1.Rahuldada OÜ Citadele Factoring hagi E.P. vastu osaliselt.
2.Välja mõista E.P.lt liisingumaksete võlg 2775,06 eurot, tasumata liisingu jääk 2153,74 eurot ning käibemaks 430,75 eurot, leppetrahv 200 eurot ja viivis 3173,39 eurot, kokku 8732,94 eurot OÜ Citadele Factoring kasuks.
4.Toimetada otsus kätte pooltele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskuludest 97% E.P. kanda ja 3% OÜ Citadele Factoring kanda.
6.Välja mõista E.P.lt riigilõiv 485 eurot OÜ Citadele Factoring kasuks.
7.E.P.l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt OÜ-le Citadele Factoring käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Citadele Factoring OÜ (hageja) esitas 07.02.2020 Tartu Maakohtule hagi Esvin OÜ (liisinguvõtja) ja E.P. (käendaja; kostja) vastu solidaarselt võla väljamõistmiseks. Käesoleval ajal on vastavalt 21.06.2021 määrusele menetluses hageja hagi kostja vastu, lähtudes 12.03.2021 täpsustuses esitatud lõplikest nõuetest ja nende kujunemisest (tlk 113-115, 135-138). Hagi liisinguvõtja vastu jättis kohus 27.09.2021 määrusega läbi vaatamata. 26.08.2020 istungil olid pooled nõus kirjaliku menetlusega (tlk 85).
2.Hageja palub mõista esimese eelistusena, kui kohus loeb liisingulepingu ülesöelduks 16.07.2019, kostjalt enda kasuks välja järgmise: vara soetamisega seotud kahju hüvitis 3816,66 eurot (tasumata liisingu jääk / jääkmaksumus); jääkmaksumuse käibemaks 763,33 eurot; liisingumaksete võlg 658,06 eurot (536,41 eurot põhiosa, 33,44 eurot rendiosa, 88,21 käibemaks); leppetrahv 200 eurot; viivis 3361,95 eurot; vara tagastamise asjaolude tuvastamisega seotud kahju hüvitis 200 eurot. Alternatiivselt teise eelistusena, kui kohus loeb liisingulepingu ülesöelduks 15.11.2019, palub hageja mõista välja järgmise: vara soetamisega seotud kahju hüvitis 2153,74 eurot (tasumata liisingu jääk / jääkmaksumus); jääkmaksumuse käibemaks 430,75 eurot; liisingumaksete võlg 2775,06 eurot (2199,33 eurot põhiosa, 134,68 eurot rendiosa, 441,05 eurot käibemaks); leppetrahv 200 eurot; viivis 3173,39 eurot; vara tagastamise asjaolude tuvastamisega seotud kahju hüvitis 200 eurot. Alternatiivselt kolmanda eelistusena, kui kohus leiab, et liisingulepingut ei ole üles öeldud, palub hageja mõista välja järgmise: liisingumaksete võlg 5421,26 eurot (4353,07 eurot põhiosa, 186,09 eurot rendiosa, 882,10 eurot käibemaks); viivis 2278,83 eurot; vara tagastamise asjaolude tuvastamisega seotud kahju hüvitis 200 eurot. Hageja kirjalikes menetlusdokumentides ja 26.08.2020 istungil (tlk 2-7, 53-56, 78-80, 83-85, 86-91, 113-115, 131) esitatu järgi sõlmisid hageja ja liisinguvõtja 03.03.2015 liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt finantseeris hageja liisingueseme omandamist kasutusrendi kaudu. Hageja omandas Runso Masinakaubanduse OÜ-lt miniekskavaatori XXX maksumusega 21 000 eurot + käibemaks (kokku 25 200 eurot). Vara anti XX.XX.XXXX liisinguvõtja kasutusse. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti liisingulepingu põhitingimuste (PT) p-s 8 kostjaga, kes oli liisinguvõtja juhatuse liige, käendusleping vastutuse piirmääraga 32 760 eurot. Liisingu tagastamiseks ja põhiosa jäägi kujunemise jälgimiseks koostas hageja annuiteedi põhimõttel maksegraafiku (liisingulepingu üldtingimuste (ÜT) p-d 1.2, 1.3 viimane lause, 6.2). Liisinguperiood algas ÜT p 1.3 kohaselt lepingu allkirjastamise kuule järgneva kuu esimesest päevast ehk 01.04.2015 ja lõppes PT p 4.1 järgi 31.03.2020, maksete tasumise tähtpäev oli PT p 4.1, 4.3 ja ÜT p 6.2 järgi kuu viimane päev. Hageja finantseeris liisingueseme soetamist täies ulatuses ja müügihinna käibemaksuta osa lisati graafikusse. Lepingu täitmise ajal lisati käibemaks igakuistele kuumaksetele. Igakuine liisingumakse jagati graafikus põhiosa jääki vähendavaks osaks (liisingu osamakse) ja kasumiosaks ehk rendiks (rendimakse). PT p-de 4.3 ja 4.1 järgi oli igakuine makse 529,25 eurot (441,04 eurot + käibemaks) ja 60 kuu eest tuli tasuda 31 754,88 eurot. Sellele lisandus ÜT p-de 1.3 ja 6.4 järgne makse 04.–31.03.2015 eest 493,97 eurot (411,64 eurot + käibemaks; 441,04 eurot / 30 päeva * 28 päeva + käibemaks) ning PT p 4.2 alusel lepingutasu 100 eurot. Seega võttis liisinguvõtja endale kohustuse tasuda liisinguperioodil kokku 32 348,97 eurot. Esimene makse kokku 1123,22 eurot tuli tasuda XX.XX.XXXX, see on ainuke, mis tasuti vastavalt kokkuleppele. Graafikut ei allkirjastatud ja see ei olnud ka vajalik. Graafik koostati lepingus kokkulepitud maksetingimuste järgi ja sellel oli informatiivne tähendus. Graafik saadeti liisinguvõtjale. Lepingu täitmise ajal nelja aasta jooksul ei teatatud, et ei ole graafikut või arveid saadud või ei teata, kuhu, millal ja palju maksta. Liisinguvõtja ei täitnud maksete tasumise kohustust kohaselt. XX.XX.XXXX–XX.XX.XXXX tehti 379 ülekannet kokku summas 26 927,66 eurot, enamjaolt 10 euro kaupa. Selline 2/10
