Pankrotiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12.09.2016 määrusega välja võlgniku pankroti. 02.12.2020 määrusega lõpetas Harju Maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Võlgnikul puudub vara kohustuste täitmiseks. Võlgniku töötasu moodustab 550 eurot kuus (bruto), muud sissetuleku allikad ja vara puuduvad. Võlgnik ei suuda rahuldada sissenõutavaks muutunud nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku
2-21-4883 majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnikul puudub likviidne vara, muuhulgas sularaha ja raha pangakontol, kinnisvara, väärtpaberid, varalised nõuded jne ning kohustusi on vähemalt 34 711,33 eurot. Võlgnik palub nimetada ajutine pankrotihaldur, kuulutada välja võlgniku pankrot, algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu määrus
3.Harju Maakohus keeldus 13.04.2021 määrusega võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda.
4.Kuivõrd pankrotiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate nõudeid kasvõi osaliselt rahuldada ja ühtlasi ei saa pidada tõenäoliseks, et võlgniku töötasu võimaldaks asuda võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses tasuma, siis puudub kohtu hinnangul võimalus PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgi täitmiseks - võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võlgniku vara arvel. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et pankrotiavaldus on perspektiivitu.
5.PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda. Võlgnik on selgelt väljendanud, et tal puudub igasugune vara ning, et tema sissetulekuks on üksnes 550 euro suurune töötasu (bruto), mis tähendab, et võlgnikul puuduvad vahendid ka pankrotimenetluse kulude katteks. Seega on kohtu hinnangul tegemist pankrotimenetluse raugemise olukorraga.
6.PankrS § 171 lg 11 kohaselt, kui esineb PankrS § 29 lg-tes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud aluseid, mistõttu saab pankroti väljakuulutamise eelduseks olla antud juhul võlgniku poolt kohustustest vabastamise avaldus ja selle avalduse perspektiivikus. Käesoleval juhul on võlgnik vastava avalduse esitanud, kuid kohtu hinnangul puuduks kohustustest vabastamise menetlusel perspektiiv.
7.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas avaldaja enda pankrotiavalduse ja kohustustest vabastamise avalduse kohtule ka 15.04.2016. Harju Maakohtu 12.09.2016 määrusega kuulutati välja avaldaja pankrot ning 02.12.2020 määrusega lõpetas kohus avaldaja pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, kuid jättis avaldaja kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Nimetatud määruse kohaselt võisid avaldaja pankrotihalduri hinnangul esineda PankrS § 171 lg 2 p-des 4 (võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist) või 5 (võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma pankrotiseaduses sätestatud kohustusi) nimetatud alused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. Nimelt oli võlgnik pankrotimenetluse jooksul algselt oma sissetulekuid Saksamaal halduri eest varjanud ning kasutanud mittearestitavat sissetulekut ületanud tulu enda huvides. Kohtu hinnangul oli tõendatud, et võlgnik takistas võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlgniku poolt Saksamaalt saadetud palgalehtedest oli selgunud, et avaldaja sai palka rohkem, kui igakuine mittearestitav summa. Samas ei olnud ta enamsaadud rahalisi vahendeid üle andnud pankrotivara hulka. Seega
2-21-4883 leidis kohus, et võlgnik oli vähemalt raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.
8.PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus leidis, et olukorras, kus on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine.
9.Eeltoodu alusel leidis kohus, et võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Määruskaebus
10.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
11.Võlgnik ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et võlgniku pankrotiavaldus on perspektiivitu. Avaldust tuleb menetleda, kuna võlgnik on maksejõuetu ja PankrS § 31 lg 1 annab talle õiguse nõuda pankroti väljakuulutamist. Kohtul tuli võtta võlgniku pankrotiavaldus menetlusse ja teha üks PankrS § 27 lg-s 5 loetletud lahenditest.
12.Seadusest ei tulene, et võlgnik ei saa taotleda kohustustest vabastamise menetluse algatamist korduvalt. PankrS § 171 lg 2 p-s 4 loetletud asjaolud omavad õiguslikku tähendust üksnes piiratud aja jooksul (viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda). Eelnevas pankrotimenetluses temale etteheidetav tegevus toimus 2018. aastal.
13.Põhjendamatud on viited PankrS § 171 lg 2 p-le 5 ja § 175 lg 2 p-le 2. Menetluse edasine käik
14.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi samale maakohtule avaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
16.Maakohus tuvastas pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud võimalike kulude katteks, mis võib PankrS § 29 lg 1 järgi olla aluseks pankrotiavalduse menetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Maakohus keeldus võlgniku avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, leides, et pankrotiavaldus on perspektiivitu, kuna võlgnik oli eelmises pankrotimenetluses tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist ning esitanud ebaõigeid andmeid.
