Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

Avalduse kohaselt on kohtutäituri Jane Rumjantseva menetluses puudutatud isiku nõue. Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 19.08.2004.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1087/2004. Puudutatud isik esitas 18.10.2004 täitmisteate. Avaldaja hinnangul on nõue aegunud. Avaldaja pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse lõpetamiseks. Kuna puudutatud isik esitas vastuväite, koostas kohtutäitur 10.06.2021 dokumendi, millega teavitas menetlusosalisi täitemenetluse jätkamisest otsust tegemata. Puudutatud isik esitas 03.09.2021 vastuse, milles avaldas, et ei tunnista asjaolu, et nõue on aegunud. Puudutatud isiku sõnul on tema ja avaldaja vahel 2019.a sõlmitud suulises vormis kokkulepe, mille kohaselt pidi avaldaja puudutatud isikule tasuma 1000 eurot hiljemalt 31.12.2020. Avaldaja seda lubadust ei täitnud. Puudutatud isiku hinnangul on lubaduse andmine aluseks TsÜS § 158 lg 1 kohaldamiseks, st aegumine katkes ja algas uuesti avaldaja poolt nõude tunnustamisega. Avaldaja peab tõendama iga oma väidet ja nõuet. Avaldusele lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada avaldaja nõuet puudutatud isiku vastu, sest nõue ei ole aegunud. Avalduse lisad ei ole piisavad ega kohased tõendid avalduse rahuldamiseks. 10.09.2021 esitas avaldaja enda seisukoha puudutatud isiku vastusele. Avaldaja hinnangul ei ole puudutatud isik tõendanud kokkuleppe olemasolu. Sellist kokkulepet ei ole kunagi sõlmitud ning see pole eluliselt usutav. 2019.a ei olnud täitemenetlus peatunud ning avaldajal oli sundtäitmisel ka teisi nõudeid. Puudutatud isiku nõue ei olnud saabumise järjekorras esimene. Avaldaja sissetulekud olid ja on jätkuvalt ebapiisavad kõigi nõuete rahuldamiseks ja avaldaja varad ja sissetulekud olid arestitud kohtutäituri poolt, kes esitas arestimisakti ajaliselt varem. Avaldaja kasutada oli vaid arestimisele mittekuuluv sissetuleku osa, mis võimaldab vaid esmaste eluvajaduste katmist. Avaldajal puudus vajadus ning võimalus mingeid kokkuleppeid sõlmida, veel vähem võimalus neid täita. Puudutatud isiku viide TsÜS § 158 lgle 1 ja 2 ei ole asjakohased. Asjas kohaldub sama paragrahvi lõige 3. Aegumine ei ole katkenud ega peatunud. Aegumine tuleneb seadusest ja seda tõendada ei ole vaja. Avaldaja on tõendanud, et täitemenetlus on algatatud 18.10.2004 ning see on aegumise kohaldamise võimalikkuse hindamisel oluline ja tõendatud. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2231 lg 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 157 sätestatud tähtaeg. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat, mis algab sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohtulahendi jõustumisest. Asja materjalidest nähtuvalt on täitemenetlus algatatud 18.10.2004 puudutatud isiku täitmisteate alusel. Täitedokumendiks on 19.08.2004.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1087/2004 (täitemenetluse jätkamise teade, dtl 24). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lõikes 1 aegumise

kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Seega on uus lühem aegumistähtaeg tagasiulatuva toimega. Riigikohus on VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldanud, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsil 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). 18.10.2004.a kohtuotsusest tulenevad nõuded oleksid kuni 4. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt aegunud kõige varem 2034. aastal. Kohtuotsusest tulenevad nõuded ei olnud seega seaduse muudatuse ajal aegunud. Nõuetele hakkas 01.03.2011 kehtima 10-aastane aegumistähtaeg, st nõuded saavad kõige varem aeguda alates 01.03.2021. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. TsÜS § 136 lg 2 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Ülalmärgitud sätetest lähtuvalt katkes aegumine 18.10.2004, sest puudutatud isik esitas täitedokumendi esimest korda kohtutäiturile täitmiseks. Aegumistähtaeg algas uuesti täitmisele esitamise päevast, s.o 18.10.2004 ning pidi aeguma 18.10.2034, kuid seaduse muudatuse tõttu aegus nõue 01.03.2021. Puudutatud isiku sõnul ei ole nõue aegunud, sest aegumine katkes ja algas uuesti sellega, et avaldaja ja puudutatud isik sõlmisid 2019.a suulise kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks. Avaldaja on viidanud TsÜS § 158 lg-le 3 ning väitnud, et sellel alusel ei saa aegumist katkenuks lugeda. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud säte asjakohane, sest selles käsitletakse konkreetselt täitemenetluses tehtud toiminguid, sh täitemenetluses võlgnevuse osalist laekumist, tagatise andmist või muu teo tegemist. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku poolt viidatud suuline kokkulepe oleks tehtud täitemenetluses, mis ei ole üldse võimalikki, siis ei kuulu ka TsÜS § 158 lg 3 kohaldamisele. Puudutatud isik viitas TsÜS § 158 lg-le 1 ja 2, st suuline kokkuleppe sõlmimine on nõude tunnustamine. Kohus selgitab, et aegumise katkemist peab vaidluse korral tõendama võlausaldaja ehk antud juhul puudutatud isik. Kohus märgib, et TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel nõude katkemine ei ole ainult seotud õigustatud isiku tahteavaldustega, vaid aegumise katkemiseks nõude tunnustamise alusel peab nõuet tunnustama ka kohustatud isik (vt nt RKTKo 19.12.2014, 3-2-1-135-14, p 13). Nõude tunnustamist kohustatud isiku poolt peab samuti tõendama puudutatud isik, sest tema väidab aegumise katkemist avaldaja poolt nõude tunnustamisega. Puudutatud isik ei ole käesolevalt enda väidete tõendamiseks esitanud mitte midagi, sh ühtegi dokumenti, mille alusel saaks lugeda aegumist katkenuks. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et puudutatud isiku nõude aegumine oleks 2019.a katkenud avaldaja poolt nõude tunnustamisega ja võimalik, et ka seejärel uuesti alanud. Kohus selgitab nõude tunnustamise osas veel, et isegi kui eeldada, et toimus suuline kokkulepe 1000 euro tasumiseks, siis ainuüksi lubadusi ei saa pidada nõude tunnustamiseks. Näiteks ei ole TsÜS kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 158 kommentaar, p 3.1 lk 505) nõude tunnustamiseks avaldus, milles üksnes lubatakse asjaga tegeleda või nt nurjunud kompromissi läbirääkimised. Avaldaja on täielikult eitanud väljaspool täitemenetlust mingi kokkuleppe sõlmimist ja see pole ka kohtumenetluses tõendamist leidnud. Isegi kui avaldaja

oleks lubanud maksta mingi summa puudutatud isikule, ei ole lubaduse täitmine tõendatud. Puudutatud isik on kirjutanud, et avaldaja on väidetava lubaduse jätnud täitmata. Seega ei saanud olla mingit nõude tunnustamist ning aegumise katkemist. Mis puudutab puudutatud isiku vastuväiteid, et avaldaja nõue on tõendamata, siis nõustub kohus avaldaja seisukohaga, et aegumine tuleneb seadusest ning nõuet kui sellist eraldi tõendama ei pea. Aegumise kohaldamiseks on vajalik vastava teabe esitamine ja selle tõendamine. Avaldaja on nõude aegumise tuvastamiseks esitanud piisavalt andmeid (kohtuotsuse tegemise aeg, esimest korda otsuse täitmisele esitamise kuupäev), mille kohta on ka vastavad tõendid (kohtutäituri teade täitemenetluse jätkamiseks) ning nõude aegumist oli võimalik tuvastada. Vastupidist oli kohustatud tõendama puudutatud isik, mida ta ei teinud. Kuna asja materjalidest ei nähtu muid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et aegumistähtaeg oli veel mingil põhjusel peatunud või katkenud, siis saab asuda seisukohale, et aegumistähtaeg on käesolevalt möödunud ning esinevad TMS § 2231 lg 1 lauses 1 märgitud alused täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avaldaja avalduse ning lõpetab täitemenetluse täiteasjas nr 189/2004/932 nõude aegumise tõttu. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega on määratud sundtäitmise lõpetamine. Kohus toimetab määruse TsMS § 466 lg 1 järgi kätte avaldajale ja sissenõudjale. Avaldajal tuleb määrus ise edastada kohtutäiturile. Kohus selgitab, et avalduse rahuldamine ei vabasta avaldajat TMS § 2231 lg 6 järgi täitekulude kandmisest. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda üldnormist hagita menetluses, s.o TsMS § 172 lg 1 lausest 1, sest avalduse lahendamine ja rahuldamine on üksnes avaldaja huvides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt puuduvad puudutatud isikul menetluskulud, sest tal ei olnud menetluses esindajat ning ta ei pidanud riigilõivusid maksma ega muid kulusid kandma. Seetõttu ei määra kohus menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.