krediidi teenindamine ei ole tavapärane, liisinguvõtja oli võlgu praktiliselt iga päev. 26.06.2019 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale posti ja e-postiga hoiatuse liisingulepingu ülesütlemiseks ja andis võla tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti kohustas hageja liisinguvõtjat ÜT p 7.6 alusel liisinguobjekti hoiule andmiseks kuni võla tasumiseni ja selgitas, et kohustuse rikkumise eest on ette nähtud leppetrahv. Kuna võlga ei tasutud, ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles 16.07.2019 ning saatis ülesütlemise avalduse liisinguvõtjale ja kostjale erinevatele aadressidele postiga ja e-postiga. Kõik postiga saadetud kirjad on tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Hoiatuse järgi oli võlg 26.06.2019 seisuga 1194,07 eurot, millele enne ülesütlemist lisandub 30.06.2019 kuumakse 529,25 eurot. Seega oli ülesütlemise päeval võlg 1723,32 eurot. Kuna tegemist on majandus- ja kutsetegevuse sõlmitud lepinguga, arvestas programm igast laekumisest esimesena maha viivise. Viivisearvestuse väljatoomine ei ole ratsionaalne. Kohtus nõude lihtsustamiseks loeb hageja kõik laekumised graafikujärgsete maksete katteks ja tõendab oma vähendatud nõuet. Hageja arvestab tasutud 26 927,66 eurost liisingumaksete katteks 26 827,66 eurot ja lepingutasu katteks 100 eurot. Seisuga 21.05.2019 oli PT p 4.3, ÜT p-de 6.2 ja 6.4 koostoimes vaja tasuda liisingumakseid kokku 26 427,22 eurot. Seega oli 21.05.2019 seisuga ettemaks 400,44 eurot (26 827,66 – 26 427,22). 31.05.2019 kuulus tasumisele mai liisingumakse 529,25 eurot. Ettemaksu arvestades jäi mai maksest tasumata 128,81 eurot (529,25 - 400,44), mis on vastavalt ÜT p-le 6.6 osaliselt põhiosa tagasimakse. Ka viivisearvestust esitamata saab järeldada, et hoiatuse koostamise päeval oli võlg koos viivisega igal juhul suurem kui 128,81 eurot. 30.06.2019 kuulus tasumisele juuni liisingumakse 529,25 eurot. Seega oli 16.07.2019 võlg kokku 658,06 eurot (põhiosa 536,41 eurot, rendiosa 33,44 eurot, käibemaks 88,21 eurot), millest 529,25 euro tasumisega oldi viivituses 16 päeva ja 128,81 euro tasumisega 46 päeva. ÜT p 9.6.2 alusel tekkis alus lepingu koheseks ülesütlemiseks, kui kuumakse tasumise tähtpäevast oli möödunud 14 päeva. ÜT p-st 12.5 tuleneb, et arve tasumata jätmine on oluline lepingurikkumine, mis ei eelda täiendava tähtaja andmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 2). Arvestades igakuist viivitust, on täidetud ka VÕS § 116 lg 2 p-s 4 sätestatu isegi siis, kui leping oleks öeldud üles vaid 128,81 euro suuruse võla tõttu. Ülesütlemise materiaalsed eeldused on XX.XX.XXXX seisuga täidetud. Täidetud on ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Hageja on enne ülesütlemist saatnud hoiatuse ja andnud täiendava tähtaja võla tasumiseks, kuigi oleks saanud lepingu ÜT p 9.6.2 alusel üles öelda ette hoiatamata. Hoiatus ei eelda kättetoimetamist. Kuigi eraldi ei ole kinnitatud ülesütlemisavalduse kättesaamist, saab lugeda lepingu ülesöelduks 16.07.2019. ÜT p 8.5 kohaselt loetakse kõik teated, hoiatused ja lepingu ülesütlemise avaldus kätte antuks kolme päeva möödumisel pärast e-kirja või posti saatmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 70 ja Riigikohtu 14.06.2017 otsusele kohtuasjas nr XXX (p 13) tuginedes leiab hageja, et on teinud tahteavalduse kätte toimetatuks lugemiseks mõistliku aja jooksul kõik endast oleneva ja valinud teadete edastamiseks mõistliku viisi. Olukorras, kus majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule on saadetud tahteavaldus mh äriregistris ja lepingus toodud ning juhatuse liikme (käendaja) isiklikul e-posti aadressil, mille kaudu hagejaga suheldi, ning täiendavalt edastatud postiga nii asu- kui elukohta, on hageja teinud kõik mõistlikult võimaliku selleks, et toimetada