Eduard Kotkini hagi Valentina Tumanova vastu nõude loovutamise lepingu kehtivuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
25 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. märtsi 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eduard Kotkini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Eduard Kotkin (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): Valentina Tumanova (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Artur Maljukov
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. märtsi 2021 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Eduard Kotkini kanda.
3.Välja mõista Eduard Kotkinilt Valentina Tumanova kasuks menetluskulude katteks 432 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eduard Kotkin (hageja) esitas 30.09.2020 kohtule hagi Valentina Tumanova (kostja) vastu nõude loovutamise lepingu kehtivuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abikaasade ja solidaarvõlausaldajatena 01.06.2015 A.A.ga ja B.B.ga võlatunnistuse laenulepingu kohta summas 71 000 eurot, millest võlgnikud pidid pooltele tagastama 50 000 eurot. Poolte varaühisuse varasuhe lõpetati 16.11.2015 abieluvaralepinguga. Kostja loovutas 27.02.2018 oma nõude hagejale. X lahutasid pooled abielu. 15.06.2020 teavitas hageja võlgnikke nõude loovutamisest ja võlanõudest. 29.06.2020 esitas kostja hagejale avalduse eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistamiseks. Kostjal puudus nõude loovutamise tehingu tühistamise õigus, materiaalsed eeldused polnud täidetud. Kostja ei olnud 27.02.2018 tehingut tehes eksimuses. Hagejal on õiguslik huvi õigussuhte tuvastamiseks, kuna vastasel juhul kaotaks hageja võimaluse nõuda võlgnikelt kohustuse täitmist 25 000 euro ulatuses.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et see tuli jätta läbi vaatamata. Hagi oli perspektiivitu hageja tuvastushuvi puudumise tõttu. 27.02.2018 dokumenti ei saa käsitleda nõude loovutamisena. Alternatiivselt palus kostja jätta hagi rahuldamata. Pooled ei ole nõude loovutamise lepingut sõlminud. 27.02.2018 dokument on olemuselt VÕS § 75 lg 1 alusel solidaarvõlausaldajate sisesuhtes antud kinnitus. Poolte isiklikke suhteid arvestades on tõenäoline, et võlgnikud täidavad oma kohustuse kostjale, kes siis kannab hageja osa viimasele edasi. Samuti oli kostja eesmärgiks kinnituse andmisel seni ühisvarasse kuulunud nõude jagamine võrdsetes osades. Isegi kui tegemist oleks nõude loovutamise lepinguga, oli kostja selle eksimuse tõttu 29.06.2020 õiguspäraselt tühistanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 9. märtsi 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, määrates kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1872 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa hagi läbi vaatamata jätta hagejal tuvastushuvi puudumise tõttu, kuna tuvastushuvi hindamine nõuab 27.02.2018 dokumendi tõlgendamist ja selle õiguslikule tähenduse väljaselgitamist ning seeläbi ka asja sisulist lahendamist otsusega. Maakohus leidis, et eeldused 27.02.2018 dokumendi kui kostja ühepoolse tehingu tühistamiseks ei olnud täidetud ning dokument oli kehtiv. Samas ei ole 27.02.2018 dokument käsitatav nõude loovutamisena, vaid solidaarvõlgnike sisesuhtes antud kinnitusena. Tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja oleksid laenu tagasinõude õiguse jaganud omavahel enne 27.02.2018, ei esitatud. Laenuleping-võlatunnistus sõlmiti 01.06.2015, seega hageja ja kostja varaühisuse varasuhte kehtimise ajal. Kumbki pool ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et laenu andmise hetkel ei kuulunud laenu tagasinõue poolte ühisvarasse. Pooled
