Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

20.12.2015. Seega muutusid laenusumma ja intress poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi sissenõutavaks maksetähtpäeva saabumisega 21.12.2015. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei ole kostja pakkunud välja mitte ühtki toimivat lahendust võlaküsimuse lahendamiseks ega vähendanud võlgnevust osaliseltki. Kostja on andnud hagejale üksnes katteta lubadusi. Kostjapoolne viimane tasumise lubadus oli 30.09.2018, mil kostja lubas hagejale, et võlgnevus saab tasutud hiljemalt 2018.a jõuludeks. Seega määras kostja uueks kohustuse täitmise tähtajaks 24.12.2018. Hageja ei esitanud vastuväidet, et talle nimetatud tähtpäev ei sobiks. Peale seda hagejal kontakt kostjaga puudub. 26.03.2020.a esitas hageja lepinguline esindaja kostjale võlanõude ja hagihoiatuse, andmaks kostjale viimase võimaluse võlaküsimuse kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja sellele vastanud ei ole. Hageja on viiviseid arvestanud alates 21.12.2015, mil laenu põhisumma muutus sissenõutavaks. Arvestuslik viivis alates 21.12.2015.a kuni hagiavalduse esitamiseni on 15 770 eurot. Hageja vähendab arvestuslikku viivist mõistlikku määrani ning nõuab kostjalt vähendanud viivist summas 2000 eurot. Hageja esitab kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 207 eurot, mis tekkis õigusteenuse osutamisest kohtumenetlusele eelnenud toimingutest. Kostja oma kohustuse mittetäitmisega andis hagejale aluse tegeleda kostja poolt täitmata kohustuse sissenõudmisega. Kostja on põhjustanud hagejale otsese varalise kahju õigusteenusele tehtud kulutuste näol. Kõnealused kulutused õigusabile on hageja oma esindajale tasunud. See hõlmab lepingulise esindaja 1,5 töötundi hinnaga 138 eurot/h (sisaldab käibemaksu), mis on alusdokumentidega tutvumisele ning võlanõude koostamisele kulunud aeg. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud kahju kuulub hüvitamisele. Kostja vastuväited Kostja ei võta hagi õigeks ja esitatud nõue kostja vastu on aegunud ning taotleb lõppotsuse tegemist, millega menetlus lõpetada. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus (juhul kui see pole tühine), muutusid laenusumma ja intress sissenõutavaks 21.12.2015. See nõue aegus ilma täiendavate asjaoludeta 21.12.2018. Seega on tegu aegunud nõudega ja hagiavaldus on esitatud peale nõude aegumist. Ebaõige ja alusetu on hageja väide, et kostja määras kohustuse täitmiseks 24.12.2018. Ekirjavahetus ei tõenda tähtaja määramist laenuandjale. Laenuleping oli sõlmitud kostja ja hageja vahel. E-kiri on saadetud aga A L poolt e-postil xxx. Kostja pole võtnud laenu A Lult nagu ekirjas väidetakse ning tegu ei ole solidaarvõlausaldajatega. Samuti ei saa lugeda seda e-kirja aegumistähtaja katkemiseks ja nõude tunnustamiseks ning tähtaeg ei ole hakanud uuesti kulgema. Nõude tunnustamine võib seisneda võla osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. A. L aga on kõrvaline isik, kes pole ei hageja esindaja ega ka laenulepingu osapool. Teise isiku nimelist e-posti ei saa ka kasutada hageja K A kuna see on nimeliselt seotud A. Lu isikuga. Antud tõend on seega ebausaldusväärne ning ei sobi asjaolude tõendamiseks kõnealuse laenulepingu ja tähtaja määramise osas. Antud juhul on liigkasuvõtjalikel tingimustel sõlmitud tehing ehk laenuleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Tühine ei ole seega mitte ainult ebamõistlikult kõrge intressi või kulude kokkulepe, vaid leping tervikuna. Tühisel tehingul ei ole aga algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Juhul kui kohus tuvastab tehingu tühisuse, siis kostja taotleb, et kohus tuvastaks asjaolul, et alusetu rikastumise sätete alusel pole võimalik hagejal kostjalt üle antud summat välja nõuda, kuna hageja nõue aegus

