust ei nähtu. Lisaks on kostja võtnud aluseks Eesti Panga 2019. a avaldatud määra 20.61%, kuid aluseks tuleks võtta laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud määr, s.o 22.78%.
22.Kohus leidis, et intressimäära kokkulepe ei ole seadusega piiratud ning laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, laenuvõtjal on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. 100% intress ei ole füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepingutes erandlik. Antud juhul pole laen ka reaalselt tagatud. Kohtu hinnangul ei olnud täidetud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ega 2 eeldused. Kohus asus seisukohale, et täidetud ei ole subjektiivsed eeldused (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu), millest hageja teadis või pidi teadma. Kostja oli menetluses väitnud, et ta oli sundolukorras majandusliku seisundi tõttu lepingu sõlmimise hetkel. Laenulepingus tagatise kokkuleppimisest sai hageja järeldada, et kostjal oli teatud vara olemas ning laenulepingu sõlmimisele järgnevast kirjavahetusest sai kohtu hinnangul järeldada, et kostja poolt laenu tagastamise lubadused olid seotud PRIA-st raha saamisega. See tähendab, et kostjal oli hagejale arusaadavalt laenu tagastamiseks rahalised vahendid tulemas. Hagejal kui füüsilisest isikust laenuandjal ei olnud seadusest tulenevat kohustust teha päringuid kostja maksevõime ja majandusliku olukorra hindamiseks.
23.Kohtu hinnangul katkes laenulepingust tuleneva nõude aegumine 30. septembril 2018. a kostja poolt võlgnevuse tunnistamisega. Kuigi 28. septembri 2018. a järelpärimine oli edastatud Z e-posti aadressilt ning nimetatud isik ei olnud laenuandja, pidi kirja sisust olema kostjale arusaadav, millisest laenust jutt käis. Kirjas on viidatud laenusaaja isikule, laenu andmise kuupäevale ja laenusummale; pöördumise lõppu on märgitud Z ja C. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud aru, millise kohustuse täitmist ta lubas ja seega ka võlgnevust tunnistas. Kuna aegumine katkes 30. septembril 2018. a ja hakkas uuesti kulgema 1. oktoobril 2018. a ning hagi esitati 14. aprillil 2020. a, siis ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud.
24.Kohus pidas nõudeid põhjendatuks, kuivõrd kostja ei olnud laenu ega kokkulepitud intressi tagastanud ega esitanud nõuete suuruse osas vastuväiteid. Kohus pidas ka viivisenõuet põhjendatuks. Kuivõrd hagejal tekkis enne hagiavalduse esitamist kulu õigusabi näol ning võlanõude koostamise ajakulu 1.5 tundi oli kohtu hinnangul põhjendatud ja tunnitasu vastas turuhinnale, pidas kohus hageja kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks. Kohus pidas põhjendatuks ka hageja menetluskulusid: riigilõivu 450 eurot ja õigusabikulusid 759 eurot. Apellatsioonkaebus
25.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu 22. septembri 2020. a kohtuotsuse tsiviilasjas 2-20-5558 täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Juhul, kui kohus tuvastab tehingu tühisuse, taotles kostja, et kohus tuvastaks asjaolud, et alusetu rikastumise sätete alusel pole võimalik hagejal kostjalt üle antud summat välja nõuda, kuna hageja nõue aegus 8. mail 2018. a ehk kolm aastat pärast summa üleandmist,
2-20-5558 kuna see muutus sissnõutavaks üleandmise hetkest. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
26.Kostja leidis, et laenuleping on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, sest lepingujärgne intressimäär on liigkasuvõtlik. Maakohus oleks pidanud hindama, kas kokku lepitud intressimäär on liigkasuvõtlik, st heade kommetega vastuolus. Maakohus on otsuses ebaõigesti leidnud, et 100% intress ei ole erandlik. Maakohus tuvastas, et intress on 100% summast, samas jätnud arvestamata, kui pikk oli laenuperiood. Juhul, kui lähtuda krediidi summast makstavale 100% intressile 7-kuulise lepingu puhul, mis teeb intressiks 171% aastas, siis ei saa sellist intressi pidada mõistlikuks ega heade kommetega kooskõlas olevaks, kuna laenusumma ja sellelt makstav intress on selgelt ebaproportsionaalne. Maakohus oleks pidanud hindama intressimäärasid pankade poolt antavate väikelaenudega, kus aastane intressimäär on vahemikus 10-20% aastas.