tahteavaldus kohta, kus oli võimalus see kätte saada. Tahteavalduse kättesaamise viibimise risk on läinud üle. Ülesütlemisavalduse kättetoimetamine on tõendatud vähemalt 15.11.2019, mil kostja vastas hageja 12.11.2019 e-kirjale. Seega sai liisinguvõtja vähemalt 15.11.2019 teada, et liisinguleping on lõppenud XX.XX.XXXX. Ülesütlemisavalduses esitas hageja ka leppetrahvinõude 200 eurot lepingu rikkumise eest (ÜT p 7.3, VÕS § 158 lg 1, § 161 lg 1), nõue katab ülesütlemis toimingute halduskulud. Liisingueseme tagastamise kohustuse rikkumise tõttu (ÜT p 9.8) pöördus hageja inkassofirma poole, et see otsiks üles ja tagastaks liisingueseme hagejale. Inkassofirma saatis kostjale ja liisinguvõtjale 02.08.2019 e-kirjaga teatise liisinguobjekti tagastamise kohustuse kohta ja palus 03.09.2019 e-kirjas vastavalt telefonivestlusele esitada avalduse vara väljaostuks. Pärast korduvat suhtlust keeldus kostja avaldamast vara asukohta ja vara 3/10
tagastamast. Asjaolud viitasid, et liisinguobjekt võib olla omastatud, mistõttu esitas inkassofirma XX.XX.XXXX kuriteoteate. Kriminaalasja ei alustatud, sest vaidlus kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. Seoses vara otsimise, asjaolude tuvastamise ja kuriteoteate koostamisega esitas Credit Expert OÜ hagejale arve nr XXX summas 240 eurot (200 eurot + käibemaks), millest käibemaksuta osa tuleb hagejale VÕS § 367 lg 4 ja § 115 lg 1 alusel hüvitada. 12.11.2019 e-kirjas palus hageja liisinguvõtjal ja kostjal teatada liisinguobjekti asukoha ja selgitas, et vara peitmise, asukoha varjamise ja mittetagastamisega antakse mõista, et vara faktiline valdus on üle võetud, millega võidakse manifesteerida vara omastamistahet (Riigikohtu 08.12.2015 otsus kohtuasjas Nr XXX). VÕS § 366 käsitab vara hävimisena mh olukorda, kus liisingueseme valduse taastamine ei ole enam tõenäoline või on seotud ebamõistlikult suurte kulutustega (vara väärtust arvesse võttes). VÕS § 367 lg 1 alusel saab hageja nõuda sellisel juhul tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses, jättes VÕS § 367 lg 3 kohaldamata. Kuna inkassofirma ei ole vara leidnud, on selge, et asjaõigusseaduse § 80 ei ole asjakohane õiguskaitsevahend. 15.11.2019 e-kirjaga teatas kostja, et ei nõustu ülesütlemisega, ülesütlemine ei kehti ja vara on juba välja ostetud. Liisingu tasumata jääk oli vastavalt graafikule 16.07.2019 seisuga 3816,66 eurot, lisandub käibemaks 20% (763,33 eurot). Vara on tagastamata ja analoogia korras tuleb käsitada, et liisinguvõtja on soovinud vara välja osta, kuid jätnud selle eest tasumata. Võlale lisandub viivis 17.07.2019–15.03.2021 eest 3970 eurot (ÜT p 7.1 alusel 0,15% päevas 608 päeva eest 3816,66 eurolt ja 536,41 eurolt), hageja vähendab viivise 3361,95 euroni. Kui leping lõppes XX.XX.XXXX, oli sel päeval vastavalt graafikule liisingumaksete võlg 2775,06 eurot (5 * 529,25 + mai 2019 eest põhiosa tagasimakse 128,81; põhiosa 2199,33 eurot, rendiosa 134,68 eurot, käibemaks 441,05 eurot). Liisingu tasumata jääk oli 2153,74 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (430,75 eurot), sest vara on tagastamata ja analoogia korras tuleb käsitada, et liisinguvõtja on soovinud vara välja osta, kuid jätnud selle eest tasumata. Võlale lisandub viivis 16.11.2019–15.03.2021 eest 3173,39 eurot (0,15% päevas 486 päeva eest 2153,74 eurolt ja 2199,33 eurolt). Väites, et ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, tekitas kostja alternatiivse olukorra, kus lepingut ei ole üles öeldud ning lepingu täitmist ja igakuiseid makseid tuli jätkata kuni 31.03.2020. Sellisel juhul palub hageja mõista välja 5421,26 eurot, st kõik tasumata kuumaksed 30.06.2019–31.03.2020 eest (10 * 529,25 eurot) ja 31.05.2019 kuumakse osalise võla 128,81 eurot. Võlale lisandub viivis 01.04.2020–15.03.2021 eest 2278,83 eurot (põhiosa tagasimaksetelt 4353,07 eurolt 0,15% päevas 349 päeva eest). ÜT p 6.2 järgi ei vabasta arve mittesaamine kokkulepitud kuumakse tasumisest ja viivisest, kostjale oli teada, kuhu, palju ja millal tuleb maksta. Käibemaksu aspekt ei vabasta kohustuse täitmisest. Kuna tegemist on kasutusrendi tüüpi lepinguga, siis juhul, kui makstakse kõik liisingumaksed ehk ostetakse liisinguese välja, koostatakse vara väljaostu arve koondina, mis kajastab ka nende põhiosa tagasimaksete käibemaksu, mille suhtes pole arveid esitatud.
Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
04.05.ja 05.10.2020 vastuste ning XX.XX.XXXX istungil avaldatu (tlk 72-74, 83-85, 104-105) järgi ei olnud liisingulepingu ülesütlemine õigustatud. Hageja ei ole tõendanud võlga ülesütlemise seisuga, seisukoht võla kohta on vastuoluline, hageja ei ole toonud välja, mille katteks iga makse on läinud. Ülesütlemisavalduses toodud etteheide seisneb hoiatuses näidatud võla maksmata jätmises, selles ei räägita 2019. a juuni maksega hilinemisest. Võlg 26.06.2019 seisuga 128,81 eurot on kestvuslepingu lõpetamiseks ebamõistlikul ja õigustamatult väike, VÕS §-d 116 ja 196 nõuavad sellises olukorras olulise rikkumise või mõjuva põhjuse olemasolu. Hageja ei ole tõendanud, et 16.07.2019 seisuga üldse oli mingi võlg. Masina hind oli 21 000 eurot, hageja andmetel on tasutud kokku 26 927,66 eurot, seega oli 16.07.2019 seisuga tasutud enam kui masina maksumus ja veel ca 5000 eurot muudeks lepingulisteks kuludeks. Pooled ei ole kunagi allkirjastanud maksegraafikut, mis tähendab, et graafikus ei ole kokku lepitud ja viivitust ei saa ette heita ette heita. Kohustust liisingumaksete tegemiseks ei tekkinud enne lepingu tähtaja 4/10
lõppemist, mis samuti kinnitab, et leping öeldi üles õigustamatult. Hageja ei ole ka näidanud ega tõendanud, et oleks 16.07.2019 avalduse kätte toimetanud, st täidetud ei ole ülesütlemise formaalsed eeldused. ÜT p 8.5 on tüüptingimusena tühine ja sellest ei saa kättetoimetamisel lähtuda. Kostja ei nõustu ülesütlemisest tuleneva leppetrahviga 200 eurot. Leping kehtib ja sellest tulenevad kohustused on kinni makstud. Samuti ei nõustu kostja kahjuhüvitisega 200 eurot. Kuriteoteate alusel menetlust ei algatatud, kaebus oli alusetu ega seondu kahju kindlakstegemisega. 08.04.2021 esitas kostja seisukohad hageja nn III nõude kohta (tlk 126-127). Liisinguese on hageja omandis ja lepingu tähtaja saabumise järgselt pidi ta esitama nõude liisingueseme tagastamiseks. Seda ei ole selliselt tehtud. VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb arvestada liisingueseme väärtust, mida hageja ei ole teinud. Liisinguandja ei saa nõuda kõik liisingu osamaksed ja säilitada liisingueseme omandit, see oleks alusetu rikastumine. Viivis summas 2278,83 eurot ei ole õigustatud. Hageja on alles hagi täiendamisel hakanud rääkima osamaksete võlast. Samuti on ta korduvalt rõhutanud, et ei soovi viivise väljamõistmist. Kostjale kui käendajale ei ole esitatud varem lepingu täitmise nõuet, seega ei peaks ta vastutama tagasiulatuvalt arvestatava viivise eest. Põhjendamatu on ka käibemaksunõue. Hageja ei ole esitanud käibemaksuga arveid, mis tähendab, et ta ei saa nõuda käibemaksu tasumist. Liisinguvõtja oleks saanud käibemaksu võrra suurendada oma sisendkäibemaksu, nüüd on see võimalus ära võetud. Kokkuvõttes ei oleks pidanud liisinguvõtja käibemaksu tasuma, selle oleks riik tagastanud või oleks saanud teha tasaarvestuse ülejäänud käibega. Vara tagastamisega seotud hüvitise nõude eest ei peaks vastutama käendaja, samuti ei ole hageja tegelenud tagastamise küsimusega pärast lepingu tähtaja saabumist. Hageja saaks maksimaalselt arvestada viivist alates 12.03.2021, mil ta andis teada, et lähtub sellest, et liisinguleping kehtis tähtaja lõpuni. Liisingulepingu kehtivuse tingimustes ja selle alusel nõude käsitlemiseks peaks hageja esitama liisinguvõtjale kogu perioodi osamaksete arved ja alles pärast arvete mittemaksmist saaks rääkida viivitusest.
