TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi M N (N) ja L L (L) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmise nõudes
Tsiviilasja hind
6557,97 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja TARTU HOIU-LAENUÜHISTU 11319532), lepinguline esindaja Raigo Sõlg
(registrikood
Kostja I M N (isikukood xxxx) Kostja II L L (end N, isikukood xxxx) Viimase kohtuistungi aeg
26.04.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi M N ja L L vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Välja mõista M N ja L L solidaarselt TARTU HOIU-LAENUÜHISTU kasuks põhivõlgnevus 3270,50 eurot, intress 155,86 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 431,88 eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata osas, milles TARTU HOIU-LAENUÜHISTU palub M N ja L L solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 2699,73 eurot
4.Jätta menetluskulud 41% ulatuses TARTU HOIU-LAENUÜHISTU kanda ning 59% ulatuses solidaarselt M N ja L L kanda.
5.Välja mõista M N ja L L solidaarselt TARTU HOIU-LAENUÜHISTU kasuks menetluskulu 265,50 eurot.
6.Jätta M N ja L L menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
Edasikaebamise kord
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (28.05.2021). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (hageja) esitas 19.06.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M N (kostja I) 5531,65 euro saamiseks. Kohus tegi 21.06.2019 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada ning 02.09.2019 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 03.10.2019 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 28.02.2020 ja 12.04.2020), kus palus välja mõista kostjalt I ja L L (end N, kostja II) solidaarselt põhivõlgnevuse 3270,50 eurot, intressi 155,86 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3131,61 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22.01.2014 liisingulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale sõiduki ostmiseks laenu summas 10 650 eurot. Lepingu tähtpäev oli 20.01.2019, kuid kostja ei tasunud lepingust tulenevat laenu ja kõrvalnõudeid korrektselt, mistõttu ütles hageja lepingu üles 16.10.2018. Lepingu järgi pidi kostja lepingu ülesütlemise korral vara ja varaga seotud dokumentatsiooni liisinguandjale koheselt tagastama liisinguandja poolt näidatud ajal ja kohas. Kostja I ei ole sõidukit hagejale tagastanud. Kostja I on küll teatanud, kus asub sõiduk, kuid hageja enda kulul sõidukõlbmatu sõiduki ära toomine ei ole kooskõlas lepinguga ega anna ka hagejale kindlust, et liisinguese on olukorras, mis võimaldab katta hageja nõudeid. Hageja ja kostja II sõlmisid 22.01.2014 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab käendaja hageja ees täies ulatuses solidaarselt kostjaga I ja tagab kõiki hageja nõudeid kostja I vastu, mis tekivad või võivad tekkida 22.01.2014 liisingulepingu alusel. Käenduslepingu kohaselt kui kostja I ei täida liisingulepingust tulenevaid kohustusi, on hagejal õigus esitada nõue käendaja vastu. Käenduslepingu olemus ei eelda seda, et käendaja käendatavast kohustusest ka isiklikku kasu saaks ning sellest ei sõltu käenduslepingu kehtivus, siduvus ega sellest käendajale tulenevad kohustused. Kostja II ei ole teavitanud hagejat oma elukoha või postiaadressi muudatustest. Seega ei ole korrektne käendaja väide, et hageja ei kasutanud piisavat hoolsust käendaja kontaktandmete väljaselgitamisel.
3.Kostja I vastuse kohaselt lepiti hagejaga kokku liisinguvara üleandmises. Kostja I on teatanud hagejale auto asukoha ning hageja on seda ka kontrollinud. Hageja on soovinud, et kostja peab ise sõiduki soovitud kohta transportima. Kostja I ei nõustu viivise ja intressiga.
4.Kostja II palus kogu võlgnevusega seotud kohustused jätta kostja I kanda. Kostja II ei ole liisingulepingu otstarbe ja kasutamisega kasu saanud. Kostja II oli heas usus nõus olema
käendajaks, kuid tegelik võlglane on kostja I. Kostja II väitel ei ole teda kordagi võlast teavitatud. Kostja II ei ole nõus tasuma võlgnevusi solidaarselt, sest kostja II ei ole laenukasusaaja olnud. Kohtu põhjendused
5.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
6.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - 22.01.2014 sõlmis kostja I hagejaga liisingulepingu nr XXXX, mille kohaselt andis hageja kostjale sõiduki xxxx ostmiseks laenu 10 650 eurot (dtl 26-37); - 22.01.2014 sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu nr XXXX-1, mille kohaselt vastutab kostja II hageja ees täies ulatuses solidaarselt kostjaga I ja tagab kõiki hageja nõudeid kostja I vastu, mis tekivad või võivad tekkida lepingu nr XXXX alusel (dtl 38-41); - liisingulepingu XXXX alusel anti kostjale I krediidiperioodiga 60 kuud (lepingu tähtpäev 20.01.2019) krediiti sõiduki ostmiseks intressiga 8% aastas, viivitusintressiga 0,2% päevas, kohustusega tasuda rendimakseid ja intressi vastavalt kapitalirendilepingu lisaks oleva maksegraafikule iga kuu 20. kuupäevaks (dtl 27-28); - liisingulepingu XXXX kohaselt oli liisingueseme valduse üleandmise tähtpäevaks 31.01.2014 (dtl 28); - hageja ütles liisingulepingu üles 16.10.2018.
