Osaühing STROICOM hagi aktsiaselts KE INFRA vastu põhivõla 133 173 euro 60 sendi ja viivise saamiseks Aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 311 096 euro 2 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.01.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Osaühing STROICOM apellatsioonkaebus, hind 157 047 eurot 38 senti Aktsiaseltsi KE INFRA vastuapellatsioonkaebus, hind 413 910 eurot 7 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing STROICOM (registrikood 11334112), esindaja vandeadvokaat Tambet Toomela Kostja aktsiaselts KE INFRA (registrikood 10191969), esindaja vandeadvokaat Leho Pihkva
Kohtuistungi toimumise aeg
06.05.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11.01.2021 otsus muutmata osas, milles maakohus rahuldas Osaühingu STROICOM hagi ja aktsiaseltsi KE INFRA vastu põhivõla 133 173 euro ja 60 sendi saamiseks ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 211 845 euro 98 sendi ja viivise saamiseks.
2.Tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata Osaühingu STROICOM hagi sissenõutavaks muutunud viivise 9188 eurot 98 sendi ja edasiulatuva viivise saamiseks perioodi eest 08.05.2019 kuni kohtuotsuse
jõustumiseni rahuldamata ning rahuldas aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 99 250 euro 4 sendi saamiseks.
3.Tühistada otsus maakohtus kantud menetluskulude Osaühingu STROICOM kanda jätmine.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
5.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:
5.1.Jätta läbivaatamata aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 13 800 euro saamiseks.
5.2.Rahuldada Osaühingu STROICOM hagi aktsiaseltsi KE INFRA vastu ja mõista aktsiaseltsilt KE INFRA Osaühingu STROICOM kasuks välja võlgnevus 133 173 eurot 60 senti ja viivis 9 188 eurot 98 senti.
5.3.Välja mõista aktsiaseltsilt KE INFRA Osaühingu STROICOM kasuks viivis 0,1% päevas võlgnevuselt 133 173 eurot 60 senti alates 08.05.2019 kuni põhinõude tasumiseni.
5.4.Jätta aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 324 896 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
5.5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta aktsiaseltsi KE INFRA kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing STROICOM (hageja/alltöövõtja) esitas 07.05.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse aktsiaselts KE INFRA (kostja/peatöövõtja) vastu võlgnevuse 133 173,60 euro, viivise 9188,98 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks 0,1% päevas põhivõlgnevusest alates 08.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kostja peatöövõtjana sõlmis töövõtulepingu nr 2018-7-19 lõpptellijaga Adven AS (tellija). Lepingu objektiks oli Laagri magistraalsoojustorustiku ehitustööd. Hageja ja kostja sõlmisid 04.05.2018 alltöövõtulepingu nr 12-18, mille alusel hageja teostas Laagri piirkonnas kaugküttetorustiku rekonstrueerimistöid. Pooled sõlmisid 21.06.2018 lepingule lisa. Tööde lõpetamise tähtaeg oli 23.11.2018. Selleks tähtajaks pidid kõik lepingu alusel tehtavad tööd olema lõplikult ja täielikult valmis ning tellijale vastu võtmiseks esitatud. Lõpptäitedokumentatsiooni esitamise tähtaeg oli 14.12.2018. Leping nägi ette, et tööd antakse üle etapiviisiliselt iga etapi ehitustööde täielikul valmimisel, arvestades kokkulepituid erisusi. Tööde kogumaksumuseks oli 576 607,60 eurot, millele lisandus käibemaks.
Enne lepingu lõpptähtaega pidasid pooled läbirääkimisi lõpetamata tööde ja puuduste kõrvaldamise tähtaegades. Üllatuslikult kõrvaldas kostja vahetult peale tähtaegades kokkuleppele jõudmist ja üks päev enne algse lepingu lõpptähtaja saabumist tellija nõudmisel hageja objektilt ning palus üle anda kõik objektiga seonduva. Seega lõpetas kostja lepingu ühepoolselt vaid üks päev enne lõpptähtaja saabumist. Kostja põhjendas hageja objektilt kõrvaldamist tellijalt tulnud vastavasisulise nõudega. Hageja polnud lepingut rikkunud – tööd olid tähtaegsed ja nõuetekohaselt teostatud. Kostja lepingu lõpetamise avaldust sai käsitleda voluntatiivse ülesütlemise avaldusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 alusel. Hageja esitas 13.02.2019 kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 7 ja arve nr 1302/19/1, millega palus tasuda novembris 2018 lepingu alusel tehtud tööde eest kogusummas 133 173,60 eurot käibemaksuga hiljemalt 27.02.2019. Kostja sai akti ja arve kätte 13.02.2019, kuid keeldus arve tasumisest. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja objektilt kõrvaldamise põhjuseks oli pikka aega kestnud pidevad kvaliteediprobleemid, vahetähtaegade ületamine ja suur mahajäämus tööde teostamise graafikust, mis kulmineerus sellega, et tellija nõudis hageja eemaldamist objektilt ja määras kostjale leppetrahvi hagejapoolsete rikkumiste tõttu. Tellija esitas kostjale leppetrahvi nõude hageja poolse lepingust mahajäämuse tõttu ja soojakatkestuse tähtaja ületamise eest 46 tunni võrra. Kostja polnud hagejalt teostatud töid vastu võtnud. Alates 19.06.2018 teavitas kostja hagejat korduvalt töödes ja tööde dokumenteerimises esinevatest olulistest puudustest. Hageja teadis puudustest ja vajadusest oma töö kvaliteeti ja tempot parandada. Hageja pretensioonidele ei vastanud. Kostja taganes lepingust hagejapoolse lepingu olulise rikkumise tõttu VÕS § 655 lg 2 alusel. Hageja sai lepingust taganemisest teada 22.11.2018. Kostja teatas, et ta lõpetab ise vaegtööd ja ei oota hagejalt puuduste likvideerimist. Vahetult enne lõpptähtaega oli töödes endiselt väga palju puudusi ja suur hulk töid oli teostamata. Puuduste kõrvaldamise maksumuseks kujunes 83 905,40 eurot (ca 14,5% tööde kogumaksumusest). Puuduste maht oli sedavõrd suur, et mittehooajalised tööd suutis kostja lõpetada ja lõpptellijale üle anda 31.01.2019 ning hooajalised peamiselt haljastuse ja heakorraga seotud tööd 2019 mai lõpus. Kostjal kulus selleks ca 1 680,5 töötundi. Pooled pidasid kirjavahetust, kuid ühtegi kokkulepet selle tulemusel ei sõlmitud. Hageja rikkus tööde etapiviisilise üleandmise kohustust kõikide etappide suhtes ja põhjustas kumulatiivse mahajäämuse tööde graafikust kestusega enam kui 21 päeva. Töö oli jaotatud 12 etapiks. Hagejal oli kohustus töö etapiviisiliselt üle anda iga etapi täielikult valmimisel. Tegelikkuses ei olnud hageja 23.11.2018 lõpetanud ega üle andnud ühtegi tööde etappi. Lepingust taganemisel oli kumulatiivne mahajäämus töögraafikust 970 päeva, mis andis õigusliku aluse lepingust taganemiseks (lepingu p 15.2.3). 23.11.2018 seisuga oli hageja rikkumises kõigi tööde etappide üleandmisega (St- 1.5 95 päeva; St- 1.7 133 päeva; St-1.4 133 päeva; St- 1.6 133 päeva; St- 1.1 84 päeva; St-1.2 93 päeva; St- 1.3 87 päeva; St- 1.8 81 päeva; St- 1.9 65 päeva; St-1.10 56 päeva; Männimetsa II etapp 10 päeva). Töömaal ja selle mõjualas asus ca 20 korteriühistut, kelle hallatavatel kinnistutel ja hoonetes hageja töid teostas. Lepingu kohaselt oli hageja kohustatud teavitama ehituse mõjuala kinnistute valdajaid töödega kaasnevatest piirangutest ja tagama tööde teostamise järgselt tänavate seisukorra, haljastuse jms võimalikult kiire taastamise. Tööde lõpptähtajal 23.11.2018 ei olnud hageja suutnud kooskõlastada tööde teostamist ühegi töömaa mõjualas asuva korteriühistuga. Mitmed ühistud olid hageja töökorraldusega väga rahuolematud. Enamiku ühistute hallataval maa-alal olid tööd veel lõpetamata ja töömaa korrastamata. Kostja oli
sunnitud lõpptellijale tööde üleandmise tagamiseks väljastama ühistutele omapoolsed garantiikirjad vaegtööde lõpetamise kohta ja teostama need vaegtööd oma kulul.
