Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2021. a, Tallinn Kohtuasja number
2-20-14208
Kohtuasi
WaardeX OÜ hagi X ja Y vastu leppetrahvi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
WaardeX OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (määruskaebuse esitaja) WaardeX OÜ (registrikood 14206780), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Kostja X (isikukood XXXXXXXXX) Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada WaardeX OÜ määruskaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrus ja saata asi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.WaardeX OÜ (hageja) esitas 29. septembril 2020 Harju Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu hagi, milles palus kummaltki kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahvi 30 000 eurot.
Hagiavalduse kohaselt on hageja põhitegevus reklaamide tootmine rahvusvahelistele ettevõtetele. Kostjad töötasid hageja juures töölepingute alusel. Hageja sõlmis kostjatega eraldi lepingud ärisaladuse hoidmise kohta (konfidentsiaalsuslepingud). Konfidentsiaalseks teabeks määrati mh hageja klientide andmed ja andmed hageja äri- ja finantstegevuse kohta. Kostjatel
2-20-14208 oli keelatud anda hageja nõusolekuta konfidentsiaalset teavet edasi kolmandatele isikutele ning kasutada seda enda kasuks või ärilisel eesmärgil. Konfidentsiaalsuslepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks lepiti kokku leppetrahvis. Kostjad kasutasid hageja kliendi andmeid ehk hageja ärisaladust enda äriühingule tulu teenimiseks, rikkudes sellega oluliselt konfidentsiaalsuslepinguid. Kostjad asutasid 20. novembril 2019 äriühingu AFIZ Digital OÜ. Kostjad olid nii AFIZ Digital OÜ asutamise kui ka konfidentsiaalsuslepingute rikkumise ajal AFIZ Digital OÜ osanikud ja alguses ka juhatuse liikmed. Enne AFIZ Digital OÜ asutamist oli hageja kliendiks Discipline Digital, LLC. Kostja II sõlmis AFIZ Digital OÜ esindajana Discipline Digital, LLC-ga reklaamkampaaniate tootmise lepingu. Samal ajal jätkasid kostjad hageja juures töötamist. Kostjate ja Discipline Digital, LLC tihedaid ja kostjatele kasulikke ärisuhteid tõendavad AFIC Digital OÜ arved Discipline Digital, LLC-le ning Transferwise’i kinnitused arvete tasumise kohta vähemalt 86 000 euro ulatuses. Hageja ütles 26. juunil 2020 töölepingud kostjatega ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisest ja hagejale konkurentsi osutamisest tingitud usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles. Kostjad töölepingute ülesütlemist ei vaidlustanud. Hageja nõuab kummaltki kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1 alusel 30 000 eurot leppetrahvi. Hageja kogub veel tõendeid nõude lõpliku suuruse selgitamiseks ja kavatseb nõuet pärast hagi menetlusse võtmist suurendada.
1.2.Konfidentsiaalsuslepingutes lepiti kokku, et sellest tulenevad vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus ja neis kohaldatakse Eesti õigust. Kohtualluvuse kokkulepe kehtib nii Eesti Vabariigi ja Ukraina vahel sõlmitud õigusabilepingu (Eesti-Ukraina õigusabileping) kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) alusel.
2.Kostjad leidsid 7. novembri 2020. a vastuses, et vaidlus allub Ukraina, mitte Eesti kohtule. Kuna konfidentsiaalsuslepingud on töölepingute lahutamatuks osaks, saab kohtualluvuse kokkulepe sisalduda üksnes töölepingus. Töölepingud ei sisalda kohtualluvuse kokkulepet. Kohtualluvuse kokkulepe on seega TsMS § 106 lg 1 p 2 alusel tühine, kuna see ei käsitle kindlat õigussuhet või sellest tulenevat vaidlust. Poolte õigussuhete aluseks on töölepingud. Lisaks ei selgu hagiavaldusest, kuidas on vaidlus seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega. Hageja saatis kostjatele enne kohtusse pöördumist nõudekirja koos skaneeritud konfidentsiaalsuslepingutega. Neil puudus hageja esindaja allkiri ja allkirjastamise kuupäev. Kostjate käsutuses olevatel konfidentsiaalsuslepingutel puudusid need samuti. Pärast seda, kui kostjad juhtisid nimetatud asjaolule hageja tähelepanu, saatis hageja kostjatele e-kirja, millele olid lisatud hageja esindaja allkirja ja allkirjastamise kuupäevaga konfidentsiaalsuslepingud. Kostjatel on seega põhjust arvata, et hageja allkirjastas ja jõustas konfidentsiaalsuskokkulepped pärast konflikti tekkimist. Kuna poolte vahel puudub kehtiv kohtualluvuse kokkulepe, tuleb hagi esitada Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 1 järgi kostjate elukohariigi kohtule. Kostjate alaline elukoht on Ukrainas ja nad on Ukraina kodanikud. Kostjad on küll Eesti e-residendid, kuid see ei anna neile Eesti kodakondsust ega õigust Eestis elada. Kostjad allkirjastasid töölepingud Ukrainas viibides, töötasid ainult Ukrainas, hageja juhtorganid asuvad Ukrainas ning hagejal ei ole suure tõenäosusega Eestis kontorit ega vara. Kostjad juhivad AFIZ Digital OÜ-d Ukrainast. AFIZ Digital OÜ registreeriti Eestis üksnes põhjusel, et see võimaldab piiranguteta siseneda rahvusvahelisele turule.
