Hageja: I A (isikukood xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja Villu Tragon) Kostja: P L (isikukood xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur) Kohtuistung 30.03.2021 / kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta I A poolt hilinenult esitatud tõenditega (I.G avaldus hageja järelpärimisele ja 23.11.2016 Pärnu Maakohtu otsus tsiviilasjas 2-16-117377 tl 130-134) arvestamata.
2.Jätta I A hagi rahuldamata.
3.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Harju Maakohtu 31.12.2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-20899 seatud hagi tagamine.
5.Välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud 1980 eurot.
6.Hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb maksta viivist võlaõigusseaduse (VÕS § 113 lg 1) teises lauses ettenähtud suuruses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
1 (7)
2-19-20899 Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.I A (edaspidi hageja) esitas 30.12.2019 Harju Maakohtusse hagiavalduse P L (L, edaspidi kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.10.2012 laenulepingu (edaspidi laenuleping 1), millega hageja andis kostjale laenu summas 60 000 eurot tähtajaga 31.12.2014. 16.11.2012 sõlmisid hageja ja kostja teise laenulepingu (edaspidi laenuleping 2), millega hageja andis kostjale laenu summas 15 000.- eurot tähtajaga 31.12.2013. Laenusummad anti üle sularahas, mida kinnitas kostja oma all-kirjadega lepingutel. Kostja laenulepingute 1 ja 2 põhisumma tagasimakse tähtajal oma kohustust ei täitnud. Hageja leiab, et laenulepingud 1 ja 2 muutusid tähtajatuks 16.04.2015, mil hageja väljastas kostjale uue laenu, mille väljastamise eeltingimuseks oli asjaolu, et kostja tasub kõik laenulepingute 1 ja 2 alusel tasumisele kuuluvad intressid – (vastavalt 900 eurot ja 300 eurot kuus) – kuni aprillini 2015, nõustub tasuma jooksvalt laenulepingute 1 ja 2 intresse ning tagastab laenude põhisummad hagejale vastavalt kostja majanduslikele võimalustele. Kostja tasuski intressid vastavalt kokkuleppele ning tasus samuti jooksvaid intresse vastavalt uuele kokkuleppele kuni 23.01.2016, kuid laenude põhisummasid ning intresse peale 23.01.2016 kostja tasunud pole. 16.04.2015 sõlmisid hageja ja kostja kolmanda laenulepingu (edaspidi laenuleping 3), millega hageja andis kostjale laenu summas 40 000.- eurot tähtajaga 31.12.2016. 23.12.2015 sõlmisid hageja ja kostja neljanda laenulepingu (edaspidi laenuleping 4), millega hageja andis kostjale laenu summas 30 000.- eurot tähtajaga 31.12.2016. Laenusummad anti üle sularahas, mida kinnitas kostja oma allkirjadega lepingutel. Jooksvaid intresse tasus kostja kuni jaanuarini 2016. Pärast seda ei ole kostja intresse tasunud, samuti pole kostja tagasi maksnud tähtajaks laenu põhisummat. Kokku on hageja väljastanud kostjale 4 laenu põhisummas 145 000.- eurot. Hageja ütles tähtajatuks muutunud laenulepingud 1 ja 2 üles 15.11.2018 ja nõudis laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist 30 päeva jooksul, seega muutusid laenulepingutest 1 ja 2 tulenevad nõuded sissenõutavateks 14.12.2018. Laenulepingute 3 ja 4 tähtaeg saabus 31.12.2016 ja nendest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavateks 01.01.2017. Eeltoodust tulenevalt hageja leiab, et hagi on esitatud tähtaegselt. Hageja leiab, et tema laenulepingust 1 tuleneva rahalise nõude suurus on 90 387,95 eurot, mis koosneb põhivõlast 60 000 eurot ja intressidest 30 387,95 eurot. Intressinõude arvestamise aluseks on laenulepingu 1 punkt 2.1., mille kohaselt kuulus tasumisele intress 900 eurot kuus (ehk siis 1,5 % kuus). Menetlusökonoomia huvides loobub hageja viivisnõude