Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 02.06.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 2-19-115532/47
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 02.06.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 9236

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

osaühing Kaljuvara10889919(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht, 02. juuni 2021, Tallinna kohtumaja tsiviilkantselei kaudu Tsiviilasja number

2-19-115532

Tsiviilasi

OÜ Kaljuvara hagi D V vastu võla, kahju hüvitise, viivise saamiseks 5 883,10 eurot

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende Hageja: OÜ Kaljuvara (registrikood 10889919, Joa 3-31, Tallinn), esindajad v.adv. Robert Sarv ja adv. Katrin esindajad Paulus, e-post. [email protected]; [email protected] Kostja: D V (isikukood xxx, xxx), esindaja Kalle Oja, epost: [email protected] Menetluse liik Kirjalik menetlus, varasemalt suuline menetlus

RESOLUTSIOON

1.Hagi rahuldada osaliselt.

2.Välja mõisa D V OÜ Kaljuvara kasuks kokku põhivõlga 5290 €, viivist 864,49 € ja alates 03.06.2021 põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni kuid mitte rohkem kui põhivõlg.

3.Jätta OÜ Kaljuvara menetluskulud 99% ulatuses D V kanda ja D V menetluskulud 1% ulatuses OÜ Kaljuvara kanda.

4.Rahuldada OÜ Kaljuvara menetluskulude avaldus osaliselt summas 5420,26 € ja D V avaldus osaliselt summas 26,46 €.

5.Tasaarvestada OÜ Kaljuvara ja D V vastastikused otsusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista D V OÜ Kaljuvara kasuks menetluskulude katteks 5393,80 eurot.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

korda teha hiljemalt 31.05.2019, mil oli kokku lepitud ruumide vabastamine. Tegelikkuses sai üürileandja ruumide valduse 01.06.2019. Alates 01.06.2019 ei kasuta kostja enam üüripinda ning kostja on üüripinnalt lahkunud. Kostja ei olnud ruume vähimalgi määral korrastatud ja seinad olid endiselt täis soditud, seintesse oli naelutatud erinevaid esemeid, ruumid olid täielikult koristamata ja haisesid ning lisaks avastas üürileandja, et ruumides olid tekkinud parasiidid. Seega ei tagastanud üürnik ruume vastavalt üürilepingus kokkulepitule. Samas ei olnud tegemist üksnes ruumide mittekoristamisega, vaid ruumide olulise kahjustamisega üürniku poolt, mille tagajärjel vajasid ruumid suurpuhastust ja sanitaarremonti (tapeetide vahetus, väiksemad värvimistööd). Üürnik on kohustatud hüvitama kogu üürileandjale tekkinud kahju. Üürnikul tuleb hüvitada kahju ulatuses, mis vastab puuduste kõrvaldamiseks vajalikele kulutustele. Üürileandja tellis kõik vajalikud tööd OÜ-st A, tööde maksumus kokku oli 1090 eurot. Üürilepingu p 17.4 ja 17.5 sätestavad üürniku kohustuse hüvitada ruumidele ja sisutusele tekitatud kahju ja kohustuse koristada eluruumi korrapäraselt ja omal kulul kõrvaldama puudused, mis on vajalik ruumide, sisustuse harilikuks säilitamiseks ja mida saab teha väikse hoolduse, koristusega. Hageja pidi koristustööd tegema, kuna korter oli äärmisel must, täis prahti, sealjuures vajasid pesu köök, tuba, aknad, WC, laed, seinad, uksed. Seintes olid augud, need tuli parandada, tapeet vajas vahetamist. Tegemist pole hariliku kulumisega (05.06.20 dokumendi p 22-25). Vastavalt kokkuleppele kohustus üürnik tasuma üürileandjale üüri ette hiljemalt sama kuu 01. kuupäevaks. Kostja täitis oma lepingulisi kohutusi üürileandja ees kaootiliselt. Üürniku poolt on üürileandjale tasumata järgmised arved alltoodud summade ulatuses kokku summas 4 200 eurot: Arve nr xxx, summa 350 eurot, tasumise tähtaeg 01.12.2018, Arve nr xxx, summa 770 eurot, tasumise tähtaeg 01.01.2019, Arve nr xxx, summa 770 eurot, tasumise tähtaeg 01.02.2019, Arve nr xxx, summa 770 eurot, tasumise tähtaeg 01.03.2019, Arve nr xxx, summa 770 eurot, tasumise tähtaeg 01.04.2019, Arve nr xxx, summa 770 eurot, tasumise tähtaeg 01.05.2019. Hageja on nõudnud kostjalt üürivõla tasumist, samuti kahju hüvitamist. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja ees võlg kokku 5 290 eurot, mis moodustub tasumata üürist summas 4 200 eurot ning kahju hüvitisest summas 1 090 eurot. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgse viivise tasumist. Arve nr xxx, viivis summalt 350 eurot perioodil 02.12.2018 kuni 26.08.2019 summas 20,56 eurot, Arve nr xxx, viivis summalt 770 eurot perioodil 02.01.2019 kuni 26.08.2019 summas 40 eurot,

Arve nr xxx, viivis summalt 770 eurot perioodil 02.02.2019 kuni 26.08.2019 summas 34,77 eurot, Arve nr xxx, viivis summalt 770 eurot perioodil 02.03.2019 kuni 26.08.2019 summas 30,04 eurot, Arve nr xxx, viivis summalt 770 eurot perioodil 02.04.2019 kuni 26.08.2019 summas 24,81 eurot, Arve nr xxx, viivis summalt 770 eurot perioodil 02.05.2019 kuni 26.08.2019 summas 19,75 eurot. Seega on põhivõlalt 4200 eurolt kuni hagiavalduse esitamiseni (26.08.2019) sissenõutavaks muutunud viivised kokku 169,93 eurot. Lisaks nõuab hageja kostalt viivist alates hagi esitamisest kahju hüvitiselt 1090 eurolt alates hagi esitamisest. Lisaks soovib hageja saada viivist edaspidiselt võlalt ja kahju hüvitiselt otsuse tegemise aja seisuga ning edaspidi protsendina kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palub mõista D V välja hageja kasuks põhivõlgnevuse summas 5290 eurot ning põhivõlgnevuselt 4200 eurolt hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised summas 169,93 eurot, viivis kindla summana põhinõudelt, so 5 290 eurot, alates hagi esitamisest kohtule kuni hagi rahuldamiseni seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt iga viivituses oldud kalendripäeva kohta ja kohtuotsuse tegemisest alates seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa. Hageja palus kohtul kvalifitseerida õigussuhe ümber kas kahju nõudeks või alusetu rikastumise nõudeks, kui kohus leiab, et poolte leping ei jõustunud; sest kostjal on saanud kasutuseeliseid (10.09.20 dokument p 11, istungi protokoll 28.10.20). Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. 24.05.2021 menetlusdokumendis märkis, et üürileping ei lõppenud 0.01.19. Kostja soovis lepingut lõpetada 2019. aprilli alguses, kuid lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaeg oli 3 kuud (lepingu p 22). Hageja oli nõus lepingu lõpetama varem kui kostja leiab ise uue üürniku. Hageja nõustus sellega, et üürnik vabastab ruumid 31.05.19. Hageja sai ühe komplekti võtmeid kätte aprillis 2019.a. et uut üürnikku otsida ja ruume näidata, kuid hageja keeldus ruume vastu võtmast, kuna ruumid ei vastanud lepingujärgsele seisundile 31.5.19 ei ilmunud kostja ruumide üleandmise akti allakirjutamisele. Hageja saatis kõik arved kostjale e-posti aadressil xxx, millisele aadressile saatis hageja e-kirjad kostjale, mille kostja on ise esitanud tõendina. Kostja ei ole tõendanud, et oleks tasutud üüriarve 2017.a. poole novembri eest 350 €. Ruumide seisund on märgitud aktis 15.11.17, millega kostja sai ruumid enda kasutusse. Kostja ei ole mingeid vastuväiteid esitanud hageja 17.04.19 e-kirjale, milles olid etteheited ruumidele. Kostja oleks saanud vastu vaielda, ruumid üle vaadata ja ande need korrektselt üle hagejale ja saanuks üüritud ruumide olukorra fikseerida ruumide tagastamisel. Kostja jättis 4 (21)

