Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 19. september 2025
Tsiviilasja number
2-24-401
Tsiviilasi
Aiandusühistu Adonis ja Salvia hagi Marina Nilssoni vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
9161,67 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. märtsi 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Nilssoni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (kostja): Marina Nilsson (ik:XXXXXXXXXXX), esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja (hageja): Aiandusühistu Adonis ja Salvia (rk: 80038583), esindaja advokaat Kai Villman
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. märtsi 2025 otsuse resolutsioon muutmata. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Välja mõista Marina Nilssonilt Aiandusühistu Adonis ja Salvia kasuks menetluskulud 477,40 eurot.
4.Marina Nilsson on kohustatud tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 477,40 eurot viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Jätta asja materjalide juurde võtmata Marina Nilssoni poolt apellatsioonkabusele lisatud tõendid nr 1-11 ja lugeda need tagastatuks Marina Nilssonile.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aiandusühistu Adonis ja Salvia (hageja) esitas 09.01.2024 maakohtule Marina Nilssoni (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks võlg 11 358,38 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja, kes oli XXXXXXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) omanik, vahel sõlmitud 15.06.2013 leping elektrienergia tarnimise ja kasutamise kohta (edaspidi pooltevaheline leping), millega hageja kohustus müüma elektrit ja osutama võrguteenust ning kostja kohustus maksma kasutatud elektrienergia eest igakuiselt vastavalt elektriarvesti näitudele. Kinnistule oli paigaldatud elektriarvesti Actaris Ace 3000, seeria nr 0708471. 04.06.2022 fikseeriti arvesti näiduna 158 948 kWh. Kostja poolt hagejale esitatud viimane näit oli 15 442 kWh ehk vahe oli kümnekordne. 2022. a augustis toimus elektriarvesti vahetus. Eemaldatud arvesti näitudena fikseeriti I tariifi näit 159 736 kWh ja II tariifi näit 4 kWh. Peale arvesti vahetamist on kostja esitanud näidud korrektselt ning tasunud vastavalt tarbimisele. Hageja nõue tuleneb perioodist 06.01.2015–28.08.2022. Kostja on perioodil 06.01.2015–28.08.2022 esitanud elektriarvesti näitusid hagejale teadlikult süstemaatiliselt ebaõigesti, millest tulenevalt ei ole kostja tasunud hagejale tegeliku elektritarbimise eest. 10.08.2022 kell 18.33–19.18 tehti kostja juuresolekul tema elektriarvesti kontrollmõõtmine. Kontrollmõõtmise alguses oli arvesti näit 159 606 ja lõpetamisel 159 609. Kontroll näitas, et arvestil ei ole komakohti, vaid tegemist on täisarvuga, mis tuleb esitada hagejale arvestil oleval kujul. Kuna kostja on esitanud näidud selliselt, et viimast numbrit ei märkinud (pidades seda peale komakohta olevaks arvuks), on esitatud näidud tarbimisest 10 korda väiksemad. Hageja esitas 10.09.2023 kostjale arve nr 2420 summas 11 358,38 eurot ja 11.12.2023 andis tähtaja kuni 22.12.2023 nõude tasumiseks või läbirääkimiste alustamiseks. Arve on tasumata. Võlg on arvestatud lähtudes eeldusest, et näidud peaksid olema esitatust 10 korda suuremad. Hageja vaidles kostja aegumise vastuväitele vastu, leides, et kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ja aegumine tuleb jätta võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Alternatiivselt saab tuvastada, et rikkumine on tahtlik ning kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 kohast kümneaastast tähtaega. Kostja kohustus igakuiselt esitama näidu ja tasuma tarbitud elektrienergia eest. Ei ole eluliselt usutav, et kostja korduvalt eksis viimase numbri esitamata jätmisel või ei teadnud, millise numbri ta peaks esitama. Küsimuste tekkimisel oli kostjal võimalus pöörduda hageja poole, et näitudes õigele arusaamisele jõuda.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja juhatuse liikmed on arvesti näitu igal aastal kontrollinud ega ole kuni 2022. a sügiseni mingeid erinevusi leidnud. Hageja arusaam, et kui arvestil puudus komanäidik, siis vähendas kostja näitusid kümme korda, on ekslik. 2012. a-l
2
eelmiselt omanikult arvestit vastu võttes oli näit 2571 kWh ehk ka eelmise omaniku ajal fikseeriti arvestil neli numbrit. Kui 2017. a-l ületasid näidud 10 000 kWh, siis hakati fikseerima viit numbrit. Hageja nõudele kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg ning nõue on suures osas (v.a 2023., 2022. ja 2021. a eest) aegunud. 2023. a eest on kostja tasunud kõik arved täielikult, 14.10.– 05.12.2022 on kostja maksnud 304 eurot. Kostja oli nõus vaidluse lõpetamiseks maksma 2021. a eest hageja tabeli alusel 2196,71 eurot (1294,02 + 432,90 + 569,79).