7.Võlaõigusseadus (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vastavalt VÕS § 367 lg 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
8.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kostja I sõlminud 22.01.2014 liisingulepingu, mille kohaselt finantseeris hageja sõiduauto Mercedes-Benz R350 omandamist kostjale I (dtl 27-28). Nimetatud lepingu üldtingimuste kohaselt finantseerib kapitalirendi lepingu (leping) alusel liisinguandja liisinguvõtjat vara omandamisel, omandab liisinguvõtja ülesandel vara, annab selle liisinguvõtja kasutusse ning annab lepingu täielikul ja kohasel täitmisel vara omandiõiguse üle liisinguvõtjale. Lähtudes liisingulepingu eesmärgist võib eristada kapitaliliisingut ja kasutusliisingut. Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu tunnuseks on mh see, et liisingueseme omand läheb liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtjale. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui lepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese liisinguperioodi lõppedes omandada. Tuvastatud asjaoludest ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-st 4 ning VÕS § 29 lg-test 2 ja 4 saab järeldada, et poolte vahel sõlmiti VÕS § 361 lg 1 mõistes kapitalirendi tüüpi liisinguleping, mille kaudu liisinguandja krediteeris liisinguvõtjapoolset liisingueseme kasutusõiguse omandamist ning liisingueseme omand läheb liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtjale. Liisinguese anti kostja I valdusesse ja kasutusse 31.01.2014 (dtl 28). Liisingulepingu p-i 4.2 järgi kohustus kostja I tasuma hagejale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt maksegraafikule ning muid makseid vastavalt lepingu tingimustele. Lepingu p-i 4.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale perioodiliselt intressi, mida arvestatakse liisinguvõtja poolt tasumata vara maksumuse jäägilt, milline oli intressi arvestamise perioodi
alguses ja vastavalt põhitingimustes sätestatud intressimäärale aastas. Kostja I ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ja hageja ütles lepingu üles 16.10.2018.
9.Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on 22.01.2014 sõlmitud kostjaga II käendusleping, mille kohaselt vastutab käendaja liisinguandja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki liisinguandja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel (dtl 39-41). Kohtule esitatud käendusleping on sõlmitud kirjalikult, kostja ei ole lepingu sõlmimist vaidlustanud. Käendusleping vastab VÕS § 143 lg-te 1 ja 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on kehtiv. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja II vaidleb hagiavaldusele vastu ja leiab, et kogu võlgnevusega seotud kohustused tuleb jätta kostja I kanda. Kostja II on seisukohal, et tema ei ole selle laenu otstarbe ja kasutamisega mitte mingit kasu saanud. Kostja II märgib, et oli heas usus nõus olema käendajaks, kuid tegelik võlglane on kostja I. Kostja II väitel ei ole teda kordagi võlast teavitatud. Kostja II ei ole nõus tasuma võlgnevust solidaarselt, sest kostja II ei ole laenukasusaaja olnud. Kostja II ei ole lanust saanud mingit reaalset kasu või seda kuidagi kasutanud. Kostja II märgib, et lahutasid kostjaga I abielu juba 2016 aastal. Samuti toob kostja II välja, et tal puuduvad hetkel sellised rahalised võimalused, et tasuda kostja I kohustusi. Kohus märgib, et kostja II väited selle kohta, et teda ei ole kordagi võlast teavitatud ja et ta ei ole laenukasusaaja olnud, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. VÕS § 142 lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Kohus on tuvastanud, et kostja II oli käenduslepingu sõlmimise ajal (22.01.2014) kostjaga I abielus, abielu on lahutatud 12.10.2016. Perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg 1 järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. Seega saab kohus teha järelduse, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduk soetati perekonna hüvanguks ning kostja II sai liisingulepingu sõlmimisest isiklikku kasu. PKS § 33 lg 1 kohaselt vastutab abikaasa kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt, abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest, kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga. Seega asjaolu, et liisinguvõtja (kostja I) ja käendaja (kostja II) abielu on pärast liisingulepingu ning käenduslepingu sõlmimist lõppenud, ei anna alust kostja II vabastamiseks kohustuse täitmisest hageja ees. Kuigi liisinguvõtja (kostja I) ja käendaja (kostja II) abielu lõppes, ei lõpetanud see sündmus kostja II ja hageja vahelist käenduslepingut. Kohus rõhutab, et VÕS § 142 lg 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Kohus leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostjal II rahaliste vahendite puudumine. Viidatud asjaolu saaks olla kostja II maksejõuetuse väljakuulutamise aluseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul hagi rahuldamata jätmise aluseks olla kostja II väide, et kostja II kasvatab üksi kostja I
