L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
O.R apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6688,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja L.A (isikukood XXX) lepinguline esindaja Erki Casar Kostja O.R (isikukood XXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 02.09.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta O.R kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.L.A (hageja) esitas 30.03.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.Rlt (kostja) 5000 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 21.03.2022 maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5000 eurot, viivise 1239,45 eurot 18.04.2019–23.05.2022 eest ja alates 24.05.2022 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise kokkuleppe, mille alusel kandis hageja 03.04.2019 enda arveldusarvelt kostja arveldusarvele 5000 eurot. Kostja selgituste kohaselt puudus tal vajalik kogus raha, mida paigutada ühte tulusasse äriprojekti. Kostja lubas raha tagastada kahe nädala jooksul, s.o hiljemalt 17.04.2019. Kostja ei ole raha tagastanud ning ignoreerib jätkuvalt hageja sellekohaseid palveid. Kostja rikkus raha tagastamise kohustust ning nõue muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019. Hageja nõuab VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel ka viivist.
1.2.Hageja täiendas 06.04.2024 menetlusdokumendis hagiavaldust kahe alternatiivse nõudega.
1.2.1.Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping ei ole tähtajaline, siis on see muutunud sissenõutavaks kahe kuu möödudes hagimaterjalide kättesaamisest (VÕS § 398 lg 1). E-toimiku kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte 12.11.2022, seega kohustus kostja hagejale laenu tagastama hiljemalt 23.01.2023, mistõttu on kostja kohustatud tasuma viivist alates 24.01.2023.
1.2.2.Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole tähtajalise ega ka tähtajatu laenulepinguga, palus hageja rahuldada nõue alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1035 lg 3), kuna hagejal puudus 03.04.2019 kohustus kanda kostjale 5000 eurot. Kostja väide, et hageja kantud summa on kostja osutatud teenuse eest, on vale ja tõendamata. Kostja pidi alates hagi kättesaamisest (12.11.2022) teadma, et on alusetult saanud 5000 eurot, mistõttu on kostja kohustatud tasuma viivist alates 13.11.2022. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2.1.Ebaõige ja tõendamata on hageja väide, et tema põhinõue tuleneb suulisest laenulepingust. Pooled ei ole laenulepingut sõlminud. Üksnes maksekorralduse alusel, millele hageja on ühepoolselt märkinud selgitusi, ei ole võimalik lugeda laenulepingut sõlmituks. Hageja on küll tõendanud raha ülekandmise kostjale, kuid kostja selgitab, et maksekorralduselt nähtuva summa tasus hageja kostja esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks. Kostja vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks. Kostjale ei olnud hagimaterjalidega tutvumiseni teada, millise selgituse oli hageja maksekorraldusele märkinud ning üksnes maksekorralduselt nähtuv selgitus ei saa määratleda pooltevaheliste kokkulepete sisu olukorras, kus kostja ei saa mõjutada seda, mida hageja selgitusse kirjutab. 2
2-22-110903
2.2.Kahepoolset kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta ei ole võimalik tuvastada üksnes maksekorralduse alusel. Isegi juhul, kui poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping, ei saa tuvastada, et laenu tagastamise tähtaeg oli 14 päeva alates laenu väljastamisest. Laenuleping tuleb lugeda tähtajatuks. Seega väidetava laenu tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja hagejal nõue puudub, kuna VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.
2.3.Olukorras, kus hagejal puudub põhinõue, on välistatud hageja viivisenõude rahuldamine.
2.4.Hageja alternatiivsed nõuded ei saa kaasa tuua hagi rahuldamist. Hageja väited on üksteist välistavad. Hageja esitab valeväiteid, et õigustada alusetu nõude esitamist. Suulist laenulepingut ei saa üles öelda kaudse tahteavaldusega. Isegi, kui pooled oleksid sõlminud suulise laenulepingu, ei oleks hagejal vastavast lepingust tulenev väidetav nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja alusetust rikastumisest tulenev võimalik nõue oleks aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1). Hageja väitel oli ta 17.04.2019 seisuga arusaamal, et tal on nõue kostja vastu. Seega oleks hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud 17.04.2022. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 07.02.2025 otsusega hagi, mõistes välja põhivõla 5000 eurot, viivise 1239,45 eurot 18.04.2019–23.05.2022 eest ja viivise alates 24.05.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
3.1.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude laenulepingust tuleneva nõudena (VÕS § 396 lg 1). TsÜS § 77 lg-st 1 ja VÕS § 11 lg-st 1 tulenevalt ei ole laenulepingule seadusega kehtestatud vorminõuet, mistõttu võib selle sõlmida ka suuliselt.
