Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 17.mail 2021 Lubja 4 Tallinnas tsiviilkantselei ja avaliku e-toimiku kaudu
Kohtuasi
S B hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise, viivise ning kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Hagihind
29 077,83 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: S B (isikukood xxx, elukoht xxx); lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei Veressov
2-17-4021
Kostja: AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829; asukoht Pärnu mnt 141, 11314 Tallinn) lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel Kohtuistungi aeg
7. aprill 2021
Resolutsioon
Jätta S B hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise 17 000 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud viivise 1165,1 euro ja viivise põhinõudelt 17 000 euro kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning kahjuhüvitise 1252,50 euro väljamõistmiseks rahuldamata
Menetluskulude jaotus
Jätta hagimenetluse kulud S B kanda ja määrata kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest
Hageja nõuded
1.S B (edaspidi ka hageja või kindlustusvõtja) palus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (edaspidi ka kostja või kindlustusandja) vastu esitatud hagis välja mõista Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks põhivõlana kindlustushüvitise 24 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1662,33 eurot ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 24 255 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 1252,50 eurot.
2.15.01.2018 vähendas hageja haginõuet ja palus kostjalt Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks välja mõista põhivõlana kindlustushüvitise 17 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1165,1 eurot ning tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 17 000 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
3.28.09.2020 taotles hageja haginõuete parandamist ja palus seoses kõikide liisingumaksete tasumisega ja liisingulepingu lõppemisega täitmisega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana kindlustushüvitise 17 000 eurot, 1165,1 eurot hagiavalduse esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 15.03.2017) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 17 000 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1252,50 eurot. Hagiavalduse asjaolud
4.Hageja sõlmis 13.03.2015 sõiduki xxx, VIN: xxx, registrimärk: xxx (edaspidi sõiduk) omandamiseks liisingulepingu ettevõttega Citadele Leasing & Factoring OÜ. Sõiduki ostuhinnaks oli 29 000 eurot. Samal päeval sõlmisid hageja ja UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal Insurance broker services OÜ (edaspidi kindlustusmaakler) vahendusel kaskokindlustuse lepingu, mille alusel väljastati kindlustusvõtjale kaskokindlustuse poliis (edaspidi kindlustuspoliis) nr xxx perioodiks 13.03.2015 – 12.03.2016. UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglane on kostja. Kindlustuslepingu kohaselt oli soodustatud isikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ ja lepingule kohaldatakse kaskokindlustuse tingimusi A300/2015.
5.Vahemikus 13.09.2015-18.09.2015 sõiduk varastati, millest hageja teavitas politseid. Sõiduki varguse kohta alustati kriminaalasjas nr xxx menetlust, politsei võttis hagejalt ära sõiduki võtmed ning ta tunnistati kriminaalasjas kannatanuks. Hageja teatas liisinguandjale sõiduki vargusest 22.09.2015, ühtlasi palus ta andmeid, et teatada auto vargusest kindlustusandjale. Liisinguandja edastas 25.09.2015 IF kindlustusele hageja avalduse sõiduki varguse kohta, kes teatas sõiduki vargusest kindlustusmaaklerile 28.09.2015. Seega teadis hageja, et teave kindlustusjuhtumi toimumise kohta oli edastatud liisinguandjale, kindlustusandjale ja kindlustusmaaklerile. 2016 aasta aprillis selgus, et kostjale ei ole kindlustusjuhtumi toimumisest teatatud, kuna hagejal oli IF kindlustusega sõlmitud üksnes liikluskindlustuse leping ning eksimuse tõttu jäi kostjale, kui kaskokindlustuslepingu poolele teave kindlustusjuhtumi toimimisest õigeaegselt edastamata. Hageja lepinguline esindaja teatas 05.04.2016 kostjale kindlustusjuhtumi toimumisest, mille alusel registreeriti kahjujuhtum nr
xxx. Kostja palus 25.04.2016 e-kirjas hagejal esitada olemasolev dokumentatsioon kahjujuhtumi kohta (suhtlus politseiga, sealt saadud vastused) ja info sõiduki kohta (vanus, varustus, läbisõit, seisukord) selleks, et ta saaks ära hinnata sõiduki kindlustusjuhtumi eelse väärtuse. Hageja edastas 28.04.2016 e-kirjaga kostjale politsei vastuse ning sõiduki registreerimistunnistuse, lisaks suheldi omavahel ja e-kirjade teel.
6.Kostja teatas 18.07.2016, et lükkab kahju hüvitamise otsuse tegemise edasi kuni kriminaalmenetluses on tehtud otsus põhjendades, et kriminaalmenetluses tuvastatavad asjaolud on olulised kahju hüvitamise otsuse tegemisel. 23.08.2016 esitas hageja kostjale nõude kindlustuslepingu täitmiseks ja kindlustushüvitise ning viivise tasumiseks. 02.09.2016 vastuses teatas kostja, et nõue ei kuulu rahuldamisele, mistõttu pöördus hageja 19.10.2016 lepitusmenetluse alustamise avaldusega kindlustuse lepitusorgani poole. Lepitusorgan võttis 26.10.2016 hageja avalduse menetlusse ja tegi 22.11.2016 lepitusmenetluse lõpetamise otsuse, lugedes lepituse edutuks. Kostja on 02.09.2016 keeldunud oma kohustuse täitmisest ning vaidluse lahendamine kohtuväliselt on ebaõnnestunud, mistõttu pöördus hageja hagiavaldusega kohtusse. Hageja on seisukohal, et kindlustusperioodil toimus kindlustusjuhtum, mistõttu on kostja kohustatud tasuma kindlustushüvitist. Kindlustuslepingu täitmise nõue muutus sissenõutavaks 06.05.2016, mistõttu ta nõuab kostjalt viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
7.Hageja leiab, et tal on tekkinud otsene varaline kahju, mis seisneb kohtueelselt kantud õigusabikuludes, sest ta pidi kindlustuslepingust tuleneva nõude realiseerimiseks kasutama õigusabi. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis oli hädavajalik ja mõistlik. Hagejale osutati õigusabi 8,21 töötunni ulatuses, mis koosnesid kostja 18.07.2016 otsusega tutvumisest, nõude koostamisest kindlustuslepingu täitmiseks, kliendiga kohtumisest, lepitusmenetluse avalduse koostamisest ning lepituskohtumisel osalemisest. Kahju suuruseks on 1252,50 eurot.