4.Kostja esitas 11.06.2019 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista võlgnevus 324 896 eurot, viivis 2 996,65 eurot ja edasiulatuva viivise saamiseks seadusjärgses määras põhivõlgnevusest alates 12.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palus tasaarvestada poolte vastastikused nõuded. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja oma rikkumistega põhjustas kostjale otsese varalise kahju, mille hüvitamist nõudis kostja hagejalt lepingu p-s 16 sätestatud alustel. Kostja kahju seisnes tellijale tasutud leppetrahvis 43 800 eurot. Lisaks tegi kostja hageja puudustega- ja vaegtööde (sh täitedokumentatsiooni) parandamiseks 85 113,74 eurot. Kokku moodustas kahju 128 913,74 eurot. Lisaks nõudis kostja hagejalt lepingu alusel leppetrahvi 195 982,28 eurot (lepingu p 16.7 järgi 57 660,76 eurot, p 16.5 järgi oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 558 720 eurot, mida kostja vähendas 115 321,52 euroni ning p 16.4 järgi 23 000 eurot). Kuivõrd kostja suutis leppetrahvi 43 800 eurot vähendada 30 000 eurole, siis loobus kostja 29.08.2019 leppetrahvinõudest 13 800 euro ulatuses. Hageja vastuväited vastuhagile
5.Hageja leidis, et vastuhagi tuli jätta rahuldamata. Tööde teostamise ajal ei saanud kostja olla tekkinud eeldust, et tööd on teostatud ja lõpetatud kvaliteetselt. Pooled ei sidunud lepingus ega ka tööde teostamise perioodil hageja kohustusi mingite etappidega, vaid seadsid eesmärgiks lõpetada tööd üheks lõpptähtajaks, milleks oli 23.11.2018. Töid tehti ja arveid tasuti vastavalt tegelikule jõudlusele, pidades silmas lõpptähtaega. Kostja poolt viidatud puudused olid valdavalt vaegtööd, mida ei loeta oluliseks puuduseks. Enamus loetletud puudusi olid seotud heakorraga nagu haljastus, korrastamine, koristamine. Keerulisemaid töid nimekirjas polnud. Kostjal puudus õigus lepingust tulenevat leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi hüvitamise nõue, mille tasumist tellija nõudis kostjalt, oli samuti alusetu, kuna hageja tegevusel ja kostja nõude vahel puudus põhjuslik seos. Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis läbivaatamata kostja vastuhagi nõude 13 800 euro ulatuses, rahuldas hagi osaliselt põhinõude 133 173,60 euro ulatuses ning rahuldas vastuhagi osaliselt 99 250,04 euro ulatuses. Kohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel, mille tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja 33 923,56 eurot. Lisaks kohustas kohus kostjat tasuma hagejale välja mõistetud summalt viivist 0,1% päevas iga viivitatud päeva eest alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui 57 660,76 eurot. Menetluskulud jäid hageja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kostja teatas enne vastuhagi menetlusse võtmist, et ta loobub leppetrahvi nõudest 13 800 euro ulatuses. Vastuhagi põhinõude summa vähenes 311 096,02 euroni (II, lk 3 p). Kuna kohus oli nõue juba menetlusse võtnud, tuli see TsMS § 423 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: − Pooled sõlmisid 04.05.2018 alltöövõtulepingu nr 12-18, mille eesmärk oli Laagri kaugküttetorustiku rekonstrueerimine (lepingu p 1) ja mille kohaselt pidi hageja selle eesmärgi saavutamiseks teostama lepingu p-s 1 loetletud tööd (I, lk 13-35). 21.06.2018 sõlmisid pooled lepingu muudatused (p 10.3 ja 14, lk 36-37). Tööde tellijaks oli Adven AS (I, lk 13 p).
− 14.11.2018 saatis kostja hagejale e-kirja, milles kostja viitas puudustele töös (lk 38). 20.11.2018 saatis hageja vastuse puuduste likvideerimise kavatsuse kohta, lisatud tabel (I, lk 39-40). − Kostja edastas 20.11.2018 hagejale oma nõudmised tööde tähtaegade osas, viite vajadusele teha arveldustes tasaarvestusi, kuna kostja oli tööde tähtaegse valmimise nimel sunnitud kasutama ka omatööjõudu, samuti viitas kostja selles kirjas võimalikule leppetrahvi nõudele (I, lk 41-43). − 22.11.2018 tegi tellija korralduse kõrvaldada hageja objektilt seoses korduvate kaebustega kaevetööde kvaliteedi osas (I, lk 44-45) ja kostja saatis hagejale e-kirja, millega peatas lepingu p 6.18 alusel tööde tegemise ja kohustas hagejat andma töömaa ja kõik sellega seonduv 23.11.2018 üle. Hageja andis töömaa kostjale üle 23.11.2018 (I, lk 46-47). − Hageja soovis novembris 2018 tehtud tööd kostjale aktiga üle anda (akt nr 7, I, lk 48), kuid kostja akti ei allkirjastanud (I, lk 52). Hageja esitas 13.02.2019 kosjale arve nr 1302/19/1 tasumata tööde eest 133 173,60 eurot koos käibemaksuga (I, lk 50). − Kostja oli tasunud kogu ülejäänud lepingu tasu vastavalt lepingu p-le 10.1 (446 959,60 eurot + km, I, lk 54) ning tasumata on vaid hagis nõutud 133 173,60 eurot.
