Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 05.07.2021, Tallinn 2-21-109748 AS LHV Pank hagi A K vastu võla nõudes 624,81 eurot Hageja: AS LHV Pank (registrikood 10539549; asukoht Tartu mnt 2, 10145 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: I E (e-post: xxx); Kostja: A K (isikukood xxx; elukoht xxx). Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt A K hageja AS LHV Pank kasuks krediidi põhiosa võlgnevus 499,76 eurot, intress 8,57 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 73,39 eurot ja sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot.
3.Välja mõista kostjalt A K hageja AS LHV Pank kasuks viivis määras 8% aastas võlgnevuse põhinõudelt (499,76 eurot) alates 06.05.2021 kuni põhinõude (499,76 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 426,37 euro ulatuses.
4.Jätta hagi rahuldamata viivise 1,86 euro nõudes.
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 5.1 Jätta menetluskulud kostja kanda. 5.2 Välja mõista kostjalt A K hageja AS LHV Pank kasuks menetluskulud summas 125 eurot. 5.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (125 eurot) tuleb kostjal A K tasuda hagejale AS LHV Pank käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks ( lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
2-21-109748 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.AS LHV Pank esitas 07.04.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 579,32 euro saamiseks. Kohus tegi 12.04.2021 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 12.04.2021 aadressil xxx. Võlgnik A K esitas 12.04.2021 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 19.04.2021 määrusega anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus kohustas AS ́i LHV Pank 19.04.2021 määrusega esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma täiendava riigilõivu.
2.AS LHV Pank (hageja) esitas 05.05.2021 Harju Maakohtule hagi A K (kostja) vastu krediidi põhiosa 499,76 eurot, intressi 8,57 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 75,25 eurot, edasiulatuva viivise ning sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot nõudes. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 06.05.2021 määrusega menetlusse. Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja nr 2-21-109748 lihtmenetluses (kirjalikus menetluses), mille kohta on täpsemad selgitused antud Harju Maakohtu 06.05.2021 kohtumääruses.
3.Kostja esitas 16.05.2021 vastuse hagiavaldusele. Hageja esitas 27.05.2021 omapoolsed seisukohad kostja vastuväidetele. Kohus andis pooltele tähtaja lõplike seisukohtade, sh menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 15.06.2021 ning seisukoha esitamiseks vastaspoole menetluskulude kohta 2 päeva jooksul vastaspoole menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 17.06.2021. Kohus tegi pooltele ettepaneku kaaluda kompromissi sõlmimise võimalikkust ning määras kompromissile mittejõudmise korral tähtaja otsuse avalukult teatavaks tegemiseks hiljemalt 05.07.2021.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
4.Hageja palub mõista kostjalt välja võlgnevus 584,83 eurot, mis koosneb krediidi põhiosast 499,76 eurot, tasumata jäänud intressist 8,57 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisest 75,25 eurot ning sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise teenustasust 1,25 eurot. Samuti taotleb hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist määras 8% aastas võlgnevuse põhiosalt 499,76 eurot alates 06.05.2021 kuni põhinõude lõpliku täitmiseni. Hageja põhjendab oma nõudeid järgmiselt.
5.Hageja ja kostja sõlmisid 24.02.2017 erakliendi kaardi lepingu ning krediidilimiidi lepingu. Krediidilimiidi lepingus lepiti kokku, et hageja annab kostjale krediidilimiidi 500 euro ulatuses, intressiga 16% aastas (0,04% päevas). Hageja ja kostja sõlmisid 31.08.2017 erakliendi kaardi lepingu. 12.12.2018 sai hagejale teatavaks, et Harju Maakohtu 30.11.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 kuulutati välja kostja pankrot. Eeltoodust tulenevalt hageja lõpetas kostjaga krediidilimiidi lepingu. Hageja oma nõuet pankrotimenetluses ei esitanud. Harju Maakohtu 18.06.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 lõpetati kostja suhtes algatatud
2-21-109748 pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud krediidileping muutus 12.12.2018 üldises korras sissenõutavaks.