8.Hageja muutis 28.09.2020 haginõuete parandamise menetlusdokumendis ka hagiavalduse asjaolusid tuues esile, et tema valduses võis olla muudetud identiteediga sõiduk xxx, mille ta 2015. aasta märtsis ostis, teadmata selle identiteedi eelnevast muutmisest. Sõidukil oli auto kerele stantsitud VIN-kood xxx ja tehase andmesilt selle VIN-koodiga ning auto küljes olid registreerimismärgid xxx. Puuduvad tõendid, mille alusel saaks teha järelduse, et hageja oleks teadnud, et tema poolt liisingusse võetud auto on muudetud identiteediga ja sellele autole on paigaldatud teiselt autolt pärinevaid elektroonikakomponente, mis võimaldavad käivitada autot teist VIN-koodi kandva auto võtmetega. Samuti, et antud sõiduk varastati temalt 2015. aasta septembris reaalselt, millest ta teavitas politseid ja kindlustusandjat ning andis politseile üle võtmed, millised ta sai auto eelmiselt omanikult ja mida ta oli kasutanud auto avamiseks ja käivitamiseks kuni 2015. aasta septembrini. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuväidete järgi on poolte vahelise kindlustuslepingu esemeks olnud sõiduk alates 2013.a sügisest eksisteerinud Eestis üksnes paberites, seda sõidukit ei ole tegelikkuses näinud ei kostja ega liisinguandja, kes sõiduki justkui hageja jaoks omandas. xxx VIN xxx registrimärk xxx sõitis
2013.a sügisel Eestist Venemaale ning ei ole pärast seda Eestisse naasnud, sest sõiduk hävis Venemaal. Seega ei olnud võimalik seda sõidukit hageja väidetud ajal 18.09.2015 ning kohast Tallinnas varastada. Kuna sõiduk jäi formaalselt Eesti liiklusregistrisse, siis väljastati sõidukile duplikaatnumbrimärgid ning uus registreerimistunnistus. Sõiduki dokumendid ja numbrimärgid liikusid seejärel kriminaalide A Di ja R Ki vahel, kuni jõudsid hagejani, kes sobis liisinguvõtjaks ja kelle abil sai „sõiduki“ (tegelikult selle dokumendid) liisingu arvel rahaks pöörata. Liisinguga kaasnes dokumentidel näidatud sõiduki kindlustamine. Hageja soetas sõiduki oma tuttavalt R Kilt (endise nimega R K), kes on korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude, sh kahel korral sõidukite ärandamise ning viimati 8 vargusepisoodi eest Harju Maakohtu 08.11.2016 otsusega nr XXX. R.K käitles kohtuotsuse järgi luksusmaasturite nagu XXX dokumente ja registreerimismärke, samuti tabati ta maasturite XXX varurataste vargustelt ja tema varasema elukäigu kohta on kohtuotsuses märgitud, et ta „vaatluse all oleval ajajärgul hankis elatist sõidukite vargusest ja nende tagasimüümisest“. R.K sai sõiduki (dokumendid) registriandmete järgi A.Dilt enne viimase järjekordset kriminaalkaristust. A.D on neljal korral kriminaalkorras karistatud raskete narkokuritegude eest, viimati Harju Maakohtu 12.08.2015 otsusega nr XXX 7.a ja 5-kuulise vangistusega. Eluliselt ei ole usutav, et neil oli 2014.a reaalselt ja legaalselt Eestis olemas sõiduk, mis juba 2013.a viidi Venemaale. Järelikult ei ole eluliselt usutav ka see, et R.K selle sõiduki 2015.a märtsis sai hageja kasutusse anda.
10.Märtsis 2015.a 29 000 euroga luksusmaasturi ostmine hageja poolt ei vasta tema elatustasemele ega sissetulekule. xxx mudeli puhul on tegemist elitaarse, haruldase (2015.a oli Eesti liiklusregistris kokku vaid 13 2004.a toodetud xxx xxx), väga hea maastikuvõimekusega, kalli ning suurte ülalpidamiskuludega maasturiga, mille ostuhind uuena 2004.a ületas 1,1 mln krooni. Hagi järgi oli sõiduki ostuhind 29 000 eurot. Hageja xxx asuva 49,7m2 kahetoalise kodu turuväärtus on ca 17 900 eurot. Väidetava ostutehingu vormistamise ajal oli automüügiportaalis Auto24 pakkumisel viis xxx maasturit hinnaga keskmiselt ca 20 000 eurot. Erinevalt hageja valitud sõidukist olid need heas seisukorras, hooldusraamatu, kontrollitava ja vastuoludeta hooldus- ja kasutusajaloo ning väiksema läbisõiduga. Hageja sissetulek 2015.a oli ca 1500 eurot kuus, tema ülalpidamisel oli abikaasa ja 3 eelkooliealist last, hageja oli 2015.a alguses soetanud ca 500 euroga kasutatud sõiduauto xxx ning ta oli pidevalt võlgu. Liisingulepinguga võttis hageja aga 5 aastaks igakuiselt ca 450 eurose lisakohustuse luksusliku maasturi väljaostumaksete tasumiseks. Hageja väidete õigsust eeldades soetas ta selgelt üle enda majanduslike võimete käiva eksklusiivse maasturi ca 1/3 võrra kallimalt keskmisest sarnasest sõidukist, et seda hoida xxx tööl käimise ajal nädalate kaupa xxx suvalise tänava ääres, kust sõiduk „varastati“. Kindlustatud sõiduki ekspluatatsioonikulusid perioodil märts-september 2015 hageja ei kandnud. Kokkuvõttes on tegemist näilise sõiduki müügiga liisingule ja liisimisega hagejale.
11.Hageja eest korraldas vormistamis toimingud hageja ning R.Ki ühine tuttav I L, kes sõidutas hageja liisingusse ja liiklusregistrisse liisimise ja registreerimisega seotud toiminguteks. Hageja jättis need andmed kostjale esitamata. Kogu teave ja andmestik sõiduki varguse toimumise kohta pärineb hagejalt. Vargusest teatamise järel andis hageja politseile kaks võtit, mis tema väitel kuulusid kindlustatud sõidukile, kuid xxx sõidukite peaesindus xxx poolt võtmetele teostatud ekspertiisi kohaselt ei ole tegemist mitte kindlustatud sõiduki võtmete, vaid erinevatel aegadel teisele sama mudeli sõidukile (VIN:xxx) kasutuse käigus juurde
tellitud varuvõtmetega. Seega ei ole hageja esitanud kindlustatud ja väidetavalt varastatud sõiduki võtmeid, vaid suvalise sõiduki varuvõtmed. Kindlustatud sõiduki varguse toimumine ei ole eluliselt usutav ka siis, kui sõiduki väidetav valdaja esitab pärast vargust suvalise teise sõiduki varuvõtmed.
12.Varguse mittetoimumist kui negatiivset asjaolu on kostjal võimatu tõendada. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14 p-i 11 järgi peab kostja sellisel juhul esitama asjaolud ja põhistama, miks hageja väidetud sündmuse toimumine ei ole eluliselt usutav. Hagejal on kohustus tõendada vastupidist. Kostja on tõendanud, et kindlustatud sõiduki soetamine ja selle väidetava varguse toimumine ei ole eluliselt usutav, vaid tegemist on hageja poolt loodud õigusnäivusega. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema poolt liisingusse võetud sõiduk tegelikult olemas oli ja kindlustati ning et just see sõiduk seejärel varastati (st kindlustusjuhtumitoimumist), tuleb hagi jätta rahuldamata. Kindlustusjuhtumit ei ole toimunud, hagejale ei ole kahju tekkinud ning kostjal puudub kindlustushüvitise tasumise kohustus. Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud.