võtmed oma tuttavale, kes andis ühe komplekti hagejale üle 2019.a. aprillis; kostja ei andnud ruume ega võtmeid üle 2019.a. veebruaris (05.06.20 vastus). 05.06.20 dokumendis märkis hageja, et 2019.a. aprillis tahtis hageja võtmeid seetõttu, et maakleriga näidata korterit, kuid pooled ei lõpetanud lepingut 2019.a. aprillis. 30.07.2020 dokumendis tõi esile, et ehkki kostja ei maksnud tagatisraha, ei tähenda, et üürileping, mille pooled sõlmisid 15.11.17, poleks kehtiv: kostja sai ruumid enda valdusse, lisaks sõlmisid pooled lepingu juurde lisa 2, millega muudeti üüri suurust. Poolte tahe oli teistsugune ja lepin on kehtiv. Lisaks on üürilepingu pealdises tagatisraha puudutav kokkulepe tühine osas, milles see seab üürilepingu kehtivuse sõltuvusse tagatisraha tasumisest. Tagatisraha võib lepingus ette näha VÕS § 308 lg 1 järgi; selles võivad pooled kokku leppida. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik seada üürilepingu jõutumist sõltuvusse tagatisraha tasumisest. Olukorras, kus leping sisaldab aga tühist kokkulepet, ei ole võimalik lugeda kogu lepingut tühiseks (TsÜS § 85). Esindaja on hagiavalduse punktis 1 märkinud ekslikult, et hageja on andnud kostja kasutusse 9-toalise korteriomandi aadressil xxx tervikuna. Tegelikkuses nähtub üüriobjekt üürilepingu pealdisest (hagiavalduse lisa 1), et üüriobjektiks on nimetatud korteriomandist toad nr 3, 4 ja 5, lisaks kööginišš, esik ja WC/duširuum. Seejuures on üürilepingus märgitud eluruumi arvestusliku pinnana 75m2. xxx korteriomandi plaani kohaselt on tegemist ruumidega, mis kunagi on olnud kaupluse ruumid, kuid mille asemel on käesolevaks ajaks ehitatud eluruumid. Kostja 19.06.2020 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud kinnistusraamatu väljatrükist nähtub, et tegu on 100% elamumaaga. Kostja üüris plaanil näidatud tube nr 3, 4 ja 5 koos kööginiši, esiku ja WC/duširuumiga (plaanil punasega piiritletud ala). Tegelikkuses ei olnud üüriobjektiks möbleeritud toad või muu taoline VÕS § 312 lg 2 mõttes. Nimelt nähtub plaanilt, et toad nr 3, 4 ja 5 koos kööginiši ja WC/duširuumiga moodustavad teistest eluruumidest eraldi sissepääsuga omaette korteri ehk eluruumi. Seega ei üürinud kostja üksnes möbleeritud tube ja õige pole väide, et tal piisas VÕS § 312 lg 2 kohaselt üürilepingu lõppemisest teatamiseks ette 1 kuu. Kostja pole ka tõendanud, et ta on nimetatud tähtajast kinni pidades üürilepingu lõppemisest nõuetekohaselt ette teatanud. Kostja avaldas hagejale telefoni teel üksnes kavatsust üürilepingu lõpetamiseks ning kui hageja avaldas, et erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise tähtajaks on kolm kuud, siis ei järgnenud sellele nõuetekohast kostja avaldust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Üürilepingu saab lugeda lõppenuks 31.05.2019, kuna pooled leppisid suuliselt kokku nimetatud tähtajal ruumide tagastamises ja seega ka üürilepingu lõppemises. Hageja ei ole 24.05.2020 menetlusdokumendis väitnud ega võtnud omaks, et ruumid tagastati talle aprillis 2020. a (ega ka aprillis 2019.a). Hageja on 24.05.2020 menetlusdokumendi punktis 16 kirjeldanud seda, kuidas pooled leppisid kokku ruumide tagastamises hiljemalt 31.05.2019 või juhul, kui hageja leiab uue üürniku varem, siis on hageja nõus üürilepingu lõpetama ka varem. Vastavalt kokkuleppele saigi hageja aprillis 2019. a ruumidele juurdepääsu, et näidata seda võimalikele uutele üürnikele. Kui hageja esindaja teatas kostjale, et ei ole nõus selliseid ruume vastu võtma, siis pidas hageja esindaja kontekstist nähtuvalt

silmas tulevast üürilepingu lõppemist. Kostja ei ole üüriarveid saades kordagi neile vastu vaielnud või viitamata teatanud, et tegu on arvetega, mis ei vasta poolte kokkulepetele. Kostja ei ole tõendanud, et eluruumi valduse saamisel ei vastanud ruumid lepingus kokkulepitud tingimustele, st ei olnud heas seisukorras. A OÜ juhatuse liige kinnitas, et 04.06.2019 pakkumine nr xxx on tehtud Osaühingule K xxx, Tallinn aadressil kolmes toas remonttööde teostamiseks. Kui kostja ei nõustu hageja esitatud hinnapakkumisega tuleb kostjal tõendada, et tegelikult oleks remont- ja koristustööde maksumus olnud midagi muud. Seda kostja teinud ei ole. Kostjal oli juba aprillis 2019. a võimalus võtta endale hinnapakkumisi korteri taastamiseks üürilepingus märgitud seisukorda või fikseerida, et ruumid ei vaja remonti, juhul kui ta oleks nii arvanud. Kostja väide, et pole 15.11.17 aktile alla kirjutanud, on vale. 10.09.20 märkis hageja, et leping ei olnud sõlmitud tingimuslikult, sest selline tõlgendus pole kooskõlas lepingu teiste sätetega ega poole tahtega. VÕS § 29 lg 1, 6. Lepingu 2 järgi tuli lepingu objekt üle anda 15.11.17 mil allkirjastati leping. Kostja sai ruumid enda kasutusse, vastasel juhul kui lepingu jõutamine oleks sõltunud tagatisest, ei oleks hageja andnud ja ruume kostja kasutusse. Hageja mõistis lepingut selliselt, sealjuures tasus kostja hageja saadetud üüriarveod. Kostja vastupidist pole tõendnaud, et lepingut tuleks tõlgendada teisiti. Poolte käitumine tähendab seda, et nad loobusid lepingu jõustumise sidumisest tagatisraha tasumisega, sest poolte järgnev käitumine kinnitab seda. Kostja pole esile toonud, mi võlasuhe siis poolte vahel oli. Kostja väide, et saaks rääkida vaid nn kasutuseelistest, siis eeldab märgitu VÕS § 1037 lg 1 järgi seda, et kostja pidanuks ruume kasutama hageja nõusolekuta, kuid kostjal oli selleks hageja nõusolek. Kostja pole vaidlustanud asjaolu, et kostja sai enda kasutusse 3 tuba koos kööginiši, esiku ja WC/duširuumiga (pindala 75m). Tegemist oli üürilepingus kokkulepitud eluruumiga. Korter ja korteriomand ei ole samad mõisted. VÕS § 312 lg 2 räägib möbleeritud toast ja mitte enamast.