6.Kuigi hageja ütles lepingu üles 12.12.2018, on ta arvestanud intressi kuni pankroti väljakuulutamiseni, s.o kuni 30.11.2018. Lepingujärgne intress oli 0,04% päevas. Kokku võlgneb kostja hagejale intressi 8,57 eurot. Kuivõrd pankrotimenetlus lõppes 18.06.2019, on alates nimetatud kuupäevast hagejal õigus arvestada seadusejärgset viivist. Kokku tuleb kostjal hagiavalduse esitamise seisuga tasuda viivist 75,25 eurot. Lisaks on kostja võtnud 11.10.2019 sularahaautomaadist välja sularaha, mille teenustasu on 1,25 eurot. Teenustasu on kostja poolt tasumata.
7.Pankrotiseaduse § 167 lõikest 1 tulenevalt võivad pärast pankrotimenetluse lõppemist võlausaldajad esitada nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et nõuet ei või esitada, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt käesoleva seaduse §-s 176 sätestatule lõppenud. PankrS § 176 lõikest 1 tulenevalt lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Käesoleval juhul ei ole kostjat võlgadest vabastatud, mistõttu on hagi esitamine õiguspärane.
KOSTJA VASTUVÄITED
8.Oma 16.05.2021 vastuses hagiavaldusele võttis kostja omaks, et sõlmis hagejaga erakliendi kaardi lepingu ja krediidilimiidi lepingu. Kostja vaidles vastu põhivõlgnevuse arvestusele ning lepingu lõpetamise järgsele viivise arvestusele. Pankrotiseaduse § 167 lõige 1 on mõeldud juhuks, kui võlausaldajate nõuded jäid pankrotimenetluses rahuldamata või saab teatavaks mõni uus pankrotimenetluse eelne/aegne nõue, mida ei saa pankrotiga siduda (antud juhul ei ole tegemist kummagi juhuga). Isegi sellisel juhul saab hageja nõuda ainult põhivõla tasumist. Võlaõigusseadus ega pankrotiseadus ei sätesta, et pärast pankroti lõpetamist saab viiviseid edasi arvestada.
9.Hageja väidab, et kostjaga lõpetati krediidilimiidi leping ning kasutatud krediidilimiit debiteeriti 12.12.2018. Hagiavaldusele lisatud pangakonto väljavõttel seda ei kajastu ning kostja poolt kohtule esitatud ekraanipildil on debiteerimise kuupäevaks 02.12.2020.
10.Samuti ei ole võimalik konto väljavõttelt tuvastada hageja väidet, et kostja on võtnud sularahaautomaadist 11.10.2019 välja sularaha, mille tõttu tuleks tasuda sularaha väljavõtu teenustasu.
11.Kuna hagejal oli kõigi teiste võlausaldajatega võrdne võimalus esitada oma nõue pankrotimenetluse käigus, kuid ta jättis selle kasutamata, on kostja arvates hagiavaldus sisuliselt õigustühine ja pahatahtlik ning see tuleks jätta menetlusse võtmata.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
12.Hageja esitas 27.05.2021 kirjaliku seisukoha kostja 16.05.2021 hagivastusele. Hageja tõi esile, et esitas kohtule konto väljavõtte asemel limiidikonto väljavõtte, millest nähtub, milliseid toiminguid on tehtud krediitkaardiga. Hageja esitas kohtule lisaks kostja konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja kontole on laekunud pankrotimenetluse ajal erinevaid tasusid, mida hageja süsteem on automaatselt debiteerinud kas sularaha väljavõtu teenustasu tagasimakseks või krediidilimiidi debiteerimiseks. Tegelikkuses on need summad, näiteks 15.06.2019, kostjale tagasi kantud. 01.12.2020 tasus E J kostja kontole 100 eurot, mille hageja kostjale tagastas. Samas süsteem luges ennatlikult taaskord nimetatud summa kostja võlgnevuseks ning debiteeris laekunud summa võlgnevuse katteks. Kuivõrd debiteerimise hetkel 02.12.2021 ei olnud kontol enam
2-21-109748 vahendeid, luges süsteem debiteerituks 0 eurot seisuga 02.12.2021. Leping öeldi üles ikkagi 12.12.2018.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud, mistõttu rahuldab hagi osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-123-16 p 16).
