Gatsby OÜ hagi Cranbrook Holding OÜ, Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo vastu nõude tunnustamiseks täiteasjas 034/2017/183
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gatsby OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja / apellant Gatsby OÜ (registrikood 10100978), lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun Kostja I / vastustaja I Cranbrook Holding OÜ (registrikood 11222873), seaduslik esindaja Jaanus Glaase Kostja II / vastustaja II Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (isikukood 46208220284), lepinguline esindaja advokaat Robert Paal
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. mai 2021. a otsus ja saata asi kostja II vastu esitatud nõudes maakohtule uueks arutamiseks.
2.Jätta läbi vaatamata Gatsby OÜ hagi Cranbrook Holding OÜ vastu.
Jätta kostja I menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses hageja kanda. Seoses Cranbrook Holding OÜ-l hüvitatavate menetluskulude puudumisega apellatsiooniastmes ringkonnakohus neid kindlaks ei määra ja neid hagejalt välja ei mõista.
1(8)
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulude jaotuse hageja ja kostja II vahelises vaidluses otsustab maakohus asja uuel arutamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib menetlusosaline edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD
1.Gatsby OÜ (hageja) esitas 20.01.2021 maakohtule hagiavalduse Cranbrook Holding OÜ (kostja I) ja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks täiteasjas 034/2017/183 (täiteasi). Hageja palub tunnustada hageja nõuet kostja I vastu täiteasjas 18 535,27 euro ulatuses, millest põhiosa 7541,57 eurot, viivis 7541,57 eurot ja intress 3452,13 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) (pankrotivõlgnik, võlgnik) kanda. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - kostja II algatas kostja I suhtes täitemenetluse täiteasjas rahalise nõude täitmiseks; - kostjale I kuuluv korteriomand oli koormatud hüpoteegiga hageja kasuks; - hageja hüpoteegipidajana esitas kohtutäiturile 24.08.2020 avalduse hüvitise saamiseks, millele lisas laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu; - enne jaotuskava koostamist esitas kostja II hageja avaldusele vastuväite ja kohtutäitur ei arvestanud 05.01.2021 jaotuskavas hageja nõudega. Hageja selgitas oma kostja I vastu oleva nõude osas järgmist: - hageja sõlmis kostjaga I 30.06.2007 laenulepingu 3006LA (laenuleping), millega andis kostjale I laenu 118 000 eesti krooni tähtajaga 30.07.2012 intressimääraga 9% aastas laenujäägilt ja viivisemääraga 0,4% päevas maksmisega viivitatud summalt; - laenusumma kanti kostja I taotlusel tema eest 26.03.2007 Interpap AS arvelduskontole; - laenulepingust tulenevate kohtuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja I 09.02.2016 aastal vaidlusaluse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu; - laenulepingu p 5.2. kohaselt oli laenulepingu aegumistähtaeg 10 aastat; - hüpoteegi seadmise lepinguga andis kostja I tagatise ning aegumine katkes, kostja I tunnustas sellega hageja nõuet ja loobus aegumise vastuväitele tuginemisest; - 09.02.2016 hüpoteegi seadmise kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja täitedokumendina, millest viimasest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.
KOSTJATE VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2.Kostja I võttis hagi õigeks ja palus jätta menetluskulud kostja II kanda.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. 2(8)
Esitatud hagiga ei saa hageja taotletavat eesmärki saavutada. Hageja ei ole jaotuskava vaidlustanud, mistõttu loetakse jaotuskava TMS § 109 lg 3 kohaselt kinnitatuks ja seda ei saa enam muuta. Hageja poolt esitatud nõude tunnustamise hagi ei mõjuta jaotuskava alusel väljamaksete tegemist. Seega esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks. Hagejal tulnuks lisaks TMS § 108 lg-s 7 ettenähtud nõude tunnustamise nõudele esitada hagi jaotuskava vaidlustamiseks TMS § 109 lg 4 alusel (seaduse analoogia korras). Vastavat nõuet ei ole hageja esitanud. Avalduses märgitud nõude tõendamiseks lisas hageja kohtutäiturile esitatud avaldusele 30.06.2007 laenulepingu. Hüpoteegi seadmise leping ei tõenda mitte hageja nõuet, vaid võimaliku