Kaija Piirmets (eesistuja), Ele Liiv ja Siret Siilbek
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.05.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-5086
Kohtuasi
GLI Energia OÜ hagi X-i (X), Q (Q), GreenGas OÜ, ROHEGAAS OÜ (kustutatud), F-i (F) ja C (C ) vastu solidaarselt 3 062 467 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.07.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
GLI Energia OÜ 05.08.2024 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
GLI Energia OÜ apellatsioonkaebuse hind 3 306 963,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja GLI Energia OÜ (registrikood 12248604), lepinguline esindaja advokaat Harles Veersalu Kostja I X (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heili Püümann Kostja II Q (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja III GreenGas OÜ (registrikood 12510781), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts Kostja IV ROHEGAAS OÜ (äriregistrist kustutatud 17.12.2024) Kostja V F (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Elmer Muna ja Kadri Lember Kostja VI C (isikukood XXX)
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 21.01.2026 kohtuistungil, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata GLI Energia OÜ 10.03.2026 vastuväide kohtu tegevusele.
2-20-5086
2.Jätta rahuldamata C taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
3.Jätta Harju Maakohtu 05.07.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
4.Jätta GLI Energia OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus GLI Energia OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse p-de 3–5 peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.GLI Energia OÜ (hageja) esitas 03.04.2020 (täpsustatud 19.08.2022) Harju Maakohtule X-i (kostja I), Q (kostja II), GreenGas OÜ (kostja III), ROHEGAAS OÜ (kostja IV), F-i (kostja V) ja C (kostja VI) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 3 062 467 eurot või alternatiivselt 1 862 047,02 eurot ning viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt otsis Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ (kehtiva nimega GLI Holding OÜ; edaspidi advokaadibüroo või GLI Holding) energeetikavaldkonnas erinevaid ärivõimalusi. Kuna advokaadibüroo ei saa peale õigusteenuse osutamise muu majandustegevusega tegeleda, asutas büroo hageja ehk äriühingu GLI Energia OÜ (kehtetu nimi GLIMSTEDT Energia OÜ). Kostja I, olles üheks advokaadibüroo partneriks, tutvustas 2014. a teistele partneritele võimalust siseneda biometaani tootmise projekti. Mainitud projekt pakkus huvi ja partnerid otsustasid hakata projektiga tegelema. Partnerite koosolekul otsustati, et kostja I hakkab tegelema äriprojekti eestvedamisega.
2.1.Biometaani pidi toodetama Aktsiaselts Estonian Cell (Estonian Cell) toodetavast biogaasist. Hageja ja Estonian Cell allkirjastasid 21.09.2014 koostöökokkuleppe, mille eesmärgiks oli sätestada koostöötingimused ühiselt või hageja rajatava ja Estonian Celli toodetava biogaasi baasil toimiva biometaani tootmisüksuse rajamiseks. Viidatud kokkuleppele järgnes 22.06.2015 pakkumus Estonian Cellile toodetava biogaasi omandamiseks, tootmisüksuse rajamiseks ning servituudi või hoonestusõiguse seadmiseks Estonian Celli tootmisüksusega piirnevale kinnistule.
2-20-5086
2.2.12.10.2015 asutati äriühing GreenGas Energy OÜ (GreenGas Energy), mille eesmärgiks oli rajada biometaani tootmisüksus Kundas, juhtida tootmisüksuse tegevust ning teenida majandustegevusest tulu. GreenGas Energy osanikeks said hageja 35% suuruse osalusega, kostja III 60% suuruse osalusega ja CS Moonmark 5% suuruse osalusega. GreenGas Energy asutamise järel on GreenGas Energy ja Estonian Cell sõlminud mitmed biometaani tootmise käivitamisele suunatud kokkulepped: 16.12.2015 kavatsuste protokoll, mille eesmärgiks oli leppida kokku biogaasi müügi ja biometaani tootmisüksuse rajamise ja opereerimise üksikasjades; 19.05.2016 biogaasi ostu-müügileping, mille järgi pidi Estonian Cell tema toodetud biogaasi GreenGas Energyle müüma. Lisaks Estonian Celliga kokkulepete sõlmimisele viis GreenGas Energy biometaani tootmise käivitamiseks läbi erinevaid ettevalmistavaid tegevusi, nt koostati eeluuringud, äriplaan ja tasuvusanalüüs; taotleti projekteerimistingimused tootmisüksuse rajamiseks Kundasse; algatati detailplaneeringu menetlus ja telliti detailplaneering; peeti läbirääkimisi biometaani edasimüügiks ning sõlmiti 19.11.2015 Eesti AGA AS-ga koostöötingimused biometaani turule toomisel; peeti krediidiasutustega läbirääkimisi projekti finantseerimiseks, mille tulemusena väljastas Swedbank AS (Swedbank) 2016. a märtsis GreenGas Energyle indikatiivse laenupakkumise; peeti ettevõttega Malmberg Water AB (Malmberg) läbirääkimisi tootmisüksuse ostmiseks ja ehitamiseks, mille tulemusena sõlmisid Malmberg ja GreenGas Energy 2016. a septembris lepingu biometaani tootmisüksuse müümiseks ja ehitamiseks.
2.3.GreenGas Energyl ei õnnestunud biometaani tootmise äriprojekti ellu viia, sest kostjad I ja II realiseerisid projekti läbi kostjate III ja IV. GreenGas Energy ja Estonian Cell allkirjastasid 2016. a detsembris kokkuleppe varem sõlmitud biogaasi ostu-müügilepingu lõpetamise kohta. Seejärel sõlmisid kostja III ja Estonian Cell biogaasi ostu-müügilepingu, mis on identne GreenGas Energy ja Estonian Celli vahel varem sõlmitud biogaasi ostumüügilepinguga. Kostja III ja Malmberg sõlmisid 2017. a biometaani tootmisüksuse tarnimise ja rajamise lepingu, mis oli samasugune ja -sisuline, nagu GreenGas Energy ja Malmbergi vahel varem sõlmitud leping. 2017. a oktoobris omandas kostja III biometaani tootmisüksuse rajamiseks vajaliku ja Estonian Celli tootmishoone kõrval asuva kinnistu aadressil Jõe 18, Kunda. Kostja III ja Swedbank sõlmisid 2017. a novembris investeerimislaenulepingu eesmärgiga ehitada nimetatud kinnistule biometaani tootmisüksus. Laenu saamiseks esitas kostja III pangale GreenGas Energy äriplaani ja muud dokumendid. Kostja IV ja AS Eesti Gaas sõlmisid 2017. a novembris biometaani avatud tarne lepingu. Kostja III ja kostja IV sõlmisid 2017. a novembris lepingu, mille alusel andis kostja III kostja IV kasutusse kostjale III kuuluvad biometaani tootmisseadmed ja rajatised. 2018. a aprillis asus kostjale III kuuluv biometaani tootmisüksus tööle. Oluline on, et kostjad I ja II on olnud kostjate III ja IV juhatuse liikmed.
2.4.Hageja leidis, et kostjate tegude tulemusena muutus GreenGas Energyl võimatuks realiseerida biometaani tootmise käivitamisele suunatud ärivõimalus ning hageja jäeti äriprojekti kasusaajate ringist välja. Kostjad I ja II on koostöös kostjatega III–VI viinud GreenGas Energy majandustegevuse/ettevõtte hageja kui osaniku õiguste ja huvide vastaselt äriühingust välja kostjate III ja IV kontrolli alla. Seejuures on biometaani tootmise käivitamiseks kostjate III ja IV kaudu kasutatud GreenGas Energy tehtud eeltööde käigus kogutud andmeid ja materjale. Hageja osanik GLI Holding, hageja ise ega teised GreenGas Energy osanikud ei ole otsustanud, et äriprojekti realiseerimisest loobutakse.
2.5.Hageja ülesandeks projektis oli pakkuda õigustuge advokaadibüroo kaudu. Tõele ei vasta kostjate väited, et hageja oli kaasatud projekti finantsinvestorina ja pidi kogu finantseeringu
2-20-5086 kandma. Kõik GreenGas Energy osanikud pidid investeeringuid kandma. Praktikas tasusid GreenGas Energy osanikud kulusid proportsionaalselt osaluse suurusele äriühingus. Tõele ei vasta ka kostjate väide, et GreenGas Energy plaan äriprojekt käivitada ebaõnnestus. Kostjad III ja IV ei olnud paremad või võimekamad kui GreenGas Energy või hageja. Äriprojekti olnuks võimalik sama edukalt GreenGas Energy kaudu käivitada nagu seda tegid kostja III ja IV. Biometaani tootmise projekt ei olnud tavapärasest riskantsem ega perspektiivitu. Swedbank oli GreenGas Energyle teinud indikatiivse laenupakkumise 2,3 miljonit eurot, mille abil saanuks biometaani tootmisüksuse rajada. Laenu saamise eelduseks oli küll omaosalus 825 000 eurot, kuid hageja ei pidanud kogu omaosalust üksi tasuma. Hagejal olid 2016. a läbi oma lõplike kasusaajate finantsvahendid selleks, et kanda projekti kulusid proportsionaalselt tema osaluse suurusele GreenGas Energys.
2.6.Biometaani tootmisüksuse rajamine ei viibinud mitte GreenGas Energyst või hagejast tulenevalt, vaid seetõttu, et riik ei olnud veel kehtestanud biometaani tootmise toetusmehhanismi. 2015. a oli olemas teadmine, et riik kehtestab biometaani tootmise toetusmeetme. Kostjate väide, et projekt ei olnud riigipoolse toetuseta tehtav, on ebaõige. Biometaani müük oli võimalik ka ilma riikliku toetuseta. Nõudlus biometaani järele oli olemas. Kostjad III ja IV on täpselt sama kava ja plaani järgi samu lepingupartnereid ja samu lepinguid kasutades rajanud toimiva biometaani tootmisüksuse.
2.7.Hageja hinnangul rikkusid kostjad I ja II GreenGas Energy juhatuse liikme kohustusi ning vastutavad hageja kui GreenGas Energy osaniku ees tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32, § 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel. Kostjad I ja II lõpetasid GreenGas Energy majandustegevuse selleks, et kostjad III ja IV, mille juhatuse liikmed ja lõplikud kasusaajad on kostjad I ja II, saaksid ise ilma GreenGas Energy ja hagejata biometaani tootmisüksuse rajada. Kostjad I ja II tegutsesid hageja kahjustamise eesmärgil. Kostjad I ja II on rikkunud juhatuse liikme lojaalsus- ja juhtimiskohustust, äriühingu osanike informeerimiskohustust, kohustust vältida huvide konflikti.
2.7.1.Alternatiivselt vastutavad kostjad I ja II hageja ees deliktiõiguslikul alusel, kuna nad on rikkunud erinevaid kaitsenorme (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Esimese rikutud kaitsenormina tõi hageja välja konkurentsiseaduse (KonkS) § 50 lg-d 1 ja 2, sest kostjad I ja II on osutanud kõlvatut konkurentsi. Alternatiivselt rikkusid kostjad I ja II äriseadustiku (ÄS) § 171 lg-t 1 ja 2 ning § 168 lg-t 2. Kostjad I ja II olid kohustatud enne, kui kostjad III ja IV asusid tegutsema GreenGas Energy majandustegevuse seiskamise nimel, kutsuma kokku äriühingu osanike koosoleku ja osanikke informeerima selleks, et osanikud saaksid asuda oma õigusi teostama ning olulistes küsimustes otsuseid langetama. Alternatiivselt rikkusid kostjad I ja II karistusseadustiku (KarS) §-i 201 või KarS §-i 2172.
2.7.2.Alternatiivselt vastutavad kostjad I ja II VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostjad I ja II lõpetasid GreenGas Energy majandustegevuse selleks, et kostjad III ja IV saaksid ilma GreenGas Energy ja hagejata rajada biometaani tootmisüksuse ning teenida tulu biometaani tootmisest.
2.8.Hageja selgitas, et kostja III rikkus osaniku kohustusi. Kostja III lõpetas GreenGas Energy majandustegevuse selleks, et kostjad III ja IV saaksid ilma GreenGas Energy ja hagejata rajada biometaani tootmisüksuse ning teenida tulu biometaani tootmisest. Kostja III on eelistanud oma huve GreenGas Energy huvidele ning lõpetanud täielikult GreenGas Energy majandustegevuse, et ise asuda tegutsema samas valdkonnas sama äriplaani alusel suunates kõik rahavood ja kasumi GreenGas Energyst ja hagejast mööda. Hagejal on nõue kostja vastu ÄS § 188 alusel ning TsÜS § 32 ja VÕS § 115 alusel.
2-20-5086 Alternatiivselt on hagejal nõue kostja III vastu deliktiõiguslikul alusel, kuna kostja III on rikkunud erinevaid kaitsenorme (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Esimese rikutud kaitsenormina tõi hageja välja KonkS § 50 lg-d 1 ja 2, kuna kostja III osutas kõlvatut konkurentsi. Alternatiivselt rikkus kostja III ÄS § 188 lg-t 1 või KarS § 201 lg-t 1 või KarS §i 2172 või KarS §-i 202. Alternatiivselt tekitas kostja III kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega ja vastutab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kui kostja III ei ole ise kahju tekitanud, vastutab ta kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 alusel.
2.9.Kostja V oli teadlik kostjate I, II ja III tehingutest ja toimingutest, mis olid suunatud sellele, et jätta GreenGas Energy ärivõimalusest ilma ning alustada biometaani tootmist kostjate III ja IV kaudu. Vaatamata sellele otsustas kostja V 2017. a septembris liituda biometaani tootmisüksuse rajamise projektiga ning sai osanikuks ja juhatuse liikmeks kostjates III ja IV. Kostja V andis kostjatele I–IV rahalised vahendid biometaani tootmisüksuse rajamiseks. Kostja V ei võtnud kostjate III ja IV juhatuse liikmena midagi ette, et takistada kostjatel III ja IV GreenGas Energy majandustegevuse lõpetamist ja kõlvatu konkurentsi osutamist. Kostja V on aidanud kahju tekkimisele kaasa ning ta vastutab hageja ees VÕS § 1045 lg 4 alusel.
2.10.Kostja VI teadis kostjate I–III kavatsusest ja soovist GreenGas Energy ärivõimalusest ilma jätta ning see realiseerida läbi kostjate III ja IV. Omades sellist teadmist, osutas kostja VI kostjatele I–IV kaasabi biometaani tootmisüksuse rajamiseks, sh vajalike äriühingute asutamisega, uue kontsernistruktuuri loomisega, vajalike lepingute sõlmimisega. Kostja VI on aidanud kaasa kahju tekkimisele ning ta vastutab hageja ees VÕS § 1045 lg 4 alusel.
2.11.Kostjate tegevus on põhjustanud hagejale kahju, mis seisneb hageja GreenGas Energy osa väärtuse vähenemises. Kui kostjad ei oleks GreenGas Energyt äriprojektist ilma jätnud, oleks äriühingu väärtus olnud hinnanguliselt 8 749 905 eurot ning hagejale kuuluva osa väärtus olnuks 3 062 467 eurot või alternatiivselt 1 862 047,02 eurot. Kostjad vastutavad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt. Kostjate vastuväited
3.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja I selgitas, et 2014. a kontakteerus temaga Õ, kes tutvustas temal ja Dl tekkinud ideed asuda biogaasist biometaani tootma. Biogaasi tootmisega tegeles Estonian Cell ja biometaani tootmisüksus pidi paiknema Estonian Celli Kundas asuva tehase kõrval. Õ-l ja Dl olid vajalikud teadmised biometaani tootmise käivitamiseks, kuid neil puudusid finantsvahendid projekti elluviimiseks. Neil puudusid ka kontaktid projekti jaoks vajalike investeeringute leidmiseks. Õ soovis, et kostja I, advokaadibüroo või viimased koos leiaksid projekti finantseeringu kas omavahenditest, laenuna või kaasates kolmandaid isikuid. Lisaks soovis Õ, et advokaadibüroo pakuks projektile energiaõiguse küsimustes tuge. Kostja I ja advokaadibüroo tolleaegsed partnerid nõustusid Õ soovitud tingimustel projekti astuma. Kuna advokaadibüroo ei tohtinud seadusest tulenevalt peale õigusnõustamise muude tegevustega tegeleda otsustati, et investori rolli teostatakse läbi advokaadibüroole kuuluva hageja.
3.2.Biometaani tootmise projekti käivitamiseks asutati GreenGas Energy. Äriühingu osanikel (hageja, kostja III ja CS Moonmark) olid projektis erinevad rollid ja ülesanded. Kostja III oli seotud Õ ja Dga ning kostja III ülesandeks oli pakkuda äriideed ja teadmisi projekti realiseerimiseks. Hageja ning tema tegelik kasusaaja (advokaadibüroo) pidid täitma investori rolli ning tagama energiaõiguse valdkonna spetsiifilise õigustoe. Kostja I ja temaga seotud CS
2-20-5086 Moonmarki roll oli äriidee ellu viia ja olla projekti sisuline juht. Kostja I oli projekti elluviimisel võtmeisiku rollis ja tema oli ühenduslüliks hageja ja kostja III (Õ ja D) vahel.
3.2.1.Kostja I asus projektiga seotud tegevusi ellu viima. Projekti teostamise jaoks oli võtmetähendusega koostöökokkuleppe sõlmimine Estonian Celliga. Estonian Cellil oli huvi koostöö vastu hageja, kostja III ja seejärel GreenGas Energyga, kuid temal oli projekti realiseerimisega kiire. Selleks, et Estonian Cell projektiga siduda sõlmiti temaga 2014. a lõpus ja 2015. a jooksul erinevaid kokkuleppeid, nt koostöökokkulepe, ühiste kavatsuste protokoll, biogaasi ostu-müügileping jms. Estonian Celliga sõlmitud kokkulepete täitmiseks sõlmis GreenGas Energy 2016. a märtsis Malmbergiga biometaani tootmisseadme müügi- ja tarnelepingu. Mainitud lepingu alusel sai GreenGas Energy õiguse fikseeritud tingimustel tootmisseade tellida. Lepingus oli tingimus, et kui tellimust ei esitata hiljemalt 30.06.2016, siis leping lõpeb. GreenGas Energy ei ole Malmbergile tellimust esitanud, mistõttu leping lõppes.
3.2.2.Projekti elluviimine ja tootmisüksuse rajamine eeldas ca 3,3 miljoni euro suurust investeeringut. Kostja I on intensiivselt otsinud finantseeringut projekti elluviimiseks. Swedbank esitas 2016. a GreenGas Energyle mittesiduva pakkumise laenu andmiseks kuni 2,3 miljonit eurot. Pakkumise keskseks tingimuseks oli, et GreenGas Energyl on oma vahendeid ca 1 miljon eurot. GreenGas Energyl ei õnnestunud 2016. a leida finantseerijat, kes olnuks valmis omaosaluse 1 miljon eurot tasuma. Sai selgeks, et riikliku biometaani tootmise toetusmehhanismi kehtestamiseni, mis leidis aset 2017. a septembris, puudus investoritel huvi projekti investeerida. Äriühingu äriplaan ei olnud ilma riikliku toetusmeetmeta realiseeritav ega kasumlik.
3.2.3.Tõele ei vasta hageja väide, et tema pidi kandma omafinantseeringut proportsionaalselt osaluse suurusele GreenGas Energys ehk 35% ulatuses. Hagejal oli võimalus leida investor, kes annaks kogu omafinantseeringuks vajamineva summa või panna ise osaliselt või täielikult kogu omafinantseeringuks vajalik summa kokku. Investorit ei õnnestunud leida. Vajalikud vahendid puudusid ka hageja tegelikel kasusaajatel ehk advokaadibüroo partneritel. Kuna GreenGas Energyl puudusid rahalised vahendid, siis ei olnud äriühingul võimalik ka varasemaid kokkuleppeid täita ega äriprojekti realiseerida.
3.2.4.GreenGas Energyle ei ole kunagi ettevõtet või unikaalset ärivõimalust kuulunud. GreenGas Energyl puudus majandustegevus. GreenGas Energy oli aastatel 2016–2017 olukorras, kus äriühingul oli äriidee, kuid puudusid finantsvahendid äriprojekti elluviimiseks, sh omafinantseeringu ca 1 miljoni euro tasumiseks. Seega muutus äriprojekti teostamine GreenGas Energy kaudu võimatuks. Lisaks otsustati 2016. a lõpus advokaadibüroo tegevus üle viia Advokaadibüroo PWC Legal OÜ-sse. Sellega kadus võimalus, et hageja võiks projektis oma finantseerija ja energiavaldkonnaalase nõustaja rolli täita. Advokaadibüroo partnerid avaldasid arvamust, et nad võiksid jätkata projektis hageja osanikena füüsiliste isikutena. Äriidee pakkunud Õ-le ei olnud see vastuvõetav. Oluline on seejuures, et advokaadibüroo tegevuse lõpetamine tõi kaasa tüli GreenGas Energy osanike vahel ning osapoolte läbisaamine muutus keeruliseks. GreenGas Energy osanikud, sh hageja, on nõustunud 2016. a detsembris GreenGas Energy ja Estonian Celli vahel sõlmitud biometaani ostu-müügilepingu lõpetamisega.