esitamisest. Laenulepingust 2 tuleneva rahalise nõude suurus on 22 596,99 eurot, mis koosneb põhivõlast 15 000 eurot ning intressidest 7 596,99 eurot. Intressinõude arvestamise aluseks on laenulepingu 2 punkt 2.1., mille kohaselt kuulus tasumisele intress 300 eurot kuus (ehk siis 2 % kuus). Menetlusökonoomia huvides loobub hageja viivisnõude esitamisest. Laenulepingust 3 tuleneva rahalise nõude suurus on 80 000 eurot, mis koosneb põhivõlast 40 000 eurot, intressidest 6766,03 eurot ning vähendatud viivistest 33 233,97 eurot (lepingujärgne viivisnõuete suurus on 65 640,00 eurot, Laenulepingust 3 tuleneva intressinõude arvestamise aluseks on laenulepingu 3 punkt 2.1., mille kohaselt kuulus tasumisele intress 600 eurot kuus (ehk siis 1,5 % kuus), viivisnõude aluseks laenulepingu 3 punkt 3.1., mille kohaselt peab 2 (7)
2-19-20899 laenusaaja (st. kostja) maksma viivist 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest ning viivisnõuet on vähendatud, et kõrvalnõuete kogusumma ei ületaks põhivõlgnevust. Laenulepingust 4 tuleneva rahalise nõude suurus on 57 000,00 eurot, mis koosneb põhivõlast 30 000 eurot, intressidest 5074,52 eurot ning vähendatud viivistest 21 925,48 eurot (lepingujärgne viivisnõuete suurus on 49 230,00 eurot). Laenulepingust 4 tuleneva intressinõude arvestamise aluseks on laenulepingu 4 punkt 2.1., mille kohaselt kuulus tasumisele intress 450 eurot kuus (ehk siis 1,5 % kuus) ning viivisnõude aluseks laenulepingu 4 punkt 3.1., mille kohaselt peab laenusaaja (st. kostja) maksma viivist 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest ning viivisnõuet on vähendatud, et kõrvalnõuete kogusumma ei ületaks põhivõlgnevust ning veel täiendavalt 3 000,00 euro võrra, et kõigist laenulepingutest tuleneva kogunõude suurus menetlusökonoomia huvides ei ületaks 250 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu rahaline nõue kokku 249 984,93 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 145 000 eurot, intressivõlgnevus moodustab 49 825,48 eurot ja viivisvõlgnevus 55 159,45 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt kohtu kaudu taotleb. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on tõendamata. Kuigi kostja tunnistab, et on hagejaga laenulepingud 1-4 sõlminud, ei ole ta nende alusel hagejalt laenu (raha) saanud. Juhul kui siiski lugeda tuvastatuks, et laenulepingute 1 ja 2 järgi on kostja hagejalt laenu saanud, siis on need nõuded aegunud. Hageja väited selle kohta, et laenulepingud 1 ja 2 olid muutunud tähtajatuks, on alusetud, lisaks on intressi-ja viivisenõuded ebaõigesti arvestatud. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud kostja vande all üle, samuti olles uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingust tuleneva nõude eeldusteks poolte vahel laenulepingu sõlmimine ja selle täitmine laenuandja poolt, laenu sissenõutavaks muutumine ja selle mittetagastamine laenusaaja poolt.
5.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
6.Asjas ei ole vaidlust, et pooled on sõlminud kirjalikud laenulepingud 1-4 laenude kogusummas 145 000 (60000 + 15000 + 40000 + 30000) eurot (tl 7-14) ning et hageja on esitanud esindaja kaudu kostjale 15.11.2018 laenulepingute 1 ja 2 üleütlemise teate ja laenulepingutest 3 (7)
2-19-20899 3 ja 4 tuleneva kohustuste täitmise nõude (tl 15-16). Vaidlus on poolte vahel selles, kas hageja on nimetatud lepingute alusel kostjale laenu (raha) üle andnud. Kostja eitab seda, viidates laenulepingute 1-4 p 2.1. sõnastusele „Käesoleva Lepinguga kohustub Laenuandja andma Laenusaajale laenu järgmiselt: ...“, kuid hageja pole esitanud tõendeid, et hageja kui laenuandja oleks selle kohustuse täitnud.
