3.Jätta Valli Murde ringkonnakohtus kantud menetluskulud Dmitri Mezentsevi kanda. ERGO Insurance SE-l ei ole ringkonnakohtus hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
5.Mõista Dmitri Mezentsevilt Valli Murde kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 348 eurot (käibemaksuga). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Dmitri Mezentsevil tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Dmitri Mezentsev (hageja) esitas 14. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtule hagi Valli Murde (kostja) vastu tekitatud varalise kahju 16 980 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas kostja hagejale riigi õigusabi 20. oktoobri 2015. a määruse alusel. Kostja kohtus hagejaga Tartu Vanglas 16. novembril 2015 ja sai vajaliku informatsiooni hagi esitamiseks, kuid esitas hagi tsiviilasjas nr 2-18-4936 Meeli Kasesalu ja Vahur Kasesalu vastu tekitatud kahju 9600 eurot hüvitamiseks alles 1. aprillil 2018, s.o 2 aastat ja 4 kuud hiljem. Hageja uus riigi õigusabi osutav advokaat esitas 12. oktoobril 2018 nõude suurendamise avalduse 11 100 euroni. Tartu Maakohus jättis 30. mai 2019. a otsusega hageja hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sai hageja hiljemalt 9. märtsil 2015 teada oma õiguste rikkumisest ning sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg, mis lõppes 9. märtsil 2018. Kuna kostja ei osutanud hagejale õigusteenust õigeaegselt, on hageja saanud kahju 16 980 eurot. Kostjal ei olnud ühtegi takistust hagi esitamiseks enne 9. märtsi 2018. a ja hagi esitamist pärast 9. märtsi 2018. a ei saa pidada õigeaegseks õigusteenuse osutamiseks. Hageja kahju on
tsiviilasjas nr 2-18-4936 välja mõistmata jäänud kahju 11 100 eurot ning samas tsiviilasjas hagejalt välja mõistetud riigilõiv 600 eurot ja menetluskulud 5280 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on Tartu Maakohus kvalifitseerinud hageja nõude 30. mai 2019. a otsuses materiaalõiguslikult ebaõigesti ja hageja on ise lasknud otsusel jõustuda, jättes otsuse õigel ajal vaidlustamata. Hageja nõue tsiviilasjas nr 2-18-4936 oli tõendamata, mistõttu jäänuks hageja hagi nõude tõendamatuse tõttu ka rahuldamata.
3.Kolmas isik toetas kostja seisukohta ega soovinud midagi lisada.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 3. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, jättes kolmanda isiku menetluskulud kindlaks määramata ning mõistes hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud 1152 eurot. Maakohus märkis, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb kostjale tasuda hagejalt väljamõistetud menetluskuludest Iraida Mezentseva poolt Rahandusministeeriumi arvelduskontole 18. juunil 2020 hageja eest antud menetluskulude tagatise arvelt 600 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt 552 eurot (1152 – 600) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning vabastas hageja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Hageja on esitanud kostja kui riigi õigusabi osutaja vastu hagi õigusabi osutamisega tekitatud varalise kahju 16 980 eurot hüvitamiseks. Hageja hinnangul rikkus kostja oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel, kuna õigusteenus ei olnud õigeaegne, mistõttu jäi hageja hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata nõude aegumise tõttu. Sõltumata sellest, kas menetlustoimingu jätab mõjuva põhjuseta tähtajaks tegemata lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindataval tekib seetõttu kahju, saab esindatav mõlemal juhul nõuda menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb hinnata, kas nõutav kahju on diferentsihüpoteesi järgi põhimõtteliselt hüvitatav. Seejärel tuleb analüüsida, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitatakse üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et advokaadi hilise hagiavalduse esitamise tagajärjel kliendi nõudeõigus aegus ja kohus kohaldas seetõttu kliendi nõudele aegumist. Samuti võivad hüvitamisele kuuluda hagi rahuldamata jätmise tõttu kliendilt välja mõistetud menetluskulud. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 tuleb kliendil aga tõendada, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks tema vastav hagi rahuldatud. VÕS § 620 lg-test 1 ja 2 tulenevalt lasub õigusteenust majandus- ja kutsetegevuse raames osutaval advokaadil seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 kohaselt peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. AdvS § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. Hageja väitel oleks kostja saanud aegumise kohaldamist vältida, kui oleks esitanud hagi õigeaegselt. Hageja tugineb Tartu Maakohtu 30. mai 2019. a otsuses tuvastatud asjaoludele, et