27.Kostja heitis ette, et maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja väited, et seadusest tulenev tehingu tühisus ei anna pooltele valikuvõimalust, kas jätta tehing kehtima või tühistada see. Maakohus ei ole arvestanud tehingu tühisuse hindamisel õiguskäibe ja õiguskindlusega, vaid lähtunud ainult poolte privaatautonoomiast. Seega oli tegu materiaalõiguse normi eelduste ebaõige kontrolliga, asjaolude tuvastamata jätmisega ning polnud tagatud sättega kooskõlas olev tühise tehingu tuvastamine.
28.Kostja märkis, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et laenuandja ei saa tagatist realiseerida. Tagatist oli võimalik realiseerida notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu kaudu ja seejärel saanuks hageja seda realiseerida samasuguse tehingu kaudu. Enne mh hagejapoolse hagiavalduse esitamist oli kõnealune maatükk juba kostja omandis ja lõpuks erastatud pärast 20 a kestnud menetlemist vallavalitsuse poolt. Maakohus ei olnud seega ka hinnanud lepingut koos selle lisaga 1 kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, kuna jättis tuvastamata maatüki asukoha ning selle kuuluvuse.
29.Kostja hinnangul isegi juhul, kui tehing ei oleks tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, eksis maakohus tühise tehingu tuvastamisel ega kohaldanud õigesti TsÜS § 86 lg 2 p 1 või 2. Maakohus leidis ebaõigesti, et täidetud ei olnud subjektiivsed eeldused. Kostja viitas, et antud juhul oli tõendatud liiga suure intressi tõttu see, et vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, seega pidanuks maakohus eeldama, et hageja teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest. Lisaks märkis kostja, et tõendas, et tal puudus tehingu tegemise ajal kiirelt realiseeritav vara. Sundolukorra hindamisel tulnuks arvestada, kas tegu oli kiirelt realiseeritava varaga. Pole tõendatud ja tõendist pole tuvastatav, et tehingu sõlmimise ajal sai hageja eeldada, et kostja saab raha laenu tagasimaksmiseks PRIA-st – maakohtu järeldus on selles osas ebaõige.
30.Maakohus oli põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et isegi kui ei kohalduks TsÜS § 86 lg 3, siis kostja sundolukorra eeldused olid täidetud majanduslikust seisundist tulenevalt tehingu sõlmimise ajal ja hageja oli teadlik või pidanuks olema teadlik kostja erakorralisest vajadusest. Maakohus oli jätnud põhjendamatult tähelepanuta ka kostja poolt väljatoodu, et kostjal ei olnud krediidi saamise osas kasutada tehingu tegemise ajal mõistlikke alternatiive, seega oli jätnud maakohus arvestamata olulise asjaolu hindamaks kostja sundolukorda.
31.Kostja märkis, et 30. septembri 2018. a e-kiri on ebausaldusväärne tõend, mida maakohus ei oleks tohtinud arvestada, sest Z väitis, et on andnud kostjale laenu, selle väite aga lükkas kostja ümber ega tunnistanud seda. Kostja tunnustas nõuet, mida pole olemas, st Z-l ei olnud nõuet kostja suhtes. Seega alternatiivselt aegus nõue 21. detsembril 2018. a.
2-20-5558 Vastustaja seisukoht
32.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja kanda ning kindlaksmääratud menetluskuludelt kohustada kostjat tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest.
