Asja läbivaatamine Istungil osalenud menetlusosalised
Juures viibis
Resolutsioon
18.05.2021 avalikul kohtuistungil Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal, kostja A Ž, kostja lepinguline esindaja Sofja Pevzner-Belošitski Sekretär Anita Pilviste, tõlk Nadežda Paukson
1.Rahuldada T Si hagi A Ži vastu põhivõlgnevuse ja viiviste nõudes.
2.Mõista A Žilt välja põhivõlgnevus 100 000 eurot T Si kasuks.
3.Mõista A Žilt välja 10.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 5748,63 eurot T Si kasuks.
Mõista A Žilt välja viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 100 000 eurot T Si kasuks alates 11.11.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud
5.Jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale laenu 100 000 eurot. Kostja on laenu saamist kinnitanud 28.10.2014 võlakirjaga ning võtnud kohustuse tagastada laen rublades, Vene Föderatsiooni keskpanga kursiga tagastamise päeval. Laenuleping on sõlmitud tähtajatult ja intressivabalt. 21.11.2019 ütles hageja laenulepingu VÕS § 398 lg 1 järgi üles kahe kuu pikkuse etteteatamise tähtajaga. Ülesütlemisavaldus saadeti kostjale e-posti ja tähitud kirjaga 21.11.2019 ning toimetati kostjale täituri vahendusel hoiustamisega kätte 17.12.2019. Kooskõlas TMS § 10 ja TsMS § 327 loetakse ülesütlemisavaldus kätte toimetatuks kolm päeva pärast hoiustamist, s.o hiljemalt 21.12.2019. Laenuleping lõppes seega hiljemalt 21.02.2020, mille järel muutus võlg sissenõutavaks.
2.Hagejal on kostja vastu laenulepingust tulenev nõue. Hageja laenas kostjale 100 000 eurot. Kostja on 28.10.2014 allkirjastatud võlakirjas tunnistanud, et on võtnud hagejalt 100 000 eurot laenu ning kohustub selle laenu tagasi maksma. 28.10.2014 sõlmitud võlatunnistus on deklaratiivne, st tegu on võlatunnistusega, millega kinnitati olemasolevat võlga ja sooviti vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on võlakirja allkirjastanud ning et võlakirja alusel on kostja kinnitanud 100 000 euro suuruse laenu saamist ning kohustunud selle tagastama. Sellele vaatamata on aga kostja nüüd asunud väitma, et võlga ei ole.
3.Kostja ei suuda tõendada, et võlg puudub. Pankrotimenetluses on kostja esitanud paljasõnalisi ja eluliselt ebausutavaid väiteid, mis ei tõenda võlasuhte puudumist. Esiteks väitis kostja pankrotiasjas kohtuistungil, et võlakirja allkirjastamist on võlausaldaja nõudnud raha laenamise eeldusena ning et raha tegelikult üle ei antud. See väide on väär, sest võlakirja järgi on kostja raha saanud. Lisaks on kostja kirjavahetuses kinnitanud, et kostja on juba enne võlakirja allkirjastamist saanud kätte vähemalt 81 000 eurot. Pärast kirjavahetusega tutvumist asus kostja väitma, et võlakiri käis väidetavalt uue laenu kohta, mida kostja ei olnud veel kätte saanud. Ka see väide on väär. Pole mingit põhjust, miks peaks kostja kinnitama raha saamist, mida ta tegelikult veel saanud ei ole. Teiseks räägitakse kirjavahetuses just 100 000 eurost – kostja selgitab, et on kätte
saanud 81 000 ning soovib saada veel 19 000, et jõuda kokkulepitud summani 100 000 eurot. 100 000 eurot on täpselt see summa, mille peale on väljastatud võlakiri, ning vaevalt on tegemist kokkusattumusega. Kostja on ise kinnitanud xxxx-i saatele „xxxx“, et sai võlausaldajalt UK kohtus käimiseks laenu. Kostja ei ole praeguseni laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Hagi esitamise seisuga on kostja põhivõlgnevusele lisandunud seadusejärgne viivis alates võla sissenõutavaks muutumisest, st hiljemalt alates 22.02.2020. Viivise suurus on 10.11.2020 seisuga 5748,63 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhinõudelt (100 000 eurot) seadusest tulenevas määras (VÕS § 113) alates hagi esitamisest (10.11.2020) kuni põhinõude tasumiseni viivise väljamõistmist TsMS § 367 ja VÕS § 113 alusel. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja vajas raha oma UK-s toimuva kohtuvaidluse jaoks ning arutas raha saamise võimalusi nii hagejaga kui ka I. R, kes oli kostja sugulane ning hageja äripartner. Võlatunnistusele eelnes 24.10.2014 kirjavahetus, milles kostja kinnitas hagejale ja I. R, et sai juba kätte 81 tuhat eurot ning soovib saada veel 19 tuhat. Kostja väidab, et 81 tuhat eurot sai ta just I. R ja mitte hagejalt, hagejalt olevat ta soovinud saada veel 100 tuhat eurot, milleks ta allkirjastas etteruttavalt vastava võlatunnistuse, kuid raha pole kunagi saanud. Hageja kinnitab, et kirjavahetuses nimetatud summa (81 tuhat eurot) sai kostja just hagejalt sularahas suvel-sügisel 2014. 28.10.2014 kohtumisel andis hageja kostjale veel 19 tuhat eurot ning sai vastu võlatunnistuse kogu seni antud summale ehk 100 tuhandele eurole. Kostja argumendid selle kohta, et ta sai raha I. R, ei ole lisaks ka veenvad. Kostja tugineb kolmele tõendile, millest ükski ei lükka ümber võlatunnistuses toodut. Esiteks tugineb kostja „koostöölepingu“ 24.03.2014 projektile, mille järgi pidi just I. R finantseerima kostja UK vaidlust. Nimetatud dokument on esitatud Wordi formaadis ning pole mingit indikatsiooni selle saamise või saatmise kohta kostja ja I. R vahel. Igal juhul ei saavutanud pooled projekti osas kokkulepet, sest 24.06.2014 saatis R kostjale uue kokkuleppe projekti, mis käsitles sama teemat, kuid erinevalt. Teiseks tuginebki kostja „koostöölepingu“ 24.06.2014 projektile, mille I. R saatis kostjale emailiga. See tõend on aga kooskõlas hageja käsitlusega vaidluse asjaoludest. Kolmandaks tugineb kostja maksekorraldustele, mille järgi ta sai 2014. a aprillis ja mais kokku 38 tuhat eurot, sh 10 tuhat I. R ning 28 tuhat xxxx OÜ käest (I. R firma). Nimetatud tõendid ei lükka ümber võlatunnistusest tulenevat kohustust. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks 105 748,63 eurot (millest 100 000 eurot on põhiosa ja 5 748,63 eurot viivis), viivis seaduses (VÕS § 113) ettenähtud määras põhinõudelt 100 000 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni.
Kostja vastuväited hagile
8.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Hageja pole kohtule esitanud laenulepingu teksti ega kirjeldanud avalduses lepingu tingimusi. Ei ole usaldusväärne, et 100 000 euro suurusega laenu leping sõlmiti suuliselt. Võlatunnistuses mainitud võlga ei ole, kuna kostja ei ole hagejalt raha selle võlatunnistuse alusel saanud.
9.2014. aasta veebruaris olid kostjal olulised materiaalsed raskused, mis olid seotud kostja kohtuvaidlusega Ühendkuningriigis. Otsides võimalust jätkata oma kohtuvaidlust, pöördus kostja oma endise abikaasa venna poole (I R) ettepanekuga finantseerida kohtuvaidlust. Kostja ja I R leppisid kokku, et I R finantseerib kohtuvaidlust, andes raha summas 170 000 inglise naela (ligikaudu 200 000 eurot) ning vaidluste lahendamisel saab osaluse ühingus, mis võimaldas teenida peaaegu 100% kasumit laenatud summa peale. Kostja ja I R vaheliste läbirääkimiste käigus tutvustas I R kostjat tema tollase
äripartneri T Siga. Kostja koostas lepingu projekti ning edastas selle projekti I R. Vastavalt koostöölepingu preambulile on lepingu pooled A Z ja I R.