3.3.Kostja III saavutas 2017. a suvel kontakti kostjaga V, kellest võis saada potentsiaalne projekt finantseerija. Alles pärast seda, kui riik oli 13.09.2017 võtnud vastu määruse biometaani tootmise subsideerimise tingimuste kohta, nõustus kostja V äriprojektiga liituma ja omandas temaga seotud äriühingu kaudu 33% suuruse osaluse kostjas III. Olukorras, kus
2-20-5086 hageja ebaõnnestus äriprojekti finantseerija rollis, oli Õ-l kui äriidee väljamõtlejal, algatajal ja vajalike teadmiste omanikul õigus asuda otsima uusi investoreid, kes on päriselt valmis investeerima vajaliku omafinantseeringu osa 1 miljon eurot. Kostja V projekti toodud omafinantseeringu järgselt oli võimalik astuda pankadega läbirääkimistesse selleks, et hankida projekti põhiosa finantseeringu tarbeks laen ca 2,5 miljonit eurot. Kostja V ei oleks projekti sisenenud, kui ta ei oleks saanud 33% suurust osalust. Hageja ei olnud aga nõus tema osa vähendamisega GreenGas Energys.
3.4.Hageja hinnangul ei anna Eesti õigus äriühingu osanikule õigust nõuda ühingu juhatuse liikmelt osanikule tekitatud kahju hüvitamist. Juhatuse liige vastutab kohustuste rikkumisel ainult äriühingu ees. Kui tunnustada, et hagejal on otsenõue kostja I vastu, ei ole nõude esitamise eeldused täidetud. Kostja I ei ole kohustusi rikkunud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, et kostja I oleks rikkunud juhatuse liikme kohustust, mis kaitseb osanikku. Üldisest hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) ei saa tulla konkreetset kohustust, mida juhatuse liige rikkuda saaks. Kostja I juhatuse liikmena ei saanud hageja kui osaniku õigusi rikkuda, kuna GreenGas Energy osanikud olid võtnud vastu otsuse, et äriühing lõpetab majandustegevuse. Seega tegutses kostja I vastavalt juriidilise isiku pädeva organi õiguspärasele otsusele, mis välistab kostja I vastutuse.
3.5.Hageja deliktiõiguslikud nõuded kostja I vastu on alusetud. Juhatuse liige ei saa õigusvastaselt ja lepinguväliselt kahju äriühingu osanikule tekitada. Järelikult ei ole osanikul võimalik delikti alusel kahju hüvitamise nõuet juhatuse liikme vastu esitada. Juhatuse liikme teod on omistatavad äriühingule. Käesoleval juhul loetakse kostja I teod GreenGas Energy tegevuseks. Alternatiivselt ei ole deliktiõigusliku nõude esitamise eeldused täidetud. Hageja viidatud seadusesätted ei ole kaitsenormidena asjakohased. Need ei kaitse hagejat ja normide kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Täidetud ei ole ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamise eeldused. Hageja ei ole toonud välja kostja I tahtlikku heade kommetega vastuolus olevat tegu, mis oleks hagejale kahju põhjustanud.
3.5.1.Pärast hageja poolt kohtu ette toodud sündmuseid oli äriühingu olukord samasugune, nagu enne sündmuseid. Hageja varalises sfääris ei ole muudatust toimunud ja järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud. Hageja osaluse väärtus äriühingus oli enne väidetava kahju tekitamist olematu ning jäi olematuks ka pärast ükskõik millise väidetava teo toimepanemist. Äriühingu vara ei ole kostjate tegevuse tõttu vähenenud. Hageja on põhjendamatult võtnud võrdluse koostamise aluseks kostjate III ja IV hilisema äritegevuse. GreenGas Energy ei ole kunagi asunud samaväärses ärilises ja majanduslikus positsioonis nagu kostjad III ja IV.
3.5.2.Kostja I tegevuse ja hüpoteetilise kahju vahel puudub ka põhjuslik seos. GreenGas Energy majandustegevus ei osutunud edukaks põhjusel, et osanikel puudus omakapitaliks vajaminev finantseering ning investor. Seega oleks faktiline tagajärg igal juhul saabunud. Praegu nõuab hageja kahju hüvitamist, mis võinuks ainult GreenGas Energyle tekkida. Äriühingu poolt nõude esitamisel ja juhatuse liikme poolt ühingule kahju hüvitamise tulemuseks on, et ühingu varaline positsioon taastub. Osaniku seisukohalt tähendab see seda, et ei eksisteeri osa väärtuse vähenemist. Juhul, kui kohus leiab, et kostja I on hagejale kahju põhjustanud, palus kostja I kahju hüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.
4.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja II selgitas, et GreenGas Energy äriprojekti elluviimine eeldas rahalisi vahendeid. Lisaks krediidiasutuse finantseeringule oli biometaani tootmisüksuse rajamiseks vajalik ca 1 miljoni euro suurune investeering. Investor puudus ning hageja, tema emaettevõtja GLI
2-20-5086 Holding ega emaettevõtja osanikud ei näinud võimalust ise nimetatud summat omafinantseeringuna panustada. 2016. a oli ka muid põhjusi, miks projekt ei õnnestunud. GreenGas Energyl ei olnud biometaani tootmisüksuse rajamiseks sobivat kinnisasja, finantseeringut ning riik ei kehtestanud toetusmeedet. GreenGas Energy loobus 2016. a lõpus projektist ning hageja emaettevõtja GLI Holding osanikud lõpetasid 2017. a alguses koostöö. GreenGas Energyl ei ole kunagi olnud ettevõtet ega majandustegevust. Põhjendamatu on omistada kostja I tegevus ja tema teod kostjale II. Kostja II ei ole põhjustanud GreenGas Energy tegevuse seiskamist.
4.2.Juhatuse liige vastutab esmajärjekorras osaühingu ees. Kui tekib kahtlus, et juhatuse liige on põhjustanud oma tegevusega kahju, saab äriühing nõude esitada juhatuse liikme vastu. Osanikul tekib otsenõue juhatuse liikme vastu vaid erandjuhul. Hageja ei ole tõendanud otsenõude eelduste täitmist. TsÜS §-st 32 ei tulene, et suhetes äriühingu osanikuga on juhatuse liikmel kohustus järgida hea usu põhimõtet ning arvestada üksteise õigustatud huvidega. Kostjale II etteheidetavad rikutud kohustused ei kaitse osanikku vaid äriühingut.
4.3.Hagejal ei ole ka deliktiõiguslikku nõuet kostja II vastu. Juhatuse liige ei tekita juhatuse liikme kohustusi täites osanikule lepinguväliselt ja õigusvastaselt kahju. Hageja kaitsenormina viidatud seadusesätted kaitsevad üksnes äriühingut. Kostja II ei ole tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud.
4.4.Lisaks ei ole hagejale kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud, et GreenGas Energy oleks saanud äriprojekti edukalt käivitada. Seega ei jäänud äriühing projekti mittekäivitumise tõttu halvemasse olukorda. Hageja kahjuks on tema GreenGas Energy osa väärtuse vähenemine, mis on puhtmajanduslik kahju. Vastav kahju liik ei ole osaniku poolt juhatuse liikme vastu esitatava otsenõude alusel hüvitatav. Teoreetiliselt on saamata jäänud tulu GreenGas Energy kahju, mida hageja ei saa endale nõuda. Kostjad ei vastuta kahju hüvitamise eest solidaarselt. Kostja II palus VÕS § 139 või § 140 alusel vähendada kahju hüvitist nullini, kuna GreenGas Energyl puudus reaalne võimalus äriprojekt käivitada.
5.Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.1.Kostja III selgitas, et Õ-ga, kes oli projekti idee autor ja sisuliste teadmiste omaja, pidas läbirääkimisi ja sõlmis kokkuleppeid, sh hageja nimel, ainult kostja I. Biometaani tootmise projektis osalejatel olid erinevad rollid. Hageja rolliks oli leida kogu finantseering projektile ja tagada tugi energiaõiguse küsimustes. GreenGas Energyl puudusid vajalikud finantsvahendid äriprojekti elluviimiseks. GreenGas Energy osanikel (sh hageja lõplikel kasusaajatel) puudusid vahendid omaosaluse 1 miljoni euro tasumiseks.
5.1.1.GreenGas Energyle ei ole kunagi ettevõtet kuulunud. Äriühing ei ole kunagi majandustegevust läbi viinud. Ebaõiged on hageja väited, et äriprojekt oli riskivaba. Äriprojekt oli 2016. a lõpus seotud kõrgete riskide ja teadmatusega, mis oli peamine põhjus, miks ükski suurinvestor ei olnud valmis projekti investeerima. Ilma riigipoolse toetuseta oli biometaani tootmine äriliselt perspektiivitu, kuna biometaan ei ole turutingimustel konkurentsivõimeline maagaasiga.
5.1.2.Kostja III sai 2017. a kontakti kostjaga V, kellest võis saada potentsiaalne projekti finantseerija. Alles pärast seda, kui riik oli 13.09.2017 võtnud vastu määruse biometaani tootmise subsideerimise tingimuste kohta, nõustus kostja V äriprojektiga liituma. Kostja V omandas temaga seotud äriühingu kaudu 33% suuruse osaluse kostjas III. Kostja V ei oleks
2-20-5086 projekti sisenenud, kui ta ei oleks saanud 33% suurust osalust. Hageja ei olnud aga nõus enda osaluse vähendamisega.
5.2.Hageja nõue kostja III vastu on ÄS § 188 alusel perspektiivitu. GreenGas Energy osanikud tegid 16.12.2016 otsuse, millega on otsustanud lõpetada GreenGas Energy ja Estonian Celli vahelise biogaasi ostu-müügilepingu tingimusel, et pooltel puuduvad teineteise vastu nõuded. Osanike otsuse vastuvõtmine oli GreenGas Energy huvides, kuna äriühingul puudus võimekus ja vahendid äriprojekti elluviimiseks. Otsuse vastuvõtmine välistab hageja nõude esitamise. Alusetud on hageja väited, et osanike otsus ei kehti. Samuti on alusetud hageja deliktiõiguslikud nõuded kostja III vastu. Kostja III ei ole hageja viidatud kaitsenorme rikkunud ning viidatud sätted ei kaitse hagejat. Alusetu on hageja väide, et kostja III on hagejale kahju tekitanud heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kostja III ei ole kahju tekitamisele kaasa aidanud.
5.2.1.Puudub põhjuslik seos kostja III tegevuse ja hüpoteetilise kahju vahel. Kui kostjatele I ja II etteheidetavad teod vastaksid tõele, saaks kahju tekkida GreenGas Energyle, mitte aga hagejale kui ühingu osanikule. Kui ühingu juhatuse liikmed on oma tegevusega põhjustanud GreenGas Energyle kahju, tuleb neil tekitatud kahju ühingule hüvitada. Ühingu nõude esitamisel tema varaline positsioon taastub, mistõttu ei ole ühingu majanduslik olukord kahjustunud. Hageja positsioonilt tähendab see seda, et tema osa väärtus ei ole vähenenud. Lisaks ei ole GreenGas Energy osa väärtus muutunud. Kuna GreenGas Energy ei ole kunagi majandustegevust läbi viinud ja ühing ei ole majanduslikku väärtust loonud, siis on hageja osalusel igasugune väärtus puudunud.
5.2.2.Hageja kahju puhul on tegemist saamata jäänud tuluga. Sellist kahju on võimalik arvestada juhul, kui GreenGas Energy olnuks majanduslikult edukas ettevõte ning teeninud saamata jäänud tulu. Hageja osaluse väärtus oleks pidanud sellisel juhul olema suurem. Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Kui hagejal on tekkinud saamata jäänud tulu näol kahju, tuleks tal tõendada, et hageja kui kostja osanik on saanud kahju. Selleks ei piisa üksnes asjaolust, et GreenGas Energy kui terviku väärtus oleks suurem. Alternatiivselt palus kostja III kohtul kahju hüvitist vähendada. Lisaks leidis kostja III, et hageja nõuded on aegunud.
6.Kostja IV palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.1.Kostja IV selgitas, et GreenGas Energyl ei ole ettevõtet ega majandustegevust olnud. GreenGas Energyl puudus finantsiline võimekus äriprojekti käivitamiseks. Hageja deliktiõiguslikud nõuded kostja IV vastu on alusetud, sest kostja IV ei ole hagejat kaitsvaid norme rikkunud. Kostja IV ei ole tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud ega aidanud kaasa kahju tekitamisele.
6.2.Kui kostjatele I ja II etteheidetavad teod vastaksid tõele, saaks kahju tekkida GreenGas Energyle, mitte aga hagejale kui ühingu osanikule. Kui ühingu juhatuse liikmed on oma tegevusega põhjustanud GreenGas Energyle kahju, tuleb neil tekitatud kahju ühingule hüvitada. Ühingu nõude esitamisel tema varaline positsioon taastub, mistõttu ei ole ühingu majanduslik olukord kahjustunud.
7.Kostja V palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.1.Kostja V selgitas, et menetluse ajendiks on advokaadibüroo endiste partnerite vaheline tüli. Kostjale V on saanud tagantjärgi teatavaks, et advokaadibüroo lõpetas oma tegevuse 2017. a alguses büroo partnerite vaheliste erimeelsuste tõttu. Sellest ligi pool aastat hiljem, st
2-20-5086 19.09.2017, omandas kostja V läbi teise äriühingu osaluse kostjas III ning alates 22.09.2017 sai kostja V kostja III juhatuse liikmeks. Kostja III varasem tegevus ei olnud kostjale V teada. Kostja V ei osalenud kostja III majandustegevuse ega äriplaani välja töötamisel. Kostja V kaasati septembris 2017 kostja III tegevusse eelkõige investorina olukorras, kus kostjat III olid juba juhtinud kostjad I ja II ning kostjal III olid olemas äriplaan ja vajalikud kokkulepped biometaani tootmistegevuse alustamiseks. Kostja V kaasati, sest kostjal III puudusid vajalikud vahendid tootmisüksuse rajamiseks. Mingis projektis investoriks hakkamine ei ole õigusvastane.
7.2.Hageja ei ole põhistanud, millisest dokumendist või asjaolust pidi kostja V järeldama, et kostjad III ja/või IV asuvad realiseerima GreenGas Energy ideed ning, et kostjate III ja/või IV biometaani tootmistegevuse alustamine välistab biometaani tootmise GreenGas Energy kaudu. GreenGas Energyl puudus majandustegevus, mille lõpetamisele oleks kostja V saanud kaasa aidata. Kostjale V etteheidetav kaasaaitamistegu on tõendamata.
7.3.Kostjal V ei saanud GreenGas Energy suhtes olla hoolsus- ja/või järelevalvekohustust, mida ta saanuks rikkuda. Kostjal V ei olnud kohustust GreenGas Energy või hageja huve kaitsta. Selline käibekohustus, mida kostja V pidanuks GreenGas Energy või hageja suhtes järgima puudub. Kostja V ei ole kahju tekitamises süüdi.
7.4.Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest GreenGas Energyl puudus reaalne kavatsus ja võimalus äriprojekti käivitamiseks. Hagejale tekkinud kahju ja kostja V tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud kostjate solidaarvastutust. Alternatiivselt tuleb kostjalt V välja mõistmisele kuuluvat kahju hüvitist vähendada, kuna kahju on tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel.
8.Kostja VI palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.1.Kostja VI selgitas, et GreenGas Energylt ei ole kostjatele III ja/või IV midagi üle antud. Isegi, kui eeldada hageja väidete õigsust, on väidetava tootmisettevõtte varakogum tekkinud ajal, kui kostjal VI puudus GreenGas Energyga seos. Kostja VI ei ole olnud biometaani tootmisüksuse rajamisega seotud. Tõendamata on kostja VI kaasaaitamisteod. Kostja VI väidetavat kaasaaitamistegu ei saa läbi kostjate I–IV tegevuse sisustada. Tõendamata on, et teised kostjad lõpetasid GreenGas Energy majandustegevuse.
8.2.Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest GreenGas Energyl puudus reaalne kavatsus ja võimalus äriprojekti käivitamiseks. Seega ei saanud GreenGas Energy teenida sellist tulu, nagu on hagis kirjeldatud ning puudub võimalus tuvastada, et hagejale kuuluva ühingu osa väärtus oleks kasvanud.
8.3.Kostja VI ei vastuta väidetava kahju tekkimise eest. Kostja VI ei ole rikkunud mistahes käibekohustust, mis oleks hagejat kaitsnud. Kostja VI ei ole kahju tekitamises süüdi. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja VI tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud kostjate solidaarvastutuse asjaolusid. Alternatiivselt tuleb kostjalt VI välja mõistmisele kuuluvat kahju hüvitist vähendada, kuna kahju on tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus jättis 05.07.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks
2-20-5086 määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
10.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud GreenGas Energy biometaani tootmise käivitamiseks tehtud toimingud ja sõlmitud lepingud hinnatavad ettevõttena ning nimetatut ei olnud võimalik pidada ka majandustegevuseks.
10.1.Maakohus tuvastas otsuse p-des 11.4.1–11.4.13, et GreenGas Energy on teinud ettevalmistavaid toiminguid biometaani tootmise käivitamiseks (nt detailplaneeringu algatamine jms) ning on sõlminud erinevaid lepinguid (nt biogaasi ostu-müügileping ning tootmisseadmete tarnimise ja rajamise leping jms). Sõlmitud lepinguid saab küll lugeda äriühingu varaks TsÜS § 66 lg 1 mõttes, kuid teostatud toimingud ja lepingud kogumis ei moodusta sellist varakogumit, mille kaudu oleks GreenGas Energyl olnud võimalik majandustegevust läbi viia. Toiminguid ja lepinguid ei saa pidada majandusüksuseks, mille kaudu olnuks äriühingul võimalik püsivalt majanduskäibes tegutseda. Puudub vaidlus, et GreenGas Energy ei olegi majandustegevust alustanud ehk ta ei ole biometaani tootma ega müüma asunud. Äriühingul puudusid varaesemed, mida saaks püsivalt majandustegevuses kasutada. Teostatud toimingud ja lepingud ei andnud GreenGas Energyle sellist eset (TsÜS § 48), mida saanuks majanduskäibesse suunata. Seega ei ole GreenGas Energy tehtud toimingud ja lepingud hinnatavad ettevõttena TsÜS § 661 mõttes.
10.2.Hinnates otsuse p-des 11.1–11.4.13 tuvastatud asjaolusid kogumis asus maakohus seisukohale, et GreenGas Energyl oli kavatsus käivitada biometaani tootmise äri ning sellise idee realiseerimiseks asus äriühing erinevaid ettevalmistavaid toiminguid tegema ja lepinguid sõlmima. Seega oli äriühingul soov ja võimalus äri alustada ning otsuse p-des 11.1–11.4.13 tuvastatud asjaolusid tuleb pidada GreenGas Energy ärivõimaluseks. Puudub vaidlus, et GreenGas Energy ei ole biometaani tootmist käivitanud ehk ta ei ole ärivõimalust realiseerinud.
11.Maakohus käsitles järgnevalt projektis osalejate rolle investeeringute osas.
11.1.Maakohus leidis, et projektis osalejatel oli kokkulepe, et investor, kes saaks projekti käivitamisega seotud suuremahulisi investeeringuid kanda, tuleb eelkõige leida väljast. Seda asjaolu kinnitavad järgmised tõendid: advokaadibüroo partnerite 22.09.2015 koosoleku protokoll, kus tuuakse välja, et hiljemalt 01.12.2015 peavad finantseerijaga kokkuleppel olema ning, et finantseerimise poole pealt on vaja majavälist abi (III kd, tlk 22); D 2021. a juunis kriminaalasjas antud ütlused, kus D avaldas, et projekti jaoks oli vaja finantseerija leida, sest seade, millega biometaani toodetakse, maksis 3 miljoni euro ringis. Finantseerijate leidmisele panustasime me kõik (kohus tõi välja, et ütluste kontekstist nähtuvalt mõtleb D „meie kõikide“ all ennast, kostjat I ja Õ-d; IX kd, tl 110–112); ÄÄ kriminaalasjas antud ütlused, kus ÄÄ selgitas, et aktiivselt otsiti rahastajaid, et väljast võtta investor sisse. Kas mõni finantseerimisasutus või mõni ärimees, kes soovib sellesse projekti investeerida. ÄÄ teab, et kostja I kohtus mitme ärimehega, pluss finantseerimisasutustega pidas läbirääkimisi (IX kd, tl 19–21).