KOHTU SEISUKOHT
Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja liisinguvõtja sõlmisid XX.XX.XXXX liisingulepingu (kasutusrent) nr XXX (tlk 9-12). Hageja omandas Runso Masinakaubanduse OÜ-lt miniekskavaatori XXX maksumusega 21 000 eurot, millele lisandus käibemaks (kokku 25 200 eurot), hageja finantseeris liisingueseme soetamist täies ulatuses ja vara anti 04.03.2015 liisinguvõtja kasutusse (tlk 13, 53, 87). VÕS § 361 kohasel kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu PT p-s 8 käenduslepingu kostja kui käendaja vastutuse piirmääraga 32 760 eurot (tlk 9). VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 I lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Kostja oli kuni XX.XX.XXXX kantud äriregistrisse liisinguvõtja juhatuse liikmena (tlk 134). 5/10
6.Hageja väitel ei täitnud liisinguvõtja liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ja oli pidevas viivituses igakuiste maksete tegemisega (tlk 79-80). Kostja leiab, et kuna allkirjastatud maksegraafikut ei ole, ei ole graafikus ka kokku lepitud ja viivitust ei saa ette heita, kohustust liisingumaksete tegemiseks ei tekkinud enne lepingu tähtaja lõppemist (tlk 104-105). Hageja seisukoha järgi ei olnud graafiku allkirjastamine vajalik. Graafik koostati lepingus kokkulepitud maksetingimuste järgi ja sellel oli informatiivne tähendus. Kohus kostjaga ei nõustu. Liisingulepingu tingimustest tuleneb selgelt, et konkreetses summas makseid tuli teha igakuiselt vastavalt lepingule ja maksegraafiku allkirjastamisest sõltumata. Igakuine liisingumakse oli PT p 4.3 kohaselt 441,04 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 529,25 eurot). PT p 4.1 järgi 60 kuu pikkune liisinguperiood algas ÜT p 1.3 järgi lepingu allkirjastamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast XX.XX.XXXX ja lõppes seega XX.XX.XXXX. ÜT p 1.2 I lause kohaselt koostatakse liisingumaksete tasumiseks annuiteedi põhimõttel graafik, mis kajastab kokkuleppelist kuumakset, mis koosneb igakuisest osa- ja rendimaksest (osamakse on liisingu jääki vähendav osa ja rent on tasu liisingobjekti kasutamise eest) ja seaduse alusel lisanduvast käibemaksust. ÜT p 1.3 II lause näeb ette, et kui liisinguandja on allkirjastanud lepingu, väljastatakse graafik, mis saadetakse postiga liisinguvõtjale. Hageja selgitusest ja hagile lisatud graafikust nähtuvalt koostati graafik lepingus kokkulepitud maksetingimuste järgi (tlk 14-15, 79-80). Hageja kinnitusel on graafik saadetud liisinguvõtjale (tlk 88), seda tõendab liisinguprogrammi väljatrükk ja 18.03.2015 e-kiri (tlk 93, 94). Kostja ei ole vaidlustanud graafiku saamist. Lepingust ei tulene, et graafik pidi olema allkirjastatud. ÜT p 6.2 I lause järgi tasub liisinguvõtja kuumakseid graafikus esitatud summades ja tähtaegadel, mille kohta esitab liisinguandja liisinguvõtjale ka arve. Arvete ja meeldetuletuste saatmist on hageja tõendanud programmi väljatrüki ja e-kirjadega 2015. ja 2016. a kohta (tlk 93, 95-101). Hageja kinnitusel ei ole liisinguvõtja lepingu täitmise ajal nelja aasta jooksul teatanud, et ei ole graafikut või arveid saanud või ei tea, kuhu, millal ja palju tuleb maksta; kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Samas ei vabasta ÜT p 6.2 II lause järgi ka arve mittekättesaamine liisinguvõtjat graafikujärgse kuumakse tasumisest ega viiviste tasumisest kuumakse tasumisega viivitamise korral. Samuti on Riigikohus XX.XX.XXXX otsuse kohtuasjas nr XXX p-s 18 leidnud, et ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel.