33.Hageja leidis, et hageja, kui füüsilisest isikust laenuandja, ei pea andma laenu krediidiasutusega samaväärsetel tingimustel. Hageja riskid raha andmise ja tagasisaamise tähenduses on võrreldes majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate laenuandjatega oluliselt suuremad. Tegemist oli muuhulgas tagamata laenuga. Nimetatud asjaolud õigustavad tavapärasest suuremas määras intressikokkuleppe sõlmimist, et laenuandmise risk oleks põhjendatud.
34.Hageja märkis viidates kohtupraktikale, et intressimäär 100% võib olla ebaproportsionaalne, kuid mitte põhjus lepingu tühistamiseks. Hageja hinnangul sobisid kostjale ühiselt läbiarutatud laenutingimused enne lepingu allkirjastamist, kuigi tal oli võimalik jätta ka laen võtmata. Kostja ei esitanud kordagi palvet laenuintressi alandamiseks. Laenuleping oli koostatud kostja juhtimisel. Laenulepingu sõlmimise järgse ning hagiavalduse esitamise eelse perioodi kestel ei olnud kostja mitte kordagi avaldanud hagejale seisukohta võimaliku tehingu tühisuse osas või viidanud tehingu liigkasulikule olemusele või vajadusele lepingutingimusi muuta.
35.Hageja tõi välja, et kostjal on aastatepikkune kogemus ettevõtjana. Seega on ilmne, et kostja suudab orienteeruda lepingutes ning nende sisu tõlgendada. Kostja oli paremas positsioonis võrreldes hagejaga, kuivõrd hageja jaoks oli laenuandmine juhuslik tehing. Asjaolu, milliste vahendite arvelt kostja oma kohustuse hageja ees täidab või oleks saanud täita ei oma tähendust. Kostja oli võtnud endale rahalise kohustuse, mille täitmine oli kostjale lepingujärgne kohustus. Hageja ei avaldanud kostjale mitte mingil viisil sundi ega kasutanud ära kostja rasket majanduslikku olukorda.
36.Täiendavalt märkis hageja, et tagatise realiseerimine saab olla üksnes kahepoolne kokkulepe, millise sõlmimiseks ei olnud kostja omalt poolt soovi või nõustumist avaldanud. Seega olid hageja võimalused tagatist realiseerida olematud. Lisaks on tagatise realiseerimine laenuandja õigus, mitte kohustus. Kostja ei ole tõendanud valmisolekut tagatise omandit hagejale üle anda; samuti on tõendamata, et tagatise turuväärtus on kostja kohustuse katmiseks piisav.
37.Seoses aegumise vastuväitega tugines hageja enda maakohtus väljendatud seisukohtadele ning leidis, et laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud.
38.Viimaks palus hageja kõik apellatsioonikaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta apellandi kanda, s.o kokku 4 tundi ehk 576 eurot (koos käibemaksuga).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
39.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
40.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse
2-20-5558 norme õigesti. Maakohus on kostja väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
41.Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonimenetluses esitatud tõendite osas. Kolleegium leiab, et poolte ringkonnakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid tuleb jätta vastu võtmata. Üldjuhul peavad menetlusosalised TsMS § 329 lg 1 järgi esitama tõendid ja vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, ning hilinenult tõendi võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 alusel jätta vastu võtmata. Menetlusosaline võib siiski apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitada TsMS § 652 lg 4 uue asjaolu või tõendi, kui põhjendab selle esitamise lubatavust. Seejuures peab aga ringkonnakohus kontrollima, et tõendid oleksid TsMS § 238 tähenduses asjakohased ja lubatavad (v.a TsMS § 238 lg 3 p 3). Kostja esitas uue tõendina Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-16-16525, millega soovis tõendada, et ka 30% suurune intress laenusummalt kaheks kuuks antud laenu puhul on liiga kõrge intressimääraga. Kolleegium leiab, et tõend ei ole asjakohane, sest maakohtu lahendid ega neis sisalduvad õiguslikud põhjendused ei ole ringkonnakohtule siduvad. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses esitanud tõendina äriregistri väljavõtte kostjaga seotud ühingute kohta, millega soovis tõendada, et kostjal on aastatepikkune kogemus ettevõtjana, mistõttu suudab ta lepingutes orienteeruda ja nende sisu tõlgendada. Nimetatud väidet ega tõendit ei ole hageja varasemalt kohtule esitanud. Arvestades, et hageja ei ole esitanud TsMS § 652 lg-le 4 vastavat põhjendust uute asjaolude kohta, jätab kolleegium need tähelepanuta ja tõendi asja juurde võtmata.
