Putnu fabrika Ķekava AS-i hagi X vastu käenduskohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 26. veebruari 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
24 326,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Putnu fabrika Ķekava AS (Läti Vabariigi registrikood 50003007411), lepinguline esindaja vandeadvokaat SH Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26. veebruari 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 8–9 ja 10.2.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
4.Rahuldada hageja Putnu fabrika Ķekava AS-i taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 600 eurot ja mõista see summa kostjalt Xlt hageja Putnu fabrika Ķekava AS-i kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Läti äriühing Putnu fabrika Ķekava AS (hageja) esitas 22. mail 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu käenduslepingu alusel 24 326,40 euro nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
hageja edastas 4. novembril 2019 Baltic Incorportation OÜ-le (edaspidi: põhivõlgnik) pankrotihoiatuse summas 24 326,40 eurot, mille palus tasuda 10 päeva jooksul; põhivõlgniku esindaja TN teavitas hagejat 6. novembril 2019, et on hoiatuse kätte saanud ja tegi ettepaneku maksegraafiku sõlmimiseks; kostja allkirjastas 17. detsembril 2019 põhivõlgniku seadusliku esindajana kokkuleppe võlgnevuse ositi tasumiseks (edaspidi: leping), tunnustades hageja nõuet. Hageja hinnangul andis põhivõlgnik võlatunnistuse; sama lepingudokumendi p-s 4 andis kostja käenduse, millega tagas põhivõlgniku kohustuse täitmist 25 000 euro ulatuses; põhivõlgnik ei teinud lepingu alusel ühtegi makset, mistõttu esitas hageja nõude käendaja vastu. Kostja sai nõudekirja kätte ja sisuliselt tunnistas võlgnevust, kuid ei ole rahalist kohustust täitnud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
leping on tervikuna tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi; lepingudokumendi päisest nähtuvalt sõlmiti tehing hageja ja põhivõlgniku vahel, aga kostjat lepingupoolena ei märgitud. Lepingudokumendis isiku nimetamine ei muuda teada lepingupoolteks ega tekita talle õigusi ja kohustusi; lepingudokumendil puudub hageja pädeva esindaja allkiri. Hageja nimel andis allkirja SH, kellel puudus hageja esindamise õigus; lepingut tuleb hinnata sisu ja olemuse järgi. Lepingu p 4 ei kajasta käenduslepingut, vaid garantiid, sest ei kasutatud käenduslepingule omast sõnastust. Samuti puudub käendaja vastutuse maksimumsumma. Kostja kohustus on hageja ees fikseeritud 25 000 euroga, mis viitab garantiivastutusele. Isegi, kui leping on kehtiv, siis kostja vastutust puudutav lepingu p 4 on igal juhul tühine; leping on sõlmitud Läti äriühingu ja hageja vahel, seega ei saa välistada, et vaidlus tuleb lahendada Läti õiguse järgi.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 26. veebruari 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas, et -
hageja edastas 4. novembril 2019 põhivõlgnikule võlausaldaja nõudekirja ja hoiatuse; põhivõlgniku esindaja TN teavitas hagejat 6. novembril 2019, et on hoiatuse kätte saanud ja tegi ettepaneku maksegraafiku sõlmimiseks;
2 (6)
-
kostja ja SH allkirjastasid vastavalt 17. ja 19. detsembril 2019 lepingudokumendi, mis on dateeritud 2. detsembriga 2019 ja pealkirjastatud „Kokkulepe võlgnevuse ositi tasumiseks ja käendusleping“.
3.2.Maakohus kohaldas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma I määrus) art 4 lg 2. Kostja harilik viibimiskoht on Eesti, mistõttu kohaldub Eesti õigus.
3.3.Kostja ei tõendanud, et pooled soovisid garantiilepingu sõlmimist. Nii läbirääkimistest kui ka lepingu p-st 4 nähtub, et hageja ja kostja soovisid sõlmida käenduslepingu. Viidatud punktis on selgelt märgitud, et kostja käendab eraisikuna põhivõlgniku kohustust. Samuti sisaldab p 4 käenduse maksimumsummat. Seega soovis kostja hagejale anda põhivõlgniku kohustustele käenduse.