ja kostja II ühiseid alaealisi lapsi ning kostja I ei ole kostjat II kokkulepitud ulatuses rahaliselt toetanud. Kohus selgitab, et kui kostja I võlgnev kostjale II mingeid summasid võib see olla aluseks olla kostja I vastu kohtusse pöördumiseks. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ja ei anna kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmiseks alust ka kostja II väide, et kostja II sai võlgnevusest teada alles 27.04.2020. Kostja II oli teadlik käenduslepingu tingimustest ja talle oli teada ka see, et kui kostja I liisingulepingut ei täida, võib hageja pöörduda liisingulepingust tulenevate nõuete täitmiseks kostja II poole.
10.VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hagiavalduse kohaselt on kostja I põhivõlgnevus hageja ees 3270,50 eurot. Võlgnevuse kujunemise kohta on hageja esitanud tabelid (dtl 42-51, 65). Nimetatud tabelistest nähtuvad osamaksete suurused (mh eraldi väljatooduna põhiosa ja intressimakse suurused), kostja I poolt teostatud tagasimaksete suurus ja laekumiste kuupäevad ning teostatud maksete arvestamised põhisumma ja intressi katteks. Kostjad ei ole hageja põhinõude ega selle kujunemise arvestuse osas vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on põhistanud võlgnevuse olemasolu ja selle kujunemist. Hageja on tõendanud, et kostja I põhivõlgnevus on 3270,50 eurot.
11.VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemise järgselt jäi liisinguese liisinguvõtja (kostja I) valdusesse, mistõttu ei ole põhjendatud võlgnevuse suuruse määramisel käesoleval juhul liisingueseme väärtust arvestada.
12.Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt I põhivõlgnevuse 3270,50 eurot tasumist VÕS § 361 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Kuna kostja II on sõlminud käenduslepingu, millega taganud kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise, saab hageja nõuda kostjalt II põhivõlgnevuse väljamõistmist solidaarselt kostjaga I VÕS § 145 lg 1 alusel. Kohus leiab, et hageja põhinõue summas 3270,50 eurot on põhjendatud ning kuulub solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõistmisele.
13.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 155,86 eurot. Lepingu kohaselt oli intressimääraks 8% aastas. Intressivõlgnevuse kujunemise kohta on hageja esitanud võlgnevuse kujunemise tabelid (dtl 42-51, 65). Tabelist nähtuvad igakuised intressimakse suurused, kostja I poolt teostatud maksete suurus ja kuupäevad ning intressi katteks loetud summad. Kostja I on avaldanud, et ei nõustu intressimääraga. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevalt on lepingus kokkulepitud intressimääraks 8% aastas. Kohus leiab, et lepingus kokkulepitud intressimäär on kehtiv. Kohus ei ole tuvastanud, et kokkuleppe intressimäära kohta on tühine. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-186-13 p-s 16 leidnud, et TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või
peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi määruses ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt makstava tasu (intressi) suhet. Seega on TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus. TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas asjas nähtub, et liisingulepingu kohane intressimäär on 8% aastas ning krediidi kulukuse määr on 9,6%. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 36,13%. Seega ei ületanud käesolevas tsiviilasjas hageja nõude aluseks olevas lepingus krediidi kulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud tasakaalust väljas ning tehing ei olnud heade kommetega vastuolus. Kostjad ei ole hageja intressinõude kujunemise arvestuse osas vastuväiteid esitanud. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid osas, mis puudutab kostja I poolt hagejale tasutud summade lugemist intressivõlgnevuse katteks. Kohus on seisukohal, et hageja on põhistanud intressivõlgnevuse olemasolu ja selle kujunemist. Hagi kohaselt arvestas hageja intressi lepingujärgses intressimääras, s.o 8% laenujäägilt aastas kuni lepingu ülesütlemiseni. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 4.3 kohaselt tasub liisinguvõtja perioodiliselt, igal maksetähtpäeval, liisinguandjale intressi, mida arvestatakse liisinguvõtja poolt tasumata vara maksumuse jäägilt, milline oli intressi arvestamise perioodi alguses ja vastavalt põhitingimustes sätestatud intressimäärale aastas. Hagi kohaselt oli intressivõlg 16.10.2018 seisuga 155,86 eurot. Kohus märgib, et intressivõlgnevuse kujunemine on hageja poolt kohtule esitatud tabelist (dtl 42-51) kontrollitav ning selge. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja intressinõue summas 155,86 eurot on põhjendatud ning kuulub solidaarselt kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele.