11.2.Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et eelkõige kostja I on otsinud investorit, kes oleks valmis projekti rahaliselt panustama (ÄÄ kriminaalasjas antud ütlused [IX kd, tl 19–21]; tunnistaja ÄÄ ja kostja I selgitused 04.03.2024 istungil [X kd, tl 182–194]). Õ (läbi tema ka kostja III) pöördus kostja I poole sellepärast, et viimasel kui rahvusvahelise advokaadibüroo partneril, kes tegutses ametialaselt mh energiavaldkonnas, oli võimalus asuda läbi oma kontaktide projektis osalemisest huvitatud ja rahaliselt panustama valmisolevat investorit
2-20-5086 otsima (D ütlused kriminaalmenetluses [IX kd, tl 110–111]; D 08.08.2023 kirjalikud selgitused [IX kd, tl 1–3]; kostja I ütlused 04.03.2024 istungil [X kd, tl 182–194]). Samas ka teised partnerid otsisid investorit. Seda tõendavad D kriminaalasjas antud ütlused, kus D selgitas, et finantseerijate leidmisele panustasime me kõik, käisime pankades. D käis paaris pangas (IX kd, tl 110–112). D oli kaasatud projekti Õ poolt ja tema pidi tegelema ärilise poolega. Äriregistri andmetel oli D alates märtsist kuni septembrini 2016. a kostja III juhatuse liige ja osanik (I kd, tl 13–14). D väljus projektist sügisel 2016 (X kd, tl 1–3). Seega tegeles investori otsimisega ka kostja III läbi D.
11.3.Tõendamata on projekti osalejate kokkulepe, et välisinvestori mitteleidmise korral pidi advokaadibüroo ise investeeringuid (sh panga nõutava omafinantseeringu) täies mahus kandma. Esitatud kirjavahetused kinnitavad, et projekti osalejad otsisid küll välisinvestorit, samas olid nad valmis vajadusel (nt kui investorit ei leita) projekti finantseerima (V kd, tl 80; tõlge X kd, tl 134, tl 140; VIII kd, tl 44 pöördel). Kostja III märkis Õ 2016. a novembris saadetud kirja kohta, et see on Õ müügitöö eesmärgil Nefcole edastatud kiri (kostja III 10.05.2024 menetlusdokumendi p 8 [XI kd, tl 10–16]). Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et Õ avaldas enda mõtteid kostjaga I. Nefco ei olnud vestluse osapooleks. Õ ei avaldanud oma seisukohta – GreenGas Energy omanikud panevad igal juhul raha kokku – survestamaks Nefcot investorina projekti astuma. Seega usutav on, et Õ eeltoodud seisukoht näitab projektis osalejate tegelikku kokkulepet investeeringute kandmise kohta. Z-i 04.04.2017 advokaadibüroo koosolekul öeldud fraas – „Kui me oleme kokku leppinud, et läheme kuhugi finantsinvestoritena sisse“ (VI kd, tl 100–101) –, et büroo pidi kõik investeeringud ise tegema. Advokaadibüroo on kandnud kulusid nt detailplaneeringu menetluses. Seega osales büroo projektis mh finantseerija rollis kandes osa kuludest. Z-i fraas riimub büroo tegevusega.
11.4.Maakohus leidis, et projektis osalejate ülesannete osas biometaani tootmise käivitamise kulude kandmise seisukohalt tuli eelistada D 2021. a juunis kriminaalasjas antud ütlusi tema 08.08.2023 kirjalikele seletustele. D ütlused kriminaalasjas ja tema kirjalikud selgitused advokaadibüroo rolli osas on vastuolulised. Kriminaalasjas antud ütlustes ei osanud D selgitada, kas ja kui palju advokaadibüroo projekti panustas või panustama pidi, D ei teadnud sellest midagi (IX kd, tl 110–112). Seevastu kohtumenetluses esitatud kirjalikes selgitustes on D põhjalikult kirjeldanud hageja rolli eelkõige võimaliku finantspartnerina, kelle ülesandeks oli leida projektile rahastus (IX kd, tl 1–3). D ei selgita 08.08.2023 dokumendis, miks talle ca kaks aastat pärast ütluste andmist kriminaalasjas meenus hageja roll projektis finantspartnerina, mis riimub täies ulatuses kostjate käsitlusega hageja rollist. Hageja juhtis tähelepanu D ütluste vastuolulisele ning seadis ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla (hageja 22.09.2023 menetlusdokumendi p-d 32–34 [X kd, tl 22–35]). Vaatamata hageja vastuväitele ei pakkunud kostja I võimalust D tunnistajana küsitleda. Kirja kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (RKTKo 25.11.2020, 2-18-10961, p 11.4). Seega tuli projektis osalejate rollide osas investeeringute tegemise seisukohalt eelistada D 2021. a juunis kriminaalasjas antud ütlusi tema 08.08.2023 kirjalikele selgitustele. Kriminaalasjas antud ütlused kui tõendiallikas on suurema kaaluga mh sellepärast, et tõend oli kogutud erapooletu isiku (uurija) poolt, mis välistab võimaluse, et ütluste andmisel viibis isik praeguse vaidluse menetlusosalis(t)e mõju all. Lisaks oli D ütluste andmisel teadlik, et teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb kriminaalvastutus, mis tõstab ütluste usaldusväärsust. D kriminaalasjas antud ütlustest nähtus, et osalejad pidid projekti elluviimisse ühiselt panustama. Näiteks selgitas D, et esimese asjana leppisime omavahel kokku, et hakkame
2-20-5086 regulaarselt advokaadibüroos kokku saama ja üksteisele ülesandeid jagama. D osales ühel kohtumisel Malmbergi esindajaga. Kõik panustasid finantseerija leidmisesse, käidi pankades (IX kd, tl 110–111). Kuivõrd kõik osapooled tegelesid ühiselt projekti käivitamisega, siis on usutav, et nemad olid valmis ühiselt ka rahaliselt panustama.
11.5.Maakohtu hinnangul ei välistanud jooksvate kulude kandmine vastavalt projektis osalejate osade suurusele GreenGas Energys seda, et suuremate investeeringute (nt panga nõutav omafinantseering) osas võisid pooled muid kokkuleppeid kulude kandmise proportsiooni kohta sõlmida. Hinnates aga kostja I vastust Nefcole (kostja III ja hageja on investorid; otsuse p 24); Õ ja kostja I kirjavahetust (GreenGas Energy omanikud panevad igal juhul raha kokku; otsuse p 24); D ütlusi kriminaalmenetluses (osalejad panustavad projekti elluviimisesse ühiselt; otsuse p 28) koosmõjus eelnevalt tuvastatuga, et projektis osalejad kandsid jooksvaid kulutusi vastavalt osa suurusele GreenGas Energys (otsuse p 29), oli eluliselt usutav, et osanikel oli kokkulepe, et kõik biometaani tootmise käivitamisega seotud investeeringud kantakse proportsionaalselt osa suurusele GreenGas Energys. Kui äriprojekti käivitavad isikud ei ole vastupidises kokku leppinud, saab mõistlikuks pidada, et rahaliste väljaminekute osas (nt jooksvad kulud, võimalikud investeeringud) panustavad nad projekti võrdselt või vastavalt enda osa suurusele projektis. Kostjate käsitluse järgi pidanuks kõik projekti ebaõnnestumisega seotud rahalised riskid jääma välisinvestori mitteleidmise korral hageja kanda. Selle eest pidi hageja saama 35% suuruse osaluse äriühingus, mis annaks talle õiguse kasumile 35% ulatuses. Seejuures oli projekt kostjate väitel seotud suurte riskidega ja selle realiseerimine oli äärmiselt küsitav. Hageja osa suurus ei ole arvestades tema poolt riskantses projektis võetavaid rahalisi riske mõistlikult võttes loogiline. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud biometaani tootmine selline ainulaadne ja üksnes Õ teadmiste abil realiseeritav ülikasumlik tegevus, et projekti edukal realiseerimisel teenitav kasum paneks investori ainuisikuliselt kõiki kulusid (ca 2,3 miljonit eurot) või ainult omaosaluse (ca 1 miljon eurot) kandma.
11.5.1.Kostja I andis 04.03.2024 kohtuistungil ütlusi, et advokaadibüroo pidi ise projekti realiseerimiseks vajaliku raha leidma või leidma panga investeeringu ja omafinantseeringu kas täismahus või leidma omafinantseeringule kaasinvestori (X kd, tl 182–194). Maakohus leidis, et kostja I ütlustesse tuli suhtuda kriitiliselt. Kostja I on menetlusosaline, ta on kostjate III ja IV seaduslik esindaja, mistõttu on ta huvitatud vaidluse lahendamisest tema kasuks. Kostja I seletuse kinnitamiseks ei ole esitatud erapooletut tõendit ning see on vastuolus teiste eelnevalt käsitletud dokumentaalsete tõenditega. Seega jäi kohus eelnevalt tuvastatu juurde, et projektis osalejad kannavad biometaani tootmise käivitamisega seotud investeeringud proportsionaalselt osa suurusele GreenGas Energys.
11.5.2.Asjaolu, et F tagas projekti astudes kogu omafinantseeringu, ei ole ülekantav GreenGas Energy osanike kokkulepetele kulude kandmise osas. F ühines projektiga 2017. a septembris, kui kostja III tegeles juba biometaani toomise käivitamisega, mistõttu võisid F ja teised osalejad projektis osalemise tingimuste kohta sõlmida teistsuguseid kokkuleppeid.
11.6.Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus, et GreenGas Energy osanikel oli kokkulepe, et projekti elluviimisega seotud kulud/investeeringud kantakse proportsionaalselt osaniku osa suurusele GreenGas Energys.
12.Maakohus leidis, et juriidilise isiku juhtorgani liige saab osaniku ees vastutada juhul, kui see tuleneb lepingust, põhikirjast või seadusest. Kohtule esitatust ei nähtunud, et GreenGas Energy osanikud oleksid sõlminud juhatuse liikmetega kirjalikke kokkuleppeid, mis näeksid ette juhtorgani liikmete kohustusi osanike ees. 14.03.2022 istungil kinnitas hageja, et osanike
2-20-5086 ja juhatuse liikmete vahel puudusid täiendavad lepingud, mis reguleeriksid juhatuse liikmete kohustusi osanike ees (V kd, tl 151–167, ajamärge 01:12:02–01:13:41). Ka GreenGas Energy põhikiri ei sätesta juhatuse liikme kohustusi osanike ees, mida kostjad I ja II pidid järgima. Seega tuli kontrollida kostjate I ja II vastutust hageja ees seadusest tulenevalt.
12.1.Asja materjalide järgi ei ole kostjad I ja II rikkunud erinormi, mis näeb ette juhatuse liikme otsevastutuse osaniku ees (nt ÄS § 403 lg 6, § 447 lg 3 ja § 487 lg 5). Seega tuli kontrollida kostjate I ja II vastutust seadusjärgse õigussuhte (TsÜS § 32) alusel.
12.2.Kohus on tuvastanud, et kostja I oli biometaani tootmise käivitamise projekti sisuline juht, tegevjuht (otsuse p 18); kostja I kui GreenGas Energy juhatuse liige sõlmis 2015. a ja 2016. a projekti käivitamisele suunatud lepingud (nt toore ostuleping, tootmisseadmete ostmise ja paigaldamise leping), pidas läbirääkimisi biometaani edasimüügiks, leidis tootmisseadme paigaldamiseks sobiva kinnistu ning tegeles kinnistu detailplaneeringuga (otsuse p-d 11.4.1–11.4.13), otsis finantsinvestorit (otsuse p 23), leidis panga, kes oli nõus GreenGas Energyle indikatiivse laenupakkumise tegema (otsuse p 11.4.6). Seega oli GreenGas Energyl soov biometaani tootmisüksus rajada ja ta on tegutsenud soovi realiseerimise eesmärgil. Tõendatud on, et kostja I tegevuse tõttu asusid kostjad III ja IV ellu viima varem GreenGas Energy arendatud biometaani tootmise projekti. Seejuures on kostjad III ja IV kasutanud GreenGas Energy tehtud eeltöid. Kostja III rajas biometaani tootmisüksuse samale kinnistule, kuhu GreenGas Energy taotles projekteerimistingimusi ja mille osas algatati GreenGas Energy taotlusel detailplaneeringu menetlus. Samuti olid kostjal III lepingud sõlmitud isikutega, kellel olid ka GreenGas Energyl lepingud sõlmitud (Malmberg, Estonian Cell) (otsuse p 45). Olukorras, kus kostjal I oli projekti elluviimisel GreenGas Energy kaudu võtmeisiku roll, lasus temal keskmisest kõrgem kohustus arvestada hageja kui osaniku õigustatud huvidega. Kostja I tegevuse tulemusena on hageja jäänud ilma võimalusest käivitada biometaani tootmise äri GreenGas Energy kaudu. Seega on kostja I oma tegevusega rikkunud temal lasunud üldist lojaalsuskohustust hageja ees. Kostja I on rikkunud ka temal kui juhatuse liikmel lasuvat ja hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teavitada hagejat kui osanikku tema huvide jaoks tähendust omavatest asjaoludest. Järelikult on kostja I rikkunud TsÜS §-i 32 ning vastutab hageja ees viidatud normi ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103). Maakohus märkis, et jätab otsuse tegemisel arvestamata 14.12.2016 ja 16.12.2016 tehtud otsused, kuivõrd nende ehtsus on vaidlustatud (TsMS § 277 lg 4 esimene lause). Olukorras, kus hageja on põhistanud kahtlust, et otsuseid ei ole kostja I viidatud kuupäevadel tehtud, tulnuks kostjal I oma väidet tõendada. Kostja I ei ole oma väidet tõendanud.
12.3.Tuvastatud asjaolude järgi on kostja II asunud alates 2016. a oktoobrist tegema toiminguid, millega on viinud biometaani tootmise rajamise äriprojekti GreenGas Energyst välja kostjatele III ja IV. GreenGas Energy ei saanud mingit vastusooritust selle eest, et kostja II viis äriprojekti GreenGas Energyst välja kostjatele III ja IV. Hageja ega GreenGas Energy ei andnud nõusolekut biometaani tootmisüksuse rajamise projekti üleviimiseks. Seega on kostja II oma tegevusega kasutanud GreenGas Energy ja läbi osaluse äriühingus ka hageja ärivõimalust kolmanda isiku (kostjad III ja IV) huvides. Oma tegevusega jättis kostja II hageja äriprojekti kasusaajate ringist välja. Kuna GreenGas Energy asutati eesmärgiga käivitada biometaani tootmise ettevõte, on kostja II selle äriprojekti GreenGas Energyst vastusoorituseta väljaviimisega hagejat oluliselt kahjustanud. Kostja II tegevuse tulemusena on hageja jäänud ilma võimalusest käivitada biometaani tootmise äri GreenGas Energy kaudu. Seega on kostja II rikkunud temal lasunud üldist lojaalsuskohustust hageja suhtes. Kostja II on rikkunud ka temal kui juhatuse liikmel lasuvat ja hea usu põhimõttest tulenevat kohustust
2-20-5086 teavitada hagejat kui osanikku tema huvide jaoks tähendust omavatest asjaoludest. Järelikult on kostja I rikkunud TsÜS §-i 32 ning vastutab hageja ees viidatud normi ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103).
12.4.Kostjate I ja II kohustuste rikkumise seisukohalt ei olnud oluline, kas GreenGas Energyl oli tegelikult võimalik äriprojekt ellu viia. Kostjatel I ja II oli keelatud hageja õigusi rikkuda ka siis, kui teatud ajahetkel ilmnes, et äriprojekti elluviimine GreenGas Energy kaudu on muutunud võimatuks. Sellisel juhul pidanuks kostjad I ja II hoolsate juhatuse liikmetena hagejat kui osanikku sellest teavitama ja tegema nt ettepaneku projekti lõpetamiseks. Selle asemel on kostjad I ja II viinud hageja selja taga projekti GreenGas Energyst välja kostjatele III ja IV.
12.5.Kuivõrd kostjad I ja II vastutavad hageja ees seadusjärgses õigussuhtes toimepandud rikkumiste eest, polnud vaja kostjate I ja II vastutust teistel õiguslikel alustel kontrollida.
12.6.Maakohus tuvastas, et kostjad I ja II on alates 2016. a oktoobrist sooritanud tegusid, millega nad on viinud GreenGas Energy arendatud biometaani tootmise käivitamise äriprojekti GreenGas Energyst vastusooritusena välja kostjale III (otsuse p-d 45–47, 52–53). Kuivõrd kostjad I ja II olid tegude toimepanemise ajal kostja III juhatuse liikmeteks, loetakse juhatuse liikmete tegevus kostja III tegevuseks (TsÜS § 31 lg 5). Seega on kostja III suunanud GreenGas Energy arendatud biometaani tootmisüksuse rajamise äriprojekti GreenGas Energyst vastusoorituseta välja enda kontrolli alla. Maakohus tuvastas, et kostja III on projekti edukalt käivitanud (otsuse p 12.1.11). Oma tegevusega jättis kostja III hageja äriprojekti kasusaajate ringist välja. GreenGas Energy ei andnud nõusolekut äriprojekti üleviimiseks kostjale III. Seega on kostja III kasutanud GreenGas Energy ärivõimalust enda huvides ning hageja kahjuks, kuna kostja III on jätnud hageja ärivõimalusest ilma. Kuivõrd GreenGas Energy asutati eesmärgiga käivitada biometaani tootmise ettevõte, on kostja III selle äriprojekti GreenGas Energyst vastusoorituseta väljaviimisega hagejat oluliselt kahjustanud. Seega on kostja III rikkunud suhtes hagejaga TsÜS §-i 32.
12.6.1.Kostja III vastutuse eelduseks on, et ta peab olema kahju tekitanud süüliselt. Eelnevalt tuvastatud asjaoludel on kostjad I ja II tahtlikult (VÕS § 104 lg 5) viinud biometaani tootmisüksuse rajamise äriprojekti GreenGas Energyst välja vastusoorituseta kostjale III. Tahtlus tuleb eriti märgatavalt esile kostja I tegevuses. Kostja I oli äriprojekti tegevjuht, projekti elluviimine toimus tema kontrolli all, ta andis korduvalt koosolekutel hageja lõplikele kasusaajatele (advokaadibüroo partnerid) ülevaateid projekti arengust. Samas ei ole kostja I 2017. a novembrini, kui hageja kasusaajad said Eesti Gaasi veebilehel avaldatud pressiteatest teada, et kostja IV asub biometaani müüma, avaldanud hagejale, et projekti elluviimine GreenGas Energy kaudu on lõppenud ja sellega on 2016. a sügisest alates tegelenud kostja III, kasutades seejuures GreenGas Energy tehtud ettevalmistusi. Kostjate I ja II tahtlik tegevus on omistatav kostjale III (TsÜS § 31 lg 5). Kuivõrd rikkumine on tahtlik, ei ole vaja rikkumise vabandatavust (VÕS § 103) kontrollida. Seega vastutab kostja III hageja ees ÄS § 188 lg 1 (koosmõjus TsÜS §-ga 32) ja VÕS § 115 alusel. Kuivõrd kostja III vastutab hageja ees seadusjärgses õigussuhtes toimepandud rikkumise eest, polnud vaja kostja III vastutust teistel õiguslikel alustel kontrollida.
12.6.2.Maakohus märkis, et kostja III kohustuste rikkumise seisukohalt ei olnud oluline, kas GreenGas Energyl oli tegelikult võimalik äriprojekt ellu viia. Kostjal III oli keelatud äriühingu osanikuna kasutada GreenGas Energy arendatud biometaani tootmisüksuse rajamise äriprojekti enda huvides ilma osaühingu nõusolekuta kahjustades seeläbi hageja kui teise osaniku huve. Kui teatud ajahetkel ilmnes, et äriprojekti elluviimine GreenGas Energy kaudu
2-20-5086 muutus võimatuks, pidanuks kostja III hagejat sellest teavitama ning tegema nt ettepaneku projekt lõpetada. Selle asemel viis kostja III hagejat teavitamata äriprojekti GreenGas Energyst välja enda kontrolli alla.
12.7.Maakohus analüüsis järgnevalt kostja IV rikkumisi ja vastutust.
12.7.1.Hageja väitel osutas kostja IV GreenGas Energyle kõlvatut konkurentsi. Maakohus leidis, et äriühingud saavad üksteisele konkurentsi osutada juhul, kui need osalevad majanduskäibes. Sellele viitab KonkS2018 § 50 lg 1 sõnastus, mis räägib äritegevusest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et GreenGas Energy ei ole majandustegevuses osalenud ja seega ei olnud kostjal IV võimalik GreenGas Energyle kõlvatut konkurentsi osutada. Lisaks kaitseb KonkS2018 § 50 juriidilist isikut ennast, mitte äriühingu osanikku või aktsionäri. Kuna käsitletav säte ei ole kehtestatud hageja huvide kaitseks, ei saa hageja oma nõudes sellele tugineda, mistõttu ei ole hagejal nõuet kostja IV vastu VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ning KonkS2018 § 50 lg-te 1 ja 2 alusel. Kuna GreenGas Energyl ei olnud majandustegevust ning sellele ei kuulunud ettevõtet, siis ei saanud kostja IV äriühingu majandustegevust ka seisata ning ettevõtet ilma vastusoorituseta vastu võtta.
