Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 7.veebruaril 2025 tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu
Tsiviilasja number Kohtuasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
2-22-110903 L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks 6 688,42 eurot Hageja: L.A (isikukood XXX, elukoht XXX) lepinguline esindaja Erki Casar Kostja: O.R (isikukood XXX, elukoht XXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Kohtumenetlus
Kohtuistung 7.jaanuaril 2025
Resolutsioon
1.L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks rahuldada.
2.Välja mõista O.Rlt põhivõlgnevus 5000 eurot, ajavahemiku 18.aprill 2019 kuni 23.mai 2022 eest viivis 1239,45 eurot ja alates 24.maist 2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni L.A kasuks. Menetluskulude jaotus
1.Hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses O.R kanda.
2.Määrata menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue
L.A (edaspidi hageja) palub kohtule O.R (edaspidi kostja) vastu esitatud hagis välja mõista põhivõlgnevus 5000 eurot, viivis 1239,45 eurot ajavahemiku 18.aprill 2019 kuni 23.mai 2022 eest ja alates 24.maist 2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
2.6.aprillil 2024 esitas hageja täiendavalt kaks alternatiivset nõuet: 1) välja mõista kostjalt hageja kasuks tagastamata laen põhisummas 5000 eurot ja viivis alates 24.jaanuarist 2023 põhinõude
tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 5000 eurot ja viivis alates 13.novembrist 2022 põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus võttis hageja esitatud alternatiivsed nõuded menetlusse 06.juuni 2024 kohtumääruses. Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel suuline kokkulepe, mille järgi kandis hageja 03.04.2019 oma Swedbank arveldusarvelt kostja LHV pangas asuvale pangakontole 5000 eurot. Kostja selgituste kohaselt puudus tal vajalik kogus raha, mida paigutada ühte tulusasse äriprojekti. Kostja lubas raha tagastada kahe nädala jooksul, so hiljemalt 17.04.2019. Kostja ei ole kuni käesoleva hetkeni raha tagastanud ning ignoreerib jätkuvalt hageja sellekohaseid palveid. Kostja rikkus oma kohustust, raha ei tagastanud ning nõue muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning sama lõike p 6 võimaldab rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja kasutab õiguskaitsevahendina oma õigust nõuda viivist. Ajavahemikul 18.04.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 23.05.2022 on seadusjärgne VÕS § 113 lg teise lause kohane viivisemäär põhinõudelt 5000 eurot 1239,45 eurot. Tulenevalt TsMS §-st 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis alates 24.-ndast maist 2022 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.
4.6.aprillil 2024 täiendas hageja hagiavaldust kahe alternatiivse nõudega. Esimese alternatiivse nõude kohaselt VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Tahteavalduse võib esitada ka menetlusdokumendiga. Hageja on seisukohal, et juhul kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping ei ole tähtajaline, siis on see muutunud sissenõutavaks kahe kuu möödudes hagimaterjalide kättesaamisest. E-toimiku kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte 12.novembril 2022, seega kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 23.jaanuaril 2023. Viivise nõue antud nõude puhul on alates 24.jaanuarist 2023.
