Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 15. september 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-14524
Kohtuasi
Osaühingu Agile hagi X vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Osaühing Agile (registrikood 10183533), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kaisa Lumiste Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Alaver
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 25. veebruari 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 26. jaanuari 2021. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-14524 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Osaühingul Agile ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Osaühing Agile (hageja) esitas 5. oktoobril 2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 297 700 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 12 688 eurot 85 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni iga viivitatud päeva eest põhivõlalt viivise 2% kuus. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21. novembril 2017 laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma kostjale tähtajatult 300 000 eurot laenu. Hageja ei andnud laenu majandus- ja kutsetegevuses, sest hageja ei tegele oma majandus- ja kutsetegevuses laenude andmisega ning laen anti tasuta (intressita). Laenu saamise initsiatiiv tuli kostjalt ning kostja palus kanda laenuraha Enkliis Kaubandus OÜ (kostja äriühing) pangakontole. Enkliis Kaubandus OÜ on kostja asutatud äriühing ning kostja on selle ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja kandis 21. novembril 2017 kostja äriühingu pangakontole 100 000 eurot ja 20. detsembril 2017 200 000 eurot selgitusega „LAEN“. Kostja on laenulepingu sõlmimist kinnitanud 29. novembril 2019 vormistatud allkirjastatud laenulepingus. Kostja pidi lepingu järgi raha tagastama hageja pangakontole. Kostja on teinud äriühingu pangakontolt hagejale makseid 2300 euro ulatuses selgitusega „laenu tagastus“. Kuna äriühing on kostja mõju all, on kostja makseid tehes lepingust tulenevat kohustust tunnustanud. Hageja esitas kostjale 1. juunil 2020 lepingu ülesütlemisavalduse, milles teatas, et laenuleping lõppeb 1. augustil 2020 ja kostja on kohustatud tagastama hagejale 297 700 eurot, mille tagastamata jätmisel lisandub lepingujärgne viivis 2% kuus. Kostja kinnitas avalduse kättesaamist, kuid ei ole laenu tagastanud. Kuna kostja ei ole laenu tagastanud, on hagejal õigus nõuda alates 2. augustist 2020 kuni põhivõla tasumiseni ka lepingus sätestatud määras viivist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal hageja ees rahalisi kohustusi, sest ta ei ole hagejalt laenu saanud. Raha on saanud äriühing, mitte kostja. Ülekande selgitusse ei ole märgitud „laen X-le“. Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid 2017. aastal laenulepingu, sh seda, et kostja palus laenu ja palus raha kanda äriühingu pangakontole. Kohtule esitatud kirjalik laenuleping on allkirjastatud kaks aastat hiljem, s.o 2019. a detsembris. Kostja poolt 2019. aastal allkirjastatud laenuleping on tühine, sest see on vastuolus heade kommetega, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Kostja võttis kirjaliku lepinguga endale 300 000 euro suuruse kohustuse, kuid vastaspoolel ei tekkinud 2019. aastal mingit vastusoorituse kohustust. Kostjal tekkis kohustus tasuda 300 000 eurot, kuigi ta ei olnud raha saanud. Kostja usaldas hea sõbrana hageja osanikku ja juhatuse liiget, kelle väitel oli leping vajalik raamatupidamiseks ja see ei pidanud kunagi käiku minema. Hageja teadis laenulepingut allkirjastades, et kostja on krüptovaluuta kaevandamise ebaõnnestumise tõttu lootusetus seisundis. Kostja tühistas allkirjastatud laenulepingu, kuna ta oli sõlminud selle eksimuse mõjul. Ükski mõistlik isik, kes ei ole raha saanud, ei allkirjastaks dokumenti, mis toob kaasa 300 000 euro tasumise kohustuse. Kostja allkirjastas lepingu teadmises, et see on vajalik raamatupidamise