14.Hageja on palunud kostjatelt välja mõista ka viivise hagi esitamise päeva seisuga summas 3131,61 eurot. Hagiavalduse kohaselt arvestab hageja viivist määras 0,2% päevas. Hageja on toonud välja, et palub kostjatelt välja mõista kuni 16.10.2018 arvestatud viivise summas 1722,01 eurot ning alates 16.08.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni viivis summas 1409,60 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu kohaselt on viivisemääraks 0,2% päevas. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-25-16 p-s 13 asunud seisukohale, et selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjaid) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja
§ 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohus on selgitanud, et kui ebaproportsionaalselt suure viivise ja leppetrahv nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Lisaks on Riigikohus märkinud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-109-11, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-106-13). Kohus on seisukohal, et liisingulepingu põhitingimuste punkt, mille kohaselt on viivisemääraks 0,2% päevas ja lepingu üldtingimuste punkt 6.1, mille kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguvõtjalt nõuda võlgnetavalt summalt viivise tasumist lepingu põhitingimustes (lepingus) märgitud viivisemääras iga tasumisega viivitatud päeva eest ning liisinguandja ja liisinguvõtja lepivad kohaldatava viivisemäära suuruses kokku lepingus, on tüüptingimused ja tühised VÕS § 42 lg 1 ning VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Liisinguleping oli sõlmitud tarbijast kostjaga I. Lepingus kokkulepitud intressi määraks on 0,2% päevas ja seega ületab see kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kokkulepitud viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine. Viivisemäär, mis ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda, ei kajasta kohtu hinnangul kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Hagiavaldusest, hageja selgitustest ja hageja poolt kohtule esitatud viivise nõude kujunemise tabelist (dtl 105-108) nähtuvad selgelt viivisearvestuse aluseks olevate summad ning viivisearvestuse aluseks olevad perioodid. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjatelt välja mõista viivis iga osamakse põhisumma maksetähtajale järgnevast päevast kuni selle põhisumma osamakse tasumiseni. Kohus arvestab viivise arvestuses hageja poolt esitatud andmeid (dtl 42-51,105-108) kohustuste katteks toimunud laekumiste kohta ning arvestab kuni lepingu ülesütlemiseni viivist järgnevalt: Osamakse Osamakse maksetähtaeg põhisumma 20.02.2014 20.03.2014 20.04.2014 20.05.2014 20.06.2014 20.07.2014 20.08.2014 20.09.2014 20.10.2014 20.11.2014
Arvestades asjaolusid, et lepingu ülesütlemise kuupäeval 16.10.2018 oli lepingust tulenevate maksete põhivõlgnevuse summa 3270,50 eurot ning hageja palub kostjatelt välja mõista viivis lepingu ülesütlemisest alates kuni hagiavalduse esitamiseni, on alates lepingu ülesütlemisest 16.10.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni 03.10.2019 www.viivisekalkulaator.ee andmetel viivise suuruseks 253,04 eurot. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise summas kokku 431,88 eurot (178,84 + 253,04).
15.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3270,50 eurot, intressi 155,86 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 431,88 eurot. Hagi jääb rahuldamata osas, millega hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 2699,73 eurot (3131,61 eurot – 431,88 eurot) eurot.
16.Kohus rahuldab hagiavalduse ca 59 % ulatuses (hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjatelt kokku 6 557,97 eurot (põhinõue 3 270,50 eurot + intress 155,86 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 3 131,61 eurot); kohus rahuldab hageja nõude summas 3858,24 eurot (põhinõue 3270,50 eurot + intress 155,86 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 431,88 eurot). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 59% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 41% ulatuses hageja kanda.
17.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 450 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõiv on põhjendatud menetluskulu.
18.Kuivõrd kohus jätab 59% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda, tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulu 265,50 eurot (450 eurot x 59% = 265,50 eurot).
19.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjatel menetluskulusid tekkinud. Kohus jätab kostjate menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
20.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.