Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

2-20-17730 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue Hageja on kahjujuhtumina registreerinud liiklusõnnetuse, mis toimus 04.12.2017 xxxxxxxx xxxx xxxxx Tallinn-Pärnu-Ikla maantee xxx.kilomeetril ning mille käigus kostja, juhtides sõidukit Mercedes-Benz, reg nr xxxxxx, sõitis otsa haagisele Berger, reg nr xxxxxxx, kokkupõrke tagajärjel sai kahjustada haagis Berger, veduk Mercedes-Benz, reg nr xxxxxxx ja veduk Mercedes-Benz, reg nr xxxxxxx Kostja põhjustas liiklusõnnetuse olles alkoholijoobes. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduk Mercedes-Benz, reg nr xxxxxx, juhi tsiviilvastutuse kindlustamiseks sõlmitud Salva Kindlustuse AS-ga liikluskindlustuse leping nr x. Sellest tulenevalt on hageja kannatanutele kahju hüvitanud, tasudes järgmiselt: - veduki Mercedes-Benz, reg nr xxxxxxx taastusremondi eest 1 016,11 eurot - veduki Mercedes-Benz, reg nr xxxxxxx taastusremondi eest 136,62 eurot - haagise Berger, reg nr xxxxxxx hävimisest tekkinud kahju 10 441,81 eurot. Hageja nõuab tuginedes liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p-le 4 kostjalt võlgnevuse 11 594,54 euro tasumist. Kostja vastuväited Hageja kohustuseks on tõendada, millised on asja parandamise mõistlikud kulud võlaõigusseaduse (VÕS) mõttes ehk millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Hageja on küll esitanud dokumente, kuid kahjustuse ulatust ei ole tõendatud. Esitatud dokumendid näitavad üksnes seda, et PZU kindlustus on esitanud omapoolse nõude, kuid tegeliku kahju ulatust need ei tõenda. LKindlS § 53 lg 1 p 4 eeldab, et isik, kelle vastu tagasinõue esitatakse, juhtis sõidukit joobeseisundis või liiklusseaduse § 69 lg-s 3 nimetatud seisundis süüliselt ja tahtlikult. Kostja on seisukohal, et tegemist on erandlike asjaoludega ning tagasinõudeõiguse piiramine on sellistel juhtudel õigustatud. Kostja on seisukohal, et esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud (hädaseisund) ning teda ei ole süüdi mõistetud KarS § 424 sätestatud kuriteos. Pärnu Maakohtu 11.09.2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-xxxx mõisteti XX KarS § 424 sätestatud kuriteos õigeks ning muuhulgas märkis kohus, et “võttes arvesse õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust, tuleb asuda seisukohale, et antud asjas oli kahju tekitamine kolmandate isikute õigushuvidele vältimatu ja põhjendatud. Seega on tõendamist leidnud, et XX asus joobeseisundis mootorsõidukit juhtima olles ise hädaseisundis.“ XX tegutses mootorsõidukit juhtima asudes hädaseisundis ning hädaseisundi puhul tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga. Nimelt 04.12.2019 ründas XX`i ja kasutas tema suhtes vägivalda tema toonane elukaaslane YY. Nimetatud asjaolud on tuvastatud kriminaalmenetluses nr 1-18-xxxx ning YY on ka nimetatud vägivallategudes süüdi mõistetud. Samuti on YY kriminaalmenetluse käigus kohtus antud ütlustes kinnitanud, et kasutas sellel päeval XX`i suhtes vägivalda ning X oli põhjust teda karta. Kuna esines selge oht XX`i elule ja tervisele, siis oli XX sunnitud kodunt põgenema. Selleks, et teda taga ajav YY teda kätte ei saaks tuli tal varjuda sõidukisse ja põgeneda, YY asus teda teise sõidukiga jälitama. YY on kohtus antud ütlustes öelnud, et viibis sündmuskohal ning nägi õnnetusse sattunud autosid. Tema ütlustest võis aru saada, et ta viibis seal enne kui kohale saabus kiirabi. YY käitumine kinnitas XX`i sõnu, et talle järgnes sõiduk, millega suure tõenäosusega sõitis YY. Kuna YY oli tarvitanud alkoholi, siis

