Swedbank AS-i hagi X ja Y vastu ühisvara jagamise, elatise ja majandamiskulude maksmise kokkulepete tagasivõitmiseks ning ühisvara jagamiseks Y vastuhagi Swedbank AS-i ja X vastu ühisvara jagamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson Kostja I (kaasapellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oksana Smirnova Kostja II (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valdis Härmsalu
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16. aprilli 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Y 17. mai 2021. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-630 osas, milles maakohus jagas X ja Y ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt ning tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S laenulepingutest nr EEL-230306AK ja EEL-260606KA tulenevad nõuded ning ülejäävast müügitulemist pool antakse Swedbank AS-i kasuks kohtutäituri käsutusse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3); jättis Y vastuhagi rahuldamata
(maakohtu otsuse resolutsiooni p 4); jaotas menetluskulud (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta Swedbank AS-i hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldamata; rahuldada Y vastuhagi; jagada X ja Y ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) jätta Y ainuomandisse hüvitise 28 283,94 eurot maksmise kohustuse vastu ning laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused X ja Y omavahelistes suhetes Y kanda; kohustada X andma omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused; jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Täiendada Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-19-630 otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu
17.jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud kuni Y korteriomandi asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) ainuomanikuna sissekandmiseni. Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-630 on jõustunud osas, millega rahuldati Swedbank AS-i hagi ühisvara jagamise, elatise ja majandamiskulude maksmise kokkulepete tagasivõitmiseks ning tunnistati kehtetuks X ja Y vahel 22. aprillil 2016 sõlmitud kokkulepped ühisvara jagamise ning elatise ja majandamiskulude maksmise kohta, samuti asjaõiguslepingud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2.1–2.4 nimetatud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Y apellatsioonkaebus rahuldada. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:
6.1.Rahuldada Swedbank AS-i hagi osaliselt.
6.2.Rahuldada Y vastuhagi.
6.3.Tunnistada kehtetuks X ja Y vahel 22. aprillil 2016 sõlmitud kokkulepped ühisvara jagamise ning elatise ja majandamiskulude maksmise kohta, samuti asjaõiguslepingud järgmises osas:
6.3.1.p 4.1.1 osas, millega lepiti kokku, et korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) jääb Y lahusvaraks;
6.3.2.p 4.1.2–4.1.3 osas, millega lepiti kokku, et laenulepingutest nr EEL230306AK ja EEL-260606KA tulenevad laenu tagastamise kohustused on X lahuskohustused ja nende täitmise eest vastutab üksnes X;
6.3.3.p-d 5.1.1–5.1.3 osas, millega lepiti kokku, et X kohustub oma lahusvara arvel alaealiste laste V, R ja D ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määrast suuremas ulatuses;
6.3.4.p 6.1 osas, millega lepiti kokku, et X tasub Y-le majandamiskulude katteks ning muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni X ja Y noorima lapse 21. aastaseks saamiseni, s.o kuni 30. märtsini 2035.
6.4.Jagada X ja Y ühisvara järgmiselt:
6.4.1.jätta Y ainuomandisse korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX);
6.4.2.jätta laenulepingust nr EEL-020305AK tulenevad kohustused X ja Y omavahelistes suhetes Y kanda;
6.4.3.jätta laenulepingust nr EEL-260606KA tulenevad kohustused X ja Y omavahelistes suhetes Y kanda.
6.5.Mõista Y-lt välja enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 28 283,94 eurot ja kohustada Y nimetatud summa andma Swedbank AS-i kasuks täiteasjas nr 022/2018/223 täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse.
6.6.Kohustada X andma nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks korteriomandi asukohaga AAA, Tallinn registriosas nr XXXXXXXXX selliselt, et senine omanikukanne Y kohta kustutatakse ja korteriomandi ainuomanikuna kantakse sisse Y.
6.7.X on kohustatud tegema kohtuotsuse tervikresolutsiooni p-s 6.6 märgitud tahteavalduse üksnes juhul, kui Y on andnud täiteasjas nr 022/2018/223 täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse kohtuotsuse tervikresolutsiooni p-s 6.5 välja mõistetud rahalise hüvitise 28 283,94 eurot.
6.8.Jätta maakohtus kantud Swedbank AS-i menetluskulud 35% ulatuses võrdsetes osades X ja Y kanda ning 30% ulatuses X kanda.
6.9.Jätta maakohtus kantud X menetluskulud 35% ulatuses Swedbank AS-i kanda ning 65% ulatuses tema enda kanda.
6.10.Jätta maakohtus kantud Y riigilõiv Swedbank AS-i kanda ja muud menetluskulud 50% ulatuses Swedbank AS-i kanda ning 50% ulatuses tema enda kanda.
6.11.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Swedbank AS-i kanda.