3.4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-te 1 ja 2 ning § 149 lg 1 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista käenduskohustuse täitmisena põhivõlg 24 326,40 eurot.
3.4.1.Nähtuvalt 29. novembri 2019 e-kirjast, valmistas lepingu teksti ette põhivõlgniku esindaja TN. Esindaja nõustus ja viis lepingusse sisse hageja muudatusettepanekud, mille kohaselt kostja isiklikult käendab põhivõlgniku kohustust. Seega sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega võlgniku seadusliku esindajana käendaja eraisikuna käendab võlgniku kohustuse kohast täitmist hagejale, käenduse summa on 25 000 eurot.
3.4.2.Tõendamata on kostja väide, et ta ei ole 17. detsembril 2019 käenduslepingut sõlminud. Ainuüksi lepingudokumendi päises kostja märkimata jätmine ei tähenda, et lepingust ei tuleneks kostjale kohustusi. Samuti on asjakohatud kostja vastuväited, et ta emakeel on vene keel ja eesti keele oskused on puudulikud. Lepingu koostas TN, kes viis sisse ka käendust puudutavad muudatused. Ta pidi vajadusel kostjale lepingu sisu selgitama ja kostja pidi lepingu sõlmimisel saama aru, et käendab põhivõlgniku kohustusi. Kostja eesti keelest arusaamist tõendab ka asjaolu, et kostja on hagejale vastanud eestikeelse e-kirjaga.
3.4.3.Põhivõlgniku esindajana on kostja lepinguga hageja nõuet tunnustatud, kuid võlga ei tasunud. Seega on hageja õigustatud nõudma võla tasumist käendajalt. Hageja pöördus kohtuväliselt kostja poole 19. mail 2020. Kostja sai nõudekirja kätte ja vastas sellele
20.mail 2020, paludes teha maksegraafiku.
3.5.Vastuseks kostja väitele, et lepingut ei allkirjastanud hageja poolt pädev isik, märkis maakohus, et olemas on käendaja tahteavaldus hageja ees võlgniku võla tagamiseks ning VÕS § 144 lg 1 alusel hageja tahteavalduse olemasolu ei oma tähtsust. Käenduslepingu sõlmimiseks piisab käendaja ühepoolsest avaldusest.
3.6.Maakohus pidas hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 15 t ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks). Hageja tasus hagilt riigilõivu 900 eurot ja kandis tõlkekulusid 95 eurot. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 3000,75 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Eesti õiguse kohaldamist kostja enam ei vaidlusta. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks leidis maakohus ebaõigesti, et käendusleping ja –kohustus kehtivad. Lepingudokumendi üla- ja alaosas märgiti lepingupooltena vaid hageja ja põhivõlgnik. Sellest nähtub tahe käsitleda õigustatud ja kohustatud isikutena vaid neid. Kostja käenduskohustuse aspektist pole oluline, et kostja oli allkirjastamise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Juriidilised ja füüsilised isikud on eraldi õigussubjektid, mistõttu tuleb eristada nende tahteavaldusi. 3 (6)
4.2.Teiseks leidis maakohus valesti, et leping kehtib vaatamata hageja pädeva esindaja allkirja puudumisele. Maakohtu seisukoht põhineb ekslikul arusaamal, et leping sisaldab vaid käenduslepingut. Lepingudokumendi sisu järgi kajastab see aga võlatunnistust (p 1), kokkulepet võla ositi tasumise kohta (p 2) ja käenduslepingut (p 4). Lepingu p-de 1 ja 2 sõlmimiseks olid vajalikud hageja ja põhivõlgniku kehtivad tahteavaldused. Hageja avaldused puuduvad, st p-d 1 ja 2 ei kehti. Leping ei ole jõustunud, sest p 6 näeb ette, jõustumise allkirjastamisel. Käenduskohustus rajaneb p-dest 1 ja 2 tuleneval kohustusel. Kuivõrd neid kohustusi ei tekkinud, siis ei ole tekkinud ka käenduskohustust – seda isegi juhul, kui käendusleping oleks kehtiv.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hageja ja põhivõlgniku suhtluse kohta 2019. aasta novembris ning 2. detsembriga 2019 dateeritud lepingudokumendi allkirjastamise kohta (vaidlustatud otsuse p 13, TsMS § 652 lg 1 p 1). Lisaks ei vaidle pooled, et hageja ja põhivõlgniku vahel oli varasem võlasuhe, millest tulenevate põhivõlgniku kohustuste kohta vormistati viidatud lepingdokument.