lõpetasid varaühisuse varasuhte abieluvaralepinguga 16.11.2015, laenu tagasinõude jagamist lepingust ei nähtunud. 27.02.2018 dokument ei ole käsitatav poolte vahel ühisvara jagamisena. Ühisvara jagamine on kahepoolne tehing ja selleks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. 27.02.2018 dokumendist seda ei nähtu. Seega olid pooled jätkuvalt 01.06.2015 laenulepinguvõlatunnistuse osas solidaarvõlausaldajad. 27.08.2018 dokument oli käsitatav kostja ühepoolse tahteavaldusena. Kostja tahe dokumendi koostamisel polnud suunatud nõudest loobumisele. Kuna pooled laenu tagasinõude osas ühisvara ei jaganud, ei saanud kostja tulenevalt PKS § 26 ja AÕS § 70 lg 4 ka õiguslikult oma nõudeosa kostjale loovutada. Tähtsust ei omanud ka asjaolu, kumma abikaasa kontolt laen võlgnikele üle kanti, kuivõrd laen anti ühisvara arvelt ja laenu tagasinõude osas ühisvara ei jagatud. Maakohus nõustus kostjaga, et 27.02.2018 dokumendi näol oli tegemist solidaarvõlausaldajate omavahelises sisesuhtes antud kinnitusega. Dokumendi sõnastusest, maksegraafikust ja pealkirjast nähtus keskmisele mõistlikule isikule, et kostja kinnitab kohustust anda talle laekuv raha dokumendis näidatud ulatuses üle hagejale. Kostja tugines 29.06.2020 tühistamisavalduses ja kohtule esitatud põhjendustes peamiselt eksimusele seaduse mittetundmise osas, mis ei andnud alust tehingu tühistamiseks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eduard Kotkin esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 9. märtsi 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on 27.02.2018 dokument nõude loovutamist tõendav dokument VÕS § 168 lg 1 ja 2 ning § 170 järgi, mitte nõude loovutamise leping. Tulenevalt TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 ei nõua nõude loovutamine kirjalikku vormi. Ühisvara jagamise kokkulepe ja nõude loovutamise leping olid suulised, nõude loovutamise dokument kirjalik. Kostja poolt dokumendi allkirjastamine ja väljaandmine tõendab nõude loovutamise lepingu sõlmimist; 2) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendit ja eksinud PKS § 29 lg 4 ja VÕS § 73 lg 1 kohaldamisel, kui leidis, et pooled on jätkuvalt laenulepingu-võlatunnistuse osas solidaarvõlausaldajad. Võlanõue ei olnud 27.02.2018 enam ühisvara, kuivõrd varaühisus lõpetati juba 16.11.2015. Nõude loovutamise tehinguga 27.02.2018 jagasid pooled ühisvara, kus kostja loovutas juba ühisvara jagamise tulemusena temale kuuluva nõude hagejale. Eeltoodust tulenevalt on väär ka maakohtu seisukoht, et kuna pooled ei jaganud ühisvara laenu tagasinõude osas, ei saanud kostja 27.02.2018 dokumendiga oma nõudeosa kostjale loovutada; 3) jättis maakohus hindamata, kas 27.02.2018 nõude loovutamise leping oli kehtiv, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Maakohtu seisukoht, et 27.02.2018 dokument ei saa olla käsitatav ühisvara jagamisena, on põhjendamatu. Nõude loovutamise dokumendi annab välja võlausaldaja ja see ei eelda VÕS § 168 ja § 170 tulenevalt uue võlausaldaja tahteavaldust või allkirja. Maakohus asus põhjendamata seisukohale, et tegemist oli kostja ühepoolse tahteavaldusega; 4) tuleb 27.02.2018 dokumendi sõnastust, mille kohaselt kostja tagastab hagejale temale kuuluva võlasumma 25 000 eurot, mõista selliselt, et tagastamine tähendab nõude loovutamist. Maakohus ei toonud välja õigusnormi, kuidas tema hinnangul tuleks kinnitust kvalifitseerida, mistõttu on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega; 5) esitas hageja hagi nõude loovutamise lepingu kehtivuse tuvastamise nõudes ja maakohus tuvastaski, et dokument kehtib, ent jättis õigusvastaselt hagi rahuldamata. Hageja ei ole kunagi
väitnud, et 27.02.2018 dokument on nõude loovutamise leping. Seega tegi maakohus vale lõppjärelduse ja otsuse asjaolu kohta, mida hageja oma nõudes taotlenud ei ole;
5.Valentina Tumanova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuli nii hagi kui ka apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Hageja ainus nõue oli tuvastada nõude loovutamise lepingu kehtivus. Hagejal puudus tuvastushuvi ning hagiga polnud hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Isegi kui kohus peaks tuvastama 27.02.2018 dokumendi kehtetuse, ei mõjuta see 01.06.2015 võlatunnistusest tulenevaid hageja nõudeid. Kuivõrd laenu tagastamise nõude osas olid pooled solidaarvõlausaldajad ja laen anti ühisvara arvelt, kohaldub VÕS § 73 lg 1; 2) ei olnud 27.02.2018 dokumendi puhul tegemist nõude loovutamisega ega nõude loovutamist tõendava dokumendiga ning hageja ka eeltoodut ei tõendanud, mistõttu puudus samuti õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Dokumendi eesmärk oli tagada hageja soovil õiguskindlus, et hageja saab kätte poole laenusummast, kuivõrd hageja ja võlgnike suhted pole head ning kohustus võidakse täita vaid kostjale. Põhiliseks dokumendi eesmärgiks oli anda kostja poolt tahteavaldus