6.12.Jätta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna jõusse. Kohtuotsuse tervikresolutsiooni p-s 6.6 ette nähtud kinnistusraamatu kannete tegemisel kuuluvad hagi tagamisena seatud abinõud tühistamisele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 14. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest, tunnistada kehtetuks kostjate 22. aprilli 2016. a ühisvara jagamise kokkulepe ning kokkulepe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud. Hageja palus jagada kostjate ühisvara selliselt, et müüa korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt, täita hüpoteegipidaja Danske Bank A/S nõue ja ülejäävast müügitulemist
pooles ulatuses rahuldada hageja nõuded kostja I vastu. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatas kohtutäitur hageja 5. jaanuari 2018. a täitmisavalduse alusel täitemenetluse nr 022/2018/223 kostja I suhtes võlgnevuse 6702,75 euro sissenõudmiseks. 4. septembril 2018 teatas kohtutäitur, et kostjal I puudub vara, mille arvel oleks võimalik nõue rahuldada. Lahusvarast ei piisa kohustuste täitmiseks, sest kostjal I ei ole ainuomandisse kuuluvat vara. Kostja I vastu on nõudeid üle 100 000 euro. Kostja I on maksejõuetu. Kostjad sõlmisid abielu 10. septembril 2005. Kostjate varasuhetele kohaldus varaühisus. Kostjad leppisid 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise, elatise ja majandamiskulude maksmise kokkuleppes (leping) kokku, et eelnevalt kostjatele ühiselt kuulunud korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) (korter) kuulub kostja II lahusvara hulka; kostja I tasub kolmele lapsele elatist kokku 3000 eurot kuus; kostja I tasub kostjale II majandamiskulude katteks ja muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni kostjate noorima lapse 21. aastaseks saamiseni, s.o kuni 30. märtsini 2035; Danske Bank A/S ees olevad laenulepingutest nr EEL-230306AK ja nr EEL-260606KA tulenevad kohustused jäävad kostja I lahusvara hulka (laenujääk oli 1. veebruari 2016. a seisuga vastavalt 25 972,27 eurot ja 26 254,55 eurot). Leping sõlmiti kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kolme aasta jooksul enne hagi esitamist ning on näitlik. Leping kahjustab hageja kui võlausaldaja huve. Kostjad olid lepingu sõlmimise ajal abielus, seega on leping sõlmitud lähikondsete vahel ja lepingu teine pool oli hageja huvide kahjustamisest teadlik. Korteri tasuta üleandmisega kostjale II on kostja I välistanud sissenõude pööramise oma osale ühisvarast. Samuti on elatise nõude kunstliku suurendamise tõttu võimalik järjekorras tagapool olevate võlausaldajate nõuded jätta rahuldamata. Lisaks puudub kostjal I ülalpidamiskohustus kostja II suhtes, mistõttu ei ole selles osas kokkuleppe sõlmimine õigustatud. Mis puudutab laenukohustuste jagamist, siis leping ei muuda poolte vastutust Danske Bank A/S ees, aga mõjutab kostja I nõuete täitmise võimalikkust. Olukorras, kus hüpoteegipidaja nõue täidetakse, on tegemist kostja I kohustuse täitmisega, mistõttu ei ole eelduslikult üle jäävat summat võimalik võrdselt jagada ja hageja saaks oma nõude rahuldatud väiksemas ulatuses. Kostja I tegi kostjale II lepingu alusel makseid üksnes 31. maist 2016 kuni 1. jaanuarini 2017 ning seda oluliselt väiksemas ulatuses, kui lepingus kokku lepiti. Lepingu kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulub korter ühisvarasse, mistõttu on vajalik ühisvara jagamine. Vara tuleks müüa täitemenetluses, sest selliselt saaksid võlausaldajad oma nõuded vähemalt osaliselt rahuldatud. Hageja ei nõustu kostja II pakutud vara jagamise viisiga ega hüvitise arvutuskäiguga. Selge ei ole see, kas Danske Bank A/S nõustub sellega, et laenukohustus jääb ainult kostjale II. Samuti kahjustaks see hageja huve saamaks oma nõue ühisvara arvel rahuldatud. Ühisvara jagatakse tehingu tagasivõitmisel hagi esitamise seisuga, mistõttu tuleb lähtuda korteri väärtusest 130 000 eurot. Makseid, mille endine abikaasa toob esile pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist, ei saa ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel arvesse võtta, sest kostjal II oleks tulnud neile tugineda juba lepingu sõlmimisel. Kostja II väitel lahusvara arvel täidetud kohustused summas 24 718,87 eurot on täidetud kinke eest, mille kostja II sai kostjalt I, mistõttu ei saa seda summat arvesse võtta. Nimelt oli korter asukohaga Kivila 15–174 kostja I omandis 2005. a märtsist kuni 2007. a maini. 2007. a mais kinkis kostja I selle enne abielu omandatud korteri kostjale II. Isegi kui tegemist ei oleks kinkega, siis on laenuleping sõlmitud abielu ajal ja seega on tegemist solidaarkohustuse täitmisega. Lisaks ei saa korteriga seotud laenumakseid ühisvara jagamisel arvestada, sest see
vähendab solidaarkohustust. Need maksed kajastuvad vara väärtuses, kui vara suhtes toimub enampakkumine ja hüpoteegipidaja nõue täidetakse. Kostja I vastuväited
2.Kostja I avaldas, et hagis esitatud rahalised nõuded võib rahuldada, aga ülejäänud osas palus kostja I jätta hagi rahuldamata. Kui kohus tunnistab lepingu kehtetuks, siis palus kostja I rahuldada kostja II vastuhagi. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Hageja nõue on aegunud, kuivõrd täitemenetlus algatati rohkem kui üks aasta pärast lepingu sõlmimist. Lisaks ei kahjustanud kostja I korteri tasuta üleandmisega teadlikult hageja huve. Lapsel on õigus kostjalt I ülalpidamist saada, kusjuures kokkulepe sõlmiti sellisel kujul eelkõige kostja II algatusel. Kostjal I oli võimalik tasuda elatist oma lastele ja abikaasale, kuivõrd kostja I äritegevus oli kasumlik ja kostjal I oli piisav sissetulek. 25. septembril 2020 sõlmisid kostjad uue elatise maksmise kokkuleppe, mille kohaselt kohustub kostja I tasuma 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni kostjate alaealiste laste täisealiseks saamiseni. Korteri võõrandamine avalikul enampakkumisel võib jätta lapsed elukohata. Kostja I ei saa jätta korterit endale, kuivõrd tal ei ole raha kostjale II hüvitise tasumiseks. Vastuhagis taotletud vara jagamise viis on põhjendatud, mh tuleb hüvitise suurus määrata arvestades vastuhagis loetletud asjaolusid. Kostja II vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja II avaldas, et hagis esitatud rahalised nõuded võib rahuldada, kuivõrd kostja II ei ole nendega seotud, aga ülejäänud osas palus kostja II jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja ja kostja I kanda. Kostjate abielu lahutati 16. mail 2016. Lisaks 22. aprilli 2016. a lepingule sõlmisid kostjad