42.Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud krediidileping, millele kohalduvad VÕS § 401 lg-st 3 tulenevalt laenulepingu sätted, mistõttu on selguse huvides põhjendatud nimetada poolte vahel sõlmitud lepingut laenulepinguks.
43.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine liigkasuvõtjalike tingimuste tõttu ning kas hageja nõue on aegunud.
44.Maakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et laenuleping ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu
25.septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 13; Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 13).
45.Eelnevast tulenevalt pidi kostja kui tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas,
2-20-5558 ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Kostja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Maakohus on laenulepingu sisu ja lepingu sõlmimise asjaolusid hinnates põhjendatult leidnud, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
46.Kolleegium selgitab, et intressitava laenulepingu puhul on lepingupooled vabad leppima kokku nendevahelisele laenulepingule kohaldatavas intressimääras. Kahtlemata on 100% intress 7-kuulise laenulepingu puhul kõrge, sest laenatava ja tagasimakstava summa erinevus on kahekordne. Samas on praegusel juhul keskseks asjaolu, et laenuleping oli sõlmitud kahe eraisiku vahel. Seega, nagu maakohus õigesti leidis, ei kohaldu sellele tarbijakrediidilepingutele omased kaitsenormid. Intressimäära puudutavatele kokkulepetele laieneb ka PS § 32 lg-st 2 tulenev omandi puutumatuse põhimõte ja sellega seonduvad garantiid. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seega oli hagejal põhimõtteliselt õigus otsustada esiteks selle üle, millise intressiga ta laenu annab, kostjal aga õigus otsustada, kas ta sellistel tingimustel lepingu sõlmib või mitte. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida intressimäära osas sõlmitud kokkuleppeid ilma seaduses sätestatud aluseta (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 10).
47.Kolleegium märgib, et objektiivseks aluseks tehingu vastuolule heade kommetega saab olla eelkõige selline ebaproportsionaalsus, kus üks pool saab tehingu kohaselt liiga suure eelise. Laenule, mille annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev laenuandja, ei saa krediidiasutuste poolt antud laenude keskmiseid intressimäärasid otse kohaldada. Kahe eraisiku vahel sõlmitavate tehingute puhul on risk suurem, kuna üldjuhul puuduvad kindlad tagatised. See kajastub ka intressimääras. Samuti märgib kolleegium, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas 3-2-180-02, p 12; Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 22).
48.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi poolte vahel sõlmitud laenulepingus oli kokkulepe, mille kohaselt laenusaaja vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 1 ha suuruse erastamisel maatükiga, ei saa seda käsitada tagatisena, sest sellise kokkuleppe järgi ei olnud hagejal võimalik maatüki arvel rahuldada lepingust tulenevaid nõudeid nagu hüpoteegi puhul. Seetõttu ei oma iseenesest tähtsust ka kostja väide, et hageja ei avaldanud tagatise realiseerimise soovi. Samas ei ole väide kolleegiumi arvates ka põhjendatud, sest hageja tegi 5. jaanuari 2016. a e-kirjas kostjale ettepaneku minna notari juurde ning maatükk hageja nimele ümber kirjutada (tl 10 p). Arvestades, et laenulepingust tulenevad nõuded ei olnud tagatud, kaasneb sellise lepingu sõlmimisega laenuandjale suurem risk, mille maandamine avaldub intressimääras.