17.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vaidlustatud määruses toodud põhjendustel esines alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
2-21-4883
18.PankrS § 1 kohaselt on pankrot võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus. PankrS § 2 teise lause järgi antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras. PankrS § 9 lg 1 sätestab, et pankrotiavalduse võib esitada võlgnik või võlausaldaja. PankrS 13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisama maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Eeltoodust ei tulene, et füüsiline isik, kelle varem esitatud pankrotiavaldust on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnik ega uut pankrotiavaldust esitada.
19.Maakohus viitas õigesti PankrS § 171 lg-le 11, millega on kehtestatud PankrS § 29 lg 1 suhtes erikord, mis võimaldab kohtul raugemisele määratud menetluse puhul siiski pankrot välja kuulutada, kui füüsilisest isikust võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Praegusel juhul esitas avaldaja koos pankrotiavaldusega maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Seega sai maakohus jätta pankroti välja kuulutamata üksnes juhul, kui esines mõni PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud alus.
20.Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, s.t kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist.
21.PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamiseks peab maakohus sättes loetletud tingimusi kontrollima. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt leidis maakohus, et esineb PankrS § 171 lg 11 mõttes alus võlgniku pankroti väljakuulutamisest ja võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks, kuna võlgnik oli eelmises pankrotimenetluses tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist (PankrS § 171 lg 2 p 4). Seda, kas selline rikkumine aset leidis ja millal see aset leidis, sai maakohus kontrollida üksnes eelmisest pankrotimenetlusest, kuna praeguses pankrotiavalduses ei ole võlgnik ise sellele asjaolule tuginenud. Maakohus ei pööranud aga tähelepanu PankrS § 171 lg 2 p-s 4 nimetatud ajalisele perioodile. Kuna viidatud sättes on tähtaeg, siis tuli maakohtul kontrollida, kas selline võlgniku rikkumine võis olla toimunud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldada selliselt, et pärast ühekordset rikkumist ei ole võlgnikul hiljem enam võimalust kohustustest vabastamist taotleda. Pankrotiavaldusele lisatud 02.12.2020 määruses, millega kohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, ei ole täpsustatud kuupäevi, millal väidetav võlgniku rikkumine aset leidis. 02.12.2020 määruse põhjendustest nähtuvalt oli võlgnik pankrotimenetluse jooksul algselt oma sissetulekuid Saksamaal halduri eest varjanud ning kasutanud mittearestitavat sissetulekut ületanud tulu enda huvides. Seega ei tule 02.12.2020 määrusest selgelt välja, millal võlgniku rikkumine aset leidis.
22.Lisaks viitas maakohus, et võlgnik oli eelmises pankrotimenetluses tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma pankrotiseaduses sätestatud kohustusi (PankrS § 171 lg 2 p 5). Kolleegium leiab, et PankrS § 171 lg 11 alusel pankroti väljakuulutamisest ega võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumist ei saa põhjendada asjaoluga, et võlgniku on varem eksinud andmete esitamisel. Eeltoodu ei tähenda, et võlgnik esitab ebaõigeid andmeid käesolevas menetluses. Sellised järeldused võlgniku käitumise kohta uues menetluses on
2-21-4883 ennatlikud. Vaidlustatud määruses esitatud sellekohased kaalutlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohased.
23.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus ei ole seadusest tulenevat kaalutlusõigust kohaselt teostanud ning on ületanud pankrotiavalduse menetluse võtmisest keeldumisel diskretsiooni piire. Maakohus on PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud aluste hindamisel ebaõigesti järeldanud, et esineb alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule võlgniku pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. Maakohtul tuleb uuesti kontrollida, kas esinevad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise alused, s.t kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti tuleb maakohtul vajadusel hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis siiski õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohtu kaalutlused peavad nähtuma määruse põhjendustest (TsMS § 465 lg 2 p 8).
24.Kolleegium juhib tähelepanu, et PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaolusid tuleb hinnata konkreetses menetluses. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Füüsilisest isikust võlgniku poolt võlanimekirjas (PankrS § 13 lg 2) ebaõigete või ebatäielike andmete esitamine võiks PankrS § 171 lg 11 ja lg 2 p 5 järgi olla aluseks pankroti välja kuulutamata jätmisele juhul, kui võlgnik on selliseid andmeid esitanud tahtlikult või raskest hooletusest (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 4 ja 5).
25.Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jätta maakohtu otsustada.
26.Kuivõrd käesoleva määrusega ei lahenda ringkonnakohus ise pankrotiavaldust, vaid saadab asja võlgniku pankroti väljakuulutamise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa määruse peale määruskaebust esitada (PankrS § 5 lg-d 1 ja 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.