29.aprillil 2016 abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, millega jagati abikaasade ühisomandis olevad äriühingute osalused. Need ühisvara jagamise lepingud moodustavad terviku ja nendest vaid ühe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel rikub kohus lepingute võrdsuse põhimõtet. Kostja I maksevõimelisust pärast lepingute sõlmimist tõendab elatiskokkuleppe täitma asumine, hageja ja teiste krediidiasutuste väljastatud laenude maht ja kostja I ainuomandisse jäänud äriühingute majandusnäitajad ühisvara jagamise lepingu sõlmimise seisuga. Võlausaldajad tekkisid kostjal I pärast ühisvara jagamist ja lahutust. Võib eeldada, et hageja hindas kostja I ja tema äriühingu varalist seisu enne, kui andis laenu. Samuti sõlmitaksegi elatise osas kokkuleppeid lähikondsete vahel, mistõttu viited sellele kui eritunnusele ei ole põhjendatud. Alates kokkuleppe sõlmimisest on kostja I tasunud kokkuleppe täitmisena ajavahemikus 22. aprillist 2016 kuni 1. jaanuarini 2019 24 880 eurot, kusjuures viimane ülekanne tehti 10. jaanuaril 2017. Jagades selle summa kolme lapse ja nelja aasta peale, on tulemuseks 172,77 eurot iga lapse kohta, mis on oluliselt alla seadusega kehtestatud elatise miinimummäära. Kostja II ei olnud nõus pakutud ühisvara jagamise viisiga. Kostja II vastuhagis esitatud nõuded on järgmised: 1) lõpetada ühisomand korterile, jätta korter kostja II ainuomandisse ja määrata kostjale I hüvitiseks 1582,71 eurot; 2) tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek korteri omanikukande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja II; 3) jätta kostja I ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-020305AK tulenev kohustus 22 823,53 eurot (seisuga 6. märts 2019. a) kostja II kanda; 4) jätta kostja I ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-260606KA tulenev kohustus 21 606,61 eurot (seisuga 6. märts 2019. a) kostja II kanda.
Kostja II palus jätta korteri tema ainuomandisse, et lapsed jääksid elama harjumuspärasesse keskkonda. Kostjal II on huvi jätta korter enda ainuomandisse koos oluliste osade ja päraldistega (hüpoteek ja laenu tagasimaksed Danske Bank A/S-le), sest laenulepingutest tulenevad kohustused on seotud korteriga. Oluline ei ole, kas Danske Bank A/S nõustub sellega, et laenulepingutest tulenev kohustus jääb ainult kostja II kanda. Ühisvara jagamisel tuleb aluseks võtta korteri maksumus 1. veebruari 2016. a seisuga, s.o 103 000 eurot. Kostjale I makstavast hüvitisest tuleb maha arvestada kostja II nõuded kostja I vastu.
16.detsembril 2016 müüs kostja II oma lahusvaraks oleva korteriomandi (kinke teel saadud) ja müügist saadud rahast 24 718,87 eurot tasus Danske Bank A/S-le kostja I eest. 20. detsembril 2016 tasus kostja II oma lahusvara arvel I OÜ-le 1033,35 eurot laenumaksena kostja I eest. Ajavahemikus 2. aprillist 2018 kuni 1. oktoobrini 2020 on kostja II tasunud oma lahusvara arvel kõik jagatava korteriga seotud laenumaksed kokku summas 9000 eurot. Seetõttu on kostjal II nõue kostja I vastu poole tasutud laenumaksete summa ulatuses, sest tegemist on solidaarkohustusega. Maakohtu otsused ja põhjendused
4.Harju Maakohus tegi 28. veebruaril 2019 õigeksvõtul põhineva osaotsuse, millega rahuldas hagis esitatud rahalised nõuded ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates 14. jaanuarist 2019 kuni kohustuse täitmiseni.
5.Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, tunnistas kehtetuks kostjate 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe ning kokkuleppe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud (leping) järgmises osas: p 4.1.1 osas, millega kostjad leppisid kokku, et korter jääb kostja II lahusvaraks; p-d 4.1.2–4.1.3 osas, millega kostjad leppisid kokku, et laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise kohustused on kostja I kohustused ja nende täitmise eest vastutab üksnes kostja I; p-d 5.1.1–5.1.3 osas, millega kostjad leppisid kokku, et kostja I kohustub oma lahusvara arvel alaealiste laste ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist 1000 eurot lapse kohta kuni nende täisealiseks saamiseni või kuni õpingute lõpetamiseni, kuid mitte rohkem kui lapse 21-aastaseks saamiseni, aga vaid osas, millega kostja I kohustus oma lahusvara arvel alaealiste laste ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määrast suuremas summas; p 6.1 osas, millega kostjad leppisid kokku, et kostja I tasub kostjale II majandamiskulude katteks ja muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni kostjate noorima lapse 21. aastaseks saamiseni. Kohus jagas kostjate ühisvara selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt, tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S laenulepingutest tulenevad nõuded ja üle jäävast müügitulemist pool antakse hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse. Kohus jättis kostja II vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus võrdselt kostjate kanda. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud. Tagasivõitmise nõude esitamise eeldused on täidetud, sest sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Kuigi puudub vaidlus selles, et hageja ja kostjale I kuuluv äriühing sõlmisid laenulepingud, mida kostja I käendas, siis ei anna see alust arvata, et kostja I oli lepingu sõlmimise ajal maksevõimeline. Kuivõrd käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, siis ei olnud hagejal kohustust kostja I krediidivõimekust kontrollida. Samuti ei ole võimalik asjaolust, et ühisvara jagamise lepinguga läksid neli äriühingut kostja I ainuomandisse, järeldada, et kostja I oli maksevõimeline. Maksevõime olemasolule ei viita ka elatise kokkuleppe täitmisena teatud summade tasumine. Kostja I sattus kohustuste rikkumisse üsna pea pärast lepingu sõlmimist ning pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja I on sõlminud kiirlaenulepinguid ja puuduvad regulaarsed laekumised. Kuivõrd kostjal I puudub vara, mille arvel nõudeid rahuldada, on lepinguga kahjustatud võlausaldajate