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 27.03.2025 otsusega hagi ning mõistis M. Nilssonilt välja Aiandusühistu Adonis ja Salvia kasuks 11 358,38 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda ning maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 1104,80 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja kostja väitel tõendanud, et kostjale oleks perioodil jaanuar 2015 – august 2022 selgitatud arvestil numbrite vaatamise ja esitamise korda ja/või tehtud selles osas etteheiteid. Kohus leidis, et eeltoodu ei anna alust tõlgendada lepingu p-i 3.3 kostja nägemuse järgi. Kostjal oli kohustus tasuda elektri eest vastavalt arvesti näidule. Kostja fikseeris näidu teadlikult valesti. Arvesti tablood vaadates pidi kostja mõistliku isikuna aru saama, et esitada tuleb kõik arvestil olevad numbrid. Kohus nõustus hagejaga, et aastate viisi selliselt lepingu eiramine on pahatahtlik ja toob kaasa kostja kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamise väite rahuldamata jätmise. TsÜS § 146 lg-t 1 ja VÕS § 6 lg-t 2 arvestades on tegemist tahtliku lepingurikkumisega, mis on hea usu põhimõtte vastane, ehk nõudele kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg, mille tulemusena kostja ei saa nõude (tekitatud võla) tasumisest vabastust aegumise alusel. 04.06.2022 seisuga oli näit 158 948 kWh. Kostja pole vaidlustanud, et sellele eelnevalt teatas ta näidu 11.12.2021 ja see oli 14 955 kWh. Tuleb eeldada, et tarbimine toimus ka 11.12.2021–04.06.2022, kuid ei ole eluliselt usutav, et 6,5 kuu jooksul oli tarbimine 143 993 kWh ehk keskmiselt 22 152 kWh kuus. Ilmselgelt on kostja 11.12.2021 esitanud vale näidu. Kohus lähtus kostja kinnitusest, et ta on näitusid ühetaolisel viisil esitanud kogu aeg, seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et kostja on pikemaaegselt, teadlikult esitanud näitusid valesti. Mis puudutab poolte väiteid tegeliku tarbimise kohta, siis kinnistul asuva elamu müügikuulutusest saab järeldada, et tegemist on aiandusühistu tavapärastest suvemajakestest selgelt mahukama ehitisega, mille elektrikulu pole kindlasti tagasihoidlik ega võrreldav ainult suviseks elamiseks kohandatud kerghoonestuse tarbimisega. Müügikuulutuse kohaselt on elamu köögis elektripliit, sooja vett saadakse boileriga ja elamus on elektriküte. Nõude aluseks on arve nr 2420 summas 11 358,38 eurot. Nõude selguse huvides tulnuks arvutuskäik esitada selgelt hagis. Samas nõue seondub elektrienergia tarbimise ja elektrienergia edastamise teenuse saamisega kostja poolt 06.01.2015–28.08.2022 ning on hageja poolt lahti seletatud menetluse käigus esitatud tabelis ja on olnud kostjale arusaadav.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Nilsson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27.03.2025 otsuse tühistamist osaliselt, osas, mis puudutab kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamata jätmist ja
3