2-20-14524 jaoks ega lähe kunagi käiku. Kostja sai tühistamise alusest teada 10. juunil 2020, mil ta sai teada, et n-ö sõbramehelikkusest tähtsust mitteomavale dokumendile järgnevad õiguslikud tagajärjed. Tegelikult oli hageja ja kostja äriühingu vahel seltsing krüptovaluuta (bitcoin ́ide) kaevandamiseks, et teenida suurt tulu, kuid seda ei dokumenteeritud piisavalt. Hageja panustas seltsingusse 300 000 eurot laenuna ning kostja äriühing rajas ja käivitas serveripargi, sh sõlmis selleks vajalikud lepingud, tasus lepingute alusel ja kaasas vajaliku oskusteabe ning hoidis serveriparki töös. Seltsingul ei õnnestunud eesmärki saavutada, sest bitcoin ́ide hind langes. Hageja viivisenõue on liiga suur ja seda tuleb vähendada. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 297 700 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 12 688 eurot 85 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt viivise 2% kuus. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
kostja allkirjastas nõude aluseks oleva laenulepingu, mille p 1.2 järgi pidi hageja kandma laenusumma 300 000 eurot üle Enkliis Kaubandus OÜ pangakontole ning mille p 2.1. järgi oli laen antud tähtajatult ning p 2.3 mahakriipsutuse tõttu intressi maksmise kohustuseta; hageja on 300 000 eurot Enkliis Kaubandus OÜ-le üle kandnud; Enkliis Kaubandus OÜ on kolme pangaülekandega tagastanud laenusummast kokku 2300 eurot; hageja tegi 1. juunil 2020 kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse, milles nõudis laenu tagastamist hiljemalt 2. augustil 2020; kostja sai avalduse kätte; kostja ei ole tagastanud 297 700 eurot.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjal laenulepingu ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustus tagastada hagejale laen. Kuna pooled ei leppinud kokku laenu tagastamise tähtaega, võis hageja öelda intressita laenulepingu VÕS § 398 lg 2 järgi etteteatamistähtaega järgimata üles ja nõuda laenu tagastamist.
3.3.Laenulepingu allkirjastamise kuupäeval ei ole vaidluse õige lahendamise seisukohtalt tähtsust. Kirjalikult vormistatud laenulepingus on selgelt kirjas, et laenuleping sõlmiti tegelikult
21.novembril 2017 ja hiljem allkirjastatud dokumendis fikseeriti varem kokkulepitud tingimused. Varem suuliselt sõlmitud lepingule on hiljem antud kirjalik vorm. Lepingudokumenti saab käsitada ka võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses.
3.4.Kostja leiab ekslikult, et laenu väljamaksmine Enkliis Kaubandus OÜ-le välistab kostja seotuse laenulepinguga. Laenulepingu p 1.2 järgi oli laenusumma Enkliis Kaubandus OÜ-le ülekandmine kostja kui laenusaaja soov ning vastavalt kostja soovile maksis hageja laenuraha välja kolmandale isikule, kuid õiguslikult saab seda pidada laenu väljamaksmiseks kostjale. Tegemist oli lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 tähenduses.
3.5.Laenuleping ei ole tühine, sest ei esine õiguste ja kohustuste ränka ebavõrdsust. Kostja sai hagejalt laenuks 300 000 eurot, mis kanti kostja soovil üle kolmandale isikule. Vaidlust
2-20-14524 lahendades ei ole tähtsust sellel, milline suhe oli kostja ja kolmanda isiku vahel. Samas ei olnud laenusumma selline kasutamine eluliselt ebaloomulik, sest kostja on Enkliis Kaubandus OÜ ainuosanik, tegelik kasusaaja ja juhatuse liige. Seega oli äriühingule üle kantud raha kostja kontrolli all ja kostjal oli võimalik reguleerida enda ja äriühingu vahelisi suhted omal äranägemisel.
3.6.Kostja väited selle kohta, et laenulepingu kirjalik vormistamine oli vajalik hageja raamatupidamise jaoks ning et hageja seaduslik esindaja kinnitas talle sõbrana, et ta ei pane dokumenti maksma, on paljasõnalised ega ole eluliselt usutavad. Kostja pidi äriühingu juhatuse liikme ja raamatupidamise eest vastutava isikuna teadma, et lepingud on raamatupidamise algdokumendid ning lepingul on õiguslik tähendus. Kostja väidetega on vastuolus asjaolu, et laenu on osaliselt tagastatud.