huve. Ka laenukohustuste jagamisega kahjustatakse võlausaldajate huve, sest see mõjutab kostja I nõuete täitmise võimalikkust. Kostja I poolt laenukohustuse enda kanda võtmine olukorras, kus ta vastusooritust saamata andis korteri kostja II ainuomandisse, on käsitatav varast olulisel määral loobumisena. Sellega, et kostjad on kokku leppinud seaduses sätestatud miinimummäärast enam kui neli korda suurema elatise suuruse, on välistatud või oluliselt vähendatud teiste kostja I võlausaldajate võimalused saada oma nõuded rahuldatud. Tähtsust ei oma see, et kostjad on menetluse ajal sõlminud uue laste ülalpidamiskokkuleppe, kuivõrd nimetatud kokkulepe ei oma tagasiulatuvat mõju (ega tühista seda) ega ole sõlmitud kõigi lepingus nimetatud laste osas. Leping on ka kostja II ülalpidamiskokkuleppe osas tühine, sest kostjal I puudub kostja II suhtes ülalpidamiskohustus, mistõttu on see kokkulepe sissenõudjate huve ebaproportsionaalselt kahjustav. Mis puudutab vara jagamist, siis kui kostja II ainuomandisse jääks korter väärtusega 130 000 eurot ja laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise kohustused kokku summas 39 477,28 eurot, tuleb kostjal II hüvitada kostjale I 45 261,36 eurot. Kui seda summat vähendada kostja II lahusvara arvel tasutud maksete võrra, siis on hüvitamisele kuuluv summa 15 009,14 eurot. Kostja II ei ole kinnitanud, et tal on majanduslik võimekus nimetatud summa kostjale I tasumiseks. Samuti ei võimalda asjaolu, et korteri näol on tegemist kostja II ja tema laste koduga, jätta ühisomandit hageja taotletud viisil lõpetamata. Lisaks ei ole vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagamisel tagatud hageja kui võlausaldaja nõude rahuldamine. Olukorras, kus kohus jätab korteri kostja II ainuomandisse ja mõistab kostjalt II kostja I kasuks välja hüvitise, puudub hagejal tagatis ja kindlus, et kostja II hüvitise tasumise kohustuse täidab. Apellatsioonkaebus
6.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni pd 3–5 ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega lõpetada ühisomand korteriomandile asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) koos osade ja päraldistega selliselt, et korter jääb kostja II ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitis 15 009,14 eurot; tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek korteri omanikukande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja II; jätta kostja I ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused laenusaajate omavahelistes suhtes kostja II kanda. Menetluskulud jätta hageja ja kostja I kanda. Maakohus ei arvestanud ühisvara jagamisel kostja II poolt lahusvara arvel tehtud kulutustega summas 30 252,22 eurot. Avaliku enampakkumise korral jääb kostja II ilma lahusvara arvel tehtud maksetest, seega ei vasta see kõige paremini kaasomanike huvidele. Kuigi kostjale II oli üllatuslik maakohtu käsitlus, et ühisvara väärtuse osas tuleb lähtuda korteri väärtusest 130 000 eurot, siis nõustub kostja II sellega ja on valmis tasuma ühisvara jagamisel kostjale I hüvitisena 15 009,14 eurot. Kostjale II on arusaamatu kohtu seisukoht kostja II majandusliku võimekuse osas tasuda hüvitist vähemalt eelnimetatud summas. 10. juuni 2020. a istungil arutasid pooled võimalikku kompromissi, milles kostja II tegi pakkumise tasuda hagejale 10 000 eurot. Kostja II kinnitab, et tal oli ning on endiselt majanduslik võimekus tasuda kostjale I hüvitis 15 009,14 eurot vähemalt ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuivõrd kostja I osas on maakohus teinud omaksvõtul põhineva osaotsuse, millega kostja II ei ole seotud, siis on maakohtu määratud menetluskulude võrdne jaotamine vähemalt selles osas ebaõige. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ühisvara jagati hagis taotletud viisil, jäeti vastuhagi rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldamata, rahuldab vastuhagi ühisvara jagamiseks ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõud jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja II vaidlustab maakohtu otsust osas, milles jagati kostjate ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) (korter) müüakse avalikul enampakkumisel ning tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S laenulepingutest tulenevad nõuded ning ülejäävast tulemist pool antakse hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse ning jäeti kostja II vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kostjate
22.aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkulepe ning kokkulepe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud tunnistati kehtetuks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
10.Üldjuhul on apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 71). Samas olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus seadusest tulenevat selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351), jättes kostjale II selgitamata, missuguseid asjaolusid ta peab tõendama enda seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks, siis andis ringkonnakohus kostjale II tähtaja vastuhagis esitatud PKS § 34 lg 2 järgi kvalifitseeritava nõude eelduste tõendamiseks ja asjaolude väljatoomiseks (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 195). Kostja II esitaski tähtaegselt 17. mai 2021. a menetlusdokumendis asjaolusid ja tõendeid, mida maakohtu menetluses ei esitatud. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased (TsMS § 238 lg 1) ning need tuleb TsMS § 652 lg 3 pst 2 tulenevalt võtta asja juurde.
11.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ühisvara jagamise viisi ning vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagamise korral omandiõiguse kaotamise eest makstava hüvitise suuruse üle. Maakohus leidis, et kostjate ühisvarasse kuuluv korter tuleb jagada hageja taotletud viisil selle avalikul enampakkumisel müümise teel, tulemi arvel tuleb rahuldada hüpoteegipidaja nõuded ja ülejäänud tulem jagada kostjate vahel võrdselt ning kostja I osa tulemist anda kohtutäituri käsutusse. Kolleegium on seisukohal, et ühisvara, mille jagamist praeguses asjas taotletakse, tuleb jagada kostja II vastuhagis taotletud viisil.