12.7.2.Hageja tõi kaitsenormidena välja kolm KarS sätet. Hageja viidatud omastamise (KarS § 201) koosseis ei ole täidetud. Esitatud asjaoludest ei nähtunud, et kostjale IV oleks usaldatud GreenGas Energy vara, mida kostja IV oleks ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Hageja etteheidete järgi on kostja IV sõlminud kolmandate isikutega erinevaid lepinguid. Vastav tegevus ei ole hinnatav GreenGas Energy vara omastamisena. Täidetud ei ole ka süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise (KarS § 202) koosseis. Tõendamata on, et kostja IV oleks omandanud, hoidnud või turustanud GreenGas Energy vara, millest viimane oleks süüteo tulemusena ilma jäänud. Asja materjalide alusel ei ole võimalik väita, et GreenGas Energy vara oleks kostjale IV üle läinud. Tõendatud ei ole, et kostja IV oleks pannud GreenGas Energy või hageja suhtes toime usalduse kuritarvitamise (KarS § 2172). Lisaks oli maakohus seisukohal, et KarS § 201, § 202 ja § 2172 kaitsevad GreenGas Energyt, mitte hagejat kui GreenGras Energy osanikku.
12.7.3.Hageja oli seisukohal, et kostja IV on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja IV sõlmis novembris 2017 üksikud lepingud (otsuse p 71) ja nende sisust nähtuvalt olid lepingud vajalikud selleks, et käivitada biometaani tootmine. Lepingute sõlmimist ei ole võimalik kvalifitseerida tahtlikuks heade kommete vastaseks käitumiseks. Võimalik ei ole väita, et kostjal IV oli algusest peale tahe hagejat kahjustada ja, et ta sõlmis lepingud mainitud tahte realiseerimiseks. Kostja IV ei ole hagejale kahju tahtliku heade kommete vastase käitumisega põhjustanud.
12.7.4.Hageja avaldas, et kui kostja IV ei ole kahju tekitajaks, on ta sellele kaasaaitajaks ja vastutab VÕS § 1045 lg 4 alusel. Hageja ei ole kaasaaitamise koosseisu sisustanud, sh jäi ebaselgeks, kellele ja kuidas kostja IV kahju tekitamisel kaasa aitas. Arvestades hageja väiteid kostja IV õigusvastase tegevuse kohta kogumis, möönis maakohus, et hageja hinnangul võis kostja IV aidata eelkõige kostjatel I ja II hagejale kahju tekitada. Hinnates kostja IV vastutust kaasaaitajana, tuli arvestada kostjate I ja II tegevust pikema perioodi jooksul, sh enne kostja IV asutamist sooritatud tegusid. Kostjad I ja II on alates oktoobrist 2016 tegutsenud eesmärgiga viia biometaani tootmisüksuse rajamise projekt GreenGas Energyst välja ning kostja IV asutamine oli vaid üks lüli sündmuste ahelas eeltoodud eesmärgi saavutamiseks. Kostja IV 2017. a novembris asutamise järel sõlmis see kolmandate isikutega mitmeid lepinguid, mistõttu oli võimalik biometaani tootmist kostjate III ja IV kaudu käivitada. Kostjat
2-20-5086 IV esindasid lepingute sõlmimisel seadusliku esindajana kostja I või kostja II. Seega loetakse kostjate I ja II tegevus kostja IV tegevuseks (TsÜS § 31 lg 5). Kostja IV asutamise järel 2017. a novembris tekkis osaliste vahel kokkulepe, et kostjad I ja II panevad õigusvastase teo toime ning kostja IV roll oli sõlmida lepingud kolmandate isikutega selleks, et viia biometaani tootmisüksuse rajamise projekt GreenGas Energyst välja ning käivitada tootmine kostjate III ja IV kaudu. Kostja IV tegevus on hinnatav füüsilise kaasaaitamisena. Kuivõrd kostjatel I ja II on alates 2016. a oktoobrist olnud tahe viia biometaani tootmisüksuse käivitamise projekt GreenGas Energyst välja, loetakse, et ka kostjal IV läbi selle, et kostjad I ja II on äriühingu juhatuse liikmed, on olnud vähemalt kaudne tahtlus õigusvastane tegu toime panna. Kuivõrd kostja IV sõlmis 2017. a novembris lepingud, mis olid vajalikud biometaani tootmise käivitamiseks, oli tal vähemalt kaudne tahtlus panna toime kaasaaitamistegu. Kostja IV käitumise ja õigusvastase teo vahel esineb põhjuslik seos. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et kostja IV aitas kostjatel I ja II viia biometaani tootmisüksuse rajamise projekt GreenGas Energyst välja. Kostja IV vastutab hageja ees kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 alusel.
12.7.5.Kostja I avaldas 04.03.2024 istungil, et kostja IV asutati panga nõudel finantsriskide hajutamiseks. Projekt oli panga jaoks ülikõrge riskiga, mistõttu ei soovinud pank 2017. a lõpus panna võimalike makseprobleemide korral löögi alla talle panditud vara. Seetõttu sooviti luua operaatorühing, kes opereerib seda objekti ja omanikühing, kellele antakse laenu (X kd, tl 182–194). Kostja I ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kohtule ei ole esitatud kostja I versiooni toetavaid erapooletuid tõendeid. Hinnates kostja I ja II käitumist kogumis, oli usutavam, et kostja IV asutati eesmärgiga viia biometaani tootmisüksuse rajamise projekt GreenGas Energyst välja. Usutav oli ka see, et kostja IV loodi selleks, et teha äriprojekti struktuur hägusemaks ning selleks, et raskendada GreenGas Energyl ja/või hagejal võimalike nõuete realiseerimist.
12.8.Maakohus analüüsis järgnevalt kostja V rikkumisi ja vastutust.
12.8.1.Selleks, et hinnata, kas kostja V aitas kahju tekitamisele kaasa, tuleks anda deliktiõiguslik hinnang teo täideviija käitumisele. Maakohus jäi varem avaldatud seisukoha juurde, et kostjate I ja II tegevus, mis oli suunatud biometaani tootmisüksuse rajamise projekti väljaviimisele GreenGas Energyst kostjatele III ja IV, on hinnatav hagejale kahju õigusvastase tekitamisena läbi heade kommete vastase tahtliku käitumise. Sama on leidnud maakohus kostja III tegevuse osas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja IV ei ole õigusvastast tegu toime pannud ning kostja IV vastutab hageja ees kaasaaitajana. Kuivõrd kostja IV ei ole delikti sooritanud, ei saa kostja V kaasaaitajana kostja IV tegevuse eest vastutada. Olukorras, kus kostja IV vastutab kaasaaitajana, on välistatud kostja V kui kaasaaitaja vastutus kostja IV kui kaasaaitaja tegevuse eest. Seega tuli kontrollida, kas kostja V aitas kostjatel I–III viia biometaani tootmisüksuse rajamise äriprojekt GreenGas Energyst välja kostjatele III–IV ning kas kostja V aitas projekti viidatud kostjate kaudu käivitada.
12.8.2.Maakohtu hinnangul selleks, et kostja V vastutaks kaasaaitajana pidanuks kostjad I, II, III ja V kokku leppima õigusvastase teo tahtlikus toimepanemises ning rollide jaotuses. Tõendid kogumis kinnitavad, et kostjate I, II, III ja V vahel puudus kokkulepe õigusvastase teo toimepanemise ja rollide jaotuse kohta. Asjaolu, et kostjad III ja IV asusid pärast kostja V projektiga liitumist tegema (sh tänu kostjalt V saadud investeeringule) biometaani tootmisüksuse käivitamisele suunatud toiminguid (nt kostja III omandas 05.10.2017 kinnistu, kostja IV sõlmis 14.11.2017 biometaani edasimüügilepingu), ei tõenda eeltoodud kokkulepet. Mainitud tegevus saigi võimalikuks, sest kostja V investorina panustas kostja III tegevusse. Kostjate III ja IV tegevus alates 2017. a sügisest (ehk kostja V projektiga ühinemise järel) ei
2-20-5086 tõenda kostjate I, II, III ja V kokkulepet. Kuivõrd puudub mainitud kokkulepe, puudus vajadus hinnata, kas kostjal V oli vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks ning toimepanija poolt õigusvaste teo toimepanemise suhtes.
12.8.3.Hageja heidab kostjale ette, et ta ei võtnud kostjate III ja IV juhatuse liikmena midagi ette, takistamaks kostjatel III ja IV lõpetamast GreenGas Energy majandustegevust ja kõlvatu konkurentsi osutamist. Olukorras, kus hageja väitel vastutab kostja V kahju õigusvastase tekitamise eest kaasaaitajana, ei ole hageja väited kostja V tegevusetuse kohta asjakohased. Esiteks on kaasaaitamine võimalik eelkõige tegevusega. Teiseks saab isikule kaasaaitamist tegevusetusena ette heita üksnes siis, kui isik on tegevuseks kohustatud. Hageja ei ole välja toonud seadusenormi, mis paneks kostjale V kohustuse aktiivselt tegutseda. Põhistamata on ka see, et kostja V oleks vastavat normi rikkunud. Seoses hageja väitega, et kostja V pidanuks kostjate III ja IV juhatuse liikmena võtma kasutusele meetmeid, et kostjad III ja IV ei siseneks biometaani turule läbi kõlvatu konkurentsi, märkis maakohus järgmist. Selleks, et kostja V saaks kaasaaitajana kostjate III ja IV õigusvastase teo eest vastutada, pidanuks kostjad III ja IV vastava teo toime panema. Kostja III ei ole GreenGas Energyle kõlvatut konkurentsi osutanud ning kõlvatu konkurentsi säte ei kaitse hagejat (otsuse p 68). Samad põhjendused on kohaldatavad ka kostja IV osas. Kuivõrd kostjad III ja IV ei ole õigusvastast tegu toime pannud, ei saa kostja V kaasaaitajana vastutada.
12.8.4.Hageja seisukohtadest ei ole võimalik järeldada, et kostja V vastutaks kahju õigusvastase tekitamise eest mitte kaasaaitajana, vaid toimepanijana ehk isikuna, kes oleks passiivseks jäämisega hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Isik vastutab tegevusetusega õigusvastaselt tekitatud kahju eest siis, kui ta rikub temal lasuvat käibekohustust. Hageja ei ole menetluse kestel välja toonud, et kostja V oleks passiivseks jäämisega vastavat kohustust rikkunud.
12.8.5.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja V ei vastuta hageja ees ning jättis hagi kostja V osas rahuldamata.
12.9.Maakohus analüüsis järgnevalt kostja VI rikkumisi ja vastutust.
12.9.1.Maakohus jäi varem avaldatud seisukoha juurde, et kostjate I, II ja III tegevus, mis oli suunatud biometaani tootmisüksuse rajamise projekti väljaviimisele GreenGas Energyst kostjatele III ja IV, on hinnatav hagejale kahju õigusvastase tekitamisena läbi heade kommete vastase tahtliku käitumise. Samuti, et kostja IV ei ole õigusvastast tegu toime pannud ning, et kostja IV vastutab hageja ees kaasaaitajana. Kuivõrd kostja IV ei ole delikti sooritanud, ei saa kostja VI kaasaaitajana kostja IV käitumise eest vastutada. Seega tuli kontrollida, kas kostja VI aitas kostjatel I–III viia biometaani tootmisüksuse rajamise äriprojekt GreenGas Energyst välja kostjatele III–IV ning kas kostja VI aitas projekti viidatud kostjate kaudu käivitada. Selleks, et kostja VI vastutaks kaasaaitajana pidanuks kostjad I, II, III ja VI leppima kokku õigusvastase teo tahtlikus toimepanemises ning rollide jaotuses.
12.9.2.Tõenditest nähtus (otsuse p 96), et kostjani VI jõudis teave, et kostja III asus biometaani tootmise projektiga tegelema ning kostja VI asutas äriühingud, millest said kostjate III ja IV osanikud. Ka kostja VI kinnitas, et ta oli kostja I abikaasana teadlik viimase plaanist kostja III kaudu biometaani tootmisüksus rajada. Kostja VI selgitas, et tema ja kostja I varasem tööalane kogemus oli seotud energiavaldkonnaga. Asjaolu, et kostja VI oli kursis kostja I tegevusega ei anna alust pidada teda õigusvastase teo toimepanemise kaasaaitajaks. Tavapärane on, et kaks abikaasat on kursis teineteise (töö)eluga või üks abikaasa pöördub teise poole mõne küsimusega. Selleks, et jaatada kostja VI vastutust kaasaaitajana peab olema
2-20-5086 tõendatud kokkulepe õigusvastase teo toimepanemise ning osaliste rollide kohta. Kohtu ette toodud asjaolude ja dokumentide alusel ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kostjad I, II, III ja VI sõlmisid kokkuleppe õigusvastase teo tahtlikuks toimepanemiseks ning rollide jaotuse kohta. Usutav on kostja VI selgitus, et kostjad I ja VI sõlmisid 18.05.2017 abieluvaralepingu valides varaühisuse varasuhte asemel varalahususe (IV kd, tl 134–135) eesmärgiga vältida projekti ebaõnnestumise korral perele majanduslike raskuste tekkimist. Tõendamata on kostja VI kui kaasaaitaja kahekordne tahtlus ehk vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks ning kostjate I, II, III õigusvastase teo toimepanemise suhtes.
12.9.3.Seega leidis maakohus, et kostja VI ei vastuta hageja ees ning jättis hagi kostja VI osas rahuldamata.
13.Maakohus leidis, et kuivõrd praeguses olukorras ei ole kahju põhjustatud hagejale, vaid GreenGas Energyle, ei ole kahju hüvitamise nõude eeldus (VÕS § 115 lg 1) täidetud ja hagejal ei olnud õigust nõuda kostjatelt I–IV kahju hüvitamist. Kui juhatuse liige (kostjad I ja II), osanik (kostja III) ja neid abistanud isik (kostja IV) tekitavad juriidilisele isikule kahju, vähendades sellega ühtlasi liikmetele juriidilises isikus kuuluva vara (nt osade või aktsiate) väärtust, vastutavad kahju tekitanud isikud juriidilise isiku ees. Kostjad I–IV ei ole tekitanud kahju hagejale kui osanikule, vaid juriidilisele isikule. Kostjad I–IV on kahjustanud peale hageja ka kõiki teisi äriühingu liikmeid, kuna ka nende osade potentsiaalne väärtus on muutunud olematuks. Sellises olukorras on kahju tekitatud juriidilisele isikule ja juriidilise isiku kõrgeima organi liikmetel võimalus kasutada seaduses sätestatud abinõusid selleks, et juriidiline isik esitab kahju hüvitamise nõude kahju põhjustanud isikute vastu.
13.1.Maakohtu hinnangul oli hageja kahju hüvitamise nõue välistatud ka järgmistel põhjustel. Projekti realiseerimismaksumus oli ca 2,3–2,4 miljonit eurot ning omafinantseering pidi jääma vahemikku 825 000 eurot kuni 1 miljon eurot (III kd, tl 30; V kd, tl 30–32). Kostjal I ei õnnestunud 2016. a sügisel leida investorit, kes oleks valmis projekti kogu realiseerimismaksumust või kogu omafinantseeringut kandma (IX kd, tl 107; IX kd, tl 108; X kd, tl 182–194). Kui GreenGas Energyl oli võimalik projekti laenu abil finantseerida, siis kohtu ette toodud asjaolude alusel ei olnud võimalik väita, et GreenGas Energy ise või tema osanikud saanuks laenu saamise eeltingimuseks olnud omafinantseeringut kanda. Vaidlust ei olnud, et GreenGas Energyl puudusid vahendid omafinantseeringu ulatuses. Tõendatud ei olnud ka see, et GreenGas Energy osanikud oleksid võimelised omafinantseeringud täies ulatuses või proportsionaalselt osaluse suurusele äriühingus tasuma. Hageja avaldas, et tema lõplike kasusaajate varaline seis oli väga hea (XI kd, tl 59–34). Kostja III tõi välja, et aastatel 2018–2020 on ÄÄle ja Z-ile makstud dividende (III kd, tl 48–50). Praegu omab tähtsust hageja lõplike kasusaajate varaline seis 2016. a seisuga. 2018–2020. a ÄÄle ja Z-ile makstud dividendid ei ole olulised. Hageja lõplikele kasusaajatele kuuluvad erinevad kinnisasjad, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kinnisasjade väärtus vastab kostja III 02.09.2020 menetlusdokumendi p-s 19 esitatud andmetele (III kd, tl 48–50). Advokaadibüroo partner ÄÄ andis 04.03.2024 istungil ütlusi, et advokaadibüroo partneritel oli 2016. a võimekus projekti oma vahenditest finantseerida või leida sõbralik laenuandja (X kd, tl 182–194). ÄÄ ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest ta on üks hageja lõplikest kasusaajatest ja ta on huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Peale ÄÄ ütluste ei ole kohtule esitatud muid tõendeid selle kohta, et hageja lõplikel kasusaajatel oli 2016. a võimalus projekti oma vahenditest finantseerida. ÄÄ ütlused ei ole piisavad selleks, et lugeda hageja väidet – hageja lõplikel kasusaajatel (advokaadibüroo partneritel ÄÄ, I. Lepik ja L. Pihkva) – oli piisavalt vahendeid, et projekti finantseerida, tõendatuks. Kostjal I õnnestus 2017. a suvel leida investor ehk kostja V, kes oli valmis projekti rahaliselt panustama. Kostja V sai 33% suuruse osaluse kostjas III täismahus omakapitali investeeringu vastu. Tõendatud on, et hageja soovis säilitada projektis
2-20-5086 35% suuruse omaosaluse ja ta ei olnud nõus seda vähendama (IX kd, tl 19–21). Olukorras, kus hageja ja tema osanikud ei saanud täies mahus kanda projekti kulusid või omafinantseeringut, ei saanuks GreenGas Energy projekti realiseerida ka investori (nt kostja V) kaasamise teel, kuna selle eelduseks olnuks hageja osaluse GreenGas Energys vähendamine, millega ei olnuks hageja lõplikud kasusaajad nõus. Seega ei saanuks GreenGas Energy biometaani tootmisüksuse rajamise projekti ellu viia, mistõttu pole võimalik väita, et hagejale oleks kahju tekkinud.
13.2.Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata ka kostjate I–IV osas.
14.Maakohus märkis, et seoses hagi rahuldamata jätmisega puudus vajadus käsitleda poolte muid väiteid, sh kostjate III ja IV väiteid hageja nõude aegumise kohta.
15.Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
16.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjatelt I–VI solidaarselt hageja kasuks välja kahju hüvitis 3 062 467 eurot koos seadusjärgse viivisega alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta solidaarselt kostjate I–VI kanda.
17.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohus on valesti kvalifitseerinud kahju liigi ning kuupäeva, millal pidi hagejal olema omafinantseeringu tasumise võimekus. Lisaks on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise.
17.1.Hageja leiab, et tal on õigus nõuda äriühingu osanikuna kahju hüvitamist nii äriühingu juhatuse liikmetelt (kostjad I–II) ja osanikult (kostja III) kui ka neile kaasabi osutanud kostjatelt IV–VI. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on otsesõnu jaatatud osaniku kahju hüvitamise otsenõude võimalust juhatuse liikme ning teise osaniku vastu, mille võimalikkust tunnistas ka maakohus. Kuigi maakohus on otsuses asunud seisukohale, et kostjad I–III on rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi ning vastutavad hageja ees VÕS § 115 lg 1 alusel, leidis maakohus, et kahju ei ole tekkinud hagejale, vaid eelkõige äriühingule. Hagejale jääb selgusetuks, kuidas saab kohus ühel hetkel jaatada osaniku otsenõude võimalikkust ning järgmisel hetkel väita, et nõude saab esitada üksnes äriühing. Juhul, kui nõude saab esitada ainult äriühing, oleks kohus pidanud selgelt eitama mistahes osaniku otsenõude võimalikkust.
17.1.1.Maakohus on selgitanud, et kostjad I–IV on kahjustanud peale hageja ka teisi äriühingu liikmeid. Hageja hinnangul ei välista see seda, et osanikul on võimalik esitada otsenõue teiste juriidilise isiku liikmete vastu, sest määrav on üksnes see, kas rikutud kohustuse eesmärk oli hageja kui osaniku kaitse. Kohtu järeldusega võiks nõustuda siis, kui rikutud kohustuse eesmärk oli abstraktselt kaitsta kõiki osanikke ühiselt. Seda tuleb praegusel juhul eitada, sest kostja III on äriühingu osanikuna rikkunud oma TsÜS §-st 32 tulenevat lojaalsuskohustust hageja kui teise osaniku ees ning kasutanud äriühingu ärivõimalust enda kasuks ära. Sõltumata eeltoodust on kohus ekslikult leidnud, et kahju on tekkinud ka teistele äriühingu osanikele. Äriühingul on kolm osanikku – hageja (35%), kostja III (65%) ja CS Moonmark (5%). Igal juhul ei ole kahju tekkinud kostjale III. Maakohus on otsuses tuvastanud, et kostja III on ärivõimaluse äriühingust välja viimisega hagejat oluliselt
2-20-5086 kahjustanud ning selle ärivõimaluse on realiseerinud osaliselt kostja III ise. Sellises olukorras ei saa asuda seisukohale, et kahju on tekkinud kõigile osanikele, sest kostja III on ise läbi hageja kui teise osanike huvide kahjustamise rikastunud.