2-20-14208 Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus keeldus 10. detsembri 2020. a määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel ning jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Poolte vahel olid töösuhted. Kuivõrd Eesti-Ukraina õigusabileping ei sisalda töösuhete kohta erisätteid, kohaldub artikkel 21 lg-s 1 sätestatud üldine kohtualluvus, st kostja elukoha kohtualluvus. Kostjad elavad Ukrainas ja elasid seal ka hageja juures töötamise ajal. E-residentsus ei anna kostjatele õigust Eestis elada. Eesti-Ukraina õigusabilepingu artikkel 21 lg 2 võimaldab lepingupoolte kohtul menetleda asju ka muudel juhtudel, kui selleks on olemas poolte kirjalik kokkulepe. Konfidentsiaalsuslepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe on TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 alusel tühine, kuna käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Isiku majandustegevuseks loetakse seda, kui isik tegutseb plaanipäraselt turul, et saavutada majanduslikke eesmärke. Eelduslikult on sellistel isikutel piisavalt vahendeid, et kasutada professionaalset õigusabi ja olla teadlik kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise tagajärgedest. Kostjad on füüsilised isikud, kes sõlmisid konfidentsiaalsuslepingud töösuhtest tulenevalt ja allusid hageja juhtimisele ja kontrollile. Kui kohtualluvuse kokkulepe kehtiks, ei oleks Ukrainas elukohta omaval töötajal samasugust õiguskaitset kui Eestis elukohta omaval töötajal, kelle soovil peab olema tagatud töövaidluse lahendamine elukohajärgses kohtumajas. Kostjatele samaväärse õiguskaitse tagamiseks tuleb hagejal esitada hagi Ukraina kohtule. Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt luges maakohus konfidentsiaalsuslepingu ebaõigesti töölepingu osaks ja leidis valesti, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Konfidentsiaalsusleping ei pea selle kehtimiseks olema sõlmitud töölepingu osana. Riigikohtu praktika järgi on konkurentsipiirangu kokkulepe töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe ning konkurentsipiirangu kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena (vt Riigikohtu 6. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-13, p-d 12 ja 13). Samamoodi ei saa saladuse hoidmise kohustust käsitada töötaja tööülesandena. Järelikult saavad töötaja ja tööandja sõlmida eraldi konfidentsiaalsuslepingu ja leppida selles kokku ka kohtualluvuses. Konfidentsiaalsuslepingud on töölepingutest eraldiseisvad lepingud. Pooled leppisid kokku, et lahendavad konfidentsiaalsuslepinguid puudutavad vaidlused Harju Maakohtus. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole TsMS § 106 alusel tühine. Konfidentsiaalsuslepingutel on hageja allkiri ja need kehtivad ka pärast töölepingute lõppemist. Hageja leppetrahvi nõue tuleneb konfidentsiaalsuslepingute rikkumisest, mitte töölepingutest tulenevate tööülesannete rikkumisest. Töölepingute ülesütlemine on jõustunud. Eelneva tõttu ei ole alust käsitada vaidlust töölepingulise vaidlusena. Kostjad said menetlusdokumendid kätte ja vastasid neile mõistliku tähtaja jooksul. See näitab, et puuduvad takistused asja menetlemiseks Harju Maakohtus.
2-20-14208
5.Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu, jäädes maakohtus esitatud seisukoha juurde. Vastuse kohaselt olid pooltevahelise õigussuhte aluseks töölepingud. Konfidentsiaalsuslepingud on töölepingute lahutamatuks osaks ning need puudutavad ainult töösuhet. Kuna konfidentsiaalsuslepingud ei ole poolte õigussuhte aluseks, ei saanud neis reguleerida kohtualluvust. Konfidentsiaalsuslepingutele ei saa analoogia korras kohaldada konkurentsipiirangu kokkuleppe kohta käivaid norme ja kohtupraktikat. Maakohus leidis õigesti, et vaidlus allub Eesti-Ukraina õigusabilepingu alusel Ukraina kohtule kui kostjate elukohajärgsele kohtule. Kostjad kahtlevad jätkuvalt hageja esitatud konfidentsiaalsuslepingute koopiate õigsuses.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel koosmõjus §-iga 659 tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti kohtualluvust reguleerivaid menetlusõiguse norme. Samuti ei määranud maakohus kindlaks kohtualluvuse kokkuleppele kohalduvat õigust ega hinnanud selle alusel kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust. Eelnev viis selleni, et maakohus asus ennatlikult seisukohale, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule, ning keeldus ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
8.1.Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 I lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut TsMS § 70 lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu määrused on TsMS 2. osa ees prioriteetsed (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 13; Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa sissejuhatuse p 3.1.b–d, lk-d 399 ja 400). TsMS § 75 lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust omal algatusel. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12 ja seal viidatud praktika).