Väär on hageja väide nagu oleks üürileping lõppenud ja ruumid hagejale tagastatud 01.06.2019. Kostja kinnitab, et üürileping lõppes 02.01.2019 üürileandja poolt lepingu ülesütlemisega. Hageja üürileandjana teatas kostjale 20.12.2018 saadetud elektronkirjaga, et lõpetab lepingu alates 02.01.2019. Nimetatud kirjas märkis hageja selgelt, et lõpetab lepingu 02.01.2019 kui hiljemalt 31.12.2018 ei ole makstud novembri- ja detsembrikuu 2018.a üüri ning 02.01.2019 ei ole makstud jaanuarikuu üüri, siis loeb hageja lepingu lõppenuks. Kostja leiab, et hageja 20.12.2018 elektronkiri on piisavalt selge ja otsene tahteavaldus TsÜS § 68 lg 2 ja VÕS § 325 mõttes ja tal ei tekkinud kahtlustki, et temaga on üürileping 02.01.2019 lõppenud – kostjal oli ju 02.10.2019 jätkuvalt maksmata 2018 aasta detsembri üür ning 2019 jaanuari üür. Kostja, lähtudes hageja 20.12.2018 e-kirjast vabastaski ruumid 2019 aasta jaanuaris. Võtmete üleandmine venis hageja kui üürileandja süül veebruarisse 2019 kuna hageja hoidis ise sellest kõrvale. Lõpuks sai hageja ruumide võtmed veebruaris 2019 A K käest. Lisaks soovis kostja üürilepingu hagiavalduses toodust varasema lõpetamist ning üleandmise fakti kinnitab hageja seadusliku esindaja T. L elektronkirjaga 17.04.2019. Nimelt kinnitab hageja seaduslik esindaja T L oma 17.04.2019 elektronkirjas, et on ruumid üle vaadanud, kuid ei taha neid vastu võtta nende seisukorra pärast. Seega olid vähemalt aprillis 2019 ruumid juba kindalt hageja valduses ja alusetud on väited üürilepingu lõppemise ja üüritud ruumide üleandmise kohta 01.06.2019. Asjaolu, et hageja ka ise luges üürilepingu lõppenuks alates jaanuarist 2019 näitab see, et ta ei esitanud alates jaanuarist 2019 kostjale arveid. Hagiavaldusele lisatud arved on koostatud hiljem ning ainult esitamiseks kohtule. Kostjale vastavaid arveid varasemalt saadetud ei ole. Selle tõttu alusetu hageja üürinõue perioodi 01.02.2019 kuni 01.06.2019 eest, kuna selleks ajaks oli üürileping lõppenud ning ruumid kostja poolt vabastatud. Hageja poolt ruumide vastuvõtmisest ning selle vormistamisest kõrvalehoidmine ja arvete fabritseerimine ei anna alust üüri nõudmiseks kostjalt. Hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev lepingupool kannab antud juhul ruumide üleandmise vormistamise ja tõendamise riski. Väär ning arusaamatu on hageja väide nagu peaks lähtuma tema üüriarvestusest. Hageja on moonutanud üüriarvete tasumist (omistanud tehtud maksetele mittekohaseid üüriperioode) ning hageja nõude kujunemine ei ole jälgitav. Hageja enda esitatud tõenditest tuleneb selgelt, et kostja on teinud hagejale üürimakseid 13 kuu eest. Seejuures viidates selgelt vastavatele arvetele või kuule, mille eest üür on makstud. Kostja on tasunud üüri alates detsember 2017 kuni detsember 2018. Alates jaanuarist 2019 kostjale üüriarveid esitatud ei ole kuna hageja oli lepingu üles öelnud – nii seda mõistis kostja saades 20.12.2018 hageja kirja ning aktsepteeris ka hageja, jättes arved esitamata. Hageja üritab aga antud juhul kohut eksitada, andes kostja maksetele teise tähenduse või jagades neid erinevate perioodidega. Kostja leiab, et hageja, hoidudes ruumide vastuvõtmisest käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Ka ruumide vastuvõtmise mittevormistamine on hageja poolne hea usu põhimõtte minetus – 7 (21)

on ju antud juhul hageja lepingulise suhtes tugevamaks pooleks, kes peaks hoolt kandma olulisemate sündmuste vormistamise eest. Hageja kahjuhüvitise nõue on alusetu ja tõendamata. Hageja ei ole tõendanud ega isegi põhistanud kahju tekkimist. Üldsõnaline arve kostja jaoks tundmatult isikult arusaamatu teenuse eest ei tõenda kuidagi hagejal kahju tekkimist, kostja poolt lepingu rikkumist või nende vahelise põhjusliku seose olemasolu. Hageja ei ole isegi kirjeldanud, rääkimata tõendamisest, millises seisundis olid ruumid kostjale üleandmisel ning millised olid kostja poolt lepingu rikkumisega ruumidele tekitatud kahjud. Kostja vabastas ruumid juba jaanuaris 2019, ja siis oleks pidanud üürileandja ruumid üle vaatama ja oma pretensioonid esitama kohe ehk jaanuaris 2019. Üürileandja seda ei teinud, mistõttu kaotas ta õiguse ruumide mittevastavusele tuginemiseks. Kostja ei ole rikkunud ruume ja tagastas need samas seisu nagu sai, äärmisel juhul võis ruumidel olla tavapärasest kasutamisest tingitud seisukorra muutust, kuid mitte kahjustusi. VÕS § 334 lg 2 kohaselt ei vastuta üürnik üüritud ruumide loomuliku kulumise eest. 19.06.20 vastuväites tõi esile, et leping ei jõustunud, kuna kostja ei maksnud tagatist. Seega ei saa hageja lepingule tuginedes üldse nõuda võlga ega kahju hüvitist, kuna leping ei jõustunud ei olnud vaja kostjal seda üles öelda ja puudus selleks ka vajadus. 07.08.2020 märkis, et üürileping oli sõlmitud tingimuslikult TsÜS § 102 lg 2, § 105 lg 1 järgi. Sellist korterit xxx ei eksisteeri ja seda ei saanud hageja anda ka üürile. Kostja kasutuses oli vaid 3 tuba ja seega ei olnud tegemist korteri vaid tubade üürimisega. Sellisel juhul on etteteatamise tähtaeg 1 kuu VÕS § 312 lg 2 järgi. Kuna lepingut polnud, siis ei pidanud kostja üldse ette teatama midagi. Hageja ei kutsunud kostjat üüritud ruumide fikseerimisele. A OÜ pakkumine tööde tegemiseks on tehtud teisel aadressil olevale eluruumile. Kostja ei ole 15.11.17 aktile alla kirjutanud ja aktis ning lepingus on üürileping objekt kirjeldatud erinevalt. 07.08.20 dokumendis märkis, et kuivõrd pooltevaheline leping 15.11.17 ei hakanud kehtima, siis ei saanud seda kostja üles öelda, ka hageja pole ise seda üles öelnud (vastuse p 1 7. lõik). 24.08.2020 dokumendis märkis, et kostja kasutas eraldi möbleeritud kolme tuba ja kööginurka, WC, vannituba ilma lepinguta. Lepinguni ei jõutud. Seda kinnitab ka see, et kumbi pool pole lepingut üles öelnud 01.06.19 ega vormistanud tagastamisel akti. Kostja tagastas ruumid samas seisnud, milles ta nad sai.