17.1.2.Osaniku otsenõuet ei saa välistada see, et kahju hüvitamise nõue on võimalik maksma panna ka osaühingul endal. Maakohus on selgitanud, et kostjad I–IV ei tekitanud kahju hagejale kui osanikule, vaid juriidilisele isikule ehk äriühingule. Osaniku otsenõue saabki seisneda ainult sellises kahjus, mis küll seondub sama osaühinguga, kuid on samaaegselt ka osanikule endale omistatav. Seadusandja on TsÜS § 32 alusel tekitanud juriidilise isiku liikmete vahelise seadusjärgse õigussuhte seetõttu, et neid kõiki seob liikmelisus selles samas juriidilises isikus. Ilma liikmelisuseta puuduks ka suhe, mida oleks vaja õiguslikult reguleerida. Juhul, kui mõni juriidilise isiku liige sellest seadusjärgsest võlasuhtest tulenevaid kohustusi rikub, siis paratamatult peabki selle kohustuse rikkumine olema seotud liikmelisusega juriidilises isikus ehk järelduvalt ka juriidilise isiku endaga. Vastasel juhul ei oleks kohustust rikkunud juriidilise isiku liikme käitumist võimalik TsÜS § 32 järgi kvalifitseerida. Õiguslikult on põhimõtteliselt välistatud olukord, kus juriidilise isiku liige rikub juriidilise isiku liikmete vahelist seadusjärgset õigussuhet (TsÜS § 32) ning tekitab seejärel kahju üksnes osanikule, sest juhul, kui kahju tekkis üksnes osanikule, oleks tegu deliktiga, mitte aga TsÜS § 32 järgse suhtega. Järelikult pidi seadusandja tahe juriidilise isiku liikmete vahelise õigussuhte reguleerimisel olema selline, et osanikul on võimalik esitada otsenõue juriidilise isiku liikme vastu, kui liikme poolt rikutud kohustuse eesmärk oli kaitsta rikkumisele tuginevat osanikku. Maakohtu käsitluse lükkab ümber ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10.
17.1.3.Osaniku otsenõue on vajalik väikeosanike huvide kaitsmiseks. Kuivõrd kostja III on äriühingu enamusosanik, ei oleks võimalik õigusvaidluse pidamise üle otsustada ainult hageja häältega. Hagejal on sisuliselt välistatud oma õiguste kaitsmine läbi äriühingu. Eelnev tuleks kõne alla ainult siis, kui hageja nõuaks kostjalt III kohtu kaudu tahteavalduse andmist õigusvaidluse pidamiseks kostjatega I ja II. Samas ei ole sellise kohtuvaidluse edulootus üheselt hinnatav ning täiendava kohtumenetluse pidamine teeks väikeosanikul oma huvide kaitsmise ebamõistlikult raskeks. Riigikohtu praktika järgi on ärivõimalus alati osanikule omistatav (RKTKo 26.04.2023, 2-20-17189, p 22). Riigikohus on sellega tunnustanud otsenõude võimalikkust kostjate vastu. Esiteks, Riigikohtu seisukoha järgi ei mängi rolli see, et kahju on tekitatud ka äriühingule endale, sest ärivõimalus on omistatav osanikule, lükates sellega ümber kohtu käsitluse, et hageja ei saa äriühingule tekitatud kahju endale üle kanda. Teiseks, ärivõimaluse omistamine hagejale peab tooma kaasa selge õiguse/hüve ehk varalise väärtuse. Seetõttu ei saa hageja nõudeõigust eitada, sest vastasel juhul omab ärivõimaluse omistamine üksnes loosunglikku väärtust ning oleks praktikas tagajärjetu.
17.1.4.Alternatiivselt on kahju tekkinud hagejale ka siis, kui kostjad I–III vastutavad delikti alusel. Usalduse kuritarvitamise kaitsenorm (KarS § 2172) annab osanikule õiguse esitada otsenõue osa väärtuse vähenemise tõttu. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et asjaolu, et kahju on tekkinud äriühingule, ei välista osaniku kahju hüvitamise nõuet, kui temale kuuluva osa väärtus on vähenenud (RKKKm 01.04.2021, 1-20-8130, p 17). Järelikult ei saa kohus jätta hagi rahuldamata ka delikti puhul, tuginedes väitele, et kahju ei ole tekkinud hagejale.
17.2.Maakohus on kahju liigi kvalifitseerinud ebaõigesti saamata jäänud tuluna. Osaluse väärtuse vähenemine on otsene varaline kahju. VÕS § 128 lg 3 annab otsese varalise kahju tüüpiliste avaldumisvormide näidisloetelu, selle sätte järgi on otseseks varaliseks kahjuks mh vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine. Hageja vara on talle kuuluv äriühingu osa ning selle väärtuse vähenemine seisneb selles, et äriühingu osa turuväärtus on peale
2-20-5086 ärivõimaluse kaotamist langenud. Järelikult ei seisnenud hagejale tekkinud kahju kasus, mida ta tõenäoliselt oleks saanud (VÕS § 128 lg 4). Tõsiasi, et osaühingu tuleviku tekitatavad rahavood on osaühingu väärtuse hindamise metoodiliseks aluseks, ei muuda õiguslikus mõttes hagejale tekkinud kahju saamata jäänud tuluks. Diskonteeritud rahavoogude meetod võimaldab hinnata osaluse väärtust kindlal ajahetkel. Samas ei ole diskonteeritud rahavoogude meetod ainukene lubatav metoodika osaluse väärtuse hindamisel. Järelduvalt ei saa üksnes metoodika valiku järgi kvalifitseerida kahju liiki.
17.3.Hageja on menetluses väitnud, et tõendamiskoormis on ümber pöördunud ning omafinantseeringu tasumine ei oleks olnud probleem, kuid maakohus on jätnud need väited tähelepanuta. Hageja ei pea tõendama suutlikkust tasuda omafinantseeringut. Hageja hinnangul õigustab tõendamiskoormise ümberpöördumist asjaolu, et hagejale ei esitatud kordagi omafinantseeringu tasumise nõudmist, seetõttu oli ka objektiivselt välistatud selliste tõendite tekkimine. Kuivõrd kostjad on käitunud ärivõimaluse ära võtmisel varjatult, on täidetud tõendamiskoormise ümberpöördumise eeldused.
18.Maakohus on rikkunud ka menetlusõigust ning hinnanud ebaõigesti tõendeid.
18.1.Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal ei olnud võimalik äriprojekti realiseerimiseks vajalikku omafinantseeringut tasuda. Samuti on maakohus ebaõigesti määratlenud kuupäeva, mis seisuga omafinantseeringu tasumise võimekust hinnata tuleb. Maakohus ei võtnud otsuses konkreetset seisukohta, kas hageja oleks pidanud tõendama oma võimekust leida omafinantseeringuks vajalik summa vastavalt tema osaluse suurusele (35% osaluse kohaselt oleks hageja panus pidanud olema 288 750–350 000 eurot) või oleks hageja pidanud tasuma kogu omafinantseeringu (825 000–1 000 000 eurot). Samas on kohus tuvastanud, et äriühingu osanikel oli kokkulepe, et projekti elluviimisega seotud kulud/investeeringud kantakse proportsionaalselt osaluse suurusele. Järelikult tuli kohtu hinnangul hagejal tõendada, et hagejal või tema lõplikel kasusaajatel oli võimekus kaasata omafinantseering 288 750–350 000 eurot.
18.2.Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejale ei esitatud kordagi omafinantseeringu tasumise nõudmist. Hageja hinnangul on asjakohatu heita talle ette hüpoteetilist suutmatust tasuda Swedbanki laenuks vajalik omafinantseering, selles valguses ei ole ka oluline, kas hageja oleks pidanud tasuma kogu omafinantseeringu või üksnes talle langeva osa. Seetõttu põhinevad ka kohtu väited hageja suutmatusest omafinantseeringut tasuda oletustel, sest hagejal ei ole kordagi tekkinud objektiivset võimalust hakata omafinantseeringuks vajaminevat summat hankima. Sellest johtuvalt on hageja võimalused esitada tõendeid seonduvalt omafinantseeringu tasumisega oluliselt piiratud, sest eluline olukord 2016–2017 aastatel ei ole selliste tõendite tekkimist soosinud.
18.3.Maakohtu hinnangul tuli hinnata hageja lõplike kasusaajate suutlikust tasuda omafinantseering 2016. a lõpuga. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Omafinantseering oli oluline seetõttu, et see võimaldas saada Swedbankilt laenu projekti ellu viimiseks. Swedbanki laenupakkumises ei olnud sätestatud, et otsus laenulepingu sõlmimiseks tuleb langetada hiljemalt 2016. a lõpuks. Arvestades, et äriprojekt on tänase seisuga identselt äriühingu plaaniga edukalt kostjate III ja IV kaudu ellu viidud, saab lähtuda eeldusest, et äriühingul oli laenulepingu sõlmimiseks vähemalt sama palju aega kui kostjal III. Kostja III sõlmis Swedbankiga 30.11.2017 investeerimislaenulepingu, mis vastas oma sisult äriühingule tehtud laenupakkumisele. Järelikult tuleb hinnata hageja lõplike kasusaajate varalist seisu ning ka suutlikkust tasuda omafinantseeringut 30.11.2017 seisuga.
2-20-5086
18.4.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ÄÄ ütlused on ebausaldusväärsed. Lisaks kohtu poolt viidatule selgitas ÄÄ, et tal ei olnud toona ega ole ka praegu ühtegi kohustust panga ees ning tema vara ei ole olnud koormatud tagatistega, mistõttu oleks finantseeringu täitmine olnud ÄÄ jaoks suhteliselt lihtsasti teostatav. ÄÄ ütluste usaldusväärsust tõstab see, et valetamise korral vastutaks ÄÄ valeütluste andmise eest KarS § 320 lg 1 alusel ning tõenäoliselt kaotaks õiguse töötada advokaadina. ÄÄ esile toodud asjaolud on lihtsasti kontrollitavad, mistõttu ei ole usutav, et ÄÄ nende asjaolude kohta tunnistajana valetaks. ÄÄ ütlused sõbraliku laenuandja leidmisest on kooskõlas teiste tõenditega, s.o Z on suutnud 2013. a oma isikliku käendusega kaasata BioMari OÜ-le 350 000 euro suuruse laenu. Kui maakohus oleks tõendid vastu võtnud, oleks ta pidanud lugema ÄÄ ütlused usaldusväärseks.
18.5.Hageja on tõendanud oma lõplike kasusaajate suutlikkust tasuda omafinantseering hagejale langevas osas. Kostja III on oma 02.09.2020 menetlusdokumendis väitnud, et hageja lõplikud kasusaajad ÄÄ ja Z on saanud aastatel 2018–2020 kahe peale kokku dividende 708 000 eurot. Hageja on menetluses selle väite omaks võtnud. Eelnev tõendab hageja hinnangul seda, et järelikult oli ÄÄl ja Z-il ka 2017. a lõpus olemas vajalik finantsvõimekus omafinantseeringu tasumiseks. Tegu on küll kaudse tõendiga, sest eelnimetatud dividendid on makstud välja hiljem kui 2017. a, kuid hageja lõplikud kasusaajad on olnud aastaid suurte ja edukate advokaadibüroode partnerid, järelikult on nad saanud sarnastes suurusjärkudes dividende ka 2018. a. Hageja on mh tõendanud oma lõplike kasusaajate suutlikkust tasuda omafinantseeringut täies ulatuses. Kostja III on oma 02.09.2020 menetlusdokumendis toonud kohtu ette asjaolu, et hageja lõplikel kasusaajatel on kolme peale kokku kinnisvara rohkem kui 1,3 miljoni euro väärtuses. Hageja on ka selle väite omaks võtnud ning kostja III on ka ise sellest aru saanud. Lisades kinnisvarale juurde ka dividenditulu, oli hageja lõplikel kasusaajatel objektiivne võimalus tasuda projekti omafinantseering vajadusel ka täies ulatuses. Siiski rõhutab hageja, et tema kohustus äriprojektis ei olnud tasuda kogu omafinantseeringut, vaid üksnes talle langevas osas vastavalt osaluse suurusele äriühingus.
18.6.Maakohus on leidnud ebaõigesti, et äriprojekti ei saanuks realiseerida investori kaasamise teel. Kohus on põhjendamatult tuginenud eeldusele, et potentsiaalne investor oleks ilmtingimata pidanud tegema investeeringu omakapitali sissemaksena ning selle sissemakse eest oleks investorile antud vastu osalus äriühingus. Praktikas saab investor teha investeeringu ka laenu kaudu ning osaluse asemel maksab äriühing talle tagasi intresse. Investori jaoks on küsimus riskiisus – omakapitali sissemakse on riskantsem kui laen, kuid samas võib tootlus olla palju kõrgem.
18.7.Maakohus on jätnud arvestamata omafinantseeringu saamist soodustavate asjaoludega:
Euroopa Liidu direktiivid kohustasid liikmesriike suurendama biokütuse osakaalu transpordisektoris. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta jõustus 2009. a. Direktiivi art 3 kohustas liikmesriike tagama, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides oleks 2020. a vähemalt 10% suhtena lõpptarbimisse. Direktiivi art 3 lg 3 p-i a kohaselt võisid liikmesriigid selle saavutamiseks võtta vastu toetuskavasid. Neid eesmärke muutis veelgi ambitsioonikamaks Euroopa Liidu ja Nõukogu direktiiv 2018/2001, mis jõustus 2018. a.
Biogaasi ja biometaani tarbimise ja tootmise soodustamine oli Eesti riigi pikaajaline strateegiline plaan alates 2010. a. Vabariigi Valitsus on oma 29.10.2010 korraldusega nr 444 kinnitanud „Taastuvenergia tegevuskava aastani 2020“. Tegevuskavas on
2-20-5086 nähtud ette tegevus 4.2.2 „soodustada biogaasi tootmist ja tarbimist“. Järelikult oli ilmne, et tulenevalt EL-i direktiividest ja tegevuskavast, kehtestab riik toetusmeetmeid, mis hageja äriprojekti soodustavad. Küsimus oli üksnes detailides.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kinnitas seejuures eraldi kavatsust kehtestada toetusmeetmed oma kostjale I 05.09.2016 saadetud toetuskirjas. Ministeerium kinnitas, et riigil on eesmärk suurendada transpordisektoris biometaani kasutamist ning selleks kavatseb riik kehtestada suunatud toetusmeetmed.
18.8.Ringkonnakohus ja Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-20-17189 andnud hinnangu kostja I tegudele. Riigikohus leidis, et kostja I on jätnud äriühingu ärivõimalusest ilma ning see on kvalifitseeritav TsÜS § 32 rikkumisena. Viidatud Riigikohtu lahend on jõustunud ning tsiviilkolleegium on nõustunud, et kostja I tegevus on kvalifitseeritav osaniku lojaalsuskohustuse olulise rikkumisena. Seega ei ole Riigikohus vastavas osas ringkonnakohtule etteheiteid teinud ning järelikult ei saa eeltoodud järeldusi muuta ka asjaolu, et Riigikohus saatis asja tagasi arutamiseks maakohtusse, sest maakohus peab järgima Riigikohtu antud suuniseid.
18.9.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja V ei vastuta kahju tekitamise eest kaasaaitajana. Leping, millega müüdi kostja III osalus Millfield OÜ-le, tõendab kostja V teadmist kostjate I–IV õigusvastasest tegevusest. Maakohus on jätnud otsuses sisuliselt analüüsimata kostja III osa müügilepingus sisaldunud p-i 1.4.29, millega müüjad kinnitasid, et äriühing on andnud üle kostjale III kõik õigused ja nõuded, mis tal tekkisid seoses tema poolt biometaani vääristamise projekti alustamisega ning äriühing ei oma sellest tulenevalt kostja III vastu nõudeid. Hageja hinnangul on tegu põhimõttelist tähtsust omava tõendiga, sest see näitab, et kostjal V oli olemas teadmine kostjate I–IV kavatsusest jätta äriühing ärivõimalusest ilma, sest ilma teadmiseta ei oskaks kostja V Millfield OÜ esindajana sellist punkti lepingusse lisada. Eluliselt on ebausutav, et punkti lisasid kostja III osaluse müüjad omaalgatuslikult. Esiteks, on see eeltingimuseks sellele, et kostja V kaasaaitamistegu on kantud vähemalt kaudsest tahtlusest, sest spetsiifilisemal tasandil eeldab tahtlus ka intellektuaalset teadmist. Teiseks, üksnes sellise teadmise pinnalt muutub kostja V jaoks objektiivselt võimalikuks õigusvastase teo toimepanemise kokkuleppe sõlmimine.
18.9.1.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja V ei sõlminud õigusvastase teo toimepanemise kokkulepet. Kostja V veenmine projektiga liitumiseks ei välista õigusvastase teo kokkuleppe sõlmimist. Mõlemad asjaolud saavad esineda samaaegselt ega välista teineteist. Nii saab kronoloogiliselt eelneda see, kas kostja V on valmis tegema vajalikku investeeringut äriprojekti omafinantseeringu tasumiseks, sest sõltumata kokkuleppe olemasolust oli kostjal V vara äriprojekti sisenemiseks tasuda panga nõutav omafinantseering. Sellele saab omakorda järgneda kokkulepe õigusvastase teo toimepanemiseks. Kohtu viidatud Õ 16.08.2017 kiri kostjale V on suunatud neist esimese tingimuse saavutamiseks, s.o kostja V veenmine investeeringu tegemiseks. Samuti ei välista kostja V 25.05.2020 kiri õigusvastase teo toimepanemise kokkulepet. Esiteks jääb hagejale arusaamatuks, mida peab kohus silmas „kostjat III puudutavate kokkulepete“ all (otsuse p 87). Teiseks on kohus jälle samastanud projekti finantseerimisega ja õigusvastase teo toimepanemise kokkuleppega seotud küsimusi. Hageja hinnangul nähtub kostja V 25.02.2020 kirjast üksnes see, et kostjale V tuli üllatusena, et äriprojekt oli justkui finantsiliselt läbi kukkumas (mida kostja I oma vastuskirjas eitas ning viitas, et rahapuudusest jäeti üksnes mulje riigi survestamiseks). Teisisõnu, kostjale V sai projekti väidetav raske rahaline seis tulla üllatusena sõltumata sellest, kas varem või hiljem sõlmiti osapoolte vahel kokkulepe panne toime õigusvastane tegu.
2-20-5086
18.9.2.Maakohus on seejuures põhjendamatult lugenud kostja I ütlused õigusvastase teo toimepanemise kokkuleppe puudumise kohta usaldusväärseks. Hageja hinnangul oleks maakohus pidanud kostja I ütlused lugema ebausaldusväärseks. Kostja I on ilmselgelt huvitatud sellest, et kohus jätaks hagi tema vastu rahuldamata. Sellises olukorras on ebamõistlik eeldada, et kostja I eitab ütluste andmisel enda õigusvastast tegevust, kuid võimaliku õigusvastase teo toimepanemise kokkuleppe osas räägib tõtt. Lisaks tuleb arvestada kostjale I kuuluva ühingu (2M4R Holding OÜ) poolt kostja III osa müügilepingus kostjale V kuuluvale ühingule (Millfield OÜ) antud kinnitusega. Juhul, kui hagi kostja III vastu rahuldatakse, võib kostjale V kuuluval Millfield OÜ-l tekkida omakorda nõue kostjale I kuuluva 2M4R Holding OÜ vastu osa müügilepingust tulenevalt.
18.9.3.Kostja V on andnud kostjatele I–III teo toimepanemise vahendi ehk osutanud ainelist kaasabi. Vaidlust ei ole selles, et objektiivselt on kostja V andnud kostjatele I–III teo toimepanemise vahendi. Nimelt omandas kostjale V kuuluv Millfield OÜ kostja III 33,33% suuruse osaluse 500 000 euro eest, lepingu p 3.4 kohaselt tuli kasutada ostuhinda sihtotstarbeliselt gaasi väärindamise tootmisüksuse projekteerimise ja ehituse, seadmete soetamise ning kinnistu omandamise otseste kulude katteks. Samuti andis Millfield OÜ lepingu p 3.9 alusel kostjale III laenu 370 000 eurot. Kostja I on oma ütlustes läbivalt rõhutanud, et projekti ellu viimiseks ei olnud osapooltel piisavalt rahalisi vahendeid, kuid lõpuks õnnestus projekt siiski ellu viia tänu kostja V investeeringule. Järelikult on kostja V andnud kostjatele I–III teo toimepanemise vahendi, s.o raha 870 000 euro ulatuses.
18.10.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja VI ei vastuta kahju tekitamise eest kaasaaitajana.