12.Kostja II leiab apellatsioonkaebuses, et ühisvara hulka kuuluva korteri jagamine avalikul enampakkumisel müümise läbi ei vasta kõige paremini poolte huvidele. Kolleegium nõustub kostja II seisukohaga, et võimalusel tuleb korter jagada selliselt, et see jäetakse kostjale II, pannes talle kohustuse maksta kostja I omandiõiguse kaotamise eest hüvitis.
12.1.Kolleegium selgitab, et ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 kohaselt abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi lõpetamise viise reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) § 77. Ühisvara hulka kuuluva eseme võib AÕS § 77 lg-t 2 arvestades jagada ka selliselt, et see jäetakse ühele abikaasadest, pannes talle kohustuse maksta teisele abikaasale välja tema osa rahas. Kui sissenõudja on esitanud hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, siis tuleb vara jagamise viisi valikul silmas pidada nii sissenõudja, võlgniku kui ka tema abikaasa huvisid.
12.2.Arvestades kõigi asjast puudutatud isikute huve, nõustub kolleegium kostja II seisukohaga, et sobivaim korteri jagamise viis oleks selle kostja II ainuomandisse jätmine, sest kostja II elab korteris koos tema ja kostja I ühiste lastega. Kohtupraktikas on kinnitatud, et kinnistu jagamise viiside üle otsustamisel saab arvestada asjaoluga, et kinnistul asuv elamu on nii poolte kui nende laste elukoht (Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-199-04, p 23). Kuigi sissenõudja huviks ühisvara jagamisel on, et võlgnik saaks raha, mille arvel oleks võimalik täita tema kohustus sissenõudja ees, siis ei ole selle huvi järgimiseks tingimata vajalik korteri müük avalikul enampakkumisel. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja materjalid maakohtu kartust, et kostja II hüvitamise kohustust ei täida. Samuti on kohtul võimalik otsuses TsMS § 445 lg 1 alusel ette näha otsuse täitmise kord, vältimaks eseme omandamist hüvitist maksmata (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1417, p-d 26.1–26.2).
13.Täiendavalt tuleb ühisvara jagamise viisi valikul aga silmas pidada, et kui kostja II soovib korterit endale, kuid ta ei suuda kostjale I tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisvara hulka kuuluva korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik. Ühtlasi tähendab see, et puudub sobivam ühisvara jagamise viis, mis annaks kohtule aluse keelduda hageja taotletud viisil ühisvara jagamisest.
13.1.Riigikohus on selgitanud, et kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma (Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13). Praegusel juhul on esimene tingimus täidetud, kuna kostja II esmane huvi on saada korter endale. Teise tingimuse kontrollimiseks tuleb välja selgitada, kui palju on kostja II valmis korteri endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab omandiõiguse kaotamise eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurusele.
13.2.Kostja II on menetluses väitnud, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvaral lasuvate kohustuste täitmiseks, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks ühisvaras oleva korteri kostja II ainuomandisse jätmise tõttu kostjal I tekkivat hüvitisnõuet vähendada. Kolleegium märgib, et kui ühisvarasse kuuluv asi jagatakse selle ühele abikaasale jätmisega ning üks abikaasa on kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, siis saab seda õiglase hüvitise, mis ühel abikaasal tuleb teisele abikaasale tasuda, määramisel arvestada. Kui abikaasa leiab, et seetõttu tuleks hüvitisnõuet vähendada, siis saab neid väiteid pidada PKS § 34 lg 2 järgse nõude esitamiseks tasaarvestusavaldusena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes) teise poole hüvitisnõudega (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828/113, p 21.1).
13.3.Maakohus on võtnud aluseks kinnisasja väärtuse (130 000 eurot), korterile seatud hüpoteegiga tagatud laenulepingutest tulenevad laenu tagasi maksmise kohustused (39 477,28 eurot), kostja II tasaarvestuseks esitatud nõude (30 252,22 eurot) ja leidnud, et isegi kui lugeda eeltoodud asjaolud tuvastatuks, oleks väljamõistetav õiglane hüvitis suurem, kui kostja II on nõus välja maksma (1509,14 eurot). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud lähtuma hüvitise, mida kostja II on omandi kaotuse eest valmis maksma, määramisel kostja II 10. juuni 2020. a istungil kompromissi korras pakutud summast 10 000 eurot. Kolleegium märgib, et ei
piisa sellest, kui pool avaldab, et on kompromissina valmis teatud summas hüvitise maksmiseks, vaid poolel tuleb kinnitada, milline on see hüvitise summa, mille ta on nõus omandi kaotuse eest tasuma. Samas jättis maakohus nõuetekohaselt välja selgitamata, kui palju on kostja II valmis ja võimeline korteri talle jätmise eest hüvitist maksma (vt Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 25). Ringkonnakohus kõrvaldas kohtuistungil maakohtu eksimuse, tehes kostjale II ettepaneku teatada, milline on maksimaalne hüvitise summa, mille ta on nõus kostjale I ühisomandi osa kaotuse eest tasuma (kd II, tl 194 pöördel). Kostja II on nii 17. mai 2021. a seisukohas kui ka 29. juuli 2021. a e-kirjas kinnitanud, et ta on valmis ja võimeline tasuma kostja I osa eest hüvitist 28 283,94 eurot (kd III, tl 2 ja 46).
14.Kuivõrd maakohus jättis kindlaks tegemata, millises summas hüvitise tasumiseks on kostjal II võimekus, siis jättis maakohus ka sisuliselt hindamata kostja II esitatud ühisvara jagamisega seotud varalised nõuded ning selle, kui suurt hüvitist omandi kaotuse eest tuleb pärast vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestust tegelikult maksta. Eelnevat arvestades selgitab kolleegium välja, kas väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud.
14.1.Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt ei saa kostja II rahalisi nõudeid ühisvara jagamisel arvesse võtta seetõttu, et kostja II ei tuginenud neile ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel. Kolleegium märgib, et kostja II on teinud tema poolt asjas esile toodud kulutused, mida ta palub omandi kaotuse eest makstava hüvitise määramisel arvestada, pärast vaidlustatud otsusega kehtetuks tunnistatud 22. aprillil 2016 sõlmitud lepingut.