3.7.Kostjal ei olnud alust laenulepingut eksimuse ega pettuse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 või § 94 alusel tühistada. Kostja ei saanud esitatud asjaoludel olla lepingut allkirjastades eksimuses ja pettust ei saanud esineda. Lisaks sai kostja enda väitel tühistamise aluseks olevatest asjaoludest teada hageja 1. juunil 2020 saadetud e-kirjast ning 4. detsembril 2020 avalduse tegemise hetkeks oli möödunud TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tühistamise tähtaeg.
3.8.Kostja väited hageja ja Enkliis Kaubandus OÜ vahelise seltsingu kohta on vastuolulised ja asjas esitatud tõendite valguses ebausutavad. Kostja on raha Enkliis Kaubandus OÜ-le üle kandes märkinud selgituseks, et tegemist on laenuga ning tagasimaksete selgituseks on samuti märgitud „laenu tagastus“. Ka lepingu tingimusi fikseerivas dokumendis on selgelt kirjas, et tegemist on laenuga, mitte seltsinguga. Kui kirjalik leping oli vajalik üksnes raamatupidamise jaoks, siis jääb arusaamatuks, miks ei oleks selleks sobinud seltsingulepingu tingimuste kirjalik fikseerimine. Ei ole teada, milline oli Enkliis Kaubandus OÜ panus väidetud seltsingusse. Kostja väited laenulepingu tühisuse, tühistamise ja seltsingu kohta välistavad üksteist ning kostja püüab leida ettekäändeid lepingulisest kohustusest vabanemiseks.
3.9.Kostja viivise vähendamise taotlus ei ole põhjendatud. Viivise vähendamiseks peab kostja esile tooma ja tõendama asjaolud, mis annavad alust viivist vähendada. Viivisenõue ei ületa põhivõlga ning tsiviilkäibes ei ole viivisemäär 24% aastas ebatavaliselt suur. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt, tuginedes üksnes oletustele, seisukohale, et lepingudokumendi allkirjastamisega on varem ilmselt suulises vormis sõlmitud lepingule antud kirjalik vorm. Hageja ei ole väitnud, et pooled sõlmisid 2017 suulise lepingu. Pooled ei sõlminud 2017. aastal selliseid kokkuleppeid, millest saaks järeldada, et pooled sõlmisid toona laenulepingu.
4.2.Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei esitanud laenulepingu tühistamise avaldust tähtaegselt. Kostja esitas hagejale tühistamisavalduse juba enne hagimenetlust 31. juulil 2020 ning edastas selle kohtule 5. novembril 2020. Kostja tühistas pettuse teel sõlmitud laenulepingu, sest hageja juhatuse liige meelitas kostjalt välja allkirja, kuna raamatupidamisse oli vaja mingit dokumenti, mis ei lähe kunagi käiku. Seda väidet on raske tõendada, aga inimlikult ei ole
2-20-14524 usutav, et keegi kirjutaks alla paberile, et on võlgu 300 000 eurot ja seejuures ei tea, millal tuleb see summa tagastada.
4.3.Maakohus järeldas vääralt, et kostja väited seltsingu kohta ei ole usutavad. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et kostjat, hageja juhatuse liiget ja C innustasid ühised uudsed äriideed ja nendevaheline ärisuhe oli midagi enamat kui tavapärane laenusaaja- ja andja kontakt.
4.4.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ta keeldus kostjat ja kostja tunnistajat vande all üle kuulamast. Sellega ei andnud maakohus kostjale võimalust tõendada asjaolu, et kostja ei ole laenu saanud, ega seda, mis oleks saanud krüptoraha kaevandamisest, kui see oleks osutunud edukaks. Maakohus jättis Enkliis Kaubandus OÜ kolmanda isikuna menetlusse kaasamata, kuid kostja palub seda teha ringkonnakohtul.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale laenulepingu alusel 297 700 eurot ja tasuma laenu tagastamisega viivitamise tõttu lepingus kokkulepitud määras viivist. Kostja ei nõustu apellatsioonimenetluses hageja nõudega eelkõige seetõttu, et ta ei ole kostjaga 2017. aastal laenulepingut sõlminud ning kuigi ta on 2019. aastal laenulepingu allkirjastanud, on ta selle lepingu tühistanud.
