SKF Construction OÜ hagi XX vastu 4095 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4422,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) SKF Construction OÜ (registrikood 14110028), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Riho Friedrichs
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-17422 osas, millega XX-lt mõisteti SKF Construction OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 3095 eurot (s.o 1000 eurot ületavas osas) ja sellelt arvestatud viivis, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta põhivõlgnevuse 3095 euro ja sellelt arvestatud viivise osas hagi rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis sõnastuses märgitule.
2.Jätta muutmata Harju Maakohtu 26. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-1917422 osas, millega mõisteti XX-lt SKF Construction OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 1000 eurot ja sellelt arvestatud viivis.
3.Täiendada Harju Maakohtu 26. veebruaril 2021 tsiviilasjas nr 2-19-17422 tehtud otsuse resolutsiooni osas, millega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 12. novembri 2019. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
5.1.Välja mõista XX-lt SKF Construction OÜ kasuks põhivõlgnevus 1000 eurot, viivis perioodi 7. november 2019 kuni 26. mai 2021 eest 124,05 eurot ja alates
27.maist 2021 viivis põhinõudest (1000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
5.2.Jätta otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 12. novembri 2019. a määrusega seatud hagi tagamine kinnistusraamatusse keelumärke kandmise kohta, kuid muuta määruse resolutsiooni p-s 3 märgitud summat ja määrata rahasummaks 1204,05 eurot, mille maksmisel või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetakse hagi tagamise määruse täitmine.
5.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud SKF Construction OÜ menetluskuludest 24% XX kanda ja XX menetluskuludest 76% SKF Construction OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SKF Construction OÜ (hageja) esitas 7. novembril 2019 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 4095 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt mõistis Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-18-14054
16.jaanuari 2019. a tagaseljaotsusega (jõustus 27. märtsil 2019) ALMASIMO OÜ-lt (pankrotis) (võlgnik) hageja kasuks välja võlgnevuse 9607 eurot, viivise määras 0,5% päevas alates 20. septembrist 2018 kuni põhinõude täitmiseni ning menetluskulud 1000 eurot. Võlgniku osanikud (kostja ja tema abikaasa) võtsid 28. detsembril 2018 vastu otsuse võlgniku lõpetamise ja kostja likvideerijaks määramise kohta. Täitemenetluses ei õnnestunud tagaseljaotsust täita, sest võlgnikul puudus vara. Harju Maakohus kuulutas tsiviilasjas nr 2-199290 hageja 18. juunil 2019 esitatud pankrotiavalduse alusel 9. oktoobril 2019 välja võlgniku pankroti. Kostja rikkus võlgniku juhatuse liikme ja likvideerijana pankrotiavalduse esitamise kohustust. Võlgnik oli maksejõuetu juba 2018. a detsembris, kui võeti vastu otsus võlgniku lõpetamise kohta ja puudus ka majandustegevus. Ajutise halduri arvamusest nähtuvalt oli võlgnik kindlasti maksejõuetu 30. märtsil 2019, kui kostja kinnitas kohtutäiturile vara puudumist. Võlgniku
11.novembri 2019. a bilansis märgitud nõuded on olematud või lootusetud. Hageja on võlgniku pankrotimenetlusega seoses kandnud kulusid 4095 euro ulatuses, mille moodustab pankrotiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot, tõendite kogumise kulu (järelpärimised
registritele) 15 eurot, õigusabikulud 780 eurot, kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud 2000 eurot ja pankrotimenetluse raugemise vältimiseks tasutud 1000 eurot. Kui kostja oleks õigeaegselt pankrotiavalduse esitanud, siis ei oleks hagejal menetluskulusid summas 1095 eurot tekkinud. Kulude hüvitamine pankrotivarast on vähetõenäoline, sest võlgnikul puudub vara. Kostja kinnistule seatud hüpoteek ei taga võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud, kuivõrd võlgnik ei ole maksejõuetu. Kostja võlgniku juhatuse liikmena ei osanud õigesti majanduslikku olukorda fikseerida. Ajutise halduri arvamus tugineb pankrotiavaldusele ja pangakonto väljavõttele, kuid need ei kajasta objektiivselt maksevõimet. Pankrotihalduri kogutud andmetest nähtuvalt ei olnud võlgnik ajutise halduri arvamuses märgitud ajal maksejõuetu. Sealhulgas on võlgnikul 11. novembri 2019. a bilansi järgi vara 74 171 eurot ja pankrotihalduri 29. aprilli 2020. a kirja järgi ületavad varad kohustusi 11 410,71 eurot. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja poolt pankrotiavalduse esitamine oleks taganud võlgniku vara suurema säilimise ja seeläbi tema nõuete suurema rahuldamise. Hagejale kahju tekkimine ja võimalik suurus selgub pärast pankrotimenetluse lõppemist. Võlgnikul on vara hageja nõuete rahuldamiseks. Hageja nõuded on tagatud kostja ja tema abikaasa kinnistule pankrotihalduri kasuks seatud kohtuliku hüpoteegiga. Võlgniku võlausaldaja QQ teeb igakuiselt makseid pankrotivarasse. Samuti ei ole pankrotimenetluses veel selge nõuete koosseis. Ei ole välistatud, et hageja nõue väheneb ning ka Ferrum Funds OÜ nõue on esitatust väiksem. Lisaks ei vastuta kostja hageja tehtud otsuse eest esitada pankrotiavaldus ja kanda sellega seotud kulusid. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26. veebruari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4095 eurot, 7. novembrist 2019 kuni 25. veebruarini 2021 põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates 26. veebruarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2200 eurot ja seadusjärgses määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 1. aprillist 2019 kuni 6. maini 2020 (PankrS). Hageja nõude aluseks võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 7 koosmõjus äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-ga 51 või alternatiivselt ÄS §-ga 210 (pankrotiavalduse esitamise kohustus). Võlgniku maksejõuetust 30. märtsil 2019 tõendavad ajutise halduri aruanne, võlgniku poolt kohtutäiturile
30.märtsil 2019 esitatud vara nimekiri, võlgniku osanike 14. jaanuari 2019. a otsus võlgniku tegevuse lõpetamise ja likvideerimise kohta ning majandustegevuse lõpetamine 2019. a jaanuaris. Pankrotimenetluse lõpetamata jätmine lükkab ümber väite, et võlgnikul on vara kohustuste täitmiseks. Kostja ei saa hoolsuskohustuse rikkumist õigustada sellega, et ta ei osanud võlgniku vara koosseisu õigesti hinnata. Kuivõrd kostja ei esitanud hiljemalt
19.aprilliks 2019 võlgniku pankrotiavaldust, siis rikkus kostja pankrotiavalduse esitamise kohustust (ÄS § 210). Kostja oli nii väliselt kui ka sisemiselt hooletu (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2). Kuivõrd kostja oli võlgniku juhatuse liige enne seda, kui kostja nimetati likvideerijaks, siis pidi tal olema ülevaade võlgniku varalisest seisundist. Samuti oli kostja võlgniku osanikuna teadlik, et tegevuse lõpetamise ja likvideerimise põhjuseks oli kahjum, mida võlgnik ei suutnud aasta jooksul
likvideerida. Kostja hoolsuskohustuse rikkumist tõendab ka ajutise halduri 20. septembri 2019. a avaldus pankrotiavalduse tagamiseks, mille kohaselt ei esitanud juhtkond pankrotiavaldust olukorras, kus nad on täiturile teatanud vara puudumisest. Keskmine hoolas likvideerija saab ette näha, et võlausaldaja esitab avalduse maksejõuetu osaühingu pankroti väljakuulutamiseks ja see tekitab võlausaldajale kulusid. ÄS § 210 kaitseb võlausaldajat kahju eest, mis tekib juhul, kui võlausaldaja esitab osaühingu asemel avalduse pankroti väljakuulutamiseks (VÕS § 127 lg 2, § 1045 lg 3). Kostja rikutud kohustuse eesmärk oli kaitsta hagejat tal tekkinud kahju eest, mis koosneb järgmistest kuludest: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot, ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud 2000 eurot, võlgniku pankrotimenetluses tõendite saamiseks tasutud 15 eurot ja kantud õigusabikulud 780 eurot. Kui kostja oleks võlgniku pankrotiavalduse esitanud, ei oleks hageja pidanud pankrotiavaldust esitama ja nimetatud kulusid kandma (VÕS § 127 lg 4). Lisaks on hagejal õigus nõuda PankrS § 30 lg 3 alusel 1000 euro hüvitamist, mille hageja tasus PankrS § 30 alusel pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku ja lõpparuande kinnitamata jätmine ega