5.Teise alternatiivnõudena esitab hageja nõude alusetu rikastumise alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1035 lg 3 kohaselt kohustub saaja maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses. Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole tähtajalise ega ka tähtajatu laenulepinguga, rahuldada nõue alusetu rikastumise sätete alusel, sest hagejal puudus kohustus kanda kostjale 03.aprillil 2019 5000 eurot. Kostja väited, et hageja poolt kantud summa, on kostja poolt osutatud teenuse eest on vale ja on tõendamata. Kostja pidi alates hagi kättesaamisest, st 12.novembrist 2022 teadma, et on alusetult saanud 5000 eurot, mistõttu leiab hageja, et kostja on kohustatud tasuma viivist alates 13.novembrist 2022. Kostja vastuväidete kokkuvõte
6.Kostja vastuväidete kohaselt on vale hageja väide, et tema põhinõue tuleneb suulisest laenulepingust. Pooled ei ole laenulepingut sõlminud ning hageja vastav väide on tõendamata. Üksnes maksekorralduse alusel, millele hageja on ühepoolselt märkinud selgitusi, ei ole võimalik lugeda laenulepingut sõlmituks. Hageja on küll tõendanud raha ülekandmise kostjale, kuid kostja selgitab, et hageja poolt kohtule esitatud maksekorralduselt nähtuva tasus ta summa kostja poolt esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks. Kostjale ei olnud hagimaterjalidega tutvumiseni teada, millise selgituse oli hageja maksekorraldusele märkinud ning üksnes maksekorralduselt nähtuv selgitus ei saa määratleda pooltevaheliste kokkulepete sisu olukorras, kus kostja ei saa mõjutada seda, mida hageja selgitusse kirjutab. Vastusele lisatud tõendiga on kostja tõendanud, et hagejal ei ole õigus 03.04.2019 kostjale kantud summat tagasi nõuda. Kostja hinnangul ei ole võimalik tuvastada kahepoolset kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta üksnes maksekorralduse alusel. Isegi juhul, kui poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping ei saaks tuvastada, et laenu tagastamise tähtajaks oli 14 päeva alates laenu väljastamisest ning laenuleping tuleks lugeda tähtajatuks. Seega väidetava laenu tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja hagejal nõue puudub, kuna VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Olukorras, kus hagejal puudub põhinõue, on välistatud ka hageja viivisnõude rahuldamine, kuna viivisnõude esitamise eelduseks on kohustuse rikkumine võlgniku poolt.
7.Hageja alternatiivsed nõuded ei saa kaasa tuua hagi rahuldamist. Hageja väited on üksteist välistavad, hageja esitab kohtule valeväiteid, et õigustada alusetu nõude esitamist. Kostja on seisukohal, et suulise laenulepingu ülesütlemine ei saa lõppeda kaudse tahteavaldusega. Seega, isegi, kui pooled oleksid sõlminud suulise laenulepingu, ei oleks hagejal vastavast lepingust tulenev väidetav nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja alusetust rikastumisest tulenev võimalik nõue oleks aegunud. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja endal väitel oli ta 17.aprilli 2019 seisuga arusaamal, et tal on nõue kostja vastu. Seega oleks hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud 17.aprillil 2022. Kostja selgitab, et kostja vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning hageja poolt tehtud ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks. Hageja poolt kohtule esitatud maksekorralduselt nähtuva summa tasus hageja kostjale viimase poolt esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks ning hagejal puudub õigus nõuda arve tasumiseks kantud rahasumma tagastamist. Kohtuotsuse põhjendused
8.Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 5000 eurot kandes laenusumma 03.04.2019 oma Swedbank arvelduskontolt kostja LHV pangas asuvale pangakontole ning kostja lubas raha tagastada kahe nädala jooksul, so hiljemalt 17.04.2019. Vastavalt VÕS §-le 3 tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. TsÜS § 77 lg-st 1 ja VÕS § 11 lg-st 1 tulenevalt ei ole laenulepingule seadusega kehtestatud vorminõuet, mistõttu võib selle sõlmida ka suuliselt.
9.Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt sõlmisid pooled suulise laenulepingu 02.04.2019 kella 910 ajal õhtul, mil kostja sõitis tema juurde koju xxx tänaval ja rääkis, et tal on kiiresti raha vaja 5000 eurot. Hageja sai aru, et kostjal on mingi hea kinnisvara projekt ja kui see korda läheb, siis saavad nad kasumit jagada. Hageja ei tahtnud kostjale laenu sularahas maksta ja tegi talle järgmisel päeval ülekande, mille selgitusse märkis, et laen vastavalt kokkuleppele, tagasimakse 14 päeva jooksul. Hageja ütluste kohaselt lepiti laenu osas kokku, et kahe nädala jooksul maksab kostja laenu tagasi, mis sai ka selgitusse pandud, viivitusintressist juttu ei olnud. Hageja põhjendustest nähtuvalt, ei hakanud ta kohe laenu tagasi nõudma, kuna ootas kinnisvaratehingutest tulenevat vahendustasu, kuid tehingud ei realiseerunud ja kostja lubas talle korduvalt, et tehingud tulevad. Kokkulepet, et 14.-päevast laenu tähtaega pikendatakse, ei olnud. Hageja ütlustest nähtuvalt küsis ta kostjalt telefoni teel ja näost-näkku korduvalt laenu tagasi, kuid kostja vastas, et tal ei ole raha näidates hagejale oma rahakotti, kus olid sendid sees. Hagejale, kuuldes kostja partneri käest, et kinnisvara tehingutega midagi ei toimu, jäi mulje, et kostja tahab kolm aastat täis venitada.