10.Esimesed vahendid tulid I Rilt just summas 81 000 eurot. Vahendid hakkasid laekuma nii sularahas kui ka Eesti ettevõtte Xxxx OÜ kontolt. Xxxx OÜ ainuomanik ja juhatuse liige on I R. Raha summas 81 000 eurot on kätte saadud I Rilt ega ole seotud hageja ja kostja vaidlusega. Rahalised vahendid ei kuulunud hagejale.
11.Hageja nõustus andma kostjale rahalised vahendid tingimusel, et kostja kirjutab vastava võlakirja. Just võlakirja koostamine oli tingimus vahendite eraldamiseks. Hageja dikteeris kostjale ette võlakirja teksti, mida kostja ka pani kirja ja andis eelnimetatud võlakirja originaali hagejale. Kuna kostja oli meeleheitel ning vajas raha kohtuprotsesside finantseerimiseks ning advokaatidele tasumiseks, ei olnud temal muud valikut, kui kirjutada võlakiri ja loota raha saada. Kostja ei ole kunagi saanud võlakirjas märgitud rahalisi vahendeid.
12.Kui kohus tuvastab laenulepingu sõlmimise, siis vaidlustab kostja, et tähtajatu laenuleping on korraliselt üles öeldud. Hageja kinnitab, et loeb lepingu ülesütlemise avalduse kätte toimetatuks kolm päeva pärast hoiustamist, so hiljemalt 21.12.2019. Vastavalt Riigikohtu praktikale tähitud kirja saabumise ja hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kätte saaduks. Järelikult ei olnud kostja praeguses asjas laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine hoiustamisega ei olnud toimunud. Võttes arvesse ei laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtivalt toimunud, ei muutnud ka sissenõutavaks ka nõue. Seega puudub ka alus viivise arvestamiseks alates 22.02.2020. Kohtuotsuse põhjendused
13.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
14.Asjas puudub vaidlus, et kostja on kinnitanud 28.10.2014 võlakirjaga (tlk 4), et kostja võttis hagejalt 100 000 eurot laenu ning kohustub laenu tagastama rublades, Vene Föderatsiooni keskpanga kursiga tagastamise päeval. Kostja ei ole hagejale nimetatud summat tagastanud.
15.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja hageja kasuks 105 748,63 eurot, millest 100 000 eurot on põhiosa ja 5 748,63 eurot viivis, viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras põhinõudelt 100 000 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et tegelikkuses ei ole kostja hagejalt võlatunnistuses nimetatud summat saanud.
16.Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes, kuna kostja kinnitab kõnealuses võlatunnistuses, et tal on laenulepingust tulenevad võlgnevused. Riigikohus on lahendis nr 2-13-34922 p-s 12.3 asunud seisukohale, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, pd 20 ja 21).
17.Kohus on kostjale 15.02.2021 määruses selgitanud, et kooskõlas eelviidatud Riigikohtu lahenditega on käesolevas menetluses just kostja kohustus tõendada võla puudumist. Kohus on seisukohal, et vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et tegelikkuses ei ole kostja 28.10.2014 võlakirjas nimetatud summat saanud.