7.Kostja saatis 22.11.2018 hagejale e-kirja (I, lk 46), milles märkis, et tellija korraldusel peatab kostja lepingu p 6.18 alusel töö edasise tegemise. 23.11.2018 kell 10 tuleb hagejal üle anda töömaa, dokumendid ja kõik muu info, mis kuulub Laagri kaugküttetorustiku ehituse juurde. Seni akteerimata kulutuste hüvitamiseks korraldatakse kohtumine, fikseeritakse lõpphind, millest arvatakse maha kostja poolt töö lõpetamiseks tehtavad kulutused. Kostja e-kiri ei sisaldanud sõnaselget teadet selle kohta, et leping lõpetatakse. Samas oli e-kirjas väljendatud tegevused kogumis suunatud sellele, et hageja enam tööd ei jätkaks ja kõik töö tegemiseks vajaliku kostjale üle annaks. Seega oli kiri suunatud lepinguliste suhete lõpetamisele. E-kirjas kirjeldas kostja tegevusi, mis olid omased ainult õigussuhte lõpetamisele. Kostja pidas seda konkludentseks lepingu lõpetamiseks ja e-kirja asjaoludest tuli selgelt välja kostja tahe saavutada poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemine. Seega tuvastas kohus, et kostja 22.11.2018 e-kiri lõpetas lepingu. Sellisest kostja tahtest sai aru ka hageja. Mõlemad pooled käsitlesid e-kirja kui lepingut lõpetavat dokumenti. Kostja märkis e-kirjas: „/.../Kahjuks olete kõiki meie viimaseid kirju ignoreerinud ja vastuseid tööde korrektseks lõpetamiseks meil ei ole, seetõttu pole meil Adven Eestile esitada ka vettpidavaid kuupäevi tööde lõpetamiseks./.../“ E-kirjale oli lisatud ka tellija 22.11.2018 pöördumine kostja poole (I, lk 44), milles oli hageja töölt kõrvaldamise põhjuseks pidevad kaebused kaevetööde teostaja töö kvaliteedi kohta. Seega oli lepingu lõpetamise ajendanud nii tellija poolt viidatud kvaliteediprobleemid kui ka kostja poolt viidatud tähtaja probleemid. Hageja ei eitanud, et kogu lepingu perioodi jooksul esines tema töös pidevalt puudusi, mida oli vaja parandada. Hageja ei eitanud, et kui ta töömaalt lahkus, olid töös kõrvaldamata puudused. Puudusi hageja töös kinnitasid ka kostja esitanud tõendeid (I, lk 41, lk 38, lk 47,lk 41-42, lk 51, lk 57 jj, lk 79 jj, lk 145 p, lk 155 p, lk 27 jj, lk 114, lk 40 jj, lk 85, lk 90, lk 94, lk 186-188, lk 95, lk 99-100, lk 115, lk 117, lk 119, lk 121, lk 123-130, lk 140 jj, lk 158 ja II kd, lk 48-87). Töökoosoleku protokollide kohaselt (II, lk 101-140) oli töödes ka selliseid probleeme ja lisatöid, mis ei sõltunud hagejast. Teiseks tõendasid protokollid ka seda, et hageja oli peamised lepinguga ettenähtud tööd 22.10.2018 seisuga ära teinud (vt ka I, lk 99-100 ja lk 131 jj). Kohus ei nõustunud hagejaga, et puudused töös oligi tavapärase tööprotsessi osa. Lepingu p-s 6.1 oli selgelt määratletud, et hageja kohustuseks oli teostada kõiki töid kõrgel professionaalsel tasemel ja tagada töö kvaliteedi vastavus õigusaktidele, projektdokumentides viidatud
standarditele või tehnilisetele normidele jms (I, lk 16). Selline kohustus ei saanud tähendada seda, et töid tehakse pidevate pisipuuduste parandamise saatel. Kohus tuvastas, et puudused hageja töös esinesid. Küll aga ei olnud täidetud lepingu p-s 15.2.1 sätestatud tingimus lepingust taganemiseks seetõttu, et puuduseid oleks saanud kõrvaldada ja hageja oli valmis seda tegema. Seda kinnitas hageja 20.11.2018 e-kiri kostjale ja sellele lisatud tabel ettepanekuga puuduste kõrvaldamise kohta (I, lk 39jj). Puudused hageja töös ei olnud lepingu kogumahtu ja põhitööd arvestades sedavõrd olulised, kuna seisnesid peamiselt haljastus- ja heakorratöödes. Kostja viitas, et tal oli õigus lepingust taganeda ka lepingu p 15.2.3 alusel, kuna lepingu esemeks olevate tööde tegemine oli kalendergraafikust maas enam kui 21 päeva. Lepingu p 5.4 kohaselt antakse tööd üle etapiviisiliselt, samuti oli lepingu lisaks tööde tegemise graafik. Töökoosolekute protokollide alusel (II, alates lk 48) tuvastas kohus, et tööde tegemine ajagraafiku järgi oli poolte kokkulepe. Kostjal oli vaieldamatu huvi tööde tähtajalise tegemise vastu, kuid seda ajagraafikut muudeti pidevalt töö käigus. Milline oli lõplik ajagraafik ja kui palju hageja hilines selle graafiku järgi töö tegemisega, seda pooled kohtu ette ei toonud ning tõendite alusel seda polnud võimalik tuvastada. Lepingu täitmise ajal heitis kostja hagejale ette, et tööd ei püsinud graafikus, kuid tõendeid selle kohta, et kostja oleks ette heitnud tööde mitte-etapilist üleandmist, esitatud ei olnud. Kostja tugines, et ta taganes lepingust konkludentselt. Seega ei saanud kostja tugineda sellele, et lepingut ei võinud muuta muul viisil, kui vaid lepingu punktis 18.1 näidatud viisil. Töökoosolekute protokollid olid vormistatud kirjalikult ja allkirjastatud ning seega sai väita, et lepingu ajagraafikut muudeti protokollidega kirjalikult ehk poolte kirjalikul kokkuleppel. Tööde ajagraafikust mahajäämus esines, kuid kohtul puudus võimalus tuvastada, kui suures ulatuses. Seega ei saanud kohus tuvastada ka seda, kas mahajäämus esines enam kui 21 päeva, et teha kindlaks faktiline alus lepingust taganemiseks lepingu p 15.2.3 alusel. Kohus ei tuvastanud, et esinesid lepingu p 15.2.1 toodud alused lepingust taganemiseks. Kohus ei saanud tuvastada, et oleks esinenud lepingu p 15.2.3 toodud alus lepingust taganemiseks seetõttu, et esines ajagraafikust mahajäämus enam kui 21 päeva. Seega ei olnud täidetud lepingu p 15.2.1 ega ka p 15.2.3 eeldused lepingust taganemiseks. Kohus tuvastas, et kostja ütles alltöövõtulepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel. Pooled leppisid 21.11.2018 kokku puuduste kõrvaldamise tähtaegades, mille järgi sai töid lõpetada ka pärast lepingus kokkulepitud tähtaega (I, lk 40). Kostja märkis 21.11.2018 e-kirjas hagejale (I, lk 43-44) et ta loeb vaikimisi hageja nõustunuks tabelis toodud uute tähtaegadega. Tahteavaldust sai anda ka vaikimisi (VÕS § 20 lg 3). Eeltoodu ei tähendanud, et kostjal polnud õigus nõuda töös esinevate puuduste tõttu kahju hüvitamist. Hagejal tekkis arve esitamise õigus pärast seda, kui tööde üleandmise-vastuvõtmise akt oli kostja poolt allkirjastatud (lepingu p-d 13.2 ja 13.3). Kostja polnud akti nr 7 allkirjastanud. Kostja ei kirjeldanud viie tööpäeva jooksul, millised tööd olid tehtud ja millised tegemata, millised tööd olid puudustega ja millised mitte (lepingu p-d 13.2 ja 13.3). Seda tegi kostja alles 14.03.2019. Samuti ei antud hagejale võimalust puudustega või tegemata tööd parandada. Lepingust taganemisega 22.11.2018 muutusid sissenõutavaks poolte vastastikused nõuded, kuid kummalgi poolel ei olnud kohustust nõuet täita enne, kui teine poole oma nõude täidab (VÕS § 195 lg 2, § 189 lg 1 ja § 111). VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaselt kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Hageja arvas maha lepingu tasu nõudest töös puuduste kõrvaldamise ja töö lõpetamise kulu 18 670 eurot. Selles osas vastas hageja tasunõue põhimõtteliselt VÕS § 655 lg 1 nõuetele ja hagi kuulus seega rahuldamisele põhinõude osas 133 173,60 eurot.
