Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

KIRJELDAV OSA

Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel otsusest välja kirjeldava osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale isiklikult kätte 19. aprillil 2021. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei esitanud tähtaegselt vastust. Kohus hoiatas kostjat, et kirjaliku vastuse kohtu poolt antud tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul hageja nõusolekul või taotlusel õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hageja põhinõue on ainult osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt hõlmab hageja põhinõue lisaks teenuse osutamise tasule ka käsitlustasu 80 eurot (dtl 38).

Teenuse osutamise tasu nõue on õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS ja kostja XX.XX.XXXX liitumislepingu nr XXX ja osamaksetega vara müügilepingu nr XXX ning XX.XX.XXXX liitumislepingu nr XXX ja osamaksetega vara müügilepingu nr XXX. Kostja kohustus lepingute kohaselt tasuma osutatud teenuste eest kostjale esitatud arvete alusel. Kostja ei tasunud ajavahemikul 1. märts 2018 kuni 1. juuni 2018 esitatud järgnevaid arveid: XXX (maksetähtpäev 18.03.2018), XXX (maksetähtpäev 18.04.2018), XXX (maksetähtpäev 18.05.2018) ja XXX (maksetähtpäev 18.06.2018). Elisa Eesti AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu(d) võlgnevuse tõttu üles. Elisa Eesti AS loovutas 22. jaanuaril 2020 nõuded hagejale. Hageja põhinõue on 281 euro 39 sendi osas muutunud sissenõutavaks. Hagejal on lepingute ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda selle täitmist. Käsitlustasu nõue 80 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt tuleneb käsitlustasu maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu tingimustest, mille kohaselt, kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti AS-l õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlustasu ja antud hetkeks vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist (dtl 38). Arvestades käsitlustasu nõudeõigust sätestava lepingusätte sõnastust, on käsitlustasu sisuliselt leppetrahv võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku kohustust korrektselt täitma. Kuivõrd käsitlustasu tasumise kohustus tekib lepingu alusel juhul, kui leping lõpetatakse kostja rikkumise tõttu, ning käsitlustasu alusel kuulub hüvitamisele lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kahju, on sellise kokkuleppe eesmärk lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku olema Elisa klient, st tegemist on olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt Riigikohtu

Leppetrahvi peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist ja hüvitamist. Leppetrahvi teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud leppetrahvi nõue on ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine seega juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes leppetrahvi nõudega, ning ka väiksem leppetrahv oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku kohustust korrektselt täitma. Leppetrahvi nõue on 80 eurot. Leppetrahvi eesmärgina on hagis välja toodud katta Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu (dtl 38). Kuivõrd praeguses asjas on hagiavalduse kohaselt leping üles öeldud, tuleb võrrelda lepingu alusel tasumisele kuuluvat leppetrahvi lepingu lõpetamise kuluga. Elisa Eesti AS-i põhitegevusalaks on telekommunikatsiooniteenuse osutamine, mille lahutamatu osana Elisa Eesti AS või tema klient lõpetavad lepinguid. Tavapäraselt ei ole lepingu lõpetamine tasuline. Kohus järeldab sellest, et lepingu lõpetamise tõttu tegelikult tekkiv kulu on minimaalne ja peab jääma tunduvalt alla 80 euro lepingu kohta. Hageja ei ole ka välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, milline kulu tal lepingu lõpetamisel tekib ja kui suur see on. Kohus leiab seega, et Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamisega tekkinud kahju on, võrreldes hageja vastava leppetrahvi nõude suurusega, ebaproportsionaalselt väike. Samuti tagaks kohtu hinnangul ka tunduvalt väiksem leppetrahv võimaluse korral mõistliku kliendipoolse lepingu täitmise, arvestades mh arvetest nähtuvat teenuse osutamise tasude suurust (keskmiselt 50 eurot kuus). Leppetrahvi kokkulepe on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel seega tühine. Viivise nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt on Elisa Eesti AS üldtingimuste p 7.10 kohaselt viivise määr füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast päevas. Elisa Eesti AS üldtingimused on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimused. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi pidada tühiseks vähemalt sellist tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepet, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Elisa Eesti AS üldtingimustest tulenev viivise määr on suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivise määr. Hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mis lükkaksid antud juhul ümber eelduse, et tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Elisa Eesti AS üldtingimuste p 7.10, mille kohaselt on viivise määr füüsilise isiku puhul 0,07% päevas, on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja saab VÕS § 41 järgi nõuda kostjalt seega viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Seadusjärgse viivise määr on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on alates 1. juulist 2016 0% aastas. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel nõuda kostjalt viivist kokku 60 eurot 14 senti alljärgnevalt:  48 euro 67 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. märtsist 2018 kuni

 111 euro 2 sendi (191,02 – 80) tasumisega viivitamise eest alates 19. juunist 2018 kuni

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.