13.Kindlustusvõtja peab teatama kostjale kindlustusjuhtumist hiljemalt 5 tööpäeva jooksul, hageja esitas kostjale avalduse sõiduki vargusest alles 05.04.2016, so 7 kuud pärast väidetava varguse toimumist palgates selleks advokaadi. Hageja ei esitanud kostjale õigeaegselt õiget ja täielikku teavet ega mingeid dokumente, sõiduki hoolduste ja remontide andmeid; formaalse sisuga kirjad ei selgita, milline oli sõiduki taust, omadused, sõiduki soetamise ja kasutamisega tegelikult seotud isikute ring ja suhted hagejaga. Õigeaegse teatamise korral olnuks kostjal võimalik välja selgitada, kas peale sõiduki registritunnistuse ja numbrimärkide üldse ja kui, siis milline sõiduk tegelikult võis liisingu vormistamiseks hageja, I.Li ja R.Ki käest läbi käia.
14.Sarnase xxx turuväärtuseks on 20 000 eurot, seega 15% omavastutuse mahaarvamise järel oleks maksimaalne kindlustushüvitis 17 000 eurot, mitte hageja nõutav 24 255 eurot. Kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, siis on hageja kahjunõue alusetu. Hageja advokaatide edastatud formaalsed kirjad, milles puudub konkreetne sisu, ning kontrollitav teave, mis aidanuks kostjal välja selgitada tegelikke asjaolusid, ei ole hädavajalik ega mõistlik õigusabi. Kindlustusvõtja kohustuseks on esitada kogu tema valduses olev teave ja dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta, samuti kõikkindlustatud sõiduki võtmed (kindlustuslepingu p 8.5, 8.7, 8.9). Kui kindlustatud sõiduki kõiki võtmeid ei esitata, ei kuulu hüvitis tasumisele (tingimuste p 2.18.23). Kohtuotsuse põhjendused
15.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja Citadele Leasing & Factoring OÜ vahel sõlmiti liisinguleping sõiduki xxx, VIN: xxx, ehitusaasta 2004, registrimärk: xxx liisimiseks, et 13.03.2015 sõlmisid hageja ja UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal kindlustusmaakleri vahendusel kaskokindlustuse lepingu, mille alusel väljastati hagejale sõiduki kaskokindlustuse poliis nr xxx perioodiks 13.03.2015 – 12.03.2016, et UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglaseks on kostja; et kindlustuslepingu kohaselt oli soodustatud isikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ ja lepingule kohaldatakse kaskokindlustuse tingimusi xxx.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas tegelikult oli olemas ja kindlustati sõiduk xxx, VIN: xxx, ehitusaasta 2004, registrimärk: xxx, kas sõiduk varastati hagejalt vahemikus 13.09.201518.09.2015, toimus kindlustusjuhtum ja hagejale tekkis kahju; kas kostja on rikkunud oma kohustusi ja kas tal on kindlustushüvitise maksmise ja kahju hüvitamise kohustus.
17.VÕS § 422 lg 1 sätestab, et kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). VÕS § 448 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama. Kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. VÕS §-st 23 lg 2 ning § 489 lg-st 2 on kindlustusvõtja kohustatud tegema koostööd ja seega esitama kogu teabe ja kõik dokumendid viivituseta nii väidetava kahjujuhtumi asjaolude kui ka kahju suuruse kohta.
18.VÕS § 449 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui kindlustusandjal tekib kindlustusvõtja käesoleva seaduse §-s 448 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjel kahju, võib kindlustusandja selle ulatuses täitmise kohustust vähendada. Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest.
19.Hagiavalduse kohaselt liisis hageja 2004.a sõiduki xxx, VIN: xxx, registrimärk: xxx ostuhinnaga 29 000 eurot ja sõiduk oli hageja valduses perioodil 13.03.2015 kuni 13.09.2015.
20.02.09.2016 keeldus kostja hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest alljärgnevatel põhjendustel: 13.09-18.09 2015 toimunud kindlustatud sõiduki xxx xxx varguse kohta esitati kostjale hageja esindaja poolt avaldus alles 05.04.2016, kuid kindlustuslepingu p 8.3.6 kohaselt peab kindlustusvõtja teatama PZU-le kindlustusjuhtumist hiljemalt 5 tööpäeva jooksul; advokaadibüroo Bright Law OÜ 05.04.2016 nõudes ei ole juhtumi kohta avaldatud teavet, mille esitamine on kindlustuslepingu kohaselt kindlustusvõtja kohustus, muuhulgas on kindlustuslepingu p 8.5 järgi kindlustusvõtja kohustuseks esitada kogu kindlustusvõtja valduses olev teave ja dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta; kindlustusandjale teadaolevalt ei ole hageja esitanud politseile kirjalikku avaldust varguse kohta ja kindlustusandjale tõendeid selle kohta, et vaidlusalusel juhul oleks tegemist sõiduki vargusega; üksnes politsei poolt seletuse võtmine ei tõenda ei varguse ega kindlustusjuhtumi toimumist ega seda, et kindlustushüvitis kuulub tasumisele; hageja jättis kõik andmed sõidukite eelmiste omanike A Di, R K/Ki ja I Li kohta esitamata, kuigi kostjale on teatavaks saanud, et hageja ja tema tuttavate, vaidlusaluse sõidukiga seotud isikute taust ning käitumine seoses luksussõidukiga viitab kelmusele; sõidukil puudus alarmsignalisatsioon; hageja ei ole esitanud dokumente sõiduki hooldustööde ning remontide, samuti väidetava kahjusumma kohta. Eeltoodut arvestades ei ole VÕS § 450 lg 1 tähenduses võimalik kindlaks määrata, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kas hüvitis kuuluks kindlustusjuhtumi korral tasumisele. Seetõttu rikkus hageja ka VÕS § 448, mistõttu VÕS § 449 lg 2 alusel ei
oleks kostja ka kindlustusjuhtumi korral kohustatud hüvitist tasuma (I kd lk 30-31).
21.Kostja vastuväidete kohaselt eksisteeris hageja sõiduk xxx (VIN: xxx, ehitusaasta 2004, registrimärk: xxx) alates 23.10.2013 üksnes paberil. Vastuväidete tõendamiseks esitas kostja PPA/Interpol 23.05.2017 teatise, millest nähtuvalt oli sõidukile vormistatud ajutine import Venemaale läbi Ivangorodi tollipunkti 23.10.2013 kuni 23.01.2014. Venemaa ametivõimudel pole tollideklaratsiooni Venemaale sõidu kohta eelmainitud sõidukiga, sest see on hävitatud. Sõidukit pole kunagi registreeritud Peterburgi ja Leningradi regiooni liikluspolitseis (I kd lk 79).