7.Hageja taotlusel kohtule vande all antud ütluste kohaselt kostja P L seletas, et tunneb hagejat I At ühiste reiside kaudu. On käinud hagejaga korduvalt koos suusa-reisidel ja puhkusereisidel. Samas on tal olnud hagejaga ka ärilisi suhteid. On vahendanud hageja firmadele ja äripartneritele renditeenuseid ning nad on arutanud erinevaid äriprojekte. Kostja kinnitab, et ta on sõlminud I Aga nimetatud neli laenulepingut ja need on tema poolt alla kirjutatud, kuid eitab, et ta oleks nende alusel hagejalt laenu (raha) saanud. Kostja selgitab, et ta on tegelenud transpordiäriga ja on ostnud ja müünud transpordivahendeid. Kui ta on soovinud midagi osta, siis ta on püüdnud leida tehingu rahastamiseks mitu varianti, kas võtta asi liisingusse või saada soodsamalt laenu. Kõik need neli laenulepingut I Aga olid sõlmitud kostja poolt eesmärgil, et kui tal on võimalik mingit transpordivahendit osta, siis oleks tal võimalik selleks raha saada, et ta ei jääks raha puudusel halba olukorda. Kas laenu saamine pidi olema sularahas või pangaülekandega, see jäi laenulepingutes fikseerimata, peaasi oli, et I A garanteeris laenulepingu alusel kostjale vajaliku summas laenu andmise. Selleks ajaks kui ta oli sõlminud I Aga peale esimest laenulepingut (01.10.2012 summas 60000 eurot) järgmised laenulepingud (16.11.2012 summas 15000 eurot, 16.04.2015 summas 40000 eurot ja 23.12.2015 summas 30000 eurot), polnud ta ühegi varasema laenulepingu alusel I Alt raha saanud. Vaatamata sellele sõlmis ta I Aga järgmise laenulepingu seepärast, et kui tal oli mingi objekti või transpordivahendi ostmiseks raha vaja, siis oli tal uue lepingu sõlmimisega kindlus, et ta selle raha I Alt saab. Laenulepingute alusel ta ei saanud I Alt raha seetõttu, et kõik tehingud ei lähe alati läbi või ei olnud võimalik asja osta või sai see finantseeritud muul viisil. Seda, miks kostjal oli vaja sõlmida I Aga 16.11.2012 teist laenulepingut summa 15000 euro laenamise kohta kui tal oli õigus saada esimese 01.10.2012 lepingu alusel I Alt laenu 60000 eurot, selgitab sellega, et esimesel korral ei olnud tal võimalik seda osta, mis tal oli plaanis ja teisel korral oli tal vajadus teise summa järele. Need on absoluutselt erinevad asjad. Tal oli plaan osta teatud transpordivahendeid, aga need tehingud jäid ära ja seepärast ongi laenulepingutes erinevad summad vastavalt sellele, mida kostja soovis laenu alusel osta. Ta küsis I Alt iga kord, et kui ta peaks tehingusse minema, kas saab talle tagada sellise summa laenamise. I A oli nõus. Sellepärast olidki erinevad summad erinevatel aegadel. Kui kostjal jäi tehing, milleks tal laenu oli vaja, ära, siis kokkuleppe kohaselt I A vastavat laenulepingut täitma ei pidanud. Samuti ei ole ta laenulepingute alusel I Ale mingit intressi maksnud ega ole sel eesmärgil temaga ajavahemikul 2012-2016 kohtunud. Suhtles I Aga viimati 3-5 aastat tagasi, täpselt ei mäleta. Ta ei ole I A poole pöördunud, et viimane oleks pidanud talle laenulepingute alusel raha üle andma. Sellest, et lepingut ei ole vaja täita, rääkisid nad telefoni teel või said I Aga kokku. Ta ei tea, miks laenulepingute kohaselt tuli raha üle anda lepingu sõlmimise päeval, samal ajal kui kokkuleppe kohaselt tuli raha üle anda siis, kui kostjal seda tehinguks vaja oli. Tema ei ole neid laenulepinguid koostanud (tl 110-112,114-116).