8.Kuna lepingust taganemise eeldused lepingu p 15.2.1 ja p 15.2.3 järgi ei olnud täidetud ning kostjal ei olnud nendele tuginedes õigust lepingust taganeda, siis ei saanud kohus rahuldada ka vastuhagi nõuet lepingust taganemisega kaasneva leppetrahvi osas. Samuti ei saanud kohus rahuldada vastuhagi leppetrahvinõuet vahetähtaegade ületamise eest, kuna kohtu ette ei toodud, millised olid poolte poolt lõplikult kokku lepitud vahetähtajad. Kostja kahju hüvitamise nõude aluseks olid VÕS § 642 lg 1, § 641 lg 2 p 1, § 115 lg 1, § 127 ning lepingu p-d 16.2 ja 5.2. Kokku kuulus vastuhagi põhinõue rahuldamisele 99 250,04 euro ulatuses (56 250,04 + 30 000 + 13 000).
8.1.Kohus arvestas, et 22.11.2018 seisuga olid lepingu lõppemisel tegemata järgmised tööd: haljastustööd, Kuuse 29 haljastus; Avamaa 9 ja Kuuse 26 põõsaste istutamine. Ülejäänud aktis nimetatud tööd olid puudustega tööd (Kuuse 29 betoonplaatide taastamine; Avamaa 18 vastas parkla haljastuse korrastamine; teekattemärgistuse taastamine Sae tn, Kuuse 20A parkla; Redise 12 ja 4 fassaadi parandustööd; Redise 7 ja 9 liivakastide taastamine, Redise 9 garaažide juures prügi väljavedu; Veskitammi 1 hoovis, Veskitammi 7 siseviigu juures ja Redise 2 pinnase vajumise taastamine; Avamaa 7 vana torustiku ja künade demontaaž, aiavõrgu parandamine, luukide kaitsmiseks äärekivide paigaldamine; Avamaa 9 aia parandamine; Kuuse 18a veetoru maa-aluse kraani kape sees oleva otsiku lisamine ja haljastuse korrastamine; Redise Trafo juures liiklusmärk tagasi paigaldada; Redise tn Kamber 20 kaane hüdroisolatsioon; Redise 10 läbiviigud korrastada; Redise 6 vana kambri paneel ära viia, jalgtee ääred haljastada, liivakasti ümbrus ja mänguväljak korrastada; Redise 4 haljastasus, soojasõlme korrastus jms; Vae 5 korrastustööd; Veskitammi 5 ja 7 vaheliste kaevude korrektne paigaldamine; muud korrastustööd Veskitammi 1, 5, 7 ja 12; Sae 4, Metsa ja Männimetsa 36 haljastus, äärekivide taastamine: pinnase äravedu). Kostja nimetas puudustega tööks nii tegemata jäänud tööd kui ka hageja poolt ebakvaliteetselt tehtud tööd. Puuduste kõrvaldamiseks kulutas kostja 85 113,74 eurot - seadmete jms kulu 45 511,29 eurot ja töötajate tööjõukulu 1 680,5 tundi (I, lk 153 jj ja 135 jj). Kohus käsitles nii tegemata töid kui ka vaegtöid puudustega tööna. Kostja andis 14.11.2018 e-kirjaga hagejale teada, et hageja töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks oli kostja sunnitud kasutama oma tööjõudu, mille maksumuse ta arvestas järgmiselt: isoleerija 22 eurot tund ja ehitustööline 17,5 eurot tund (I, lk 38). Seega pidi hagejale teada olema võimalik kulu, mis kostjal tekib seoses hageja vaegtöödega. Kostja selgitas, et puuduste kõrvaldamise materjali kulu oli 45 511,29 eurot, siis pidi tööjõukulu olema 39 602,45 eurot (85 113,74 – 45 511,29). Kostja esitatud töötundide arvu 1 680,50 suhte alusel, oli ühe töötunni hinnaks 23,56 eurot. Kostja ei toonud välja, milline töötaja millise kvalifikatsiooniga tööd tegi ja seetõttu võttis kohus aluseks, et 1 680,5 töötunni kulu on 17,5 eurot tund ja kokku seega 29 408,75 eurot. Materjali ja seadmete jms kulu osas puudus kohtul alus kahelda kostja esitatud kulu nimekirjas (I, lk 159170) ning hageja ei esitanud sellele ka konkretiseeritud vastuväiteid. Kohus luges vaegtööde parandamise ja tegemata tööde lõpetamise maksumuseks 74 920,04 eurot (materjalikulu 45 511,29 eurot ja tööjõukulu 29 408,75 eurot). Kuna hageja arvas maha puuduste kõrvaldamise kulu 18 670 eurot oma nõudest, siis tuli selle võrra vähendada kostja kulu. Seega sai kostja kahjuks lugeda 56 250,04 eurot.
8.2.Hageja ei eitanud, et kostja maksis tellijale lepingu esemeks olevate tööde üleandmise hilinemise tõttu leppetrahvi. Tellija vähendas leppetrahvi suurust 30 000 euroni (I, lk 79). Leppetrahv oli tasutud 08.03.2019 (I, lk 155 p). Kohus luges tellijale tasutud leppetrahvi 30 000 eurot kostjale tekkinud kahjuks, mille põhjustas hageja poolt puudustega töö tegemine.