menetluskulusid, ning uue otsuse tegemist, millega kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega ja mõista M. Nilssonilt välja Aiandusühistu Adonis ja Salvia kasuks 2196,71 eurot (võlg 2022. a juuni seisuga, s.o 2021. ja 2022. a eest hageja tabeli järgi). Menetluskulud jagada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb asjas kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Maakohtu järeldus kohustuse tahtliku rikkumise kohta ei põhine ühelgi tõendil. Kostja on esitanud kohtule faktid, mis näitavad, et kostja täitis kohustust tasuda tarbitud elektri eest arvesti näitude järgi heauskselt. Kostja oli kindel, et teatab hagejale õiged näidud, kuivõrd hageja juhatus kontrollis näitu igal aastal ja seetõttu ei tekkinud kostjal kahtlust näitude õigsuses; 2) kui hageja juhatus 2022. a suvel vahetus, otsustati ümber arvutada kõik kostja elektrinäidud ajavahemikus veebruar 2015 – august 2022. Seejuures võeti arvesse mitte näitude viis esimest numbrit, vaid kuus numbrit. Veel 2020. a-l toetus raamatupidaja näitude esimesele viiele numbrile. Sellest tulenevalt on kostjale esitatud nõude arvestus ebaselge. Kostja nõustus tasuma hageja tabeli alusel kolmeaastase aegumistähtaja piires 2196,71 eurot (1294,02 + 432,90 + 569,79).
5.Aiandusühistu Adonis ja Salvia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja vastu, et kostja tunnistab nõuet summas 2196,71 eurot, kuid 2196,71 eurot on ainult 2021. a võlg (1294,02 + 432,90 + 569,79); 2) palub hageja jätta apellatsioonkaebusega esitatud uued väited ja tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta; 3) jättis kohus TsÜS § 146 lg 1 koostoimes VÕS § 6 lg-ga 2 õigesti kohaldamata. Kohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid. 4) jääb hageja 31.05.2024 tehtud kompromissettepaneku juurde ehk kompromissi summa on 5845,54 eurot, millele lisandub 1⁄2 riigilõivust ja seniajani kantud kohtuvälised kulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Asja materjalide kohaselt osutas hageja pooltevaheline lepingu alusel kostjale võrguteenust ja müüs elektrienergiat ning kostja kohustus tasuma tarbitud elektrienergia eest igakuuliselt elektriarvesti näitude alusel. Hageja nõuab kostjalt elektrienergia võlgnevuse tasumist perioodi 06.01.2015-01.09.2022 eest, kuna kostja edastas hagejale tarbitud elektrienergia arvesti näidud, millel jättis märkimata näidu viimase numbri. Seetõttu tasus kostja vaidlusalusel perioodil elektrienergia eest 10 korda väiksemas ulatuses. Maakohus tuvastas, et kostja tasus elektrienergia eest kuni 2022 suveni panga kaudu ning märkis maksekorralduses oma tarbitud elektrienergia arvesti näidud. Nimetatud faktilist asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Seega on hageja esitatud tabelis (dtl 55) kajastatud võlgnevuse arvestuses lähtutud kostja poolt maksekorralduses märgitud tarbitud elektrienergia näitudest ning 2022 augustis kostja kinnistul toimunud elektrienergia mõõturi vahetuse aktis 4
(hagi lisa 3) fikseeritud elektrienergia näidust 159 736 kW/h. Maakohus lähtus hagi rahuldamisel põhjendatult nimetatud tõenditest ning põhjendas, miks ta kostja väidetega ei arvesta (maakohtu otsuse p-d 6-7 ja 9-11). Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).