hageja sai hiljemalt 9. märtsil 2015 teada oma õiguste rikkumisest ning sellest ajast algas kulgema ka aegumistähtaeg, mis lõppes 9. märtsil 2018 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi. Hageja nõudis 1. aprilli 2018. a hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-18-4936 kahjuna M. Kasesalult ja V. Kasesalult saamata jäänud üüritulu seoses nende poolt hagejale tehtavate takistustega talle kuuluva 1/6 mõttelise osa XXXXXXXX kinnistust kasutamisel ja välja üürimisel. Hagi õigusliku alusena on hageja viidanud kaasomaniku täielikule õiguslikule võimule oma osa üle ühises asjas asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 3 ja § 68 lg 1 järgi ning kaasomanike vahelisest õigussuhtest tulenevale õigusele saada oma osale vastavat kasu (AÕS § 71 lg 2), aga ka kohustusele käituda lähtuvalt hea usu põhimõttest ja hoiduda teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (AÕS § 72 lg-d 1–3, 5). Kuna AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, mis hõlmab ka kasutuseeliseid, olid hagiavalduses esitatud faktilised asjaolud selliselt, mis võimaldanuks kohtul kvalifitseerida hageja nõude kaasomaniku kasutuseeliste hüvitamise nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel (Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14). Hageja valduse ja kasutusõiguse (kasutuseeliste) hüvitamise nõudele on viidanud oma vastuväidetes ka M. Kasesalu ja V. Kasesalu esindaja (I kd, tl 40). Kohus on 30. mai 2019. a otsuse põhjendustes (I kd, tl 42) leidnud, et saamata üüritulu saab kvalifitseerida varalise kahjuna saamata jäänud tulu näol VÕS § 128 lg-te 2 ja 4 järgi. Kohus on vastuoluliselt märkinud, et poolte vahel ei ole lepingulist ega tehingulist suhet, ehkki on tuvastanud, et pooled on kinnisasja kaasomanikud ja nende omavahelisi suhteid reguleerivad asjaõigusseaduse kaasomandit puudutavad sätted. Asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekibki isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks olevatele kaasomanike õigustele ja kohustustele üksteise suhtes AÕS § 72 järgi on viidanud hageja hagiavalduses. Kohus kvalifitseeris tsiviilasjas nr 2-18-4936 hageja nõude seda sisuliselt analüüsimata ebaõigesti õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele. Hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohtu ülesanne ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes. Hageja nõude ebaõige kvalifitseerimine tõi omakorda kaasa nõude aegumisele ebaõige materiaalõiguse kohaldamise. Kui M. Kasesalu ja V. Kasesalu takistasid hagejal talle kuuluvat kaasomandi osa välja üürida ning tegid takistusi kaasomandi osa faktilisele kasutusele (ei andnud üle võtit), oli hagejal nende vastu seadusest (AÕS § 71 lg 2) tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS §-s 149 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Isegi kui lähtuda väärast nõude alusest ning lahendada kasutuseeliste hüvitamise nõue deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, nagu tegi kohus tsiviilasjas nr 2-18-4936, ei oleks hageja nõue ka sellisel juhul olnud aegunud. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Maakohtu otsusest (I kd, tl 43) nähtub, et hageja nõue muutus sissenõutavaks kõige varem 19. veebruaril 2015, mil hageja esindajana tegutsenud Iraida Mezentseva soovis esmakordselt saada ruumide valdust (elamu võtmeid), V. Kasesalu aga keeldus võtmete andmisest. 19. veebruaril 2015 sissenõutavaks muutunud nõude aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 lg 1 teise lause kohaselt
1.jaanuaril 2016 ning lõppes 31. detsembril 2018. Kostja esitas hageja esindajana hagiavalduse
1.aprillil 2018, st üheksa kuud enne nõude aegumist. Seega ei olnud hageja nõue mitte üheski osas hagiavalduse esitamisel aegunud.
Asjaolu, et kostja ei saanud hagejat apellatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-18-4936 esitamisel esindada, ei oma tähtsust. Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetele vastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab vastama VÕS § 620 lg 2 nõuetele ka ühe kohtuastme menetluse piirides. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab advokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et maakohtus oleksid kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud.