8.3.Lõppdokumentatsiooni üleandmisega viivitamise eest nõudis kostja leppetrahvi vahemiku eest 15.12.2018-29.01.2019. Lepingu p 5.1 kohaselt tuli täitedokumentatsioon kostjale üle anda 14.12.2018. Kohus luges tuvastatuks, et dokumentide korrektse üleandmisega viivitas hageja
kokku 26 päeva (II, lk 40 ja I, lk 151p). Lepingu p 16.4 alusel oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 13 000 eurot.
9.Kostja tegi vastuhagis tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hageja nõude täielikult või osaliselt rahuldab. Kohus tasaarvestas poolte nõuded (hageja nõue 133 173,60 eurot ja kostja nõue 99 250,04 eurot), mille tulemusena pidi kostja maksma hagejale 33 923,56 eurot. Kuna poolte nõuded muutusid vastastikku sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest 22.11.2018, kuid pool võis täitmisest keelduda, kuni teine pool oma kohustust ei täitnud (VÕS § 189 lg 1 ja § 111), siis ei saanud pidada kumbagi poolt viivitanuks. Hageja taotluse ja VÕS § 113 lg 1 ja lepingu p 16.6 alusel mõistis kohus kostjalt välja viivise ainult alates kohtuotsuse jõustumisest ning piirab seda vastavalt lepingule 10% kogumaksumusest 576 607,60 eurot, st viivist sai nõuda maksimaalselt 57 660,76 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
10.Hageja palus otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi ja jättis rahuldamata hagi. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada kogu ulatuses ja vastuhagi jätta täielikult rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Kostja kahju hüvitamise nõuet ei saanud rahuldada, sest täitmata olid kahju hüvitamise väljamõistmise eeldused. VÕS § 655 lg 1 ja lg 2 on teineteist välistavad. Olukorras, kus kohus tuvastas õigesti, et kostja ütles lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel, puudus kohtul alus asuda käsitlema küsimust, kas hageja võiks vastutada kostja ees kahju hüvitamise sätete alusel, kuna oli juba varem tuvastanud, et hageja poolt lepingu rikkumist ei toimunud. Isegi, kui jaatada lepingu rikkumist, siis ei andnud kostja hagejale täiendavad tähtaega kohustuste täitmiseks. Kohus leidis valesti, et pooled ei eristanud, millised tööd jäid lepingu lõppemise tõttu tegemata ja millised tööd olid tehtud puudustega. Selle kohta oli koostatud 21.11.2018 tabel, kus oli kirjas, millised tööd ja mis ajaks oli vaja teha. Kohus jätis tähelepanuta, et tabel, mille alusel kostja arvestas kahju 85 113,74 eurot ei olnud nõutavas vormis tõend. Igaüks võis koostada exeli tabeli ning selle põhjal ei olnud võimalik tuvastada, kas need tööd olid ka tegelikult vajalikud ja põhjendatud ning milliseid töid, millisel aadressil täpsemalt tehti. Kohus ei kõrvaldanud otsuses hageja kahtlusi, et kostja tegi objektil vaegtööde sildi all veel täiendavaid töid, mille tegemise vajadust ei olnud. Kostja teoses töid suuremas mahus kui viimases ülevaatuse aktis kajastatud. Hageja ei vastuta tõendamata kulude hüvitamise eest. Samuti ei kuulunud hüvitamisele kostja tööjõukulud. Hageja planeeris vaegtööde parandamiseks kulutada 18 670 eurot. Hageja ei saanud ette näha suuremas ulatuses ja mahus kulusid. Hageja polnud teadlik kostja ja tellija vahelise lepingu sisust. Lisaks lõpetas kostja hagejaga lepingu enne tähtaega ehk enne kui hageja sai puudusi kõrvaldada. Hageja tegevuse ja kahju 30 000 eurot (leppetrahv) vahel puudus põhjuslik seos. Täitmata olid eeldused lõpptäitedokumentatsiooniga seotud leppetrahvi välja mõistmiseks. Lepingu punktis 5.1 oli kirjas, et lõpptäitedokumentatsiooni esitamise tähtaeg oli 14.12.2018. Hageja täitis selle kohustuse 03.12.2018 ehk enne lepingus sätestatud tähtaega. Viimased puudused parandati 09.01.2019, kuid viivituse põhjustas kostja. Kohus märkis resolutsiooni, et kõik kulud jäid hageja kanda. Samas põhjendavas osa otsustas kohus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja ei nõustunud kummagi kulude jaotusega. Hagi kuulus rahuldamisele põhinõude osas kogu ulatuses. Kostja vastuhagi kuulus rahuldamisele osaliselt. Seega oleks pidanud kohus jätma kõik kulud kostja kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebus
11.Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus hagi rahuldas ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja ei rikkunud lepingut oluliselt. Maakohus alahindas töödes esinenud puudusi. Töödes oli puudusi pidevalt kogu tööde teostamise ajal ja need puudused olid lepingu eesmärgi ja tähtaja vaatest olulised. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et 23.11.2018 tabeli näol oli tegemist puuduste lõpliku nimekirjaga. See nimekiri oli esialgne ja täienes puuduste kõrvaldamise käigus. Kohtu järeldus puudustega tööde väidetavast ebaolulisusest on vastuolus maakohtu tuvastatuga, et puuduste kõrvaldamise maksumusega ja töötundidega. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Tööde teostamise periood oli kokku 204 päeva. Hagejal oleks kulunud puuduste kõrvaldamiseks ca 30 päeva, mitte 1 päev. Puuduste kõrvaldamine 1 päevaga poleks olnud ka võimalik. Puuduste esinemine juba varases tööstaadiumis ja puuduste korduv parandamata jätmine kinnitas hageja suutmatust töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt teostada, mis viis hageja olulisse lepingu rikkumisse ja põhjustas lepingust taganemise. Üksnes hageja soov kõrvaldada puudusi, ei olnud piisav tõendamaks tema tegelikku võimekust puudusi tähtajaks kõrvaldada. Kohus ei selgitanud, millisest tulenes kostja kohustus anda hagejale täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks olukorras, kus kostja oli neid kogu tööprotsessi jooksul pidevalt andnud. Kohus jättis ebaõigesti arvestama lepingu p-ga 15.2.1, mis andis kostjale õiguse lepingust taganeda. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata ka kostja leppetrahvi nõuded. Hagejal oli kohustus kooskõlastada tööd kõigi piirkonnas asuvate korteriühistutega. Hageja jättis selle kohustuse täitmata. Sellist kohustust polnud võimalik ühe ööpäevaga täita. Selles osas jättis maakohus kostja väited käsitlemata. Hageja ületas kõiki kokkulepitud etappide tähtaegu. Hageja ei andnud ega lõpetanud 23.11.2018 ühtegi tööde etappi. Tähtajad tulenesid lepingu lisaks nr 3 olevast ajagraafikust ja lepingu p-st 5.4. Hageja väited olid vastuolus lepingu p-ga 2.2. Kui hagejale polnud miski arusaadav, siis oli tal õigus küsida kostjalt selgitusi. Kohus tuvastas ebaõigesti, et ehituskoosoleku protokollidega muudeti tähtaegu. Lepingu p 5.3 ja 18.1 eesmärk oli välistada lepingu muutmine dokumentidega, mis ei olnud lepingu lisad. Lepinguid ei saanud muuta e-kirjadega ega protokollidega. Maakohus ei arvestanud poolte kokkuleppe sisu. Samuti ei väljendanud kostja protokollides tahet muuta lepingutes kokkulepituid tähtaegu. Ehituskoosolekutel fikseeriti hageja mahajäämust graafikust. Hageja pidi ise jälgima lepingus kokkulepituid tähtaegu. Kostjapoolse etteheite esitamata jätmisega ei kaotanud kostja õigust rikkumisele tugineda. Lepingu p 6.19 kohaselt pidi hageja teavitama kostjat tekkivatest takistustest. Kohus jõudis valele järeldusele, et kostja ütles lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel. Selle sätte kohaldamine oli vastuolus tuvastatud asjaoludega. Maakohus ei arvestanud, et VÕS § 655 lg 1 on ülesütlemise tagajärgede suhtes erisätteks VÕS § 195 lg 2 ja VÕS § 189 suhtes. Samuti jättis kohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 655 lg 2. Kohus vähendas põhjendamatult kostja tööjõukulu keskmist tunnihinnet. Kohus ei arvestanud kahju hindamisel käibemaksuga. Kostja jaoks oli üllatuslik etteheide, et ta ei eristanud kulutabelis, millise kvalifikatsiooniga töötaja millist tööd tegi. Kohus seda pooltega ei arutanud menetluse kestel. Maakohus tuvastas ebaõigesti täitedokumentatsiooni üleandmisega viivitamisega seonduva leppetrahvi suuruse. Juhul, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei taganenud lepingust kehtivalt, siis esitas kostja alternatiivsed vastuväited hageja võimaliku tasunõude sissenõutavusele selle tõttu, et tööd ei ole talle üle antud ja apellandi tasunõue ei ole seega sissenõutavaks muutunud. Kostja ei olnud vastu võtnud hageja poolt tehtud töid. Seega pidi hageja tõendama, et tööd olid valmis, need vastasid lepingutingimustele ja ei olnud puudustega. Kohus jagas valesti poolte tõendamiskoormise.
Vastustajate seisukohad kaebustele
12.Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
13.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
14.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud ja vastuhagi rahuldatud osas ning menetluskulude hageja kanda jätmises. Kostja vaidlustas otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus jättis kostja vastuhagi 13 800 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).
15.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja kostja vastuhagi rahuldamata jättis. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. Kohtuotsus tuleb selles osas jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus oli oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis asjas kantud menetluskulud hageja kanda ning osas, milles kohus vastuhagi rahuldas. Maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.
16.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
17.Pooled vaidlesid, mis oli poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu lõpetamise alus. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, et pooltevaheline leping lõppes 22.11.2018. Kostja leidis, et maakohus tuvastas ebaõigesti lepingu lõpetamise aluse. Kostja taganes lepingust lepingu p-de 15.2.1 ja 15.2.3 ning VÕS § 116 lg 1 (koostoimes VÕS § 647 lg-ga 1) alusel. Hageja oli seisukohal, et maakohus tuvastas õigesti, et kostja lõpetas lepingu ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel. VÕS § 116 lg 1 näeb ette, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei esinenud töövõtjapoolset sellist lepingu rikkumist, mis oleks andnud tellijale õiguse lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 1 ega lepingu p-de
15.2.1.ja 15.2.3. alusel. Viidatud taganemise aluste kohaldamiseks oli vajalik tuvastada hagejapoole oluline lepingu rikkumine. VÕS § 647 lg 1 sätestab, et töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Leping nägi
ette, et tellijal on õigus lisaks seaduses ettenähtud alustele lepingust igal ajal taganeda ka juhul, kui töövõtja on rikkunud lepingust tulenevat olulist kohustust, kaasa arvatud juhul, kui töö on tehtud puudusega ning puuduse kõrvaldamine ei ole võimalik või see ebaõnnestub või kui töövõtja keeldub puuduste kõrvaldamisest (p 15.2.1) ja lepingu esemeks olevate tööde tegemine on kalendergraafikust maas rohkem kui 21 päeva (p 15.2.3.).
17.1.Kostja tugines asjaolule, et hageja töö oli tehtud puudusega ning puuduse kõrvaldamine ei ole võimalik leping lõpptähtajaks. Lepingujärgne tööde lõpetamise tähtaeg oli 23.11.2018 (dokumentatsiooni üleandmise tähtaeg oli 14.12.2018). 21.11.2018 leppisid pooled kokku puuduste kõrvaldamise tähtaegades, mille järgi sai töid lõpetada ka pärast lepingus kokkulepitud tähtaega. Kostja 21.11.2018 e-kirjas hagejale märkis, et loeb vaikimisi hageja nõustunuks tabelis toodud uute tähtaegadega. Kostja lõpetas lepingu hagejaga 22.11.2018, peatas hageja tegevuse ja soovis objekti üleandmist 23.11.2018 ning teatas, et ei soovi vaegtööde tegemist. Hageja andis objekti koos dokumentatsiooniga üle. Lepingu lõpetamise seisukohalt oli oluline käsitleda just 22.11.2018 peetud läbirääkimistel tellija toodud etteheited töövõtja tööde osas, kuna sellest sõltusid tellija edasised toimingud. Hageja võis puudusi kõrvaldada veel 23.11.2018. Puuduste tabelis oli kõige hilisem tähtaeg 30.11.2018 (I kd, lk 40). Seega nähtus, et kostja lõpetas lepingu enne, kui hageja sai puudusi kõrvaldada, st ise keeldus, et hageja parandaks oma töid. Riigikohus on leidnud, et lepingu pool ei saa lepingust taganeda, kui vastaspool on pakkunud tööde parandamist (puuduse kõrvaldamist) mõistlikul viisil ning pool on parandamisest keeldunud (Riigikohtu 18.11.202 otsus tsiviilasja nr 2-17-7157, p 15). Pooled ei vaielnud, et hageja töödes olid puudused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja töödes esinesid peamised puudused heakorra-ja haljastustöödes (I kd, lk 40 ja 100). Puudused ei olnud lepingu eesmärki ja selles ettenähtud tööde loetelu (I kd, lk 13) arvestades sellised, mis oleksid andnud aluse lugeda neid olulisteks puudusteks ja mis andsid kostjale tellijana aluse lepingust taganemiseks.