nõude pandiga tagamist. Kohtutäiturile esitamata jäetud ja alles hiljem kohtumenetluses esitatud faktiväidetega ja tõenditega saab arvestada üksnes juhul, kui avalduse esitaja põhistab, et ta jättis vastavad väited ja tõendid avaldusele lisamata mõjuval põhjusel. Hageja nõue kostja I vastu aegus hiljemalt 31.07.2015. Laenulepingu punkt 5.2. sätestab, et laenulepingu aegumistähtaeg on 10 aastat. TsÜS 145 lg 2 ei anna pooltele võimalust määrata nõude aluseks oleva kokkuleppe sõlmimisel omal äranägemisel TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatust pikemat aegumistähtaega, vaid annab võimalust pikendada kokkuleppega aegumistähtaega pärast aegumistähtaja möödumist või vähemalt pärast nõude sissenõutavaks muutmist (vt nt RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 49; nr 3-2-1-146-13, p 24 jj). 09.02.2016.a hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajaks oli hageja nõude aegumistähtaeg (31.07.2015.a) möödunud. Lõppenud aegumistähtaeg ei saa enam katkeda. Hüpoteegi seadmise lepingu punktis 3.2. sisalduv globaalne tagamiskokkuleppe sõnastus ei võimalda teha järeldust, et tagatise andmisel oli võlgniku tahe suunatud 30.06.2007 laenulepingust tuleneva nõude tunnustamisele. Hageja nõue kostja I vastu on tõendamata. Nõude jätkuvat eksisteerimist pärast 2007. a ei nähtu ühestki esitatud dokumentaalsest tõendist (majandusaasta aruannetest) ega menetlusosaliste vahel peetud kohtuvaidlustest. Isegi kui hagejal oli kunagi olnud hagiavalduses väidetud nõue kostja I vastu, on see käesolevaks ajaks lõppenud täitmisega. Kostja II on hagi nõude puhul ebaõige kostja, kuna tema ei saa ühelgi juhul takistada hageja nõude tunnustamist kostja I poolt, samuti ei puuduta hageja nõude kostja I vastu täitemenetluse väliselt tunnustamine kuidagi kostja II õigusi.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti rahuldamata kostja II vastuväited kohtu tegevusele (18.05.2021 kohtumäärus täiendavate tõendite kogumata jätmiseks ja tehnilise ekspertiisi mittemääramiseks). Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - 24.08.2020 esitas hageja hüpoteegipidajana täiteasjas avalduse hüvitise saamiseks; - hageja kasuks oli seatud kostjale I kuuluvale korteriomandile hüpoteek 5000 eurot; - avalduse kohaselt oli hüpoteegiga tagatud 30.06.2007 laenulepingust tulenev nõue 118 000 eesti krooni (7541,57 eurot) ulatuses, millele lisanduvad kõrvalnõuded; - hageja kinnitas, et nimetatud võlgnevus on sissenõutav ja pole aegunud;
3(8)
- laenulepingu p 3.1. kohaselt pidi kostja I laenusumma tagastama hiljemalt 30.07.2012; - laenulepingu p 5.2. kohaselt oli laenulepingu aegumistähtaeg 10 aastat - 02.09.2020 esitas kostja II kuitäitemenetluse sissenõudja hageja nõudele vastuväite; - vastuväitest tulenevalt ei arvestanud kohtutäitur avaldust jaotuskava koostamisel ja selgitas hagejale tema õigust esitada 15 päeva jooksul kohtusse hagi enda nõude tunnustamiseks. Maakohus viitas vaidluse lahendamisel TMS § 108 lg-s 7 sätestatule ja leidis, et kostjad on käesolevas tsiviilasjas vältimatud kaaskostjad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 3 mõttes, kuna vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt. Seetõttu ei lähtunud maakohus kostja I õigeksvõtust ega rahuldanud hagi tema suhtes eraldiseisvalt (TsMS § 440 lg 4). Maakohus viitas VÕS § 396 lg-le 2 ja analüüsis hageja nõude aegumist. Üldreegli kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Seega pidanuks hageja nõue kostja I vastu aeguma hiljemalt 31.07.2015. TsÜS § 145 lg 2 on sätestatud, et poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Antud juhul ei ole hageja ja kostja I laenulepingu aegumistähtaega nõuetekohaselt pikendanud. Pooled on kokku leppinud üksnes abstraktses „laenulepingu aegumistähtajas“, samas kui TsÜS-s käsitletakse aegumist ühemõtteliselt kui nõude aegumise institutsiooni. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Ainuüksi laenulepingu viitega „laenulepingu aegumistähtajale“ ei ole hageja ja kostja II TsÜS § 146 lg 1 sätestatud nõude aegumise tähtaega pikendanud. Alternatiivselt leidis kohus, et kui pooled pikendasid 30.06.2007 laenulepingu kui terviku aegumistähtaega 10 aastani, siis aegunuks 30.06.2007 laenuleping 31.06.2017. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kohtutäiturile laenulepingust tuleneva nõude aga 20.08.2020 ehk pärast laenulepingu aegumistähtaja möödumist. Seega oleks hageja 30.06.2007 laenulepingust tulenev nõue aegunud ka eeldusel, et pooled pikendasid laenulepingu aegumistähtaega. Laenulepingust tuleneva hageja nõude aegumine ei katkenud hageja ja kostja vahel 09.02.2016 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu tõttu. Maakohus viitas TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2. 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu punktis 3.2. sisalduv nn globaalse tagamiskokkuleppe sõnastus ei võimalda teha järeldust, et tagatise andmisel oli võlgniku tahe suunatud 30.06.2007 laenulepingust tuleneva nõude tunnustamisele. Hüpoteegi seadmise lepingus puudub viide 30.06.2007 laenulepingule ja sellele, et poolte sooviks oli tagada nimetatud laenulepingust tulenevat kohustust. Hageja vastupidine väide on eluliselt ebausutav, sest hageja väitel on tal kostja I vastu 30.06.2007 laenulepingu alusel ainuüksi põhinõue summas 7541,57 eurot, kuid hüpoteegisummaks kõikide lepingute ja kokkulepete peale kokku oli vaid 5000 eurot. Ainuüksi abstraktse tagatise andmisest 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu alusel ei saa järeldada kostja I poolset 30.06.2007 laenulepingust tuleneva nõude tunnustamist ega aegumise katkemist. Praegusel juhul ei nähtu 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingust, et kostja I (otsuses ilmselt ekslikult hageja) oleks tunnustanud 30.06.2007 laenulepingust tulenevat nõuet, rääkimata selgesõnalisest võla tunnistamisest. Käesolevas menetluses lahendab kohus vaidluse hageja väidetud laenulepingust tuleneva nõude tunnustamise üle, mitte hüpoteegiga seotud vaidlust.
4(8)
Hageja nõue tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Hageja viivisenõue on aegunud TsÜS §-st 144 tulenevalt. Aegumise kohaldamise tõttu ei andnud kohus hinnangut poolte muudele väidetele. Menetluskulud jäid hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 alusel). Kostjal I menetluskulude puudumise tõttu kohus neid kindlaks ei määranud. Kohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1540 eurot ja mõistis need hagejalt välja kostja II kasuks.
HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud Aktsiaselts TKE (pankrotis) kanda. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 29, TsÜS § 145, § 1451 ja § 158 sätestatut. Maakohus on rikkunud menetlusnorme, jättes analüüsimata osa hageja tõenditest ja väidetest. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Maakohus leidis ebaõigesti, et 30.06.2007 hageja ning kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg oli 3 aastat. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu p 3.1 kohaselt 30.07.2012. Ka aegumise katkemiseta aegunuks hageja nõue 30.07.2022. Ebaõige on kohtu seisukoht, et laenulepingu p-s 5.2 sisalduv kokkulepe aegumistähtaja pikendamise kohta kolmelt aastalt kümne aastani ei ole aegumistähtaja nõuetekohane pikendamine. Kohus ei ole viidanud otsuses ühelegi sättele, millega kohtu arvates on nimetatud kokkulepe vastuolus ja seetõttu ei oma õiguslikke tagajärgi. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 30.06.2007 laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu ehk võlgnik andis TsÜS § 158 lg 2 mõttes tagatise ning aegumine katkes. Hageja avaldas menetluses, et 09.02.2016 hüpoteegi seadmise leping sõlmiti 30.06.2007 hageja ning kostja I vahel laenulepingus sätestatud kostja I kohtuste täitmise tagamiseks. Kostja II ei ole tõendanud, et hüpoteegi seadmise lepingu eesmärgiks oli mistahes muude hageja nõuete tagamine. Kohus on üldsõnaliselt leidnud, et kuivõrd hüpoteegi seadmise lepingus ei ole viidet 30.06.2007 laenulepingule, ei ole hüpoteegi seadmise leping seotud 30.06.2007 laenulepinguga. Kohus on jätnud selgitamata või viitamata tõenditele, milliste väidetavate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks kostja I ja hageja 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu sõlmisid. Kostja I võttis 22.02.2021 menetlusdokumendis omaks hageja väite, et hüpoteegileping sõlmiti laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Kohus ei saa ise pooltele ühist tahet omistada, kui poolte vahel vaidlus ühise tahte üle puudub. Hageja ja kostja I vahel puudub vaidlus asjaolus, et 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu eesmärk oli tagada hageja nõuete täitmist kostja I vastu, mis tulenevad 30.06.2007 laenulepingust. Kostja I tunnistas 09.02.2016 hüpoteegi seadmise lepingu allkirjastamisel enda võlgnevust hageja ees ja andis võlgnevuse tagamiseks tagatise, mille tagajärjel muuhulgas katkes nõude aegumistähtaeg (TsÜS § 158 lg 2). Samuti puudub hageja ja kostja I vahel vaidlus selles, et