1.aprilli 2018. a hagiavalduses oli hageja nõue (hagi ese) ja hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) esitatud piisavalt selgelt võimaldamaks maakohtul nõude kvalifitseerimist vastavalt Riigikohtu juhistele kaasomaniku kasutuseeliste hüvitamise nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel. Kostja advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisena käsitatav ebamõistlikult pikk viivitamine hagiavalduse koostamise ja esitamisega ei ole praegusel juhul seostatav kohtu poolt nõude ebaõige kvalifitseerimise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, mille tulemusena jäi hageja hagi rahuldamata. Hageja ei ole väitnud ega ka tõendanud, et tema hagi tsiviilasjas nr 2-18-4936 oleks rahuldamata jäetud kostja muu tegevuse või tegevusetuse tulemusena või kui kostja oleks käitunud hoolsamalt, oleks tema hagi rahuldatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju 16 980 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus põhjendamatult, et Tartu Maakohus kvalifitseeris 30. mai 2019. a otsuses hageja nõude ebaõigesti, nõue tulnuks kvalifitseerida seadusest tuleneva nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel ning kohaldama pidanuks TsÜS §-s 149 sätestatud kümne aastast aegumistähtaega. Kostja poolt 1. aprillil 2018 esitatud hagiavalduse kohaselt ei oleks saanud kohus kvalifitseerida nõuet AÕS § 71 lg 2 kohase nõudena. Hagiavalduses oli esitatud kahju hüvitamise nõue, seda läbivalt hagiavalduse tekstis ja hagi taotluses. Asjaolu, et hagiavalduses oli viidatud erinevatele asjaõigusseaduse sätetele, ei võimalda nõuet selliselt kvalifitseerida. Nõude kvalifitseerimiseks AÕS § 71 lg 2 kohaselt polnud hagiavalduses esitatud ka vastavaid faktilisi asjaolusid. Seega ei saanud Tartu Maakohus 30. mail 2019 otsuse tegemisel kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Käesolevas asjas tuleb arvestada ainult Tartu Maakohtu 30. mai 2019. a otsust, selles tuvastatud asjaolusid ning selles otsuses kohaldatud aegumist. Kuna kostja esitas hagi selliselt, et kohus luges nõude aegunuks, siis on kostja tekitanud hagejale kahju ja vastutab kahju eest. Tartu Maakohtu 30. mai 2019. a otsus on jõustunud ja puudub võimalus selle ümber hindamiseks. Seetõttu pole põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et isegi kui lähtuda väärast nõude alusest ning lahendada kasutuseeliste hüvitamise nõue deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, nagu tegi kohus tsiviilasjas nr 2-18-4936, ei oleks hageja nõue ka sellisel juhul olnud aegunud, kuna TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonkaebus on perspektiivitu. Maakohus selgitas selgelt ja veenvalt, et hageja nõue tsiviilasjas nr 2-18-4936 tuli kvalifitseerida AÕS § 71 lg 2 alusel. Samal seisukohal on ka kostja. Tartu Maakohtul ei olnud tsiviilasjas nr 2-18-4936 ei materiaal- ega menetlusõiguslikku takistust lahendada asi õigel alusel. Kohus ei ole seotud hageja õiguslike põhjendustega. Kostja tõi tsiviilasja nr 2-18-4936 hagiavalduses
esile, et nõude aluseks on mh ka AÕS § 71 lg 2. Seda ei muuda asjaolu, et kostja tõi esile ka alternatiivsed õiguslikud konstruktsioonid. Hagejale põhjustas kahju mitte kostja tegevus vaid see, et Tartu Maakohus lahendas tsiviilasja nr 2-18-4936 ebaõigesti. Hageja oleks pidanud otsuse jõustumise ning kahju ärahoidmiseks esitama Tartu Maakohtu otsusele õigeaegselt apellatsioonkaebuse. Hageja jättis selle tegemata. Kostja esindusõigus lõppes veel enne Tartu Maakohtu otsuse tegemist. Kui nõustuda hageja väitega, et arvestada tuleb ainult tsiviilasjas nr 2-18-4936 tehtud Tartu Maakohtu otsust, võiks hagejal olla riigi vastu õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 alusel. See on aga välistatud, sest puuduvad andmed, et asja lahendanud kohtunik oleks kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult ning see tuleb jätta läbi vaatamata. Hageja esindaja sai maakohtu otsuse 3. märtsil 2021 kätte. See tähendab, et apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev oli 2. aprill 2021. a. E-toimikust nähtub, et apellatsioonkaebus on esitatud alles 5. aprillil 2021.
7.Kolmas isik ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus on esitatud õigeaegselt. Vastuseks kostjale märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev 2. aprill 2021 langes riigipühale, mistõttu on hageja 5. aprilli 2021. a apellatsioonkaebus esitatud TsÜS § 136 lg 8 järgi õigeaegselt.