18.Kohus märgib, et nähtuvalt võlakirja tekstist on kostja kinnitanud, et kostja on juba saanud laenu 100 000 eurot, kuna võlakirjas on väide „võtsin laenu“, mis näitab, et laen on kostja poolt juba saadud enne võlakirja allkirjastamist. Samuti tõendavad 18.05.2021 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate I Ri ja I D vande all antud ütlused kostja poolt raha saamist. Tunnistaja I R, kes on kostja õe endine abikaasa, on istungil avaldanud, et tunnistajale teadaolevalt on kostja hageja nimele võlakirja allkirjastanud ning võlakiri oli tehtud hageja nimele, kuna selliselt lepiti hageja, kostja ja tunnistaja vahel kokku. Tunnistaja kinnitusel on tema kostjale üle andnud üle 80 000 euro, kuid kostja võis selles osas võlakirja allkirjastada ka hageja nimele. Täiendavalt on tunnistaja I D, kes 2014. aastal töötas hageja abina, andnud istungil ütluseid, et mäletab, et 28.10.2014 toimus hageja ja kostja vahel kohtumine, millele hageja palus tunnistajal tuua ligi 20 000 eurot ja paberi. Kohtumisele kohale jõudes andis tunnistaja raha ja paberi hagejale, kes need omakorda üle laua kostjale suunas. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ütlused kinnitavad, et kostjale on enne võlakirja allkirjastamist üle antud 100 000 eurot.
19.Samuti on kostja 24.10.2014 hagejale saadetud e-kirjas (tlk 14) ise kinnitanud, et sai hagejalt ja I Rilt kokku 81 000 eurot, lisaks on kostja avaldanud, et vajab Inglise kohtu jaoks täiendavalt ligi 19 000 eurot. Kostja on ka 20.11.2019 xxxxi artiklis (tlk 16) avaldanud, et sai hagejalt kohtus käimiseks laenu. Kohus on seisukohal, et kõik eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et kostja on võlakirjas nimetatud summa tegelikkuses saanud ning kostja ei ole võlakirja allkirjastamisega seoses tekkinud eeldust ümber lükanud. Kohus märgib, et kostja on küll esitanud koostöölepingu projekti (tlk 52), mille kohaselt väidetavalt pidid kostja ja I R sõlmima lepingu xxxx osakutega seoses, kuid tegemist on allkirjastamata Wordi dokumendiga, mistõttu sellel puudub tõenduslik väärtus. Ka kostja poolt esitatud maksekorraldustest (tlk 32-34) nähtub, et kostjale on I Ri ja Xxxx OÜ poolt üle kantud kokku 38 000 eurot, mis tõendavad omakorda, et kostja on enne võlakirja allkirjastamist raha saanud. Kostja märgib, et asjaolu, et osa summast võis tulla I Ri või Xxxx OÜ kaudu, et tähenda, et kostjal ei oleks tagasimaksmise kohustust hageja ees, kuna kostja on võlakirja allkirjastades kinnitanud, et võlgnevus on tal just hageja ees. Samuti on I R tunnistajana avaldanud, et tunnistaja, hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja allkirjastab seoses tekkinud võlgnevusega võlakirja hageja nimele. Lisaks on I R 18.05.2021 istungil kinnitanud, et kostja tunnistajale võlgu ei ole, mis tähendab, et kogu võlgnevuse tasumise kohustus on kostjal kooskõlas allkirjastatud võlakirjaga hageja ees. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist on leidnud, et kostja on 28.10.2014 võlakirjas nimetatud laenu saanud, selle tagasimaksmise kohustus on kostjal hageja ees ning kostja vastuväited on põhjendamatud.
20.Hageja on 28.10.2014 võlakirjas nimetatud laenu osas esitanud kostjale 21.11.2019 ülesütlemise avalduse (tlk 9) ning avaldanud, et loeb kooskõlas VÕS § 398 lõikega 1 laenulepingu lõppenuks 21.01.2020 ning nõuab laenu tagastamist viivitamatult laenulepingu lõppemise tagajärjel, s.o 22.01.2020. Kohus märgib, et VÕS § 398 lg 1
kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Antud juhul on hageja laenulepingu üles öelnud järgides VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud 2-kuulist tähtaega, seega on laenuleping üles öeldud kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega.