22.Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastusest hageja päringule nähtub, et 04.05.2017 algatati kriminaalasi 17230101220 ja hagejale esitati kahtlustus KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos, s.o kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil (I kd lk 53).
23.Põhja Ringkonnaprokuratuuri koostatud põhistustest 15.10.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde kriminaalasjas nr 17230101220 ja kriminaalmenetluses kogutud tõenditest nähtub, et T J ja I S viisid sõiduki xxx reg märk xxx, VIN-kood xxx 23.10.2013 Narva piiripunkti kaudu Venemaale. 29.03.2017 asitõendi vaatlusprotokollist, mille kohaselt oli vaadeldavaks objektiks tolli automaatse numbrituvastussüsteemi andmekogu, samuti piirkontrolli ja politsei andmekogu päringuga tuvastati, et xxx registreerimismärgiga sõiduk ületas Narvas Eesti-Venemaa piiri 23.10.2013 kell 11:12 ja tagasi Eestisse ei tulnud. Mõlemad isikud tulid Eesti Vabariiki tagasi juba tunni pärast ilma autota.
24.I Si 08.05.2017 ülekuulamise protokollist nähtuvalt hävis sõiduk 2013.a lõpus Venemaal Kingissepa linna lähedal tulekahjus. Seejuures I.S kinnitas, et ta nägi ise põlenud sõidukit, et sõiduk oli täielikult ära põlenud ning järele jäänud oli ainult kere ja võib olla mingid väiksemad tagavaraosad. Sõidukile uute numbrite saamiseks tegi I.S volituse oma naise nimele ja tema palvel kirjutas tema ema ARK-i avalduse sõiduki numbrite kaotsimineku kohta. Maanteeameti väljatrükist nähtuvalt võttis I.S 23.12.2013 sõidukile xxx uue registreerimistunnistuse ja 10.01.2014 duplikaatnumbrimärgid ning pani Venemaal asuva sõiduki vraki ja uued dokumendid ning numbrid avalikult müüki portaalis okidoki. Auto võtmeid tal ei olnud. Ülekuulamise protokollist nähtuvalt tulid varsti pärast seda tema juurde kaks meest, kellest ühe nimele vormistas ta ostja isikut tõendava dokumendi andmete alusel müüja allkirjaga müügilepingu. Ostjaga kaasas olnud autojuht oli äratundmiseks esitamise protokolli järgi R K. A.Di 24.05.2019 ülekuulamise protokolli tõlkest ja Maanteeameti registrist nähtuvalt oli sõiduki vraki ostjaks 16.07.2014 A D, kellel endal puudus juhtimisõigus. I.Si ülekuulamise protokollist nähtuvalt väitsid ostjad talle, et ostavad sõiduki vraki tagavaraosadeks ja võtavad selle ise arvelt maha.
25.A.Di ülekuulamise protokollist ja Maanteeameti registri väljatrükist nähtuvalt registreeriti sõiduk 13.10.2014 R.Ki nimele ja seejärel 19.09.2015 hageja nimele (II kd lk 7-11, lk 20-61). Liiklusregistri väljavõtte kohaselt on lisaks algsele registreerimisele registrist kolmel korral väljastatud duplikaatmärgid „xxx“, mistõttu võis registreerimismärke xxx olla kokku 4 komplekti. Sõiduki vraki remondi kohta tõendeid esitatud ei ole.
26.Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et sõiduk xxx reg märk xxx, VIN-kood XXX hävis Venemaal 2013.a lõpus põlengu tagajärjel ja kuivõrd sõiduki vraki Eestisse toomise ja remondi kohta tõendid puuduvad, siis ei ole antud sõidukit reaalselt olemas, vaid üksnes korduvalt väljastatud registreerimismärk ja sõiduki registreerimistunnistus. Järelikult on sõiduki xxx omandamise tehingud L.Silt A Dile, A Dilt R.Kile ja R.Kilt hagejale TsÜS § 89 järgi näilised tehingud. Seega ei saanud hageja antud sõidukit R Kilt osta, see ei saanud tema valduses olla ja eelnimetatud sõiduki vargus ei olnud võimalik. Järelikult on hageja esitanud kostjale nii sõiduki kui ka selle varguse kohta ebaõigeid andmeid.
27.Hageja muutis haginõude parandamisel ka hagi asjaolusid väites, et ta ei teadnud, et tema valduses võis perioodil 13.03.2015 kuni 13.09.2015 olla muudetud identiteediga sõiduauto xxx, mille ta 2015. aasta märtsis R.Ki käest ostis ja mida ta reaalselt kasutas, muuhulgas sõitmiseks Lätti. Oma väidete tõendamiseks, esitas hageja kohtule 05.03.2015 koostatud sõiduki hindamisakti ja 16.03.2015 koostatud kindlustamiseelse ülevaatuse akti, millest nähtuvalt on sõidukil xxx kerele stantsitud VIN-kood XXX, tehase andmesilt selle VIN-koodiga ning registreerimismärgid xxx. Samuti tõi hageja esile, et Prokuratuuri määrusest nähtuvalt andis hageja politseile üle kaks auto võtit ja määruse p-st 2.16 nähtuvalt kinnitas sõiduki kasutamist hagejaga samas korterelamus elav naaber. Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas asuva Ikla piiripunkti automaatse numbrituvastussüsteemi kaamerate andmete kohaselt viibis registreerimismärki xxx kandev sõiduk xxx 25.07.2015 Lätis (I kd lk 125-139, II kd lk 7-11).
28.Kohus on seisukohal, et hageja väited ei ole eluliselt usutavad ja on ümber lükatud järgmiste tõenditega. Sõiduki registreerimistunnistuse koopia järgi on sõiduk xxx istekohaga, võimsus xxx kW, töömaht 3996 m3. Hageja kinnitas vargusest teatamisel 18.09.2015, et tema auto läbisõit on 180 000 kilomeetrit ning varguse eelselt aktiveeris ta tehasesignalisatsiooni (I kd lk 100, 126, 150).
29.Hageja esitatud aktidest ja fotodelt nähtub, et sõiduki ülevaatajate koostatud aktidesse kantud andmed ja sõidukist tehtud fotod erinevad vaidlusaluse sõiduki registreerimistunnistusele kantud andmetest ja hageja avaldatud teabest sõiduki kohta. Nii nähtub 05.03.2015 xxx hindamisaktist, et R.Ki hindajale näidatud sõiduk on 5 istekohaga xxx maastur, mille läbisõiduks on ülevaatusel märgitud 231 348 kilomeetrit, võimsus 190 kW, töömaht 2987 m3, süütevõtmete arv 1, lisaimmobilaiseri võtmed ja puldid puuduvad, signalisatsioon puudub, lisaks on stereo, ning varuratta kattel on visuaalselt selgelt eristuv must sektor. Sõiduki 16.03.2015 kindlustamiseelse ülevaatuse akti ja fotode järgi on vaadeldud sõiduk 7 istekohaga, võimsus 184 kW, alarmpulte ja immobilaiseri võtmeid 2, sõidukil on lisavõimendi ja bassikõlarid, alarmi mahuandurid ei tööta, varuratta kattel puudub must sektor. Sõiduki kindlustamiseelse ülevaatuse aktis on jäetud täitmata odomeetri näit ja registrimass. Seega on eelnevate tõenditega tõendatud, et registreerimistunnistuses märgitud sõiduki xxx ja ülevaatajatele esitatud sõiduki puhul erinevad nii sõidukite välised tundemärgid kui ka nende sõidukite tehnilised andmed (I kd lk 125-139).