8.Ringkonnakohus käsitleb esmalt käendatud kohustuse kvalifitseerimist ja sellele kohalduva õiguse määramist.
8.1.Riigikohus on maakohtu otsuse p-s 17.3 refereeritud normide (eelkõige VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1) põhjal kokkuvõtvalt märkinud, et need kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest (12. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12 kolmas lõik). Muu hulgas tähendab see, et käenduslepingul rajaneva nõude rahuldamiseks peab kohus kvalifitseerima õigussuhte, millest tuleneb käendatud kohustus (nn põhikohustus ja põhisuhe). Samuti tuleb vaidluse korral kontrollida, kas kõnealune kohustus on tekkinud ja vastav nõue sissenõutav. Maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1, sest otsuses ei ole põhikohustus õiguslikult kvalifitseeritud.
8.2.Hageja väitis algselt, et põhivõlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses. Apellatsioonimenetluse nõustus hageja, et tegemist on siiski deklaratiivse võlatunnistusega. Sellega nõustub ka ringkonnakohus. Enne võlatunnistuse andmist oli hageja saatnud põhivõlgnikule pankrotihoiatuse samas summas 24 326,40 eurot. Eesti õiguse järgi on varasema võla tunnistamine kokkulepe, et see võlgnetakse laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses (st deklaratiivne võlatunnistus). Kostja ei esitanud põhikohustuse tekkimise asjaoludele sisulisi vastuväiteid, aga seadis kahtluse alla Eesti õiguse kohaldamise ja tugines kokkuleppe dokumendil hageja pädeva esindaja allkirja puudumisele.
8.3.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega ning lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, samuti võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saab eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei ole poolte taotletud eesmärk saavutatav (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-147-15, p 13 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul sellist tahet pole esile toodud. Seega andis põhivõlgnik deklaratiivse võlatunnistuse, st kohustus tagastama 24 326,40 eurot laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses. 4 (6)
8.4.Praeguseks pole pooltel vaidlust, et nendevahelisele võimalikule käendussuhtele kohaldub Eesti õigus. Sellest ei saa aga järeldada sama õiguse kohaldamist põhisuhtes. Kuigi VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt, siis ei mõjuta see käendatud kohustuse aluseks olevale õigussuhtele kohalduva õiguse määramist.
8.5.Maakohtu otsuses asjakohaselt viidatud Rooma I määruse art 4 lg 2 kohaldub ka hageja ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele. Nimelt ei ole laenuleping märgitud sama artikli esimeses lõigus ja pooled ei tugine nende kahe isiku kokkuleppele kohaldatava õiguse kohta. Seega tuleb põhisuhtele kohaldatav õigus määrata põhivõlgniku asukoha järgi (vt lisaks Rooma I määruse art 19 lg 1). Pooled ei vaidle, et põhivõlgnik on Eestis õiguse alusel asutatud ja Eestis asuv äriühing. Järelikult kohaldub põhisuhtele Eesti õigus.
9.Hageja nõude rahuldamist ei takista kostja väide, et võlatunnistusel puudub hageja pädeva esindaja allkiri. Kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku samas võlatunnistuses väljendatud kirjalikku nõusolekut. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti (Riigikohtu 19. oktoobri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-21-101-04, p 28). Viidatud seisukoha kujundamisel aluseks võetud sätetest (VÕS § 11 lg 4, VÕS § 30 lg-d 1 ja 2) järeldub, et hageja nimel antud allkirjal pole tähtsust.
10.Käenduskohustuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja vastab kaebuse väidetele järgnevalt.