TsÜS § 102 lg 1 järgi on tehing tingimuslik, mis on tehtud edasilükkava või ära muutva tingimusega, lg 2 sätestab, et tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 järgi kohustub üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad sõlmisid 15.11.2017 kirjalikult üürilepingu, mille järgi pidi hageja andma kostja kasutusse aadressil xxx asuvad eluruumid elamiseks. Kostja kinnitas vande all, et kirjutas lepingule alla. Seega sõlmisid pooled 15.11.17 eluruumi üürilepingu VÕS § 271 tähenduses. Vaidlus on selle üle, kas leping jõustus või ei. Lepingus on märgitud, et see jõustub alles siis, kui tagatisraha on täissummas laekunud. Seega võib lepingut pidada TsÜS 102 lg 1, 2 mõttes tingimuslikuks tehinguks. Vaidlust polnud, et seda raha pole kostja maksnud. Kohus kontrollib, kas märgitud tingimus mille kohaselt jõustub leping alles siis kui tagatisraha on täissummas laekunud, on kehtiv. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Seega kui lepingu tingimus on tühine, ei ole selle tingimusel TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi. VÕS § 275 sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 308 lg 1 I lause järgi võib eluruumi üürilepinguga ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses ja esimene osa tuleb maksta pärast üürilepingu sõlmimist ning lg 3 sätestab, et üürnik võib nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Nii on tagatisraha eesmärgiks kaitsta üürileandja nõudeid üürniku vastu, mis tal tekivad üürniku vastu siis, kui üürnik rikub üürilepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei saa tagatisraha tasumist, mis VÕS § 308 lg 1 II lause järgi tuleb tasuda pärast lepingu sõlmimist, üldse siduda sellega, kas üürileping jõustub või ei. Nimelt kohustub üürileandja VÕS § 271 järgi lepinguga andma asja üürniku kasutusse. Kui lepingu jõustumine ja sellest tulenevate õiguslike tagajärgede saabumine siduda tagatisraha tasumisega, siis ei tagaks tagatis seda eesmärki, mis tal VÕS § 308 lg 1 järgi tegelikult on. Kohtu hinnangul läheb lepingu säte, mille kohaselt jõustub 15.11.17 sõlmitud leping alles siis, kui tagatisraha on täissummas laekunud, vastuollu VÕS § 271 tuleneva üürniku õigusega saada asi enda kasutusse ning VÕS § 308 lg 1 tuleneva tagatisraha tegeliku eesmärgiga. Selle tõttu leiab kohus, et vaidlusaluse üürilepingu tingimus, mille kohaselt jõustub 15.11.17 sõlmitud leping

alles siis kui tagatisraha on täissummas laekunud, on üürnikku kahjustav tingimus ja on seetõttu VÕS § 275 järgi tühine ega too kaasa seega õiguslikke tagajärgi TsÜS § 84 lg 1 järgi. Kostja väide, et selle tingimuse tühisusele ei saa tugineda hageja kui üürileandja, on ainetu, sest kui tingimus on tühine, siis on ta tühine lepingu mõlemale poolele TsÜS 84 lg 1, § 275 järgi, sõltumata sellest kas üürileandja viitab tingimuse tühisusele või mitte. Lisaks viitab poolte käitumine üürisuhtes ka sellele, et nad pole seda tingimust end jaoks ka tegelikult siduvaks pidanud. Nimelt kinnitas hageja seaduslik esindaja T. L oma vande alla antud seletustega, et ta kirjutas lepingule alla ja andis võtmed kostjale üle ja kuivõrd tegemist oli tüüplepinguga, siis on jäänud selline tingimus lepingusse sisse. T. L seletas, et poolte vahel ei olnud mingit arutelu/juttu sellest, et kostja peaks maksma tagatisraha ja kui ta ei seda maksa, et siis leping ei kehti. Seda, et mainitud tingimus polnud pooltele siduv, kinnitab kostja enda käitumine. Nimelt asjaolu, et kostja võttis kasutusele ülalmärgitud aadressil asuvad ruumid, ei ole kostja kordagi vaidlustanud. Seda, et ta pole pidanud seda lepingut üldse kehtivaks, ei nähtu mitte ühestki ajas esitatud tõendist. Algul väitis kostja, et hageja ütles selle lepingu üles 02.12.18 e-kirjaga (kostja 14.05.20 vastuse lisa 1). Väite, et see 15.11.17 sõlmitud leping ei jõustunud, esitas kostja alles hilisemates vastuväidetes kohtumenetluses (19.06.20). Lisaks muutsid pooled seda lepingut kirjalikult lisaga 2, millega muudeti üüri suurust ja lisast 2 nähtub, et see on 15.11.17 sõlmitud üürilepingu lahutamatu osa (hagiavalduse lisa 2). Nii asub kohus eelviidatud tõendite ja kostja käitumist hinnates järeldusele, et pooled, see tähendab ka kostja ise pole kunagi pidanud enda jaoks siduvaks lepingu tingimust, et kui ta ei maksa tagatisraha, et siis 15.11.17 sõlmitud leping ei jõustugi. Seega on poolte vahel 15.11.17 sõlmitud leping kehtiv, jõustunud ja pooltele VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 2, § 271 järgi täitmiseks kohustuslik. Kohus ei pea seetõttu andma täiendavat hinnangut tingimuse tõlgendamise väidetele ja asjas ei tõusetu küsimust võimalikust lepinguvälisest suhetest ehk alusetust rikastumisest, kasutuseelistest, mida oleks kostja saanud. Hageja on esitanud kohtule eluruumide üleandmise akti 15.11.17, mille järgi sai kostja märgitud eluruumid enda kasutusse 15.11.17. Kohtu menetluses tegi kohus hageja taotluse alusel ekspertiisi (akt xxx 16.03.21), millega leidis kinnitust, et aktile on kostja tõenäoliselt alla kirjutanud. Seda, et kostja kirjutas märgitud aktile alla koos üürilepinguga, kinnitas vande all hageja seaduslik esindaja T. L. Kuna kostja pole vaidlustanud asjaolu, et ta kirjutas 15.11.17 sõlmitud lepingule alla, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda T. L ütlustes ja ekspertiisiaktis, et kostja kirjutas samal päeval alla ka aktile ehk et samal ajal kui ta kirjutas talle lepingule, kirjutas ta alla ka aktile. Ka hageja tunnistaja K. L kinnitas ütlustega, et koos lepinguga koostatakse alati ka akt, mis allkirjastatakse kui eluruumi saab üürnik kätte. Nende hageja tõenditega on ümber lükatud kostja vande all antud seletused, et ta pole sellele aktile alla kirjutanud. Nende tõenditega on tõendatud ka hageja väide, et kostja sai ruumid end kasutusse 15.11.17 ja lükatud ümber kostja väide, et ta sai neid ruumid kasutusse 01.12.17. Kohtul ei ole vaja seetõttu anda hinnangut enam hageja esitatud sõnumivahetusele kostjaga 23.01.18 (30.07.20 lisa 4). Eeltoodu alusel on kostjal kohustus tasuda üüri ja kõrvalkulusid alates 15.11.17 kooskõlas 15.11.17 sõlmitud lepingu ja VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 2, § 271. Pooltel oli vaidlus selle üle, mis ruumidega oli tegemist, mida kostja kasutas. Kostja väitis, et neid ruume ei eksisteeri ja tegemist oli möbleeritud toaga, millisel juhul on lepingu 10 (21)