7.1.Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus maakohtu otsust tühistada kostja nende apellatsioonkaebuse väidete alusel, mis puudutavad poolte 2017. aasta kokkuleppeid, sh seda, kas ja millistel tingimustel sõlmisid pooled toona omavahel suulise lepingu. Need väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata, kuna kostja on 2019. aastal allkirjastanud kirjaliku lepingu, milles on kinnitanud 2017. aastal laenulepingu sõlmimist ja selle alusel raha saamist. Kolleegium selgitab, et isikud saavad õiguskäibes kujundada vastavalt oma tahtele neid puudutavaid õigussuhteid ning sellest tulenevalt võivad tsiviilõigused ja kohustused TsÜS § 5 järgi tekkida mh tehingutest. Tehing on TsÜS § 67 lg 1 järgi toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehinguks on TsÜS § 67 lg 2 järgi mh lepingud, st mitmepoolsed tehingud, mille tegemiseks on vaja kahe või enama isiku tahteavaldust. Ka VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing
2-20-14524 kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on leping VÕS § 8 lg 2 järgi lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega on lepingu sõlmimise vältimatuks ja üldteada tagajärjeks see, et vastava tahteavalduse teinud isikul tekivad lepingust õiguslikud tagajärjed, st vastavad õigused ja kohustused. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis 21. novembril 2017 kostjale kuuluva äriühingu Enkliis Kaubandus OÜ pangakontole 100 000 eurot ja 20. detsembril 2017 200 000 eurot selgitusega „LAEN“. Pooled on aga eri meelt selles, millisel õiguslikul alusel hageja seda tegi. Hageja väitel andis ta 2017. aasta novembris kostja initsiatiivil kostjale laenu, kandes laenuraha kostja soovil üle Enkliis Kaubandus OÜ-le. Kostja arusaama kohaselt oli aga toona hageja, Enkliis Kaubandus OÜ ja C vahel krüptovaluuta kaevandamiseks loodud seltsing ning hageja kandis Enkliis Kaubandus OÜ-le üle enda kui seltsinglase panuse. Ometi ei vaidle kostja selle üle, et ta allkirjastas 2019. a detsembris hagejaga kirjaliku lepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 300 000 eurot laenu, seejuures oli laen lepingu kohaselt lepingu allkirjastamise ajaks kostjale üle antud, s.o kostja soovil 21. novembril 2017 ja
20.detsembril 2017 Enkliis Kaubandus OÜ pangakontole üle kantud. Kuna kostja on 2019. aastal laenulepingut allkirjastades kinnitanud hagejalt viidatud maksetena 2017. aastal laenu saamist ja kohustunud laenu tagasi maksma, siis ei annaks kostja apellatsioonkaebuse väited 2017. aastal vastavate kokkulepete puudumise kohta alust järeldada, et pooled ei ole laenulepingut sõlminud. Kuna pooled on vähemalt 2019. aastal teinud vastavad tahteavaldused, siis on kostjal tekkinud kohustus laen tagasi maksta ning hagejal on selle lepingu alusel õigus nõuda kostjalt laenu tagastamist ja laenu tagastamisega viivitamise korral lepingus sätestatud määras viivist.
7.2.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei annaks alust ka kostja väited selle kohta, et tegelikult oli 2017. aastal sõlmitud seltsinguleping ning kostja allkirjastas 2019. aastal laenulepingu seetõttu, et hageja juhatuse liige oli tema sõber ja kinnitas, et leping on vajalik üksnes raamatupidamise jaoks ega lähe kunagi käiku.
7.2.1.Iseenesest on võimalik, et lepingus märgitud tahteavaldus ei pruugi olla kooskõlas lepingu sõlminud isiku toonase tegeliku tahtega ning sellisel juhul võib leping osutuda tühiseks või saab lepingupool selle avaldusega tühistada. Samas tuleb nii lepingu tühisuse kui ka tühistamise korral kehtetu tehingu alusel saadu TsÜS § 84 lg 1 ja § 90 lg-te 1 ja 2 alusel vastavalt alusetu rikastumise sätetele üldjuhul tagastada. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seejuures juhul, kui üleandja on võlausaldaja korraldusel täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt. Seega ka juhul, kui laenuleping oleks tühine või kehtivalt tühistatud, peaks kostja 2017. aastal kostja korraldusel Enkliis Kaubandus OÜ-le ülekantud raha üldjuhul tagastama, kuid tegema seda teisel õiguslikul alusel. Seda arvestades ei annaks kostja apellatsioonkaebuse väide tehingu tühistamise kohta ega maakohtus esitatud väide tehingu tühisuse kohta üldjuhul alust jätta kostjalt hageja kasuks põhivõlga välja mõistmata.
