Võlaõigus › Võõrandamislepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Kostja ja xxx (edaspidi müüja) sõlmisid osamaksetega tasumise müügilepingu koos selle lisadega, millega kostja kinnitas, et oli teadlik, et müüja on kõik lepingust tulenevad nõuded kostja vastu loovutanud Faktoorile. Lepingu punkti 1 kohaselt leppisid pooled kokku ostetavas kaubas ning punkti 2 ja 3 kohaselt osamaksetega tasumise tingimustes. Kostja kohustus täitma kohustusi vastavalt lepingu maksegraafikule ja tegema igakuiseid makseid 12.-ks kuupäevaks, esimene makse tuli teha 12.05.2019 summas 11,65 € ning viimase osamakse12.10.2020 summas 11,60 €. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu Lisa eritingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 15,9 % aastas. Kostja jättis lepingu täitmata ning seega jättis perioodil 12.03.2018 kuni 04.07.2018 tasumata intressid 3,55 + 3,44 + 3,27 + 3,10 + 2,92, kokku 16,28 €.Peale lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutnud põhiosa tasumata jäägi summas 149,90 €. Seega oli peale lepingu ülesütlemist kostja võlgnevus lepingu põhiosamaksetes 149,90 € ja tasumata intressiosamaksed summas 16,28 €. Vastavalt lepingu tingimuste punktile 6.5 oli Faktooril müüja esindajana õigus leping kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ennetähtaegselt üles öelda, kui ostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme (3) üksteisele järgneva osamakse või selle osa tasumisega ja Faktoor on müüja esindajana andnud ostjale edutult kahe (2)-nädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa tasumiseks koos hoiatusega, et müüja ütleb lepingu üles selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingu tingimuste punktist 6.5 teavitas Faktoor 03.09.2019 kostjat lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei täida hiljemalt 17.09.2019 kogu võlgnevuse tasumise kohustust. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud 19.09.2019 a. ütles Faktroor lepingu üles Vastavalt lepingu punktile 8 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud xxx-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja xxx sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (hagejale teadaolevale kostja aadressil. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 274,08 €. Seetõttu on hagejal VÕS § 113.2 lg 2 p 1 järgi õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 25,00 €. Viivise määr on lepingus 0,065753% päevas ja viivis on perioodi 20.09.19-09.09.20 vastavalt võlalt 149,90 €-lt kokku 35,11 €. 25.09.2019 a. loovutas Faktoor oma nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest teavitas hageja kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimiste kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlga 149,90 €, intresse 16,28 €, viiviseid 35,11 €, lepingutasu 8,10 €, lepingu haldustasu 3,60 € ja sissenõudekulusid 25,00 €. Lisaks tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivist põhinõudelt 149,90 € alates 10.09.2020 kuni

põhinõude täitmiseni 0,065753% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu, pole laenu võtnud, muid vastuväiteid ei esitanud (13.11.20, 23.11.20, 30.11.19). Kohtu põhjendused Kohus lahendab asja TsMS § 405 järgi lihtmenetluses, kuna hagihind nii põhinõudes ja kõrvalnõuetes on mõlemad alla 2000 €. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Eeltoodu alusel on kohtu põhjendused toodud TsMS § 444 lg 2 järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaline täitamata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping on leping, millega üks isik kohustub oma majandus kutsetegevuses andma teise isiku käsutusse rahasumma, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma, lg 2 järgi on krediidileping ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 368 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi

teisele kui senisele võlausaldajale ning lg 2 kohaselt asub senise asemele.

nõude loovutamisega uus võlausaldaja

VÕS § 256 lg 1 sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. VÕS § 257 sätestab, et faktooringu klient on kohustatud teatama faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest. VÕS § 113.2. lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kostja (ostja), xxx (müüja) ja xxx (Faktoor) vahelise lepinguga nr xxx 11.04.2019, et nad sõlmisid osamaksetega tasumise müügilepingu koos selle lisadega, millega kostja kinnitas, et on teadlik, et müüja on kõik lepingust tulenevad nõuded kostja vastu loovutanud Faktoorile. Selle lepinguga on tõendatud, et xxx OÜ ja xxx AS vahel oli sõlmitud faktooringleping VÕS § 256 lg 1 järgi. Selle sama lepinguga on hageja tõendanud, et kostja on lepingule alla kirjutanud. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Seega on asjas tõendatud, et lepingule alla kirjutamisega on kostja kinnitanud, et ta on lepinguga tutvunud ja nende tingusustega nõustunud. Lepinguga ja selle lisaks oleva maksegraafikuga on tõendatud, et xxx müüs kostjale kaupa ning et kostja kohustus maksma kauba eest igakuiste maksetena 12.-ks kuupäevaks. Nende tõenditega on tõendatud, et esimene makse tuli tasuda 12.05.2019 11,65 € müüjale (lepingu p 3) ja edaspidised maksed Fatoorile ning viimase osamakse tuli tasuda 12.10.2020 11,60 €. Sama lepinguga on tõendatud, et müüja loovutas oma nõuded kostja vastu Faktoorile kooskõlas VÕS § 257. Lepingud on tõendatud, et lepingu sõlmimise hetkel oli intressimäär 15,9 % aastas. Seega on vaidlusalune leping vaadeldav müüja ja kostja jaoks müügilepinguga ning samal ajal tarbijakrediidina VÕS § 401 lg 1, 2, § 402 järgi, sest kostjal oli lepingu p 2 ja graafiku järgi kohustus maksta intresse. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et ta jättis hagetaval perioodil 12.03.2018 kuni 04.07.2018 tasumata intressi vastavalt 3,55 + 3,44 + 3,27 + 3,10 + 2,92, kokku 16,28 €. Hageja on tõendanud kohtule esitatud Faktoori poolt kostjale 03.09.2019 saadetud kirjaga, et Faktoor hoiatas kostjat, et kostja on müügilepingut rikkunud sellega, et jättis tasumata 5 osamakset, et võlgneb intresse ja põhiosa makseid ning muid kulusid. Selle kirjaga on tõendatud, et Faktoor andis kostjale tähtaja võla tasumiseks 17.09.19 ja võimaluse asutada läbirääkimistesse võla tasumiseks. Lisaks on tõendatud märgitud kirjaga, et Faktoor hoiatas kostjat, et kui kostja võlga ei tasu, öeldakse leping talle üles. Seega on täidetud VÕS § 416 lg 1, 2 tulenevad nõuded kostja ees. Hageja on tõendanud kirjalikus vormis esitatud avaldusega 19.09.19, et vaidlusalune leping on kostjale üles öeldud seoses sellega, et kostja ei tasunud tähtajaks ära hoiatuskirjas nimetatud võlga. Nii on lepingu ülesütlemine toimunud kirjalikus vormis kooskõlas VÕS § 416 lg 2 sätestatuga. Hageja on esile toonud, et lepingu ülesütlemise ajaks oli kostja põhivõlg 149,90 € ja intressivõlg 16,28 €. Hageja tõi esile, et kostja võlgnes ka lepingu tasu 8,10 € ning haldamise tasu 3,60 €, mille tasumise kohustus nähtub esitatud lepingu lisaks olevast maksegraafikust. Seega on asjas tõendatud, et lisaks intressidele ja tasu maksmise kohustusele, pidi kostjal maksma Faktoorile ka lepingu alusel kulusid

VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagetava põhivõla, intressid, kulud (lepingu tasu, haldamise tasu) ära tasunud. Nii leiab kohus, et kostja rikkus VÕS § 100 järgi lepingust tulenevat tasu, intressi ja kulude tasumise kohustust võlausaldaja ehk Faktoori ees. Hageja on tõendanud kohtule esitatud võlanõude loovutamise teatisega 01.10.2019, et Faktoor loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ja saatis vastava teatise kostjale (hagiavalduse lisa 4). Seega on võlausaldaja ehk Faktoori nõue üle läinud VÕS § 164 lg 1, 2 järgi hagejale ja hageja on uus võlausaldaja, kellel on õigus nõuda kostjalt kohustuste täitmist. Hageja on esile toonud, et lepinguga oli kokku lepitud, et viivise määr on aasas 24% ja päevas 0,07% päevas. Seadusjärgne viivise määr oli lepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg 1 järgi ja § 94 järgi 8% aastas ning päevas 0,0219%. Nii ei ületa lepingus kokkulepitud viivise päevamäär oluliselt kohtu hinnangul 3-kordset seadusjärgset viivise määra päevas (ületab 3,1 korda). Eeltoodu alusel leiab kohus, et viivise määra kokkulepe (lepingu p 2) on kehtiv ja võlausaldajal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi viivist kokkulepitud määras. Viivist on hageja arvestanud 0,065753% päevas perioodi eest 20.09.19-09.09.20 põhivõlalt 149,90 vastavalt 35,11 €. Seega on hageja nõudnud viivist alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast. Eelnevalt oli võlausaldaja nõudnud kostjalt võla tasumist 17. septembriks 2019 (võlanõue, ülesütlemise hoiatus, hagiavalduse lisa 2) ehk andnud tähtaja võla tasumiseks. Nii ei riku viivise arvestuse algus kostja õigusi ega ole vastuolus VÕS § 113 lg 1, sest võlanõue oli muutunud sissenõutavaks varem võrreldes sellega, mis ajast hageja tegelikult viivist kostjalt nõuab. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kolme meeldetuletuskirjadega, et kostjalt nõuti võla tasumist kirjadega 02.10.19, 06.01.20, 07.05.20 (hagiavalduse lisa 5). Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 113.2 lg 2 p 1 järgi võla sissenõudmiskulusid 25 €. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 101 lg p 1, 108 lg 1) ja kohustuse rikkumise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1). VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hagile, leiab kohus, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Nii tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 113.2 lg 2 p 1, 401 lg 1, 402, § 208 lg 1 järgi välja mõista võlga 149,90 €, intresse 16,28 €, viivised 35,11 €, lepingutasu 8,10 €, lepingu haldustasu 3,60 € ja sissenõudekulusid 25 €. Lisaks tuleb välja mõista TsMS § 367 järgu sissenõutavaks muutunud viivist põhinõudelt 149,90 € alates hagi esitamisele järgnevast päevast 10.09.2020 kuni põhinõude täitmiseni 0,065753% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses (149,90 €). Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 tunnistab kohus lihtmenetluse otsuse omal algatusel viivitamatule täitmisele. Eeltoodu alusel kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad poolte menetluskulud kostja kanda, kuna hagi kuulus rahuldamisele. Kuivõrd kohus määrab käesolevas asjas kindlaks menetluskulud, esitab ta põhjendused nende väljamõistmise osas. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on menetluses tasunud riigilõivu summas 75 eurot, seega peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 75 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu, peab kohus põhjendatuks 420 euro (sh käibemaks) ulatuses õigusabikulude väljamõistmist kostjalt, arvestades mh esitatud tõendite hulka ja nõude keerukust ja esitatud dokumente. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 peab kohus käesolevas tsiviilasjas põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kulusid summas 420 eurot. Eeltoodu alusel on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 495 eurot (75 pluss 420). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.