ülesütlemise tähtaeg mitte 3 kuud vaid 1 kuud. VÕS § 272 lg 1 I lause järgi on eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Ülalviidatud eluruumide vastuvõtu akti 15.11.17 kohaselt sai kostja enda kasutusse faktiliselt xxx, Tallinn asuvad ruumid, koosseisus kolm tuba, kööginišš, WC/duširuum ja ühiskasutuses olev hall-eesruum. Hageja on esitanud 30.07.20 (30.07.20 dokumendi lisa 1) kohtule plaani, millel on tähistatud punasega kostja kasutusse antud ruumid: tuba 3, 4, 5, köök, WC. Plaanilt nähtub ka nn hall või esik (sinisega tähistatud). Lepingus on kirjeldatud neid samu ruume ja samas on viidatud, et tegemist on 9-toalise korteriomandiga, millest kostja kasutusse anti toad 3, 4, 5, kööginišs, WC/duširuum ja esik ning arvestuslik pind on 75m2. Seega tõendavad leping ja viidatud plaan üheselt, et kostja sai kasutusse VÕS § 272 lg 1 I lause järgi eluruumi, mis koosneb 3 toast (tuba 3, 4, 5) kööginišist, WC/duširuumist, esikust/hallist kokku 75m2. Kostja väide, et tegemist on möbleeritud toaga ning et üüritud ruume tegelikult ei eksisteeri, ei ole tõendatud ja on ümber lükatud hageja ülalviidatud tõenditega. Seda, et ruumid oleksid olnud üldse möbleeritud, ei ole ka kostja väitnud vaid sidus selle väite sellega, et lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaeg sai olla vaid 1 kuu VÕS § 312 lg 2 järgi. Kostja esitatud kinnistusraamatu andmete kohaselt on registriosa nr xxx (xxx) puhul tegemist korteriomandiga, mille reaalosaks on eluruum A üldpinnaga 293 m2. Siinkohal väärib märkimist asjaolu, et ka üürilepingusse on märgitud, et tegemist on korteriomandiga, mis koosneb 9 toast üldpinnaga 293m2, kuid lepingust nähtub veel see, et kostja sai enda kasutusse toad 3, 4, 5, kööginiši, WC/duširuum ja esiku (arvestuslik pind on kokku 75m2) ning mis on plaani järgi vaadeldavad ühtse eluruumina. Nii ei ole kostja poolt kohtule esitatud ehitiste registri väljavõttes ja kinnistusraamatu kandes toodud andmed (kostja 19.06.20 vastuse lisad 1,2) samastatavad üürilepingus märgitud üüritud esemega. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostja väited möbleeritud tubadest kui üürilepingu esemest ei ole tõendatud ja põhjendatud ning lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuli pooltel järgida 15.11.17 sõlmitud lepingus sätestatust. Lepingu lõppemine Vaidluse all on asjaolu, millal leping lõppes ja mis asjaoludel leping lõppes. VÕS § 186 p 4, 6 järgi lõpeb võlasuhe poolte kokkuleppel, lepingu ülesütlemisega. VÕS § § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele, § 309 lg 1 II aluse järgi võivad nii üürnik kui üürileandja tähtajatu üürilepingu käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. VÕS § 311 lg 1 sätestab, et lepingu pooled võivad tähtajatu üürilepingu käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaegadest kinni pidades üles öelda. Kui lepingupooled on kokku leppinud pikemas ülesütlemistähtajas, tuleb järgida seda tähtaega, lg 2 sätestab, et kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest. 15.11.17 lepingust nähtuvalt sõlmisid pooled selle tähtajatult ja nii said pooled lõpetada lepingu kas kokkuleppel või vastavalt ülalviidatud sätete järgi ülesütlemisega.

Kostja väitis 14.05.20 vastuses, et hageja ütles lepingu üles ja leping lõppes 02.01.19. 07.08.20 menetlusdokumendis muutis kostja oma arvamust. Kostja leidis, et kuna pooltevaheline leping 15.11.17 ei hakanud kehtima, siis ei saanud seda kostja üles öelda ja seda pole hageja ka ise üles öelnud. Kohus märgib siinkohal, et kostja väide, et kuivõrd tema arvates leping ei jõustunud ja et siis ei saanud kumbki pool lepingut üles öelda, on ainetu, sest ka suulist lepingut saab VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda ja kui selleks on alus, siis ütlebki lepingu pool lepingu üles. Kohus märgib, et isegi kui 15.11.17 leping poleks jõustunud nagu kostja väitis (mis ei leidnud küll kinnistust), oleks pooltevaheline suhe vaidlusaluste eluruumide kasutamisel ikka üürileping. Nimelt ei olnud vaidlust sellest, et kostja maksis hagejale ruumide eest tasu ehk et kostja sai kasutada hagejale kuuluvaid ruume tasu eest. Seega aga tähendab, et poolte vahel oleks olnud suuline üürileping VÕS § 271 juhul, kui 15.11.17 leping poleks jõustunud. VÕS § 274 sätestab, et kui eluruumi üürilepingut tähtajaga üle ühe aasta ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, loetakse leping sõlmituks tähtajatult, kuid sellist lepingut ei või üles öelda selliselt, et leping lõpeks varem kui ühe aasta möödumisel eluruumi üürnikule üleandmisest. Kui leping olekski olnud poolte vahel suuline, poleks saanud lepingut üles öelda kostjale enne 15.11.18. Kuna aga 15.11.17 sõlmitud leping on kehtiv, jõustus, siis ei oma eelviidatud VÕS § 274 sätestatu asjas tegelikult tähtsust. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtajaga lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine) ja lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 325 lg 1 kohaselt võivad üürileandja ja üürnik elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, lg 2 sätestab, et üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: 1) üüritud asi; 2) lepingu lõppemise päev; 3) ülesütlemise alus; 4) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. VÕS 325 lg 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine. Kostja seletas vande all, et e-kiri, mille hageja talle 20.12.18 saatis (kostja 14.05.2020 vastuse lisa 1), tähendas tema jaoks lepingu ülesütlemist. Hageja seaduslik esindaja T. L seletas vande all, et 20.12.18 e-kirjaga ei öeldud kostjale lepingut üles, sest pooltel oli telefoni teel vesteldes saavutatud kokkulepe, et leping lõpeb 31.05.19. Viidatud e-kirjast nähtub, et kostjal on võlg ja see tuleb tasuda ära 31.12.18 ja kui ta võlga ei tasu 02.01.19, siis on kostja sunnitud lepingu üles ütlema ja võla kättesaamiseks pöörduma kohtusse. Selline e- kiri on sisult hoiatus kostjale, et kui ta lepingut ei täida ja võlga ära ei tasu, et siis ütleb hageja talle lepingu üles. Lisaks on hageja andnud selles kirjas tähtaja kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks. Selline üürileandja käitumine on kooskõlas VÕS § 196 lg 1, 2. Samas ei tähenda mainitud e-kiri, et hageja oleks kostjale lepingu üles öelnud VÕS § 195 lg 1, § 196 lg 1, 2 järgi, kuivõrd kiri ei 12 (21)