7.2.2.Lisaks ei ole kostja toonud kohtumenetluses ega apellatsioonkaebuses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid nende tõendatuse korral koosmõjus kostja vaidlustamata asjaoludega
2-20-14524 alust järeldada, et 2019. a laenulepingu sõlmimisel esinesid sellised puudused, mis oleksid andnud alust see tühistada. Kostja leiab, et tal oli õigus leping tühistada, sest ta sõlmis kirjaliku lepingu teadmises, et see on vajalik üksnes hageja raamatupidamiseks ja hageja ei lase lepingut käiku. Kostja hinnangul oli tegemist pettusega TsÜS § 94 tähenduses, kostja sai pettusest teada siis, kui hageja ütles laenulepingu üles ja nõudis laenu tagastamist, ning kostja tegi 31. juulil 2020 hagejale tühistamisavalduse. Neil asjaoludel on kostja esitanud tühistamisavalduse ilmselt tähtaegselt, st täidetud on lepingu tühistamise formaalsed eeldused, kuid kostja esitatud asjaoludest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada seda, kostjal oli õiguslik alus leping tühistada, st täitmata on lepingu tühistamise materiaalsed eeldused. Kuigi kostja väitel meelitas hageja seaduslik esindaja temalt allkirja välja, väites seda, et hageja vajab lepingut oma raamatupidamise jaoks ega kavatse panna kostja vastu nõudeid maksma, ei anna see alust järeldada, et kostja oli 2019. aastal lepingut allkirjastades eksimuses TsÜS § 92 tähenduses või sõlmis lepingu pettuse mõjul TsÜS § 94 tähenduses. Eksimus on TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Seejuures on tehing tehtud TsÜS § 92 lg 2 järgi olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Pettus on TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2 järgi isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema, seejuures on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõele vastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Eelnevat arvestades saab isik tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada juhul, kui tal oli ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Selliseks asjaoluks ei saa aga olla kostja arusaam, et kirjalikult vormistatud lepingul ei ole tema jaoks õiguslikke tagajärgi. Isik peab igal juhul arvestama sellega, et kui ta sõlmib lepingu, siis sellest tulenevad talle õigused ja kohustused, mis on täitmiseks kohustuslikud.
7.2.3.Siiski, olukorras, kus isikud sõlmivad ühisel tahtel teadlikult lepingu, soovimata, et sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, või sooviga varjata tegelikult sõlmitud lepingut, võib tegemist olla näiliku lepinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Selline tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine, kuid kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule TsÜS § 89 lg 3 järgi selle tehingu kohta sätestatut. Praegusel juhul oli kostja väitel hageja või tema osaniku ja kostja või temale kuuluva äriühingu vahel sõlmitud seltsinguleping, kuid raamatupidamise jaoks vormistati poolte vahel laenuleping, millel ei pidanud olema õiguslikke tagajärgi. Sellises olukorras võib seltsingulepingu varjamiseks sõlmitud laenuleping olla iseenesest näilik ning poolte õigussuhtele tuleks sellisel juhul kohaldada seltsingulepingu kohta sätestatut. Mh tähendaks laenulepingu sõlmimine seltsingulepingu varjamiseks seda, et hagejal ei oleks õigust nõuda laenulepingu alusel kostjalt raha tagasi, vaid seltsingulepingu ülesütlemise korral tuleks seltsing VÕS § 599 alusel likvideerida ning pärast seltsingu kohustuste täitmist VÕS § 602 alusel seltsinglasele tema tehtud panus VÕS § 603 alusel tagastada.