8.Riigikohus on lahendis 2-14-61508 leidnud (p 20), et pooled ja kohtud peavad piisavalt selgelt eristama laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et raha üleandmine laenulepingute järgi ehk laenulepingute täitmine pole hageja poolt tõendamist leidnud. Kohus ei jaga hageja arvamust, et raha üleandmine on tõendatud ainuüksi kostja poolt laenulepingute allkirjastamisega. Laenulepingute 1-4 punktidest 2.1 (mis on identselt sõnastatud) nähtub, et hageja kohustus andma kostjale vastavatel laenulepingute sõlmimise kuupäevadel ja summades laenu, kuid lepingutes puudub 4 (7)
2-19-20899 laenusaaja kinnitus, et ta on laenu kätte saanud (tl 7-14). Samuti pole hageja esitanud muid tõendeid, et kostja oleks laenulepingutes ettenähtud summad kätte saanud. Hageja taotluse alusel vande all ülekuulatud kostja eitab laenulepingutes ettenähtud summade kättesaamist. Kohtu hinnangul kuigi võib pidada küsitavaks, miks oli kostjal vaja sõlmida hagejaga järjest neli kirjalikku laenulepingut kui mitte ühegi järgi ei olnud laenu saadud, kuna seda ei olnud väidetavalt vajagi, siis samamoodi on küsitav, miks oli hagejal oli vaja anda kostjale laenu sedavõrd suurtes summades (15000 kuni 60000 eurot) sularahas ilma fikseerimata lepingus, kas ja kuidas on toimunud laenusumma üleandmine kostjale kui laenusaajale. Kohus ei välista, et tegemist võib olla ka ebaõnnestunud lepingu p 2.1 sõnastusega, kuid see on laenuandja riisiko tagada laenu andmise tõendamine. Kohus nõustub käesoleval juhul kostjaga, et hageja ei ole esitanud VÕS § 95 lg 1 sätestatud täitmise kviitungit, mis tõendaks laenu üleandmist kostjale. Riigikohus on lahendis 3-2-1-24-02 selgitanud (p 16), et kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peab end varustama tõendiga täitmise kohta. Ka ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid kostja poolt laenulepingute alusel intresside tasumise kohta, mis hageja väiteil kinnitavat laenulepingute täitmist. Seega asub kohus seisukohale, et laenu andmine ja sellekohane hagi on tõendamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole tähtsust, kas laenulepingud 1 ja 2 olid hagi esitamise ajaks aegunud, samuti, kas lepingute järgsed intressid ja viivised on õigesti arvestatud, mistõttu kohus selles osas seisukohta ei võta.
9.Hageja poolt peale eelmenetluse lõppemist (30.03.2021 kohtuistungil) esitatud kirjalike tõenditega (I.G avaldus hageja järelpärimisele ja 23.11.2016 Pärnu Maakohtu otsus tsiviilasjas 2-16-117377 tl 130-134) kohus ei arvesta, kuna tegemist on hilinenult esitatud tõenditega (TsMS § 238 lg 3 p 3 ja lg 5). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
10.Harju Maakohtu 31.12.2019 määrusega seati hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid tsiviilasjas 2-19-20899 tehtava kohtulahendi tagamiseks: summas 45 000 eurot kostjale kuuluvale kinnisasjale xxxx maakond registriosa nr xxxx neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale; summas 130 000 eurot kostjale kuuluvale kinnisasjale xxxx maakond registriosa nr xxxx neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale; summas 25 000 eurot kostjale kuuluvale kinnisasjale xxxx maakond registriosa nr xxxx neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale. TsMS § 386 lg 4 tulenevalt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tühistab kohus kohtuotsuse jõustumisel Harju Maakohtu 31.12.2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-20899 seatud hagi tagamise. Kuivõrd hageja on tasunud hagi tagamisel tagatise 10000 eurot ja tagatise andmise põhjus on ära langenud, on hagejal õigus kohtule esitatud avalduse alusel tagatis tagasi saada (TsMS § 195). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (PankrS § 150 lg 1 p 1).
12.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, 5 (7)
2-19-20899 võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
13.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
14.Hageja menetluskuluks on tasutud riigilõiv 2150 eurot ja õigusabi kulud 3402 eurot. Menetluskulu nimekirja kohaselt on hageja kulutanud õigusabiks 28,35 tundi tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks õigusabi kulud 1980 eurot, sh 13,75 tundi tunnihinnaga 144 eurot (120 eurot + km). Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirja suhtes vastuväiteid esitanud. Kostja leiab, et hageja kulutused õigusabile on ülepaisutatud ja ei saaks ületada 1980 eurot.
15.Kohus nõustub kostjaga, et hageja õigusabi ajakulu 28,35 tundi on ülepaisutatud, mõistlikuks ajakuluks peab kohus 14 tundi. Kostja õigusabi ajakulu suhtes 13,75 tundi ei ole hageja vastuväiteid esitanud ja sellega nõustub ka kohus. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus leiab, et nii hageja kui ka kostja lepingulise esindaja tunnitasud on mõistlikud. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Pooled on kinnitanud, et õigusabikulule lisandub käibemaks, kuna pooled eraisikutena ei ole käibemaksukohuslased. Seega on hageja põhjendatud õigusabikuluks koos käibemaksuga 1680 eurot (14 x 120), mille lisandub tasutud riigilõiv 2150 euro, so kokku 3830 eurot. Kostja põhjendatud menetluskuluks on õigusabikulud summas 1980 eurot (13,75 x 144), mille kohus hagejalt kostja kasuks välja mõistab.
16.Menetluskulude hüvitamisel soovib kostja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab hageja kostjale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
17.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ 6 (7)
2-19-20899
Viktor Brügel kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.