3.2.Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt sõlmisid pooled suulise laenulepingu 02.04.2019 kella 9–10 ajal õhtul, mil kostja sõitis tema juurde koju Trummi tänaval ja rääkis, et tal on kiiresti vaja 5000 eurot. Hageja ütluste kohaselt sai ta aru, et kostjal on mingi hea kinnisvaraprojekt ja kui see korda läheb, siis saavad nad kasumit jagada. Hageja ei tahtnud kostjale laenu sularahas maksta ja tegi talle järgmisel päeval ülekande, mille selgitusse märkis, et laen vastavalt kokkuleppele ja tagasimakse 14 päeva jooksul. Hageja ütluste kohaselt lepiti kokku, et kostja maksab laenu kahe nädala jooksul tagasi, mis sai ka selgitusse pandud, viivitusintressist juttu ei olnud. Hageja selgitas, et ei hakanud kohe laenu tagasi nõudma, kuna ootas kinnisvaratehingutest tulenevat vahendustasu, kuid tehingud ei realiseerunud ja kostja lubas talle korduvalt, et tehingud tulevad. Kokkulepet, et 14-päevast laenu tähtaega pikendatakse, ei olnud. Hageja ütlustest nähtuvalt küsis ta kostjalt telefoni teel ja näost-näkku korduvalt laenu tagasi, kuid kostja vastas, et tal ei ole raha, näidates hagejale oma rahakotti, kus olid sendid sees. Hagejale, kuuldes kostja partneri käest, et kinnisvara tehingutega midagi ei toimu, jäi mulje, et kostja tahab kolm aastat täis venitada.
3.3.Maakohus tuvastas, et maksekorraldusest nr 2902 nähtuvalt kandis hageja 03.04.2019 kostja pangakontole 5000 eurot selgitusega „Laen vastavalt kokkuleppele. Tagasimakse 14 päeva jooksul.“
3
2-22-110903
3.4.Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ja seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus asus seisukohale, et hageja on enda vande all antud ütluste ja maksekorraldusega kogumis tõendanud hagiavalduses toodud asjaolu, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu 14 päevaks. Sellega oli ümber lükatud eelpool viidatud Riigikohtu lahendis toodud eeldus ja kostja vastuväide, et poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping oli tähtajatu.
3.5.Kuivõrd pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ja laen tuli tagasi maksta 14 päeva jooksul, oli laenu tagasimakse tähtpäev 17.04.2019 ja laen muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019 (VÕS § 8 lg 2, § 76 lg-d 1 ja 3, § 82 lg-d 1 ja 7). Maakohus rahuldas hageja viivisenõude VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel ja arvestas viivist alates 18.04.2019.
3.6.Maakohus ei pidanud põhjendatuteks ega tõendatuteks kostja vastuväiteid, mille kohaselt ta vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning et hageja ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks. Hageja väitel ei ole tal kostja osundatud teenust vaja olnud ning ta ei ole kunagi sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt kostja osutab hagejale krüptoga seotud programmeerimis- ja toeteenust. Ka ei olnud hageja saanud kätte kostja esitatud 02.04.2019 arvet nr 0204-19, mida ta nägi esmakordselt kohtule esitatud kaja lisana. Kostja ei tõendanud maakohtu selgitustest hoolimata, et pooled sõlmisid kostja väidetud kokkuleppe, mille alusel võis kostja hagejale arve nr 0204-19 esitada. Kostja ei toonud vastuses esile, mil viisil ta hagejale arve tasumiseks esitas või kätte toimetas hiljemalt 03.04.2019, s.o enne kui hageja tegi tema kontole 5000 euro suuruse ülekande. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei tasunud hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle 14 päevaks laenu.
3.7.Tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 ja TsMS § 442 lg 8 viimasest lausest jättis maakohus hageja teiste alternatiivnõuete osas otsuse põhjendamata ja kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmata, kuna avaldusest nähtuvalt esitati need täiendavalt esmasele nõudele ja selleks juhuks, kui kohus jätab esmase nõude rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas ebaõigesti faktilised asjaolud ning rikkus oluliselt tõendite objektiivse ja igakülgse hindamise kohustust, kui luges hageja väited põhjendamatult kaalukamateks kostja väidetest ning tegi tõenditel mittepõhinevaid järeldusi.
4.2.Kostja kordab maakohtus esitatud seisukohti, sh et laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks vajalikud pakkumus ja nõustumus ei ole tõendatud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui peaks äriühing kontrollima kõikide ülekannete selgitusi – praktikas kontrollib ühing laekumisi reskontro alusel, millest nähtuvad summad, kuid mitte ülekannete selgitused.
4.3.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et laenuleping oli tähtajaline. Isegi, kui laenulepingu sõlmimine oleks tõendatud, ei oleks väidetava laenu tagastamise nõue muutunud
4
2-22-110903 sissenõutavaks. Suulist laenulepingut ei saa lõpetada kaudse tahteavaldusega, mistõttu ei ole nõue muutunud sissenõutavaks.
4.4.Hageja esitas vastuolulisi väited selle kohta, kas tegemist oli suulise või kirjaliku laenulepinguga ja millisest ajast tuleb lugeda laenuleping ülesöelduks.