hageja poolt kulude vabatahtlikult kandmine ei välista hageja nõuet kostja vastu. Võlgniku 11. novembri 2019. a bilansist nähtub, et võlgnikul on vara 74 171 eurot, sh raha 177 eurot, nõuded ostjate vastu 47 443 eurot, laen QQ-le 25 800 eurot ja ettemaksed varude eest 751 eurot. FrolandsHus AS vastu on nõue 41 919 eurot, kuid haldur ei pea seda perspektiivikaks, esitatud arved ei tõenda kohustust ega seda, et nõue on likviidne ning kostja ei esitanud lepingut ega selle täitmist kinnitavaid dokumente. Kostja ei ole selgitanud, miks ei ole täitmist nõutud, kuigi arved väljastati ajavahemikus 2017. a mai kuni 2018. a aprill ja tasumise tähtaeg oli 2–3 päeva. Puudub ka likviidne vara, et finantseerida välismaiselt äriühingult raha sissenõudmist. Kuna pankrotihalduri 29. aprilli 2020. a kirjaga on tõendatud, et QQ tasub igakuiselt pankrotivarasse 215 eurot, siis on usutav, et QQ tagastab laenu. Andmed puuduvad selle kohta, kas ettemaksed 751 eurot on sisse nõutud või kas see on tõenäoline. Seega võivad pankrotimenetluse kulud olla hüvitatavad pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p 4 alusel juhul, kui QQ tagastab laenu piisavalt suures summas või kui realiseeritakse kostja ja tema abikaasa kinnistule seatud kohtulik hüpoteek summas 15 000 eurot. Hagi rahuldamist ei välista see, et hageja kulud võidakse hüvitada võlgniku pankrotimenetluses. Kostja ja võlgnik pankrotipesa kaudu vastutavad hageja pankrotimenetluses kantud kulude hüvitamise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg 1). Asjakohatud on poolte väited võlgniku pankrotimenetluses esitatud võlausaldajate nõuete, nende suuruse ja võimaliku muutumise kohta. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas hagi vaatamata sellele, et hageja ei täitnud 23. aprillil 2020 kohtu antud korraldusi, mistõttu oli otsus üllatav. Kohus rikkus põhjendamis- ja selgitamiskohustust, kui andis oma selgitustega indikatsiooni õiguslikust olukorrast ja tõendamisvajadusest ning seejärel jättis märgitu ise tähelepanuta. Samuti jättis kohus põhjendamata, miks ei tule kohaldada PankrS kehtivat redaktsiooni, mis näeb ette erineva menetlusliku raamistiku. Kohus luges ebaõigesti tõendatuks, et võlgnik oli maksejõuetu 30. märtsil 2019. Ajutise halduri aruande kuupäev ega juhatuse liikme hinnang vara koosseisule ei ole maksejõuetuse tekkimise aja kindlaks tegemisel määrav. Aruandes antud hinnang tugines ka tegelikkusele mittevastavale teabele. Nii on kohus ise leidnud, et võlgnikul on vara vähemalt summas 25 800 eurot (QQ laen) ning sama haldur on andnud 1. juuni 2020. a seisuga hinnangu, et võlgnikul on vara
73 509,71 eurot. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et aasta jooksul kahjumi kõrvaldamata jätmine viitab püsivale maksejõuetusele. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et nõue FrolandsHus AS vastu on perspektiivitu. Siinjuures tõendite, mille esitamata jätmist kohus ette heidab, esitamise vajadust ei ole kohus selgitanud. Kohus on saanud pankrotihaldurilt arvukalt kostja esitatud dokumente, mis tõendavad lepingulist suhet FrolandsHus AS-ga. Järeldus, et võlgnik ei ole asunud nõuet sisse nõudma, on oletuslik ega nähtu tõenditest ka seda, et pankrotihaldur peab vaidlust perspektiivituks või kalliks. Sealjuures tuleneb hageja nõue, mille osas tagaseljaotsus tehti, FrolandsHus AS-le tehtud töödest, mida võlgnik vahendas. Samuti on arusaamatu, miks ei käsitle kohus varana nõuet Masterwell OÜ (kustutatud) vastu suurusjärgus 6500 eurot. Lisaks ei ole kohus viidanud vajadusele esitada tõendid tarnijatelt ettemaksete summas 751 eurot sissenõudmise kohta. Maakohus on ebaõigesti jätnud käsitlemata pankrotimenetluses esitatud nõuded. Arusaamatuks jääb, kuidas kohus jõuab järelduseni, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, kui ta ei hinda, kas nõuded eksisteerivad, kas need ületavad vara ja kas see olukord on ajutine. Pankrotimenetluse tulemusel ei pruugi jääda hageja nõue selliseks, nagu ta seda esitleb, Ferrum Funds OÜ on omaks võtnud, et tema nõue on pankrotimenetluses esitatust väiksem ning enamik võlausaldajatest on andnud nõusoleku oma nõude vähendamiseks. Lisaks