30.Kohus on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et hagejal, kes omas ka varasemalt sõidukit,
jäid märkamata nii suured erinevused tema kasutuses olnud sõiduki ning sõiduki registreerimistunnistuses ja sõiduki kohta koostatud aktides märgitu suhtes, eelkõige sõiduki istekohtade arv, odomeetri näit, võimsus ja töömaht. Ligikaudu 51 000 kilomeetriline erinevus sõiduki läbisõidus on oluline ja märgatav vastuolu, samuti on oluline ja märgatav vahe selles, kas sõidukil on 5 või 7 istekohta. Mõistlik ja hoolas sõidukit ostev inimene vaatab eelnevalt sõiduki tähelepanelikult üle, tutvub sõiduki tehniliste ja läbisõidu andmetega, hoolduse ja remondi ajalooga ning sõiduki osalemisega liiklusõnnetustes.
31.Hageja asemel lasi sõiduki hinnata, ülevaatused teha ja kindlustada müüjana esinenud ja varem kriminaalkorras karistatud R.K. Kuigi ülevaatuse tegijad R K ja K K kinnitasid ülekuulamise protokollides sõidukite ülevaatamist, siis ei nähtu protokollidest, et nad oleksid tuvastanud ülevaatamiseks esitatud sõiduki VIN-koodi identsuse seeläbi, et nad oleksid võrrelnud nähtavat VIN koodi muudes kohtades peidetult asuvate VIN-koodidega. Samuti ei ole nad teinud mingeid märkmeid või tähelepanekuid selle kohta, et ülevaatuseks esitatud sõiduk erineb registreerimistunnistuses märgitust. PZU Kindlustuse 13.04.2017 päringust nähtuvalt jätsid xxx ja R K kostjale esitamata 05.03.2015 hindamisakti aluseks olevad sõiduki fotod ja hindamisega seotud andmed. Kuna aktides sisaldub läbisegi andmeid nii sõiduki registreerimistunnistuselt kui ka sõidukilt, siis järelikult toimus ülevaatus väga pealiskaudselt või jätsid sõiduki ülevaatajad oma eriala asjatundjatena sihilikult tähelepanuta kõik sõiduki välised ja tehnilised andmed, mis viitasid sellele, et ülevaatuseks esitatud sõiduk ei vastanud registreerimistunnistuses olevale sõidukile. Seega ei ole ülevaatusaktid usaldusväärsed tõendid, millele saaks hageja kostjalt sõiduki eest kindlustushüvitise saamisel tugineda. Tegemist on kunstlikult loodud tõenditega, mille abil saavutasid R.K ja hageja võimaluse sõidukit liisinguandjalt liisida ja see kostja juures kindlustada (II kd lk 91-96, 97).
32.Ekspert R P eksperthinnangust nähtub samuti, et 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamisaktides kajastatud sõiduki andmed ei vasta sellele aktis märgitud tehasetähisele, VIN-koodid ei ole jäädvustatud nõuetekohaselt ning 16.03.2015 ülevaatuse aktis toodud VIN-koodi kleebisel esinevad võltsimise tunnused. Sõiduk ei sarnane aktis märgitud VIN koodile vastava sõiduki eritunnustele, vaid pigem sõidukile, mis oli samal ajal registris reg. märgiga xxx. Registris märgiga xxx ja märgiga xxx sõidukite VIN-koodides erineb vaid neli tähist, mis hõlbustab koodide võltsimist. Samadele eritunnustele, mis on kajastatud 05.03.2015 ja 16.03.2015 ülevaatuse aktis, sarnaneb omakorda 12.02.2015 müügikuulutusel kujutatud kaetud registrimärgiga xxx sõiduk, mis oli müügis hinnaga 19999 eurot (II kd lk 98-152).
33.Kuivõrd liiklusregistri väljavõtte kohaselt oli registrist korduvalt väljastatud duplikaatmärgid „xxx“, siis on loeb kohus eeltoodud tõenditega tõendatuks, et sõidukite ülevaatajatele esitleti sõiduki ülevaatustel teise mudeli sõidukit, millel oli muudetud VIN kood ja kleebisemärk ning kinnitatud „xxx“ registrimärgid. Seega on ka eelpool uuritud ülevaatuse aktide esitamisega antud kostjale sõiduki kindlustamisel ja kindlustushüvitise taotlemisel sõiduki kohta ebaõigeid andmeid.
34.PPA 29.03.2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et pärast Narvas 23.10.2013 Venemaale sõitmist erineb järgmisel sõiduki reg.märgiga xxx piiriületusel 24.-25.07.2015 hageja käes olnud auto välimuselt sõidukist, mis sõitis Venemaale 23.10.2013 (ovaalsete udutulede ja esiresti kuju poolest, samuti nö kängururaua ja lisatulede olemasolu poolest).
Politsei tuvastas, et auto, millega hageja käis Lätis 24-25.07.2015, on väga sarnane sõidukiga registreerimismärgiga xxx, mis sõitis 17.06.2014 Narvast Venemaale ja tagasi (II kd lk 2021).
35.03.05.2017 läbiotsimisprotokolli tõlgetest, fototabelist ja äravõetud auto xxx arvetest nähtuvalt leiti hageja xxx asuva kodu läbiotsimisel öökapist sõiduki xxx VIN: xxx remondiarved. Antud dokumendid vastavad automüügiportaalis auto24.ee 12.02.2015 avaldatud xxx sõiduki kuulutuses kirjeldatule, muuhulgas on sellel sõidukil 7 istekohta ja fotodel kujutatud auto sisemus ja välimus vastab 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamisaktides toodud fotodele (II kd lk 33-43, lk 45-46, III kd lk 7-14).