10.Maksekorraldusest nr 2902 03.04.2019 nähtuvalt kandis hageja kostja pangakontole 03.04.2019 5000 eurot selgitusega „Laen vastavalt kokkuleppele. Tagasimakse 14 päeva jooksul.“
11.Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 17. mai 2017 kohtuotsuse nr 3-2-1-45-17 p-s 12 märkinud, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Antud juhul asub kohus seisukohale, et hageja vande all antud ütlustega ja maksekorraldusega nr 2902 03.04.2019 kogumis, on hageja tõendanud hagiavalduses toodud asjaolu, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu 14 päevaks. Sellega on ümber lükatud ka viidatud Riigikohtu lahendis toodud eeldus ja kostja vastuväide, et poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping oli tähtajatu.
12.VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus tuvastas eelpool, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ning, et laen tuli tagasi maksta 14 päeva jooksul, seega oli laenu tagasimakse tähtpäev 17.04.2019 ja laen muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019.
13.Kostja vastuväiteid, mille kohaselt ta vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning et hageja poolt tehtud ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks, ei pea kohus põhjendatuteks ega tõendatuteks. Hageja väitel ei ole tal kostja osundatud teenust vaja olnud ning ta ei ole kunagi sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt kostja osutab hagejale krüptoga seotud programmeerimis- ja toeteenust. Ka ei ole ta saanud kätte kostja esitatud arvet nr 0204-19, 02.04.2019 mida ta nägi esmakordselt kohtule esitatud kaja lisana. Kostja ei ole kohtu eelistungil antud selgitustest hoolimata tõendanud, et pooled sõlmisid kostja väidetud kokkuleppe, mille alusel arvet nr 0204-19, 02.04.2019 hagejale esitada. Kostja ei ole vastuses esile toonud, mil viisil ta hagejale arve nr 0204-19 tasumiseks esitas või kätte toimetas hiljemalt 03.04.2019, s.o enne kui hageja tegi tema kontole 5000 euro ülekande. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud
tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei tasunud hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle 14 päevaks laenu.
14.VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse mittetäitmine või mittekohane täitmine kohustuse rikkumiseks, mille puhul on võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt on hagiavaldus põhivõlgnevuse nõudes põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenusumma 5000 eurot.
15.Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja TsMS § 367 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus tuvastas eelpool, et laenulepingu kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagastama 14. päeva jooksul s.o hiljemalt 17.04.2019. Hagiavaldusele lisatud viiviseraporti kohaselt on VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivis võlgnevuselt 5000 eurot ajavahemikul 18.04.2019 kuni 23.05.2022 hagiavalduse esitamiseni 1239,45 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1239,45 eurot ja alates 24.05.2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
16.Kokkuvõtvalt on Riigikohtu tsiviilkolleegium 9. juuni 2021 kohtuotsuse nr 2-18-2243 p-des 25 ja 26 selgitanud, et kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kolleegium selgitab, et järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Kui kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. Eelnevast tulenevalt jätab kohus põhjendamata ja kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmata hageja esitatud teiste alternatiivnõuete kohta, kuna avaldusest nähtuvalt on need esitatud täiendavalt esmasele nõudele ja selleks juhuks, kui kohus jätab esmase nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus
17.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust
kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus, juhindudes TsMS §-dest 174 lg 4 ja 177 lg 2, määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.