sisalda selget tahteavaldust, et leping öeldakse üle, millal see üles öeldakse (mis kuupäevast on leping üles öeldud), mis on ülesütlemise põhjus, kuidas ja millise tähtaja jooksul saab ülesütlemist vaidlustada. Hageja polegi pidanud seda avaldust lepingu ülesütlemise avalduseks. Nimelt ei vasta 20.12.18 e-kirjaline avaldus VÕS § 325 lg 2 p 1 - 4 sätestatud nõuetele ja on kostja väidetava ülesütlemise avaldusena tegelikult ka lg 5 järgi tühine. Hageja on tõendanud kohtule esitatud arvetega nr xxx, xxx, xxx, xxx (hagiavalduse lisad), et nõudis kostjalt üüri ja kõrvalkulude tasumist 2019.a. veebruaris-mai (kaasa arvatud), ja et saatis need arved kostja e-postile xxx (24.05.20 vastuse lisad 3, 4, 5, 6, 30.07.20 lisa 10). Kostja pole vaidlustanud, et see aadress poleks temaga seotud. Lisaks on kostja saanud samalt e-posti aadressilt kätte hageja 20.12.18 e-kirja, mis oli kostja väidete järgi justkui lepingu ülesütlemise avaldus. Kostja pole kordagi väitnud, et ta oleks hagejat teavitanud, et hageja saadab talle alusetult arveid veel 2019.a. mais kui kostja arvates oli leping juba varem (veebruaris 2019) lõppenud. Hageja seaduslik esindaja T. L seletas vande all, et kui ta käis 2019.a. aprillis ruume vaatamas, olid need korrast ära. Kuna ruumid olid korrast ära, siis kirjutas ta kostjale 17.04.19 e-kirja (kostja 14.05.20 vastuse lisa 2), et niisuguseid ruume ei saa ta vastu võtta. Hageja T. L seletas, et kirja sisu tähendas seda, et neid ruume pole võimalik sellisel kujul vastu võtta 31.05.19. Seletuste kohaselt oli vaja ruume selleks üle vaadata, et näidata teistele üürnikele. Lisaks esitas (05.06.20 lisa 1) hageja kohtule sõnumivahetuse kostjaga 03.04.19, millest nähtuvalt teatas hageja, et soovib näidata korterit maaklerile ja kostja vastas, kelle kätte ta jätab võtmed (A. K ). Kostja tunnistaja A. K ütles kohtule, et jättis ruumi võtmed kostja palvel postkasti 2019.a jaanuaris või veebruaris, hageja tunnistaja K. L teadis rääkida, et sellel ajal 2019.a. ei olnud üldse postkaste ning tema sai ruumide võtmed kätte kevadel 2019.a, kuid täpsemalt ei mäletanud ta midagi. Seega on tunnistajate ütlused vastuolulised võtmete üleandmise/saamise ajast ning kostja tunnistaja ütlused ei kinnita kuidagi kostja väiteid, et pooled lõpetasid kokkuleppel lepingu veebruaris 2019.a ja et võtmete üleandmine tähendas lepingu lõppemist. Kostja väitis oma 14.05.20 vastuses, et hageja ütles lepingu üles ja leping lõppes 02.01.19 ja 07.08.20 menetlusdokumendis muutis oma arvamust. Selles leidis ta, et kuna pooltevaheline leping 15.11.17 ei hakanud kehtima, siis ei saanud seda kostja üles öelda ja seda pole hageja ka ise üles öelnud. Kohus tuvastas eelpool, et kostja väide, et leping ei jõustunud, pole õige. Samas, kui kostja väitis oma esimese vastuses, et hageja ütles talle lepingu üles, siis tema 07.08.20 esitatud uued väited räägivad sellest, et kumbki pooltest ei öelnud lepingut tegelikult üles. Nii saab neist kostja seletustest ja vastuolulistest väidetest järeldada, et pigemini on kostja möönnud, et hageja pole lepingut üles öelnud ja hageja väited lepingu lõpetamise kokkuleppest on õiged. Kohtul puudub igasugune alus kahelda, et 03.04.19 sõnumivahetust pidas hageja kostjaga, sest kostja on ise menetluses väitnud, et võtmed andis ta tunnistaja A. K kätte, et viimane saaks anda võtmed hagejale. Seega ei lahkne kostja vastav väide oma sisult sõnumivahetuses toodust. Hinnates kogumis 1) hageja seadusliku esindaja seletusi vande all, 2) kostja esitatud e-kirja 17.04.19, mille saatis talle hageja korrast ära korteri kohta, 3) hageja seletusi 17.04.19 e-kirja kohta, 4) 20.12.18 e-kirja, mis ei ole lepingu ülesütlemise avaldus, 5) hageja e-kirju ja arveid üüri ja kõrvalkulude tasumiseks perioodil veebruar- mai 2019.a., 6) poolte sõnumivahetust 03.04.19, 6) kostja vastuolulisi väiteid menetluses lepingu lõppemise asjaolude kohta (kord, et hageja ütles lepingu üles ja siis jälle, et seda pole kumbki pool teinud), 13 (21)

31.05.19.Seega on kostjal kohustus tasuda hagejale üüri ja kõrvalukulusid 15.11.17-31.05.19 vastavalt VÕS § 271 lg 1, 292 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2. Vaidlus puudus üüri suuruses ja selles, et igakuine tasu oli ühesuurune, sisaldades kõrvalkulusid ja üüri kokku. Hageja on esile toonud, et kostja pidi maksma üüri ja kõrvalkulusid 2017.a. novembrikuu eest (pool kuud) 350 €, perioodil 01.12.17-31.05.18 4200 € /6 korda 700/ ja perioodil 01.06.18-31.05.2019 9240 € (12*770, sest pooled leppisid kokku üüri suurendamises). Seega leiab kohus, et kokku pidi kostja tasuma hagejale üüri ja kõrvalkulusid 13790 €. Hageja märkis, kostja tasus 9590 €, jäädes võlgu 4200. Hageja on esitanud ka pangakonto väljavõtte sellises summas tasumiste kohta (hagiavalduse lisa 3). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud hagejale rohkem kui 9590 €. Kuna kohus leidis, et kostja pidi maksma üüri perioodil 15.11.17- 31.05.19, siis on ebaõiged kostja väited, et ta ei pidanud maksma üüri 2017.a. novembrikuu eest ja pärast 2019.a. veebruari kuni maini 2019.a (mai kaasa arvatud). Viimase makse tegi kostja eest kolmas isik 01.02.19 (hagiavalduse lisa 3). Kuna kostja pole väitnud, et ta oleks hagejale tasunud rohkem kui hagis väidetu 9590 €, siis jäi ta perioodi 15.11.17-31.05.19 eest hagejale võlgu üüri ja kõrvalkulusid kokku 4200 €. Nii rikkus kostja VÕS § 100 mõttes VÕS § 271 lg 1, § 292 lg 1 tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust. Kostja väide, et arvestus on arusaamatu, ei ole õige, sest tegemist on lihtsa matemaatilise tehtega (13790-9590=4200). Kuna kostja kohustust vabatahtlikult ei täida, siis on ta seni kohustuse rikkumises VÕS § 100 järgi ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 271, § 292 lg 1, 76 lg 1, 2 järgi kohustuse täitmist - üürivõla, kõrvalkulude võla tasumist 4200 €. Märgitud nõue kuulub rahuldamisele. Lisaks saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi võlalt viivist. Hageja ongi nõudnud kostjalt viivis seadusjärgses määras.