17.2.Lepingu p-s 5.4 ja lepingu lisaks tulenevas graafikus olid pooled leppinud kokku tööde ajagraafikus. Kostja tugines mh asjaolule, et lepingu esemeks olevate tööde tegemine oli kalendergraafikust maas rohkem kui 21 päeva (lepingu p 15.2.3.). Maakohus jõudis õigele järeldusele, et nimetatud alusel polnud põhjendatud lugeda, et kostja oleks lepingust taganenud. Maakohus tuvastas, et töönõupidamisel lepiti kokku ajagraafikus ja selle kaasajastamises. Ajagraafik märgiti nõupidamise protokolli p 2 (II kd, lk 48- 87 ja 101-137). Protokollide kohaselt muutus ajagraafik pidevalt. 08.05.2018 toimus töönõupidamine nr 1 (alustav nõupidamine), kus osalesid tellija Adven AS ja kostja töövõtjana ja protokollis fikseeriti, et lepingus olev ajagraafik ei vasta reaalsusele (II, lk 101). Töövõtjat kohustuti kaasajastama ehitustööde ajagraafik, kuivõrd lepingus olev ei vastanud reaalsusele. Graafiku nädalane edasilükkumine kooskõlastati, kuna materjalid telliti liiga hilja. Protokollis kajastati, et kaevamisega oleks pidanud alustama 02.05.2108, kuid alustati 07.05.2018 ja ilmes, et selle ajagraafikuga pole võimalik tööde hetkeseisu kontrollida. Lisaks fikseeriti 08.05.2018 protokolli p-s 11.1, et kuna hankes esitatud põhiprojektis puudus hoonesiseste torustike ühenduse tehniline kirjeldus, kohustus töövõtja (kostja) selle esitama ja kooskõlastama projekteerijaga. 29.05.2018 lepiti kokku, et edaspidi lähtutakse 29.05. kaasajastatud ehitustööde graafikust (II, lk 48). Edaspidi muudeti pidevalt ajagraafikuid ja alates 26.06. töönõupidamisest muutus probleemiks materjali (muhvide) ebakvaliteetsus, mida tarnija pidevalt pidi välja vahetama, lisaks 07.08.2018 fikseeriti nõupidamisel mh katlamaja seiskumine ja 18.09.2018 fikseeriti mh
kompensaatori projektile mittevastavus. 16.11.2018 juhinduti juba 09.11.2018 ajagraafikust. Kostja tõi küll esile, mitu päeva tööd hilinesid (nt apellatsioonkaebuse p 38.), kuid kohtule esitatud kostja väiteid ei olnud võimalik kontrollida. Kostja ei tõendanud, millised olid kokkulepitud lõplikud tähtajad ja palju tegelikkuses hageja neid ületas. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et tegelikkuses pooled ei jälginud graafikut. Sellele tugines hageja ning seda asjaolu kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil, et etapiviisiliselt töid üle ei antud. Viidatu nähtub töönõupidamise protokollidest. Lisaks nähtub, et varasemalt tasus kostja arveid nõuetekohaselt ega heitnud hagejale ette ajagraafiku ületamist (praegusel juhul oli tasumata seitsmest arvest üks). Kostja avaldas, et ta ei olnud nõus, et ehituskoosolekul muutsid pooled lepingus kokkulepitud tähtaegu. Lepingut sai muuta vaid poole kirjalikul kokkuleppel (lepingu p 5.3 ja 18.1). Ringkonnakohus selgitab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis (VÕS § 13 lg 3). Käesoleval juhul on pooled töö käigus arutanud tähtaegade ületamist ja leppinud kokku uutes tähtaegades. Pooled fikseerisid seda kirjalikult protokollides. Seda aktsepteerisid mõlemad pooled. Kostja polnud varasemalt avaldanud hagejale, et ta soovis tähtaegade osas sõlmida kokkulepet lepingu muutmiseks. Seega sai töövõtja järeldada tellija käitumisest, et uute tähtaegade kooskõlastamine saigi toimuda selliselt. Arvestades protokollides fikseeritut, ei andnud kostja käitumine hagejale indikatsiooni, et kostja käsitles uusi kokkuleppeid lepingu rikkumisena. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu tuvastatuga, et kostja 22.11.2018 e-kirjas hagejale (I kd, lk 46) lepingu lõpetamise kohta ei tuginenud kostja lepingu lõpetamise alusena lepingu ple 15.2.3 (tähtaegade ületamine). Kostja tugines 22.11.2018 vaid asjaolule, et tööd ei olnud nõuetekohased ja lõpptähtajaks ei õnnestu puudusi kõrvaldada. Seega sai hageja lähtuda, et ta võis töid teha kuni 23.11.2018. Kostja ei saanud lepingust taganeda tähtaegade rikkumise tõttu.
17.3.Kostja tugines apellatsioonimenetluses, et hageja rikkus lepingut, jättes tööd korteriühistutega kooskõlastamata. Tegemist oli kostja meelest hageja poolt olulise kohustuse rikkumisega lepingu p 15.2.1. mõttes. Maakohtumenetluses kostja ei tuginenud asjaolule, et nimetatud kohustuse rikkumise tõttu esines alus lepingust taganemiseks. Tegemist on kostja uue väitega, mis jääb TsMS § 652 lg 4 kohaselt apellatsiooniastmes tähelepanuta.
18.Eeltoodust nähtub, et kostjal puudus alus lepingust taganemiseks lepingu rikkumise tõttu. Seega lõppes leping kostjapoolse ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 mõttes. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 13). Maakohus tugines õigesti VÕS § 195 lg-le 2, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, kas kostja on tööd vastu võtnud (Riigikohtu otsus 3-2-1-64-11, p 13). Maakohus tuvastas, et hageja nõude suurus on 133 173,60 eurot (hageja arvestas maha puudustega töö kõrvaldamise ja lõpetamise kuludega 18 670 eurot). Kostja ei olnud vastuapellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu vaidlustanud. Seega leidis maakohus õigesti, et hagi kuulus rahuldamisele 133 173,60 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda otsuse põhjendusi.
19.Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus tuvastas õigesti kostja vastuhagis esitatud nõuete olemasolu ja suuruse hageja vastu.
20.Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158). Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐36‐17, p 11): poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe), võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100), võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §‐d 103 ja 160), võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel kostjal. Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi lepingust taganemise eest 57 660,76 eurot (lepingu p 16.7.) ning vahetähtaegade ületamise eest 115 321,52 eurot (lepingu p 16.5.). Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostjal puudus alus lepingust taganemiseks ja hageja ei rikkunud tähtaegade jälgimise kohustust, siis puudus alus viidatud leppetrahvide väljamõistmiseks hagejalt. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda neid. Kostja nõudis leppetrahvi 23 000 eurot lõppdokumentatsiooni üleandmise tähtaja ületamise eest (lepingu p 16.4). Lepingu ülesütlemine ei võta ära õigust nõuda enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud leppetrahvi ka pärast lepingu ülesütlemist. Pooled ei vaielnud, et hagejal oli lepingust tulenevalt kohustus hoolitseda dokumentatsiooni eest (nt vt lepingu p-d 6.13-6.15). Pooled vaidlesid lõppdokumentatsiooni üleandmise kohustuse täitmise osas. Lepingu p-st 6.15 tuleneb, et lõppdokumentatsioon tuli anda üle töö lõplikul valmimisel ja lepingu p 5.1. järgi oli tähtaeg 14.12.2018 (lepingu p 5.1). VÕS § 195 lg 2 esimese lause järgi vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega ei saa kostja nõuda leppetrahvi selle kohustuse rikkumise eest. Leping lõppes 22.11.2018 ülesütlemisega ja hageja esitas enne lepingus sätestatud tähtaega 03.12.2018 lõpptäitedokumentatsiooni. Et selles esines puudusi, millised parandati 09.01.2019, ei anna alust nõuda leppetrahvi, kuivõrd viivituse põhjustas kostja. Maakohus rahuldas ebaõigesti kostja leppetrahvi nõude 23 000 euro osas ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja kostja nõue jätta rahuldamata.