on kohus jätnud hindamata olukorra, kus kostja oleks esitanud pankrotiavalduse ajal, mil ta seda pidi tegema. Põhjendamata on eeldus, et kogu kahju oleks jäänud tekkimata, kui kostja oleks ise pankrotiavalduse esitanud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3095 eurot (s.o 1000 eurot ületavas osas) ja sellelt arvestatud viivise, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas (s.o põhivõlg 1000 eurot ja sellelt arvestatud viivis) jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Esmalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus on asja menetlemisel ulatuslikult rikkunud eelmenetluse ülesandeid ning teinud üllatava lahendi. Kolleegium kostja väitega ei nõustu. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 16). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause) (Riigikohtu
21.detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13). Kolleegiumi hinnangul on maakohus eelmenetluses pooltele vajalikus ulatuses selgitanud nõude kvalifikatsiooni ja nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist (kd I, tl 122–124 pöördel). Kostjat puudutavas osas viitab kolleegium maakohtu selgituskirja järgmistele punktidele: p-s 5 selgitab kohus, et kostja vabaneb vastutusest PankrS § 30 lg 3 alusel, kui ta
tõendab, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud; kostjal on ka õigus tõendada, et hagejal tekkinud kahju ja kostja rikutud kohustuse vahel puudub põhjuslik seos või et hagejal tekkinud kahju ei olnud kostja jaoks ettenähtav; p-s 8.1 selgitab kohus, et deliktilise vastutuse korral vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või hooletuse puudumise; p-s 8.3 selgitab kohus, et kostja ülesandeks on tõendada, et hageja nõue saab rahuldatud võlgniku pankrotimenetluses; vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama omal valikul ja järjekorras kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist või VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Eelnevast tulenevalt oli pooltele teada nõude kvalifitseerimine ja nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormis. Maakohus rajas otsuse asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalus seisukohta avaldada (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4).
8.Kostja apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks kohaldub asjas PankrS redaktsioon, mis kehtis 1. aprillist 2019 kuni 6. maini 2020 (PankrS2019). Kolleegium kostja väitega ei nõustu. Maakohus on otsuse p-s 5 selgitanud, miks kohaldub asjas PankrS2019. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja seda TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et PankrS § 30 lg 31 jõustus 1. veebruaril 2021, s.o on vahetult enne maakohtu otsuse kuulutamist. Seadusandja ei ole sätestanud üleminekusätteid juhuks, kui varem hagimenetlusse kuulunud nõuded tuleb edaspidi lahendada hagita menetluse sätete kohaselt. Kuigi TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, siis kohtupraktikas on leitud, et sellises olukorras on võimalik analoogia korras lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 3 teises lauses sätestatust, mille järgi tuli enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagi- või hagita menetluses, sõltumata sellest, kas hiljem kehtinud seaduse järgi on menetlusliiki muudetus (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1224747/180, p 17). Isegi kui maakohtus on menetlusliigi muutmine võimalik, siis praeguses asjas ei oleks see olnud menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas (TsMS § 2). Seetõttu võib kolleegiumi arvates ka praegusel juhul asja lõpuni vaadata hagimenetluses ning see ei tingi maakohtu lahendi tühistamist ega asja uueks läbivaatamiseks saatmist. Lisaks selgitab kolleegium, et PankrS § 11 täiendati lg-ga 11 (muudatus jõustus 1. veebruaril 2021) selliselt, et ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks makstud deposiidi korral oleks võlausaldajal õigus esitada pankrotiavaldust esitama kohustatud isiku suhtes deposiidi tagasisaamiseks avaldus sarnaselt PankrS § 30 lg-ga 3. Asjas kohalduva PankrS redaktsiooni kohaselt sellist võimalust sätestatud ei ole.