36.xxx sõidukite esinduse xxx teostatud ekspertiisi kohaselt ei ole hageja poolt 18.09.2015 politseile üle antud kahe võtme puhul tegemist kindlustatud sõiduki (xxx, VIN: XXX) võtmetega, vaid erinevatel aegadel teisele sama mudeli sõidukile (VIN: xxx, registreerimismärgiga xxx) kasutuse käigus juurde tellitud varuvõtmetega (I kd lk 88 pöördel-89 pöördel). Politseile üleantud võtmete arv on vastuolus ka 05.03.2015 sõiduki xxx hindamisaktiga, mille järgi oli hageja poolt liisingusse võtmiseks üle vaadatud ning seejärel liisitud ja kindlustatud sõidukil xxx vaid üks süütevõti. Seega ei esitanud hageja politseile kindlustatud ja väidetavalt temalt varastatud sõiduki võtmeid, vaid suvalise sõiduki varuvõtmed. xxx 10.04.2017 vastusest PPA päringule ja kirjavahetusest nähtuvalt ei esitanud hageja politseile sõiduki xxx kõiki võtmeid, vaid varuvõtmetest üksnes mõned, mis olid valmistatud väljaspool autotootja ametlikku teenindussüsteemi tundmatu tehnoloogiaga. Sõiduk numbrimärgiga xxx ületas viimati piiri 28.09.2016, seega pärast hageja auto võtmete esitamist politseile. Seega on hageja väide varastatud auto kõigi võtmete esitamisest vastuolus tõenditega. Kuna registreerimismärke xxx võis olla kokku 4 komplekti ja sõiduk sarnanes sõidukile numbrimärgiga xxx, siis ei tõenda hageja Lätis tehtud foto, et tegemist oli kostja poolt kindlustatud sõidukiga.
37.Eksperthinnangu nr 5101 kohaselt oli 2004.a toodetud sõiduki registrimärgiga xxx turuhind 20 000 eurot. Eksperdi hinnangus registreerimistunnistuse alusel vaadeldud sõiduk erines R.Ki poolt 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamiseks esitatud sõidukist (7 istekohta, esituled, udutuled, suunatuled, esivõre, mis oli sarnane sõidukile xxx), samuti tuvastas ekspert hinnangus, et sõiduk registrimärgiga xxx on Eestist uuena ostetud, et hooldusajalugu ei ole tuvastatav, et viimane tuvastatav läbisõit oli 07.10.2013 seisuga 269 283 km, et hinnanguliselt oli läbisõit 2015.a septembris 300 000 km. Ekspert märkis ka, et sõiduki xxx mudel ei ole järelturul nõutud ja 4,0 liitrise mootoriga versioon ei ole osutunud töökindlaks ja remont on kulukas.
38.Seega ei ole usutav hageja väide, et sõiduk oli heas korras ega vajanud remonti. Remondi kohta tõendite puudumine on kooskõlas tõenditega, et 2004.a toodetud sõiduk registrimärgiga xxx hävines tulekahjus. Samuti on lisaks eelpool uuritud tõenditele ka antud tõend kooskõlas kostja vastuväidetega, et hageja käes oli auto, mis oli samal ajal liiklusregistris registrimärgi xxx all, mida koos hagejaga kasutasid R.K, I.L ja V.D, et see auto (VIN-kood XXX) sõidab vargusele vaatamata tänaseni Euroopas ringi ning hageja ei omandanud ega kindlustanud seda autot, samuti ei varastatud seda autot.
39.Hageja naabri A K 01.10.2015 ülekuulamise protokolli tõlkest nähtuvalt teadis ta hagejat, kes elab xxx koos oma naise ja 3 lapsega, umbes 1990.aastast. Tunnistaja iseloomustas hagejat positiivselt, märkides, et sõpradest jäi hagejale külge hüüdnimi D, sest talle on lihtne peale käia või midagi sisendada. Auto soetamisele pöörasid kohe kõik tähelepanu, kuna teist sellist välimuse järgi ilusat ja kallist autot neil xxx ei ole. Auto marki ega numbrit ta ei tea. A.K tundus imelik, et hageja soetas sellise auto arvestades, et tema naine M ei tööta, et neil oli juba auto ja tekkisid aegajalt probleemid korteriarvete, mis on umbes 50 eurot, õigeaegse maksmisega. Tunnistaja küsimusele, kust sai hageja sellise raha, vastas ta, et ostis auto koos mingite sõpradega xxx tööle sõitmiseks. Tunnistaja märkis, et viimasel ajal on hageja juures korteris hakanud käima tema vana tuttav I L, mis on imelik, sest viimane elab xxx ja teda polnud näha pika aja jooksul. Seega ei tõenda hageja naabri ütlused hageja väiteid, vaid vastupidi tunnistaja ütlustest saab järeldada, et hageja poolt vaidlusaluse sõiduki ostmine ei ole eluliselt ja majanduslikult usutav (II kd lk 44).
40.A Di 24.05.2019 ja V Di 28.052019 ülekuulamise protokollidest ja liisingulepingust nähtuvalt oli L.Silt sõiduki näiliseks (nagu kohus eelpool tuvastas, siis tegelikult üksnes sõiduki dokumentide) ostjaks A.D, kes on kandnud vanglakaristusi ning kellel puudus juhtimisõigus. A.Di telefonis oli R Ki telefoninumber xxx, hüüdnime „xxx“ all. Sama number oli ka sõiduki xxx omaniku V Di telefonis. Di ütlustest nähtuvalt pani ta sõiduki xxx müüki, sest auto läks sageli katki, remondi peale läks palju raha ja ta pandi varsti 1 aastaks 8 kuuks vangi. Sõiduki müüs tema ema ja seejuures ei teadnud A.D sõiduki xxx müügi kohta mitte midagi. A.Di ülekuulamise protokollist nähtuvalt selgitas ta xxx registrimärgiga xxx 10.10.2014 müügilepingu kohta, et ta vormistas umbes 1,5 kuud pärast xxx registrimärgiga xxx oma nimele vormistamist sama sõiduki uuesti ümber. Registri väljatrüki järgi vormistati sõiduk R.Ki nimele.
41.Kostja väited, et sõiduki xxx eelmised omanikud A.D ja R.K olid kriminaalkorras korduvalt karistatud, sh autode ja autorataste varguste eest on tõendatud politsei õienditega ja kohtuotsustega (I kd lk 80-88, 189-191, II kd lk 62-80, 86-86 pöördel). Kohtuotsustest nähtuvalt tegelesid 2004.a toodetud sõiduki registrimärgiga xxx registreerimistunnistust ja numbrimärke omanud A.D ja R.K koos A.Y juba varasemalt sõidukite võltsitud identiteediga autode soetamise ja variisikute (Y.S) kaudu liisimisega, mis on sarnane käesoleva olukorraga. Kuivõrd sõiduki xxx soetasid V.D ja R.K koos pärast seda, kui R.K ja A.D said endale xxx duplikaatnumbrid ning registritunnistuse, siis on kostja vastuväited, et R.Kil ja temaga koos tegutsenud isikutel oli alates juunist 2014.a 1 auto (xxx), kuid 2 erinevat komplekti dokumente ja numbrimärke põhjendatud ja tõendatud. Järelikult oli hageja R.Ki jaoks isikuks, kes kvalifitseerus liisinguvõtjaks ja kelle kaudu saaks xxx numbrimärkide sõidukile xxx panemisega varem tulekahjus hävinenud sõiduki müüa. A.K ütluste järgi oli hagejat ka lihtne veenda soovitut tegema.