2-20-17730 lahkus ta sündmuskohalt, et mitte jääda silma politseile ja kiirabile. XX`il ei olnud muud valikut, kui enda elu ja tervise kaitseks rikkuda liikluseeskirju ja asuda sõidukit juhtima olles ise tarvitanud alkoholi. Vahetult enne autosse põgenemist ei olnud XX`il enam võimalik ohu kõrvaldamiseks abi kutsuda, kuna tal ei olnud olemas selleks vahendeid, samuti ei oleks ta olnud võimalik joosta naabrite juurde, kuna YY oleks ta enne kätte saanud, kui ükskõik milline naaber oleks reageerida jõudnud. Kuigi ohu tõrjumiseks oli võimalik sõita lihtsalt eemale ning lõpetada sõiduki juhtimine, kuid ka see osutus võimatuks, kuna võimalik ohuallikas – YY – asus teda teise sõidukiga jälitama, mistõttu tuli ka XXil sõitu jätkata ning kahetsusväärsel kombel toimus ka liiklusõnnetus. Kostja on seisukohal, et vabaneb vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kostja hinnangul ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Antud asjas tegutses kostja hädaseisundis, tema tahtlus oli suunatud enda elu ja tervise kaitsmisele. Juhul, kui kohus leiab, et kahjunõue on põhjendatud, taotleb kostja kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 kohaselt. Lähtudes asjaoludest, et kostja oli sisuliselt oma elu päästmise hinnaga sunnitud mootorsõidukit juhtima, on kahju väljamõistmine temalt äärmiselt ebaõiglane ning kostja taotleb kahjuhüvitise vähendamist nullini. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Hageja vaidleb kostja seisukohtadele vastu. Liikluskindlustuse puhul on tegemist süüst sõltumata vastusega – riskivastutusega VÕS § 1056 jj mõistes, mille puhul ei pöörata tähelepanu kahjutekitaja teole ega süüle. Seega vastutab mootorsõiduki käitleja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta käitus süüliselt. Sõiduki hävimisest või selle kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise korral on hageja lähtunud VÕS § 132 lg-test 1 – 3 ning LKindlS §-st 26. Haagise Berger kohta antud hinnangust nähtub sõiduki väärtus enne liiklusõnnetust. Nimetatud hinnangu kohaselt oleks haagise remonttöödeks kulunud rohkem. Seega ei olnud haagise taastamine majanduslikult otstarbekas ning hüvitati sõiduki avariieelne väärtus miinus juhtumijärgne jääkväärtus. Kohtu põhjendused

2-20-17730 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

2-20-17730 tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu lahendist nr 3-21-161-10 (p 11) tulenevalt ei ole kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja, riskivastutuse eelduseks. Seega vastutab mootorsõiduki käitleja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt, mistõttu pole oluline, kas kostja tegutses hädaseisundis. Kostja on taotlenud juhul, kui kohus leiab, et kahjunõue on põhjendatud, kahjunõude vähendamist VÕS § 140 alusel. Nimetatud sätte lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse iseloomu. Kohtuotsusega nr 1-20-xxxx on tuvastatud, et XX tegutses mootorsõidukit juhtima asudes hädaseisundis ning kaitses oma elu vägivaldse rünnaku eest. Samuti nähtub kahju hüvitamise piiramise taotlusest, et arvestada tuleks XX`i majanduslik olukorda, mis ei võimalda tal kogu nõutud kahju hüvitada. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostja taotluses toodud põhjendustest lähtudes oleks kostjalt kogukahju väljamõistmise ebaõiglane ning kohus vähendab VÕS § 140 alusel kahjuhüvitist 20% võrra, so summani 9275,63 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 600 eurot ja asja läbivaatamise kuluna tõlkekulud 177,62 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kostja nimekirja järgi koosneb tema menetluskulu õigusabitasust kokku 10 tunni ulatuses (materjalidega tutvumine, hagivastuse koostamine, seisukohtade koostamine 2 korral, kompromissiläbirääkimiste pidamine) kokku summas 1200 eurot, lisaks käibemaks 240 eurot. Hageja on kostja menetluskulude nimekirja kätte saanud ning pole sellele vastuväiteid esitanud. TsMS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus piirduda antud juhul selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad kui käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Kohus leiab, et kostja esindaja õigusabi tunnihind vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud kostja õigusabi ajakulu 10 töötunni ulatuses. Eeltoodust lähtudes tuleb kostjal tasuda hageja kasuks riigilõiv rahuldatud nõudelt summas 550 eurot ja tõlkekuludelt summas 141,60 eurot ning hagejalt kuulub väljamõistmisele kostja kasuks viimase õigusabitasu vastavalt rahuldamata nõude osale (20%) summas 240 eurot, lisaks käibemaks 48 eurot.

2-20-17730 TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.