14.2.Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on leidnud, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-138-14, p 13). Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti kostjate abielu 10. septembril 2005 ja see lõppes lahutusega
16.mail 2016. Enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS. Kostja II väiteid kostjale I tagatava hüvitise vähendamise osas tuleb hinnata PKS § 34 lg 2 kontekstis, mille kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (vt ka Riigikohtu
13.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 30).
14.3.Kolleegium selgitab, et vastavalt PKS1995 § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Abikaasade ühisvaraks ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
15.Kostja II on tuginenud sellele, et ta müüs 16. detsembril 2016 talle kuuluva KKK, Tallinn asuva korteri ja sai müügi eest 24 718,87 eurot, mille ta maksis Danske Bank A/S-le kostja I eest laenulepingu nr EEL-230306AK ennetähtaegseks lõpetamiseks.
15.1.Kolleegiumi hinnangul saab asjas esitatud materjalidest järeldada, et kostja II on laenulepingust nr EEL-230306AK tuleneva kohustuse täitnud oma lahusvara arvel. Kostja II tõendas korteri müügi-, ühishüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepinguga, et kostja I ostis KKK–174 asuva korteri 2. märtsil 2005 (kd III, tl 4–6), s.o enne abielu sõlmimist. Samuti kinnitab kostja II esitatud kinke- ja asjaõigusleping, et kostja I kinkis 29. mail 2007 nimetatud korteri kostjale II (kd III, tl 27–28). 16. detsembril 2016 sõlmitud KKK–174 asuva korteri müügi- ja asjaõiguslepingu p 4.1 järgi müüs kostja II nimetatud korteri hinnaga 41 500 eurot, kusjuures p-s 4.2.1 on kokku lepitud, et notar edastab ostuhinnast hoiustatud rahast 24 718,87 eurot Danske Bank A/S Eesti filiaali kontole selgitusega „Laenulepingu nr EEL-230306AK ennetähtaegne lõpetamine“ (kd I, tl 144 pöördel). Hageja väidab, et kuivõrd kostja II täitis kohustuse kinke eest, mille kostja II sai kostjalt I, siis ei saa seda ühisvara jagamisel arvesse võtta. Kolleegium sellega ei nõustu. PKS1995 § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara mh tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Seega oli korter asukohaga KKK–174 selle müümise hetkel kostja II lahusvaras, mistõttu saab ka selle arvel saadud raha pidada kostja II lahusvarasse kuuluvaks. Kolleegiumi arvates ei muuda järeldust ka hageja viide sellele, et kõnealusele korterile seatud hüpoteegi summa oli väidetavalt suurem kui korteri väärtus.
15.2.Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid 23. märtsil 2006 laenulepingu nr EEL-230306AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga AAA, Tallinn ostuhinna tasumiseks ja sisustuse ostu finantseerimiseks (kd III, tl 14). Vaidlust ei ole selle üle, et laenulepingust nr EEL-230306AK tulenev kohustus on kostjate solidaarkohustus (vt ka hageja 24. mai 2019. a menetlusdokumendi p-d 2.2 ja 2.6; kd I, tl 167 pöördel ja 168), nagu tuvastas ka maakohus.
16.Lisaks on kostja II märkinud, et ta on teinud Danske Bank A/S Eesti filiaalile ajavahemikus 2. aprill 2018. a kuni 20. aprill 2021. a oma lahusvara arvel laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel tagasimakseid kokku 10 800 eurot.
16.1.Kolleegium on seisukohal, et kostja II on laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL260606KA alusel võetud laenu tagasimaksmise kohustust täitnud oma lahusvara arvel. Kostja II on pangakonto väljavõtetest nähtuvalt tasunud tagasimaksed pärast kostjate abielusuhete lõppemist (kd III, tl 32–34). Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 14). Samuti ei ole hageja esitanud vastuväiteid kostja II avaldatule, et ta on teinud laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA täitmiseks makseid 10 800 euro ulatuses.
16.2.Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid 2. märtsil 2005 laenulepingu nr EEL-0203050AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga KKK–174, Tallinn ostuhinna osaliseks tasumiseks ja renoveerimistööde finantseerimiseks (kd III, tl 9). Samuti, et kostja I ja AS Sampo Pank vahel 26. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu nr EEL-260606KA alusel võttis kostja I laenu kinnistu asukohaga UUU ostuhinna tasumiseks (kd III, tl 20). Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et laenulepingutest nr EEL-0203050AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused kuuluvad kostjate ühisvara hulka.
16.3.Hageja on tuginenud sellele, et korteri asukohaga AAA, Tallinn seotud laenumakseid ei saa ühisvara jagamisel arvestada, sest need kajastuvad korteri väärtuses, kui korteri suhtes toimub enampakkumine ja hüpoteegipidaja nõue täidetakse. Kolleegium märgib, et tasaarvestus saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui ühisvara jagatakse vastuhagis taotletud viisil, millisel juhul ei müüda korterit enampakkumisel, vaid jäetakse see kostja II ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Sellisel juhul hüpoteegipidaja nõuet ei täideta, vaid kostja II on palunud jätta laenulepingutest tulenevad kohustused sisesuhtes tema kanda.
Kui kohus valib kaasomandi lõpetamise viisiks enampakkumise, ei oma tasaarvestusavaldus tähtsust, sest enampakkumise tulemi jagamisel ei ole vastastikuseid nõudeid. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, st nõuded peavad eksisteerima samade poolte vahel. Seega peaks kostjal I olema õigus täita nõudele vastav kohustus kostjale II. Korteri avalikul enampakkumisel ei teki sellist õigust poole saadud tulemi suhtes. Kui asi müüakse kohtutäituri kontrolli all, siis ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes tagastab vajalike kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades kostjatele.