7.Arvestades hageja avaldustes toodut, PT p 4.1, 4.3, ÜT p 1.3, algas 60 kuu pikkune liisinguperiood XX.XX.XXXX lõppes XX.XX.XXXX ja igakuine makse oli 529,25 eurot (441,04 eurot, millele lisandus käibemaks). Sellele lisandus ÜT p 6.4 alusel rent liisinguobjekti kättesaamisest liisinguperioodi alguseni 493,97 eurot (411,64 eurot + käibemaks; 441,04 eurot / 30 päeva * 28 päeva (04.–31.03.XXXX) + käibemaks) ning PT p 4.2 alusel lepingutasu 100 eurot. Seega võttis liisinguvõtja endale kohustuse tasuda liisinguperioodil kokku 32 348,97 eurot (graafikus 32 348,92 eurot). Hageja saatis 13.04.2015 liisinguvõtjale arve nr XXX (tlk 95, 96) summas 1123,22 eurot (2015. a aprilli liisingumakse 441,04 eurot, 04.–31.03.2015 rendimakse 411,64 eurot, käibemaks 170,54 eurot, lepingutasu 100 eurot). Vaidlust ei ole, et nimetatud arve on tasutud. Hageja väitel on see ainuke, mis tasuti nõuetekohaselt. Hageja on seisukohal, et tal oli alus liisinguleping võla tõttu üles öelda ja täidetud on nii ülesütlemise materiaalsed kui formaalsed eeldused.
Kohus on seisukohal, et ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.
ÜT p 9.6.2 kohaselt on liisinguandjal õigus leping ette hoiatamata üles öelda, kui liisinguvõtja on viivituses vähemalt ühe liisingu kuumakse tasumisega tervikuna või osaliselt ja ei ole kustutanud kogu võlgnevust kahe nädala jooksul selle tasumise 6/10
tähtpäevast arvates. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 näeb ette, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel. Hageja esitatud laekumiste ülevaate (tlk 38-45) kohaselt tehti perioodil XX.XX.XXXX– XX.XX.XXXX lepingust tulenevate kohustuste katteks 379 ülekannet kokku summas 26 927,66 eurot (enamjaolt 10 euro kaupa). Kostja ei ole väitnud, et tasutud oleks rohkem või teistsuguste maksetega. 26.06.2019 ülesütlemishoiatuse (tlk 16-20) järgi oli liisinguvõtja võlg 1194,07 eurot, millele 30.06.2019 lisandub kuumakse 529,25 eurot; hageja andis võla ja lisanduva makse tasumiseks tähtaja. Hageja on seisukohal, et ütles lepingu üles 16.07.2019 ülesütlemisavaldusega (tlk 23-26) ning sel päeval oli võlg 1723,32 eurot (tlk 86-87). Kostja väitel ei ole summade kujunemine arusaadav. Hageja ei ole pidanud vajalikuks eeltoodud summade kujunemist selgitada, märkides vaid, et programm arvestas igast laekumisest esimesena maha viivise; kohtus nõude lihtsustamiseks loeb hageja kõik laekumised graafikujärgsete maksete katteks ja esitab ja tõendab nõuet vähendatud kujul. 21.05.2019 seisuga oli PT p 4.3, ÜT p-de 6.2 ja 6.4 koostoimes vaja tasuda liisingumakseid kokku 26 427,22 eurot. 12.03.2021 menetlusdokumendi (tlk 113) järgi arvestab hageja 21.05.2019 seisuga tasutud 26 927,66 eurost liisingumaksete katteks 26 827,66 eurot ja lepingutasu katteks 100 eurot, seega oli 21.05.2019 seisuga ettemaks 400,44 eurot (26 827,66 - 26 427,22). 31.05.2019 kuulus tasumisele mai liisingumakse 529,25 eurot. Kuna ettemaks oli 400,44 eurot, jäi mai maksest tasumata 128,81 eurot (529,25 - 400,44). 30.06.2019 kuulus tasumisele juuni liisingumakse 529,25 eurot. Kokku kuulus 30.06.2019 tasumisele 658,06 eurot. Seega oli liisinguvõtjal ka hageja kohtumenetluses esitatud arvestuse järgi võlg nii ülesütlesmishoiatuse kui ülesütlemisavalduse koostamise seisuga. Sõltumata hoiatuses ja ülesütlemisavalduses märgitud konkreetsest summast oli arusaadav, et leping öeldakse üles võla tõttu. Kostja ei ole omapoolset arvestust ega selgitusi esitanud. Eespool leidis kohus, et asjakohane ei ole kostja vastuväide, mille kohaselt ei tekkinud kohustust liisingumaksete tegemiseks enne lepingu tähtaja lõppemist. Kuna hageja andis enne ülesütlemist tähtaja kohustuse täitmiseks, ei pea kohus vajalikuks võtta eraldi seisukohta selle kohta, kas esines alus ülesütlemiseks ka täiendavat tähtaega andmata. Hageja saatis hoiatuse 26.06.2019 liisinguvõtjale ja kostjale, mille tõendamiseks esitas 26.06.2019 e-kirja ja hoiutähtaja möödumise tõttu tagastatud kirjad (tlk 19-22). Kostja ei ole hoiatuse kättesaamist vaidlustanud. Samuti saab TsÜS § 70 alusel lugeda, et liisinguvõtja ja kostja on saanud hoiatuse kätte. Hoiatusele on eelnenud ka e-kirjavahetus ülesütlemise ja võla tasumise teemal, mh teatati hagejale 25.06.2019, et kivist ei saa vett välja pigistada ehk kui laekumisi pole olnud, siis ei saa ka midagi edasi kanda (tlk 116).
