Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
2-24-401
Otsuse kuupäev
Tartu, 25. veebruar 2026
Kohtukoosseis
Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Aiandusühistu Adonis ja Salvia hagi Marina Nilssoni vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Nilssoni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
9161 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aiandusühistu Adonis ja Salvia, seaduslik esindaja Alla Lobina Kostja Marina Nilsson, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
2-24-401 Hagis esitatud asjaolude järgi sõlmisid pooled 15. juunil 2013 elektrienergia tarnimise ja kasutamise lepingu (leping), millega hageja kohustus müüma kostjale elektrit ja osutama võrguteenust ning kostja kohustus hagejale maksma tarbitud elektrienergia eest iga kuu elektriarvesti näitude alusel. Kostja esitas ajavahemikul 6. jaanuar 2015 – 28. august 2022 elektriarvesti näidud hagejale valesti, jättes märkimata elektriarvesti kuuekohalise näidu viimase numbri. Seetõttu olid esitatud näidud tarbimisest kümme korda väiksemad ning kostja ei tasunud hagejale tegeliku elektritarbimise eest. Valede näitude esitamise avastas hageja 10. augustil 2022 elektriarvesti kontrollmõõtmisel. Kostja jättis hagejale kasutatud elektrienergia eest maksmata 11 358 eurot 38 senti. Aegumine tuleb jätta võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Alternatiivselt saab tuvastada, et rikkumine on tahtlik, ning kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 kohast kümneaastast tähtaega. Ei ole usutav, et kostja eksis korduvalt viimase numbri esitamata jätmisel.
2(5)
2-24-401 kasuks välja menetluskulud 477 eurot 40 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus kohaldas aegumise sätteid valesti. Tarbitud elektrienergia tasumise kohustus on korduv kohustus ning sellest tulenevate nõuete aegumist reguleerib TsÜS § 154. TsÜS §-s 154 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ei ole asjas VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Hageja pidi lepingu p 2.1 kohaselt arvestite näite igal aastal kontrollima. Kui hageja oleks lepingust tulenevat kohustust hoolikalt täitnud, oleks valede näitude esitamine ilmnenud varem. Seetõttu puudus maakohtul alus heita kostjale ette hea usu põhimõtte vastast käitumist ning kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Nõude aegumine on nõude tunnustamise tõttu korduvalt katkenud TsÜS § 158 lg 2 alusel. Ajavahemikul 2015–2022 tehtud 43 maksega on kostja nõuet tunnustanud. Seetõttu ei olnud TsÜS §-s 154 ettenähtud kolmeaastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud.
3(5)
2-24-401
2-24-401 suuremas ulatuses ning tasumata jäänud nõuete aegumist igakordse tasu maksmisega uuesti katkenuks.
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.