14.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas. Hageja ja kostja sõlmisid 24.02.2017 erakliendi kaardi lepingu ja krediidilimiidi lepingu ning 31.08.2017 erakliendi kaardi lepingu. Krediidilimiidi lepingus lepiti kokku, et hageja annab kostjale krediidilimiidi 500 euro ulatuses, intressiga 16% aastas. Harju Maakohtu 30.11.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 kuulutati välja kostja pankrot. Hageja oma nõuet pankrotimenetluses ei esitanud. Harju Maakohtu 18.06.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 lõpetati kostja pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatati kohustustest vabastamise menetlus.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus esitada kostja vastu hagi krediidilepingu ja erakliendi kaardi lepingu täitmise nõudes üldises korras pärast eelneva pankrotimenetluse lõppemist raugemise tõttu, millises menetluses pole hageja oma nõudeid esitanud.
16.Samuti vaidleb kostja vastu viivise arvestusele ning vaidlustab hageja esile toodud krediidilepingu lõpetamise kuupäeva.
17.Pankrotiseaduse (PankrS) § 167 lg 1 kohaselt pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sama sätte lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet ei või esitada, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu vastavalt käesoleva seaduse §-s 176 sätestatule lõppenud. PankrS § 176 lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.
18.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 05.11.2014 asja nr 3-2-1-92-14 p-s 12 leidnud, et PankrS § 167 lg 1 esimene lause reguleerib nõuete esitamist pärast pankrotimenetluse lõppu ja selle kohaselt võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sama otsuse p-s 15 rõhutas kolleegium, et pankrotimenetluse eesmärgiks ei ole lõpetada kõiki võlgniku vastu eksisteerivaid nõudeid.
19.Kohtu hinnangul sätestab PankrS § 167 lg 1 selgelt ja üheselt, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõudeid, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, esitada võlgniku vastu üldises korras. Seejuures on PankrS § 167 lg 1 nimetatud nõuete esitamine PankrS § 167 lg 2 kohaselt keelatud vaid juhul, kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud. Selline käsitlus on kooskõlas PankrS § 167 lg 1, lg 2, koosmõjus PankrS § 176 lg 1 mõtte ja eesmärgiga ning eelnevalt käsitletud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi PankrS § 167 rakendamise käsitlusega, aga ka nt Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi vaidlusaluste sätete tõlgendusega tsiviilasja nr 2-18-7265/4 p-s 47.
2-21-109748
20.Seega tuleb kohtul tuvastada, kas antud juhul esineb PankrS § 167 lõikes 2 sätestatud eeldus, nimelt nõuete lõppemine võlgniku kohustustest vabastamise tõttu, mis välistaks käesolevas asjas hagi rahuldamise. Kohus tuvastas, et 05.07.2021 seisuga on kostja kohustustest vabastamise menetlus tsiviilasjas nr 2-18-15419 pooleli ning käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga pole kostja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastatud, mistõttu on hagejal õigus oma nõuded pärast varasema pankrotimenetluse lõppu kostja suhtes üldises korras maksma panna.