10.1.Põhjendamatu on kostja arusaam, et vaidlusalusest lepingudokumendist nähtub ainult hageja ja põhivõlgniku võlasuhe. Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 17.5 õigesti, et lepingudokumendi päises kostja märkimata jätmine ei tähenda, et lepingust ei tuleneks kostjale kohustusi. Samuti ei järeldu sama dokumendi lõpus kostja eraldi nimetamata jätmisest, et kostja ei ole lepingupool. Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda mitu lepingut, milleks käesoleval juhul on põhivõlgniku nimel antud võlatunnistus ja kostja nimel antud käendus (vrd Riigikohtu
4.märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käenduslepingu sõlmimise tahteavaldus on piisava selguse ja täpsusega kajastatud lepingudokumendi p-s 4, kus on märgitud kostja isik koos isikukoodiga. On õige, et allkirja andmine võlatunnistusele ei tähenda alati käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib seda siiski ka tähendada (Riigikohtu 30. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 24 esimene lõik). Käesoleval juhul on lepingudokumendi p-s 4 piisava selgusega avatud kostja roll käendajana, st kostja allkiri tähendab ühtlasi käenduslepingu sõlmimist.
10.2.Lisaks maakohtu põhjendustele kontrollib ringkonnakohus, kas käendusleping vastab ka tarbijakäenduse tunnustele ja tingimustele. Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (VÕS § 143 lg 1). Kostja on füüsiline isik, st ta andis tarbijakäenduse. Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et lepingus lepiti 25 000 eurot kokku kostja kui käendaja vastutuse rahalise maksimumsummana (VÕS § 143 lg 2). Samuti on kostja avaldus, milles ta kohustus võtma endale käendusest tulenevad kohustused, kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2, TsÜS §-d 78 ja 80). Järelikult on seadusest tulenevad täiendavad tingimused täidetud.
10.3.Põhjendamatu on kostja argumentatsioon, et lepingu sõlmimise tahteavaldused tegid ainult põhisuhte pooled. Kostja digiallkirja juures ei ole märgitud piirangut, et allkiri oleks antud ainult põhivõlgniku nimel. Kui isik peab erinevates rollides dokumendi allkirjastama, siis on tal piisav anda üks allkiri. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et kui lepingudokumendi teksti järgi osaleb isik tehingus mitmes rollis, siis peab ta mõnes rollis tehinguga mittenõustumise korral seda oma allkirja juures ise märkima. 5 (6)
10.4.Lepingudokumendist nähtuvate võlasuhete kehtivust ei mõjuta puudused hageja esindatuses. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 18.3 asjakohaselt, et VÕS § 144 lg 1 järgi pole võlausaldaja esindaja allkiri käendussuhtes vajalik. Lisaks leidis ringkonnakohus eespool p-s 9, et see polnud vajalik ka põhisuhtes. Järelikult polnud hagejal üldse vaja lepingudokumenti allkirjastada. Nii põhivõlgniku kui kostja kohustuste tekkimiseks oli piisav kostja allkiri. Seetõttu ei takistanud lepingudokumendis kajastatud kohustuste tekkimist ka p-s 6 märgitud jõustumise tingimus, sest ka selles osas oli piisav kohustatud isikute (põhivõlgnik ja kostja) nimel allkirja andmine. Pealegi on hageja hiljemalt käesolevas menetluses mõlemad lepingud heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1 koostoimes §-ga 113).
10.5.Vaidluse lahendamiseks pole vajadust eristada, kas vaidlusaluses lepingudokumendis sisaldus täiendav kokkulepe võla ositi tasumise kohta. Pooled ei vaidle, et põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäev on möödunud ja hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Pealegi tuleneb eelmise p 10.4 viimasest lausest, et kui selline kokkulepe vajaski kehtivuseks hageja esindaja allkirja, siis on kokkulepe heaks kiidetud.
11.Eelnevast tuleneb, et maakohus on hagi kokkuvõttes õigesti rahuldanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist kostja eraldi ei vaidlustanud.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
13.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 1012,50 euro hüvitamist, mis on tasu 6 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 4 t (sh tutvumine kaebusega, analüüs ja vastuse koostamine 3 t; täiendava seisukoha ja kulunimekirja koostamine ning esitamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 600 eurot (= 4 t × 150). Rahuldamata jääb hageja taotlus 412,50 euro (= 1012,5 – 600) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.