9.Maakohus leidis õigesti, et kohtualluvust tuleb kontrollida Eesti-Ukraina õigusabilepingu alusel. Eesti-Ukraina õigusabileping kui Eesti Vabariigi enne Euroopa Liiduga liitumist nn kolmanda riigiga (Ukraina) sõlmitud välisleping on prioriteetne nii riigisiseste seaduste kui ka Euroopa Liidu õigusaktide ees. Eesti-Ukraina õigusabilepingu kohaldamise tingimused on täidetud, kuna praegune asi on tsiviilasi ja kostjad on Ukraina kodanikud (vt ka Riigikohtu
2-20-14208
21.märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-19080, p 8; Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa sissejuhatuse p-d 3.1.e ja 3.2.1, lk-d 400 ja 401).
9.1.Kui Eesti-Ukraina õigusabilepingust ei tulene teisiti, saab Eesti kohus õigusabilepingu art 21 lg 1 I lause järgi arutada tsiviilasju üldjuhul siis, kui kostjal on Eesti territooriumil elukoht. Praeguse vaidluse puhul ei tulene Eesti-Ukraina õigusabilepingust teisiti, kuna selles ei sisaldu erisätteid lepingulise vaidluse kohtualluvuse kohta. Arvestada tuleb ka Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg-t 2, mis võimaldab Eesti kohtul menetleda asja ka siis, kui kostja elukoht ei ole Eestis, kuid pooled on leppinud kirjalikult kokku, et vaidlus lahendatakse Eesti kohtus ja kokkuleppega ei muudeta Ukraina kohtu ainupädevust (erandlikku kohtualluvust). Vaidlust ei ole selles, et kostjad elavad Ukrainas ja neil ei ole Eestis elukohta. Samas sisaldub konfidentsiaalsuslepingute p-s 2.6.2 kokkulepe, et konfidentsiaalsuslepingutest tulenevad vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Hageja nõuab kostjatelt konfidentsiaalsuslepingute alusel leppetrahvi tasumist, seega langeb praegune vaidlus kohtualluvuse kokkuleppe sisulisse kohaldamisalasse. Kohtualluvuse kokkulepe on kirjalik ja sellega ei ole muudetud Ukraina kohtu ainupädevust, mistõttu vastab see Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 2 nõuetele.
9.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud TsMS § 70 lg-st 4 tulenevalt hinnata kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavust täiendavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtualluvuse sätete alusel. Kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavust reguleerib Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 2 ja Eesti-Ukraina õigusabileping ei viita selles osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa 15. ptk sissejuhatuse p e, lk 529). Seetõttu leidis maakohus ekslikult, et vaidlusalused kohtualluvuse kokkulepped on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühised vastuolu tõttu TsMS § 104 lg-ga 1, ning keeldus ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
10.Lisaks märgib kolleegium, et kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavusest tuleb eristada kohtualluvuse kokkuleppe materiaalõiguslikku kehtivust. Maakohus ei ole kohtualluvuse kokkulepetele kohalduvat materiaalõigust kindlaks määranud ega hinnanud, kas kohtualluvuse kokkulepped selle alusel kehtivad.
10.1.Ringkonnakohus selgitab, et kohtualluvuse kokkuleppe materiaalõigusliku kehtivuse hindamiseks tuleb määrata selle suhtes kohalduv materiaalõigus (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa 15. ptk sissejuhatuse p b, lk 529). Kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine on rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1 järgi kohtu kohustus sõltumata sellest, kas pooled on kohtult välisriigi õiguse kohaldamist taotlenud või mitte (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 22).
10.2.Lepingulistes vaidlustes kohalduva õiguse määramist reguleerivad Eesti kohtutes õigusabilepingud, valdkondlikud erikonventsioonid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrus 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus), 1980. a lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (1980. a Rooma konventsioon), rahvusvahelise eraõiguse seadus ja 1994. a tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kuna nii rahvusvahelised lepingud kui ka Euroopa Liidu õigusaktid on riigisisese õiguse ees prioriteetsed, tuleb esmalt hinnata, kas kohaldub mõni lepingulistes vaidlustes kohalduvat õigust reguleeriv rahvusvaheline leping või Euroopa Liidu määrus. Rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu määruste omavaheline vahekord sõltub nende rakendussätetest.