18.10.1.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja VI oli teadlik äriühingu ärivõimalusest ja selle realiseerimisest uute ühingute kaudu. Kostja VI oli teadlik ühe kõige tähtsama lepingu, s.o äriühingu ja Estonian Celli vahel sõlmitud lepingu ümber vormistamisest kostja III nimele. Kostja I on saatnud 19.12.2016 kostjale VI edasi kirjavahetuse, kus kostja I palus äriühingu ja Estonian Celli lepingu poolte kokkuleppel ära lõpetada ning sõlmida uue lepingu, kus biogaasi ostab äriühingu asemel kostja I. Eelnimetatud leping oli üks äriprojekti keskse tähendusega osa. Äriprojekti tuum seisnes selles, et äriühing (mille tootmisseade on Estonian Celli tehase kõrval) ostab Estonian Cellilt biogaasi, muundab biogaasi biometaaniks ning seejärel müüb biometaani edasi gaasivõrku. Ilma selle lepinguta ei oleks äriprojekt teostatav. Eelnev tähendab, et kostja VI oli teadlik, et kostja I lõpetab äriühingu ja Estonian Celli vahel sõlmitud biogaasi müügilepingu ning kostja I sõlmib Estonian Celliga samasisulise lepingu kostja III nimel. Seega oli kostjal VI teadmine ka sellest, et kostjad I ja II lõpetavad ära kõik teised äriprojekti tarbeks vajalikud lepingud ning hakkavad äriühingu ärivõimalust kostjate III ja IV kasuks ära kasutama, sest lepingu lõpetamine ainult Estonian Celliga oleks ebaloogiline. Samamoodi oleks ebaloogiline, et kostja III sõlmib Estonian Celliga biogaasi müügilepingu, kuid ei kavatse hakata tootmisega tegelema. Seejuures märgib hageja, et biogaasi müügilepingu lõpetamine äratas kahtlusi ka Estonian Celli jaoks, kuivõrd Estonian Celli töötajad ja Estonian Celli lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Frosch väljendasid imestust kostja I soovile leping ümber kostja III nimele teha (dtl 2809, 2818).
18.10.2.Kostja VI oli teadlik, et äriühing ei kuulu enam äriprojekti lõplike kasusaajate hulka, sest äriühingu nime ei toodud ära kostja III osanike lepingus. Kostja I on saatnud 09.03.2017 kostjale VI edasi kostja III osanike lepingu projekti. Projekti kohaselt jaotuksid kostja II osalused järgmiselt: Motogate 42,5%, CS Moonmark 27,5%, Econet 15% ja NEFCO 15%. Järelikult oli kostja VI teadlik, et äriühing ei kuulu äriprojekti lõplike kasusaajate hulka. See teadmine oli kostjal VI olukorras, kus kõik äriühingu sõlmitud ning äriprojekti
2-20-5086 realiseerimiseks vajalikud lepingud on lõpetatud ning tehtud ümber kostja III nimele. Seega pidi kostja VI aru saama, et äriühing jäetakse ärivõimalusest ilma.
18.10.3.Kostja VI oli teadlik, et äriühing jäeti ilma kinnistust. Maakohus on otsuses tuvastanud, et Kunda Linnavalitsus väljastas 11.02.2016 äriühingu taotluses projekteerimistingimused tootmisüksuse rajamiseks Kundasse. Kunda Linnavalitsus palus 15.04.2016 korraldusega volitada äriühingut algatama detailplaneeringu ja keskkonnamõjude hindamise menetluse, mille alusel seatakse krundile ehitusõigus, sh muudetakse maaüksuse sihtotstarvet. Kostja I on 15.09.2017 saatnud kostjale VI edasi kirja sellest, et kostja III (mitte äriühing) osales Maa-ameti korraldatud avalikul enampakkumisel, mille objektiks oli Kunda linn, Jõe tn 18 kinnistu. Kostja I mainib kirjas, et „õnnestus“ (dtl 2819–2820). Seega oli kostja VI teadlik, et kostja I jättis äriühingu ilma kinnistust, mille omandamise tarbeks oli äriühing algatanud detailplaneeringu, hinnanud keskkonnamõjusid jms. Kinnistu oli samuti keskse tähendusega element äriprojekti õnnestumiseks, sest see asus Estonian Celli tehase kõrval, mis teeb Estonian Cellilt ostetud biogaasi tarne väga lihtsaks ja odavaks.
18.10.4.Kostja VI oli teadlik, et äriühing jäeti ilma tulevasest suurkliendist. Äriühing oli Eesti Gaas AS-iga lepingulistes läbirääkimistes. Lepingu järgi pidi Eesti Gaas AS ostma äriühingult biometaani avatud tarne lepingus kokkulepitud tingimustel. Ka kostja VI oli teadlik, et äriühingul ja Eesti Gaas AS-il on selline koostöökavatsus. Kostja I saatis 03.10.2017 kostjale VI e-kirjaga kaks dokumenti. Need olid biometaani ostu-müügilepingu mustand koos lisaga. Seekord oli müügilepingu esemeks, et gaasi ei müü mitte äriühing vaid kostja III. Seega oli kostja VI teadlik, et kostja I tegi biometaani müügilepingu ümber kostja III nimele.
18.10.5.Seega olid kostjal VI olemas tema vastutuse jaatamiseks vajalikud eelteadmised. Kostjal VI puhul tuleb arvestada ka seda, et ta on endine vandeadvokaat ning tegutsenud õigusmaastikul mitukümmend aastat, spetsialiseerudes just energiaõigusele. Kostjal VI on õiguslikku tähendust omavate asjaolude suhtes parem teadmine kui keskmisel isikul, kes ei pruugi oma kaasaaitamistegude õiguslikust tähendusest aru saada.
18.11.Maakohus ei ole kostja VI kaasaaitamistegudele hinnangut andnud.
18.11.1.Kostja VI asus kostjale I kaasabi andma juba alates 2015. a lõpust. Kostja VI saatis Z-ile, ÄÄle ja kostjale I 30.11.2015 kirja vahetult enne advokaadibüroost GLIMSTEDT lahkumist. Kostja VI selgitab oma kirjas, et kinkis oma osaluse nii advokaadibüroos kui ka hagejas kostjale I. Tegelikult pidi kostja VI tagastama osalused võrdeliselt kõigile partneritele, st osalus hagejas tulnuks tagastada advokaadibüroole ning osalus advokaadibüroos võrdeliselt Z-ile, ÄÄle ja kostjale I. Kuna kostja VI kinkis osalused kostjale I, pidi need osalused omakorda tagastama kostja I. Hageja hinnangul tõendab sellisel moel osaluste kinkimine asjaolu, et vähemalt kostjatel I ja VI oli juba 2015. a lõpus plaan hageja teiste kasusaajate arvelt rikastuda. Kostja I neid osalusi ei tagastanud. See asjaolu viitab tõendina kogumis, et kostja VI soovis juba enne hageja ärivõimaluse lõplikku ära võtmist hageja teisi tegelikke kasusaajaid kahjustada.
18.11.2.Kostja VI osales äriprojekti kontsernistruktuuri loomises, asutades kostjate III ja IV osanikuks olevad ühingud. Äriprojekti kontsernistruktuuri loomine võimaldas jätta hageja lõplikud kasusaajad projekti kasusaajate hulgast välja. Täna toimiva biometaani tootmisüksuse omanikuühingu kostja III ja nn operaatorühingu kostja IV omanikering tõendab, et kostja VI osutas ainelist kaasabi äriühingult ära võetud ärivõimaluse realiseerimisel. Vastasel juhul ei oleks kostja VI asutatud ühingud projektis täna osanikud. MoonMark Holding OÜ ja 2M4R Holding OÜ asutamine pidi olema osa konkreetsest kostjat
2-20-5086 teoplaanist ning kostja VI on neid aidanud nende ühingute asutamisel. Läbi nimetatud ühingute loomise sai kostja I suurendada oma osalust hagejale äriühingus kuuluva osaluse arvelt. Seega hõlbustas ühingute asutamine teo lõpuleviimist ning oli üheks eeltingimuseks, et äriühing ärivõimalusest ilma jätta ja see ärivõimalus läbi kostjate III ja IV realiseerida. Eluliselt ei ole usutav, et kostja VI, kes on kursis kogu biometaani projekti ajalooga, struktureerib ja asutab ühingud olemata advokaadina kursis nende asutamise eesmärgiga ja hageja kasusaajate hulgast välja jätmisega. Sellega on tõendatud, et kostja VI on osutanud täideviimisel füüsilist kaasabi.
18.11.3.Kostja VI väited iseenesest tõendavad kaasabi andmist. Kostja VI on väitnud, et ta asutas ühingud riskide maandamiseks ning tal puudus nendega tegelik puutumus. Kostja VI ei ole esitanud usutavat selgitust selle kohta, miks ta oli nõus teadmata riskide maandamiseks asutama enda nimele äriühinguid, millega tal tegelikult puutumust ei ole. Asjaolu, et kostja VI oli valmis riskide maandamiseks äriprojektis osalevaid ühinguid asutama, näitab, et kostja VI on osutanud füüsilist kaasabi, sest ta on aidanud täideviijatel mingeid riske maandada. Kostja VI on tunnistanud riskide maandamisega seda, et ta on aidanud põhitegu soodustada.
18.11.4.Abieluvaralepingu sõlmimise eesmärk oli samuti raskendada võimalikku rahalise nõude esitamist ja muuta see täidetavuse osas perspektiivituks. Seeläbi tugevdas lahusvara vararežiimi valimine kostja I teotahet. Ühtlasi näitab eelnev seda, et kostja VI oli teadlik kostjate kavatsustest, sest kostja I pidi sel moel kostjale VI põhjendama, miks on vähem kui aasta aega hiljem vaja vararežiimi muuta. Maakohus leidis, et abieluvaralepingu sõlmimine ei tõenda õigusvastase teo toimepanemise kokkulepet. Hageja leiab, et üks ei välista teist – kostjate I ja VI soov valida varalahusus saab ühel ajal täita kahte eesmärki. Ühest küljest saab tõesti maandada erinevaid finantsriske seoses projekti ebaõnnestumisega ning sellest tuleneva võimaliku juhatuse liikme vastutusega. Samas ei ole kostja VI esitanud konkreetseid tõendeid, mis riskid kaasnenuks piiratud vastutusega ühingute puhul tema abikaasale füüsilise isikuna. Ausalt ja lojaalselt äri ajavale juhatuse liikmele ei teki isiklikku vastutust. Teisest küljest saab seeläbi teha hagejal oma õiguste kaitsmise keerulisemaks, sest esitades nõude ainult kostja I vastu, on vähem vara, mille arvelt oleks võimalik otsust täita. Tegelikkuses puudusid mõistlikud põhjused, miks oleks pidanud kostjad I ja VI sõlmima abieluvaralepingu. Pigem tõendab vastava lepingu sõlmimine asjaolu, et isikud realiseerisid ühist plaani hageja ärivõimalusest ilma jätmiseks ja perekonna vara suurendamiseks.
18.11.5.Kostja VI kaasamine kirjavahetustesse tõendab, et kostja VI on andnud vähemalt kostjale I nõu teo toimepanemisel. Selliselt osutas kostja VI vaimset kaasabi, sest ta on kostjat I nõustades hõlbustanud teo toimepanemist.
18.11.6.Eelviidatud asjaolud kogumis tõendavad seda, et kostjal VI oli sõlmitud kostjatega I– III õigusvastase teo toimepanemise kokkulepe. Esiteks tõendab kokkuleppe sõlmimist ja rollijaotust asjaolu, et kostja VI on läbivalt olnud kaasatud kostja I äriprojektiga seonduvasse kirjavahetusse. Teiseks on ilmselge, et kostja VI on pannud kaasaaitamisteod toime tahtlusega, sest ettevaatamatusest ei ole võimalik ühinguid asutada ning kokkuleppeid sõlmida.
18.12.Viimaseks märgib hageja, et maakohus võttis ebaõigesti vastu kostja I 08.08.2023 menetlusdokumendi lisana nr 47 LR koostatud asjatundja arvamuse seonduvalt hagejale tekkinud kahju suurusega. Hageja hinnangul on tõend esitatud hilinenult, mistõttu oleks maakohus pidanud keelduma tõendi vastu võtmisest. Tõendi vastuvõtmine iseenesest ei toonud kaasa ebaõiget lahendit, sest metoodilistel põhjustel ei jõudnud maakohus kahju suuruse hindamiseni. Ringkonnakohtul tuleb aga tõend arvestamata jätta juhul, kui
2-20-5086 ringkonnakohus hakkab hindama kahju suurust. Hageja on tõendi hilinenult esitamisele juhtinud tähelepanu nii 10.04.2023 vastuväites kui ka 09.10.2023 kohtuistungil. Seega palub hageja jätta ringkonnakohtul kostja I 08.08.2023 asjatundja arvamuse lahendi tegemisel arvestamata. Vastustajate seisukohad
19.Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
21.Kostja III vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
22.Kostja IV vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
23.Kostja V vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
24.Kostja VI leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd hagi on esitanud vale isik. Kostja VI vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ega pea kaebust tema suhtes õigeks. Menetluskulud palub kostja VI jätta hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse esitanud hageja kanda.
26.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hageja nõue jäeti rahuldamata täielikult, mistõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
27.Hageja nõue rajaneb väidetel, et kostjad I ja II koostöös kostjatega III ja IV suunasid GreenGas Energy ettevalmistatud biometaani tootmise äriprojekti GreenGas Energyst, mille osanik on hageja, kostjatele III ja IV. Kostjad V ja VI on aidanud teistel kostjatel projekti GreenGas Energyst välja viia ja kostjate III ja IV kaudu käivitada. Hageja väitel on kostjad tekitanud oma tegevusega hagejale kui GreenGas Energy osanikule kahju, milleks on hageja osa väärtuse vähenemine GreenGas Energys.
28.Kolleegium käsitleb apellatsioonkaebuse väiteid ning kostjate vastutuse eeldusi üldjoontes vaidlustatud maakohtu otsuse ülesehitust järgides, muutes ja täiendades otsust ulatuses, mis on vajalik eelkõige poolte esitatud väidetele vastamiseks.
29.Maakohus pidas õigesti silmas osaniku ja juhatuse liikme eraldiseisvaid õigussuhteid nii osaühinguga kui ka omavahel ning ka kummagi seadusjärgset vastutust ning leidis õigesti, et kostjate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslik alus on kostjate I ja II suhtes eelkõige TsÜS § 32 ja VÕS § 115. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse
2-20-5086 normide vastu, kui tuvastas kostjate I ja II juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumise. Maakohus tugines seda tehes nii asjaoludele, mille üle pooltel vaidlust ei olnud, kui ka asjaoludele, mille maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel ja seostas oma järeldused asjas esitatud tõenditega.
29.1.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse p-des 44–48 ja 52–54 tuvastatud asjaoludest saab kokkuvõtlikult järeldada, et kostja I äriprojekti sisulise juhina ja GreenGas Energy juhatuse liikmena algatas ning suunas tegevused, millega äriühingu kaudu arendatud biometaani tootmise projekt viidi välja ning asuti seda realiseerima kostjate III ja IV kaudu, kasutades seejuures GreenGas Energy tehtud ettevalmistusi (sh GreenGas Energy esindamiseks volituste andmine viisil, mis võimaldas lepinguliste suhete ümbervormistamist, äriühingu nimel sõlmitud lepingute lõpetamine ning samasisuliste lepingute sõlmimine juba kostja III nimel, projekti finantseerimise korraldamine ning tootmisüksuse rajamise ettevalmistamises osalemine kostjate III ja IV kaudu, projekti realiseerimisel GreenGas Energy nimel tehtud ettevalmistuste vastusooritusteta kasutamine jms). Kostja II osas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tegi ta konkreetseid toiminguid ja tehinguid, mille tulemusena muutus GreenGas Energy jaoks projekti jätkamine võimatuks ning projekt viidi lõplikult üle kostjatesse III ja IV (sh kostja III nimel liitumistaotluse esitamine, GreenGas Energy nimel sõlmitud tooraine ostulepingu lõpetamise allkirjastamine, samasisulise lepingu kostja III nimel sõlmimine, osalemine tootmisseadme müügi- ja paigalduslepingu vormistamises kostja III nimele, kostja III nimel kinnistu omandamise lepingu sõlmimine jms).
29.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaolude põhjal on kostjate I ja II tegevus kvalifitseeritav nende lojaalsuskohustuse olulise rikkumisena hageja suhtes arvestades, et kostjate I ja II tegevuse tulemusena jäi hageja vastusoorituseta ilma võimalusest käivitada biometaani tootmise äri GreenGas Energy kaudu ning see rikkumine ei ole vabandatav. Maakohus on oma seisukohta ammendavalt põhjendanud ning maakohtu põhjendused on jälgitavad ja arusaadavad (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu järeldusega, et kostjad I ja II tuleb lugeda hageja kui osaniku suhtes lojaalsuskohustust rikkunuks, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele kostjate I ja II esitatud vastuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.2.1.Kolleegium ei nõustu kostjate I ja II väitega, et maakohus on meelevaldselt samastanud juhatuse liikme ja ühingu vahelise lojaalsuskohustuse osanikevahelise lojaalsuskohustusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses asjas juhatuse liikme kohustust tuletatud osanikevahelisest õigussuhtest ega seda sellega samastatud. Õige on, et osaühingu juhatuse liige on seadusjärgses õigussuhtes (ametisuhtes) eelkõige osaühinguga ning vastutab enda ja osaühingu sisesuhtest tulenevate juhatuse liikme kohustuste rikkumise korral eelkõige osaühingu ees viimasele oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (ÄS § 187). Osaühingu juhatuse liige on seadusjärgses õigussuhtes aga ka osanikega ning võib vastutada erandjuhtudel ka otse osaniku ees, sh kui seadusest tuleneb vastav erisäte või, kui juhatuse liige rikub kohustust järgida osaniku ja juhatuse liikme vahelises suhtes hea usu põhimõtet ja kohustust arvestada üksteise õigustatud huve (TsÜS § 32) (vt K. Saare jt, Ühinguõigus I. Kapitaliühingud (2015), än 506, 867–868). TsÜS §-st 32 tuleneb juriidilise isiku organi liikmete üldine lojaalsuskohustus, mille sisuks on kohustus tegutseda juriidilise isiku ja teiste liikmete õigustatud huve arvestavalt ning hoiduda nende kahjustamisest. Nimetatud kohustus ei piirdu üksnes sama organi liikmete omavahelise
2-20-5086 suhtega, vaid hõlmab ka erinevate organite liikmete vahelisi suhteid, sh juriidilise isiku liikme ja juhtorgani liikme vahelist suhet, nagu leidis õigesti ka maakohus.
29.2.2.Õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadest saab järeldada, et TsÜS §-st 32 tuleneva lojaalsuskohustuse intensiivsus ja konkreetne sisu sõltuvad konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest ning eeskätt isiku mõjust juriidilise isiku juhtimisele (vrdl K. Saare, Kapitaliühingu kõrgeima otsustustasandi liikmete lojaalsuskohustus. Juridica 8/2022, lk 600). Eelnevat arvestades ei ole määrav, et Riigikohtu 26.04.2023 otsuses nr 2-20-17189 käsitleti osanikevahelist lojaalsuskohustust, sest viidatud lahendis väljendatud põhimõte – keeld kahjustada ühingu teise liikme õigustatud huve tuleneb TsÜS §-st 32 ning ei ole piiratud üksnes osanikevaheliste suhetega ning ei tähenda, et samade faktiliste asjaolude pinnalt ei võiks paralleelselt tõusetuda ka küsimus juhatuse liikme kohustuste rikkumisest ühingu ees. Maakohus on seda põhimõtet õigesti kohaldanud olukorras, kus juhatuse liige oma ametipositsiooni kaudu mõjutab osanike õigustatud huve.
29.2.3.Käesolevas asjas on tuvastatud, et GreenGas Energys ettevalmistatud biometaani tootmise projekt kujutas endast ühingule omistatavat ärivõimalust. Samuti järeldub tuvastatud asjaoludest, et kostjad I ja II suunasid nimetatud projekti realiseerimise GreenGas OÜ-le ja ROHEGAAS OÜ-le, jättes GreenGas Energy ning selle kaudu ka hageja projekti teostamisest kõrvale. Seega kasutasid kostjad I ja II juhatuse liikmetena oma positsiooni viisil, mis võimaldas neil suunata ühingule omistatava ärivõimaluse enda kontrollitavatesse äriühingutesse, välistades sellega ühingu projekti realiseerimisest ja seeläbi ka teised osanikud ühingu kaudu tekkivast majanduslikust kasust. Kolleegium leiab, et TsÜS §-st 32 tulenev lojaalsuskohustus hõlmab ka kohustust hoiduda tegevusest, mille tulemusena suunatakse juriidilisele isikule omistatav ärivõimalus ühe liikme või seotud isiku huvides teiste liikmete arvel. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatut, et kostja I oli äriprojekti tegevjuht, projekti elluviimine toimus tema kontrolli all ning ta andis korduvalt koosolekutel hageja lõplikele kasusaajatele (advokaadibüroo partnerid) ülevaateid projekti arengust, mis võimaldavad üheselt järeldada, et kostja I oli GreenGas Energy võtmeisik. Arvestades, et kostja I oli GreenGas Energy võtmeisik, kelle käes oli ärivõimaluse edasise arengu faktiline kontroll ja võimalus seda suunata, kaasnes sellega ka kõrgendatud kohustus hoiduda tegevusest, mis kahjustab teiste liikmete õigustatud huve. Eelnevat arvestades ei ole põhjendatud kostjate väide, et kohus on meelevaldselt tuletanud juhatuse liikme kohustuse või samastanud erinevaid lojaalsuskohustusi. Maakohus on õigesti lähtunud TsÜS §-st 32 kui juriidilise isiku siseseid suhteid reguleerivast üldnormist ning kvalifitseerinud kostjate I ja II tegevuse selle sätte rikkumisena arvestades, et kostjad I ja II kasutasid äriühinguga seotud ärivõimalust viisil, mis ei olnud kooskõlas teiste osanike õigustatud huvidega ning mille tulemusena jäi hageja selle ärivõimaluse realiseerimisest kõrvale.