Hageja märkis, et kuna kostja tasus arveid kaootiliselt ja polnud olnud aru saada, mille eest tasus, siis arvestas hageja tasutud summad varasema võla katteks. Kostja sellega ei nõustunud. Kohus kontrollib järgnevalt viivise arvestust. VÕS 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Asjaoludest nähtuvalt soovib hageja saada viivist 2018.a. detsembrikuu poole kuu üürilt (350 €) ja edaspidi 2019.a. tasumata üürilt ja kõrvalkuludelt (ühtne summa arvetel), mis tuli tasuda perioodil jaanuar kuni mai (kaasa arvatud) vastavalt arvetele nr xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx. Vastavalt lepingule tuli tasuda üür ette iga kuu eest kuu esimeseks päevaks ja see nähtub ka arveist. Hageja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tegi 2018.a viimase makse 05.10.18 (kolmas isik tasus). Hageja viivisenõu puudutab aga 2018.a. detsembrikuu poole kuu üürilt arvestatud viivist ja järgmise aasta võlgnetavalt üürilt arvestatud viivist. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ees tasus kolmas isik 770 € 02.01.19 viitega arvele xxx. See arve puudutab aga 2018.a. detsembrikuu üüri, mis tuli tasuda 01.12.18. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik täpselt määratlenud, millise kohustuse katteks on ta täitmise teinud. Selle tõttu ei saa hageja määrata toda tasumist varasema kohustuse katteks VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi. Nii leiab kohus, et kostja poolt 02.01.19 tasutud summa 770 € on tasutud konkreetselt 2018.a. detsembrikuu üüri katteks vastavalt arvele nr xxx. Nii on osaliselt ebaõige hageja väide ja osaliselt õige kostja väite, et kostja on määranud, mille katteks ta makse teeb. Seega tasus kostja 2018.a. detsembrikuu üüri hilinemisega ehk viivitus on perioodi eest 02.12.18-02.01.19. Nii pole õige hageja väide, et viivist saab nõuda selle kuu üürivõla tasumisega viivitamise ees alates 02.12.18 kuni 26.08.19 /hagi esitamise aeg/. Hageja nõudis 2018.a. detsembrikuu üüri (arve nr xxx) tasumisega viivist 350 €-lt (mitte 770-lt eurolt). See ei riku kuidagi kostja õigusi. VÕS § 113 lg 1 II lause järgi on viivis märgitud võlalt 350 €-lt perioodi 02.12.18-02.01.19 eest 2,45 € mitte 20,56 €. Nii on hageja viivisenõue 2018.a. detsembrikuu üürivõlalt, mida hageja on nõudnud väiksemalt summalt ehk 350 eurolt, põhjendatud vaid osaliselt 2,45 € ulatuses. Järgnevalt nähtub hageja konto väljavõttest, et kostja eest tasus kolmas isik 01.02.2019 viitega arve detsember 2018. Seega on kostja tasunud veelkord 2018.a. detsembrikuu üüri katteks 770 €. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus siinkohal kostjaga, et määratlus oleks selge, mille katteks kostja tasus, sest kahel kuul järjest on kostja maksnud sama üüri katteks sama summa, mis oli juba 02.01.19 ehk kuu aega varem tasutud. Samas nõustub kohus kostjaga, et hageja arvestusest pole aru saada, mille katteks arvestas hageja selle 01.02.19 tasutud 770 €. Kohtu hinnangul on võimalik see VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel lugeda nn varasema võla ehk 2019.a jaanuarikuu (arve nr xxx järgse, hagi lisa 6) üürivõla katteks (arve hagiavalduse lisa 6). 2019.a. jaanuarikuu üür tuli tasuda arve nr xxx ja lepingu järgi 01.01.19. Kostja tasus 770 € 01.02.19, seega on viivitus 02.01.19-02.01.19 võlalt 770 € VÕS §113 lg 1 II lause järgi 5,23 €, mitte 40 € perioodi eest 02.01.19-26.08.19 nagu hageja on hagiavalduses nõudnud. Pangakonto väljavõtteist ei nähtu, et kostja oleks tasunud ülejäänud 2019.a. veebruari, märtsi, aprilli ja maikuu eest midagigi, seda pole kostja ka väitnud. Kostja ei ole ka seda viivisearvestust vaidlustanud. Eeltoodu alusel on viivisenõue ülejäänud 2019.a. veebruari, märtsi, aprilli ja

maikuu eest (arved xxx, xxx, xxx, xxx) eest hagi esitamise aja seisuga 26.08.19 põhjendatud kokku 109,37 € (34,77 +30,04+24,81+19,75). Kokku on põhjendatud viivisenõue vastavalt 117,05 € (109,37+5,23+2,45). Kohus vaatleb edasist viivisenõuet pärast kahjunõude lahendamist. Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue osaliselt põhjendatud ja tõendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele 117,05 €. Kahju hüvitis VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 ütleb, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS 334 lg 1 kohaselt peab üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. VÕS § 334 lg 2 järgi vastutab üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 128 lg 1, 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja on tõendanud kohtule esitatud aktiga 15.11.17, et kostjale anti eluruum üle, ilma et sellel oleks mingeid märkeid ruumide puuduste kohta, et need oleksid rikutud, määrdunud. Hageja seaduslik esindaja T. L seletas kohtule, et kuna ruumid olid äärmiselt korrast ära, seinad täis kritseldatud, lauad olid löödud seintesse, siis tegi ta kostjale ka 17.04.19 e-kirja (kostja 14.05.20 vastuse lisa 2). Hageja tunnistaja K. L ütles kohtule, et kui ruumid tagasi saadi, ei vastanud nad sellele, millised nad olid siis, kui kostja need oma kasutusse sai. Hageja esitas kohtule 05.06.20 fotod (lisa 2,3,4), millest nähtuvalt on need korras, puhtad, seintel on tapeet korras, laudu ei ole seintele, löödud, mingeid kritseldusi, auke ei nähtu. Hageja tunnistaja K. L ütles kohtule, et kui ta kevadel 2019 sai ruumide võtmed ja läks ruumidesse, 16 (21)

siis olid need korrast ära. Hageja tunnistaja K. L ütles, et need fotod (05.06.20 fotod, lisa 2,3,4) on tehtud ruumidest enne kostjale kasutusse andmist. Hageja esitas 05.06.20 fotod (lisa 5,6,7,8,9), mille kohta ütles tunnistaja K. L, et need fotod on tehtud pärast seda, kui ta sai kätte ruumide võtmed ja ta ruumidesse läks. Neist fotodest nähtub, et ruumid on koristamata, tapeet on lõhutud, määrdunud, seintele on löödud laudu ega ruumid ei vasta seisundile, mis nähtub fotodelt, mis on tehtud siis kui kostja need enda kasutusse sai (05.06.20 fotod, lisa 2,3,4). Selline asja seisund, mis nähtub fotodelt, mis on tehtud siis kui hageja sai ruumid tagasi, ei vasta kohtu hinnangul asja hariliku kulumisele, halvenemisele ja muutustele, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega VÕS § 334 lg 1 järgi ega seisundile, millega kostja sai ruumid enda kasutusse vastavalt aktile 15.11.17 VÕS § 334 lg 1 järgi. Kostja enda poolt kohtule esitatud hageja 17.04.19 e-kirjast nähutvalt kirjeldas hageja ruumide olukorda, et need on koristamata, lagastatud, tapeedid on soditud, augud seinas. Hageja on seega teavitanud kostjat VÕS § 336 lg 1 kohaselt asja puudustest ja on teinud seda veel enne üürilepingu lõppemist (31.05.19). Seega saab hageja nõuda kahju huvitamist. Kuna hageja on tõendanud, et ruumid, mille ta kostja käes tagasi sai, ei vastanud aktis 15.11.17 märgitud seisundile ja olid rikutud ning tegemist polnud loomuliku kulumisega, mis saab tekkida asja sihipärasel kasutamisel, siis on kostja rikkunud VÕS 334 lg 1 tulenevat kohustust (mille kohaselt peab üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele). Seega vastutab kostja VÕS § 334 lg 2 järgi üüritud asja, antud juhul ruumide kahjustumise eest. Nii on hageja tõendanud, et üüritud asi on kahjustatud, millega on talle tekkinud otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 1, 2 järgi. Sellise kahju tekkimine on VÕS § 127 lg 3 järgi üürilepingust tuleneva asja lepingujärgse kasutamise kohustuse rikkumise otsene tagajärg ja pidi lepingut sõlmides olema üürnikule ka rikkumise tagajärjena aru saadav. Mis puudutab kostja väited, et hageja kannab justkui riski selle eest, et ta ei võtnud ruume kostjalt vastu ja ei fikseerinud aktiga nende seisundit kui ta ruumid tagasi sai, siis kohus sellega ei nõustu. Esiteks on kostjal kui üürnikul kohustus tagastada ruumid korras seisundis VÕS § 334 lg 1 järgi ja seega kannab ta negatiivsete tagajärgede riisikot, mis võivad olla tingitud sellest, et ta ei anna ise või esindaja kaudu faktiliselt korterit hagejale üle ega fikseeri korteri seisukorda eluruumi tagastamisel. Teiseks ei nähtu mitte ühestki tõendist, et hageja ei soovinud ruume vastu võtta, vaid hageja teatas kostjale, et sellisel kujul nagu need olid 17.04.19 e-kirjas märgitud, ei saa neid vastu võtta. Selle samas e-kirjas märkis hageja, et ootab lahendust, mis tähendab üürniku poolt olukorra ennistamist. Nii on alusetu kostja etteheide hagejale, et hageja käituks justkui ruumide tagasisaamisel kuidagi hea usu põhimõtte vastaselt, olukorras, kus kostja ise pole taganud korteri korrashoidu VÕS § 334 lg 1 järgi. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada, lg 2 sätestab, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus ning lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja

väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Hageja on esitanud kohtule A OÜ 01.07.18 arve nr xxx, mille kohaselt on koristus- ja remonditööd kokku 1090 €. Kostja leidis, et see pole tehtud vaidlusaluse korteri kohta ega pole põhjendatud kulud. Kohus kostjaga ei nõustu. Mainitud arves on viidatud, et maksjaks on hageja (hagi lisa 4). Lisaks on hageja esitanud A OÜ pakkumise 04.06.19 nr xxx (05.06.20 lisa 12), mille kohaselt on seinte maalritööd, tapeet ja koristus ning prügi utiliseerimine kokku 1090 €, kuid pakkumises on märgitud tööde aadressis J x keldriboks 1. Hageja on esitanud A OÜ seadusliku esindaja A. T kirjaliku selgituse (hageja 30.07.20 lisa 2), et pakkumises on ekslikult märgitud objekti aadressiks J keldriboks 1, kuid tegelikult hõlmas pakkumine xxx asuva kolme toa remonti, koristust, materjalide maksumust, tööjõu maksumust. Kõrvutades eluruumi puudusi hinnapakkumisega, leiab kohus, et hinnapakkumine ja arve tõendavad, et asja endise olukorra taastamise mõistlikud kulud on VÕS § 132 lg 3, 127 lg 1. Kostja ei ole tõendanud, et kulud oleksid väiksemad. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejale on tekkinud kahju, mis hõlmab endas kahjustatud asja taastamise mõistlikke kulusid ja mille ulatus on kokku VÕS 128 lg 1, 2, 3, § 132 lg 3 järgi 1090 €. Kostja ei ole nõus seda vabatahtlikult hüvitama, mistõttu rikub ta VÕS § 100 mõttes kahju hüvitamise kohustust ja hagejal on õigus nõuda temalt VÕS § 115 lg 1, § 101 lg 1 p 3, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 1, 2, 3 § 132 lg 3 alusel kahju hüvitamist. Märgitud hüvitis 1090 € tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lõplik viivis, kokkuvõte TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja palus mõista viivise välja seadusjärgses määras võlalt hagi esitamise aja seisuga ning lisaks võlalt ja kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemise aja seisuga ja edaspidi protsendina kogu võlalt kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa. Selline nõue on VÕS § 113 lg 1 II lause ja lg 2, TsMS § 367 järgi põhjendatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja üüri ja kõrvalkulude võlanõue, kahjunõue on tõendatud ja põhjendatud ja viivisenõue on osaliselt põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlga 4200 €, kahju hüvitist 1090 €, kokku põhivõlga 5290 €. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seisuga 26.08.19 viivist 117,05 € ja alates 27.08.2019 kuni otsuse 18 (21)

tegemise aja seisuga 02.06.2021 võlgnevuselt 5290 €-lt viivist 747,85 €, seega kokku viivist 864,49 € ning alates 03.06.2021 võlgnetavalt põhivõlalt (5290 €) VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni kohustuste täitmiseni kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus mõistis kostjalt vähem viivist välja kui hageja palus (169,03 € asemel 117,05 €). Sellele lisandus viivis võlalt kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlalt protsendina kuni kohustuse täitmiseni. Eeltoodu tähendab, et hagi kuulus 99% ulatuses rahuldamisele. (5407,05/5459,93*100). Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jäävad hageja menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 1% ulatuse hageja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 järgi on asja läbivaatamise kuluks eksperdikulu. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja menetluskulud on: lõiv 425 €, ekspertiisikulud 282 €, esindaja kulud 4768,02 € (sh käibemaks), kokku 5475,02 €. Lepingulise esindaja tunnitasu määr on 110-120 €/h, millele lisandub käibemaks. Hageja kinnitas, et ta pole käibemaksukohustuslane ja ta ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada. Nimekirja kohaselt on kulunud aega esindajatel 34 h ja 25 min, mis on 8-tunnise tööpäeva arvestuse umbes 4,5 tööpäeva. Kostja ei ole vastuväited ei esitanud. Kohus leiab, et hageja esindajate tööaeg ja tehtud töö vastab asja mahule, keerukusele, arvestades asjaolu, et kostja esitas menetluses erinevatel aegadel täiendavaid vastuväiteid, mis tõi kaasa hagejale täiendavate vastuväidete ja tõendite esitamise vajaduse. Esindaja töötasu määr on kooskõlas kohtupraktikaga ega ole ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et hageja esindaja kulud on põhjendatud 4768,02 € (koos käibemaksuga) ulatuses ja on kooskõlas TsMS § 175 lg 1. Asja materjalidest nähtub, et hageja maksis lõivu 425 € ja kandis ekspertiisikulusid 282 €. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et hageja põhjendatud menetluskulud on TsMS § 138 lg1,2, § 143 p 1, § 144 p 1 järgi kokku 5475,02 €. TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 99% ehk 5420,26 €.

Kostja esindaja arvestuse kohaselt kulus tal aega 31 h. Kostja menetluskulud on 31 h eest 3348 € koos käibemaksuga, kuna kostja on füüsiline isik, kes käibemaksu ei saa tagasi arvestada. Hageja vaidles kostja kuludele vastu. Kostja on arvestanud dokumentide koostamise aja sisse nendega tutvumise aja, mis peaks hageja hinnangul olema juba dokumendi koostamise aja sisse arvestatud. Nii tuleks vähendada vastavaid kulusid asja materjalidele tutvumiseks ja kliendiga nõupidamiseks 3 tunni võrra. Lisaks leidis, et vastus on lühike ja sellele kulus aega 2 h, mitte 3,5 h. Hageja leidis, et kostja 19.06.20 ja 07.08.20 seisukohtade koostamise ajakulu on ka üle paisutatud (kokku on 7 h), kuna kostja kordab neis varasemaid seisukohti, esindaja oli asjaga kursis ja kohus peaks neid kulusid vähendama omal äranägemisel. Ka leidis hageja, et kostja esindaja aeg istungite ettevalmistamiseks on ülepaisutatud, kuna hagejal kulus selleks näiteks 2 h. Kohus kontrollib kostja esindaja kulusid. Oma esimesele vastusele kirjutas kostja ise alla (14.10.19). Esindaja poolt 14.05.20 esitatud vastus sisaldab endas mitmeid uusi vastuväiteid ning kohtu hinnangul on materjalidega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks piisav 5 h 6,5 tunni asemel. Kostja 19.06.20 ja 07.08.20 vastus sisaldab osaliselt ühesuguseid vastuväiteid, seega peab kohus põhjendatuks ajakuluks nende dokumentide koostamiseks, hageja seisukohtadele vastamiseks kokku 5 h 7 tunni asemel. Nimekirja kohaselt on kostja esindaja kulutanud aega istungite ettevalmistamiseks kokku 6,5 h, millest 25.05.20 istungi ettevalmistamise aja hulka kuulub ka hageja dokumentidega tutvumise aeg (2,5 h kokku). Kohtu hinnangul on põhjendatud iga istungi ettevalmistamise aeg 1 h, mis teeb kokku 3 h nn 6,5 h asemel. Eelneva arvestuse kohaselt on põhjendatud kostja esindaja tööle kulunud aeg 24,5 h (31-1,5-2-3). Kostja esindaja tasumäär on 90 €/h pluss käibemaks, kokku 108 €/h. Tasu määr on kooskõlas kohtupraktika ega ole ebamõistlikult suur. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja esindaja põhjendatud menetluskulud on TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 järgi kokku 2646 € koos käibemaksuga. Hagejal tuleb hüvitada kostjale TsMS §163 lg 1 järgi kulud 1% ulatuses ehk 26,46 € ja nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 5393,80 eurot (5420,26 eurot –26,46 eurot). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus käesolevas lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses 20 (21)

Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

HAGEJA NÕUE, PÕHJENDUSED

KOSTJA VASTUVÄITED

KOHTU PÕHJENDUSED