42.A.Di ja V.Ki pangakontode väljavõtetega perioodist 01.07.2014-30.09.2015 on tõendatud, et isikute pangakontodel puuduvad sissetulekud 20 000-30 000 euro väärtuses auto soetamiseks, nii oli A.Di kontol sõiduki väidetava ostu hetkel 16.07.2014 ca 20 senti ja R. Ki kontol oli ostu hetkel 13.10.2014 ca 300 eurot. Kontodelt ei nähtu sõiduki xxx registrimärgiga xxx ostude müükide eest rahade laekumisi, omanikuvahetusega seotud ümbervormistamise eest tasumist liiklusregistris, kohustusliku liikluskindlustuse eest
tasumisi. Kuigi R.K väitis ülekuulamisel, et müüs sõiduki registrimärgiga xxx hagejale, kuna auto oli probleemne, läks tihti katki ja võttis palju kütust, ei nähtu tema kontolt kulude kandmist sõiduki kütusele, hooldusele ja remondile, mis tõendaksid sõiduki olemasolu ja kasutamist. Eluliselt usutav ei ole, et suure läbisõidu ja kütuse kuluga sõiduki faktiliseks ülalpidamiseks tehti kõik maksed sularahas, kuivõrd kontodelt nähtuvalt on tehtud konto kaudu väikeseid tehinguid. Antud järeldused ja tõendid ning isikute ühine tegutsemine on kooskõlas ka tõenditega selle kohta, et hageja politseile üleantud võtmete koopiad ja tema kodust leitud remondiarved kuulusid sõidukile registrimärgiga xxx (I kd lk 9, II kd lk 25-27, 28-29, 30, 84-90).
43.Kostja väited, et märtsis 2015.a 29 000 euroga luksusmaasturi ostmine hageja poolt ei vasta tema elatustasemele ega sissetulekule on tõendatud alljärgnevate tõenditega: liisingulepingu järgi oli esimene sissemakse 10 000 eurot ja liisingusumma 19 000 eurot. Maa-ameti tehingute andmebaasi kohaselt on hagejale kuuluva xxx asuva 49,7m2 kahetoalise korteriomandi turuväärtus ligikaudu 17 900 eurot, mis on koormatud hüpoteegiga 14 900 eurot ning laenu jääk oli 7.04.2017 seisuga 4647,92 eurot. Hageja sissetulek oli pangakonto järgi keskmiselt 1905 eurot kuus, kuid tema ülalpidamisel olid abikaasa ja 3 eelkooliealist last ning hageja tasus ka eluasemelaenumakseid. Seega ei saa pidada hageja töötasu piisavaks xxx registrimärgiga xxx ostmiseks. 01.10.2014-30.09.2015 pangakonto saldost nähtuvalt, on tal harva kontol ligikaudu 2000 eurot raha, enamikul juhtudel jääb see alla 1000 euro. Hageja naabri A K ütlustest nähtuvalt tekkisid hagejal aegajalt probleemid korteriarvete, mis on umbes 50 eurot, õigeaegse maksmisega. Järelikult ei ole eluliselt usutav, et liisingulepinguga võttis hageja endale 5 aastaks igakuiselt koos kindlustusega 480 euro suuruse kohustuse luksusmaasturi väljaostumaksete tasumiseks olukorras, kus tal tuli ülal pidada perekonda, tasuda korteri laenumakseid ja talle kuulus varasemalt 600 euro eest ostetud 1996.a sõiduk xxx (I kd lk 9, 53 pöördel - 55, 57-58, 60, 160, 178-184, II kd lk 50-51).
44.Automüügiportaalis Auto24 pakkumistest nähtuvalt oli hageja ja R.Ki vahelise müügitehingu vormistamise ajal pakkumisel 5 xxx maasturit keskmise hinnaga 20 000 eurot. Müügikuulutustest nähtuvalt olid sõidukid heas seisukorras, hooldusraamatu ja väiksema läbisõiduga (I kd lk 101-108). Järelikult oleks hagejal majanduslikust olukorrast tulenevalt olnud palju soodsam soetada mõni nendest sõidukitest. Seega ei ole eluliselt usutav, et ta omal algatusel oleks soetanud endale maasturi, mis oli ligikaudu 1/3 võrra kallim kui teised sarnased sõidukid. Hageja ei teadnud ka auto tegelikku kütusekulu, kuna 04.05.2016 antud seletuses kostjale väitis ta, et sõiduki keskmine kütusekulu on 9 liitrit 100 km kohta ja linnas 12 liitrit 100 km kohta, kuid Maanteeameti andmetel oli see 16 liitrit 100 km kohta linnas ning keskmiselt 12,8 liitrit 100 km kohta. Eelnevast saab järeldada, et tegelikult hageja sõidukit ei kasutanud, kuna kütusekulu ei saa sõiduki kasutamisel märkamata jääda (II kd lk 48-49, 56-57).
45.Seega on eeltoodud tõenditega kogumis tõendatud, et tegemist oli näilise sõiduki müügiga liisingule ja liisimisega hagejale. Kuivõrd eelpool uuritud tõenditest nähtuvalt on A.D ja R.K omavahel tuttavad ja tuttavad hagejaga suhelnud I.Liga ning hageja eest korraldas sõiduki ülevaatused ja vormistamise R.K, kes sõidutas hageja nii liisingusse kui liiklusregistrisse liisimise ja registreerimisega seotud toiminguteks, siis ei ole eluliselt usutav, et hageja ostis 13.03.2015 sõiduki heauskselt, s.t teadmata, et sõiduki registrimärgiga xxx
registreerimistunnistus ei vasta tegelikult sõidukile. Samas jättis hageja kindlustushüvitise taotlemisel kostjale kogu kostjat huvitanud teabe andmata. Antud tõenditele kogumis tuginedes loeb kohus põhjendatutuks ja tõendatuks kostja vastuväited, et tegelikult jätkasid R.K ja I.L sõiduki kasutamist ka pärast liisinglepingu sõlmimist ja vargusest teatamist sõidukile tellitud lisavõtmetega.
46.Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasjas tehtud järeldustega ega asjaoluga, et hagejale ei esitatud süüdistust KarS § 212 lg 1 alusel kindlustusandjale kindlustushüvitise saamise eesmärgil kindlustusjuhtumist ebaõige ettekujutuse loomise tõttu, kuivõrd hagimenetlus on võistlev menetlus ja hagejal tuleb oma haginõuet põhjendada ja tõendada. Kelmuse koosseisu tõendamata jäämine ei tähenda, et kindlustushüvitise maksmise tingimused oleks täidetud või et hageja ei oleks rikkunud kindlustuslepingut. Kostja on põhjendatult Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14 p 11 tuginedes märkinud, et varguse mittetoimumist kui negatiivset asjaolu on kostjal objektiivselt võttes võimatu tõendada. Kostja on teinud usutavaks oma vastuväited selle kohta, et hageja väidetud kindlustusjuhtumi toimumine ei ole eluliselt usutav. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tema poolt liisingusse võetud sõiduk tegelikult olemas oli ja kindlustati ning et just see sõiduk seejärel varastati (st kindlustusjuhtumi toimumist), tuleb hagi jätta rahuldamata. Kindlustusjuhtumit ei ole toimunud, hagejale ei ole kindlustusjuhtumi tagajärjel kahju tekkinud ning kostjal puudub kindlustushüvitise tasumise kohustus.