5(8)
30.06.2007 laenulepingu punkti 5.2. kohaselt on laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 1451 lg 1. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Kostja I apellatsioonkaebusele vastuväiteid ei esitanud. Kostja II palub jätta hagi kostja II suhtes läbi vaatamata või alternatiivselt apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostja II suhtes materiaalõiguse väära tõlgendamise tõttu ja kostja I suhtes seoses hagi läbivaatamata jätmisega. Asi tuleb saata maakohtule kostja II suhtes uueks läbivaatamiseks. I
9.Maakohus on tuvastanud, et hageja oli hüpoteegipidaja (TMS § 108 lg 1 mõttes) kostja I vastu alustatud täiteasjas. Hageja kasuks oli nõude tagatisena kinnistusraamatusse kantud esimesel järjekohal asuv hüpoteek. Kohtutäitur koostas pärast võlgnikule kuulunud kinnisasja müüki TMS § 106 ja § 174 alusel jaotuskava, milles märkis ära ka hageja nõude, kuid otsustas tulemi jagamisel tulenevalt täitemenetluse sissenõudja vastuväitest hageja nõudega arvestamata jätta. Kohtutäitur selgitas hagejale seoses täitemenetluse võlgniku vastuväitega hüpoteegipidaja TMS § 108 lg-st 7 tulenevat õigust esitada hagi nõude tunnustamiseks ja hageja on seda praeguse hagiga teinud.
10.Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhistanud oma õiguslikku huvi hagi esitamiseks kostja II vastu TMS § 108 lg 7 alusel ja hagi läbivaatamata jätmiseks kostja II suhtes puudub alus. Kuigi jaotuskava muutmine ei ole praeguse hagi rahuldamisega võimalik ja kohtutäitur ei saa hageja nõude alusel jaotuskava alusel hagejale väljamakseid teha, ei lõpe sissenõudjaks mitteoleva isiku õigus esitada hagi nõude tunnustamiseks jaotuskava kinnitatuks lugemisega (TMS § 105 lg 2 koosmõjus § 108 lg-ga 7) ja see on tema seadusest tulenev õigus.
11.Samas on hageja esitanud hagi ka täitemenetluse võlgniku vastu, kes tema nõudele vastu ei vaielnud ja on praeguses menetluses hagi õigeks võtnud. TMS § 108 lg 7 ei reguleeri, kelle vastu tuleb hagi esitada. Nimetatud osas tuleks kohaldada analoogiat PankrS § 106 lg-ga 1 (kuni 01.02.2021 kehtinud redaktsioonis) ja lugeda kohaseks kostjaks täitemenetluse sissenõudja, kes hüpoteegipidaja nõudele vastu vaidles. Asjaolu, et kostja I on õigussuhte osaline, ei anna alust esitada hagi tema vastu. Hageja saanuks esitada asjas tõendi, et võlgnik ei vaidle tema nõudele vastu ja kohus seda asja lahendamisel hinnata.
12.Hageja õiguste rikkumine kostja I poolt ei ole hageja esitatud faktiliste väidete õigsust eeldades üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ja hagi kostja I vastu tuleb jätta seetõttu läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 1). Maakohus on hageja nõuet kostja I vastu ekslikult menetlenud.
6(8)
13.Seoses hagi läbivaatamata jätmisega tuleb maakohtu otsus kostja I suhtes tühistada (TsMS § 425 lg 3). Kostja I menetluskulud jäävad maa- ja apellatsioonimenetluses hageja kanda (TsMS § 168 lg 2).
14.Kostja I ei esitanud maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses taotlust menetluskulude väljamõistmiseks hagejalt. Sellega seoses ringkonnakohus kostja I menetluskulusid kindlaks ei määra ja neid hagejalt välja ei mõista. II
15.Kolleegiumi hinnangul on TMS § 108 lg 7 kohane hagi oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (kuni 1.02.2021 kehtinud pankrotiseaduse § 106 redaktsioonis). Pankrotivõlausaldajate vahel toimuvas nõude tunnustamise vaidluses saab selgeks nõude olemasolu ja õigus saada oma nõue pankrotivara müümise arvel rahuldatud. TMS § 108 lg 6 annab täitemenetluse sissenõudjale samamoodi võimaluse vaidlustada sissenõudjaks mitteoleva hüpoteegipidaja nõue, välistamaks ebaõiglast tagajärge, kui raha jaotatakse hüpoteegipidajale, kellel nõuet võlgniku vastu ei ole.