ühisvarasse kuuluva laenulepingust tuleneva nõude jagamiseks poolte vahel võrdsetes osades. Kuivõrd pooled polnud solidaarnõuet omavahel ära jaganud, on meelevaldne hageja väide, et dokumendiga jagati ka ühisvara; 3) rikkus hageja VÕS § 14 lg-t 2, kui ei selgitanud kostjale, et 27.02.2018 dokumendiga loovutab kostja oma nõude täielikult hagejale ja kaotab sellega oma õigused, mistõttu oli kostjal õigus tehing tühistada eksimuse tõttu (3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). Kostja tühistas dokumendi 29.06.2020 õiguspäraselt ja see on algusest peale kehtetu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas esitas apellatsioonkaebuse hageja ning apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hagi rahuldamata jätmiseks.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
8.1.Hageja seisukoha järgi sõlmisid pooled 27.02.2018 suulise nõude loovutamise lepingu, mille kohta kostja väljastas nõude loovutamise dokumendi (tl 14). Asja materjalidest nähtub, et pooled olid solidaarvõlausaldajad ning nende ühine 50 000 euro suurune nõue tulenes 01.06.2015 kirjalikust laenulepingust. Hageja kinnitas hagiavalduses, et nimetatud 50 000 euro suurune nõue kuulus poolte ühisvarasse ja see oli jagamata. Ringkonnakohus märgib, et kuna poolte ühine nõue põhines 01.06.2015 kirjalikul laenulepingul, siis peab ka nõude loovutamine olema sõlmitud VÕS § 11 lg 3 järgi kirjalikus
vormis. Kostja on kogu menetluse kestel vaielnud vastu nõude loovutamise lepingu sõlmimisele ning ühisvarasse kuuluva nõude jagamisele. Seetõttu on ekslik hageja väide, et nõude loovutamine sõlmiti suulises vormis ning 27.02.2018 dokumenti tuleb käsitleda nõude loovutamise dokumendina. Hageja seisukohtade põhjendamatust kinnitab ka see, et erinevalt hagiavalduses märgitust on hageja apellatsioonkaebuses seisukohal, et ühisvarasse kuuluv 50 000 euro suurune ühine nõue oli 27.02.2018 jagatud. Samas ei ole hageja selgitanud, millal ja millistel asjaoludel väidetav 50 000 euro suuruse nõude jagamine toimus ning millised tõendid seda kinnitavad.
8.2.Abikaasade ühisvara puhul ei ole osad ühises omandis määratletud ning järelikult ei ole võimalik ka nende käsutamine. Ühisvara puhul saab ühist asja käsutada tervikuna. Kuna ühisvarasse kuulub 50 000 euro suurune ühine nõue oli jagamata, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et üks abikaasa ei saanud oma osa ühisest nõudest teisele loovutada (PKS § 26 lg 1). Nimetatud asjaolu kinnitab samuti kostja seisukohta, et ta ei ole loovutanud oma nõuet hagejale ning 27.02.2018 dokument ei ole käsitletav loovutamise dokumendina.
8.3.Maakohus on tõlgendanud 27.02.2018 dokumenti mõistliku isiku arusaama kohaselt (VÕS § 29 lg 4) ja järeldanud õigesti, et 27.02.2018 dokument (pealkirjastatud kui võla tagastamine) on käsitletav kostja kinnitusena, mille kohaselt juhul, kui A.A. (hageja ja kostja poeg), maksab kogu laenu tagasi kostjale, tagastab kostja sellest poole (25 000 eurot) hagejale.
8.4.Maakohus ei ole tuvastanud, et 27.02.2018 dokumendi puhul on tegemist kehtiva nõude loovutamise dokumendina. Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ekslik.
9.Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud ringkonnakohtus 720 eurot ja need koosnevad alljärgnevatest toimingutest: maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, milleks kulus esindajal 4 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine, milleks kulus esindajal 1 tund. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastusena apellatsioonkaebusele pealkirjastatud menetlusdokumendis on käsitletud vastuväiteid apellatsioonkaebusele üksnes p-des 12-14 ning nendes on korratud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, siis on põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamiseks ja selle koostamiseks 2,5 tundi. Menetluskulude nimekirjana pealkirjastatud menetlusdokument sisaldab teksti poolel leheküljel ning selle koostamiseks on põhjendatud ajakulu 0,5 tundi. Kokku on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu TsMS § 175 lg 1 tähenduses 3 tundi ning lähtudes tunnitasust 120 eurot, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista koos käibemaksuga (3x120x1,2) 432 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.