49.Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kolleegium märgib, et kuna ei ole tuvastatud TsÜS § 86 lg 2 p-is 2 nimetatud asjaolusid, puudub tulenevalt Riigikohtu poolt kujundatud praktikast ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest iseenesest vajadus kontrollida TsÜS § 86 lg 2 preambulis nimetatud kannatanud poolest tulenevaid subjektiivseid asjaolusid (rasked asjaolud) (Varul, P. jt Tsiviilseadustiku üldosas seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2010; lk 275-278). Siiski märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole suutnud
2-20-5558 tõendada, et sõlmis laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses (Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2010; lk 278). Nii ei ole tegemist erakorralise vajadusega, kui kostjal oli raha vaja enda majandustegevuse korraldamiseks (tl 8 p). Kostja ei ole tuginenud ka väidetele, nagu laenuleping oleks sõlmitud tulenevalt sõltuvussuhetest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
50.Eelnevast tulenevalt ei oma ka määravat tähtsust maakohtu hinnang, kas hageja teadis või pidi teadma kostja sundolukorrast. Seega ei ole asjakohased ka kostja etteheited maakohtule sundolukorra hindamisel. Sellegipoolest märgib ringkonnakohus, et hageja ja kostja peetud kirjavahetusest nii enne kui ka pärast laenulepingu sõlmimist nähtub (tl 7-12), et hageja võis eeldada, et kostja suudab laenulepingust tulenevaid kohustusi täita. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Niisiis, kuigi poolte vahel sõlmitud lepingu soorituste väärtuste vahe oli küll suur, siis tehingu heade kommete vastasust tuleb igal juhul eitada, sest sundolukorda ei olnud.
51.Viimaks märgib kolleegium, et maakohus on põhjendatult leidnud poolte 28.–29. septembril 2018. a toimunud kirjavahetusele tuginedes, et hageja nõude aegumine katkes 30. septembril 2018. ning hakkas uuesti kulgema 1. oktoobril 2018. a. Maakohus on poolte kirjavahetust hinnates põhjendatult leidnud, et hageja ja Z poolt saadetud kirjadest pidi olema kostjale arusaadav, millisest laenust jutt käis. Kostja väited poolte kirjavahetuse ebausaldusväärsuse tõttu ei võimalda asuda ringkonnakohtul teistsugusele seisukohale. Kuivõrd hagi esitati 14. aprillil 2020. a, ei olnud nõue hagi esitamise seisuga aegunud.
52.Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
53.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
54.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus esindajakulu 576 eurot. Esindaja ajakulu oli 4 tundi (apellatsioonkaebuse analüüsimine ja sellele vastuse koostamine) ja tunnitasu 120 eurot (millele lisandub käibemaks 24 eurot).
55.Arvestades apellatsioonimenetluse olemust ja mahtu ning hageja menetlusdokumendi sisu, peab ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks hageja esindaja poolt teostatud toiminguid ja selleks kulunud aega 4 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul olid hageja esindaja toimingud TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas menetluse käiguga.
56.Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Hagejat esindas lepinguline esindaja jurist Tanel Riivits. Hageja on taotluses välja toonud, et tema esindaja keskmine tunnitasu on 120 eurot tunnis (millele lisandub käibemaks 24 eurot). Kolleegium peab hageja esindaja
2-20-5558 kvalifikatsiooni ja tsiviilasja vähest keerukust ning mahukust arvestades hageja esindaja mõistlikuks tunnitasuks 90 eurot ilma käibemaksuta, mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 432 eurot (4 tundi x 90 eurot + KM). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
57.Kostja oli Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2021. a määrusega menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest selle esitamisel summas 450 eurot. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab TsMS § 190 lg 2 järgi oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks, v.a juhul kui talle anti riigi õigusabi hüvitamise kohustuseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt TsMS § 190 lg 5 kohaselt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista riigilõiv summas 450 eurot.