2-20-14524 Seltsingulepingust tulenevate tagajärgede kohaldamiseks pidanuks aga kostja tooma kohtumenetluses esile asjaolud, millest saab järeldada, et hageja või tema osanik ning kostja või temale kuuluv äriühing soovisid tegelikult esile kutsuda seltsingulepingu, mitte laenulepingu õiguslikud tagajärjed, ning laenuleping sõlmiti üksnes seltsingulepingu varjamiseks. Seda ei ole aga kostja teinud. Kolleegium märgib, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) VÕS § 580 lg 1 järgi tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega, sh võib VÕS § 581 lg 1 järgi panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine. Seltsingulepingu sõlmimiseks peab seega iga seltsinglane avaldama teistele otseselt või kaudselt (vastavalt mõistetava käitumisega) tahet tegutseda ühise eesmärgi nimel ning aidata eesmärgi saavutamisele kaasa omapoolse panusega. Kuigi kostja hinnangul oli hageja või tema osaniku ning kostja või temale kuuluva osaühingu vahel seltsing krüptovaluuta kaevandamiseks, ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja sõlmis tegelikult kostjale kuuluva äriühinguga seltsingulepingu krüptovaluuta kaevandamiseks, mitte kostjaga laenulepingu. Kostja ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostjale kuuluvale osaühingule 2017. a novembris ja detsembris kokku üle 300 000 eurot, märkides selgitusse „LAEN“. Samuti ei vaidle kostja selle üle, et ka tema ise tegi Enkliis Kaubandus OÜ juhatuse liikmena osaühingu pangakontolt hagejale 2019. a lõpus ja 2020. a alguses kolm makset selgitusega „laenu tagastus“. Tehtud maksekorraldused ja neile märgitud selgitused viitavad selgelt sellele, et pooled käsitasid ülekantud raha laenuna ning pooled täitsid laenulepingust tulenevaid kohustusi, sh tegi kostja talle kuuluva äriühingu pangakontolt hagejale laenu tagasimakseid, mida ta seltsingulepingu puhul ei oleks pidanud tegema. Kostja ei ole selgitanud, miks ta tegelikult nimetatud ülekandeid tegi, kui tegemist ei olnud laenusuhtega. Iseenesest on võimalik, et pooled viitasid ka pangaülekande selgitustes näilikult laenulepingule, kuid selle kummutamiseks oleks kostja pidanud tooma kohtumenetluses esile asjaolud, mis kinnitavad poolte ühist tahet tegutseda ühise eesmärgi nimel ja vastava kokkuleppe tingimused. Ainuüksi asjaoludest, et hageja kandis kostjale kuuluvale äriühingule 21. novembril 2017 ja
20.detsembril 2017 kokku üle 300 000 eurot ning kostjale kuuluv äriühing soetas selle eest krüptoraha kaevandamiseks vajalikud seadmed, sõlmis vajalikud lepingud ja hoidis serveriparki töös ning kostja andis 26. novembril 2017 hageja osanikule teada esimese masina käivitamisest ja hageja seaduslik esindaja rõõmustas bitcoini väärtuse tõusu üle, ei saa järeldada seltsingulepingu sõlmimist, s.o poolte ühist ega hageja tahet anda seltsinglasena kostjale kuuluvale äriühingule 300 000 eurot oma panusena krüptoraha kaevandamise teel ühise tulu teenimiseks. Lisaks ei ole kostja selgitanud, miks oli vaja ligikaudu kaks aastat pärast raha ülekandmist, mitte kohe raha üleandmisel, vormistada seltsingulepingu asemel raamatupidamise jaoks kirjalik laenuleping ning miks tuli seltsingulepingut varjata ja sõlmida selle asemel laenuleping. Seda arvestades ei saaks kolleegium ka apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades pidada 300 000 euro ülekandmise aluseks olevat õigussuhet laenusuhte asemel seltsinguks.
7.3.Kuna ka kostja vastuväidete õigsust eeldades ei oleks alust jätta hagi rahuldamata, ei ole tähtsust kostja apellatsioonkaebuse neil väidetel, mis puudutavad maakohtu rikkumisi kostja vande all ja tunnistaja üle kuulamata jätmise kohta, sest ka nende asjaolude tõendatusse korral ei oleks alust jätta hagi rahuldamata.
2-20-14524
8.Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
9.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
10.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (3400 eurot).
11.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.