29.3.Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväitega, et ka juhul kui leida, et juhatuse liikme ja osaniku vahel esineb TsÜS §-st 32 tulenev lojaalsuskohustus, mida kostja saanuks rikkuda, ei esinenud sellist rikkumist, sest GreenGas Energyle ei kuulunud 2016. a lõpu seisuga reaalset ärivõimalust. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda see, et ühingul ei olnud vaidlusaluse projekti realiseerimiseks veel tagatud finantseerimist, toimivat meeskonda või muid vajalikke tingimusi, ärivõimaluse puudumist. Ärivõimalus ei eelda kolleegiumi hinnangul täielikku realiseerimisvalmidust, vaid on käsitatav majandusliku võimalusena, mille realiseerimine eeldab edasist arendustegevust. Kuigi Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid, on siinsel juhul Riigikohtu järeldused asjakohased arvestades, et need põhinevad alama astme kohtute
2-20-5086 poolt tuvastatud asjaoludel ja annavad hinnangu nende õiguslikule tähendusele. Nimelt on Riigikohus siinse juhtumi asjaoludel selgitanud, et vaidlusalune biometaani tootmisega seotud ärivõimalus oli omistatav GreenGas Energyle sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu (RKTKo 26.04.2023, 2-20-17189, p 22, dtl 4341-4356). Asjaolu, et projekti realiseerimiseks vajalikud ressursid ja struktuur kujunesid hiljem teise äriühingu kaudu, ei välista ärivõimaluse varasemat omistatavust GreenGas Energyle, vaid kinnitab, et tegemist oli arendatava ja realiseeritava majandusliku võimalusega, mille üle otsustamine kuulus algselt äriühingu juhtorgani pädevusse. Sellest järeldub, et ärivõimaluse väljaviimine äriühingust võib kujutada endast lojaalsuskohustuse olulist rikkumist.
29.4.Kostja I viitab apellatsioonkaebuse vastuses menetluses läbivalt esitatud vastuväitele, et isegi juhul, kui hageja esitatud asjaolud lugeda tõendatuks, on tema vastutus välistatud, kuna 2016. a detsembris tegid GreenGas Energy osanikud otsuse lõpetada viimase ja Estonian Celli vahel sõlmitud biogaasi müügilepingu (TsÜS § 37 lg 1 ls 2). Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt jättis maakohus kostja esitatud 14.12.2016 ja 16.12.2016 üldkoosolekute otsused nende ehtsuse vaidlustamise tõttu TsMS § 277 lg 4 ls 1 alusel arvestamata.
29.4.1.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja I esitatud 14.12.2016 ja 16.12.2016 GreenGas Energy üldkoosolekute otsuseid saab tõenditena arvestamata jätta TsMS § 277 lg 4 alusel. Hageja väitel on üldkoosoleku otsuste protokollid võltsitud, kuna dokumentidel puudub kuupäev ning väidetud ajal otsuseid ei tehtud. Kolleegium leiab, et pelgalt kuupäeva puudumine otsuste protokollidel ei võimalda järeldada, et dokumendid on võltsitud. Dokumentide dateerimata jätmine ei tähenda, et dokument ei pärineks selle väidetavalt koostajalt või, et seda oleks tehniliselt moonutatud. Samas vähendab kuupäeva puudumine dokumendi usaldusväärsust, kuna ei võimalda üheselt tuvastada selle koostamise aega ega seost teiste asjas esitatud asjaoludega. Arvestades lisaks, et dokument on allkirjastatud menetlusosalise poolt, kellel on otsene huvi vaidluse lahendamise tulemuse suhtes, tuleb nende tõendite usaldusväärsust hinnata kriitiliselt. Eelnevast tulenevalt ei ole alust lugeda nimetatud dokumente võltsituks, kuid need on ilmselt ebausaldusväärsed, et nende alusel teha kindlaid järeldusi väidetud otsuste tegemise aja või sisu kohta, mistõttu jätab ringkonnakohus need arvestamata TsMS § 238 lg 5 ls 2 alusel.
29.4.2.Ka juhul, kui pidada tõendeid usaldusväärseteks, ei tulene ringkonnakohtu hinnangul vaidlusaluse otsuse sisust, et osanikud oleksid andnud nõusoleku ärivõimaluse suunamiseks teise äriühingu kontrolli alla või sellest tekkiva väärtuse väljaviimiseks ühingust ega seda, et selline otsus oleks eelnenud kostjatele etteheidetud tegudele. Otsus GreenGas Energy ja Estonian Celli vahelise biogaasi ostu-müügilepingu lõpetamise kohta ei ole samastatav nõusolekuga kasutada sama ärivõimalust teises äriühingus ilma ühingu osaluseta ning ei välista juhatuse liikmete kohustust hoiduda tegevusest, millega ühingule omistatav ärivõimalus suunatakse teise äriühingusse viisil, mis kahjustab teiste osanike õigustatud huve. Seetõttu ei saa järeldada, et kostja tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku õiguspärasele otsusele TsÜS § 37 lg 1 mõttes ning see välistaks tuvastatud rikkumise.
29.5.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et osanik on eraldiseisvas seadusjärgses õigussuhtes nii teiste osanikega kui ka osaühinguga ning osaniku kahju hüvitamise nõude teise osaniku vastu õiguslik alus saab olla ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1. Samuti leidis maakohus õigesti, et VÕS § 115 lg 1 järgi peab osanik, kelle vastu selline kahju hüvitamise nõue esitatakse, olema rikkunud mingit oma kohustust teiste osanike suhtes ning osaniku seadusest tulenevat õigussuhet nii osaühingu kui ka teiste osanikega reguleerib muu hulgas ka TsÜS § 32. Kolleegium on nõustunud maakohtu järeldustega selles osas, et kostjad I ja II on
2-20-5086 juhatuse liikmetena toime pannud tegusid, mis kujutavad endast lojaalsuskohustuse rikkumist, mh suunates GreenGas Energy ärivõimalust väljapoole ühingut ning välistades sellega teised osanikud sellest tekkivast majanduslikust väärtusest. Kuivõrd nimetatud tegevus pandi toime kostja III juhatuse liikmete poolt nende ametiseisundis, tuleb see TsÜS § 31 lg 5 kohaselt lugeda juriidilise isiku tegevuseks, nagu leidis õigesti maakohus. Sellest tulenevalt tuleb ka juhatuse liikmete poolt toime pandud lojaalsuskohustuse rikkumine omistada kostjale III. Kuna nimetatud tegevuse tulemusena suunati ühingule omistatav ärivõimalus kostja III kontrolli alla ning hageja jäeti selle realiseerimisest kõrvale, on tegemist ka kostja III tegevusega, millega kahjustati hageja kui osaniku õigustatud huve. Seega arvestades, et juhatuse liikmete tegevus on juriidilisele isikule omistatav ning selle tegevuse sisu kujutab endast TsÜS § 32 tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumist, on põhjendatud maakohtu järeldus, et ka kostja III on rikkunud oma kohustusi hageja kui teise osaniku suhtes. Kuivõrd kostjate I ja II tahtlik tegevus on TsÜS § 31 lg 5 kohaselt omistatav kostjale III, tuleb ka kostja III tegevus kvalifitseerida tahtlikuks rikkumiseks.
29.6.Kolleegium nõustub kostjaga III, et juhatuse liikme ja osaniku positsioone tuleb õiguslikult eristada ning juhatuse liikme tegevust ei saa automaatselt samastada osaniku tegevusega. Sellest ei tulene siiski, et juhatuse liikme kaudu teostatud tegevus ei võiks kaasa tuua juriidilise isiku vastutust osanikevahelises õigussuhtes. Siinses asjas ei seisne rikkumise etteheide selles, et kostja III kui osanik ei järginud oma kohustusi osanike otsuste tegemisel, vaid et kostja III kaudu realiseeriti ärivõimalus viisil, mis välistas teised osanikud sellest tekkivast majanduslikust väärtusest. Kuna kostjate I ja II tegevus juhatuse liikmetena on TsÜS § 31 lg 5 kohaselt omistatav kostjale III, tuleb ka ärivõimaluse väljaviimine ja selle realiseerimine lugeda kostja III tegevuseks.
29.7.Kolleegium märkis eelnevalt, et ärivõimaluse olemasolu ja omistatavus ei sõltu selle täielikust realiseerimisvalmidusest ega sellest, kas ühingul oli võimalik projekt iseseisvalt ellu viia, vaid sellest, kas tegemist oli ühingu kaudu kujundatava ja kontrollitava majandusliku võimalusega. Sellest lähtudes ei ole käesolevas asjas määrav, kas GreenGas Energyl oli tegelikult võimalik biometaani tootmise projekt lõpule viia. Samuti jättis ringkonnakohus kostja esitatud GreenGas Energy üldkoosoleku protokollid TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata kui ilmselt ebausaldusväärsed ning jääb seisukohale, et ka nende sisust ei nähtu, et osanikud oleksid andnud nõusoleku äriprojekti väljaviimiseks ühingust ja selle realiseerimiseks kostja III kaudu.
29.8.Kolleegium märgib, et äriregistri andmetel on 17.12.2024 tehtud kanne, millega kostja IV on ühendamise tulemusel registrist kustutatud ning ühendatud kostjaga III. ÄS § 391 lg 4 ls 1 järgi läheb ühinemisel ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule. Sellest tulenevalt on kostja III kostja IV üldõigusjärglane. Tulenevalt kostjate ühinemisest ning kostja IV äriregistrist kustutamisest oli tegemist omakorda menetlusõigusjärglusega TsMS § 209 lg 1 mõttes. Kuna kostja IV oli aga juba menetlusse kostjana kaasatud, puudub vajadus asendada kostjat IV kostjaga III. Seetõttu ei mõjuta kostja IV registrist kustutamine vaidluse lahendamist sisuliselt, vaid tema menetluslik positsioon läheb üle kostjale III.
29.9.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja IV tegevus on kvalifitseeritav kaasaaitamisena VÕS § 1045 lg 4 tähenduses. Maakohus tuvastas, et kostjad I ja II rikkusid oma tegevusega (ärivõimaluse väljaviimine GreenGas Energyst kostjatele III ja IV ilma GreenGas Energy ja hageja nõusolekuta) seadusest tulenevat kohustust, ning kolleegium nõustub maakohtuga, et nende tegevus vastab alternatiivselt ka tahtliku heade kommete vastase teo koosseisule VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Seega on tuvastatud õigusvastane
2-20-5086 põhitegu. Vastavalt VÕS § 1045 lg-le 4 loetakse kahju tekitajaks ka isik, kes aitab sellise teo toimepanemisele kaasa. Maakohus viitab õigesti õiguskirjanduse ja kohtupraktika seisukohtadele, mille kohaselt eeldab delikti toimepanemisele kaasaaitamine VÕS § 1045 lg 4 tähenduses isikutevahelist kooskõlastatud tegutsemist, mis väljendub vähemalt ühises arusaamas õigusvastase teo toimepanemisest ja selles osalejate rollidest (vt VÕS IV komm (2020), § 1045, p 3.11). Kaasaaitamine võib seisneda nii ainelises kui ka muus toetavas tegevuses, mis mõjutab põhjusliku seose ahela arengut ja soodustab õigusvastase teo realiseerimist (vt RKKKo 23.11.2009, 3-1-1-97-09, p 7.3; RKKKo 30.06.2016, 3-1-1-54-16, p 17). Kaasaaitaja vastutus eeldab nn kahekordset tahtlust: esiteks peab ta vähemalt kaudse tahtluse vormis möönma oma kaasaaitamisteo toimepanemist ning teiseks peab tema tahtlus hõlmama ka põhiteo toimepanemist selle olulises ebaõigussisus (vt sama lahend, p 20). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja IV vastutuse hindamisel kaasaaitajana tuleb vaadelda kostjate I ja II tegevust tervikuna alates 2016. a sügisest, mil kostjad I ja II alustasid tuvastatud asjaolude kohaselt hiljemalt 2016. a oktoobris tegevustega, mille eesmärgiks oli biometaani tootmisüksuse rajamise projekti väljaviimine GreenGas Energyst. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid, et kostja IV asutati 13.11.2017, misjärel sõlmiti kostja IV ja Eesti Gaas vahel 14.11.2017 biometaani avatud tarne leping, kostja III ja IV vahel 23.11.2017 biometaani tootmisseadmete ja rajatiste kasutusleping ning kostja IV ja Swedbank AS vahel 28.11.2017 garantiileping. Seega järgnes kostja IV asutamisele vahetult mitme projekti realiseerimiseks vältimatult vajaliku lepingu sõlmimine kolmandate isikutega. Nende tehingute tegemine võimaldas biometaani tootmise käivitamise väljaspool GreenGas Energyt kostjate III ja IV kaudu. Kostjat IV esindasid kõigi nimetatud lepingute sõlmimisel kostjad I või II, mistõttu tuleb nende teadmine ja tegevus omistada kostjale IV (TsÜS § 31 lg 5). Seda arvestades ei ole kostja IV ringkonnakohtu arvates käsitatav neutraalse turuosalisena, vaid kostja IV kaudu realiseeriti varasemalt kujundatud tegevusplaan. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et kostja IV kaudu sõlmitud lepingud olid objektiivselt vajalikud projekti käivitamiseks, saab järeldada, et kostja IV tegevus soodustas õigusvastase teo realiseerimist (projekti väljaviimist GreenGas Energyst ja selle realiseerimist teises äriühingus). Seega on kostja IV tegevus käsitatav füüsilise (ainelise) kaasaaitamisena, nagu leidis õigesti maakohus. Kuivõrd kostjad I ja II tegutsesid teadlikult eesmärgiga viia projekt GreenGas Energyst välja ning esindasid samal ajal kostjat IV, saab järeldada, et ka kostjal IV oli vähemalt kaudne tahtlus nii kaasaaitamisteo toimepanemiseks kui ka põhiteo realiseerimiseks selle olulises ebaõigussisus (st pidi mõistma ja möönma tegevuse õigusvastast olemust, mis teeb põhiteo deliktiks). Eeltoodust tulenevalt on täidetud kaasaaitamise eeldused VÕS § 1045 lg 4 tähenduses.
30.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja V tegevus ei ole kvalifitseeritav kaasaaitamisena VÕS § 1045 lg 4 mõttes ja järgib selles osas vaidlustatud otsuse vastavaid põhjendusi neid kordamata. Kuigi hageja väidab, et kostja V oli teadlik kostjate I–III tegevusest ning andis projektiga seoses rahalisi vahendeid, leidis maakohus kostjaga V peetud kirjavahetuse (V kd, tl 139; VIII kd, tl 22c; X kd, tl 167) ja ka kostja I vande all antud seletuse alusel õigesti, et tõenditest nähtuvalt ei saa järeldada pooltevahelist kokkulepet õigusvastase teo toimepanemiseks ega rollijaotuse määramist selle realiseerimiseks. Seejuures leidis maakohus õigesti, et kostja I ütlused eeltoodud osas riimuvad teiste tõenditega ja on usaldusväärsed.
30.1.Kokkuvõtlikult ei eksinud maakohus, kui leidis, et tõenditest nähtuvalt toimus kostja V kaasamine projekti investori otsimise kontekstis ning temaga peeti eraldi läbirääkimisi, mis ei vastaks olukorrale, kui kostjate I, II, III ja V vahel olnuks eelnev kokkulepe. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja V veenmine projektiga liitumiseks ei oma tähendust kokkuleppe olemasolu hindamisel. Võib nõustuda, et teoreetiliselt ei ole välistatud, et investori
2-20-5086 kaasamisele eelneb või järgneb kokkulepe õigusvastase teo toimepanemiseks, kuid siinses asjas ei ole tõendatud, et selline kokkulepe tegelikult sõlmiti.
30.2.Hageja heidab maakohtule ette, et kohus on jätnud otsuses sisuliselt analüüsimata 19.09.2017 notariaalselt tõestatud kostja III osa müügilepingus sisaldunud p-i 1.4.29 (dtl 2851-2852), milles müüjad kinnitasid, et äriühing on andnud üle kostjale III kõik õigused ja nõuded, mis tal tekkisid seoses tema poolt biometaani vääristamise projekti alustamisega ning äriühing ei oma sellest tulenevalt kostja III vastu nõudeid. Hageja viidatud tõendist (dtl 28512852, VIII tl 71c, 71c p) nähtub vastav kinnitus p-s 1.4.30, mille järgi on GreenGas Energy andnud kostjale III (GreenGas OÜ) üle kõik õigused ja nõuded, mis tal tekkisid seoses tema poolt biometaani vääristamise projekti alustamisega ning GreenGas Energy ei oma sellest tulenevalt kostja III vastu mistahes nõudeid, va kostjale III antud lühiajalise laenu tagastamise ja kostja III huvides tehtud kulutuste hüvitamise nõue summas 14 109,45 eurot, millele maakohus ka viitas. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu lepingus antud kinnitusest, et kostjale V oleks avaldatud teavet GreenGas Energyle omistatava ärivõimaluse võimalikust õigusvastasest väljaviimisest. Lepingu sõnastusest saab järeldada, et GreenGas Energy on andnud projektiga seotud õigused ja nõuded kostjale III üle ilma GreenGas Energy või selle osanike vahelise vaidluseta. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad osundatud tõendid, et kostja V käsitas oma rolli projektis investeerimisotsusena ning tal puudus teadmine varasemast õigusvastasest tegevusest.
30.3.Samuti ei saa kostja V tegevust käsitada kaasaaitamisena üksnes põhjusel, et kostjale V kuuluv Millfield OÜ omandas kostja III 33,33% suuruse osaluse 500 000 euro eest ja, et lepingu p 3.4 kohaselt tuli kasutada ostuhinda sihtotstarbeliselt gaasi väärindamise tootmisüksuse projekteerimise ja ehituse, seadmete soetamise ning kinnistu omandamise otseste kulude katteks. Samuti andis Millfield OÜ lepingu p 3.9 alusel kostjale III laenu 370 000 eurot. Kaasaaitamine eeldab, et isiku tegevus on objektiivselt suunatud õigusvastase teo toimepanemise toetamisele, kuid käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kostja V ühingu investeering oleks olnud suunatud GreenGas Energyst ärivõimaluse väljaviimisele. Erinevalt kostjast IV, kelle kaudu tehti projekti elluviimiseks vajalikud tehingud ning kelle tegevus oli vahetult seotud õigusvastase teo realiseerimisega, piirdus kostja V roll investori positsiooniga. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus põhjendatult, et täidetud ei ole kaasaaitamise eeldused VÕS § 1045 lg 4 tähenduses ning hagi tuleb kostja V suhtes jätta rahuldamata.
31.Kostja VI osas leiab ringkonnakohus esmalt, et tema taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest TsMS § 643 lg 1 ei võimalda jätta apellatsioonkaebust läbi vaatamata põhjusel, et kaebuse väidete õigsust eeldades ei saaks seda ilmselt rahuldada (TsMS § 637 lg 1 p 6). TsMS § 637 lg 1 p 6 ei ole erinevalt nt TsMS § 637 lg 1 p-st 2 kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise absoluutne alus, vaid see annab võimaluse menetlusökonoomia eesmärgil jätta menetlusse võtmata ilmselt perspektiivitu kaebuse (vt ka TrtRnKo 09.11.2023, 2-19-12821, p 11 ja TsMS III komm (2018), § 643, p 3.1, b).
32.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja VI vastutus kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 alusel ei ole tõendatud ning vaidlustatud otsuse vastavate põhjendustega neid kordamata. Asjaolust, et kostja VI oli kostja I abikaasana teadlik viimase tegevusest energiavaldkonnas ning biometaani tootmise projektiga seotud plaanidest, ei saa veel järeldada kokkuleppe olemasolu õigusvastase teo toimepanemiseks ega kostja VI osalemist sellise teo realiseerimisel. Maakohus leidis õigesti, et abikaasad on kursis teineteise tööalase tegevuse ja ettevõtmistega ning üksnes selline teadlikkus ei anna alust käsitada isikut kaasaaitajana deliktiõiguslikus tähenduses.
2-20-5086
32.1.Hageja viitab sellele, et kostja VI osales projekti kontsernistruktuuri loomises, asutades äriühinguid, millest said hiljem kostjate III ja IV osanikud. Ainuüksi äriühingute asutamine ega osaluste omamine äriühingutes ei ole siiski käsitatav õigusvastase teo toimepanemisele kaasaaitamisena. Samuti ei võimalda asjaolu, et äriühingute struktuur võis muuta hageja jaoks oma õiguste kaitsmise keerukamaks järeldada, et kostja VI osales teadlikult õigusvastase teo toimepanemises.