17.Täiendavalt tugines kostja II maakohtu menetluses sellele, et ta tasus 20. detsembril 2016 oma lahusvara arvel I OÜ-le 1033,35 eurot laenumaksena kostja I eest. Kostja II jäi selle juurde ka apellatsioonkaebuses. Hageja vastuväite kohaselt ei ole kõnealuse kohustuse puhul selge, millise vara arvel see on tasutud. Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja II on ringkonnakohtule esitatud 17. mai 2021. a menetlusdokumendis loobunud sellele asjaolule tuginemisest, siis ei ole enam vaidluse all, et kõnealust makset ei saa õiglase hüvitise, mis kostjal II tuleb kostjale I omandiõiguse kaotuse eest tasuda, määramisel arvestada.
18.Eeltoodust tulenevalt kasutas kostja II ühisvaral lasuvate kohustuste täitmiseks oma lahusvara, tasudes Danske Bank A/S Eesti filiaalile laenulepingu nr EEL-230306AK alusel 24 718,87 eurot ning tehes ajavahemikus 2. aprill 2018. a kuni 20. aprill 2021. a makseid laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku 10 800 eurot. Kuivõrd PKS-s ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades (vt ka Riigikohtu
25.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 14). Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega on kostjal II kostja I vastu nõue kokku summas 17 759,43 eurot (= 12 359,43 + 5400), mille hüvitamist ta võib nõuda ühisvara arvel.
19.Kostja II on vastuhagis palunud jätta laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL260606KA tulenevad kohustused, milliste tagamiseks on seatud korterile hüpoteegid, kostjate omavahelises suhtes kostja II kanda. Maakohus leidis sarnaselt hagejaga, et kõnealused kohustused tuleks praegusel juhul tingimata täita. Kolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu.
19.1.Kohustusi võib PKS § 38 järgi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Hageja on väitnud, et on ebaselge, kas võlausaldaja nõustub sellega, et laenukohustused jäävad ainult kostjale II. Kolleegium selgitab, et kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte abikaasat vastutusest võlausaldaja ees. Samas on võimalik võlausaldaja nõusolekust olenemata reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Praegusel juhul ongi kostja II palunud jätta laenukohustused kostjate omavahelises suhtes kostja II kanda.
19.2.Kolleegiumi hinnangul ei anna vastuhagi rahuldamata jätmiseks alust ka hageja väide, et laenukohustuste kostjale II jätmine kahjustab hageja huve. Hageja ja maakohus viitasid Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kui sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja abikaasade ühisvara hulka kuuluv kinnisasi on otsustatud jagada kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel, ei ole põhjust jätta abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustust endiselt kehtima ning jagada seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes
(Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 15). Kolleegium märgib, et kostja II vastuhagi rahuldamise korral ei jagata korteriomandit avalikul enampakkumisel müümise teel, seega ei käsitle viidatud kohtulahend praeguse asjaga sarnast olukorda. Lisaks, kuigi pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist abikaasade vahel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt, läheb solidaarkohustuse täitnud abikaasale VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt ka Riigikohtu
7.aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).
20.Kolleegium teeb järgmisena kindlaks hüvitise suuruse, mida kostja II peab kostjale I tasuma, kui korter ja sellele seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustused jäävad ühisvara jagamisel kostjale II.
20.1.Kolleegium selgitab, et kaasomandi lõpetamisel asja ühele kaasomanikule jätmisel tuleb kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust väärtusest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et korteri väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1307, p 13). Kostja II ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et jagatava korteri väärtus on viimaste andmete järgi 130 000 eurot. Seega tuleb lähtuda nimetatud summast.
20.2.Kui laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kostjate ühised kohustused jäävad kostjale II, siis väheneb selle võrra kostjale I omandi kaotuse eest makstav kompensatsioon. Kostja II on esile toonud, et 26. aprilli 2021. a seisuga oli täitmata laenukohustus panga ees laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku 37 913,26 eurot (kd III, tl 30–31). Kuivõrd kostja I vabaneb kostjate omavahelises suhtes laenukohustusest ja edasi peab seda täitma üksnes kostja II, siis tuleb korteriomandi väärtusest 130 000 eurot maha arvata 37 913,26 eurot (täitmata laenukohustus panga ees), s.o 92 086,74 eurot, millest kostjale I tuleb hüvitist maksta pool ehk 46 043,37 eurot.
20.3.Viimati nimetatud summast tuleb täiendavalt maha arvata 17 759,43 eurot, millises ulatuses on kostjal II kostja I vastu PKS § 34 lg 2 järgne nõue. See teeb enamsaadud ühisvara arvel hüvitise suuruseks 28 283,94 eurot. Kuna väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud (vt käesoleva otsuse p 13.3), siis on korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik.
20.4.Kolleegium selgitab, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega tuleb kostjalt II välja mõista enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 28 283,94 eurot ja kohustada kostjat II andma nimetatud summa hageja kasuks täitemenetlust täiteasjas nr 022/2018/223 läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse, nagu on täpsustanud oma nõuet ka kostja II 29. juuli 2021. a e-kirjas (kd III, tl 46).
21.Täiendavalt on hageja tuginenud sellele, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada praeguses asjas hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsima jäämisega. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu.
21.1.Kolleegium märgib, et maakohus on 17. jaanuari 2019. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse osaliselt ning seadnud kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks korterile, mis on
pärast maakohtu otsusega kostjate 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist kostjate ühisvaras (selles osas on maakohtu otsus jõustunud). Kohtulik hüpoteek tagab hageja rahalist nõuet kostja I vastu, mis rahuldati maakohtu 28. veebruari 2019. a osaotsusega. Hageja väitel ei ole nimetatud osaotsust kohtutäiturile täitmiseks antud (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 194 pöördel).