8.Kostja peamine etteheide apellatsioonkaebuses on aegumise sätete ebaõige kohaldamine maakohtu poolt. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga osaliselt ja põhjendab seda alljärgnevalt. Pooltevahelise lepingu p 3.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale tarbitud elektrienergia eest iga kuu elektriarvesti näitude alusel. Seega oli tarbitud elektrienergia tasumise kohustuse näol tegemist korduva kohustusega ning sellest tulenevate nõuete aegumist reguleerib TsÜS § 154 ja mitte maakohtu viidatud TsÜS § 146 lg 1. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154 kohaldamist on Riigikohus käsitlenud 12.11.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Maakohus jättis TsÜS § 146 lg 1 kohaldamata, kuna selles sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg on VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest vastuvõetamatu. Ringkonnakohus ei nõustu selle maakohtu seisukohaga. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Heas usus käitumine VÕS § 6 lg 1 tähenduses tähendab ka seda, et võlasuhte pooled ei tohi käituda teineteise suhtes vastuoluliselt. Kostja on maakohtu menetluses tuginenud sellele, et hageja juhatuse liikmed on iga aasta kõikide ühistu liikmete arvestite näidud üle kontrollinud ning alates 2015 aastast kuni 2022 sügiseni ei ole talle mingeid pretensioone esitanud. Kostja nimetatud seisukoht on kooskõlas pooltevahelise lepingu p-s 2.1 sätestatuga, mille kohaselt on hageja kohustuseks kontrollida ja plommida tarbija majades kaitselüliteid ja elektriarvesteid ning registreerida kontrollnäitusid tarbija majades. Sellele kostja seisukohale ei ole hageja menetluse kestel vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kui hageja oleks oma lepingust tulenevaid kohustusi hoolikalt täitnud, oleks kostja poolt ebaõigete elektrienergia arvesti näitude esitamine pidanud ilmnema varem kui ca kaheksa aasta möödudes. Seetõttu puudus maakohtul alus heita kostjale ette hea usu vastast käitumist. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 6 lg-s 2 sätestatut, kui leidis, et hea usu põhimõtte vastase käitumise tõttu on kostja rikkunud pooltevahelist lepingut tahtlikult ning seetõttu kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg.
9.Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Võlgnevuse arvestuse (dtl 55) kohaselt on kostja teinud hagejale elektrienergia eest 2015. a 5 makset, 2016. a 4 makset, 2017. a 7 makset, 2018. a 7 makset 2019.a 5 makset, 2020. a 7 makset, 2021. a 4 makset ja 2022. a 4 makset. Õigustatud isikule võlgnetava osalise tasumine on käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 tähenduses. Kostja poolt hagejalt perioodil 2015-2022 tehtud 43 maksega on kostja nõuet tunnustanud. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 nõude tunnustamisega aegumine katkeb ja algab uuesti tunnustamisele järgnevast päevast tervikuna.
5
Kuna kostja on eelmärgitud maksetega hageja nõuet tunnustanud ja aegumine on seetõttu korduvalt katkenud, siis ei olnud TsÜS §-s 154 ettenähtud 3-aastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks 09.01.2024 möödunud. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb seetõttu muuta.
10.Lõppkokkuvõttes on maakohus hageja nõude põhjendatult täies ulatuses rahuldanud. Kostja on jätnud aegumise katkemise tähelepanuta ja seetõttu ekslikult leidnud, et ta peab tasuma elektrienergia võlgnevust üksnes 2021, 2022 ja 2023 aasta eest (hageja nõudis võlga kuni 01.09.2022).
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema menetluskulud õigusabikulust. Hageja lepinguline esindaja on tutvunud apellatsioonkaebusega ning koostanud sellele vastuse ja kulutanud selleks 3,5 tundi. Lähtudes õigusteenuse hinnast 110 eurot/h (lisaks käibemaks), moodustab lepingulise esindaja tasu kokku 477,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulu 477,40 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning see tuleb kostjalt välja mõista.
12.Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 peab uue asjaolu ja tõendi lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 633 lg 5 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud seni esitamata tõendid (lisad nr 1-11), kuid ei ole nende lubatavust põhjendanud ega märkinud ka seda, miks ta ei esitanud neid maakohtu menetluses. Hageja vaidleb uute tõendite asja materjalide juurde võtmisele vastu. Kuna kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid maakohtu menetluses ja hageja vaidles kostja taotlusele vastu, siis jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid asja materjalide juurde võtmata ja loeb need tagastatuks hagejale.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.