32.2.Kolleegium ei nõustu ka hageja käsitlusega, mille kohaselt tõendaks abieluvaralepingu sõlmimine kaasaaitamist õigusvastase teo toimepanemisele arvestades, et varalahususe varasuhte valimine on õiguskorras lubatud ning tõendatud ei ole, et abieluvaralepingu sõlmimise tegelik eesmärk oleks olnud GreenGas Energy võimalike nõuete maksmapaneku takistamine.
32.3.Samuti ei võimalda kostja VI kaasamine projektiga seotud kirjavahetusse, järeldada tema osalemist õigusvastase teo toimepanemises. Ainuüksi asjaolu, et kostja I hoidis oma abikaasat kursis projekti edenemise või sellega seotud küsimustega, ei tõenda iseenesest nõuannete andmist õigusvastase teo toimepanemiseks ega rollijaotuse olemasolu väidetava kokkuleppe raames.
32.4.Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinses asjas ei nähtu tõenditest veenvalt, et kostja VI oleks teadlikult soovinud või möönnud GreenGas Energyle omistatava ärivõimaluse õigusvastast väljaviimist ja osalenud sellise eesmärgi realiseerimisel viisil, mis võimaldaks teda käsitada kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 tähenduses.
33.Kuigi kostjad I–IV ei nõustu vastuses apellatsioonkaebusele täielikult maakohtuga selles, et nad rikkusid hageja suhtes oma kohustusi, ning hageja leiab endiselt, et vastutavad on ka kostjad V ja VI, on pooled üksmeelel, et apellatsioonimenetluses on keskseks küsimuseks, kas kostjatele etteheidetava tegevuse tagajärjel tekkis hagejale õiguslikult hüvitatav kahju. Seega vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses eeskätt selle üle, kas kostjate rikkumise tagajärjel tekkis hagejale tema nõutav kahju.
33.1.Maakohus on õigesti märkinud, et hageja väitel on kostjate I–IV tegevusega põhjustatud kahjuks, mida hageja nõuab, temale kuuluva GreenGas Energy osa väärtuse vähenemine. Kui GreenGas Energy oleks biometaani tootmisüksuse rajanud, siis oleks GreenGas Energy väärtus olnud hageja väitel 8 749 905 eurot ning hagejale kuuluva osa väärtus olnuks 3 062 467 eurot või alternatiivselt 1 862 047,02 eurot. Kostjate I–IV tegevuse tõttu on GreenGas Energy muutunud väärtusetuks. Seega on väärtusetu (0 eurot) ka hagejale kuuluv osa äriühingus.
33.2.Eelnevast lähtudes käsitab hageja kolleegiumi hinnangul nõutava kahjuna temal tekkinud otsest varalist kahju VÕS § 128 lg 2 tähenduses, mis seisneb talle kuuluva 35% osaluse väärtuse vähenemises GreenGas Energys, sest enne kostjate õigusvastast käitumist omas see osa väidetavalt tegelikku majanduslikku väärtust arvestades, et äriühingul oli ärivõimalus biometaani tootmise valdkonnas. Kuna kostjate I-IV tegevuse tulemusena viidi see ärivõimalus GreenGas Energyst välja ning realiseeriti teistes äriühingutes ilma hageja osaluseta, siis jäi GreenGas Energy sisuliselt majandustegevuseta ning hageja osa kaotas oma väärtuse.
33.2.1.Hageja käsitluse kohaselt tuleb seega rikkumise tagajärjel tekkinud kahju omistada temale kui osanikule mitte üksnes GreenGas Energyle ning osa väärtuse vähenemine kujutab endast osanikule otseselt tekitatud kahju. Kolleegium ei nõustu hagejaga ja leiab, et õige on
2-20-5086 maakohtu järeldus, et kuna siinsel juhul ei ole nõutav kahju põhjustatud hagejale, vaid GreenGas Energyle, ei ole kahju hüvitamise nõude eeldus (VÕS § 115 lg 1) täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt I–IV kahju hüvitamist, kuigi kostjate I, II ja III tegevust on ülalmärgitust tulenevalt hinnatud TsÜS § 32 kohustuse rikkumisena, mis on hinnatav hagejale kahju õigusvastase tekitamisena läbi heade kommete vastase tahtliku käitumise (VÕS § 1045 lg 1 p 8) ja kostja IV tegevust VÕS § 1045 lg 4 alusel.
34.Ringkonnakohtu hinnangul saab osanikule tekitatud otsese kahjuga tegemist olla juhul, kui rikkumine kahjustab vahetult osanikule endale kuuluvat individuaalset varalist õigust, mitte esmalt ühingu vara. Seetõttu ei ole osanikule otsest kahju tekitatud olukorras, kus osaniku väidetav kahju seisneb üksnes tema osa väärtuse vähenemises, mis tuleneb ühingule tekitatud kahjust. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
34.1.Hageja seostab talle väidetavalt tekkinud kahju sellega, et GreenGas Energy jäi ilma biometaani tootmise projektist ja selle realiseerimise võimalusest. Olukorras, kus ärivõimaluse realiseerimise tulemus oleks pidanud kajastuma esmalt GreenGas Energy varas ja majandustulemustes, puudutab sellise ärivõimaluse kaotus esmalt ühingut ennast. Seega kaotas talle omistatava ärivõimaluse, tekkida võivad tulevased rahavood ning võimaluse teenida projektist tulevikus tulu ja kasvatada selle kaudu oma ettevõtte väärtust GreenGas Energy mitte tema osanik. Arvestades, et äriühingu osa väärtus sõltub ühingu varalisest seisundist, saab osa väärtuse vähenemine väljenduda olukorras, kus äriühing jääb ärivõimalusest ja seetõttu tulevastest rahavoogudest jms, esmalt äriühingu enda väärtuse vähenemises.
34.2.Hageja ei väida, et biometaani tootmise projekt või sellest tekkiv tulu oleks pidanud kuuluma talle isiklikult väljaspool tema osalust GreenGas Energys. Vastupidi, ka hageja käsitluse kohaselt pidi projekt realiseeruma GreenGas Energy kaudu ning võimalik majanduslik kasu oleks esmalt kuulunud äriühingule. Sellest tulenevalt ei seisne hageja väidetav kahju talle vahetult kuuluva vara kaotuses, vaid asjaolus, et GreenGas Energy ettevõtte väärtus väidetavalt vähenes või jäi suurenemata, millest tulenevalt väheneb hagejale kuuluva osa väärtus, mil võimalik majanduslik mõju avaldub osanike tasandil. Seega sõltub hageja väidetav kahju täielikult sellest, milline oleks olnud GreenGas Energy väärtus ilma etteheidetud tegevuseta. Kolleegium leiab, et seetõttu ei kujuta osa väärtuse vähenemine endast eraldiseisvat otsest kahju osanikule, vaid GreenGas Energyle tekkinud kahju kaudset tagajärge.
34.3.Eeltoodut kinnitab ka hageja esitatud riiklikult tunnustatud finantseksperdi dr Janno Järve eksperdiarvamus, mille metoodika ja üldise lähenemise kirjelduse kohaselt on GreenGas Energy majandustegevuse ülevõtmisest tekkinud kahju GreenGas Energy osanikele võrdne majandusliku kasuga, mida äriühing oleks teeninud, kui ettevalmistatud äriplaan oleks ellu rakendatud ühingus. Hageja osalus GreenGas Energys on 35% osakapitalist, seega on hagejale tekkinud kahju võrdne 35% sellest summast (22.09.2023 täiendavas hinnangus toodi erisusena hinnangu väärtuspäev varasemaks ja arvestati tootmiskuludes NaOH kuluga [dtl 3684jj]). Teisisõnu väljendudes on tekkinud kahju võrdne hagejale kuulunud GreenGas Energy osa väärtuse vähenemisega (dtl 184 jj, I kd tl 100-111). Arvamusest nähtuvalt lähtub ekspert kahju määratlemisel sellest, et esmalt tuleb kindlaks teha majanduslik kasu, mida GreenGas Energy oleks teeninud juhul, kui biometaani tootmise projekt oleks realiseeritud GreenGas Energy kaudu (leitakse biometaani tootmise projekti kaudu äriühingule tekkinud ja tulevikus tekkida võivad rahavood ning nende diskonteeritud nüüdisväärtus, millest lahutatakse projekti käivitamiseks vajalik omakapitali investeering). Alles seejärel määratakse hageja väidetav kahju proportsionaalse osana sellest summast vastavalt hageja osalusele
2-20-5086 äriühingus (tuletatakse osanikele kuuluvate osade väärtus). Seega ei käsitle ekspert hageja kahjuna hagejale vahetult kuulunud vara kaotust, vaid esmalt GreenGas Energyle tekkida võinud ettevõtte tulevaste rahavoogude ja ettevõtte väärtuse vähenemist, mille majanduslik mõju kandub edasi osaniku tasandile tema osa väärtuse kaudu. Eelnevat arvestades lähtub ka hageja enda kahjukäsitlus eeldusest, et varaline väärtus oleks tekkinud esmalt GreenGas Energyle, mis näitab, et osaniku kahju ei ole iseseisev, vaid tuletatud äriühingu väidetavast kahjust. Hageja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejal oli iseseisev õigus osaleda vaidlusaluses projektis nt lepingu poolena või oleks pidanud kuuluma talle väljaspool GreenGas Energyt.
34.4.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et Riigikohtu 31.03.2010 otsusest asjas 3-2-1-7-10 järeldub, et igal juhul on olukorras, kus äriühingule tekitatud kahju vähendab ühtlasi osaluste väärtust, osanikul otsenõue kahju hüvitamiseks. Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et ÄS § 403 lg 6 kujutab endast erisätet, mis võimaldab aktsionäril teatud juhtudel nõuda kahju hüvitamist otse endale olukorras, kus aktsionäri osalus vähenes äriühingus ühinemise ja aktsiakapitali suurendamise tulemusena. Siinses asjas hageja ei väida, et muutunud oleks tema osa suurus (osaluse määr osaühingu osakapitalis) või sellest tulenevad õigused. Ringkonnakohtu arvates saab eelnimetatud Riigikohtu lahendist järeldada, et ÄS § 403 lg 6 on kohaldatav konkreetsete ühinemisega seotud rikkumiste korral.
35.Ülalmärgitut arvestades tekkis väidetav kahju esmalt GreenGas Energyle ning vastav nõue on võimalik maksma panna äriühingu kasuks. Ka olukorras, kus juhatuse liige, osanik või kaasaaitaja rikub oma tegevusega seadusest tulenevaid kohustusi, sõltub kahju hüvitamise nõude kuuluvus sellest, kas etteheidetava tegevusega kahjustati esmalt äriühingu või osaniku vara.
35.1.Õiguskirjanduses on selgitatud, et osaühingu juhatuse liige on seadusjärgses õigussuhtes (ametisuhtes) eelkõige osaühinguga ning vastutab enda ja osaühingu sisesuhtest tulenevate juhatuse liikme kohustuste rikkumise korral eelkõige osaühingu ees viimasele oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (ÄS § 187). Kui osaühingu juhatuse liige tekitab talle sisesuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega osaühingule kahju, vähendades sellise käitumisega ühtlasi osaühingu vara ning sellest tulenevalt ka osanikele kuuluvate osade väärtust, siis vastutab nimetatud juhatuse liige üksnes osaühingu, mitte aga otse osanike ees. Osanike pädevusse kuulub sel juhul üksnes nõude esitamise otsustamine ja osaühingu esindaja määramine vaidluses oma kohustust rikkunud juhatuse liikmega (ÄS § 168 lg 1 p 10). Kui osanike otsuse alusel paneb osaühing oma nõude kahju tekitanud juhatuse liikme vastu edukalt maksma ja kahju saab osaühingule hüvitatud, siis sellega saab ühtlasi ka heastatud osanike varaliste hüvede riive ning seda võrdselt kõigi osanike suhtes. Kuigi juhatuse liige on seadusjärgses õigussuhtes ka osanikega on juhatuse liikme otsevastutus osanike ees üldjuhul siiski välistatud. Osaühingu juhatuse liige võib vastutada otse osaniku ees üksnes erandjuhtudel, sh kui seadusest tuleneb vastav erisäte või kui juhatuse liige rikub kohustust järgida osaniku ja juhatuse liikme vahelises suhtes hea usu põhimõtet ja kohustust arvestada üksteise õigustatud huve (TsÜS § 32) (vt K. Saare jt, Ühinguõigus I. Kapitaliühingud (2015), än 506, 867–868). Osanik vastutab seaduse alusel mh osanikuna, s.o osaniku kohustuste rikkumisega teistele osanikele süüliselt tekitatud kahju eest (ÄS § 188).
35.2.Seega tuleneb osaühingu juhatuse liikme ja osaniku vahelisest seadusjärgsest õigussuhtest TsÜS § 32 järgi kohustus arvestada osaniku õigustatud huve ning sellise kohustuse rikkumise korral võib osanikul erandjuhtudel tekkida juhatuse liikme vastu otsenõue ning osaniku vastutus ÄS § 188 lg 1 (koosmõjus TsÜS §-ga 32) alusel, kuid kolleegium nõustub kokkuvõtlikult kostjaga I, et sel juhul peaks osaniku kahju seisnema
2-20-5086 milleski enamas, kui üksnes osa väärtuse vähenemises, milles väljendub tegelikult ühingule tekkinud kahju. Asjaolu, et sama projekt realiseeriti teise äriühingu kaudu ja/või kostja III võis etteheidetava tegevuse tulemusel majanduslikku kasu saada, ei muuda seda, et rikkumise tagajärg kahjustab vahetult äriühingu vara. Vastupidine käsitlus tooks kaasa olukorra, kus sama väidetavat kahju saaks paralleelselt nõuda nii äriühing ise ning iga äriühingule tekitatud kahju muutuks automaatselt ka osanikele omistatavaks kahjuks ulatuses, milles vähenes nende osaluste väärtus. See ei oleks kooskõlas põhimõtetega, et äriühingu vara on osanike varast lahutatud ning äriühingule tekkinud kahju tuleb hüvitada esmalt ühingule endale. Kui nii äriühing kui ka osanik saaksid sama kahju nõuda, tekib kahju topelthüvitamise oht. Hageja võimalik kasu sellest ärivõimalusest oleks realiseerunud üksnes tema osaluse kaudu ühingus, mitte vahetu osalusena projektis endas. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et hagejatel oleks olnud iseseisev õigus osaleda vaidlusaluses projektis väljaspool GreenGas Energyt.
35.3.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et osaniku otsenõue on siinsel juhul vajalik väikeosanike huvide kaitsmiseks. Teisalt ei ole hageja ka väitnud, et tal puudus õiguslik võimalus GreenGas Energy nimel võimalikke nõudeid kostjate vastu maksma panna. Nagu märgitud, kuulub ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt osanike pädevusse otsustamine õigusvaidluse pidamise üle juhatuse liikmega ning äriühingu esindaja määramine sellises vaidluses. Samuti tuleneb ÄS § 177 lg-st 1, et osanik ei või hääletada küsimuses, mis puudutab õigusvaidluse pidamist temaga või tema esindaja tegevuse hindamist juhatuse liikmena. Seega näeb seadus ette mehhanismid olukorraks, kus võimalik nõue tuleb esitada isikute vastu, kes osalevad ühingu juhtimises või kellel on ühingus kontrollipositsioon. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne käesoleva hagi esitamist kasutanud ühinguõiguslikke võimalusi GreenGas Energy nimel nõude maksmapanekuks. Kolleegium möönab, et olukorras, kus võimalikud rikkumise toimepanijad omavad äriühingus olulist mõju, võib nõude maksmapanek äriühingu nimel olla praktiliselt keerukas ning tuua kaasa täiendavaid menetlusi. See asjaolu ei muuda siiski kahju olemust ega võimalda järeldada, et äriühingule tekkinud kahju muutuks seetõttu osaniku otseseks kahjuks.
35.4.Hageja seob osaniku otsenõude olemasolu mh väitega, et kostjate tegevus vastas KarS § 2172 järgi usalduse kuritarvitamise süüteo koosseisule ning kujutas endast kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Hageja viitab Riigikohtu 01.04.2021 määrusele asjas nr 1-20-8130 leides, et Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et asjaolu, et kahju on tekkinud äriühingule, ei välista osaniku kahju hüvitamise nõuet, kui temale kuuluva osa väärtus on vähenenud. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et ainuüksi KarS § 2172 kui kaitsenormi rikkumisele tuginemine muudaks käesolevas asjas väidetud kahju osanikule otseselt tekitatud kahjuks. Osundatud määruse p-is 17 leidis Riigikohus süüdistuskohustusmenetluses, et osanikule saab kahju tekkida temale kuuluva osa väärtuse vähenemisega teatud juhtudel ja viitas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.03.2010 otsusele asjas nr 3-2-1-7-10, p 40. Kolleegium on eelnevalt selgitanud, miks viidatud lahend ei ole siinsel juhul kohaldatav (vt p 34.4).
36.Maakohus leidis lisaks, et tuvastatud asjaoludel ei oleks GreenGas Energy saanud projekti ellu viia, mistõttu on hagejale kahju hüvitamine ka seetõttu välistatud. Nimelt tuvastas maakohus, et GreenGas Energyl puudusid projekti omafinantseeringuks vajalikud vahendid ning leidis, et tõendatud ei ole osanike võimekus projekti vajalikus ulatuses rahastada. Maakohus leidis sellest tulenevalt, et GreenGas Energy ei oleks suutnud projekti realiseerida ka investori kaasamisel, kuna see oleks eeldanud hageja osaluse GreenGas Energys vähenemist, millega hageja lõplikud kasusaajad ei oleks olnud nõus.
2-20-5086 Kolleegiumi hinnangul ei oma aga siinses asjas määravat tähendust küsimus, kas GreenGas Energyl või selle osanikel oli konkreetsel ajahetkel piisav võimekus projekti omafinantseeringu tagamiseks või millistel tingimustel oleks olnud võimalik projekt realiseerida, sest need asjaolud puudutavad eeskätt seda, kas ja millises ulatuses oleks GreenGas Energy suutnud rikkumise puudumisel projekti realiseerida ning milline oleks olnud selle mõju äriühingu varalisele seisundile, st võimaliku kahju ja põhjusliku seose olemasolu hindamist, mis eeldaks esmalt järeldust, et tegemist on hagejale vahetult tekkinud kahjuga. Ringkonnakohus leidis Riigikohtu seisukohale tuginedes, et biometaani tootmisega seotud ärivõimalus on omistatav GreenGas Energyle sõltumata sellest, kas projekt oleks realiseeritud vahetult GreenGas Energy enda kaudu või mõne muu äriühingu vahendusel, milles GreenGas Energy osaleb. Sellest tulenevalt ei muuda võimalik omafinantseeringu puudumine, investori kaasamise vajadus ega võimalik osaluse vähenemine asjaolu, et hagejate enda käsitluse kohaselt pidi projektist tekkiv vara kasv realiseeruma esmalt GreenGas Energys ning osaniku otsenõude olemasolu ei sõltu sellest, kas GreenGas Energy oleks projekti lõppastmes realiseerinud või kuidas oleks toimunud selle realiseerimise täpne rahastamine. Neil asjaoludel puudub vajadus hinnata GreenGas Energy võimalikku rahastamisvõimekust või projekti realiseerimise majanduslikku tõenäosust arvestades ringkonnakohtu järeldust, et hagejate väidetud kahju ei kujuta endast osanikule vahetult tekkinud kahju. Seega tuleb ringkonnakohtu arvates maakohtu vastavad põhjendused otsusest välja jätta ning vastavad poolte väited ja tõendid arvestamata kui asjas mitte tähtsust omavad (TsMS § 442 lg 8, § 238).
37.Seega, kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades jättis maakohus kolleegiumi arvates lõppjäreldusena õigesti hagi rahuldamata.
38.Ringkonnakohus jättis 06.02.2026 määrusega asja juurde võtmata hageja 05.08.2024 apellatsioonkaebusega esitatud tõendid: R ja BioMari OÜ laenulepingu, R ja Z-i käenduslepingu ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2022 otsuse tsiviilasjas nr 2-20-17189. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõigust, jättes TsMS § 238 lg 1 alusel laenulepingu ja käenduslepingu tõenditena vastu võtmata põhjusel, et need ei olnud vaidlusaluse asja lahendamisel asjakohased. Hageja esitas 10.03.2026 menetlusdokumendis TsMS § 333 lg 1 kohase vastuväite ringkonnakohtu tegevusele, millega kohus jättis rahuldamata hageja taotluse apellatsioonkaebusele lisatud R ja BioMari OÜ laenulepingu ning R ja Z-i käenduslepingu vastu võtmiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuväide ei ole põhjendatud ning jätab selle rahuldamata. Nimetatud tõendite vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud vastavalt 06.02.2026 määruses esitatud argumentidele.
39.Maakohus rahuldas 09.10.2023 istungil kostja III taotluse ja kuulutas menetluse kinniseks kostja I 08.08.2023 menetlusdokumendi lisa 47 (asjatundja LR 08.08.2023 arvamus) osas, kuna see dokument sisaldab kostja III ärisaladust (09.10.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:29:46 (X kd, tl 94–107). Ka ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel viidatud dokumenti käsitlenud, mistõttu puudub vajadus kostja III ärisaladuse kaitseks otsuse avalikustamise osas erisusi seada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse
2-20-5086 rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
38.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.