21.Seoses kostja vastuväitega, et kostjale ei ole ülesütlemise avaldust nõuetekohaselt kätte toimetatud, märgib kohus, et nähtuvalt hageja esindaja 21.11.2019 e-kirjast (tlk 8) on ülesütlemise avaldus edastatud kostjale e-postiaadressile xxxx. Samuti on 21.11.2019 ülesütlemisavaldus hoiustatud kohtutäituri poolt kostja nimele samale e-postiaadressile 17.12.2019 e-kirjaga (tlk 12). Võttes arvesse, et ka käesoleva kohtuasja materjalid on edastatud kostjale e-postiaadressile xxxx ning kostja on hagiavaldusele vastanud, ei pea kohus usutavaks kostja väiteid, et kostja ei ole e-postiaadressile xxxx saadetud ülesütlemise avaldust kätte saanud. Täiendavalt märgib kohus, et asjas puudub vaidlus, et kostja sai ülesütlemise avalduse kätte ka tsiviilasjas nr 2-20-9275, kus oli menetluses hageja nõue kostja pankroti väljakuulutamiseks. Seega on ülesütlemise avaldus kostjale kätte toimetatud ning 28.10.2014 võlakirja aluseks olev laenuleping on lõppenud.
22.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei ole täitnud 28.10.2014 võlakirjast tulenevat kohustust laenu tagastamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks VÕS § 30 lg 1, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 alusel välja põhivõlgnevuse 100 000 eurot.
23.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Kohus on tuvastanud, et hagejal on kostja suhtes põhinõue summas 100 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt viiviseid VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates 22.02.2020, kui võlgnevus muutus sissenõutavaks, kuni hagiavalduse esitamiseni, mis oli 10.11.2020, summas 5748,63 eurot. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võttes arvesse, et kostja on rikkunud hagejale võlgnevuse tasumise kohustust, tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamise seisuga, mis oli 10.11.2020, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised põhinõudelt 100 000 eurot summas 5748,63 eurot. Viivise summa kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis. Võlaperiood
% aastas
% päevas
summa päevas
Perioodis päevi
Perioodi summa
22.02.2020 10.11.2020
0.021858
21,857923
5748,633749
24.Hageja palub kostjalt välja mõista täiendavad viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist
kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja taotlus tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 100 000 eurot alates 11.11.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
25.Kostja on seoses viivisenõudega esitanud vastuväite, et hageja viivisenõude alguskuupäev 22.02.2020 ei ole põhjendatud, kuna kostja ei olnud vastavaks kuupäevaks kätte saanud laenulepingu ülesütlemise avaldust. Kohus on juba eelnevalt analüüsinud küsimust, et ülesütlemise avaldus on kostja edastatud e-postiaadressile, mida kostja kasutab, mistõttu kohus leiab, et kostja vastuväide on põhjendamatu. Täiendavalt märgib kohus, et ülesütlemise avaldus on kohtutäituri poolt kostja nimele hoiustatud kostja epostiaadressile 17.12.2019 e-kirjaga (tlk 12). Täitemenetluse seadustiku § 213 kohaselt kohaldatakse tahteavalduse kättetoimetamisele kohtutäituri vahendusel tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtutäitur võib kasutada kõiki kohtule dokumendi kättetoimetamiseks lubatud viise. Kooskõlas TsMS §-ga 327 on lubatud dokumentide kätte toimetamine hoiustamisega. Antud juhul edastas kohtutäitur kostjale teate hoiustamise kohta 17.12.2019 kirjaga, mis tähendab, et lähtuvalt TsMS § 327 lgst 3 loeti ülesütlemise avaldus kostjale kättetoimetatuks 21.12.2019. Seega lõppes laenuleping hiljemalt kahe kuu möödumisel kõnealusest kuupäevast, s.o 22.02.2019 ning hagejal on õigus nimetatud tähtajast alates arvestada ka viivisevõlgnevust.
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 113 748,63 eurot. Menetluskulud
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
28.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.