9.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hageja nõude ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi 2000 euro, pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 300 euro, tõendi saamise kulu 15 euro ja lepingulise esindaja kulude 780 euro saamiseks kvalifitseerinud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel (kaitsenormi rikkumine). Samuti võib nõude aluseks olla VÕS § 1045 lg 1 p 8 (heade kommete vastane tahtlik käitumine). Nõustuda saab ka maakohtu seisukohaga, et ÄS § 210 on hagejat kaitsev norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Eeltoodud deliktiõiguslikul alusel saab hageja nõuda kostjalt välja pankrotimenetlusega seotud kulusid juhul, kui kõik nõude eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas nõude eeldusena, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja hiljemalt
30.märtsiks 2019 ning sellest tulenevalt rikkus kostja ÄS §-st 210 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti
kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 seda täies ulatuses ei korda.
10.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
10.1.Maakohus on hinnanud ajutise halduri aruannet koos teiste asjas esitatud tõenditega, mh võlgniku poolt kohtutäiturile 30. märtsil 2019 esitatud vara nimekirjaga, milles kostja võlgniku likvideerijana kinnitas, et võlgnikul vara puudub (kd I, tl 12–13). Vara nimekirjas on selgelt välja toodud, et selles tuleb avaldada mh nõudeõigused kolmandate isikute vastu. Isegi kui maakohus on tuvastanud, et võlgnikul on nõue QQ vastu ning hiljem on ajutine haldur hinnanud võlgniku vara 73 509,71 euro ulatuses, siis nimetatud asjaolu ei lükka ümber maakohtu järeldust võlgniku maksejõuetuse tekkimise aja kohta. Võlgnik võib PankrS2019 § 1 lg-te 2 ja 3 järgi olla maksejõuetu ka siis, kui pankrotimenetluses selgub, et võlgnikul on vara, mille arvelt saab nõudeid rahuldada ja kulutusi kanda. Püsivaks maksejõuetuseks peab esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi või võlgnik ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilist isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (vt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).
10.2.Selle kindlaks tegemiseks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale (vt nt Riigikohtu
28.veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 21). Maakohus on hinnanud kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis (võlgniku osanike
14.jaanuari 2019. a otsus ja põhjus äriühingu tegevuse lõpetamise ja likvideerimise kohta; võlgniku majandustegevuse lõpetamine 2019. a jaanuaris ja viimase maksudeklaratsiooni esitamine; pankrotimenetlust ei ole võlgniku avalduse alusel lõpetatud). Kostja arusaam, et ajutine haldur tugines püsiva maksejõuetuse aja tuvastamisel ebaõigetele andmetele viitab selgelt kostja enda kohustuste rikkumisele, kuid ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Nimetatud asjaolu on maakohus piisava põhjalikkusega hinnanud otsuse p-s 8.3 ja ringkonnakohus seda ei korda.
10.3.Maksejõuetuse hindamisel on oluline tuvastada, kas ja millal muutusid võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu lootusetuteks. Maakohus hindas kostja väidet seoses FrolandsHus ASi nõudega, sest see moodustab võlgniku suurima nõude (41 919 eurot). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et nimetatud nõue ei ole perspektiivikas. Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud ning seisukohti piisavas ulatuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud. Maakohus selgitas, millistest asjaoludest tulenevalt ei saa pidada võlgniku nõuet Norras asuva äriühingu vastu perspektiivikaks. Maakohus ei tuvastanud asjaoluna võlgniku ja FrolandHus AS-i vahelise lepingulise suhte puudumist, vaid tugines hinnangu andmisel pankrotihalduri 11. mai 2020. a e-kirjale (kd I, tl 155), milles pankrotihaldur nõudis võlasuhtest ülevaadet. Maakohus tuvastas, et arvetes märgitud kohustused muutusid sissenõutavaks aastatel 2017 ja 2018, kuid võlgnik ei ole kohustust sisse nõudnud ning puuduvad selgitused, miks seda tehtud ei ole. Kolleegiumi hinnangul sisaldab maakohtu põhjendus piisavas ulatuses arutlust ning järeldus on jälgitav ja arusaadav. Isegi kui võlgnik pidas FrolandsHus AS-i esindajaga kirjavahetust ja nõudis kohustuse täitmist, siis see ei ole viinud ka käesolevaks ajaks kohustuse täitmiseni, millest saab teha põhjendatud järelduse, et nõue ei ole perspektiivikas. Ka kostja enda välja toodud asjaolud viitavad sellele, et FrolandsHus AS-i poolt kohustuse täitmine on vägagi küsitav, sest „hageja kirjutas tunde juurde, tegi ebakvaliteetset tööd, mistõttu polnud Norra partnerid nõus arveid tasuma.“ (vt kostja 1. juuni 2020. a menetlusdokumendi p 4.2; kd I, tl 144). Hageja töövõtulepingust tulenev tasunõue võlgniku vastu on rahuldatud
tagaseljaotsusega (kd I, tl 6 ja pöördel) ning kostja väiteid, kas ja kuidas täitis hageja töövõtulepingut, kolleegium selles asjas ei analüüsi.