2-20-14208
10.3.Praegusel juhul võiks poolte kokkuleppele kohalduv õigus tuleneda eelkõige Rooma konventsioonist, Rooma I määrusest ja Eesti-Ukraina õigusabilepingust. Rooma I määrus asendab selle art 21 lg 1 järgi liikmesriikides Rooma konventsiooni ja seda kohaldatakse art 28 järgi lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009. Vaidlust ei ole selle üle, et praegusel juhul on konfidentsiaalsuslepingutes sisalduvad kohtualluvuse kokkulepped sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009. Samas on Rooma I määruse art 1 lg 2 (e) järgi jäetud kohtualluvuskokkulepped selle määruse kohaldamisalast välja. Iseenesest ei piira Rooma I määruse art 25 lg 1 lisaks rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, milles on sätestatud lepingulise võlasuhtega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid. Samas tuleneb ka Rooma konventsiooni art 1 lg-st 2 (d), et konventsiooni sätteid ei kohaldata kohtu valiku kokkulepete suhtes. Seega võiks praegusel juhul tuleneda kohtualluvuse kokkuleppele kohalduv õigus Eesti-Ukraina õigusabilepingust. Eesti-Ukraina õigusabileping reguleerib seoses lepingutega üksnes lepingu vormile kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. Nimelt näeb Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 32 lg 1 ette, et tehingu vorm määratakse selle teostamise koha seadusandluse järgi, kuid art 21 lg 2 teeb kohtualluvuse kokkuleppe osas erandi ning näeb sellele selgelt ette kirjaliku vorminõude. Muus osas ei reguleeri Eesti-Ukraina õigusabileping lepingule ega kohtualluvuse kokkleppele kohalduvat õigust.
10.4.Eeltoodut arvestades tuleb kohtualluvuse kokkuleppele kohalduv õigus määrata kindlaks riigisisese õiguse, s.o rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel. REÕS § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. Seejuures asjaolu, et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga või ilma selleta olukorras, kus kõik lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga, ei mõjuta REÕS § 32 lg 3 järgi selle riigi nende õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda (imperatiivsed sätted). Lepingu või selle sätte kehtivus määratakse REÕS § 36 lg 1 järgi selle riigi õiguse alusel, mis kuuluks kohaldamisele, kui leping või selle säte oleks kehtiv. Kui asjaolusid arvestades ei oleks õiglane kohaldada ühe poole tegevuse tagajärgedele eelnimetatud õigust, võib see pool REÕS § 36 lg 2 järgi oma elukohariigi õigusele tuginedes väita, et ta ei ole lepingut sõlminud. Praegusel juhul leppisid pooled konfidentsiaalsuslepingute p-s 2.6.1 kokku, et lepingut reguleeritakse ja tõlgendatakse vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Hagi menetlusse võtmist uuesti otsustades tuleb maakohtul poolte kokkulepet tõlgendada ja hinnata, kas pooled soovisid sellega leppida kokku, et lepingule, sh selle sõlmimisele ja kehtivusele kohaldub Eesti õigus. Kui pooled leppisid selles kokku, siis kohaldub ka kohtualluvuse kokkuleppele REÕS § 32 lg 1 järgi Eesti õigus. Kui pooltel vastavat kokkulepet ei olnud, tuleb kohtualluvuse kokkuleppele kohaldatav õigus selgitada välja REÕS § 33 järgi. Sõltuvalt sellest, milline õigus kohaldub kohtualluvuse kokkuleppele, tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad selle kokkuleppe kehtivuse kohta vastavalt kokkuleppele kohaldatavale õigusele. Kolleegium märgib lisaks, et juhul, kui kohtualluvuse kokkuleppele kohaldub Eesti õigus, tuleb maakohtul hagi menetlusse võtmist uuesti otsustades mh hinnata, kas kokkulepe oli eraldi läbi räägitud või saab seda pidada tüüptingimuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses. Kui tegemist on tüüptingimusega, siis võib see osutuda tühiseks. Nimelt, kui lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab tüüptingimus teist lepingupoolt ebamõistlikult, on tingimus VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi
2-20-14208 tühine, sh on VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist, ning VÕS § 44 järgi eeldatakse ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul, et selline tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et tüüptingimuse kehtivust, sh VÕS § 42 p 3 lg-s 10 sätestatud asjaolusid peab kohus vahekohtu kokkuleppe hindamisel kontrollima omal algatusel (vt Riigikohtu 11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1 150-14, p 14). Sama kehtib kolleegiumi hinnangul ka kohtualluvuse kokkuleppe puhul.
11.Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks vastavalt ülal antud juhistele.
12.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause järgi võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega maakohus keeldus hagiavalduse menetlusse võtmisest. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, ei saa praeguse määruse peale Riigikohtule määruskaebust esitada.