21.Esitatud tõendite põhjal on haginõude aluseks oleva krediidilimiidi lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
22.Kostja küll vaidlustas oma 16.05.2021 vastuses põhivõlgnevuse arvestust, kuid ei esitanud seejuures ühtegi sisulist vastuväidet põhivõlgnevuse suurusele, milleks on hagi järgi 499,76 eurot. Kostja vastuväited puudutasid krediidilepingu lõpetamise kuupäeva, nimelt seda, et kostja poolt dokumentaalse tõendina esitatud pangakonto väljavõte ei kajasta võlgnevuse debiteerimist 18.12.2018 kuupäeval ning kostja poolt kohtule esitatud võlgnevuse kujunemise väljavõttest selgub, et debiteerimise kuupäevaks on 02.12.2020. Hageja selgitas nimetatud vastuolu sellega, et esitas kohtule ekslikult limiidikonto väljavõtte, millest nähtub kostja toimingud krediitkaardiga. Samuti selgitas hageja, et panga infosüsteem on automaatselt debiteerinud kostja kontole laekunud tasusid võlgnevuse katteks, kuid debiteeritud summad on hiljem kostjale tagasi makstud. Hageja esitas kohtule täiendavalt kostja konto väljavõtte.
23.Kohus loeb tuvastatuks, et nii hageja esitatud kostja krediidikonto väljavõte (dtl 50), võlgnevuste väljavõte (dtl 51) kui kostja esitatud konto väljavõte (dtl 69) kajastavad kostja põhiosa võlgnevust (debiteeritud summa) 499,76 eurot. Olukorras, kus kostja ei väida, et oleks alates 02.12.2018 hagejale võlgnevuse (osaliseks) tasumiseks makseid teostanud, pole kohtu hinnangul põhiosa võlgnevuse olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemisel lepingu lõppemise täpse kuupäeva tuvastamine määrava tähtsusega. Sisulisi vastuväiteid krediidi põhiosa võlgnevuse suurusele kostja ei esita. Muu hulgas ei väida kostja, et hagejal puudus õigus leping erakorraliselt üles öelda ning et leping on jätkuvalt kehtiv vmt asjaolu, mis võiks põhivõlgnevuse nõuet eelduslikult kahtluse alla seada. Kohus peab eluliselt usutavaks hageja selgitusi panga infosüsteemi võlgnevuse debiteerimise kohta kostja kontol.
24.Kohus loeb eelnevat arvestades tuvastatuks, et kostja põhivõlgnevuse kohustus hageja ees on 499,76 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja krediidilepingu põhivõlgnevus 499,76 eurot.
25.Hageja palub kostjalt välja mõista intressi 8,57 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja ja kostja on krediidilimiidi lepingus kokku leppinud intressis 0,04% päevas (dtl 28). Kostja on lepingut sõlmides vastavat intressimäära aktsepteerinud. Hageja on arvestanud intressi kuni kostja pankroti väljakuulutamiseni, s.o kuni 30.11.2018 summas 8,57 eurot. Hageja on esitanud intressinõude ja selle suuruse tõendamiseks hageja infosüsteemi võlgnevuste väljavõtte (dtl 51). Kostja ei vaielnud intressi nõudele ega selle suurusele vastu, seega kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 8,57 eurot.
2-21-109748
26.Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 75,25 eurot. Hageja arvestas viivist alates 18.06.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.05.2021.
27.Kostja on seisukohal, et VÕS § 113 ei ole asjakohane, kuivõrd viivise arvestus lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega. Kostja meelest VÕS ega PankrS ei sätesta, et pärast pankrotimenetluse lõppemist saab viivist edasi nõuda. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist pärast pankrotimenetluse lõppemist.
28.PankrS § 167 lg 1 teise lause kohaselt pankrotimenetluse aja eest intressi ja viivist ei arvestata. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 20 lg 1 järgi võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisel peatub viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine võlgniku vastu suunatud nõudelt kuni ümberkujundamiskava kinnitamiseni või menetluse lõppemiseni. See ei kehti nõuete suhtes, mille ümberkujundamist võlgnik ei taotle. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ei nõua kostjalt viivist pankrotimenetluse aja eest, samuti selle üle, et kostja ei taotlenud hageja nõuete ümberkujundamist võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates pankrotimenetluse lõppemisest.