21.Kostja nõudis hagejalt kahju 85 113,74 eurot (puudustega tööde parandamise kulud). Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele (VÕS § 115 lg 1). Nimetatud alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1), võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja kohustus oli tuua esile ja tõendada kahju tekkimise aluseks olevaid asjaolusid. Lepingu objektiks oli Laagri kaugküttetorustiku rekonstrueerimine. Töövõtja pidi teostama järgmisi töid: soojustorustike ehitamine vastavalt tööprojektile, kaevelubade taotlemine ja asjast huvitatud firmade esindajate väljakutsumine, ehitusaegse liikluse korraldamine, soojustorustiku trassi geodeetiline mahamärkimine, tellija poolt hangitud materjali vastutav
hoidmine ja ladustamine, soojustorustiku paigaldamine, keevisliidete läbivalgustamine minimaalselt 5% ulatuses keevisliidete koguarvust, likvideeritava soojustorustiku utiliseerimine, kaeviku tagasitäide ja heakorrastus olemasoleva tasemeni, teostusdokumentatsiooni (jooniste, signaaltraatide ühendusskeemi jms.) koostamine kolmes eksemplaris paberkandjal ja mälupulgal dwg formaadis (I kd, lk 13 pöördel). Kostja leidis, et ta kandis 85 113,74 eurot kahju seoses sellega, et hageja tööd olid puudustega ja kostja pidi ise kõrvaldama hageja töös esinevad vead. Ringkonnakohtu hinnangul polnud kostja väiteid kahju osas tõendanud. Lepingu ülesütlemine 22.11.2018 vabastas VÕS § 195 lg 2 alusel tegemata tööde lõpetamisest. Kostja edastas 14.11.2018 tabeli töödest, mis olid lõpetamata. Hageja vastas 20.11.2018, millised tööd olid tehtud ja millised tegemata (I, lk 40). Kostja selgitas 23.01.2020 kohtuistungil, et koostas 22.11.2018 seisuga tegemata tööde tabeli (I, lk 100). Seega sai põhimõtteliselt lähtuda nimetatud tabelist tegemata tööde osas, mida hageja ei pidanud lõpetama. Kostja esitas kahju arvestuse 03.06.2019 menetlusdokumendi lisana nr 7, mida ta täiendas 11.06.2020 vastuhagi lisas nr 7. Kostja tõi 20.03.2020 menetlusdokumendi lisas 2 välja täiendava puuduste ja kulutuste tabeli. Eeltoodud tabeleid saab hinnata kui poole esile toodud asjaolu. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa käesoleval juhul kostja toodud asjaoludest (tabelitest) selleks, et tuvastada hageja kohustuste rikkumist ja kostjale kahju tekkimist. Kuivõrd nimetatud kahju hüvitamise eeldused on täitmata ja see välistab kostja nõude rahuldamist, siis puudub vajadus ülejäänud kahju hüvitamise eelduste kontrollimiseks. Samuti puudub vajadus kontrollida, kas maakohus vähendas kostja kahju nõude suurust õigustatult või mitte.
22.Kostja nõudis hagejalt kahju 30 000 eurot (lõpptellija leppetrahv). Kostja tugines kahju nõudmisel mh järgmistele lepingu punktidele: − p 2.4. - töövõtja on teadlik peatöövõtulepingus kirjeldatud lõpptellija eesmärgist ja asjaolust, et käesoleva lepingu alusel teostatavad tööd on vajalikud lõpptellija eesmärgi saavutamiseks ja lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega võib tellijale kaasneda kahju muuhulgas peatöövõtulepingu alusel lõpptellijale poolt esitatud nõuete näol. − p 16.2. - töövõtja on kohustatud hüvitama täies ulatuses tööde mittenõuetekohase tegemisega või tööde tegemata jätmisega tellijale tekitatud kahju. Töövõtja vastutab ka peatöövõtulepingu alusel tellijale esitatud nõuetega kaasneva kulude ja kahju eest ulatuses, milles see on põhjuslikus seoses töövõtja poolse lepingu rikkumisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et lõpptellija poolt kostjale esitatud leppetrahvi nõudel puudub põhjuslik seos hageja tegevusega ning seetõttu ei vastuta hageja sellise võimaliku kahju eest. Lepingust sai järeldada vaid seda, et hageja sai arvestada, kui ta rikub lepingut, siis rikkumisest tuleneva summa ulatuses võib lõpptellija esitada nõude kostjale, mille kostja esitab omakorda hagejale. Lepingust ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud suutma arvestada lõpptellija ja kostja vaheliste leppetrahvinõuetega. Hagejal polnud lepingu pool ega saanud teada leppetrahvi kokkuleppest. Ka selles osas puudub alus kostja vastuhagi rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja põhinõude täies ulatuses ja jätab vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti VÕS § 197 lg-t 1, kuivõrd kostjal puudubvad nõuded, mida tasaarvestada.
23.Hageja nõudis hagis ka sissenõutavaks muutunud viivist perioodi eest 28.02.201907.05.2019 ja edasiulatuvat viivist alates 08.05.2019 kuni kohustuse tasumiseni.
VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimene lause sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Lepingu p 16.6 järgi oli kokkulepitud viivisemääraks 0,1% päevas. Lepingu p 10.2. kohaselt kohustub tellija tasuma talle esitatud arve hiljemalt 14 päeva jooksul pärast arve saamist. Hageja esitas kostjale arve 13.02.2019, seega oli kostjal kohustus arve tasuda hiljemalt 27.02.2019. Seega oli hagejal õigus arvestada viivist alates 28.02.2019. Perioodi 28.02.2019-07.05.2019 (kokku 69 päeva) eest põhjendatud viivise suurus on 9188,98 eurot (I, lk 65). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viivisenõue täies ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
24.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude hageja kanda jätmise osas. Esiteks on see vastuolus otsuse põhjendustega, kus maakohus otsustas jätta menetluskulud poote endi kanda ja teiseks hagi osalise rahuldamise korral oleks tulnud kohaldada TsMS § 163 lg-s 1 sätestatut, mitte jätta menetluskulusid üksnes hageja kanda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kõik poolte maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.