9.Hageja nõuab kostjalt õigusteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja väitel on kostja hilinenult esitanud maakohtule hageja kahju hüvitamise nõude, mis tõi kaasa kohtupoolse nõude rahuldamata jätmise. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt osutas kostja hagejale Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2015. a riigi õigusabi andmise määruse alusel õigusabi. Kostja kohtus hagejaga Tartu Vanglas 16. novembril 2015 ning esitas hageja esindajana hagiavalduse kahju hüvitamiseks 1. aprillil 2018. Kostja lõpetas hagejale riigi õigusabi osutamise enne tsiviilasjas nr 2-18-4936 lõpliku lahendi tegemist 3. septembril 2018. Hageja uus riigi õigusabi osutaja vandeadvokaadi abi M. Kelpman suurendas 12. oktoobri 2018. a menetlusdokumendis hageja kahju hüvitamise nõuet 11 100 euroni. Tartu Maakohtu 30. mai 2019. a otsusega jäeti hageja nõue rahuldamata. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata
4.juulil 2019. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuginedes Riigikohtu seisukohale järeldanud, et sõltumata sellest, kas menetlustoimingu jätab mõjuva põhjuseta tähtajaks tegemata lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindataval tekib õigusabi osutaja tegevuse tulemusena kahju, saab esindatav mõlemal juhul nõuda menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on jätnud õigesti hageja nõude kostja vastu rahuldamata, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
Õigusteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping. VÕS §-s 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Advokaadi kohustused on sätestatud lisaks advokatuuriseaduses, mille § 44 lg 1 järgi on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 41jj). Maakohus on õigesti tuginenud hageja nõude eelduseid kontrollides lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise üldistele eeldustele. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja on enam kui kaks aastat pärast kliendiga kohtumist kohtule nõuet esitades ilmselgelt rikkunud õigusabi teenuse osutamisest tulenevat õigussuhet, ei ole kostjapoolne kohustuse rikkumine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud väidetava kahjuga VÕS § 127 lg 4 järgi. Kostja koostas ja esitas hageja kui ühe kaasomaniku esindajana maakohtule nõude teiste kaasomanike vastu kahju hüvitamiseks, tuginedes hagis ka kasutuseeliste saamisele (I kd, tl 16jj, tsiviilasi nr 2-18-4936). Kostja on hageja nimel kohtule esitatud nõudes tuginenud asjaõigusseaduse sätetele, mis viitavad asja kasutamisele kaasomanike poolt (AÕS §-d 71 ja 72) ning normidele, mis reguleerivad kahju hüvitamist. Seda, et hageja nõue oli suunatud kasutuseeliste saamisele, kinnitas ka hageja esindaja praeguses menetluses (I kd, tl 160 pöördel). Seega ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, et kostja poolt esitatud hagi ei oleks maakohus saanud kvalifitseerida seadusest tuleneva nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel. Deliktiõigusest tulenevate normide rikkumisele, millele maakohus on otsuses tuginenud, hageja esindaja nõudes ei viidanud. Tartu Maakohus jättis hageja nõude 30. mai 2019. a otsusega rahuldamata, viidates põhjendustes nõude aegumisele. Maakohus ei ole andnud hinnangut hageja võimalikule nõudele kaasomandi kasutamise eest hüvitise saamiseks, kvalifitseerides hageja nõude üksnes deliktiõigusliku nõudena. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et hageja nõuet hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest tuleb lahendada, kaaludes nõude rahuldamise võimalusi kolmel alternatiivsel alusel. Nii on kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12;
11.septembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005, p 14).
11.Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuleb praeguses menetluses arvestada ainult seda, et maakohtu otsus on jõustunud. Apellatsioonkaebuse esitamise eesmärgiks on uue otsuse saamine uue menetluse tulemusel. Vaidlust ei ole asjas selles, et kostja ei esindanud hagejat menetluses juba enne lõpplahendi tegemist. Samas oli hageja õiguste kaitse esimese astme menetluses tagatud vandeadvokaadi abi M. Kelpmani poolt. Hageja esindaja selgitas praeguses menetluses toimunud maakohtu kohtuistungil, et kliendi esindaja ei pidanud maakohtu otsuse vaidlustamist perspektiivikaks. Esindaja leidis, et kohtuotsus on põhjendatud ning kui seda edasi kaevata, tekivad täiendavad menetluskulud. Seega ei ole kohtuotsuse vaidlustamata jätmine toimunud kostja tegevuse tulemusena. Maakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-18-4936 menetlusõigust rikkudes andnud hinnangut hageja nõude sisule ning võtnud seisukohta kõikide võimalike nõuete suhtes. Hageja ei ole praeguses
menetluses tõendanud, et juhul, kui kostja ei oleks oma kohustust rikkunud (esitanud hagi maakohtule varem), oleks kohtuvaidluse tulemus olnud tema suhtes positiivne.
12.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kolmandal isikul ei ole ringkonnakohtus hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
13.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 348 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg 2 tundi 25 minutit vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.