21.2.Kolleegium leiab, et hageja huvid on vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagades piisavalt kaitstud. Kolleegium selgitab, et kui ühisvara jagamisel saab korteri ainuomanikuks kostja II, siis tuleb kostjal II tasuda kostjale I omandi kaotuse eest hüvitis, mis vastab kostja I osale korterist. Hagejal on võimalik oma nõue täita nimetatud hüvitise arvel. Sama olukord oleks ka siis, kui hageja pöörab kohtuliku hüpoteegi alusel sissenõude kostja I osale ühisomandist, sest ka siis tuleb ühisvara TMS § 14 lg 2 järgi jagada. Ühisvaras oleva korteri võib jagada selliselt, et see jääb ühele abikaasadest teisele abikaasale hüvitise maksmise kohustuse vastu (AÕS § 77 lg 2 koosmõjus PKS § 37 lg-ga 3).
21.3.Kolleegium on lisaks seisukohal, et praeguses asjas hagi tagamise raames seatud kohtulik hüpoteek ei saa anda hagejale eelisõigust teiste kostja I võlausaldajate ees. Hageja esitas TMS § 187 järgi hagi kostjate vastu, nõudes mh ühisvara jagamise tagasivõitmist, et pöörata sissenõue kostja I osale ühisomandist. Vara tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed on sätestatud TMS §-s 195. TMS § 195 lg 1 teise lause kohaselt korraldab kohtutäitur kostjalt II tema käsutusse kostja I omandi kaotuse eest välja mõistetava hüvitise jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Seega on eesõigus tulemile sellel sissenõudjal, kes esitas oma nõude varem.
22.Kuivõrd kolleegium jätab korteriomandi kostjale II, siis asendatakse kohtulahendiga kostja I tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, nagu on taotlenud kostja II. Pooled on leidnud, et põhjendatud on hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 195 pöördel). Praegusel juhul saab korterit kostjale II jättes temalt samal ajal hüvitis (täitedokumendina) välja mõista seetõttu, et kostja II on ise nõudnud korterit endale hüvitise väljamõistmise vastu (vt ka Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 25.1 ja 26). Sellega välditakse nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata.
23.TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused (vt ka TsMS § 445 lg 2). Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõude kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on 17. jaanuari 2019. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning kandnud korterile kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke ja seadnud kohtuliku hüpoteegi summas 37 636,47 eurot hageja kasuks (kd I, tl 77–79). Arvestades seda, et pooled on nõustunud hagi tagamise abinõu jõusse jätmisega (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 194 pöördel) ning abinõu kehtima jäämine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks, jätab kolleegium 17. jaanuari 2019. a hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse. Kuivõrd aga hagi tagamise abinõudega on tagatud kostja I kohustus hageja ees ning kolleegium jätab korteri kostja II ainuomandisse, siis määrab kolleegium resolutsioonis, et hagi tagamisena seatud abinõud kuuluvad kostja II korteri ainuomanikuna kinnistusraamatusse sisse kandmisel tühistamisele.
Menetluskulude jaotus
24.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Vastuhagi rahuldamise osas tuleb lähtuda TsMS § 162 lg-st 1. Hagi osalise rahuldamise osas lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust.
25.Esmalt võtab kolleegium seisukoha maakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas.
25.1.Kostja II heidab maakohtule ette kõigi menetluskulude võrdselt kostjate kanda jätmist olukorras, kus kostja I osas on maakohus teinud omaksvõtul põhineva osaotsuse, millega kostja II ei ole seotud. Kolleegium nõustub kostja II etteheitega. TsMS §-i 165 (menetluskulude jaotus kaashagejate või -kostjate vahel) ei saa kohaldada, kui sama asja raames lahendatakse sama hageja sõltumatuid nõudeid eri kostjate vastu. Maakohus menetluskulude jaotamisel sellega ei arvestanud. Maakohus tegi 28. veebruaril 2019 õigeksvõtul põhineva osaotsuse, millega rahuldas hagis esitatud võlgnevuse nõude kostja I vastu ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates 14. jaanuarist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jaotas maakohus lõppotsuses, millega jättis hageja kõigi nõuete menetlemisega seotud kulud võrdselt kostjate kanda. Kolleegiumi hinnangul oleks maakohtul tulnud kostja I vastu esitatud rahalise nõude osas otsustada kulude jaotus vastavalt tema suhtes tehtud nõude lahendamisele. Kuivõrd õigeksvõtul põhineva osaotsusega hageja nõue rahuldati, siis peaksid üldjuhul jääma sellega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda. Samas võimaldab TsMS § 168 lg 6 otsustada, et hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuivõrd hageja otsis kohtuvälist lahendust, nõudes kohustuse täitmist (vt nt hageja 26. märtsi 2018. a teatis ja e-kiri; kd I, tl 12 ja 74), kuid kostja I vaatamata sellele kohustust ei täitnud, siis ei ole hagi esitamine TsMS § 168 lg 6 tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta hageja kanda.
25.2.Hageja esitas hagis kolm nõuet (tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue ja ühisvara jagamise nõue mõlema kostja vastu ning rahaline nõue üksnes kostja I vastu). Kolleegiumi hinnangul moodustab hageja rahaline nõue hinnanguliselt 30% kõigist nõuetest ning kumbki mitterahaline nõue hinnanguliselt 35% kõigist nõuetest. Kuivõrd tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue kostjate vastu ja rahaline nõue kostja I vastu rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 65% ulatuses kostjate kanda selliselt, et sellest 35% jätta võrdsetes osades kostjate kanda ja 30% jätta kostja I kanda. Kostja I vastu esitas hageja kolm nõuet, millest kuulub rahuldamisele kaks, mistõttu jääb kostja I enda kanda tema kuludest 65% ja hagejal tuleb hüvitada 35%. Kostja II vastu esitas hageja kaks nõuet, millest rahuldamisele kuulub üks. Vastuhagi rahuldamise tõttu jääb maakohtus kantud kostja II riigilõiv hageja kanda ja muudest menetluskuludest 50% kostja II kanda ja 50% hageja kanda.
26.Kuivõrd apellatsiooniastmes oli vaidluse all vaid ühisvara jagamine ning kostja II apellatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda.
27.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
28.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.