07.05.2018 ehk siis kolm aastat peale summa üleandmist, kuna see muutus sissnõutavaks samast päevast mil see üle anti. Laenulepingu tühisus tuleneb asjaolust, et krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 12 korda. Laenulepingust nähtuvalt on laenu summa 2000 eurot ja tasutav intress ca 7 kuu eest 2000 eurot. Seega on ligikaudne krediidi kulukuse määr ca 253%. Erakordselt suures ulatuses krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord saab olla tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses seega ka eraisikute vahel sõlmitud krediilepingus ning antud juhul see ka nii on. Krediidi kulukuse määrast lähtuda on ka võimalik eraisikute vahelises tehingus kuna krediidi kulukuse määr näitab laenu reaalset kogukulu aastas. Liigkasuvõtmine võib seisneda nii intressi, viivise kui ka teiste kõrvalkulude võtmises. Liigkasuvõtmist ei saa pidada kuidagi normaalses ühiskonnas aksepteeritavaks tegevuseks ning seega heade kommetega kooskõlas olevaks tegevuseks. Täpsemalt ei saa ka kuidagi olla aksepteeritav liigkasuvõtmine eraiskute vahelistes laenutehingutes ja seda veel eriti antud olukorras, kus tavapärane tarbimislaenude kulukuse määr on ületatud 12 korda. Ebaõige on ka hageja väide vastuses selles osas, mis puudutab väidet, et hageja ja kostja omasid võrdset positsioonil teineteise suhtes tehingu sõlmimisel. Kostjal kui laenuvõtjal ei olnud raha saamiseks mõistlikke alternatiive näiteks võimalus saada laenu pangast, kus intressid on enamasti märksa madalamad või ka isegi nö kiirlaenu pakkujatelt. Kostja oli sundolukorras majandusliku seisundi tõttu lepingu sõlmimise hetkel ning seega ei olnud pooled võrdsel positsioonil. Kostjal oli sundolukord, mis seisnes tema halvas majanduslikus seisus kuna oli töötu aastal 2015 aga samas vajas rahalisi vahendeid oma tavapärasteks kuludeks ja tasumata olid kohtutäiturite nõuded ehk olid üleval võlgnevused, mis kajastuvad mh maksehäiretena. Üks mõistlike alternatiivide kasutamise eeldus on mh see, et isikul ei tohi olla maksehäired, vastasel juhul ei anna keegi laenu. Teine eeldus, et peab olema sissetulek, kostjal sisuliselt sissetulek puudus 2015 aastal, samuti puudus vara, millele seada hüpoteeki või vara mida kiirelt realiseerida. Seega ei saa eeldada, et kostjal oli lepingu sõlmimise hetkel kasutada mõistlikke teisi alternatiive ning selle tõttu oli kostja sundolukorras. Hageja soovib luua ebaõiget muljet nagu oleks kostja seadnud laenutingimused, mille alusel “laenuleping” sõlmiti. Kostja edastas pelgalt lepingu vormi, mis oli internetist leitav, kus olid üldised lepingutingimused, mitte aga pole kuskilt tüüplepinguga leitav laenuleping sellise intressimääraga. Intressi sellises suuruses nõue oli hageja poolne, mille alusel hageja oli nõus lepingut sõlmima, vastasel juhul ei olnud hageja nõus. Eluliselt pole ka juba usutav asjaolu, et kostja oleks sellises summas 2000 eurot pakkunud intressi summale 2000 eurot, mis anti laenuna kõigest ca 7 kuuks. Hageja märgib ka ebaõigesti nagu nemad sõlmisid lepingu kogenematusest ja seda põhjusel, et kostja leidis hageja kuldnebörs.ee kuulutustelehelt, kus hageja laenu pakkus kuulutuse kaudu. Seega pidi enne laenu pakkumise sisulise kuulutuse lisamist hagejale olema selge, mis alal inimene soovib tulu teenida ning milline võiks olla saadav tulu sedalaadi tegevusest ja see eeldab ka teatud turusituatsiooni ja tasude teadmist. Sellise interssimääraga laenutehinguid ei saa kuidagi pidada tavapäraseks ja ühiskonnas aksepteeritavateks. Antud juhul vajab ka täpsustamist asjaolu, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud seaduse mõistes krediidileping, mitte aga laenuleping. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja seisukoht nõude aegumisele ning tehingu liigkasuvõtjalikule olemusele on ainetu ega anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. A L ei ole laenulepingu kontekstis kolmas isik, vaid hageja toonane elukaaslane, kes oli laenuandmise juures ning omas otsest puutumust laenulepinguga. Kostja oli A L ning tema seosest

hagejaga ja vaidlusaluse laenulepinguga teadlik ning nimetatud seosele viitavad selgelt ka hagiavalduse lisad. Hagiavalduse lisa nr 2 lk 2 väljendab hageja selgelt, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise juures on ta pidanud nõu mehega (kelleks oli toona A L) ning otsus laenu tagasimaksmise vajalikkuse üle tähtaegselt on elukaaslaste üksmeelne otsus. Hagiavalduse lisas nr 3 jätkab hageja vestlust kostjaga “meie” vormis, mis selgelt viitab asjaolule, et hageja peab kostjaga läbirääkimisi elukaaslase A L kaasabil. Uue maksetähtaja määramise aluseks olev e-kiri on esitatud küll A L e-posti aadressilt, kuid A L ja hageja koospöördumisena. Arvestades muuhulgas asjaolu, et kostja ei esitanud vastuväidet A L pöördumisele kui kolmanda isiku pöördumisele, vaid vastas pöördumisele tasumise lubadusega märgib selgelt kostja teadlikust A Lu seosest hageja ja vaidlusaluse laenulepinguga. Seega tuleb kostja poolt antud maksetähtaja kokkulepe lugeda kehtivaks. E-kirjas on kostja selgelt tunnistanud vaidlusalust nõuet ning osundanud uuele tasumise tähtajale jõulud 2018.a. Seega tuleb laenulepingu aegumine lugeda katkenuks ning uuesti alanuks kostja poolt nõude tunnustamisega 30.09.2018.a. kinnitusega, et tasub võla 25.12.2018-ks. Hagejale väljapakutud kuupäev sobis ja ta luges sellega lepingu täitmise tähtaja muudetus. Hageja kinnitab kohtule, et A Lul oli õigus hageja eest ja nimel pidada kostjaga dialooge ning selguse huvide kiidab hageja heaks A Lu poolt kõik kostja peetud dialoogid tulenevalt kõnealusest laenulepingust. Hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud nõue seega aegunud, mistõttu on kostja väide nõude aegumisele ainetu ega anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. Lepinguvabaduse printsiip annab pooltele vabaduse leppida kokku lepingutingimustes. Pooled on leppinud kokku intressis, mis vastab määrale 100% põhinõudest. Taoline kokkulepe ei ole keelatud ning ainuüksi taolise kokkuleppe olemasolu ei muuda veel kokkulepet tühiseks. On fakt ja vaidlust pole selle üle, et laenulepingu pooled mõlemad on füüsilised isikud. Ehk et nad on võrdsel positsioonil teineteise suhtes. Seega ei kohaldu antud juhul tarbijakrediidile omased kaitsenormid millistele kostja on viidanud. Hageja ei tegele laenuandmisega. Kostjale laenu andmine oli juhuslik tehing ehk hagejal puudus otsene majanduslik huvi kostja survestamiseks. Hagejal puudus seadusjärgne kohustus veenduda kostja finantsvõimekuses ning sundolukorra olemasolus. Vaidlusalune laenuleping sai koostatud kostja juhtimisel, mis kinnitab järgmisi fakte: 1) hagejal puudus laenuandmisel kogemus, 2) kostja on laenulepingut allkirjastades omanud selget teavet laenulepingu sisust ning seda teadlikult aktsepteerinud. Laenulepingu sõlmimise