4.5.Maakohus jättis lahendamata kostja vastuväite kohtu tegevusele. Hageja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja hilinenult, mistõttu palus kostja jätta selle tähelepanuta. Maakohus eiras kostja vastuväidet. Kuigi kohus ei määranud otsuses menetluskulude suurust kindlaks, oleks kohus pidanud kostja vastuväite lahendama, kuna sellest sõltub, kas hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirjaga saab kulude kindlaksmääramisel arvestada või mitte. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
8.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus vaidluse lahendamisel kohaldanud õigesti asjakohaseid materiaalõiguse norme. Maakohus on hinnanud poolte esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning lähtunud asjaolude tuvastamisel mh ka elulisest usutavusest. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tõendite pinnalt teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
8.1.Pooled ei vaidle, et hageja kandis kostja arveldusarvele 5000 eurot ja kostja ei ole seda summat tagastanud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja tuvastas, et pooled sõlmisid kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 1 suulise laenulepingu, määrates VÕS § 82 lg 1 kohaselt kindlaks kohustuse täitmise tähtpäeva, milleks oli 14 päeva. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Hageja on vande all antud ütlustega tõendanud, et kostja küsis temalt laenu. See on käsitatav kostja pakkumusena laenulepingu sõlmimiseks. Samuti on hageja tõendanud, et nõustus kostjale laenu andma (nõustumus). Laenulepingust tuleneva laenuandja kohustuse täitis hageja, kandes laenu kostja arvelduskontole. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 5
2-22-110903 järgi ka suuliselt. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut seni, kuni pool ei ole tõendanud vastupidist.
8.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, et maakohus rikkus tõendite hindamise kohustust ja tuvastas asjaolud ebaõigesti. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma väiteid tõendanud. Hageja andis vande all ütlused laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta ja esitas selle kohta ka tema väiteid usutavaks muutva tõendi, s.o 03.04.2019 maksekorraldus 5000 euro ülekandmiseks, millel oli selgitusse märgitud „Laen vastavalt kokkuleppele. Tagasimakse 14. päeva jooksul“. Olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 27.03.2008, 3-2-1-11-08, p 11). Kuna siinsel juhul andis hageja vande all ütlused laenulepingu sõlmimise eelloo kohta ja esitas ka tema väiteid usutavaks muutava tõendi (maksekorraldus), tekkis kostjal hageja väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks kohustus tuua omalt poolt esile faktid raha ülekande muu aluse kohta ning neid väited omakorda tõendada. Kostja pidi tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja on eitanud raha saamist laenuna, väites, et maksekorralduselt nähtuva summa oli hageja tasunud kostja esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks. Vaatamata maakohtu selgitustele, et arve ei tõenda teenuse osutamist, ei esitanud kostja täiendavaid tõendeid enda väite kohta, et ta vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.
8.3.Kostja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, nagu oleks maakohus leidnud, et äriühing peab kontrollima kõikide ülekannete selgitusi. Vaidluse poolteks on füüsilised isikud ja maakohus ei ole otsuses ühelegi äriühingule viidanud. Kostja väide oli, et ta osutas hagejale teenust, mida soovis tõendada arvega nr 0204-19 ja sellel on arve esitajana märgitud kostja füüsilise isikuna. Maakohus märkis, et eluliselt ei ole usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei tasunud hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle 14 päevaks laenu. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja väidetud olukorras, s.o hagejale teenust pakkudes ja arvet esitades, oleks olnud usutav, et kostja kontrollib enda esitatud arvete laekumisi, sh maksete selgitusi.
8.4.Seega olukorras, kus kostja ei suutnud tõendada, et hageja kandis talle raha muul eesmärgil, leidis maakohus põhjendatult hageja esitatud tõendite, s.o vande all antud ütluste ja nendega kooskõlas oleva maksekorralduse põhjal, et pooled olid saavutanud piisavalt selge kokkuleppe selle kohta, et hageja laenas kostjale raha ja kostja kohustus selle raha tagasi maksma 14 päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus õigesti, et laenulepingu kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 17.04.2019 ja maakohus rahuldas põhjendatult hageja põhinõude 5000 euro ja viivise väljamõistmiseks.
8.5.Seoses kostja vastuväitega hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirjale selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus otsustas vaidlustatud otsusega üksnes menetluskulude jaotuse. Maakohus ei ole vaidlustatud otsusega menetluskulude suurust kindlaks määranud ega otsustanud, kas hageja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt või hilinenult. Maakohus selgitas, et juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ja § 177 lg-st 2 määrab kohus menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Seega saab maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist menetluskulude suuruse kindlaksmääramise etapis hinnata, kas hageja esitatud menetluskulude nimekirja saab arvesse võtta. 6
2-22-110903 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8.6.Maakohus on õigesti seoses hagi rahuldamisega jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda.
8.7.Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
8.8.Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.