10.4.Maakohus hindas võlgniku nõuet QQ vastu ja leidis, et võlgniku pankrotivarasse laekub kohustuse täitmisena 25 800 eurot. Nimetatud maakohtu seisukohaga ei nõustu hageja, kes leiab, et see on tõendamata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud summa laekumine pankrotivarasse on tõenäoline ning sellest saab hüvitada pankrotimenetluse kulusid ja teha väljamakseid. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas see on majandustehinguna dokumenteeritud ning laenuleping võib olla sõlmitud ka suuliselt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda pankrotihalduri 1. juuni 2020. a e-kirjas avaldatud andmete õigsuses (kd I, tl 151) ning hageja ei ole vastupidist tõendanud.
10.5.Maakohus leidis põhjendatult, et kuigi võlgniku 11. novembri 2019. a bilansis on varana märgitud ettemaksed tarnijatele 751 eurot, siis puuduvad andmed selle kohta, kas see on võlgniku poolt sisse nõutud või kas selle sissenõudmine on tõenäoline. Nagu kolleegium eelnevalt leidis, siis kostja tuginemine selgitamiskohustuse rikkumisele ei ole põhjendatud, sest maakohus on selgitamiskohustuse vajalikus ulatuses täitnud.
10.6.Maakohus ei hinnanud võlgniku nõuet Masterwell OÜ (kustutatud) vastu. Nimetatud rikkumine ei mõjuta asja lõppjäreldust, sest nõue Masterwell OÜ (kustutatud) vastu on perspektiivitu. Ainuüksi võlgniku varade loetelus nõude märkimine ei tähenda selle nõude suuruses võlgniku pankrotiavara suurenemist. Kohtule esitatud asjaoludest tuleneb võlgniku nõue Masterwell OÜ (kustutatud) vastu arvest nr 201710, mille maksmise tähtpäev oli 8. juuni 2017. a ning äriühing on registrist kustutatud 5. veebruaril 2021.
10.7.Maakohus ei arvestanud poolte väiteid võlgniku pankrotimenetluses esitatud võlausaldajate nõuete ja nende suuruse kohta, sest need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kolleegium selgitab, et praeguses olukorras puudub vajadus hinnata võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõuete suurust, sest hageja nõude rahuldamine sõltub sellest, kas pankrotivarast saab teha väljamakseid pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks ning pankrotivarast tehakse pankrotimenetluse kuludega seotud väljamaksed enne jaotise alusel raha väljamaksmist (PankrS § 146 lg 1 p 4), st enne võlausaldajate nõuete täitmist.
11.Kolleegiumi hinnangul kvalifitseeris maakohus õigesti hageja nõude võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina tasutud 1000 euro hüvitamiseks PankrS2019 § 30 lg 3 alusel. Sellel alusel esitatud nõude eeldused on täidetud – hageja on tasunud pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina kohtu määratud rahasumma ning kostja on jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Nõude eeldusena ei ole vaja hinnata, kas võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamine ja pankrotimenetluse kulude katmine oli põhjendatud. Kostja kohustuseks oli tagada pankrotiavalduse õigeaegne esitamine selliselt, et võlgnikul on piisavalt vara, mille arvelt pankrotimenetlust läbi viia. Sellisel juhul oleks puudunud vajadus nõuda võlausaldajalt pankroti väljakuulutamisel deposiidi maksmist.
12.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja saab nõuda võlgniku pankrotimenetluses kantud kulude hüvitamist vaatamata sellele, et pankrotimenetluses ei ole kinnitatud jaotusettepanekut ega lõpparuannet. PankrS2019 § 30 lg 3 ei keela deposiiti tasutud summa hüvitamise nõude esitamist enne, kui pankrotimenetluses selgub, kas tasutu on võimalik saada tagasi PankrS § 146 lg 1 p 4 või § 150 lg 1 p 6 alusel. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja lisaks õigusvastasele teole tõendama kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus valesti VÕS § 65 lg-t 1 ja andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, kui asus seisukohale, et pankrotimenetluse kulude 3095 euro osas on kostja solidaarvõlgnik. See rikkumine tingib ka maakohtu otsuse osalise tühistamise.