9.Hageja saatis 16.07.2021 ülesütlemisavalduse liisinguvõtjale ja kostjale e-posti ja postiga. Hageja on esitanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamise tõendamiseks 16.07.2019 e-kirja ning hoiutähtaja möödumise tõttu tagastatud kirjad (tlk 26-29) ja leiab ÜT p-le 8.5 ning TsÜS §-le 70 tuginedes, et leping on üles öeldud XX.XX.XXXX Lisaks leiab hageja, et ülesütlemisavaldus saadi kätte hiljemalt 15.11.2019, ning esitas selle tõendamiseks 15.11.2019 e-kirja (tlk 36-37). Hageja on seisukohal, et kuigi eraldi ei ole ülesütlemisavalduse kättesaamist kinnitatud, sai liisinguvõtja vähemalt 15.11.2019 teada, et leping on lõppenud XX.XX.XXXX (tlk 6, 78, 89, 114). Kostja leiab, et ülesütlemisavalduse kättetoimetamine ei ole tõendatud (tlk 73). Riigikohus on selgitanud, et lepingut ei ole võimalik tagasiulatuvalt üles öelda. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või
7/10
tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (vt nt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr XXX, p 13; 08.05.2019 otsus kohtuasjas nr XXX, p 18.7). Hageja viidatud ÜT p 8.5 kohaselt kõik arved, lepinguga seotud teated, võlgnevuse kohta saadetud nõuded, hoiatused, avaldused (sh avaldus lepingu ülesütlemiseks) loetakse liisinguvõtjale kätte antuks, kui see on postiga saadetud lepingus märgitud liisinguvõtja aadressile ja kui posti saatmisest on möödas kolm päeva või see on saadetud liisinguvõtja e-maili aadressile ja e-kirja saatmisest on möödunud kolm päeva. TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on teate kättesaamise riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. Kohus leiab, et VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 35 ja § 44 alusel saab eeldada, et ÜT p 8.5 on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine osas, milles paneb igasuguse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). Kui tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (vt nt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 14; 25.04.2012 otsus kohtuasjas nr XXX, p-d 12-14). Ülesütlemisavalduse kättesaaduks lugemisele ei saa kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut (vt nt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr XXX, p 12). Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus TsÜS § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 I lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega (vt nt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr XXX, p 12). TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda. Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb (vt nt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr XXX, p-d 13, 13.1, 13.2). Ekirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. E-kirja saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt nt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p-d 12, 14; XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 13). Hageja esitatud e-kirjavahetusest nähtuvalt on liisinguvõtja saanud ülesütlemisest teada 15.11.2019 (tlk 36). Arvestades seda ning asjaolu, et ülesütlemisavalduses ei olnud hilisemat aega märgitud, on kohus seisukohal, et leping lõppes XX.XX.XXXX. Ülesütlemisavalduse varasemat kättetoimetamist ei ole hageja tõendanud, vaatamata kohtu 01.03.2021 määruses (tlk 109-112) selgitatule.
10.Kui kohus loeb liisingulepingu XX.XX.XXXX, palub hageja mõista kostjalt vastavalt 12.03.2021 avaldusele enda kasuks välja järgmise: liisingumaksete võlg 2775,06 eurot; vara soetamisega seotud kahju hüvitis 2153,74 eurot (tasumata liisingu jääk / jääkmaksumus); jääkmaksumuse käibemaks 430,75 eurot; leppetrahv 200 eurot; vara tagastamise asjaolude tuvastamisega seotud kahju hüvitis 200 eurot; viivis 3173,39 eurot. Hageja on esitanud ka tabeli nõude arvestusega (tlk 119). Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (vt nt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 12). 8/10
10.1.Hageja arvestuse (tlk 119) kohaselt oli liisingumaksete (rendimaksed, osamaksed, käibemaks) võlg vastavalt graafikule 15.11.2019 seisuga kokku 2775,06 eurot (5 * 529,25 + mai 2019 eest 128,81; 2199,33 eurot põhiosa, 134,68 eurot rendiosa, 441,05 eurot käibemaks). Kostja ei ole teistsugust arvestust esitanud ega selgitanud, mis jääb talle sellise arvestuskäigu juures arusaamatuks. Enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud maksete nõue on VÕS § 108 lg 1, § 361 alusel põhjendatud.