47.Kohus on seisukohal, et hageja poolt hagi asjaolude muutmise tõttu on asjakohased ka kostja vastuväited kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks põhjustel, et hageja on rikkunud seadusest ja kindlustuslepingust tulenevaid alljärgnevaid kindlustusvõtja kohustusi.
48.13.03.2015 poolte vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu juurde kuuluvate tingimuste A300/2015 (kehtivad alates 03.03.2015) p 8.3.6 sätestab, et kindlustusvõtja peab teatama kindlustusandjale kindlustusjuhtumist esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul pärast kindlustusjuhtumist teadasaamist (I kd lk 90-95). Hagiavalduses on esile toodud, et kindlustatud sõiduk xxx xxx varastati ajavahemikul 13.09-18.09.2015. Ekirjavahetusega on tõendatud, et hageja esitas teda 26.02.2016 volikirja alusel esindava advokaadibüroo Bright Law OÜ advokaadi vahendusel kostjale avalduse sõiduki vargusest 05.04.2016. Seega teatas hageja kostjale väidetava varguse toimumist alles 7 kuud hiljem. Hageja väited, et ta teavitas liisinguandjat, vastutuskindlustuse andjat kui ka maaklerit kahjujuhtumist on asjakohatud, kuna ta jättis kostja lepingu poolena kindlustusjuhtumist teavitamata. Kindlustusmaakleri või ka teiste isikute teavitamist kindlustusjuhtumi toimumisest ei saa võrdsustada ega lugeda kostja teavitamiseks kindlustusjuhtumi toimumisest. Kuigi hageja palkas kindlustushüvitise taotlemiseks, mis ei ole keerukas toiming, advokaadi, ei ole ka õigusnõustajana tegutsenud advokaat pika aja jooksul esitanud avaldust kostjale (I kd lk 38, 78, lk 78 pöördel). Seega raskendas hageja sõiduki vargusest teatamisest viivitamisega kostjal kahjujuhtumi menetlemist ja tõendite kogumist. Hageja rikkus eelnavaga kindlustuslepingu tingimuste p-i 8.3.6.
49.Kaskokindlustuse tingimuste p 8.5 järgi peab kindlustusvõtja esitama kindlustusvõtja valduses olev teabe ning dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta, p 8.9 järgi lasub kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal. Et hageja ei avaldanud
05.04.2016 nõudes ega ka pärast korduvaid päringuid teavet, mille esitamine on kindlustuslepingu kohaselt kindlustusvõtja kohustus, on tõendatud pooltevahelise ekirjavahetusega, milles kostja korduvalt küsib hagejalt asjakohase teabe ja dokumentide esitamist, kuid hagejat esindav advokaat esitab vaid sõiduki registreerimistunnistuse ja politsei vastuse kriminaalasja menetluse alustamise kohta ning üldise teabe, et sõiduk on heas korras ega ole osalenud kindlustusjuhtumites. Kostja küsis hagejalt konkreetselt ka sõiduki hoolduste ja remontide andmeid, kuid hageja ei esitanud midagi ja jättis teabe tema kodus olnud sõiduki registrimärgiga xxx remondiarvete kohta kostjale avaldamata. Hageja jättis kõik temale kahju käsitlemise ajal teada olnud teabe sõiduki eelmise omaniku R Ki kohta avaldamata, samuti teabe selle kohta, et kõik sõiduki ostmise ja vormistamisega seotud toimingud aitas tal teha R.K, kuigi kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt olid hagejale need asjaolud teada ja samuti oli talle teada kostja huvi saada võimalikult palju teavet sõiduki seisukorra ja selle varguse kohta (I kd lk 18-25). Seega rikkus hageja tahtlikult kaskokindlustuse tingimuste p 8.5.
50.Kaskokindlustuse tingimuste p 2.18.3 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju ega kuulu hüvitamisele auto varguse või ärandamisega tekitatud kahju, kui autol puudusid PZU nõutud ärandamis- ja/või vargusevastased seadmed või kui need ei olnud enne vargust või ärandamist sisselülitatud või töökorras. Kohus tuvastas eelpool sõiduki ülevaatuse aktidest, et sõidukil puudus alarmsignalisatsioon ning hageja kui sõiduki kasutaja ja kindlustusandjale sõiduki ülevaatusaktide esitaja pidi teadma antud puudustest. Seega rikkus hageja tahtlikult kaskokindlustuse tingimuste p 2.18.3.
51.Kaskokindlustuse tingimuste p 8.7 järgi peab kindlustusvõtja esitama kõik kindlustatud sõiduki võtmed, p 2.18.23 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju ega kuulu hüvitamisele auto varguse või ärandamisega tekitatud kahju, kui PZU-le ei esitatud politseile ega kostjale kõiki süütevõtmeid. Kohus tuvastas eelpool, et sõidukile oli tellitud rohkem kui 2 võtit, seega ei esitanud hageja kostjale kõiki võtmeid ja rikkus seega kaskokindlustuse tingimuste p 2.18.23.
52.Eeltoodut arvestades rikkus hageja hoolimata sellest, et ta kasutas advokaadibüroo Bright Law OÜ advokaadi õigusabi, oluliselt ja tahtlikult kostjaga sõlmitud kaskokindlustuse lepingu tingimusi ja VÕS §-s 448 sätestatut, seejuures olid kõik rikkumised sellised, mille järgimise vastu on kostjal suur huvi, mistõttu on kohus seisukohal, et kostjal puudub viidatud kaskokindlustuslepingu sätete ja VÕS § 449 lg 2 alusel kohustus kahju hüvitada.
53.Kuna kohus tuvastas eelpool, et kostja ei ole oma kohustusi rikkunud, siis ei ole kostja hagejale kindlustushüvitise mittemaksmise tõttu õigusabikulude näol ka kahju tekitanud. Seega tuleb rahuldamata jätta hageja VÕS § 101 lg 1 p 3, VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue, mis seisnes vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks tehtud õigusabikuludes 1252,50 eurot.
54.Põhinõuete rahuldamata jätmise tõttu jätab kohus täies ulatuses rahuldamata ka kõrvalnõude s.o VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivise nõude rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus
55.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis kannab menetluskulud täies ulatuses hageja. Kohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja TsMS § 177 lg-le 2 menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtumäärusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.