29.VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses ulatuses.
30.Kohus tegi kohtute infosüsteemi järgi kindlaks, et 18.06.2019 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 lõpetati kostja suhtes algatatud pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Eelnimetatud määrus jõustus 04.07.2019.
31.Eelnevast tuleneb, et hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist, puudub aga alus viivise väljamõistmiseks kogu hageja soovitud perioodi eest. Kuivõrd kostja suhtes algatatud pankrotimenetlus lõppes 18.06.2019 tehtud määruse jõustumisega 04.07.2019, on põhjendatud viivise arvestus alates 05.07.2019 kuupäevast.
32.Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
33.Kohus mõistab kostjalt viivist alates 05.07.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.05.2021 summas 73,39 eurot (499,76 eurot x 671 päeva x 8% aastas) ning edasiulatuvalt määras 8% aastas põhinõudelt 499,76 eurot alates 06.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. Rahuldamata jääb hageja viivisenõue perioodi 18.06.2019-04.07.2019 eest summas 1,86 eurot.
34.Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot. Hageja põhjendab oma nõuet asjaoluga, et kostja on võtnud 11.10.2019 sularahaautomaadist välja sularaha, millise teenuse eest on ettenähtud tasu 1,25 eurot. Kostja vaidles nõudele vastu. Kostja tõi esile, et selline asjaolu ei kajastu konto väljavõttelt.
35.Kohus loeb tuvastatuks, et pooled sõlmisid 31.08.2017 erakliendi kaardi lepingu, mis vastab oma olemuselt VÕS § 709 lõikes 1 sätestatud makseteenuse lepingule. Sularaha väljavõtmise eest debiteeritud teenustasu summas 1,25 eurot on nähtav hageja poolt 27.05.2021 esitatud kostja konto väljavõttelt (dtl 77), hagiavaldusele lisatud hageja infosüsteemi võlgnevuste väljavõttelt (dtl 51) ning samuti kostja poolt kohtule esitatud võlgnevuste väljavõttelt (dtl 69). Nimetatud tõenditest
2-21-109748 nähtub, et sularaha väljavõtmise teenuse selgituses on märgitud kuupäevaks 11-2018. Kostja ei esitanud vastuväiteid sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise eest kokkulepitud teenustasu maksmise kohustuse tingimuse kehtivusele ega teenustasu suurusele. Kostja heidab hagejale ette, et konto väljavõttelt 11.10.2019 kuupäeval ei kajastu nimetatud teenuse kasutamine kostja poolt. Kohus, hinnates kogumis käesoleva asja dokumentaalseid tõendeid, jõudis järeldusele, et hageja on eksinud aasta numbriga ning märkinud 2018 asemel 2019, kuid nimetatud eksimus ei kõrvalda kostja kohustust kasutatud teenuse eest nõuetekohaselt tasuda. Sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot on märgitud kõigil kohtule esitatud dokumentaalsetel tõenditel (dtl 51, dtl 69, dtl 77). Kostja ei väitnud, et on nimetatud teenuse eest nõuetekohaselt tasunud või et tema enda poolt kohtule esitatud võlgnevuste väljavõte (dtl 69) kajastab ebaõiget teavet. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostjal on hageja ees kehtiv teenustasu nõue summas 1,25 eurot. Hagejal on õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sularaha pangaautomaadist väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot.
36.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ülekaalukas osas, s.o 99,7% ulatuses, ja teeb otsuse sisuliselt kostja kahjuks, peab kohus juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
37.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hagiavalduse järgi taotleb hageja mõista kostjalt menetluskuluna välja menetluses tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohus andis pooltele 27.05.2021 pöördumises tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 15.06.2021 (dtl 81). Hageja ei ole täiendavate menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
38.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 125 eurot.
39.Kohus määrab hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 125 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (125 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
40.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.