10.2.VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 alusel lähtutakse VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on selgitanud, et lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused. Sisuliselt tuleb liisinguandjale tagada liisinguvõtja lepingurikkumisega kaasnenud lepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitise maksmise kaudu sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral. Selliselt väljendab VÕS § 367 sama mõtet kui kahju hüvitamise eesmärki väljendav üldsäte, VÕS § 127 lg 1 (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 29). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamisel tuleb kahjustatud poolele tagada võimalikult sarnane olukord lepingu täitmisega ning seda ka maksuõiguslikust aspektist (VÕS § 127 lg 1). Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Riigikohus on nt leidnud, et kui üürilepingus oli üür lepitud kokku koos käibemaksuga, võib ka hüvitist asja kasutamise eest VÕS § 335 alusel üüritud vara tagastamisega viivitamise eest nõuda koos käibemaksuga, kuid kohtuotsuse alusel on õigus nõuda arve esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 31). Hageja palub mõista kostjalt välja kogu tasumata liisingu jäägi 2153,74 eurot, millele lisandub käibemaks 430,75 eurot. Maksegraafikut arvestades on hageja nõutava summa puhul tegemist pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summaga, millest on maha arvatud rendimaksed. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 367 lg 3 tuleb jätta kohaldamata ja samuti tuleb välja mõista käibemaks 430,75 eurot. Hageja väitel ei ole liisingueset talle nõudmisele (tlk 35-37) vaatamata tagastatud, kostja ei ole vastupidist tõendanud ega ka väitnud. Mh leidis liisinguvõtja vastuseks vara asukoha nõudele XX.XX.XXXX, et leping kehtib ja masin on juba välja ostetud. Seejärel kohustas hageja andma liisingueseme üle hiljemalt 19.11.2019. Liisingueset ei ole käesoleva ajani tagastatud. VÕS § 363 p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale VÕS § 363 p-s 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX-15, p 13). Samuti on Riigikohus märkinud, et liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas talle tagastatakse liisingueseme valdus ja kas tal on võimalik liisinguese võõrandada (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX, p 13). Kuivõrd liisinguese ei ole hageja majanduskäibes ning tal ei ole võimalik seda majandustegevuses võõrandada või sõlmida uut liisingulepingut, ei saa liisingueseme jääkväärtust lepingu ülesütlemisega seoses tekkinud kulude suuruse määramisel arvestada ega pidada ka käibemaksu nõudmist tasumata liisingu jäägilt põhjendamatuks. 9/10
10.3.Hageja palub mõista VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 115 lg 1 alusel välja kahjuhüvitise 200 eurot (tlk 115, 5, 55). Hageja avalduste kohaselt on tegemist vara otsimise, asjaolude tuvastamise ning kuriteoteate (tlk 31-33) koostamisega seonduvate kuludega, mille kohta esitas Credit Expert OÜ hagejale arve summas 240 eurot (200 eurot + käibemaks). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Credit Expert OÜ arve nr XXX (tlk 34) kirjelduse kohaselt on arve esitatud seoses kuriteoteatega (esialgne info kogumine, asjaolude selgitamine, kuriteoteate koostamine ja esitamine koos lisadokumentatsiooniga Põhja Prefektuurile). Kohus nõustub kostjaga, et nõue ei ole põhjendatud, kuriteoteate alusel menetlust ei algatatud, kaebus oli alusetu ega seondu kahju kindlakstegemisega. Kohtupraktikas on leitud, et liisinguvõtja poolt liisingeseme tagastamise kohustuse rikkumisele ei ole põhjendatud reageerida karistusõigusliku sanktsiooniga (vt nt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus kohtuasjas nr XXX). Hageja esitatust ei selgu, et kuriteoteatega seonduv oli vajalik lisakulu. Nõue tuleb jätta rahuldamata.
10.4.Hageja palub mõista välja leppetrahvi 200 eurot ÜT p 7.3 ja VÕS § 158 lg 1, § 161 lg 1 alusel (tlk 115, 3, 55). ÜT p 7.3 kohaselt kohustub liisinguvõtja maksma lepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolse lepingu tingimuse rikkumise tõttu liisinguandjale leppetrahvi 200 eurot, leppetrahvi maksmine ei vabasta muudest lepingulistest kohustustest. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1 järgi võib lepingu rikkumise korral kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Hageja on liisingulepingu üles öelnud ning teatanud ülesütlemisavalduses leppetrahvinõudest. Leppetrahvinõue on põhjendatud.
10.5.VÕS § 113 lg 1 I lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. ÜT p 7.1 kohaselt on viivisemääraks 0,15% tasumata summalt päevas. Hageja viivisenõue 16.11.2019–15.03.2021 eest 3173,39 eurot ((jääk 2153,74 eurot + põhiosa tagasimaksete võlg 2199,33 eurot) * 0,15 / 100 * 486 päeva) on põhjendatud.
10.6.Eeltoodut ja VÕS § 142 lg-t 1, § 145 lg-d 1, 2 arvestades tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 8732,94 eurot: liisingumaksete võlg 2775,06 eurot; tasumata liisingu jääk 2153,74 eurot ning käibemaks 430,75 eurot; leppetrahv 200 eurot; viivis 3173,39 eurot. Arvestades hageja esimese eelistusena esitatud suurimat nõuet, tuleb hagi jätta rahuldamata kokku 267,06 euro ulatuses (9000 - 8732,94).
11.Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest, tuleb menetluskuludest jätta 97% kostja ja 3% hageja kanda.
12.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 21.06.2021 määrusega (tlk 135) andis kohus pooltele menetluskulude nimekirja esitamiseks 10 päeva määruse jõustumisest. Kostja esindaja sai määruse kätte 28.06.2021, kuid ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 500 eurot (tlk 1, 115). Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjal hüvitada sellest 485 eurot. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
10/10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.