järgse ning hagiavalduse esitamise eelse perioodi kestel ei ole kostja mitte kordagi avaldanud hagejale seisukohta võimaliku tehingu tühisuse osas või viidanud tehingu liigkasulikule olemusele või vajadusele lepingutingimusi muuta. Arvestades eelpool toodut kogumis on kostja tehingu tühistamise taotlus ilmselgelt pahatahtlik. Tehingu tühistamiseks puuduvad nii materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kohtuotsuse põhjendused Pooled on teatanud, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Kostja taotles asja lahendamist vaheotsusega (lõppotsusena), millega jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväited hagile olid, et tehing on tühine ja nõue on aegunud. 22.06.2020 kirjas selgitas kohus, et kuna kostja vastuses peaks kostja välja tooma kõik oma väited ning kostja on tuginenud vastuses aegumisele ja tehingu tühisusele, siis esialgsel hinnangul ei ole vaheotsuse tegemine otstarbekas. Sama kirjaga andis kohus tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks ning kostja vastuväited on jätkuvalt tehingu tühisus ja aegumine. Kuna vaheotsuses peaks käsitlema samu küsimusi ja muid vastuväiteid ei ole, siis ei ole vaheotsuse tegemine otstarbekas ja kohus teeb lõppotsuse.

Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes. Hageja ja kostja sõlmisid 07.05.2015 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2000 eurot ja kostja pidi laenu tagastama 20.12.2015 koos intressiga summas 2000 eurot (hagiavalduse lisa 1). Hageja ja kostja on pidanud laenuga ja selle tagastamisega seonduvalt kirjavahetust 2015-2016.a (hagiavalduse lisad 2 ja 3). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja hinnangul on poolte vahel sõlmitud laenuleping, kostja hinnangul krediidileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab: „Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.“ VÕS § 401 lg 1 sätestab: „Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.“ Kuivõrd lepinguga kaasnes tasu maksmise kohustus, siis saab lepingu kvalifitseerida krediidilepinguks. Samas on erisätted krediidilepingute puhul üksnes tarbijakrediidi osas ning kuna antud juhul ei ole tegu tarbijakrediidiga, siis kohalduvad laenulepingu sätted (VÕS § 401 lg 3). Kuivõrd nii hageja kui kostja kasutavad lepingu kohta sõnastust laenuleping, siis nimetab ka kohus lepingut laenulepinguks. Kohus käsitleb esmalt kostja seisukohta, et laenuleping on tühine liigkasuvõtjalike tingimuste tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Lõige 2 sätestab: „Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.“ Lõikest 3 tuleneb, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tehingu heade kommete vastasuse puhul tuleb esmalt kontrollida, kas pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või kas tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kui üks neist tingimustest on täidetud, tuleb kontrollida, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal sundolukorras. Laenulepingu puhul on laenusaaja vastastikune kohustus intressi tasumise kohustus. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Tarbijakrediidilepingute puhul on regulatsioon, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Antud juhul ei ole tegu tarbijakrediidilepinguga, mistõttu ei saa ainuüksi teatud krediidikulukuse määra (või intressimäära) ületamise tõttu pidada laenulepingut tühiseks. Kuigi krediidikulukuse määra teema antud juhul tähtsust ei oma põhjusel, et tegu ei ole tarbijakrediidilepinguga, siis peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist. Kostja