12.1.Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et juhul, kui võlausaldajal on nõue mitme solidaarvõlgniku vastu, võib ta valida, kelle vastu ja millises ulatuses ta nõude esitab. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 järgi siis, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib solidaarkohustus ka siis, kui kohustus on jagamatu. Kostja ja võlgniku pankrotivara solidaarvastutus ei tulene seadusest ega tehingust ja tegemist ei ole ühe ja sama jagamatu kohustusega. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati, saab ta nõuda pankrotivarast pankrotimenetluse kulude hüvitamist. Kostja vastutab aga kulude ja sellest tuleneva viivise kui kahju eest vaid siis, kui on täidetud deliktilise vastutuse kohaldamise eeldused (vt Riigikohtu
9.novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 16). Kahju tekkimiseks tuleb hinnata, kas võlgniku pankrotivarast saaksid võlausaldaja pankrotimenetluses kantud kulud hüvitatud, sest PankrS § 150 lg 2 järgi tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Seega on ebaõige maakohtu otsuse p-des 22.1 ja 22.3 toodud seisukohad, et isegi kui pankrotivarast jätkub pankrotimenetluses kantud kulude hüvitamiseks, ei välista see hageja 3095 euro suuruse nõude rahuldamist kostja vastu.
12.2.Kolleegium leiab, et hagejale kahju tekkimine on tõendamata. Maakohus on hagejale selgitanud, et hageja peab tõendama varalise kahju tekkimist VÕS § 127 lg 1 järgi. Selleks tuleb hinnata, kas hageja pankrotimenetluse kulude hüvitamise nõue võib kuuluda tulevikus rahuldamisele võlgniku pankrotimenetluses ning jaatava vastuse korral, kui suures summas võib see saada rahuldatud (vt maakohtu 23. aprilli 2020. a selgituskirja p 8.3; kd I, tl 123 pöördel). Seega tuli hagejal tõendada, et tema pankrotimenetluses kantud kulusid ei saa hüvitada osaliselt või täielikult pankrotivarast, sest võlgnikul selleks vara puudub.
12.3.Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus sellega, et võlgniku pankrotivarasse laekub QQ laenukohustuse täitmisena 25 800 eurot. Asjaolu, et QQ kohustuse täitmise arvel võlgniku pankrotivara ei suurene, pidi tõendama hageja. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et vaatamata selle summa laekumisele pankrotivarasse ei ole võimalik pankrotimenetluse kulude hüvitamine, sest nt selle summa arvel tuleb teha veel väljamakseid. Kolleegium märgib, et kuna kahju tekkimine on ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel esitatud nõude üheks eelduseks, siis ei saaks hageja 3095 euro suurust nõuet rahuldada ka viidatud õiguslikul alusel.
13.Maakohus mõistis kostjalt ekslikult põhivõlgnevusena välja suurema summa kui 1000 eurot. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada lisaks sellele ka 1000 eurot ületavas osas arvestatud viivise osas. Kolleegium teeb uue otsuse, mõistes viivise välja 1000 eurolt alates hagiavalduse esitamisest, s.o 7. november 2019, kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk
26.maini 2021 (viivitatud päevi kokku 567). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 124,05 eurot ja VÕS § 367 kohaselt alates 27. maist 2021 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
14.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka rakendatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused. Kostja vastu esitatud hagi on tagatud Harju Maakohtu
12.novembri 2019. a määrusega (kd I, tl 51–53). Hagi osalise rahuldamise tõttu jääb hagi tagamine tagama nõude täitmist, kuid muuta tuleb maakohtu 12. novembri 2019. a määruse ps 3 märgitud summat, milleks on 1204,05 eurot (= 1000 + 124,05 + 80). Menetluskulude jaotus
15.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
16.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust. Hagi kuulub rahuldamisele 24% ulatuses. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud 24% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 76% ulatuses hageja kanda. Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, muutes ühtlasi menetluskulude jaotust, ei määra kolleegium eeltoodud seisukohast lähtudes kindlaks poolte põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Poolte hüvitatavad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
17.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.