16.Riigikohtu praktikas pankrotimenetluse kohta on leitud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda (RKTKo 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu viidatud seisukohad ülekantavad ka TMS § 108 lg 6 järgsele vastuväitele ja TMS § 108 lg 7 järgsele hüpoteegipidaja hagile.
17.Praegusel juhul ei kaasne hageja kasuks seatud hüpoteegi kustutamisel täitemenetluse sissenõudja asjaõigusliku positsiooni kahjustamist ja tal on võimalik vaidlustada tagatiskokkulepet kui võlaõiguslikku tehingut. Arvestatavad vastuväited saavad kolleegiumi hinnangul seisneda näiteks selles, et õigus on seatud näilikuna (TsÜS § 89), eesmärgiga kahjustada teise isiku õigusi või et esineks mõni muu alus pidada õigust kehtetuks. Sissenõudja väidab, et hüpoteegiga tagatud nõue on aegunud ja laenulepingust tulenev tagatiskokkuleppe aluseks olev nõue on kas aegunud või laenuleping on sõlmitud pärast hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist või on laenulepingust tulenev nõue juba täidetud kolmanda isiku poolt. Kostja II saab sellistele vastuväidetele tugineda. III
18.Maakohus leidis siiski ebaõigesti, et hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu on aegunud.
18.1.Maakohus tuvastas seoses laenulepinguga asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - laenulepingu pooled sõlmisid lepingu 30.06.2007; - laenulepingu p 3.1. kohaselt pidi kostja I tagastama laenusumma hiljemalt 30.07.2012; - laenulepingu p 5.2. kohaselt oli laenulepingu aegumistähtaeg 10 aastat.
18.2.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et 30.06.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue aegus 31.06.2017. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on
7(8)
lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kuigi seadus seda otseselt ei sätesta, tuleb kolleegiumi hinnangul laenulepingu poolte vahel p-s 5.2. kokkulepitud kümneaastast aegumistähtaega arvutada nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega, kui laenusumma tuli tagastada hiljemalt 30.07.2012, muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks 31.07.2012 ja aegub kümne aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest ehk 31.07.2022.
18.3.TsÜS aegumise regulatsioon on dispositiivne. Sellest tulenevalt võivad pooled kokkuleppe aegumise kohta sõlmida nii enne kui ka pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist ning kokkuleppel saab pikendada ka juba möödunud aegumistähtaega. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et nõue on aegunud, kuna laenulepingu pooled on kokku leppinud üksnes abstraktses aegumistähtajas ja viitega laenulepingu tähtajale ei ole hageja ja kostja I (otsuses ilmselt ekslikult kostja II) laenulepingu tähtaega pikendanud. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Lepingu sõnastusest „laenulepingu aegumistähtaeg on 10 aastat“ saab järeldada, et pooled on silmas pidanud laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega.
18.4.Kuivõrd laenulepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud, puudub vajadus hinnata nõude aegumise katkemist (TsÜS § 158 lg 1 mõttes) ja kohaldamisele ei kuulu ka TsÜS § 1451 lg-s 1 sätestatu.
19.Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul anda sisuline hinnang kostja II vastuväidetele, et laenulepingust tulenevat võlgnevust ei eksisteeri. Kostja vastuväiteid nõude aegumise katkemise kohta saab käsitada ka kui seisukohta, et tagatiskokkuleppe näol võib tegemist olla globaalse tagatiskokkuleppega. Globaalse tagatiskokkuleppe tagajärjeks võib teatud juhtudel olla selle tühisus, kuid teatud juhtudel on see ka lubatud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-104-08, p 19, nr 3-2-1-64-12, p 29). Selleks tuleb sisuliselt hinnata konkreetse vaidluse asjaolusid kogumis.
20.Kui maakohus peaks tuvastama, et tagatiskokkuleppe sõlmimisel ei olnud laenulepingut sõlmitud, võib olla tegemist tulevikus tekkivate määratlemata nõuete tagamisega. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas vaidlusalune tagatiskokkulepe on sellel põhjusel tühine.
21.Maakohus kohaldas nõude aegumise osas vääralt materiaalõigust ja jättis hagi vääralt nõude aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus ei tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid. Kolleegium peab selle tõttu põhjendatuks saata asi kostja II vastu esitatud nõude osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
22.Menetluskulud jaotab maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.