on arvestanud, et pooltevahelise lepingu krediidikulukuse määr oleks 253%. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Krediidikulukuse määr on defineeritud kui krediidi kogukulu eeldusel, et lepingupooled täidavad oma kohustusi, arvesse ei võeta lepingu rikkumise korral tasumisele kuuluvaid summasid (VÕS § 406 lg 1 ja 2). Antud juhul on lepingus kokkulepitud intress samas summas kui põhivõlg ehk 100% - intress on seostatud laenusummaga mitte tagastamise perioodiga. Intress ei suurene, kui kostja viivitab kohustuse täitmisega. Pärast kohustuse täitmise tähtpäeva möödumist saab nõuda viiviseid, kuid neid ei arvestataks krediidikulukuse määra hulka. Seega oleks krediidikulukuse määr 100%, kuna muid lepinguga seotud kulusid lepingust ei nähtu. Teiseks on kostja võtnud aluseks Eesti Panga aastal 2019 avaldatud määra 20,61%, kuid aluseks tuleks võtta laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud määr (04.2015.a oli see 22,78%). Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-80-02 märkinud, et liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-06, p 22). Intressimäära kokkulepe ei ole iseenesest seadusega piiratud ning laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. Kuigi 100% intress ei ole väike, siis ei ole selline intress füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepingutes siiski erandlik. Antud juhul pole laen ka reaalselt tagatud – kuigi lepingus on märgitud, et laenusaaja vastutab kohustuste täitmise eest 1 ha suuruse erastamisel maatükiga, siis tegelikult ei saa laenuandja sellist tagatist realiseerida nagu see oleks võimalik näiteks hüpoteegi puhul. Kohtu hinnangul ei ole täidetud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ega 2 eeldused, et tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus on ka seisukohal, et täidetud ei oleks subjektiivsed eeldused (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu), millest hageja teadis või pidi teadma. Kostja on menetluses väitnud, et ta oli sundolukorras majandusliku seisundi tõttu lepingu sõlmimise hetkel – kostja oli töötu ja tal olid võlgnevused, mis kajastuvad mh maksehäiretena, puudus kiirelt realiseeritav vara. Kostja on esitatud sissetuleku puudumise ja võlgnevuste kohta tõendid (kostja 09.07.2020 seisukoha lisad 1-3). Laenulepingus tagatise kokkuleppimisest sai hageja järeldada, et kostjal on mingisugune vara olemas ning laenulepingu sõlmimisele järgnevast kirjavahetusest saab järeldada, et kostja poolt laenu tagastamise lubadused on seotud PRIAst raha saamisega (18.12.2015 e-kirjast võib järeldada, et nii selgitas seda kostja hagejale ka lepingu sõlmimisel) ehk et kostjal oli hagejale arusaadavalt laenu tagastamiseks rahalised vahendid tulemas. Hagejal kui füüsilisest isikust laenuandjal ei olnud seadusest tulenevat kohustust teha päringuid kostja maksevõime ja majandusliku olukorra hindamiseks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja teadis või pidanuks teadma kostja võimalikust sundolukorrast. Kokkuvõtvalt ei ole kohtu hinnangul laenuleping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus käsitleb järgnevalt aegumisega seonduvat. TsÜS § 142 lg 1 sätestab: „Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.“ TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 20.12.2015 – kuivõrd tegu oli pühapäevaga, siis TsÜS § 136 lg 8 järgi tuleb lugeda kohustuse täitmise kuupäevaks 21.12.2015. Seega aegunuks nõue 21.12.2018 kell 24.00 (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-162-13 p 30-31).

TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Pooltel on vaidlus selles, kas 30.09.2018 kostja e-kirjaga (hagiavalduse lisa 4) on nõude aegumine katkenud – kostja hinnangul mitte, kuna kirjavahetus toimus A Luga, kes ei olnud laenuandja. 28.09.2018 saadeti A Lu e-postiaadressilt järgmise sisuga kiri: „Tere Oleme andnud teile E H laenu summas 2000 eurot. Laenu andsime 07.05.2015. Laenu andmisest on möödunud aastaid. Kas oleks võimalik tagasisidet. Millal oleks võimalik tagasi makse meile või kui kaugel on teil asja ajamised. Tagasisidet oodates A ja K“ 30.09.2018 vastus nimetatud kirjale on järgnev: „Tere, R vald on iga paberiga venitanud ja iga dokumenti 2 kuud menetlenud, aga ehk ikka jõuluks saavad asjad korda, nii ma vähemalt loodan. Siis saab ka võla tasutud. Kõigeparemat, E H“ Kohtu hinnangul katkes aegumine 30.09.2018 kostja poolt võlgnevuse tunnistamisega. Kuigi 28.09.2018 järelpärimine on edastatud A Lu e-postiaadressilt ning nimetatud isik ei olnud laenuandja, siis pidi kirja sisust olema kostjale arusaadav, millisest laenust jutt käis. Kirjas on viidatud laenusaaja isikule, laenu andmise kuupäevale 07.05.2015 ja laenusummale 2000 eurot; pöördumise lõppu on märgitud A ja K. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on 07.05.2015 sõlminud laenulepingu ka A L, millest tulenevat kohustust ta tunnistas 30.09.2018. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud aru, millise kohustuse täitmist ta lubas ja seega ka võlgnevust tunnistas. Kuna aegumine katkes 30.09.2018 ja hakkas uuesti kulgema 01.10.2018 (TsÜS § 135 lg 1) ning hagi esitati 14.04.2020, siis ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhinõude 2000 eurot, intressid 2000 eurot ja vähendatud viivise 2000 eurot. Kostja ei ole nõuete suuruse osas vastuväiteid esitanud ega tuginenud sellele, et ta oleks osaliselt võlgnevust tasunud. Kohus peab nõudeid põhjendatuks, kuivõrd kostja ei ole laenu ega kokku lepitud intressi tagastanud. Lepingus on kokku lepitud viivisemäär laenu tagastamisega viivitamise puhuks 0,5% päevas, sellise määraga ning arvestades viivituse perioodi oleks sissenõutavaks muutunud viivis 15 770 eurot – hageja on nõutava viivisesumma piiranud põhinõudega ja kohus peab ka seda nõuet põhjendatuks. Hageja on palunud välja mõista ka kahjuhüvitise (kohtuvälised õigusabikulud) 207 eurot, millele kostja pole vastuväiteid esitanud. Hageja nõue kohtueelse õigusabi kulude hüvitamiseks on

kvalifitseeritav VÕS § 115 lg 1 järgi. VÕS § 115 lg-s 1 sätestatakse, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. VÕS § 128 lg 3 sätestab: „Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.“ Esindaja poolt hagejale esitatud 23.03.2020 arvest nr 2020135 (hagiavalduse lisa 7) nähtuvalt osutati hagejale enne hagiavalduse esitamist õigusabi 1,5 tunni ulatuses tunnitasuga 115 eurot (lisandub käibemaks). Enne hagi esitamist on hageja esindaja edastanud kostjale 26.03.2020 kuupäevaga võlanõude (hagiavalduse lisad 5 ja 6), kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Kui kostja ei oleks laenu tagastamise kohustust rikkunud, siis ei oleks seda kulu tekkinud. Kohtu hinnangul on asjaoludega tutvumise ning võlanõude koostamise ajakulu 1,5 tundi põhjendatud ning tunnitasu vastab turuhinnale. Kohus peab nõuet põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 6 207 eurot (põhinõue 2000 eurot, intressid 2000 eurot, viivis 2000 eurot, kahjuhüvitis 207 eurot). Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 174 lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 759 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud kooskõlas riigilõivuseadusega riigilõivu 450 eurot. Nimetatud menetluskulu on põhjendatud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja esindaja ajakulu on 5,5 tundi. Kohtu hinnangul on hageja esindaja tehtud toimingud (dokumentide koostamine) ja ajakulu põhjendatud. Käesolevat menetlust arvestades ei ole ajakulu kokku 5,5 tundi ebamõistlik. Esindaja tunnitasu on 138 eurot (koos käibemaksuga), nimetatud tasumäär ei ole ebamõistlikult suur ning vastab turuhinnale. Kohus peab põhjendatud õigusabikuludeks 759 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud menetluskuludena kindlaks 1 209 eurot, mis mõista välja kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.